2-21-3519/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3519

Kohtuasi

X hagi Kodumaa Laenud OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 011/2021/137

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebus 6000 eurot

Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus 6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Kostja Kodumaa Laenud OÜ (registrikood 14259285),

lepinguline esindaja Carmen Tars

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas

sundtäitmise täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks perioodi 9.12.2020–2.02.2021

viivist 2452,04 eurot ületavas osas (resolutsiooni p 2.3). Tühistatud osas rahuldada

hagi osaliselt ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks

perioodi 12.12.2020–3.02.2021 viivist 21 600 eurot ületavas osas.

2. Tühistada Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus

menetluskulude jaotus vastavalt resolutsiooni p-s 6 märgitule.

3. Täiendada Harju Maakohtu 7.10.2021 otsust ning tühistada Harju Maakohtu

10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati

täitemenetlus täiteasjas nr 011/2021/137 kuni käesolevas kohtuasjas tehtud

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

4. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-21-3519

2

5. Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldada.

6. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

6.1. Rahuldada hagi osaliselt.

6.2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks järgnevaid

summasid ületavas osas:

6.2.1. põhivõlg 200 000 eurot;

6.2.2. intressivõlg 21 476,12 eurot;

6.2.3. viivis perioodi 12.12.2020–3.02.2021 eest 21 600 eurot.

6.3. Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 011/2021/137 kuni käesolevas

kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

6.4. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 98,8% ulatuses X kanda

ning 1,2% ulatuses Kodumaa Laenud OÜ kanda.

6.5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 5.03.2021 Harju Maakohtule hagi Kodumaa Laenud OÜ (kostja) vastu

täiteasjas nr 011/2021/137 (täiteasi) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing R.L.L. Aktivad (varasem ärinimi Osaühing RM

Koidu) (laenusaaja) ja kostja 25.09.2017 laenulepingu nr 25_092017 (25.09.2017 laenuleping),

mille alusel kostja andis laenusaajale laenu 247 450 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma

tagastama 25.09.2018 ning tasuma kostjale iga kuu intressi arvestusega 16% aastas. Maksetega

viivitamisel kohustus laenusaaja tasuma kostjale viivist 0,1% tasumata summalt päevas.

Laenusaaja laenulepingust saadud raha arvelt ostis hageja korteriomandid – eluruumi, mida

hageja kasutab oma elukohana ning mitteeluruumid (panipaik, parkimiskoht). Laenusaaja

laenulepingust tulenevad kohustused tagati: 1) ühishüpoteegiga 375 000 eurot hageja

korteriomanditele registriosa numbritega 26345801, 26345201 ja 26347101 (ühiselt kui

korteriomandid); 2) hageja käendusega; ning 3) vallaspandiga Tallinn, Koidu tn 1–2 paiknevas

eluruumis asuvale vallasvarale. Hageja on laenusaaja ainuosanik ja juhataja.

2-21-3519

3

1.2. 26.09.2017 sõlmiti korteriomandite müügileping, korteriomandite ühishüpoteegiga

koormamise leping ja asjaõigusleping, mille p-s 3 sisaldus hageja ja kostja vaheline

tagatiskokkulepe (26.09.2017 tagatiskokkuleppe). 26.09.2017 tagatiskokkuleppe kohaselt tagas

korteriomanditele seatud ühishüpoteek kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad hageja

ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende võimalikest

muudatustest ja lisadest.

1.3. 25.09.2018 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenusuhte pikendamiseks uue sama numbriga

laenulepingu (25_092017) (25.09.2018 laenuleping). 25.09.2018 laenulepingus märgiti

laenusummaks 229 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma tagastama 25.09.2019 ning

tasuma iga kuu kostjale intressi. Intressi- ja viivisemäärad olid samad, mis 25.09.2017

laenulepingus (vastavalt 16% aastas ja 0,1% tasumata summalt päevas). 25.09.2018 sõlmisid

hageja ja kostja ka uue käenduslepingu, mille kohaselt vastutas hageja laenusaaja 25.09.2017

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 321 685 euro ulatuses.

1.4. 29.04.2019 lõpetasid hageja ja kostja ühishüpoteegi osaliselt ja kustutasid selle

korteriomandilt registriosaga nr 26347101, mille hageja seejärel võõrandas. Kostjale tasuti

korteriomandi ostuhinnast 6000 eurot hageja kohustuste täitmiseks kostja kontole selgitusega

„laenuleping 25_092017 osaline tagastamine“. Samas muutsid hageja ja kostja ka 26.09.2017

tagatiskokkulepet (29.04.2019 tagatiskokkulepe) selliselt, et ühishüpoteegiga jäid tagatuks kõik

kostja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad laenusaaja ja kostja vahel sõlmitud 25.09.2017

laenulepingust ning selle kõikidest lisadest. Samuti tagati ühishüpoteegiga lepingu nendest

lisadest tulenevad nõudeid, millega laenusaaja rahalised kohustused suurenevad või nende

täitmise tähtaeg muutub. Ühishüpoteek tagas hageja vastu üksnes neid kostja nõudeid, mis

tulenevad hüpoteegilepingust (sh leppetrahvinõuded, teatamiskohustuste või pandiesemega

ümberkäimise kohustuste rikkumisest tulenevad nõuded). Alates 29.04.2019 tagatiskokkuleppe

sõlmimisest ei taganud ühishüpoteek enam nõudeid, milles pooled olid varem kokku lepitud

(s.o 26.09.2017 tagatiskokkulepe).

1.5. 3.10.2019 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenusuhte pikendamiseks ja ka muude

lepingutingimuste muutmiseks laenulepingu nr 03_102019 (3.10.2019 laenuleping). 3.10.2019

laenulepingus märgiti laenusummaks 200 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma

tagastama 3.10.2021 ning tasuma iga kuu intressi. Intressimäär oli sama, mis 25.09.2017 ja

25.09.2018 laenulepingutes (s.o 16% aastas). Uueks viivisemääraks lepiti kokku 0,2% tasumata

summalt päevas. 3.10.2019 sõlmisid hageja ja kostja ka uue käenduslepingu nr 03_102019,

mille kohaselt vastutas hageja laenusaaja 3.10.2019 laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise eest 300 000 euro ulatuses.

1.6. Kostja on esitanud täitmisavalduse hageja kui ühishüpoteegiga tagatud korteriomandite

omaniku suhtes ühishüpoteegi realiseerimiseks, et rahuldada ühishüpoteegiga tagatud kostja

nõue laenusaaja vastu hageja korteriomandite arvel.

1.7. Hageja hinnangul ei ole kostjal täitedokumenti, täitmisele kuuluvat võlanõuet või

alternatiivselt ei ole võla kujunemine kontrollitav, võlg on ebaselge ja võlg ei ole nii suur, kui

kostja täitemenetluses nõuab. Ebaselge on seegi, kas kostja nõue on muutunud sissenõutavaks.

1.7.1. Tagatiskokkulepe

ei

taga

25.09.2018

laenulepingust

tulenevaid

kohustusi.

Laenulepingud laenusaajaga on sõlmitud kostja ettepanekul näiliku tehinguna, vältimaks

tarbijakrediidilepingule võlaõigusseadusega (VÕS) kehtestatud kohustuslikke nõudeid.

Tehingute tegelik sisu oli laenu andmine hagejale ja hagejal tekkivate kohustuste tagamine.

2-21-3519

4

Seda kinnitab muu hulgas algselt ebaõigesti sõlmitud tagatiskokkulepe, mis tagas hageja

kohustusi kostja ees. Tehingutel ei olnud seost laenusaaja majandustegevusega.

1.7.2. Kostja nõuab täitemenetluses põhjendamatut intressi (6577,13 eurot) ja viivist

(24 311,70 eurot) ning põhjendamatult suurt põhivõlga (215 049,32 eurot). Summade

kujunemine ei ole hagejale arusaadav ega täitmisavalduse põhjal jälgitav ja kontrollitav.

Laenulepingule tuleb kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätteid. Laenuleping

on tarbijakrediidileping ja selle alusel saab kostja nõuda vaid laenusumma tagastamist.

1.7.3. Täitmisavaldus ei ole nõuetekohane, sest sellest ei nähtu põhi- ja kõrvalnõuete alus ning

nende detailne arvestus.

1.7.4. Laenulepingu täitmiseks on tehtud makseid vähemalt 148 378,60 eurot, lisaks sai kostja

hagejale kuulunud korteriomandi (mitteeluruum) müügihinna arvelt 6000 eurot. Kostja on

laenulepingu täitmiseks tehtud maksed arvestanud suures osas kõrvalkohustuste täitmiseks,

mida ei eksisteeri. Hageja leiab, et kõik maksed tuleb arvestada põhivõla katteks.

1.8. Põhivõlg ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles

öelnud.

1.9. Viivisemäär on põhjendamatult suur ning see on vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud

piiranguga.

1.10. VÕS § 4031 lg 1 p-st 11 ja § 404 lg 2 p-st 2 tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingus

avaldada viivise määr aasta- ja päevamäärad. Laenulepingutes viivise aastamäära avaldatud ei

ole. Viivise tingimusi, sealhulgas viivise määra ei ole hagejaga (ka mitte laenusaajaga, kuivõrd

hageja oli laenusaaja esindaja laenulepingute sõlmimisel) läbi räägitud. Viivisekokkulepe on

kostja eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimus. Hagejal puudus võimalus viivise kokkulepet

mõjutada. Kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt

(s.o 4,5–9,1 kordselt).

1.11. Juhul, kui kostjal on laenulepingute alusel õigus viivisele, palub kostja VÕS § 113 lg 8

alusel vähendada tasumisele kuuluvat viivist võimalikult suures ulatuses ning muu hulgas seada

viivisele piirang selliselt, et tasumisele kuuluvate kõrvalnõuete summa ei ületaks tasumata

põhivõla summat.

1.12. Kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi ning on tekitanud sellega

hagejale ja laenusaajale kahju kõigi tekkinud kohustuste ulatuses, mis ületavad kohustust

saadud laenusumma kostjale tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte ja

teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist.

Kostja ei selgitanud hagejale tema kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga

kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest ka käenduslepingu osas. Hageja sõlmis

käenduslepingu tarbijanAVstatud ei ole, et käendusleping hagejaga võib olla tühine vastuolu

tõttu heade kommetega. Hageja ja laenusaaja tasaarvestavad kõik oma kahju hüvitamise nõuded

kostja vastu kõigi laenusumma tagastamise nõuet ületavate summade ulatuses kostja

laenulepingutest tulenevate nõuetega hageja või laenusaaja vastu.

