2-22-1499/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 07.03.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1499

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus isiku paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.02.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 03.02.2022 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (PERH) valvearst (avaldaja)

esitas 31.01.2022 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega

taotles X (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks

ja selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

Asjaolude

kohaselt

oli

puudutatud

isik

korduvalt

viibinud

statsionaarsel

ravil

psühhiaatriakliinikus diagnoosiga maniakaalne skisoafektiivne häire, viimati 07.05.–

08.07.2010. Hospitaliseerimise põhjuseks oli seisundi halvenemine ravimite ära jätmise tõttu.

Selle tõttu puudutatud isik muutus tigedaks, lõhkus majaelanike asju, lasi naabrite autokummid

tühjaks, lõhkus naabri autol numbrimärgi, süüdistas naist liiderlikkuses ja naabriga ringi

aelemises. Varasemalt oli esinenud ka füüsiliselt agressiivset käitumist naise suhtes. Seetõttu

vajas tahtevastast hospitaliseerimist. Farmakoloogilise ravi foonil puudutatud isiku seisund

paranes ja ta lubati ambulatoorsele ravile. Peale viimast hospitaliseerimist püsis puudutatud

isiku seisund aastaid stabiilsena, ta käis regulaarselt vastuvõtutel ja sai depoosüste. Viimati oli

vastuvõtul 11.01.2022, kuid juba siis oli alanud seisundi dekompenseerumine raviarsti

andmetel - puudutatud isik oli muutunud hüpomaniakaalseks.

Käesolevalt toodi puudutatud isik politsei poolt kinnipidamiskeskusest, kuhu ta oli toimetatud,

kuna ähvardas oma naabrit noaga ära tappa. Valvetoas puudutatud isik käitus äärmiselt

agressiivselt, ähvardas personali. Kõneles valjuhäälselt, monoloogina, ei olnud katkestatav.

Mõttekäik oli katkendlik ja raskesti jälgitav. Avaldas paranoilist kahjustusluulu naabrite, arstide

suhtes. Sellele lisaks ka suurusluulu. Puudutatud isik keeldus koostööst, haiguskriitika oli täiesti

puudulik. Agressiivse käitumise tõttu alustati valvearsti otsusega tahtest olenematu ravi

30.01.2022 kell 18.50 ja puudutatud isik ohjeldati koheselt.

Avalduse esitamise seisuga polnud puudutatud isiku seisund muutunud. Ta vajas jätkuvalt

ohjeldamist. Vaatamata manustatud ravimitele oli ta jätkuvalt luululine. Sisulist kontakti

temaga ei saadud. Ähvardas personali füüsilise vägivallaga. Rääkis katkestamatult, sõimas

personali, ropendas. Ravimeid sai ainult süstina. Haiguskriitika puudulik. Puudutatud isikul

esines raske psüühikahäire F25.2 segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema reaalsustaju oli

häirunud, tema käitumine lähtus psühhootilistest ajenditest, ta oli ettearvamatu ning seetõttu

võis ohustada ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt polnud ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Avalduse kohaselt polnud puudutatud isiku

seisundit ja senist ravikogemust hinnates tõenäoline tema seisundi paranemine nelja päevase

järgse raviga, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isiku ravi jätkamiseks,

sealhulgas rahustava ja psühhoosivastase ravimite manustamiseks haigla tingimustes 40 päeva

vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

2. Kohus kohaldas 31.01.2022 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse

paigutamisest alates, s.o alates 30.01.2022 kell 18.50 kuni 03.02.2022.

3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 31.01.2022. Ärakuulamisel puudutatud isik avaldas

järgmist: „Kuidas mina ennast tunnen, saate teada uurija käest. Uurija käest saate kõik

dokumendid. Uurija saatis mind kontrolli, aga raviarst pani mind siia kinni, ei kuulatud uurijat,

pean siin piinlema nüüd. Ma ei ähvardanud kedagi. Miks te mind siin hoiate? Te ise kõik

peaksite ravimeid võtma, siis alles näeksite, mis elu on.“. Isik oli väga agressiivselt meelestatud

ja sõjaka sõnakasutusega.

Ärakuulamisel märkis raviarst, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud võrreldes arsti

arvamuse andmise ajaga. Tegemist oli kroonilise haigega. Viimati haiglas ravil 2010. Pikalt oli

kodus olnud stabiilses seisundis. 11.01.2022 vastuvõtul oli viiteid seisundi halvenemisele.

Praegu toodud politsei poolt, ähvardanud naabri ära tappa. Haiglas avaldas rohkelt

luulumõtteid. Paranoilised mõtted arstide, naabrite, naise suhtes. Kõik viitas maniakaalsusele.

