2-15-6265/150 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-6265

Tsiviilasi

Valitsegu Õiglus MTÜ hagi tunnistada tagasivõitmise

korras kehtetuks X antud tagatised ja kohustada UAB

Ardotech ning X tegema tahteavaldused hüpoteekide

kustutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

UAB Ardotech ja X apellatsioonkaebus, hind 30 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Valitsegu Õiglus MTÜ (registrikood 80384405),

esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman

Kostjad

UAB Ardotech (Leedu Vabariigi registrikood 302557047),

esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

X (end. Y, isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Anto Kasak

Kohtuistungi aeg

10.02.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.06.2021 otsus muutmata.

2. Jätta kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud solidaarselt kostjate

kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Menetluse käik

1. Valitsegu Õiglus MTÜ (hageja) esitas 24.04.2015 Harju Maakohtule hagi UAB Ardotech

(kostja I) ja X (kostja II) vastu. Maakohus jättis 18.09.2017 otsusega hagi rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23.03.2018 maakohtu otsuse, jättis osa hageja nõudeid läbi

vaatamata ja edastas osa hageja nõudeid tagasi maakohtusse arutamiseks eelmenetluse

staadiumis.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II antud tagatised kostja I

kasuks registriosa nr 7542701 IV jakku kantud teise järjekoha hüpoteek 1 445 000 krooni ja

kolmanda

järjekoha

hüpoteek

350 000 eurot,

sealhulgas

tagatiskokkulepped,

asjaõiguskokkulepped, nende üleandmise kokkulepped ja hüpoteegid ning tuvastada, et kostjad

on kohustatud andma tahteavaldused kinnistu registriosa nr 7542701 IV jakku kantud teise

järjekoha hüpoteegi 1 445 000 krooni ja kolmanda järjekoha hüpoteegi 350 000 eurot

kustutamiseks ja asendada kostjate tahteavaldused kohtuotsusega. Menetluskulud tuli jätta

kostjate kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt 02.04.2014 esitas hageja eriõiguseellane Q täitmisavalduse tsiviilasjas

nr 2-12-11339 tehtud kohtuotsuse sundtäitmiseks (täiteasi nr 022/2014/2312). Q loovutas

17.04.2015 osaliselt hagejale eelnimetatud täitedokumendist tuleneva nõude 30 000 eurot ja

vastava osa arestipandiõigusest. Täiteasjas oli sissenõudjaks Q 29 400 euro ulatuses ja hageja

30 000 euro ulatuses.

Vähem, kui kaks aastat enne täitemenetluse algatamist koormas kostja II 05.04.2012 talle

kuulunud korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn hüpoteegiga 350 000 eurot kostja I

eriõiguseellase Inkasso Center OÜ kasuks. Hageja ei teadnud, milliseid nõudeid hüpoteek

tagas. Pärast täitemenetluse alustamist tegi 12.08.2014 kostja II kostja I eriõiguseellasega

tehingu, millega kustutati ülalviidatud hüpoteek korteriomandilt XXX, Tallinn ja seati samas

suuruses hüpoteek korteriomandile DDD, Tallinn. Sama tehinguga omandas kostja I

eriõiguseellane AS-lt Swedbank 2005 seatud hüpoteegi 1 445 000 krooni. Hageja hinnangul

polnud tagasivõitmise seisukohalt tegemist vahetusega, vaid tegemist oli täiesti uute tagatiste

andmisega.

Kostja I täitmisavalduse alusel algatati aprillis 2014 täitemenetlus nr 026/2015/431, mille

käigus alustati sissenõude pööramist korteriomandile DDD, Tallinn. Kuna muud vara kostjal II

polnud ja täitedokument (kohtuotsus) oli täitmata, siis täitemenetluse nr 026/2015/431 ja

korteriomandit koormavate hüpoteekide tõttu ei saanud hageja oma täitedokumenti sundtäita.

12.08.2014 tehing kahjustas võlausaldajate huve, kuna hinnatava tehinguta oleks

võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (TMS § 187

lg 2). Kui korteriomand DDD ei oleks koormatud vaidlusaluste hüpoteekidega, saaks hageja

oma nõude rahuldada, kuivõrd korteriomandi hind 330 000 ületas korteriomandit koormavat

AS Swedbanki hüpoteeki 25 000 eurot. Kostja I hüpoteegisummad ületasid korteriomandi

väärtuse peaaegu kahekordselt ja pärast nende rahuldamist hagejale raha ei jää.