2. Hageja taotlusel tagas Harju Maakohus 10.03.2021 määrusega hagi ja peatas täiteasjas

täitemenetluse kuni siinses kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

2-21-3519

5

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja ja tema osaniku Kodumaa Kapitali HLÜ

äritegevuseks laenuandmine, millega seoses tegi Kodumaa Kapitali HLÜ koostööd

laenuvahendajaga SEJ International OÜ (endine ärinimi RK Varahalduse OÜ). Hageja oli

SEJ International OÜ töötaja, kes vahendas Kodumaa Kapitali HLÜ-le laenusaajaid ning

korraldas Kodumaa Kapitali HLÜ ja laenusaajate vahel laenu- ning hüpoteekide seadmise

lepingute sõlmimist. Hageja töötab jätkuvalt SEJ International OÜ-s.

3.2. Hageja pöördus kostja poole sooviga saada laenu oma 7.09.2017 asutatud äriühingule

(laenusaaja) kinnisvarasse investeerimiseks. Kinnisvara oli välja valitud ja osa laenust

(160 000 eurot) pidi laenusaaja saama HLÜ-lt Geldex Eesti, kuid puudu oli veel 70 000 eurot.

Laenusaaja soovis Kodumaa Kapitali HLÜ-lt saada laenu 70 000 eurot tähtajaga 12 kuud ning

tegi ettepaneku, et laenu tagatiseks seatakse laenusaaja varale kommertspant, II järjekorra

hüpoteek kinnisasjale ning hageja annab oma käenduse. Laenusaaja esitas laenu taotlemisel

kostjale oma äriplaani ning rahavoo prognoosi. Kuivõrd laenusaaja äriplaani kohaselt olid

laenusaajaks oleva äriühingu ja SEJ International OÜ taga samad inimesed (hageja ja Q), siis

oli kostjal alust arvata, et laenusaaja äriplaan on edukas. Kuivõrd laenusaaja oli valmis seadma

laenu tagatisteks kommertspandi ja hüpoteegi ning andma ainuosaniku ja juhatuse liikme

käenduse, hindas kostja laenu tagatisi piisavaks ja otsustas laenusaajale soovitud summas laenu

anda.

3.3. 21.09.2021 soovis hageja saada kostjalt rohkem laenu, kui algselt taotleti, sest

HLÜ Geldex Eesti pakutud tingimused olid ebamõistlikud. Vastutulekuna nõustus kostja

andma hageja äriühingule (s.o laenusaajale) laenu 229 000 eurot, millele lisandub omakapitali

sissemakse ja lepingu tasu. Tagatiste osas jäid kokkulepped samaks, II järjekoha hüpoteek

asendus vaid I järjekoha hüpoteegiga.

3.4. 25.09.2017 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenulepingu (s.o 25.09.2017 laenuleping), mille

alusel kostja laenas laenusaajalt 247 450 eurot (sh Kodumaa Kapitali HLÜ osakapitali

sissemakse ja lepingutasu), kandes selle 25.09.2017 laenusaaja arvelduskontole. 25.09.2017

laenulepingu p-s 1.4.3. lepiti kokku laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise

järjekorras selliselt, et esimesena tuleb tasuda viivised, seejärel trahvid, kolmandaks tähtajaks

tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata

laenusumma alates varasemast võlgnevusest. Laenu kasutamise sihtotstarbes pooled kokku ei

leppinud. Laenusaaja laenas raha edasi hagejale kinnisvara ostmiseks. Laenulepingus sisalduv

viivisekokkulepe ei ole kostja tüüptingimus. Hagejal oli võimalus viivise kokkulepet mõjutada.

Laenusaaja ei avaldanud kostjale kordagi, et ta sooviks viivise määra osas teistsugust

kokkulepet.

3.5. Laenuleping ei ole tühine. Hageja teadis hästi laenulepingu sõlmimise ning tagatiste

seadmise, sh ühishüpoteegi seadmise tagajärgi, sest hageja on pikaaegselt tegutsenud ning

tegutseb jätkuvalt finantsnõustaja ja laenuagendina, kelle tööülesanneteks on mh

laenulepingute vahendamine, laenusaajate nõustamine ning tagatislepingute sõlmimise

korraldamine.

3.6. Kuivõrd Kodumaa Kapitali HLÜ usaldas hagejat varasema koostöö tõttu, siis lasi

Kodumaa Kapitali HLÜ kõik notaritehingud hagejal ette valmistada. Muu hulgas usaldas

2-21-3519

6

Kodumaa Kapitali HLÜ hagejale tagatiskokkuleppe sisustamise, mille tõttu tagati

ühishüpoteegiga ekslikult kostja nõudeid hageja vastu.

3.7. 25.09.2017 laenulepingu sõlmimise järgselt tasus laenusaaja aasta jooksul kostjale

laenulepingu järgseid makseid kokku 36 247,83 eurot (vt hagiavalduse lisa 17), millest arvestati

esmalt maha viivised ja seejärel intress.

3.8. 19.09.2018 esitas laenusaaja kostjale avalduse 25.09.2017 laenulepingu pikendamiseks

12 kuu võrra. Kostja tuli laenusaajale vastu ja nõustus laenulepingu pikendamisega.

Uus kokkulepe sõlmiti 25.09.2018 (s.o 25.09.2018 laenuleping). Laenulepingu pikendamise

tasu oli 3000 eurot (25.09.2018 laenulepingu p 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks 25.09.2019

(25.09.2018 laenulepingu p 1.2.1) ning intressi- ja viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja

tagatised jäid samaks (25.09.2018 laenulepingu p-d 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2).

3.9. 29.04.2019 võõrandas hageja ühishüpoteegiga tagatud mitteeluruumi (registriosa nr

26347101), mille ostuhinnast 6000 eurot tasus hageja laenu katteks kostjale. 29.04.2019

sõlmitud lepingus muudeti ka ühishüpoteegiga tagatavate nõuete sisu selliselt, et ühishüpoteek

tagab muu hulgas kõiki nõudeid laenusaaja vastu, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel

sõlmitud 25.09.2017 laenulepingust ja selle kõikidest lisadest. Tagatud on muu hulgas lepingu

nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või

nende täitmise tähtaeg muutub.

3.10. 25.09.2018 laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumise lähenemisel esitas

laenusaaja 2019. a augustis laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks avalduse ning lisas sellele

oma krediidivõimelisuse hindamiseks viimase kuue kuu konto väljavõtte. Konto väljavõttest

nähtub, et nii laenusaaja kui ka hageja krediidivõimelisus on hea, sest laenusaaja oli võimeline

tegema oma juhatuse liikmele (hagejale) kuue kuu jooksul väljamakseid kokku 30 673 eurot

(s.o keskmiselt 5128,83 eurot kuus). Samuti kontrollis kostja laenusaaja viimast majandusaasta

aruannet, mille kasumiaruande kohaselt oli laenusaaja käive 124 276 eurot ja puhaskasum

31 601 eurot. Seetõttu oli kostja valmis pikendama laenulepingut veel ühe aasta võrra. Selleks

sõlmiti 3.10.2019 laenuleping koos uue maksegraafikuga, mille kohaselt oli laenusaajal laenu

põhiosast maksmata veel 200 000 eurot. Laenusaaja kohustus igakuiselt tasuma intressi

maksegraafikus näidatud summas (hagiavalduse lisa 5). Laenulepingu pikendamise tasu oli

2000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2%-ni. Ühtlasi lepiti 3.10.2019 laenulepingu p-s 8.3.4

kokku laenuandja õiguses laenuleping erakorraliselt 10-päevase etteteatamistähtajaga üles

öelda, kui laenusaaja rikub laenulepingus sätestatud mistahes kohustust ja ei heasta rikkumist

10 päeva jooksul pärast laenuandjalt sellekohase teate saamist.

3.11. Laenusaaja ei suutnud maksegraafikut täita, mistõttu sõlmisid laenusaaja ja kostja

laenulepingu erakorralise ülesütlemise vältimise eesmärgil 3.09.2020 võlgnevuse tasumise

kokkuleppe (võlgnevuse tasumise kokkulepe), milles fikseeriti laenulepingust tuleneva

võlgnevuse tasumiseks uus maksegraafik. Pooled fikseerisid võlgnevuse tasumise kokkuleppes,

et seisuga 4.09.2020 on laenusaajal kostja ees laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud

võlgnevus 15 049,32 eurot. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-s 4 leppisid pooled kokku, et

laenuandjal on ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja laenuleping üles ning nõuda laenusaajalt

kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu kohest

tasumist juhul, kui laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud

osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui

60 päeva.

2-21-3519

7

3.12. 25.09.2018 laenuleping, 3.10.2019 laenuleping ja võlgnevuse tasumise kokkulepe on

25.09.2017 laenulepingu lisakokkulepped, mitte eraldiseisvad lepingud. 29.04.2019

tagatiskokkuleppega lepiti kokku, et kostja kasuks seatud ühishüpoteek tagab kõiki

laenulepingust ning selle kõikidest lisadest tulenevaid nõudeid, muu hulgas lepingu nendest

lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende

täitmise tähtaeg muutub.

3.13. Laenusaaja ei täitnud ka võlgnevuse tasumise kokkulepet, mistõttu saatis kostja

26.11.2020

laenusaajale

ja

hagejale

võlanõude

koos

laenulepingu

tingimusliku

ülesütlemisavaldusega, ning ettepanekuga läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe

sõlmimiseks tähtajaga kuni 8.12.2020. Sellele vastas hageja alles 10.12.2020, viidates, et tal on

ühishüpoteegiga tagatud korteriomanditele kaks ostuhuvilist. 11.12.2020 teatas kostja esindaja

hagejale, et kuivõrd kostja nõudekirjale 8.12.2020 ettepanekut ei järgnenud, oli kostja sunnitud

laenulepingu 9.12.2020 lõpetama. Laenusaaja põhivõlg on muutunud sissenõutavaks, sest

kostja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 8.12.2020 seisuga.

3.14. Kostja esitas kohtutäiturile 3.02.2021 ühishüpoteegi realiseerimiseks täitmisavalduse,

sest puudusid andmed ja tõendid, et hageja korteriomandite müümisega tegeleb ning viimane

makse oli kostjale tasutud üle kahe kuu tagasi. Täitmisavalduse lisana esitas kostja võlanõude

detailse arvestuse kui ka laenu- ja käenduslepingud, ning 29.04.2019 hüpoteegi seadmise

lepingu koos tagatiskokkuleppega. Kostja täitmisavaldusele lisatud laenusaaja võlgnevuse

arvestus on õige ja kontrollitav.

