2-17-19246/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-19246

Kohtuasi

O, S, T, K ja D hagi A ja R vastu varalise ja

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

ning

viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O, S, T, K ja D ühine apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

O apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

S apellatsioonkaebuse hind 62 844,33 eurot

T apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

K apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

D apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I O (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II S (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja III T (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja IV K (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja V D (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andres Past

Kostja I A (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II R (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja Ardi Šuvalov

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 8. veebruari 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19246

osas, milles maakohus:

• jättis rahuldamata S hagi A ja R vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro

hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks;

• jättis rahuldamata O, S, T, K ja D hagi R vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks;

• jättis rahuldamata O, S, T, K ja D hagi A vastu mittevaralise kahju 150 euro

hüvitamiseks;

• jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks.

Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

• rahuldada S hagi A ja R vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro

hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks;

• mõista A-lt ja R-lt solidaarselt O, S, T, K ja D kasuks välja täiendav

mittevaralise kahju hüvitis 150 eurot;

• jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule.

3. Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19246 on jõustunud

osas, milles maakohus:

• võttis vastu O, T, K ja D loobumise varalise kahju 51 636,98 euro, sellelt

arvutatud viivise 3576,39 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

nõudest ning lõpetas selles osas menetluse (maakohtu otsuse resolutsiooni

punkt 1);

• mõistis A-lt välja mittevaralise kahju hüvitise O kasuks 100 eurot, S kasuks

100 eurot, T kasuks 100 eurot, K kasuks 200 eurot ja D kasuks 100 eurot

(maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4–8).

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt S kasuks varalise kahju hüvitis 477,98

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 193,18 eurot ja alates 5. märtsist 2022

viivis põhinõudest (477,98 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

5.3. Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt O kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250

eurot.

5.4. Välja mõista A--lt ja Rlt solidaarselt S kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250

eurot.

5.5. Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt T kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250

eurot.

5.6. Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt K kasuks mittevaralise kahju hüvitis 350

eurot.

5.7. Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt D kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250

eurot.

5.8. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud O, S, T, K ja D menetluskuludest 35%

solidaarselt A ja R kanda ning A ja R menetluskuludest 65% võrdsetes osades

O, S, T, K ja D kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. O (hageja I), S (hageja II), T (hageja III), K (hageja IV) ja D (hageja V) (koos hagejad)

esitasid 27. detsembril 2017 (täpsustatud 28. juunil 2019) Harju Maakohtule A (kostja I) ja R

(kostja II) (koos kostjad) vastu hagi, milles palusid kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja

mõista varalise kahju hüvitis 51 636,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja

edasiulatuv viivis seadusjärgses määras, kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja mõista

mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning jätta menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda. Menetluse käigus hagejad I ja III–V loobusid kostjate vastu varalise kahju

hüvitamise ja viivise nõudest, varalist kahju ja sellelt arvestatud viivist nõuab kostjatelt üksnes

hageja II.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on aadressil XXX, Tallinn asuv kinnistu koos elamu

ja kõrvalhoonetega hagejate ja kostjate kaasomandis: hagejatele I ja II kuulub ½ mõttelist osa

abikaasade ühisomandina ning kostjatele kuulub ½ mõttelist osa abikaasade ühisomandina.

Vastavalt suulisele kokkuleppele kasutavad kostjad elamu esimesel korrusel asuvat korterit ja

hagejad elamu teisel korrusel asuvat korterit. Kostjad pidid teostama esimese korruse

juurdeehituse tööd. Kostjad katsid katuse 25. oktoobril 2013 koostatud projektis, mille alusel

väljastati ehitusluba, ette nähtud pleki asemel 22. oktoobril 2016 bituumenrullmaterjaliga,

milleks tuli teha tuletöid ja kasutada gaasipõletit. Kostjad ei tellinud pädevat ehitusettevõtet,

vaid kostja I teostas tööd oma tuttavate V ja Y abiga. Pärast bituumenrullmaterjali paigaldamise

lõpetamist nad lahkusid, jättes katuse ja tuletööde koha järelevalveta, ning juurdeehituse katus

süttis põlevmaterjalile sattunud sädemest. Selle tagajärjel süttis põlema ka katusega piirnev

elamu teise korruse sein, mis oli hagejate korteri välissein.

Kostjad tuld ei kustutanud, nad tegid tuletöid põlevmaterjalist tarinditele lähemal kui kolm

meetrit ning ei taganud põlevmaterjali nõuetekohast kinni katmist ja veega üle valamist ega

tulekustuti olemasolu. Päästeameti otsuse ja väärteomenetluses tuvastatu kohaselt rikkus Y

tuletööde tegemise nõudeid. Kahjustusi said hagejate ainukasutuses olevad eluruumid, selles

olnud vara ning elamu katus ja kõrval olev sein. Hagejad pidid leidma endale

asenduselamispinna. Hagejatel tekkis varaline kahju 61 916,98 eurot, sh Medeo Ehitus OÜ

hinnapakkumise alusel remonttööd 27 749 eurot; asenduskorteri üürimise kulu kuus kuud

aadressil PPP ja viis kuud aadressil KKK vastavalt 3900 eurot ja 3000 eurot; õhupuhasti kulu

450 eurot; elektrienergia kulu õhu puhastamisel 100 eurot; pesemisvahendite kulu 300 eurot,

asjade utiliseerimise ja puhastamise kulu vastavalt 24 022 eurot ja 1665,98 eurot;

prügikonteinerite kulu utiliseerimiseks 480 eurot; ning transpordikulu suurte esemete

väljaveoks 250 eurot. Kindlustusandja hüvitas kahju osaliselt summas 11 000 eurot, sest

tulekahju tekkis tuletööde nõuete rikkumise tõttu. Samuti nõuavad hagejad ekspertiisi eest

tasutud 720 euro hüvitamist.