Alternatiivselt tugines hageja tagasivõitmise üldisele alusele - võlgnik tegi tehingu kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal (TMS

§ 188); tagatis anti pärast täitemenetluse alustamist (TMS § 191 lg 1 p 1); tagatis anti kahe aasta

jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui

tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline (TMS §

191 lg 1 p 3).

Kostja I eriõiguseellane OÜ Inkasso Center oli kostja II lähikondne. Lähikondsusest sõltumata

pidi ta vähemalt teadma, et tagatise andmisega kahjustatakse hageja kui sissenõudja

eriõiguseellase huve. Kriminaalasjas nr 1-17-475 tunnistati kostja II süüdi selles, et ta varjas

täitemenetluses 022/2014/2312 vara, sh 12.08.2014 vahetuslepingut. Kostja II püüdis vältida

või vähemalt viivitada sellega, et kohtutäitur saab teadlikuks DDD korteri omandamisest.

12.08.2014 teatas kostja II kohtutäiturile, et ta viibib välismaal ning saabub Eestisse augusti

lõpus ning saab siis esitada vara nimekirja. Samal päeval sõlmiti aga Tallinnas kostja II osalisel

notariaalne leping nr 4347. Kostja II valetas täiturile. Samuti püüdis kostja II poeg

täitemenetlust eirates müüa DDD korterit. Omandatava korteriomandi hüpoteekidega

koormamine ilmselgelt kahjustas sissenõudja huve, arvestades, et koormamise tulemusena ei

saanud võlgnik laenu ega muul alusel raha. Arvestades kriminaalasjas tuvastatud kostja II soovi

varjata vara täitemenetluses, siis oli ilmne, et korteriomandi omandamise varjamise eesmärgiks

sai olla ainult sissenõudjale kahju tekitamine.

Viidatud kriminaalasjas ei osanud kostja I eriõiguseelane selgitada 12.08.2014 tehingu

eesmärki ega sisu. Nõude ja hüpoteegi loovutamine kostjale I toimus tasuta. Olles

professionaalne võlgade sissenõudja, polnud kostja I eriõiguseelane kunagi üritanud nõuet

maksma panna. See kinnitas, et nõue oli fiktiivne ja tehingutel puudus mistahes äriline eesmärk

ja majanduslik sisu. Väidetava nõude ja hüpoteegi omandamisel alustas kostja I hüpoteegi

alusel täitemenetlust kostja II korraldusel, et näiliku nõude alusel teha sundtäitmine võimatuks

ja saada kostjale I makstud raha endale. Seega kostja I ning ka tema eriõiguseellane pidid

mõistma, et kui nemad koormasid vara ilma majandusliku eesmärgita, millega kahjustati

võlausaldajate huve. Ka kostja II menetluslik käitumine praeguses kohtuasjas viitas, et tegemist

oli nn kokkumänguga.

Kuivõrd 350 000 euro hüpoteegi, pandi seadmise kokkulepe ja tagatiskokkulepe olid sõlmitud

12.08.2014, siis tuli tagatise andmise kuupäevaks lugeda sama kuupäev. Kuna 1 445 000 krooni

hüpoteegi puhul muudeti tagatiskokkulepet 12.08.2014, siis ka selle osas tuli tagatise andmise

kuupäevaks lugeda 12.08.2014. Ilma 12.08.2014 tehinguta ei eksisteeriks tagasivõidetavaid

tagatisi. Tagatise andmisel oli kostja II maksejõuetu.

Hageja leidis alternatiivselt, et 350 000 eurone hüpoteek pandi korteriomandile XXX, mis

12.08.2014 vahetustehinguga oli väidetavalt asendatud hüpoteegiga korteriomandile DDD, oli

seatud 05.04.2012, st vähem, kui kaks aastat enne täitemenetluse 022/2014/2312 algatamist.

Hageja hinnangul olid tagasivõitmise eeldused TMS § 187 lg 2 ja alternatiivsetel alustel (TMS

§ 188, § 191 lg 1 p 1 ja p 3) täidetud.

Kostjate vastuväited hagile

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Ükski tagasivõitmise eeldustest polnud täidetud.