3.15. Kostja ei nõustu, et on laenu andmisega põhjustanud hagejale ja laenusaajale kahju.

Hageja ja laenusaaja on põhjustanud kostjale kahju, jättes laenu ja intressi selle kasutamise eest

pika aja jooksul kostjale maksmata. Kostjal on tulnud selle tõttu mh kasutada juriidilist teenust.

Hagiavalduses esitatud tasaarvestusavaldus on põhjendamatu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks

põhivõlga 200 000 eurot, intressivõlga 21 476,12 eurot ja perioodi 9.12.2020–2.02.2021 viivist

2452,04 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus 91,05% ulatuses hageja kanda ja

8,95% ulatuses kostja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud.

4.1.1. 25.09.2017 sõlmisid laenusaaja ja kostja 25.09.2017 laenulepingu, mille alusel andis

kostja laenusaajale laenu 247 450 eurot, kandes selle 25.09.2017 laenusaaja arvelduskontole.

Laen tuli tagastada 25.09.2018. Laenusaaja kohustus tasuma laenu kasutamise eest intressi

16% aastas ning tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt laenulepingule lisatud

maksegraafikule, mille kohaselt kohustus laenusaaja maksma iga kuu intressi 3300 eurot kuu

25. päeval. Kokku lepitud viivise määr oli 0,1% päevas. Laenulepingu alusel tasumisele

kuuluvate maksete tasumise järjekord oli selline, et esimesena tuleb tasuda viivised, seejärel

trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena

tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest.

4.1.2. Hageja seadis laenusaaja esindajana laenu tagatiseks I järjekoha ühishüpoteegi tema

omandis olevatele korteriomanditele (registriosa numbritega 26345801, 26345201 ja

26347101). Vastavalt laenulepingu p-le 2.4 kohustus hageja laenusaaja esindajana andma laenu

2-21-3519

8

tagatiseks käenduse 321 685 eurot, mida hageja ka tegi laenulepingu lisana 3. Laenu kasutamise

sihtotstarbes pooled kokku ei leppinud.

4.1.3. Vastavalt laenulepingu p-le 1.2 (I kd, tlk 24) kohustus laenusaaja tagastama laenu

hiljemalt 25.09.2018. Vastavalt laenulepingu p-le 1.3.1 kohustus laenusaaja tasuma laenu

kasutamise eest intressi 16% aastas. Laenulepingu p-i 1.4.1. kohaselt kohustus laenusaaja

tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille

kohaselt kohustus laenusaaja maksma iga kuu intressi 3300 eurot kuu 25. päeval. Laenulepingu

p-s 1.5 lepiti kokku viivise määras 0,1% päevas. Laenulepingu p-s 1.4.3. lepiti kokku

laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena

tuleb tasuda viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast

võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest.

4.1.4. Kuivõrd laenuleping sõlmiti algselt tähtajaga üks aasta, pidi laenusaaja tasuma kostjale

intressi perioodi 25.09.2017–25.09.2018 eest kokku 39 592 eurot (s.o 16% laenusummast).

Kostja on märkinud, et laenulepingu sõlmimise järgselt aasta jooksul tasus laenusaaja kostjale

laenulepingu kohaseid makseid kokku 36 247,83 eurot. Seega nähtub, et laenusaajal oli kostja

ees intressivõlg 3344,17 eurot. Lisaks kohustus laenusaaja tasuma laenulepingu perioodi kestel

teenustasu 18 450 eurot.

4.1.5. 18.10.09.2018 (õige allkirjastamise kuupäev on 18.10.2018, tegemist on ilmse

ebatäpsusega – ringkonnakohtu märkus) sõlmiti poolte vahel uus laenuleping nr 25-092017.

Pooled ei vaidle, et lepingu eesmärgiks oli varasema laenusuhte pikendamine, mistõttu puudub

alus nimetatud lepingut teisiti sisustada. Laenulepingu pikendamise tasu oli 3000 eurot

(p 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 25.09.2019 (p 1.2.1) ning intressi- ja

viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja tagatised jäid samaks (p-d 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2).

Laenusumma suuruseks märkisid pooled 229 000 eurot. Seega pidi laenusaaja tasuma kostjale

intressi perioodi 25.09.2018–25.09.2019 eest kokku 36 640 eurot (s.o 16% laenusummast).

4.1.6. 11.10.2019 (allkirjastamise kuupäev) sõlmiti järjekordne laenulepingu pikendus ning uus

maksegraafik, mille p 2.1 kohaselt oli laenusaajal põhiosast maksmata veel 200 000 eurot ning

mille kohaselt kohustus laenusaaja tegema iga kuu intressimakseid maksegraafikus näidatud

summas. 3.10.2019 laenulepingu alusel laenu välja ei makstud. Laenulepingut pikendati kahe

aasta võrra, kuna maksegraafikus märgiti laenu tagastamise kuupäevaks 3.10.2021.

Laenulepingu pikendamise tasu oli 2000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2%-ni. Seega pidi

laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 3.10.2019–3.10.2021 eest kokku 64 000 eurot

(s.o 16% laenusummast).

4.1.7. Laenusaaja, tema seaduslik esindaja ja kostja sõlmisid 18.09.2020 (allkirjastamise

kuupäev) võlgnevuse tasumise kokkuleppe, milles fikseeriti laenulepingust tuleneva

võlgnevuse tasumise uus maksegraafik (tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega). Pooled

fikseerisid, et seisuga 4.09.2020 on laenusaajal kostja ees laenulepingust tulenev sissenõutavaks

muutunud võlgnevus 15 049,32 eurot (14 997,49 eurot intressivõlg ja 51,83 eurot viivis) ning

lepiti kokku selle tasumise maksegraafikus. Punktis 4 leppisid pooled kokku, et laenuandjal on

ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja ka laenuleping üles ja nõuda laenusaajalt kokkuleppest

tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu terviklikku ja kohest

tasumist juhul, kui laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud

osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui

60 päeva.

2-21-3519

9

4.1.8. Laenusaaja ei täitnud 18.09.2020 sõlmitud maksegraafikut kohaselt (esimene

graafikujärgne makse 551,83 eurot pidi laekuma 20.09.2020, teine makse 800 eurot pidi

laekuma 3.10.2020, kolmas makse 800 eurot pidi laekuma 3.11.2020, neljas makse 800 eurot

pidi laekuma 3.12.2020 jne). Seda kinnitab ka tema konto väljavõte (I kd, tl 82, 86) – laenusaaja

tasus 16.10.2020 500 eurot, 28.10.2020 tasus 500 eurot (I kd, tl 86) ning 20.11.2020 samuti

500 eurot ning makse selgitusest nähtuvalt olid maksed tehtud 11.10.2019 lepingust tuleneva

jooksva

intressi

katteks,

mitte

18.09.2020

sõlmitud

maksegraafikust

tuleneva

intressivõlgnevuse katteks (laenusaajal tuli täita mõlemast kokkuleppest tulenevaid kohustusi

paralleelselt – st ta pidi tasuma nii jooksvat intressi kui ka juba tekkinud võlgnevust

samaaegselt).

4.1.9. Hagejale korteriomanditele on 27.09.2017 sisse kantud ühishüpoteek 375 000 eurot

kostja kasuks. 29.04.2019 sõlmiti leping (I kd, tlk 63-71), mille p-ga 5.1 sätestati-täpsustati

hüpoteegiga tagatud nõuete sisu (tagatiskokkulepe): (i) tagades kõik nõuded laenusaaja vastu,

mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel 25.09.2017 laenulepingust ning selle kõikidest lisadest,

kusjuures tagatud on muu hulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku

rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub (p 5.1.1); (ii) tagades kõik

hüpoteegilepingust tulenevad kostja nõuded hageja vastu (p 5.1.2).

4.1.10. Kostja esitas 3.02.2021 Tallinna kohtutäiturile Kersti Seisler täitmisavalduse, milles

palus pöörata täitmisele Tallinna notar Heleriin Kulla 29.04.2019 tõestatud notariaalse

dokumendi nr 1599, millega hageja võttis kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

4.2. Maakohtus vaidlesid pooled järgneva üle:

-

kas laenusaaja ja kostja vahel vormistatud 25.09.2017 laenuleping on näilik tehing;

-

millist õiguslikku mõju omavad pärast 25.09.2017 laenulepingut vormistatud lepingud

ning kas nendest tulenev kostja nõue on hüpoteegiga tagatud;

-

kas

vaidlusaluste

lepingute

puhul

on

tegemist

elamukinnisvaraga

seotud

tarbijakrediidilepingutega, mh kas tuleb laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid

ka VÕS § 421 alusel;

-

kas sundtäidetav nõue ja selle kujunemine on piisavalt selge;

-

kas lepingu alusel tehtud maksed on arvestatud ebaõigete ja mitteeksisteerivate

kohustuste katteks;

-

kas kostja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud;

-

kas kokkulepitud viivisemäär on ebaseaduslik;

-

kas esineb alus viivise vähendamiseks;

-

kas kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust selgitada seotud

isikute laenuvõimekust ja laenusuhte tagajärgi ja riske ning on tekitanud sellega

hagejale ja laenusaajale kahju, mida saab sundtäidetava nõudega tasaarvestada;

-

kostja ei veendunud hageja võimes käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita ega

selgitanud hagejale tema kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga

kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest, mh on tarbijakäenduse maksimumsumma nii

suur, et muudab käenduslepingu tühiseks;

-

viivist on arvestatud ka intressilt, mis on VÕS § 113 lg 6 kohaselt keelatud.

4.3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud 25.09.2017 laenuleping näilik tehing.

25.09.2017 laenuleping on kehtiv. Kostja sõlmis laenusaajaga laenulepingu ning kandis

laenusumma üle. Selle üle vaidlus puudub. See, mida laenusaaja laenuga edasi tegi, ei muuda

algse tehingu sisu. Tehingu sisu vastas vormile. Tehingu näilikkust ei saa järeldada ka sellest,

2-21-3519

10

et 26.09.2017 tagatiskokkuleppes leppisid pooled kokku, et ostetavatele korteriomanditele

seatav ühishüpoteek hakkab tagama hagejaga sõlmitud krediidilepingutest tulenevaid

kohustusi. Laenulepingust tuleneva nõude tagamisega seonduv ei saa muuta laenulepingut

ennast näilikuks. Juba 29.04.2019 notariaalses lepingus on tagatiskokkulepe ümber sõnastatud.