Hagejad nõuavad ka mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejad said tervisekahjustusi. Samuti

tekitas tulekahju hagejate äsja, s.o 2016. a alguses valminud kodus, isiklike asjade kahjustumine

ja kaotus, kolimine üürikorterisse ning nende asjaolude tõttu tekkinud erakorraline rahavajadus,

sh kindlustusandja keeldumine hüvitise maksmisest, aga ka halb läbisaamine kostjatega ja

suutmatus tõkestada projektile mittevastavat ehitustegevust, stressi ja meeleolulangust. Lisaks

pidi hageja IV loobuma peotantsuga tegelemisest, sest kahjustada said tema jaoks

sentimentaalset väärtust omanud kleidid kogusummas 1900 eurot. Seetõttu sattus hageja IV

raskesse psüühilisse seisundisse. Hagejad nõudsid kostjatelt kahju hüvitamist 13. juunil ja

27. oktoobril 2017, kuid kostjad ei ole kahju hüvitanud. Hagejad nõuavad kostjatelt ka viivist

(v.a ekspertiisikulult) alates kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaja möödumisele

järgnevast päevast, s.o 14. veebruarist 2017.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei kasutanud kostja I valesid ehitusvõtteid ning SBS-

alusmaterjali kasutamine ei ole vastuolus projekti ega ehitusloaga. Seejuures olid hagejad

nimetatud aluskatte paigaldamisest teadlikud. Tuletööde tegemisel kasutati vastavat luba

omavat isikut. Tulekahju tekkis teadmata põhjusel. Tööde tegemisel rakendati kaitsemeetmeid

ja järgiti tuleohutusnõudeid. Veega kastmine ei ole ehitustehniliselt asjakohane abinõu,

kontrolli teostamine kuni tuleohu ära langemiseni ei ole ajaliselt reguleeritud ning tuletöid ei

teostatud põlevmaterjalist tarinditele lähemal kui kolm meetrit. Põleng ei tekkinud tuletööde

tegemise ega sellele järgnenud järelevalve käigus, seega lõpetati tööd ohutult. Tulekahju sai

alguse elamu otsaseinast ehk hagejate rõduukse kõrvalt, mitte juurdeehituse katuselt. Ohutuse

peab tagama tuletööde teostaja. Viimase karistamine väärteomenetluse korras ei vabasta süü

tsiviilõigusliku tõendamise kohustusest. Kostjate vastutuse välistab ka asjaolu, et elamu

otsaseinas oli projektikohase vahtplasti asemel süttimisohtlik plaat, millest kostjad ei teadnud.

Lisaks tuleb jätta rahuldamata nõue kostja II vastu, sest kostja II ei ehitanud juurdeehituse katust

ega korraldanud ehitus- või projekteerimistöid.

Tõendamata on, et hagejate esitatud hinnapakkumises kajastatud sisetööd ja elamu teisel

korrusel elamise võimatus on tingitud tulekahjust. Sanitaarremondi ja riiete keemilise puhastuse

kulu hüvitamise kohustus on ka vastastikune. Samuti ei ole hagejad tõendanud vara

utiliseerimisest tingitud kahju, sh on nimekirjas asjad, mis on saadud kingiks kostjatelt. Lisaks

on tõendamata tervisekahjustuse tekkimine ja hageja IV kleitide kasutuskõlbmatuks muutumine

elamu katuse- ja fassaadialuse põlengu tagajärjel. Hagejate kasutuses olevates ruumides

leegilist põlemist ei olnud. Kostjad ei vastuta hagejate ennast ohustava vingugaasi

sissehingamise eest ning hageja IV kleidid olid talle jäänud juba väikeseks. Kostja I on püüdnud

põlengueelset olukorda taastada, kuid hageja I takistab tööde lõpule viimist. Juurdeehituse

rajamine oli kõigi kaasomanike huvides ning kaasomandis olevate elamu osade taastamine on

kõigi kaasomanike kohustus. Kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada kostjate tehtud

kulutustega, sh Archouse OÜ teostatud katusetööd 6966 eurot, uus katusematerjal 650 eurot,

Dianna Ehitus OÜ teostatud juurdeehituse katuse taastamistööd 3333,53 eurot ja SkobaSteel

OÜ teostatud juurdeehituse lamekatuse terasprofiiliga katmise tööd 2128,68 eurot. Täiendavalt

tuleb arvestada, et hageja I taastas elamu otsaseina ise ning kindlustusandja hüvitas hagejatele

kogu elamu kahjustuste kulu, sh selle osa eest, mis kuulub kostjatele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus võttis 9. novembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hagejate I ja

III–V loobumise varalise kahju hüvitise ja viivise väljamõistmise nõudest ning lõpetas nende

nõuete osas menetluse; jättis rahuldamata hageja II nõude mõista kostjatelt välja varalise kahju

hüvitis 51 636,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja edasiulatuv viivis;

jättis rahuldamata hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kostja II vastu; ning mõistis

kostjalt I välja mittevaralise kahju hüvitise hageja I kasuks 100 eurot, hageja II kasuks 100

eurot, hageja III kasuks 100 eurot, hageja IV kasuks 200 eurot ja hageja V kasuks 100 eurot.

Maakohus jättis hagejate menetluskulud hagejate endi kanda ja kostja I menetluskulud tema

enda kanda ning mõistis hagejatelt kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitise 3029 eurot ja

viivise sellelt.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud, millise

tegevusega tekitas kahju kostja II, kes tuletöid ei teinud ega tellinud. Samuti ei tulnud ühestki

õigusaktist kohustust teha ehitustööd professionaalse ehitusettevõtja abil, kusjuures kostjad

kasutasid siiski tuletööde luba omava isiku abi. Lisaks ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud

põhjuslikku seost projektile mittevastavuse ja tulekahju vahel. Tõendamata on ka see, millise

lahenduse nägi projekt ette juurdeehituse katusel. Küll aga on tõendatud, et tuletööde tegemisel

ei järgitud kõiki tuleohutuse nõudeid (siseministri 7. septembri 2010. a määrus nr 47 „Tuletöö

tegemisele esitatavad nõuded“ (määrus) § 5 lg-d 1 ja 2, § 8 lg 1, § 9 lg-d 1 ja 3), mistõttu ei

hoitud ära sädeme sattumist põlevmaterjalidele, mis omakorda tõi kaasa tulekahju puhkemise.