Kostjate hinnangul ei kahjustanud 12.08.2014 tehing võlausaldaja huve. Hageja ei tõendanud

vastupidist. Tegelikkuses hageja varanduslik olukord paranes, sest kostja II sai enda omandisse

vähemalt samaväärse väärtusega vara, kuid asjaõiguslike kitsendusteta ja hüpoteekide summa

vähenes tehinguga vähemalt 1/3 võrra. XXX, Tallinn korteriomandil puudus sisuliselt

adekvaatne turuväärtus (korteriomand ei olnud müügikõlblik), kuna on üldteada fakt, et

tähtajatu isikliku kasutusõigusega koormatud korteriomandi realiseerimine on praktiliselt

võimatu. Vahetuse tulemusel saadud vara väärtus oli sama või isegi suurem.

Hageja ei põhistanud, et hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik igal juhul oma

nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Ainuüksi hageja poolt osundatu (hüpoteekide summad

ületavad korteriomandi väärtust peaaegu kahekordselt) põhjal ei saa teha järeldust, et pärast

kostja I nõude rahuldamist hagejale raha ei jää, sest hageja ei tea kostja II kohustuste mahtu

kostja I ees. Kostja I nõue võib osutuda hüpoteegisummast väiksemaks. Mingeid uusi nõudeid

12.08.2014 tehingu järgselt kostja II vastu ei lisandunud. Hüpoteek uusi nõudeid ei taganud.

Vastupidist hageja ei tõendanud. Tehingus osalejad polnud lähikondsed. Hageja vastupidist ei

tõendanud.

Nõude loovutamine kostjale I ei toimunud tasuta. Ka on iga võlausaldaja enda otsustada, kas ja

millal nõue võlgniku vastu maksma panna. See, et kostja õiguseelane ei soovinud nõuet

maksma panna, ei tähendanud, et tehingud olid fiktiivsed ja neil puudus majanduslik sisu.

Hageja ei tõendanud, et kostja I ja tema eriõiguseellane pidid mõistma, et vara koormamisega

kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja ei avanud, milles seisnes tehingu (hüpoteekide

loovutamise) väidetav ebakohasus. Tehinguosaliste kokkumängu hageja ei tõendanud. Kostjad

ei nõustunud, et tagatise andmise kuupäev oli 12.08.2014. Algne tagatis seati aprillis 2012.

Hageja ei tõendanud, et kostja II oli tagatise seadmise ajal aprillis 2012 maksejõuetu.

Kui 12.08.2014 asjaõiguslepingu p-s 7. toodud tehing tunnistatakse tagasivõitmise korras

kehtetuks, siis muutuks selle tulemusena kehtetuks ka kogu vahetusleping, kuna kostja I

õiguseelneja ei oleks selleta lepingu sõlmimiseks nõusolekut andnud, kuivõrd hüpoteegipidaja

ei saa panna maksma oma nõuet ilma tagatiskokkuleppeta. Kui endine olukord taastada, siis

peaks kostja II saama tagasi enda omandisse XXX korteriomandi ja kinnistusraamatu seisuga

nagu see oli enne vahetuslepingu sõlmimist. Isegi kui see võiks toimuda, siis ei parandaks see

hageja positsiooni.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II antud tagatised

kostja I kasuks registriosa nr 7542701 IV jakku kantud teise järjekoha hüpoteek summas

1 445 000 krooni ja kolmanda järjekoha hüpoteek summas 350 000 eurot, sealhulgas

tagatiskokkulepped, asjaõiguskokkulepped, nende üleandmise kokkulepped ja hüpoteegid.

Kohus tuvastas, et kostjatel oli kohustus anta tahteavaldused eelnimetatud hüpoteekide

kustutamiseks ja kohus asendas kostjate tahteavaldused kohtuotsusega. Kohus jättis hageja

menetluskulud kostjate kanda, kuid kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Kohus tuvastas, et kostja II ja Q sõlmisid 18.05.2011 laenulepingu, mille alusel Q andis kostjale

II laenu 250 000 eurot tähtajaga 31.12.2011. Q loovutas nõude 05.03.2012 kostja II vastu

osaliselt hagejale (30 000 eurot). Hageja astus selles osas sissenõudjana täitemenetlusse.