Olukorras, kus pooled soovisid algse laenulepinguga väidetavalt luua õigusnäivust osas, mille

kohaselt on laenusaajaks laenusaaja, mitte hageja, siis puudub loogiline selgitus, miks pidanuks

pooled tagatiskokkuleppe hiljem ümber sõnastama selliselt, et hüpoteegiga on ikkagi tagatud

nõuded algse laenusaaja vastu. Lisaks oli hageja sõlminud ka käenduslepingu, mistõttu oli nõue

hageja tagatud ka ilma tagatiskokkuleppeta. Laenulepingu failinimi digikonteineris ei oma

tähtsust – see ei muuda lepingu sisu ega olemust. Lepingueelne suhtlus, kus on viidatud hageja

enda rahavajadusele, ei muuda lepingu sisu ega olemust. Juriidilised isikud toimivadki läbi

füüsiliste isikute tegevuse ning see, et suhtluses potentsiaalse laenuandjaga on nimetatud

hagejat kui seaduslikku esindajat (mitte tema äriühingut, mis oli laenusaajaks), ei oma

tähendust.

4.4. Laenusuhtele ei tule kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätteid. Samuti ei

võimalda VÕS § 421 laenusuhtele tarbijakrediidi sätteid kohaldada. Hageja kontrolli all olev

ettevõte sai kostjalt laenu ning hageja ise ei sõlminud korteriomandite omandamiseks ühtegi

krediidilepingut. See, kuidas hageja korteriomandite omandamiseks vahendid sai (mh kas see

oli õiguspärane), ei ole siinse vaidluse esemeks ega saa mõjutada 25.09.2017 laenulepingu

kehtivust.

4.5. Asjaolu, et nõude kujunemine on hageja jaoks ebaselge, ei ole sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise aluseks. Hageja etteheited on formaalsed ning sellised, mis tulnuks esitada

kohtutäiturile esitatavas kaebuses, millega vaidlustatakse ebaselge täitmisavalduse alusel

täitemenetluse alustamist. Hageja on seda võimalust ka edutult kasutanud.

4.6. 25.09.2018 laenuleping on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled on kokku

leppinud võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse osas. Hageja

on küll märkinud, et nõude kujunemine on ebaselge, seda on rahuldatud suuremas ulatuses kui

temalt nõutakse ning lisaks on arvestatud intressidelt viivist, kuid ei ole neid väiteid tõendanud

(nt toonud esile kontrollitavat ja tõenditel põhinevat arvutuskäiku, kui suur siis tema võlgnevus

tegelikult on). Hageja on piirdunud üksnes paljasõnaliste väidete esitamisega.

4.7. 3.10.2019 laenuleping on samuti käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, milles pooled

leppisid kokku võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse üle.

3.10.2019 laenuleping ei ole uus laenuleping. Hageja on ise märkinud, et nimetatud

laenulepingu alusel laenu välja ei makstud, mistõttu on täitmata laenulepingu primaarne eeldus.

Lisaks ei ole tegemist VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga – isik, kes võlgneb rahasumma

või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma

või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 396 lg 2 säte eeldab, et ümberkujundatav võlasuhe ei ole

laenusuhe, vaid mõni muu võlasuhe. Tõendatud ei ole ka, et tegemist oleks olnud konstitutiivse

võlatunnistusega.

4.8. Ka võlgnevuse tasumise kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Laenusaaja

ei teinud ühtegi võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud maksegraafiku järgset makset,

mistõttu esines materiaalne alus öelda laenulepingu ja võlgnevuse tasumise kokkulepe üles.

Pooled ei vaidle, et kostja saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos

tingimusliku ülesütlemisavaldusega (ülesütlemise formaalne eeldus) ning ettepanekuga

läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks tähtajaga kuni 8.12.2020. Kuna

laenusaaja ja/või hageja tähtaegselt vastust ei esitanud, lõppes laenuleping (sh võlgnevuse

2-21-3519

11

tasumise kokkuleppe) 9.12.2020 kooskõlas võlgnevuse tasumise kokkulepe p-dega 4 ja 4.1

(I kd, tlk 151–152, e-kirjavahetus).

4.9. 9.12.2020 seisuga oli laenusaaja võlgnevus kostja ees 221 476,12 eurot, mis kujunes

järgmiselt: põhivõlgnevus 200 000 eurot (alus: 25.09.2018 laenuleping); intressivõlg 4.09.2020

seisuga 14 997,49 eurot (võlgnevuse tasumise kokkulepe); intressivõlg perioodi 5.09.2020–

09.12.2020 eest 6478,63 eurot (alus: 3.10.2019 laenuleping; maksegraafiku kohaselt

2020. a oktoobri intress summas 2630,41 eurot + 2020. a novembri intress summas

2717,81 eurot + 2020. a detsembri intress summas 2630,41 eurot = 7978,63 eurot miinus

tasutud osamaksed 1500 eurot.

4.10. Laenusuhte lõppemise seisuga ei saanud laenusaajal kostja ees viivisevõlgnevust olla,

kuivõrd põhivõlgnevus ei olnud sissenõutavaks muutunud ja tasuda tuli üksnes intressi, millelt

viivise arvestamine on VÕS § 113 lg 6 kohaselt välistatud. Seetõttu on täitmisavalduses

märgitud põhivõlgnevuse suurus 215 049,32 eurot ebaõige, sest see sisaldab ka võlgnevuse

tasumise kokkuleppest tulenevat intressivõlga. Täitmisteate esitamise ajal (3.02.2021) saanuks

kostja nõuda põhivõlgnevust 200 000 eurot, intressivõlga 21 476,12 eurot ja viivist perioodi

9.12.2020–2.02.2021 eest 22 400 eurot (200 000 × 0,2% × 56 päeva), st koguvõlgnevus

243 876,12 eurot.

4.11. Kostja on viivise arvestanud 3.10.2019 laenulepingu alusel. Kostja ei ole tõendanud, et

lepingupooled rääkisid viivisekokkuleppe eraldi läbi. Tähtsust ei oma lepingu p-is 15.7 toodu

– poolte kinnitus, et tingimused on läbi räägitud, ei muuda tingimusi läbiräägitud tingimusteks

ehk tingimuste läbirääkimine ei saa olla ise tüüptingimusena lepingu osa. Seega on tegemist

tüüptingimusega. Kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole

tühine. Viivise päevamäär on 0,2%. Kohtupraktikas on majandustegevuses sõlmitud tehingu

kohta leitud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega

vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (RKTKo 3-2-1-5-13, p-d 48−49).

4.12. Viivise vähendamiseks ei anna alust laenusaaja majanduslik seisund. Laenusaaja

majanduslikku olukorda kirjeldavatest tõenditest nähtub, et: 1) 2018. a majandusaasta lõppes

31 601 eurose puhaskasumiga, kusjuures dividendiks määrati 75 340 eurot; ning 2) 2019. a

majandusaasta lõppes 44 839 eurose puhaskasumiga, kusjuures dividendiks määrati

40 000 eurot. Viivise vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et laenusaaja on laenulepingut

rikkunud ega ole suutnud laenu tagastamise kohustust täita – viivise tasumise kohustus

nimetatud põhjusel just tekibki. Viivist tuleb siiski vähendada selle tõttu, et sundtäitmine

toimub füüsilise isiku suhtes ning viivisesumma 22 400 eurot on mistahes füüsilise isiku jaoks

objektiivselt suur rahasumma. Kuivõrd laenusuhte raames on kostjale tasutud erinevate tasude

ja intresside (sisuliselt tasu raha kasutamise eest) näol kokku juba ca 140 000 eurot (I kd, tl 82 jj

– laenusaaja pangakonto väljavõtted), siis täiendava seadusjärgset määra ületava viivise

sundtäitmine hageja suhtes ei ole enam põhjendatud. Seadusjärgne viivis perioodi 9.12.2020–

2.02.2021 eest on 2452,04 eurot (200 000 × 0,022% × 56 päeva).

4.13. Kostja nõuded on ühishüpoteegiga tagatud. 25.09.2017 laenulepingule järgnevad

kokkulepped on käsitatavad sama laenulepingu raames sõlmitud kokkulepetena, mistõttu

hõlmab tagatiskokkulepe ka nendest lepingutest tulenevaid nõudeid.

4.14. Oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja

käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Täiteasjas realiseeritakse hagejale

kuuluvate korteriomanditele seatud ühishüpoteeki. Hagejalt ei nõuta kohustuse täitmist

käendussuhte alusel. VÕS § 101 lg 2 kohaselt on võlausaldajal õigus valida, millist

2-21-3519

12

õiguskaitsevahendit ta kohustuse rikkumise korral kasutab, kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti. Seega ei ole hagejale saanud tekkida kahju käendussuhtest tulenevalt. Laenusaaja ei ole

siinses vaidluses osapooleks, mistõttu ei saa hageja kolmandale isikule (s.o laenuandjale)

kuuluvat nõuet sundtäidetava nõude tasaarvestamiseks kasutada. Tõendatud ei ole, et

laenusaaja oleks menetlusväliselt oma väidetava kahjunõude tasaarvestanud. Kostjale ei saa ette

heita hageja teavitamata jätmist laenusaaja majandusliku olukorraga seonduvast, sest hageja oli

laenusaaja seaduslik esindaja ning osales isiklikult laenulepingu sõlmimise protsessis ning

laenusaamiseks vajalike dokumentide kostjale esitamises. Seaduslikule esindajale ei saa olla

teadmata tema juhitava äriühingu varaline seis ja võimekus laenulepingut täita. Seega on hageja

väidetav VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepingueelsete kohustuste rikkumisel põhinev nõue

selgelt alusetu. Kuivõrd hagejal puudub tasaarvestatav nõue, on hageja menetluslik

tasaarvestusavaldus tagajärjetu ega lõpeta kostja sundtäidetavat nõuet.