Tulekahju tagajärjel said kannatada hagejate kasutuses olnud korter ja elamu katus. Seega ei

hoidnud kostja I ära teise kaasomandi omaniku õiguste kahjustamist (asjaõigusseaduse

(AÕS) § 72 lg 5). Kostjale I tuleb omistada Y tegevus, kelle õigusaktides toodud nõuete

rikkumise tõttu sai tulekahju võimalikuks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2).

Peale selle oli kostjal I seadusest tulenev kohustus järgida tuleohutuse nõudeid ja hoida seeläbi

ära teiste isikute vara ja tervise kahjustamine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-d 2 ja 7).

Kostja I ei ole tõendanud süü puudumist. Y süü on tõendatud väärteosasjas tehtud otsusega ning

tema tegevus tuleb omistada kostjale I.

Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamus ei tõenda hagejatele tekkinud kahju suurust, sest selles

toodud järeldused on põhistamata, mh puuduvad fotod või muud andmed, milliste alusel saaks

tuvastada kahjustuste ulatuse. Samuti puuduvad andmed arvamuse koostanud isiku pädevuse

kohta. Lisaks ei ole võimalik tuvastada, kes või millisel alusel on utiliseerimisele kuuluvate

asjade nimekirja koostanud ja kuidas on tuvastatud hinnad. Nimekirjale lisatud fotode põhjal ei

ole võimalik kahjustusi või nende ulatust hinnata. Medeo Ehitus OÜ hinnapakkumisest ei ole

võimalik järeldada, millises ulatuses ja millised tööd olid vajalikud kahjustuste kõrvaldamiseks.

Ka teiste Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuses kajastatud kulude kandmise vajadust ei ole

põhistatud ega ole lisatud tõendeid nende kandmise kohta. Asjas kogutud teised tõendid

(eelkõige 1PARTNER Kinnisvara Tallinn OÜ ja ekspert T arvamused) kinnitavad, et

Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuses tehtud järeldused ei saa olla tõele vastavad. Seetõttu

ei kuulu hüvitamisele ka selle arvamuse koostamise kulu.

Arvestades, et kindlustusandja on hüvitanud 11 000 eurot ja ekspert T arvamuse järgi on

põlengu tagajärjel tekkinud kahju suurus 21 132 eurot, on tegelik kahju 10 132 eurot. Kuivõrd

kostjad on teinud põhjendatud taastamistöid 11 635,02 euro eest, siis on kõik vajalikud kulud

tulekahju tagajärgede likvideerimiseks kantud. Tõendamata on asjaolu, et hageja IV ei saanud

jätkata võistlustantsuga tegelemist kleitide hävimise tõttu, samuti hageja IV eriline huvi kleitide

vastu (VÕS § 134 lg 4). Võistlustantsuga tegelemise lõpetamine oli seotud partneri

puudumisega. Küll aga said hagejad tervisekahjustusi ja vajasid lühiajalist haiglaravi ning

pikaajalisemad üleelamised olid hagejal IV, kes vajas psühholoogi abi (VÕS § 134 lg 2).

Apellatsioonkaebus

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse (v.a resolutsiooni

punkti 1, s.o loobumise vastu võtmise ja menetluse osalise lõpetamise osas) tühistada ning teha

uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja varalise kahju hüvitis

51 636,98 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja

seadusjärgses määras viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning mõista

kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu

äranägemisel, kuid suuremas ulatuses, kui maakohtu väljamõistetud hüvitis. Menetluskulud

palusid hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmisel ei ole maakohus arvesse võtnud, et ½

mõttelist osa kuulub kostjatele ühisomandina, mistõttu teostasid nad ühiselt oma varalisi õigusi,

kui asusid tegema juurdeehitustöid. Samuti jättis kohus põhjendamatult arvestamata Osaühingu

Z Ekspertiisibüroo arvamusega, mis annab objektiivset teavet tulekahju tagajärgede ja nende

likvideerimiseks kulunud vahendite kohta, ning lähtus ekspert T eksperdiarvamusest, kuigi

viimane kinnitas, et lähteandmete lünklikkuse tõttu ei saa ta anda objektiivset hinnangut.

Ekspert T ei ole ka aluseks võtnud tulekahju ajal tegelikult toimunud sündmusi ega arvestanud

Päästeameti fotodel kajastatud informatsiooniga tulekahju tagajärgede kohta. Lisaks jättis

kohus hinnangu andmata hagejate väitele, et neil on tekkinud kahju ka asjaolust, et kostjatest

tingituna ei makstud hagejatele poliisijärgset kindlustushüvitist.

Maakohtu määratud hüvitis mittevaralise kahju eest ei ole õiglane ning tugineb 2014.–2016. a

andmetele, mis on tarbijahinnaindeksit ja inflatsiooni arvestades vananenud. Samuti on

hagejate esitatud väiteid ja tõendeid arvestades ebaõige kohtu seisukoht, et hageja IV ei

lõpetanud peotantsuga tegelemist seoses tulekahjuga, ning hinnang, et hagejate

tervisekahjustused ei olnud rasked ega pikaajalised. Hagejad tuginevad ka sellele, et tulekahju

äsja valminud kodus, isiklike asjade kahjustumine ja kaotus, kolimine üürikorterisse ning halb

läbisaamine kostjatega põhjustas hagejatele stressi. Tulekahjus hävinud esmatarbevahendite

uuesti soetamisest ja asenduskorteri üürimisest tekkinud erakorraline rahavajadus tekitas samuti

stressi ja meeleolulangust. Viimast põhjustas ka kindlustusandja keeldumine hüvitise

maksmisest ning projektile mittevastav ehitustegevus, mida ei saanud peatada ega ära hoida.

Lisaks andis tunnistaja H ebaõigeid ütlusi. Peale selle on kohtuotsuse resolutsioon

menetluskulude jaotuse osas vastuoluline.