12.08.2014 tegid kostja II ja kostja I õiguseellane OÜ Inkasso Center tehingu, millega kustutati

hüpoteek 350 000 eurot kostja II korteriomandilt XXX, Tallinn ja seati samas väärtuses

hüpoteek kostja II korteriomandile DDD, Tallinn. Sama tehinguga omandas kostja I

õiguseellane AS-lt Swedbank 2005 seatud hüpoteegi 1 445 000 krooni ja OÜ Inkasso Center

kasuks seati teise järjekoha hüpoteek 1 445 000 krooni ja kolmanda järjekoha hüpoteek

350 000 eurot. Kolmanda järjekoha hüpoteek 350 000 eurot pidi tagama kostja II 18.05.2011

laenulepingust tulenevat kohustust. Kostja II vastu oli käimas kaks täitemenetlust, kus ühes oli

sissenõudja hageja ja teises kostja I.

Kohus lahendas hageja nõuet tagasivõitmise osas TMS § 187 lg 1, § 188 lg-te 1,2 ja 3 ning §

191 lg 1 p1 ja p 3 alusel.

Pooled vaidlesid, kas 12.08.2014 tehing kahjustas hageja võimalusi saada oma nõue

täitemenetluses realiseeritud või mitte. Kohus leidis, et aluskokkulepete sisu (st tagatavad

nõuded) ei ole olulised, vaid olulised olid hüpoteekide summad. Hüpoteek ei eelda üldse

tagatava nõude olemasolu (asjaõigusseadus (AÕS) § 325 lg 4). Hüpoteegi võis kokku leppida

ka tagatava nõudeta, kuigi seda ei saa tagatava nõudeta realiseerida. Pooled ei tõendanud, kas

ja milliseid nõudeid tagas eelnevalt XXX tänava korterile ja hiljem DDD korterile seatud

hüpoteek 350 000 eurot. Polnud alust arvata, et nõuete mahus oleks midagi muutunud. Tagatise

andmine oli olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle

vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad. Hageja

huve võis kahjustada Inkasso Center OÜ poolt AS-lt Swedbank 2005 seatud hüpoteegi

1 445 000 krooni omandamine. Hüpoteegi omandamine suurendas kostja I eriõiguseellase

võimalust oma võimalikke nõudeid realiseerida, kuid vähendas hageja omi. Seega kahjustas

tehing võlausaldaja huve. Eeltoodud põhjustel tuli hüpoteek 1 445 000 krooni tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks (TMS § 187 lg 1).

TMS § 191 lg 1 p 3 alusel on lähikondsuse kriteerium täidetud, kui nõue ja tagatis loovutatakse

isikule, kes on võlgniku lähikondne. Kohus tuvastas, et kostja I eriõiguseellane, st isik, kellele

nõue loovutati, ei olnud kostja II lähikondne (TMS §-d 188 lg 2 ja 191 lg 1 p 3). Lähikondsus

määratakse TMS § 118 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 117 järgi. PankrS § 117 nimetatud

isikud kostjaga II tehingut ei teinud. Ka muid lähedasi isikuid, keda võiks nimetada kostja II

lähikondseteks, kohtumenetluses ei tuvastatud (PankrS § 117 lg 3).

Täitemenetlus, kus oli täitmisel hageja nõude kostja II vastu, algas 02.04.2014. 12.08.2014

kustutati kostja I õiguseellase kasuks seatud hüpoteek kostja II korterimandilt XXX, Tallinn ja

seati samas suuruses hüpoteek kostja I õiguseellase kasuks kostja II korteriomandile DDD,

Tallinn. Sama tehinguga omandas kostja I eriõiguseellane AS-lt Swedbank 2005 seatud

hüpoteegi 1 445 000 krooni. Seega anti tagatised peale täitemenetluse alustamist (TMS § 191

lg 1 p 1). Laenutehing toimus 2011, seega enne tagatise andmist (TMS § 191 lg 2). Eeltoodud

põhjustel tuli hüpoteek 350 000 eurot tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks.

Kohus kohustas kostjaid andma tahteavaldused kinnistusraamatu kannete tegemiseks ja asendas

need kohtuotsusega kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 34 lg 1, § 341 lg 1 ja lg 8 ning

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel.

Apellatsioonkaebus

6. Kostjad palusid maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud mõlemas kohtuastmes tuli jätta hageja kanda.