4.15. Kokkuvõtvalt tunnistas maakohus sundtäitmise täiteasjas lubamatuks järgnevaid

summasid ületavas osas: põhivõlgnevus 200 000 eurot, intressivõlg 21 476,12 eurot ja viivis

perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest 2452,04 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi täies ulatuses rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhiväited on järgmised:

-

maakohus ületas täitmisele esitatud nõude piire, tunnistades intressinõude sundtäitmise

lubatuks osaliselt osas, mida kostja täitmisavalduses ei nõudnud. Kostja esitas täitmisele

mh intressinõude 6577,13 eurot, kuid kohus pidas lubatavaks täitmist suurema

intressivõla (s.o 21 476,12 euro) ulatuses;

-

25.09.2017 lepingu tähtaeg saabus erinevalt täitmisavalduses märgitust 25.09.2018,

ning seejärel sõlmiti edaspidi kaks uut laenulepingut, s.o. 25.09.2018 laenuleping ja

3.10.2019 laenuleping;

-

laenulepingud on küll hageja osalusel sõlmitud, kuid näiliku tehinguna. Maakohus on

ebaõigesti järeldanud, et tegemist ei olnud näilike tehingutega ja on nõustunud nende

formaalse küljega. Maakohus ei ole piisavalt analüüsinud tehingute tegelikku sisu ja

hageja tõendeid selle kohta, samuti seda, mis eesmärgil kostja laenu andis, ning on

jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui oleks tegemist olnud tavapärase laenuga

äriühingule, mille hagejale edasi laenamine enam algse tehingu sisu ei muuda;

-

kuivõrd laenulepingud sõlmiti näilike tehingutena, sõlmiti ka laenukohustuse tagamist

puudutavad kokkulepped (eelkõige 29.04.2019 tagatiskokkuleppe p-d 5.1. ja 5.1.1.)

näiliku tehinguna;

-

laenulepingutele oleks tulnud VÕS § 4034 lg 7 ja § 408 lg 4 alusel kohaldada

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära 0% aastas. Sellega oleks kõik laenulepingute

täitmiseks tehtud maksed tulnud lugeda põhivõla tagastamiseks;

-

täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused

sissenõutavaks muutunud, sest laenulepingu ülesütlemine oli tühine – kostjal puudus

VÕS §-s 416 sätestatud materiaalne alus lepingu ülesütlemiseks ja ülesütlemine ei

vastanud formaalsetele nõuetele;

-

kokkulepe viivise määra kohta on tühine ja see ei vasta ka tarbijakrediidi sätetele.

Kohalduma peaks seadusest tulenev viivisemäär 8% aastas. Kokkulepitud viivisemäär

on lubamatult suur, kahjustab tüüptingimusena tarbijat põhjendamatult ja on seetõttu

2-21-3519

13

VÕS § 402 lg 1 ja 3 alusel tühine, lisaks pole viivise määr avaldatud aasta- ja

päevamäärana. Kostjal puudub alus viivist nõuda;

-

pärast 25.09.2017 sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist 25.09.2017 laenulepinguga

ega selle lisadega, vaatamata sellele, et laenusummat on (osaliselt) ühest lepingust teise

üle kantud;

-

kuna 29.04.2019 tagatiskokkulepe näeb ette, et hüpoteegiga on tagatud vaid 25.09.2017

laenulepingust tulenev nõue, ei ole hilisemad laenulepingud tagatiskokkuleppe kohaselt

hüpoteegiga tagatud. Kuivõrd kostja on täitmisele andnud lõpptulemusena 3.10.2019

laenulepinguna vormistatud nõude, ei ole kostjal selle nõude täitmiseks täitedokumenti

ega tagatiskokkulepet;

-

kohus rahuldas viivise vähendamise taotluse, kuid ei väljendanud kohaldamisele

kuuluvat viivise määra otsuse resolutsioonis ega seadnud viivisele hageja taotletud

piirangut selliselt, et kõrvalnõuete summa ei ületaks põhinõuet;

-

maakohtu otsuse p-i 91 kohaselt kuulas kohus pooled ära kohtuistungil, mis on ebaõige.

Asi lahendati kirjalikus menetluses ja kohtuistungit asjas ei toimunud;

-

kostja esitas täitmisele ebaselge nõude. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

nõude ebaselgus ei saa olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks;

-

hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui oleks laenusaaja hilisemate

laenulepingute ja kokkulepete sõlmimisega andnud deklaratiivse võlatunnistuse

laenusumma või muu võlgnetava summa kohta. Kohtu seisukoht on üllatuslik, kohus ei

ole seda küsimust pooltega arutanud ega selgitanud. Laenulepingud ei sisalda

kokkulepet võlatunnistuse andmise kohta ja hageja pole seda ka andnud;

-

kostja ei ole tõendanud laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamist ega selle

kättesaamist hageja poolt. Kohus on ebaõigesti lugenud ülesütlemise toimunuks ja

jõustunuks kostja hagivastuse lisaks 12 oleva 11.12.2020 e-kirjaga, milles sisaldub

ebaselge viide mingi lepingu lõpetamisele seisuga 9.11.2020;

-

kostja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ka juhul, kui kohus ei nõustu, et

pooled tegid näilikud tehingud ja laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi

sätteid VÕS §-st 14 tulenevalt;

-

kohus on vastutustundliku laenamise küsimuse ebaõigesti lahendanud ja jätnud

põhjendamatult arvestamata hageja tasaarvestusavalduse. Kohus oleks pidanud

laenulepingutest tekkinud kohustused lugema hageja kahjuks ja need kostja

võlanõudega tasaarvestama.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda, ning teha uus

otsus, millega jätta hageja hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse selguse ja põhjendatuse nõuet, kui

leidis otsuse p-s 108 vastuoluliselt ja üllatuslikult, et kostja viivisenõuet tuleb vähendada,

kuivõrd sundtäitmine toimub füüsilise isiku suhtes. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel

tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks põhivõlgnikul endal olla õigus taotleda viivise

vähendamist. Maakohus tuvastas otsuse p-i 108 viiendas lõigus õigesti, et põhivõlgnikul

(laenusaajal) ei saanud olla õigust taotleda viivise vähendamist, sest laenulepingu alusel saadud

laen on suuremas osas tagastamata (247 450 eurost on tagastamata 200 000 eurot) ning et

laenusaaja majandustegevus on olnud kasumlik. Samuti jättis maakohus arvestamata, et hagejal

on vastavas summas nõudeõigus laenusaaja vastu, kelle osas maakohus leidis, et viivise

vähendamiseks alus puudub. Maakohtu otsusest jääb ka ebaselgeks, kas kostjale jääb perioodi

2-21-3519

14

9.12.2020–2.02.2021 eest 2452,04 eurot ületavas osas viivisenõue laenusaaja vastu, või mis

saab viivisenõudest alates 3.02.2021, s.o viivisest, mis on muutunud sissenõutavaks pärast

täitmisavalduse esitamist. Kostja hinnangul on tervikuna põhjendamatu ja ebaõiglane

vähendada tema viivisenõuet ainuüksi seetõttu, et nõue on tagatud füüsilisele isikule kuuluva

varaga.

Maakohus leidis otsuse p-s 106 ebaõigesti, et kostja ei saa nõuda viivist intressivõlgnevuselt,

mille tasumise osas olid pooled sõlminud eraldiseisva (kompromiss)kokkuleppe. Seisuga

3.09.2020 oli laenusaajal tekkinud kostja ees intressimaksete võlgnevus 15 049,32 eurot, mille

osas kostja ja laenusaaja leppisid 3.09.2020 (kompromiss)kokkuleppes kokku uues

maksegraafikus. Tegemist oli VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguga, kuivõrd

kokkuleppe osapooled ei olnud samad, mis laenulepingul (lisaks kostjale ja laenusaajale oli

kokkuleppe osapooleks hageja) ning kokkuleppes leppisid pooled kokku võlgnevuse jäägis ja

laenulepingu ülesütlemise tingimustes. Nähtuvalt kokkuleppe p-st 3 oli tegemist eraldi

kokkuleppega, mitte laenulepingu muutmisega, sest kokkuleppe pooled kohustusid käsitlema

kokkuleppest tulenevat võlgnevust ja laenulepingu järgseid jooksvaid lisanduvaid makseid

eraldi. Kostja arvestab nimetatud kokkuleppega fikseeritud võlgnevuselt summas

15 049,32 eurot viivist vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-175-14 (p 17).

Poolte seisukohad kaebuste suhtes

7. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

8. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kostja

vastuapellatsioonkaebus rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab

tühistatud osas teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid suuremas

ulatuses, kui seda tegi maakohus. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ja teeb uue menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsust tuleb

täiendada otsustusega tühistada maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

10. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebust (I), seejärel kostja

vastuapellatsioonkaebust (II), ning võtab asja lahendamise tulemuse kokku (III). Seejärel

lahendab ringkonnakohus rakendatud hagi tagamisega seonduva (IV); ning jaotab

menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus (V).

I

11. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse

kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud osas, mis puudutab

25.09.2017 laenulepingu (sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) ülesütlemist ja perioodi, millelt

kostja saab arvestada viivist. Muus osas ei ole hageja apellatsioonkaebuses kohtu ette toonud

selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et maakohus rikkus asjaolude tuvastamisel

ning järelduste tegemisel õigusnorme.

2-21-3519

15

(1.)

12. TsMS § 633 lg 2 punkti 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt

väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust

vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb.

13. Hageja on palunud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi täielikult rahuldada ja tunnistada täiteasjas sundtäitmine lubamatuks (II kd tl 101,

p 2). Kuigi hageja ei ole selgelt väljendanud, millises ulatuses ta maakohtu otsuse tühistamist

taotleb, tuleneb apellatsioonkaebuse põhjendavast osas (II kd tl 98p, p 5), et hageja taotleb

maakohtu otsuse tühistamist osas, milles tema hagi jäi rahuldamata. Kohus saab

apellatsioonkaebuse taotluste sõnastust vajaduse korral tõlgendada (vt ka RKTKo 3-2-1-163-

11, p 32 ja 3-2-1-142-12, p 35).

14. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

(2.)

15. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustas hagis täitedokumendi kohasuse,

täitemenetluse lubatavuse ja täitmisele esitatud nõude ja nõude aluseks olevad lepingud, ning

vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse samadel põhjustel (II kd tl 98p, p 6). Hageja

on ära nimetanud õigusnormid, mille vastu maakohus hageja hinnangul eksis (II kd 98, p 3).