Vastustajate seisukoht

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja II hagi

kostjate vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise

väljamõistmiseks, hagejate hagi kostja II vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, hagejate hagi

kostja I vastu mittevaralise kahju 150 euro hüvitamiseks, samuti menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

rahuldab hageja II hagi kostjate vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja

sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks, mõistab kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja

täiendava mittevaralise kahju hüvitise 150 eurot ning jaotab menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus

muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Pooled ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hagejate I ja III–V

loobumise varalise kahju hüvitise ja viivise väljamõistmise nõudest ning lõpetas selles osas

menetluse. Samuti ei vaidlusta kostja I maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis temalt

välja mittevaralise kahju hüvitise hagejate I–III ja V kasuks 100 eurot ja hageja IV kasuks 200

eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• Tallinnas XXX asuv kinnistu koos sellel asuva elamuga on poolte kaasomandis;

• hagejatele I ja II kuulub ½ kinnistu kaasomandist ühisomandis ning kostjatele ½

kinnistu kaasomandist ühisomandis;

• suulise kokkuleppe alusel on kostjate ainukasutuses elamu esimene korrus ja hagejate

ainukasutuses elamu teine korrus;

• kostjad pidid ehitama elamule ühekorruselise juurdeehituse, mis pidi jääma nende

kasutusse;

• elamu juurdeehituse katusele paigaldasid kostja I, V ja Y 22. oktoobril 2016

bituumenrullmaterjali, mille käigus tehti gaasipõletiga tuletöid;

• pärast tuletööde lõppemist tekkis tulekahju, mille käigus sai mh kannatada elamu teise

korruse välissein;

• tuletöid teostanud Y mõisteti väärteo korras süüdi tuletööde nõuete rikkumise eest;

• kindlustusandja tasus hagejale I kindlustushüvitisena 11 000 eurot.

9. Hageja II esitas kostjate vastu varalise kahju hüvitamise nõude ja kõik hagejad mittevaralise

kahju hüvitamise nõude, tuginedes nii kaasomanike vahelisele võlasuhtele (AÕS § 71–75),

millest tulenevate kohustuste rikkumisega teisele kaasomanikule tekitatud kahju kuulub

hüvitamisele VÕS § 115 alusel, kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele

(VÕS § 1043 jj).

10. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagejate nõuded õigesti kvalifitseerinud.

Kuna hagejad I ja II ning kostjad on kinnisasja kaasomanikud, siis nende vahel tekib

spetsiifiline võlasuhe. Võlasuhte sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes,

mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kannatanu ei saa üldjuhul valida, kas esitada

kahju hüvitamise nõue kohustuse rikkumisest tuleneva üldvastutuse sätete järgi või

deliktiõiguse sätete järgi. Riigikohtu seisukoha järgi välistab VÕS § 1044 lg 2 analoogia alusel

53. ptk sätete kohaldamise ka olukordades, kus poolte vahel on seaduse alusel tekkinud

võlasuhe, millest tuleneva kohustuse rikkumine toob kaasa üldvastutuse VÕS § 101 lg 1 p 3

ning §-de 103 ja 115 järgi (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-

13, p 21). Eeltoodud juhtudel kohaldub analoogia korras ka VÕS § 1044 lg 3 (kui kohustuse

rikkumise tagajärjena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse talle kehavigastus või

tervisekahjustus), mis annab kannatanule õiguse siiski tugineda ka deliktiõiguse sätetele.

Õigustatud isikul on sellise konkurentsi korral võimalik valida, millisel alusel nõue kahju

tekitaja vastu esitada.

Deliktilise nõude saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu vaid juhul, kui

kaasomanikule põhjustatud kahju ei ole hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga või ei

ole muul põhjusel välistatud VÕS § 1044 lg 3 järgi. VÕS § 127 lg 2 järgi ei hüvitata kahju

ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. AÕS § 72 lg 5 teise lause ja § 75 lg 1

järgi on kahjustatud kaasomanikule hüvitatavaks kahjuks eelkõige tema ainukasutusse antud

kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade

parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju (nt ainukasutuse piires olevatele

vallasasjadele tekkinud kahju) hüvitatakse kohustuse rikkumise korral (vt Riigikohtu 19. märtsi

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649/57, p 19). Maakohus kvalifitseeris muu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude kaitsenormi rikkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

11. Maakohus on esitatud tõenditele tuginedes tuvastanud, et Y rikkus tuletööde teostamisel

nõudeid, mis tõi kaasa tulekahju tekkimise (vt maakohtu otsuse p-d 177–185). Kostjad

maakohtu tuvastatuga ei nõustu, leides, et tuleohutusekspert ei ole tõsikindlalt väitnud seost

tuletööde ja põlengu vahel.

11.1. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei

ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku

hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ekspert M arvamusest ei saa kostjate

soovitud järeldust teha. Ekspert leidis, et suurima tõenäosusega tekkis tulekahju katusekatte

tuletööde käigus gaasipõletiga töötamisel tekkinud sädemest, mis sattus elamu otsaseinas

kontakti tuuletõkkeplaadiga või muu põlevmaterjaliga (kd I, tl 110–119 pöördel). Hagejad on

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud tulekahju tekkepõhjuse ning nad ei pidanud tõendama, et

tulekahju ei tekkinud mõnel muul põhjusel.

Muus osas, s.o kostjad ei pidanud professionaalset ehitusettevõtet kasutama ning projektile

mittevastava ehitamise ja tulekahju vahel põhjuslik seos puudub (vt maakohtu otsuse p-d 186–

191), ei ole hagejad maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustanud.

11.2. Maakohus on tõenditele tuginedes põhjendanud, et kostja I kasutas tuletööde teostamisel

kolmandat isikut ning ta vastutab nimetatud isiku kasutamise eest nii AÕS § 72 lg 5 alusel kui

ka deliktilise üldvastutuse sätete (VÕS § 1043 jj) alusel (vt maakohtu otsuse p-d 172 ja 173).

Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

TsÜS § 132 lg 2 järgi isik vastutab samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude

eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast

tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Kui omistatavaks teoks on teisele

isikule õigusvastase kahju tekitamine, on vastutus kahju vahetu tekitaja poolt toimepandud

õigusvastase teo eest ning selle omistamise põhimõtted reguleeritud VÕS §-s 1054. Praegusel

juhul on asjakohane VÕS § 1054 lg 3, mis kohaldub eelkõige juhul, kui täidetakse ühekordset

käsundit või töövõtulepingut, mille täitjat ei kasutata püsivalt oma majandus- või

kutsetegevuses ja mis ei ole seotud käsundiandja või tellija kohustuse (nii lepingulise kui

lepinguvälise) täitmisega.

11.3. Kolleegium ei nõustu kostjate seisukohaga, et maakohus on kostja I kohustuse sisustanud

ebaõigesti ning et tuleohutusnõuete täitmine kolmanda isiku poolt poleks välistanud tulekahju

tekkimise. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi seaduslik ja

nõuetekohaselt põhjendatud. TsÜS § 132 lg 2 (ja deliktiõigusliku vastutuse puhul VÕS § 1054)

kohaldamisel ei ole tähtsust, kas kostja I kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise

lepinguga pandud kohustuste täitmist. Selle sätte järgi omistatakse kostjale I kolmanda isiku

faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale I selliselt omistatud tegevus (sh

tegevusetus) kujutab endast kostja I kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see

rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. Praegusel juhul ei ole kohustuse rikkumine

vabandatav. Kostja I kaasomanikuna pidi töövõtulepingut sõlmides arvestama riskidega, mis

võivad tuleneda töövõtja rikkumistest, ega saa töövõtulepingut sõlmides vabaneda

kaasomaniku kohustuste täitmisest. Deliktilise üldvastutuse puhul tuvastas maakohus, millega

kolleegium nõustub, et kolmas isik käitus õigusvastaselt ja süüliselt. Kahju tekitaja õigusvastase

ja süülise tegevuse eest vastutav isik ei pea ise olema kahju tekkimises süüdi (vt Riigikohtu

17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 12).

12. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kahju tekitamise eest on

vastutav ka kostja II ühisomanikuna. Maakohus leidis, et kostja II vastutus ei saa tuleneda

üksnes sellest, et ta on kostjaga I kaasomanikuks ning nad on abikaasad. Kolleegium maakohtu

õigusliku käsitlusega ei nõustu.

Maakohus märkis, et kostja II tuletöid ei tellinud ega teinud neid. Seega tegi maakohus kostja

II vastutuse sõltuvaks sellest, kas ta tööd tellis või viibis vahetult nende läbiviimise juures.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et ühe abikaasa tehtud tehingust saab

tuleneda abikaasade solidaarkohustus. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad

perekonnaseaduse (PKS) §-d 18 ja 19, erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Varaühisuse varasuhte

korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe

abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2).

PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise

abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud

tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1).

Eelnevast tulenevalt tuleneb kostja I tehtud tehingust kostja II solidaarkohustus, sest kostjate

kui ühisomanike vastutus tuleneb tuletöid teostanud isiku eest TsÜS § 132 lg 2 või VÕS § 1054

lg 3 alusel. Kuigi õiguskaitsevahendi (kahju hüvitamine) kohaldamise eelduste täitmine tuleb

tuvastada iga solidaarvõlgniku suhtes eraldi (VÕS § 68 lg 1), siis praegusel juhul tellis kostja I

ühisvarasse kuuluva kaasomandi eseme suhtes tööd kolmandalt isikult, kelle tegevuse läbi said

hagejate õigused kahjustada, mistõttu ei välista kostja II vastutust see, kui kostja II ise töid ei

tellinud ega viibinud nende teostamise juures. Mõlemaid kostjaid tuleb lugeda ülesande

andjateks ning nad vastutavad selle käigus tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju

eest. Seega, kostjad on solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes.

13. Maakohus hindas hageja II varalise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja leidis, et hageja II ei

ole tõendanud kahju tekkimist, mis ületab kindlustusandja makstud hüvitist 11 000 eurot,

mistõttu jäi varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

13.1. Hageja II leidis, et kostjad on talle põhjustanud varalist kahju 61 916,98 eurot:

• Elamu ja eluruumi taastamine hinnapakkumise järgi 27 749 eurot;

• Asenduskorteri üürimine 33 900 eurot;

• Õhupuhasti ostmine 450 eurot;

• Elektrienergia kulu õhu puhastamisel 100 eurot;

• Pesemisvahendid 300 eurot;

• Eluruumides hävinenud või kahjustada saanud vallasasjad 24 022 eurot;

• Esemete keemiline puhastus 1665,98 eurot;

• Prügikonteinerite rent 480 eurot;

• Esemete äravedu 240 eurot;

• Kahju kindlakstegemise kulu 720 eurot.

Hageja II on kahjuhüvitiselt arvestanud maha kindlustusandjalt saadud hüvitise 11 000 eurot.

Kolleegium märgib, et kindlustusandja hüvitis läks PKS § 25 järgi hagejate I ja II

ühisomandisse ning hageja I nõusolek PKS § 29 lg 1 järgi õigusvaidluse pidamiseks on olemas.

Kuna hageja II ei ole välja toonud, millise(d) kahju hüvitise komponendi(d) loeb ta

kindlustushüvitise arvel kaetuks, siis on maakohus andnud hinnangu kõigile kahju hüvitamise

komponentidele.

13.2. Maakohus ei eksinud poolte tõendamiskohustuse jagamisel. Maakohus on nõuetekohaselt

täitnud eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 järgi, küsides selgitusi kindlustushüvitise saamise

kohta ning selgitades hagejatele kahju hüvitamise nõude eeldusi (vt nt maakohtu 29. aprilli

2019. a istungi protokoll; kd I, tl 194–196; samuti maakohtu otsuse p 198). TsMS § 230 lg 1

esimese lause järgi peavad kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama

hagejad. Maakohtu hinnangul hagejate esitatud tõend (Osaühing Z Ekspertiisibüroo

ekspertiisiakt nr 171) kahju tekkimist ei tõenda (maakohtu otsuse p 194). Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, v.a ühe kahju hüvitamise nõude komponendi osas, s.o riiete

puhastamise kulu 1665,98 eurot.