Kohtuotsus põhines tuvastamata asjaoludel. Lisaks oli ebaselge menetluskulude jaotus, st kas

kostjad olid solidaar-, osa- või ühisvõlgnikud. Apellandid jäid kõikide varemesitatud

seisukohtade ja vastuväidete juurde.

Tagatise andmine ei olnud tagasivõidetav, kuna tagatis oli antud enne täitemenetluse alustamist

ja tehinguga ei kahjustatud hageja huve. Hüpoteek 350 000 eurot tagas samu nõudeid ja

vahetuslepinguga hageja olukord isegi paranes. Hageja sai asemele vara, millel oli sama väärtus

või varasemast suurem. Vastupidist hageja ei tõendanud. Samuti ei tõendanud hageja, et

tehingute eesmärk oli kahjustada võlausaldaja huve.

Teadmata hageja võimaliku nõude rahuldamise hetkeks kostja II kohustuste tegelikku mahtu

kostja I ees, puudus hageja väitel alus, et pärast kostja I nõude rahuldamist ei jää hagejale järele

rahalisi vahendeid. Tuvastatud ei ole, et hüpoteek tagaks mingeid uusi nõudeid. Kostjad ei

nõustunud, et tagatise andmise kuupäevaks tuli lugeda 12.08.2014. Hageja ei tõendanud, et

kostja II oli tagatise seadmise ajal (aprillis 2012) maksejõuetu.

Maakohus ei arvestanud asja lahendamisel kostjate seisukohaga, et tagasivõitmisega muutuks

kogu tehing kehtetuks, kuna Inkasso Center OÜ ei oleks andnud tagatiskokkuleppeta lepingu

sõlmimiseks nõusolekut. Kohtuotsusega ei taastatud tagasivõitmise tehingule eelnevat

olukorda.

Maakohus jõudis õigele järeldusele, et polnud alust arvata, et nõuete mahud oleks muutunud.

Sellega möönis kohus, et tehinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud (tagatisvara väärtus ei

vähenenud). Jäi arusaamatuks, kuidas peaks kostjat II puudutama väidetav hageja huvide

rikkumine sellega, et Inkasso Center OÜ omandas AS-lt Swedbank hüpoteegi. Kohus ei saanud

tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks tehingut, millega Inkasso Center OÜ omandas

hüpoteegi, kuna vastavad isikud ei osalenud käesolevas menetluses ja ei saanud oma õigusi

kaitsta. Igal juhul, kui AS-l Swedbank oli nõue, mis oli tagatud hüpoteegiga, siis selle

loovutamine ei toonud kaasa nõude ega hüpoteegi suurenemist, muutusid üksnes isikud.

Maakohus seda asjaolu ei analüüsinud ega põhjendanud, kuidas hüpoteegiga tagatud nõude

loovutamine sai võlausaldaja huve kahjustada.

Isegi kui laenutehing toimus 2011, ei saanud sellest järeldada, et kostja II sai samal hetkel raha

oma käsutusse. Millal kostja II raha sai, pole tuvastatud. Põhjendamata oli väide, et raha jõudis

kostja II käsutusse enne tagatise andmist. Tegelikkuses tagas kostja II oma varaga tema endise

abikaasa äriühingu(te)le antud laene. Arusaamatuks jäi, kuidas jõudis kohus järelduseni, et

hüpoteegi omandamine suurendas konkreetsel juhul kostja I õiguseellase võimalust oma

võimalikke nõudeid realiseerida, kuid vähendas hageja omi.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata ning menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud

apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese

astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostjad on

kaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest

asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega

käsitletud enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile

väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus

arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Kolleegium ei

pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu

menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega

vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Praeguses tsiviilasjas tegi ringkonnakohus 23.03.2018

otsuse, millega tühistas maakohtu 18.09.2017 otsuse ja saatis asja osaliselt maakohtule uueks

läbivaatamiseks

eelmenetluse

staadiumis.

Ringkonnakohus

andis

maakohtule

asja

lahendamiseks juhised, mida on praeguses vaidlustatud otsuses järgitud.