Sellest lähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuses suures osas korranud maakohtu menetluses

esitatud asjaolusid ja seisukohti. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamata. Vastavalt

TsMS § 631 lg-le 1 saab apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu

otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate

asjaolude ja tõendite kohaselt (seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese

astme kohtu otsusest erinev otsus. Sellest tulenevalt saab maakohtu otsuse tühistamise aluseks

olla õigusnormi rikkumine või see, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt

tuleks teha teistsugune otsus, ning seda tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses ka märkida

(TsMS § 633 lg 3). Üldine viide sellele, et hageja vaidlustab maakohtu otsuse samadel

põhjendustel, milles hageja esitas hagiavalduse, ei ole maakohtu otsuse tühistamise alusena

piisav.

16. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus ületanud täitmisele esitatud

nõude piire, kui tunnistas intressinõude sundtäitmise lubatuks osas, mida kostja

täitmisavalduses ei nõudnud (kostja esitas täitmisele intressinõude 6577,13 eurot, kuid kohus

pidas lubatavaks täitmist suurema intressivõla, s.o 21 476,12 euro, osas). Hageja kui

ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omaniku (pantija) suhtes toimub täitemenetlus

ühishüpoteegi realiseerimiseks – s.o kostja realiseerib täitemenetluses hageja korteriomanditele

seatud ühishüpoteegist tulenevat õigust korteriomandid täitemenetluses müüa. Seega tuli

maakohtul hinnata, millised nõuded olid hüpoteegiga tagatud (tagatiskokkulepe ja selle sisu)

ning millises summas on kostjal nõuded laenusaaja vastu. Kostja on täitmisavalduses esile

toonud, kui suur on ühishüpoteegiga tagatud nõue ja millest see koosneb (põhivõlg, intress ja

viivis). Maakohus tuvastas, et ühishüpoteegiga tagatud nõue on erinev, kui kostja oli

täitmisavalduses märkinud – erinesid nii põhivõla, intressi kui ka viivise võlgnevuse summad.

Hüpoteeki ei või realiseerida ilma tagatava nõudeta (asjaõigusseaduse § 325 lg 1). Järelikult

tuli maakohtul ühishüpoteegiga tagatud nõue ja selle suurus kindlaks teha. Seejuures ei olnud

maakohtul takistatud nõude kogusummat ületamata kostja kõrvalnõuete summasid ümber

arvestada. Hüpoteegiga tagatud nõude ja selle osiste kindlakstegemisel ei ole seost

tsiviilkohtumenetluses hageja poolt hagi muutmist puudutava normistikuga.

2-21-3519

16

17. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole sõnaselgelt juhtinud

poolte tähelepanu sellele, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise

kokkulepe võivad olla käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena. Siiski ei too 25.09.2018 ja

3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkuleppe kvalifitseerimine deklaratiivse

võlatunnistusena kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Seda, et maakohus pole andnud pooltele

võimalust avaldada selle kohta arvamust, ei saa sellele vaatamata maakohtule ette heita.

Seetõttu ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud menetlusõiguse norme, kui

hindas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepinguid ning võlgnevuse tasumise kokkulepet

deklaratiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt, muutes

ja täiendades ka maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus ei ole oma seisukohti otsuses selles

osas piisavalt põhjendanud (TsMS § 436 lg 1).

17.1. 16.06.2021 määruses on maakohus viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-116-

10 (p 40) märkinud, et kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena ning kohus

peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (I kd tl 180, p 15 esimene lõik). Samuti märkis

maakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks vaidlust nõude õigusliku aluse

üle (samas, p 15 neljas lõik). Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ja sellega nõustub

ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise

jaotust (samas, p 15 kolmas lõik).

17.2. Hageja väitis, et uude lepingusse (s.o 3.10.2019 laenuleping) kanti üle varasema lepingu

arusaamatult kujunenud laenujääk, kuid sellest hoolimata on 03.10.2019 lepingu nr 03-102019

näol tegemist uue lepinguga […] (I kd tl 169p, p 9 esimene lõik). Seejärel väitis hageja, et

viimasena sõlmitud laenulepingu järgne põhivõlg oli lepingu kohaselt 200 000 eurot […], kuid

hageja ei tunnista põhivõlga summas 200 000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes

(vt I kd tl 170p, p 16). Nii väitis hageja, et talle on arusaamatu, kuidas kujunes täitemenetluses

nõutav põhivõlg 215 049,32 eurot, aga ka see, kuidas oli kujunenud 3.10.2019 laenulepingus

põhivõlana (s.o laenusumma) märgitud summa 200 000 eurot. 3.10.2019 laenulepingus

märgitud põhivõlg 200 000 eurot oli hagejale arusaamatu seetõttu, et hageja käsituse kohaselt

oli 3.10.2019 laenuleping uus ja 25.09.2017 laenulepingust eraldiseisev laenuleping, mille

alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (vt ka II kd tl 65, p 2.8.) – [s]eejuures ei tunnista

hageja ka põhivõlga summas 200000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes. Viimase

laenulepingu alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (I kd tl 170p, p 16). Muid

vastuväiteid hageja laenusummale (põhivõlale) ei esitanud.

17.3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud hageja seisukohti selliselt, et

3.10.2019 laenulepingus toodud laenusumma suurus ei ole vaidlusalune üksnes hageja

menetluslikust positsioonist lähtuvalt. Asjaoluna ei ole hageja põhivõla (200 000 eurot) suurust

vaidlustanud. Samuti ei ole pooled vaielnud selle üle, kui palju laenusaaja on laenulepingu

alusel kostjale makseid teinud. Seeläbi on hageja ise kinnitanud, et võlgnevuse tasumise

kokkuleppes fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (vt II kd tl 65, p 2.7.2.). Pooled ei oleks saanud

intressivõlgnevuse suurust võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseerida, kui neil oleks olnud

erimeelsus põhivõla suuruse üle. Menetluses on hageja väitnud, et kõik kostjale tehtud maksed

tuleb arvestada põhivõla katteks (I kd tl 4, p 16). Seda väites on hageja samuti lähtunud oma

positsioonist menetluses, mille kohaselt laenuleping oli näilik tehing ning et 25.09.2017

laenulepingu pooleks oli hageja, mitte laenusaaja. Selle tõttu oli hageja seisukohal, et

laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid, mis välistavad kostja intressi- ja

viivisenõude (I kd tl 3–4, p-d 8–16). Ka 5.08.2021 menetlusdokumendis (hageja lõplik

seisukoht) väidab hageja vaid seda, et täitmisele esitatud võlg ei ole nii suur kui

2-21-3519

17

täitmisavalduses märgitud (3.10.2019 laenulepingus märgitud põhivõlg 200 000 eurot on

täitmisavalduse kohaselt 215 049,32 eurot), sest kõik laenulepingu alusel tehtud maksed tuleb

arvestada põhivõla katteks, arvestades, et laenulepingule tuleb hageja hinnangul kohaldada

tarbijakrediidi sätteid (vt I kd tl 185, p 6 ja seal viidatud hagi p 16 koostoimes selle hagi

p-dega 11 jj – I kd tl 3p–4).

17.4. Ringkonnakohtu

hinnangul

väljendas

hageja

ise

eelmises

punktis

viidatud

seisukohtadega, et 3.10.2019 laenulepingu puhul oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja

sellest maakohus ka juhindus. Sarnaselt tõlgendas maakohus ka 25.09.2018 ja võlgnevuse

tasumise kokkulepet, mida ei saa samuti maakohtule ette heita. 25.09.2018 sõlmiti sarnastel

asjaoludel, mis 3.10.2019 laenuleping – s.o vajaduse tõttu pikendada laenu tagastamise

tähtaega. 25.09.2018 laenulepingu ja 3.10.2019 laenulepingu kvalifitseerimist deklaratiivse

võlatunnistusena ei välista see, et laenulepingutes ei ole kirjas poolte kokkulepet, et nad

käsitavad lepingut deklaratiivse võlatunnistusena. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe tekst on

samuti selge ja äratuntav on lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1 esimene lause), et pooled

soovisid fikseerida laenusaajal 4.09.2020 kostja ees oleva võlgnevuse suuruse (I kd tl 148, p 1).

Võlgnevuse tasumise kokkuleppe kohta märkis hageja maakohtu menetluses üksnes seda, et

hageja ei nõustu, et intressivõlgnevuse suuruse fikseerimisega muutus intressivõlg põhivõlaks

ja kostja ei saanud intressivõlalt viivist arvestada (II kd tl 65, p 2.7.2.). Hageja on selgelt

väljendanud, et tegemist oli kokkuleppega, milles fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (samas).

17.5. Ringkonnakohtu hinnangul loobus laenusaaja 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute

ning võlgnevuse tasumise kokkuleppega vastuväidete esitamise õigusest, mis seonduvad

põhivõla suurusega. Kui laenulepingu pooled panevad kirja kokkuleppe sõlmimise aja järgse

laenusumma suuruse (25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud) ja võlgnetava summa

(võlgnevuse tasumise kokkulepe), ei ole seda võimalik õiguslikult hinnata muul moel, kui

deklaratiivse võlatunnistusena. See, kas laenujäägi kujunemine oli hagejale arusaadav või mitte,

ei oma tähtsust õigusliku hinnangu andmisel kokkuleppele, millega laenujääk fikseeriti.

17.6. Kuigi maakohus ei väljendanud, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning

võlgnevuse tasumise kokkulepe võivad olla hinnatavad deklaratiivse võlatunnistusena, pidi

selline õiguslik käsitlus hagejale tema enda seisukohti ja vaidluse asjaolusid arvestades olema

selgelt äratuntav. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu õiguslik hinnang ei saanud

hagejale tulla üllatusena. Hageja osaleb menetluses lepingulise esindaja kaudu, mille tõttu ei

saa hageja väita, et ta iseenda seisukohtade õiguslikku külge ei teadvustanud.

17.7. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et talle oleksid väidetavalt üllatava

õigusliku kvalifikatsiooni tõttu tekkinud mingisugused õiguslikud tagajärjed – hageja ei ole

toonud esile, et tal oleks jäänud selle tõttu esile toomata mõni faktiline asjaolu või jäänud

esitamata tõend, ega selliseid asjaolusid apellatsioonkaebuses esitanud ja tõendeid sellele

lisanud. Ka seetõttu ei ole maakohtu tõlgendus 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingutest ning

võlgnevuse tasumise kokkuleppest kui deklaratiivsest võlatunnistusest käsitatav maakohtu

poolse rikkumisena.