13.3. VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju

hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks

määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja

seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2

järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti

sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel on

Riigikohus selgitanud, et kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise

kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise

väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud (vt Riigikohtu

13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Pooled ei vaidle, et elamu on korda tehtud ja hagejad

eluruumis elavad, kuid vaatamata sellele nõuavad hagejad kahju hüvitamist kalkulatsiooni

alusel, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel (vt ringkonnakohtu 8 veebruari 2022. a istungi

protokoll; kd IV, tl 24 pöördel, ajamärgid 00:11:27 ja 00:11:50; samuti kd II, tl 53–77).

13.4. Hageja II heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist.

Hageja II arvates on maakohus põhjendamatult jätnud aluseks võtmata Osaühingu Z

Ekspertiisibüroo arvamuse (tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 2 mõttes).

Kolleegium hageja II etteheidetega ei nõustu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

järgmist.

Tõendid, mida maakohus kahju tekkimise tuvastamiseks hindas, olid: ehitise ülevaatusakt (kd

I, tl 22 pöördel), Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamus (kd I, tl 53–81), Ehituskonsult Grupp

OÜ ülevaatuse aktid (kd II, tl 85–89), ekspert M arvamus (kd I, tl 119 pöördel; kd III, tl 135

pöördel–136 pöördel) ja ekspert T eksperdiarvamus (kd III, tl 1– 49) ning täiendav arvamus (kd

III, tl 108–126, 136 pöördel–137). Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et

maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

13.5. Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei ole vallasasjadega seotud kahju

24 022 eurot tõendatud. Nii on maakohus põhjustena välja toonud, et eriteadmistega isikutele J

ja Z esitas vallasasjade kohta nimekirja hageja II ning fotode põhjal ei ole esemete kahjustusi

või kahjustuste ulatust võimalik hinnata. Maakohus ei pidanud usutavaks asjatundjate

arvamust, et nimekirjas olevate esemete puhastamine oli võimatu. Apellatsioonkaebuses ei ole

välja toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus on asjaolude tuvastamisel jätnud

mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Vastupidi, pärast tulekahju 26. oktoobril 2016 koostatud

ehituse ülevaatuse aktist tuleneb, et „teise korruse eluruumides nähtavaid kahjustusi ei olnud,

kuid ruumides oli tulekahjulõhn ning riideesemed olid viidud keemilisse puhastusse.“ Sama

kinnitab ekspert M, kelle ütluste kohaselt toimus põlemine väljaspool tubade seinu (kd III, tl

135 pöördel–136).

13.6. Hageja II on tõendanud kahju tekkimist 720 eurot, s.o tulekahju järel elamu seisundi ja

kahjustuste kindlakstegemisega seotud kulu (kd I, tl 29 pöördel). Maakohus leidis, et kuna

asjatundja arvamus ei tõenda usaldusväärselt tekkinud kahju suurust, ei kuulu see ka kahjuna

hüvitamisele. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et lisaks

õigusvastasele teole ja kahjule peab hageja II ühtlasi tõendama põhjusliku seose õigusvastase

teo ja kahju tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4). Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuse kulu

on VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju. See, kas tegemist on mõistliku kulutusega, sõltub

sellest, kas see aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi

vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise

võimalust (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Samuti

hõlmab mõistlikkuse nõue VÕS § 128 lg 3 järgi kulutuste suurust. Kolleegium, nõustudes

maakohtuga, leiab, et sellist kulutust ei saa pidada vajalikuks, sest see ei aita vaidlusaluste

asjaolude tuvastamisele kaasa.

13.7. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et tõendamata on riiete puhastamisest

tekkinud kahju 1665,98 eurot. Tegemist on eluruumis olnud vallasasjade korda tegemise kuluga

(VÕS § 132 lg 3). Kulutuse tõendamiseks on hageja II esitanud Puhastus Keskus OÜ arve ja

arvel on märgitud puhastuse põhjuseks „tulekahju tõttu kõik asjad on rikutud, omavad

suitsulõhna jne“ (kd I, tl 76 pöördel). Nimetatud arve on käsitatav dokumentaalse tõendina

TsMS § 272 lg 1 mõttes ja tõendab kahju tekkimist. Sellise kulu tõendamine ei vajanud

eriteadmistega isikute täiendavat selgitust, et lugeda põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju

tekkimise vahel tõendatuks. Vahetult pärast tulekahju toimumist koostatud ehitise

ülevaatusaktis on märgitud, et teise korruse eluruumides on tulekahjulõhn, millele on tuginenud

arvamuse andmisel ka ekspert T (kd I, tl 22 pöördel). Sellest saab järeldada, et riiete

puhastamine oli tingitud tulekahjust. Hageja II saab kahju 1665,98 eurot hüvitamist nõuda

kostjatelt solidaarselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (vt otsuse p-d 10,

11.3 ja 12).

13.8. Muude kulude osas (s.o asenduskorteri üürimine, õhupuhasti ostmine, elektrienergia ja

pesemisvahendite kulu, prügikonteinerite rent ja esemete äravedu) nõustub kolleegium

maakohtu järeldusega, et hageja II ei ole tõendanud sellise kahju olemasolu. Kahju olemasolu

tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu.

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist –

kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda

võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu

6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-152-16, p 21). Nõustuda saab maakohtu seisukohaga, et eeltoodud kulude kandmise

vajadust ei ole arvamuses põhistatud ning ühtegi tõendit kulude kandmise kohta ei ole esitatud.

Kolleegium lisab, et hageja II ei ole ka tõendanud, et kui kulu ei ole veel kantud, siis tulevikus

tal sellise kulu kandmise kohustus tekib. Kuigi eriteadmistega isikud on pidanud sellise kahju

tekkimist võimalikuks (kusjuures ei ole teada, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes), siis

praeguses asjas ei tõenda see diferentsihüpoteesi järgi kahju olemasolu.