11. Vaidlust ei olnud selles, et hagejal on täitedokument ja ta nõue on muutunud sissenõutavaks

ning sissenõude pööramisega kostja II varale ei kaasnenud hageja nõude rahuldamist. Vaidluse

all pole ka asjaolu, et kostja II vastu on käimas 2 täitemenetlust, kus ühes on sissenõudjaks

hageja ja teises kostja I.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli kostja II sõlminud Q-ga 07.03.2011 laenulepingu, mille

alusel laenas Q kostjale II 330 000 eurot ja kostja II kohustus selle tagastama hiljemalt

07.12.2011. Kostja II võlga ei tagastanud ja laenusumma mõisteti kohtuotsusega kostjalt II

hageja kasuks välja. 02.04.2014 esitas hageja eriõiguseellane täitmisavalduse ühes

kohtuotsusega nr 2-12-11339 sundtäitmiseks. 17.04.2015 loovutas Q osaliselt hagejale

eelnimetatud täitedokumendist tuleneva nõude 30 000 eurot ja vastava osa arestipandiõigusest.

Vähem kui 2 aastat enne täitemenetluse alustamist koormas kostja II talle kuulunud

korteriomandi XXX hüpoteegiga 350 000 eurot kostja I eriõiguseellase kasuks.

Hageja väitel takistas tema nõude rahuldamist täitemenetluses kostja I nõude täitmine alusetult

seatud tagatiste läbi. Hageja palus täitemenetluses vara tagasivõitmise korras tunnistada

kehtetuks kostja II antud tagatis, mille ta andis pärast tema suhtes täitemenetluse algatamist.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 12.08.2014 vahetustehinguga ja DDD

korteriomandi koormamisega hüpoteekidega kahjustati hageja kui sissenõudja huve saada oma

nõue täitemenetluses rahuldatud. Ekslik on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et

vahetustehingu tulemusena ei muutunud tagatavad nõuded. Vastupidi, 12.08.2014

vahetustehinguga muudeti mõlema hüpoteegi tagatiskokkuleppeid selliselt, et hüpoteegid

hakkasid tagama ka omandatud ja omandatavaid nõudeid, mida nad varem ei taganud. Ekslik

on apellantide kostjate kaebuse väide, mille kohaselt toimus 12.08.2014 tehinguga üksnes nn

hüpoteekide ülekandmine ja tagatise andmise ajaks tuli lugeda varasem kuupäev. Tagatavate

nõuete laiendamine on iseenesest võlausaldajate huve kahjustav. Inkasso Center OÜ sai

sundtäidetava nõude kostja II vastu loovutamisega (I kd lk 93-94). Järelikult erinevalt kostjate

poolt apellatsioonkaebuses väidetust ilma tagatavate nõuete laiendamiseta tagavaid nõudeid ei

oleks eksisteerinud. Kostjad ei ole menetluses põhjendanud, et tagatavate nõuete laiendamine

hagejat ei kahjustanud.

Maakohus tuvastas, et hüpoteek 350 000 eurot oli eelnevalt 05.04.2012 seatud kostja I

eriõiguseellase Inkasso Center OÜ kasuks XXX korteriomandile ja hiljem seati sama DDD

korteriomandile. Hageja huve kahjustav sai olla sama tehinguga kostja I eriõiguseellase poolt

Swedbank AS-lt 2005 seatud hüpoteegi 1 445 000 krooni omandamine. 17.07.2014 sõlmisid

kostja II, AS Swedbank ja OÜ Kelenisso (juhatuse liige kostja II) kompromissilepingu (IV kd,

lk 197), mille p-de 1.2.5 ja p 1.3. kohaselt tagas DDD korteriomandile seatud hüpoteek

Osaühingu Kelenisso ja/või United Marine Management OÜ (pankrotis) kohustusi AS

Swedbank ees. Kompromissilepingu p-st 7.1. tulenevalt loobus Swedbank AS nõuetest kostja

II vastu, st lõppesid hüpoteegiga tagatud nõuded hiljemalt kompromissilepingu sõlmimisega.