17.8. Pooled ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mille tõttu võiks kohtul olla kohustus

täiendavalt kontrollida, kas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise

kokkulepe on osas, milles neis on fikseeritud laenusaaja võlgnevuse suurus kostja ees

(deklaratiivne võlatunnistus), sõlmitud tüüptingimustel. Sellest, et laenulepingus sisalduv

viivisekokkulepe oli sõlmitud tüüptingimustel, ei järeldu, et ka 25.09.2018 ja 3.10.2019

laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe on osas, mis neis sisaldub deklaratiivne

võlatunnistus, sõlmitud tüüptingimustel. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et hageja ei

2-21-3519

18

vaidlustanud maakohtu menetluses asjaoluna laenusaaja põhivõlgnevuse suurust ega seda, palju

laenusaaja on kostjale laenulepingu alusel tasunud.

18. 25.09.2018 laenulepingu osas on hageja väitnud maakohtu menetluses, et 25.09.2018

laenuleping vormistati laenusuhte pikendamiseks (I kd tl 1p, p 2 kolmas lõik). Seeläbi on hageja

väljendanud hinnangut, et 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017 laenulepingu lisa. Hageja

leidis, et poolte vahel on sõlmitud kaks erinevate tingimuste ja numbritega laenulepingut,

s.o 25.09.2017 laenuleping, millele aasta hiljem sõlmiti lepingumuudatus (s.o 25.09.2018

laenuleping) ning 3.10.2019 laenuleping (I kd tl 170p, p 15). Apellatsioonkaebuses väidab

hageja aga vastuoluliselt, et 25.09.2018 kui ka 3.10.2019 on uued laenulepingud (II kd tl 98p,

p 7 viimane lause). Ringkonnakohus leiab, et kui laenulepingule tehakse muudatusi selliselt, et

laenuleping vormistatakse tervikuna uue laenulepinguna, ei tähenda see, et tegemist poleks

varasema laenulepingu lisaga. Lähtuda tuleb kokkuleppe sisust, mitte sellest, kuidas osapooled

kokkuleppe vormistasid või seda omavahelises suhtluses nimetasid.

19. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingud ei ole näilikud tehingud ning neile ei kohaldu

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätted. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu

põhjendusi, neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses

põhjendanud, milles täpselt maakohus eksis, kui leidis, et laenulepingud ei ole näilikud

tehingud. Sellest, et maakohus hageja hinnangul eksis, ei saa veel järeldada maakohtu eksimust.

Mis laenulepingute puhul oli sellist, mille maakohus hageja arvates tähelepanuta jättis,

apellatsioonkaebusest ei tulene.

20. Väidet, et laenukohustuse tagamist puudutavad kokkulepped (eelkõige 29.04.2019

tagatiskokkuleppe p-d 5.1. ja 5.1.1.) on näilikud tehingud, sest ka laenulepingud sõlmiti näilike

tehingutena, ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud. Hageja seisukohad maakohtus olid

kokkuvõtvalt järgmised: laenuleping oli näilik tehing, sest laenusaajaks on hageja, mitte kostja;

29.04.2019 tagatiskokkulepe tagas laenusaaja, mitte hageja kohustusi; 29.04.2019

tagatiskokkulepe tagas üksnes 25.09.2017 laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid

nõuded; ning seetõttu ei ole kostja nõuded hageja hinnangul tema vastu ühishüpoteegiga tagatud

(I kd tl 3, p-d 8 ja 9). Apellatsioonkaebuse väide, et ka 29.04.2019 tagatiskokkulepe on näilik

tehing, on vastuolus nii hageja maakohtus esitatud seisukohtadega kui ka apellatsioonkaebuse

muude seisukohtadega (vt I kd tl 99p, p 14, kus hageja käsitab tagatiskokkulepet kehtivana ja

leiab, et see tagab üksnes 25.09.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid), ega viiks hagejat

hagiga taotletud eesmärgini (täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseni) isegi, kui

29.04.2019 tagatiskokkulepe oleks näilik tehing. Kuivõrd hageja nimetatud väidet maakohtus

ei esitanud, jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Hageja viide

tagatiskokkuleppe näilikkusele ei ole ainult õiguslik väide, vaid seondub konkreetsete faktiliste

asjaoludega, mis tehingu näilikkuse sisustavad. TsMS § 652 lg 4 välistab uute õiguslike

käsitluste esitamise kaudu menetlusse uute asjaolude toomise. Uute asjaolude esitamise

lubatavust ei ole hageja põhjendanud.

21. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja saatis 26.11.2020

laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ning et

laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020 (II kd tl 94 teine lõik).

Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes need maakohtu

otsusest välja. Kostja väitis hagile esitatud vastuses, et saatis 26.11.2020 laenusaajale ja

hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ja kuna kirjale 8.12.2020

konkreetset ettepanekut ei järgnenud, oli kostja sunnitud laenulepingu 9.12.2020 lõpetama.

Hageja vastas sellele, et arusaamatuks jääb, millisel viisil laenuleping üles öeldi või mis hetkest

loeb kostja laenulepingu üles öelduks – kostja esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu laenuandja

2-21-3519

19

ülesütlemisavaldust (vt I kd tl 170 p 11). Kuivõrd maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled ei

vaidle laenulepingu ülesütlemisavalduse laenusaajale ja hagejale saatmise üle ning et

laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020, täiendab ringkonnakohus

maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

21.1. Kostja esindaja AV saatis hagejale 26.11.2020 kell 17.08 e-kirja, millega AV soovis

hagejale edastada võlanõude, kuid sellele lisatud võlanõuet ja ülesütlemisavaldust ei ole kohtule

esitatud (I kd tl 152 – 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kiri). Võlanõue ega ülesütlemisavaldus

ei ole ka viidatud e-kirja sisuks – kahjuks pean saatma juhtkonna palvel edasi võlanõude. [...]

Kuna laenugraafikust kinnipidamine pole õnnestunud, saadan edasi laenuvõlgnevusest

tuleneva nõude (samas). E-kiri selle kohtule esitatud kujul ei võimalda kontrollida, kas

võlanõue ja ülesütlemisavaldus hagejale 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kirjale ka lisati, nii

nagu kostja väidab. Kuigi hageja 4.12.2020 kell 13.44 saadetud vastusest nähtub, et hageja on

võlanõude kätte saanud, sest viitab oma vastuses selle sisule ([k]irjas oli, et pean mõtted saatma

08.12 hiljemalt. See on esmaspäev – I kd tl 151p, 4.12.2020 e-kiri kell 13.44), ei kinnita see,

et kostja oleks hagejale 26.11.2020 edastanud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Seda, et

kostja oleks 26.11.2020 väljendanud laenusaajale tahet laenuleping üles öelda, ei nähtu ka

hageja 10.12.2020 kell 11.40 saadetud e-kirjast (I kd tl 151–151p). Viidatud e-kirjast nähtub

üksnes see, et hageja astus samme, et korteriomandid ise võõrandada ja laen kostjale tagastada,

kuid see ei võimalda järeldada kostja poolt tahte väljendamist laenulepingu ülesütlemiseks.

21.2. 11.12.2020 kell 16.32 saatis AV hagejale järgmise sisuga e-kirja – kuna meie poolt

saadetud hoiatavale kirjale 8. detsembriks Sinu poolset ettepanekut ei järgnenud olime

sunnitud lepingu lõpetama seisuga 9.12.2020; I kd tl 151 – 11.12.2020 e-kiri kell 16.32).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjast kostja

tahteavaldus laenuleping laenusaajaga üles öelda. Tahteavaldus on väljendatud õigele isikule –

hagejale kui laenusaaja juhatuse liikmele. Seda, et hageja (sh laenusaaja juhatuse liikmena) AV

11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte sai, ei ole hageja maakohtu menetluses eitanud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule

(tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub

kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui

see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. E-postiga saadetud teate saab lugeda

kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on

jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid

e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja

kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab

majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast

e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt RKTKo 3-2-1-123-07,

p 12 neljas lõik). Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et kostja ütles laenulepingu

(sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) kooskõlas võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-ga 4 ja 4.1.

laenusaaja poolse rikkumise tõttu (võlgnevus) üles 12.12.2020. Kuna hageja ei ole maakohtu

menetluses eitanud, et sai AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte, tuleb laenulepingu

ülesütlemise päevaks lugeda selle saatmisele järgnev päev, s.o 12.12.2020. Laenusaajaks oli

juriidiline isik. Tagasiulatuvalt (s.o AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjas märgitud

9.12.2020) ei saa lepingut üles öelda. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-le 4.1. ei ole pooled

ülesütlemisavalduse kättesaamise osas tuginenud.

21.3. Pooled ei vaidle selle üle, et AV 11.12.2020 e-kirja saatmise ajaks oli laenusaaja

võlgnevuse tasumise kokkuleppe järgsete osamaksete tasumisega viivituses enam kui 60 päeva

(vt I kd tl 148p, p 4). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal ei tulnud laenulepingu

2-21-3519

20

ülesütlemisest laenusaajat eelnevalt teavitada. Ka AV õigust kostjat esindada ei ole pooled

kahtluse alla seadnud.

21.4. Väite, et kostja pole tõendanud ülesütlemisavalduse kättesaamist hageja poolt, esitas

hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest on omakorda tuletatav hageja vastuväide, et ta pole

ülesütlemisavaldust kätte saanud, kuigi hageja seda apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt ei

väljenda. Ringkonnakohus jätab selle väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Hageja ei ole

esile toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis peaksid uue asjaolu apellatsioonimenetluses

esitamise lubatavust võimaldama, ega selgitanud, miks hageja seisukohad on vastuolulised.

21.5. Kokkuvõtvalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kostja poolt

täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused muutunud

sissenõutavaks. Kuivõrd kostja ütles laenulepingu 12.12.2020 üles, olid laenusaaja

laenulepingust tulenevad kohustused täitmisavalduse esitamise ajaks (3.02.2021) muutunud

sissenõutavaks. Järelikult saab kostja lisaks võlgnevuse tasumise kokkuleppes märgitud

intressile (s.o intressivõlg 4.09.2020 seisuga 14 997,49 eurot) arvestada põhivõlalt intressi

perioodi 5.09.2020–11.12.2020 eest. Muudatus intressi perioodis ei muuda aga intressi summat,

mida ületavas osas maakohus täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistas (vt II kd tl 94, p 106).

Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lähtus intressi arvestamisel

2020. a detsembri kuu osas üksnes 3.12.2020 sissenõutavaks muutunud intressi maksest ega

arvestanud intressi päevade lõikes (vt I kd tl 39). Sellest lähtub ka ringkonnakohus.