13.9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud ekspert T arvamusest ega ole

rikkunud TsMS § 232 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Kuna asjatundja arvamus ja eksperdiarvamus on kahjustuse liigi ja

ulatuse osas omavahel vastuolus, siis on maakohus nende vahel valimist ratsionaalselt

põhjendanud (vt maakohtu otsuse p-d 211–217, 224–226). Lisaks juhtis maakohus korduvalt

hageja II tähelepanu Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuse puudustele, mistõttu ei saanud

maakohtu poolt otsuses avaldatud seisukohad tulla tõendi esitanud poolele üllatusena

(maakohtu otsuse p 198). Kolleegium märgib, et elamu taastamisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude puhul, mille selgitamine nõuab ehitustehnilisi eriteadmisi, on oluline arvestada

asjatundja või eksperdi pädevusega. Kohtuliku ekspertiisi läbiviinud ekspert on pälvinud

riikliku tunnustuse, on pooltest sõltumatu ning seotud teadvalt vale arvamuse andmise eest

ettenähtud sanktsioonidega, mis tõstab tõendi usaldusväärsust. Samuti põhinevad ekspert T

järeldused asjakohastel ja kontrollitavatel andmetel.

13.10. Põhjendamatu on hageja II etteheide, et ekspert T on arvamuse andmisel jätnud kõrvale

tulekahju ajal tegelikult aset leidnud sündmused, sh hageja I poolt kindlustusandjale antud

ütlused. Kui ringkonnakohus palus 8. veebruari 2022. a istungil viidata kõnealusele

dokumendile, siis viitas hagejate esindaja hoopis hageja I tunnistajana ülekuulamise

protokollile (kd I, tl 24 pöördel; kd IV, tl 24 pöördel, ajamärk 00:16:37). Ka muus osas ei ole

hageja II väited põhjendatud. Hageja II ei saa eksperdile ette heita, et ekspert tema väiteid ei

kinnita. Hagejad pidid tagama, et kahju nõudmisel varustavad nad ennast vajalike tõenditega.

Praegusel juhul märkis ekspert, et talle ei ole esitatud mitte ühtegi kahjujuhtumi järgset fotot

teise korruse siseruumidest, mille alusel oleks võimalik suhteliselt lihtsalt tuvastada kahju

tegelik ulatus (vt ka maakohtu otsuse p 212). Kolleegiumi hinnangul on ekspert arvamuse

andmisel põhjendatult lähtunud andmetest, mis on asjakohased ja kontrollitavad (vt eksperdi

täiendavad vastused; kd III, tl 113–126; vt maakohtu 27. septembri 2021. a istungi protokoll;

ekspert T ütlused, kd III, tl 136 pöördel).

13.11. Elamu taastamiskulu 21 132 euro osas on maakohus esitatud tõenditele tuginedes oma

seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (maakohtu otsuse p-d 216–217, 228). Kolleegium ei

näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

14. Kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt on elamu taastamiskulud 21 132

eurot. Samuti tuvastas maakohus, ja see ei ole ka apellatsiooniastmes enam vaidluse all, et

kostjad on elamu kordategemise kuludest kandnud 11 635,02 eurot ning hagejad I ja II on

saanud kindlustushüvitist 11 000 eurot.

14.1. Eksperdiarvamuse kohaselt teostas elamu otsaseina ning siseruumide lammutus- ja

ehitustööd hageja I ning kostjate kulud olid seotud katuse taastamistöödega (vt

eksperdiarvamuse lk 9 ja 33). Elamu otsaseina ning siseruumide lammutus- ja ehitustööde

teostamise vajalikud kulud on 9812 eurot (=6944 + 2868; vt täpsemalt eksperdi täiendav

arvamus; kd III, tl 115 ja 116). Seega on tõendatud kahju olemasolu 11 477,98 eurot (=9812 +

1665,98), millest kindlustusandja on hüvitanud 11 000 eurot, ning kostjatelt tuleb solidaarselt

hageja II kasuks välja mõista 477,98 eurot (vt otsuse p-d 10, 11.3 ja 12).

14.2. Hageja II on palunud varaliselt kahjult välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise. TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja mõista

viivis kuni praeguse otsuse tegemiseni. Hageja II teavitas kostjaid nõudest 27. jaanuaril 2017

ning määras kohustuse täitmise tähtpäevaks 13. veebruar 2017. Kolleegiumi hinnangul on see

kooskõlas VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7. Seisuga 4. märts 2022 on viivis 477,98 euro suuruselt

põhinõudelt 193,18 eurot.

15. Hagejad ei nõustu maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusega

ning et selle eest vastutab üksnes kostja I. Lisaks leiab hageja IV, et tema mittevaralise kahju

hüvitamise nõude osas on maakohus jätnud esile toodud väited ja esitatud tõendid hindamata.

Kolleegium nõustub hagejate etteheidetega osaliselt. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejate

kasuks tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis, kuid erinevalt maakohtust leiab

kolleegium, selle eest on solidaarselt vastutav ka kostja II (vt otsuse p 12) ning muuta tuleb

väljamõistetud hüvitise suurust.

Kostjad ei ole mittevaralise kahju väljamõistmise osas maakohtu otsust vaidlustanud. Seega on

apellatsiooniastmes vaidluse all üksnes see, kas maakohus on hüvitise määramisel oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme, sh selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja

ilmselgelt sümboolse hüvitise. Kolleegium leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme ning väljamõistetud hüvitis ei vasta varasemale kohtupraktikale

mittevaralise kahju nõuete lahendamise kohta. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning

välja mõista suurem mittevaralise kahju hüvitis.