Seega alates 17.07.2014 ei olnud hüpoteegipidajal AS-l Swedbank kõnealuse hüpoteegiga

tagatud nõudeid. 12.08.2014 lepinguga leppisid kostja II, osaühing Kelenisso, Swedbank AS ja

Inkasso Center OÜ, et hüpoteegid hakkavad tagama Inkasso Center OÜ nõuded kostja II ning

osaühing Kelenisso vastu. Hagejaga saab nõustuda selles, et kui alates 17.07.2014 ei taganud

hüpoteegid ühtegi nõuet, siis alates 12.08.2014 hakkasid hüpoteegid tagama Inkasso Center OÜ

(ning hiljem kostja UAB Ardotech) nõudeid kostja II ja Osaühingu Kelenisso vastu. Mõlema

hüpoteegi osas lepiti kokku, et need tagavad kosja I nõudeid kostja II vastu. Hüpoteegi

omandamine suurendas kostja I eriõiguseellase võimalust oma võimalikke nõudeid realiseerida,

kuid vähendas hageja omi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TMS § 187 lg 1 alusel tuli

tunnistada hüpoteek 1 445 000 krooni tagasivõitmise korras kehtetuks. Tagatised olid antud

peale täitemenetluse alustamist (TMS § 191 lg 1 p 1) ning kuna laenuleping oli sõlmitud 2011,

so enne tagatise andmist, tuli hüpoteek 350 000 eurot tunnistada TMS § 191 lg 2 alusel

kehtetuks.

13. Lisaks märgib ringkonnakohus, et nõustuda ei saa apellantide väidetega, mille kohaselt oli

kostjale II kuulunud XXX korteriomand odavam kui vahetustehingu ajal omandatu ja hageja

võimalused saada oma nõudele rahuldust isegi suurenesid. Hageja on väitnud vastupidist ja on

oma väidet kirjalike tõenditega kinnitanud (IV kd, lk 94 jj, lk 200). Kostjad korteriomandite

väärtuse kohta tõendeid ei esitanud. Ekslik on apellantide väide, mille kohaselt XXX

korteriomandil puudus üldse turuväärtus, kuivõrd korteriomand oli koormatud I. ja S.

Zahharovi isikliku kasutusõigusega. Kuna kohtutäituri avalduse alusel oli isiklik kasutusõigus

kui hüpoteegist kinnistusraamatus madalamal järjekohal asunu, kustutatud, sai lähtuda korterite

turuväärtusest. Hageja tõendas, et korteriomandi XXX turuväärtus oli suurem kui DDD

korteriomandil, st kostja II vara vähenes.

14. Arvestades DDD korteriomandi väärtust, esimese järjekoha vaidlustamata hüpoteeki 25 000

eurot, siis tagatud nõuete muutmiseta oleks saanud hageja oma nõude 30 000 eurot (I k tl 85)

rahuldada. Kuivõrd 12.08.2014 vahetustehing oli tehtud pärast seda, kui kostja II sai teada

4.04.2014 hageja eriõiguseellase poolt algatatud täitemenetlusest (IV kd, lk 195), ilmestab see

kostja II soovi hageja huve kahjustada.

15. Hageja pidas apellatsioonkaebuse vastuses ebaõigeks maakohtu otsuse järeldust, mille

kohaselt ei leidnud tõendamist kostja I eriõiguseellase ja kostja II lähikondsus. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendusega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda põhjendust.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt hageja ei

ole tõendanud kostja II maksejõuetust tagatise andmise hetkel. Kostjate väited on olnud

menetluse kestel vastuolulised: ühelt poolt nad nõustusid, et hageja nõuet pole täitemenetluses

võimalik rahuldada ja teisalt, et kostja II ei olnud maksejõuetu. Hageja esitas 02.12.2014 kostja

II maksejõuetuse tõendamiseks sissetulekust teatamise vormi, millest nähtus Kostjal II

igasuguse sissetuleku puudumine (I kd, 75-76). Kostjad ei ole tõendanud vastupidist.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et tagasivõitmise eeldused olid täidetud

ja hagi kuulus rahuldamisele.

17. Ringkonnakohus jätab kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Menetluskulud

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuivõrd hagi kostjate vastu rahuldati, siis sai maakohus jätta TsMS §

165 lg 1 kohaselt menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Maakohtu otsuse resolutsiooni

tuleb selles osas täpsustada. VÕS § 65 lg 2 järgi saab rahalise kohustuse puhul eeldada

solidaarvastutust. TsMS § 165 lg 2 esimese lause kohaselt ei hüvita kostjad vastastikku

teineteise kulusid.

Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisel

jäävad

TsMS

§

lg

alusel

apellatsioonimenetluse kulud samuti solidaarselt kostjate kanda ja kostjad ei pea vastastikku

teineteise kulusid hüvitama.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)