21.6. Viivist saab kostja arvestada põhivõlalt mitte perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest, nagu

maakohus leidis, vaid alates 12.12.2020 kuni 3.02.2021 (s.o kuupäev, millise seisuga kostja

oma nõude täitemenetluses esitas – I kd tl 80) ehk 54 päeva eest 0,2% tasumata summast päevas.

Miks maakohus arvestas viivise lõpptähtpäevaks 2.02.2021, ei ole maakohus otsuses

selgitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on viivise arvestamisel põhjendatud lähtuda

kuupäevast, millise seisuga kostja oma nõude esitas, s.o 3.02.2021. Eelnevast tulenevalt saab

kostja nõuda täiteasjas viivist põhivõlalt 200 000 eurot perioodi 12.12.2020–3.02.2021 eest.

Kuivõrd kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse

viivise vähendamist puudutavas osas, käsitleb ringkonnakohus kostja viivisenõude suurust

otsuse järgnevates punktides.

21.7. Laenulepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetuse osas järgib ringkonnakohus

maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

22. Ringkonnakohus nõustub ja järgib maakohtu otsuse põhjendusi ka selles osas, et 29.04.2019

tagatiskokkulepe tagab nii 25.09.2017 laenulepingust kui ka sellele järgnevatest kokkulepetest

(s.o 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe) tulenevaid

laenusaaja kohustusi. Ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ei korda (TsMS § 654

lg 6).

23. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja märkinud täitmisavalduses

ebaõige laenu tagastamise tähtaja. 25.09.2018 laenulepingu p-i 1.2.1. kohaselt oli laenu

tagastamise tähtaeg 25.09.2019 (I kd tl 31). Kuivõrd 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017

laenulepingu lisa, siis on kostja täitmisavalduses õigesti märkinud, et 25.09.2017 laenulepingu

tähtaeg oli 25.09.2019 (I kd tl 80 alt kolmas lõik).

24. Hageja heidab maakohtu otsusele ette ka seda, et kohus rahuldas hageja taotluse viivise

vähendamiseks, kuid ei väljendanud kohaldamisele kuuluvat viivise määra otsuse

resolutsioonis ega seadnud viivisele hageja taotletud piirangut selliselt, et kõrvalnõuete summa

2-21-3519

21

ei ületaks põhinõuet. Ka see hageja etteheide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Lisaks muudab ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust osas,

milles maakohus rahuldas hageja taotluse viivise vähendamiseks (vt kohtuotsuse järgnevad

punktid). Sellegipoolest märgib ringkonnakohus, et kostja nõudis täiteasjas viivist 3.02.2021

seisuga ega esitanud viivisenõuet tulevikku suunatuna (I kd tl 80). Maakohus ei saanud seetõttu

teha otsust viivisenõude suhtes, mida kostja ei ole täiteasjas esitanud. Täiteasjas esitatud

viivisenõue ei ületa põhinõuet. Kuivõrd kostja esitas viivisenõude täiteasjas summaliselt

kindlaksmääratuna, ei olnud maakohtul vajadust kajastada otsuses viivise määra. Maakohus

võttis otsuse resolutsioonis seisukoha, millises ulatuses on kostjalt õigus täitemenetluses saadud

raha arvel viivist nõuda.

25. Hageja on õigesti märkinud, et maakohus on otsuse p-s 91 ekslikult märkinud, nagu oleks

maakohus menetlusosalised kohtuistungil ära kuulanud. See ei ole aga eksimuseks, mis saaks

tingida maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus muudab selles osas siiski maakohtu

otsuse põhjendusi, jättes otsusest välja viite asja arutamisele kohtuistungil. Maakohus vaatas

asja läbi kirjalikus menetluses (I kd tl 178, p 1).

26. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja

saab täitemenetluses nõuda viivist perioodi 12.12.2020–3.02.2021, mitte perioodi 9.12.2020–

2.02.2021 eest, nagu maakohus leidis.

27. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebust.

(II)

28. Kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja on põhjendatult leidnud, et maakohus

vähendas alusetult kostja viivisenõuet, lähtudes hageja majanduslikust olukorrast.

28.1. Maakohus on ühelt poolt õigesti märkinud, et viivise vähendamisel tuleb arvestada

põhivõlgniku majanduslikku seisundit ning on seda ka teinud, leides, et põhivõlgniku

(laenusaaja) majanduslik seisund ei anna alust viivise vähendamiseks. Teisalt lähtus maakohus

aga hageja kui pantija olukorrast, mis ei ole põhjendatud. Kuivõrd hageja on hagiavalduse

esitanud pantijana, mitte käendajana, ei saa hagejat viivise vähendamise vastuväite esitamisel

käsitada käendajana. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seda ka teinud, vaid lähtus

hagejast kui pantijast, kui viitas viivise vähendamise alusena sellele, et sundtäitmine toimub

füüsilise isiku suhtes (II kd tl 95p, kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub kostjaga ka selles, et

maakohtu poolt selline viivise vähendamine oli kostjale üllatuslik (TsMS § 436 lg 4 rikkumine)

– maakohus ei ole seda menetluses pooltega arutatud ega andnud pooltele võimalust selles osas

arvamust avaldada.

28.2. Viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ja

tegemist ei ole ka kujundusõigusega. Viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt

eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult

seotud võlgniku isikuga VÕS § 149 lg 1 tähenduses (vt RKTKo 3-2-1-139-14, p 16 esimene

lõige). Seega on pantijal (ja käendajal) õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja

VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide

(taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud (samas, p 17 esimene lõik).

Juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku

majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku

seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja,

viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega

2-21-3519

22

lepingut täita (samas, p 17 kolmas lõige). Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise

taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus

taotleda viivise vähendamist.

28.3. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust osas, milles maakohus vähendas kostja viivise

nõuet ja jätab maakohtu sellekohased põhjendused otsusest välja. Hageja taotlus viivise

vähendamiseks jääb rahuldamata, sest laenusaaja majanduslik olukord ei andnud selleks alust.

Ringkonnakohus järgib ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, neid kordamata (TsMS

§ 654 lg 6).

28.4. Eelnevast tulenevalt on kostjal laenusaaja vastu viivisenõue 21 600 eurot (= 200 000 ×

0,2% × 54 päeva) (vt ka kohtuotsuse p-i 21.6.).

29. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei võinud vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 arvestada

võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseeritud intressivõlgnevuselt viivist. Mitte miski

võlgnevuse

tasumise

kokkuleppes

ei

viita

sellele,

et

tegemist

oleks

olnud

kompromissilepinguga, nagu kostja on väitnud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis

võimaldaksid järeldada, et võlgnevuse tasumise kokkuleppega muutsid osapooled õiguslikult

vaieldava või ebaselge õigussuhte vaieldamatuks osapoolte vastastikuste järeleandmiste teel,

mis on kompromissi oluliseks tunnuseks VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi (vt ka RKTKo

3-2-1-175-14, p 17 kolmas lõik). Kostja ei ole põhjendanud, kuidas saaks kokkulepet

maksegraafikus käsitada VÕS § 578 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimustele vastava

kompromissilepinguna. Intressivõlgnevuse suuruse üle pooltel vaidlust ei olnud. Kokkulepe,

mille kohaselt laenusaaja tasub võlgnevuse osamaksetena, ei vasta ringkonnakohtu hinnangul

VÕS § 578 lg 1 tunnustele. Võlgnevuse tasumise kokkulepet ei muuda kompromissilepinguks

seegi, et selle pooleks oli lisaks laenusuhte pooltele (laenusaaja ja kostja) ka hageja, ning et

kokku lepiti laenulepingu ja võlgnevuse tasumise kokkuleppe ülesütlemise tingimustes. Hageja

oli võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimisele kaasatud käendajana ning pooled reguleerisid

hageja käendussuhtest laenusaaja võlgnevuse tõttu tekkida võivad (makse)kohustusi ja nende

tingimusi (I kd tl 148–150, preambuli p (B) ning p-d 2, 3, 5 ja 7). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et võlgnevuse tasumise kokkulepe oli laenulepingu muutmise kokkulepe, mis on

hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena ega korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).

Kuigi deklaratiivne võlatunnistus on võrreldav kompromissilepinguga (vt ka RKTKo

2-19-5601/61, p 16.4.), ei ole deklaratiivne võlatunnistus ja kompromissileping siiski

samatähenduslikud. Sellest, et võlgnevuse tasumise kokkulepe on kvalifitseeritav deklaratiivse

võlatunnistusena võlgnevuse suuruse osas, ei vii praegusel juhul hinnanguni, nagu võiks kostja

nõuda võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud intressivõlgnevuselt viivist.

30. Eelnev ei muuda aga kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, sest maakohus

tunnistas intressivõlgnevuse osas sundtäitmise lubamatuks 21 476,12 eurot ületavas osas.

Täitemenetluses nõudis kostja intressi, mille suuruseks oli 6577,13 eurot.

(III)

31. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamise tulemusel tuleb hageja hagiavalduses rahuldada osaliselt ning tunnistada

2-21-3519

23

sundtäimine täiteasjas lubamatuks järgnevaid summasid ületavas osas: põhivõlgnevus

200 000 eurot, intressivõlg 21 476,12 eurot ja viivisevõlg 21 600 eurot.

(IV)

32. TsMS § 386 lg 2 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui

hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus

lõpetatakse. Hagi osalisel rahuldamisel tuleb kohtul tühistada hagi tagamise abinõud osas,

milles need ei ole vajalikud kohtuotsuse täitmiseks rahuldatud nõude osas. See tuleneb mh

TsMS § 378 lg-st 4, mille kohaselt ei tohi hagi tagamine olla kostja jaoks põhjendamatult

koormav (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne, lk 666).

33. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust ja tühistab maakohtu

10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus

täiteasjas kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hageja

hagi jääb valdavas ulatuses rahuldamata.

(V)

34. Täiteasjas sundtäidetava kostja nõude suuruseks oli 245 938,15 eurot (I kd tl 80).

Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et sundtäitmine on lubatav kokku 243 076,12

(= 200 000 + 21 476,12 + 21 600) euro ulatuses. See moodustab 98,8% täitmisavalduses

märgitud kostja nõude summast. Sellest lähtuvalt tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 163

lg 1 alusel maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 98,8% ulatuses hageja kanda ning 1,2% ulatuses

kostja kanda.

35. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2022 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada tsiviilasjas nr 2-21-3519 Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsuse päises

ilmne ebatäpsus ja märkida otsuse päisesse kohtumääruse asemel kohtuotsus.