Ähvardanud korduvalt töötajaid, pidi olema ohjeldatud. Isik eitas haigust. Sai ravimeid, kuid

maniakaalne seisund oli siiski püsiv. Kindlasti vajas ravi.

4. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldust.

Maakohtu määrus

5. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani,

s.o alates 30.01.2022 kell 18.50 kuni 11.03.2022 koos vajadusel tahtevastase ravimite

manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg 2

ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning § 539 lg-le 3.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.5).

Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ei mõelnud selgelt ja võis haiguse ajel ebaadekvaatselt

käitudes seada ohtu ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline.

Puudutatud isik kujutas ohtu teistele isikutele eeskätt põhjusel, et ta tegutses haiguse ajel

ebaadekvaatselt. Käesolevalt oli puudutatud isik ähvardanud noaga ära tappa oma naabri ning

oli seetõttu viidud politsei poolt kinnipidamiskeskusesse. Kohus veendus ärakuulamisel, et isik

oli agressiivselt meelestatud, sõjakas ja tülinoriv. Esines alus eeldada, et ta oli ohtlik. Tulenevalt

oma seisundist oli puudutatud isik võimetu otsustama ravivajaduse üle. Tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes ei olnud tõenäoline. Samuti polnud tagatud ega kontrollitav

ravimite korrektne manustamine. Puudutatud isik ise end haigeks ei tunnistanud ja ravimeid

tarvitama ei soostunud. Tulenevalt oma seisundist vajas puudutatud isik ka ohjeldamist.

Puudutatud isiku seisund ei paranenud nelja ööpäeva jooksul ja seega oli vajalik pikemaajalise

ravi kohaldamine.

Määruskaebus ja selle menetlus maakohtus

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus, millega pikendati

tahtest olenematut ravi 40 päeva, tühistada ning vabastada ta viivitamatult raviasutusest.

Kaebaja oli seisukohal, et haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi tõlgendati valesti.

Tegelikult olid naabrid vaenulikud puudutatud isiku suhtes, kuna hoopis tema peaks olema

korteriühistu esimees. Kaebaja kandis tõepoolest nuga igapäevaselt kaasas, kuid see oli

enesekaitseks. Ka seekord olid hoopis naabrid vaenulikud ja kaebaja tegutses ainult

enesekaitseks.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja seisukoha

esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse

paigutamise tingimused polnud täidetud. Maakohus on eelviidatud eelduste olemasolu piisavalt

põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles toodi esile

isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära ka raviarsti,

puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja.

12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2

RHK 10 järgi). Puudutatud isiku reaalsustaju on häirunud, tema käitumine lähtub

psühhootilistest ajenditest ja ta on ettearvamatu. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt võis puudutatud isik psühhoosielamustest tulenevalt käituda

ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada eelkõige teisi inimesi. Praegusel juhul tegi

puudutatud isik oma naabrile noaga tapmisähvarduse. Puudutatud isik ei eitanud

määruskaebuses noa kaasaskandmist. Ka haiglasse saabumisel käitus puudutatud isik äärmiselt

agressiivselt, ähvardas personali ja ropendas. Agressiivse käitumise tõttu vajas isik ravile

saabumisel ohjeldamist. Avaldaja avaldas vastuses määruskaebusele, et puudutatud isik võis

olla ohtlik ka endale, sest vaenuliku ja ebaadekvaatse käitumisega võis kutsuda esile ka

agressiivsuse enda suhtes ning suurusmõtetest põhjustatud riskikäitumine võis olla eluohtlik.

Eeltoodust nähtub, et kaebaja ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel.

Puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite

hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta ei vaja ravi.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Määruskaebuse väited ei

lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas

maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis. Enne vaidlustatud määruse

tegemist andis oma arvamuse raviarst, kelle hinnangul ei olnud isiku seisund paranenud.

14. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ise ravimeid võtmast, ei piisa

muust psühhiaatrilisest abist. Ringkonnakohus nõustub, et arvestades puudutatud isiku

seisundit ja senist ravikogemust, ei ole muu ravi küllaldane. Raviarsti andmetel oli puudutatud

isiku seisundi muutumist näha juba viimasel vastuvõtul 11.01.2022. Hospitaliseerimisel puudus

puudutatud isikul haiguskriitika, ta keeldus nii saabumisel kui järgmisel päeval ravikoostööst

ning eitas endal psüühikahäire olemasolu. Haiguskriitika puudumisest tulenevalt katkestas

puudutatud isik toetusravi ja keeldus koostööst.

15. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani.

Isiku seisund polnud esialgse õiguskaitse järgselt paranenud. Seega jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

16. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

17. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)