15.1. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud asjaolud, mis annavad aluse mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmisele VÕS § 134 lg 2 alusel. Tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb

mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada ning mittevaralise

kahjuhüvitise saamiseks ei pea kannatanud tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja

vastutab talle tervisekahjustuse tekitamise eest. Hagejad tuginevad mittevaralise kahju

hüvitamise nõudmisel ka sellele, et kostjate tõttu ei makstud neile välja õiglast

kindlustushüvitist. Kolleegium märgib vastuseks hagejate väitele, et seaduses on ette nähtud

alused mittevaralise kahju hüvitamiseks, neid ei saa analoogia korras laiendada ning need on

seaduses selgelt piiritletud. Nii ei ole mittevaralise kahjuna käsitatavad tulekahju järel tekkinud

majanduslikud probleemid (vt Riigikohtu 25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05,

p 23).

15.2. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni

alusel. Tekkinud mittevaralist kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja

kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi

autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult lähtunud

kohtpraktikast aastatel 2014–2016, sest nii nagu varalise kahju puhul, tuleb ka mittevaralise

kahju hindamisel kahju suurus kindlaks teha kahju tekkimise aja seisuga.

15.3. Hüvitise suurus sõltub tervisekahjustuse raskusest, lisaks sellele võib kahjustatud isik

tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi.

Arvestada tuleb ka seda, milline oli hagejate osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, sh

hagejate võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kostjad leiavad,

et hagejad I ja II ei hoolitsenud oma laste eest pärast põlengu avastamist. Kolleegiumi hinnangul

ei saa kostjate sellekohase väitega kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada, sest kostjad ei

ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.

15.4. Vastuseks hageja IV apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on

õigesti leidnud, et võistlustantsu kleitide kahjustamisest ei tulene erandlikke asjaolusid, mis

annaksid VÕS § 134 lg 4 alusel õiguse mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks. Selles osas on

maakohtu otsus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus hindas hageja IV väiteid koos asjas esitatud ja kogutud tõenditega ning leidis

põhjendatult, et võistlustantsu kleitide kahjustamine ei olnud põhjuseks, miks hageja IV

võistlustantsuga enam edasi ei tegelenud (vt maakohtu otsuse p-d 234–237). Sellise järelduse

tegi maakohus hageja IV vande alla antud seletust ja tunnistaja Tamara Hi ütlusi hinnates (kd

III, tl 135, 137 pöördel–138). Hageja IV ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, millise tõendi

jättis maakohus asjaolu tuvastamisel hindamata või hindas ebaõigesti. Kui hageja IV väidab, et

tunnistaja „ei esitanud tegelikkusele vastavaid andmeid“, siis tulnuks hagejal IV esitada

tõendid, mis hageja IV väidet omakorda tõendavad ja lükkavad tunnistaja ütlused ümber. Kui

kõrvutada tunnistaja ütlusi ja hageja IV vande all antud seletust, siis need üldjoontes omavahel

haakuvad. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ka väiteid, miks on tunnistaja ütlused

ebausaldusväärsed ning tuleks jätta arvestamata.

15.5. Kuigi maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluseks olevad asjaolud

õigesti tuvastanud, siis ei nõustu kolleegium hüvitise suurusega ning seda tuleb suurendada iga

hageja suhtes 150 euro võrra. Selle summa määramisel võtab kolleegium arvesse TsMS § 134

lg-tes 2 ja 5 loetletud kriteeriume, sh tervisekahjustuse tekkimisel selle tagajärgi ja eeldatavat

„valu suurust“, samuti hagejate elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejate tervisekahjustused ei olnud rasked ning nendega

ei kaasnenud pikaajalisi negatiivseid tagajärgi enesetundes ja igapäevaelus. Samas ei saa

nõustuda maakohtuga selles, et maakohus määras hüvitise kohtupraktika alusel kõige

väiksemas määras ning sellises määras hüvitis ei olnud välja mõistetud tervisekahjustuse ega

kehavigastuse eest. Tervisekahjustuse või kehavigastuse puhul olid hüvitise määrad nt

kannatanu näo piirkonda löömine 290 eurot, kannatanu peksmine rusikate ja jalgadega 300

eurot, kannatanule pipragaasi näkku laskmine 350 eurot (Eesti esimese ja teise astme kohtutes

välja

mõistetud

mittevaralise

kahju

hüvitised

aastatel

2014–2016,

kättesaadav

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20

kahju%20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel%

202014-2016.pdf). Hagejatel tuvastati vingugaasi toksiline toime, sellega kaasnes pearinglus,

kipitus kurgus, iiveldus, peavalu, kuid nende toime ei olnud raske ega pikaajaline. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et hageja IV puhul oli tagajärg pikemaajaline, mis tingib ka suurema

hüvitise väljamõistmise. Ringkonnakohus suurendab kostjatelt hagejate kasuks välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitise suurust, s.o hagejatele I – III ja V mõista välja mittevaralise kahju

hüvitis 250 eurot ja hagejale IV 350 eurot.

Menetluskulude jaotus

16. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu ei ole vajalik hinnata hagejate

apellatsioonkaebuse väidet maakohtu kulude jaotuse vastuolulisuse kohta.

17. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud

võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega.

Hageja II hagi kostjate vastu varalise kahju hüvitamiseks rahuldatakse hagist alla 1% ulatuse

ning hagejate hagi kostjate vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldatakse. Erinevate

nõuete mahtudega võrreldes (sh nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tuvastamise

maht) tähendab see kolleegiumi hinnangul hagi rahuldamist 35% ulatuses. Seega jäävad

TsMS § 165 lg-te 1 ja 3 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskuludest 35%

solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskuludest 65% võrdsetes osades hagejate kanda.

Kolleegium märgib, et hagejate I ja III–V loobumine varalise kahju hüvitamise nõudest ei

mõjuta menetluskulude jaotust, sest hagist loobumise tõttu kannavad nad TsMS § 168 lg 4 järgi

kostjate menetluskulud. Samuti ei saa menetluskulude nimekirjadest eristada seda, millised

kulud on kantud kostjate vastu solidaarselt esitatud nõude tõttu.

18. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus

muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas

nr 2-19-15916/87,

p 16

ja

seal

viidatud

kohtupraktika).

Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)