1-10-6383/21 · 1-10-6383/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.oktoober 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 27.september 2010.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-10-6383 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi R.Z süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 18.juuni 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava R.Z kaitsja adv. Lembit Nirgi Prokurör Kristel Eliste Süüdistatav R.Z (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Lembit Nirgi RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 18.juunist 2010.a. R.Z suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni

Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb

ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja

kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 18.juuni 2010.a. kohtuotsusega Süüdi mõista R.Z KarS § 274 lg 1 järgi ja karistada rahalise karistusega 180 miinimumpäevamäära (miinimumpäevamäär 50.- krooni) – 9000.- krooni. KarS § 73 lg 1 alusel rahalist karistust täitmisele mitte pöörata, kui R.Z

ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

R.Z mõisteti süüdi selles, et tema väärteomenetluse raames kinni peetud isikuna, kasutas 19.09.2009 kella 10.00 paiku Tallinnas Kolde pst 65 asuvas Põhja Politseiprefektuuri

Kesklinna Politseiosakonnas füüsilist vägivalda võimuesindaja, s.o. teenistuskohustusi täitva

Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel T. V. suhtes. Nimelt,

politseiametnike poolt arestikambrisse kainenemisele paigutamisel, lõi R.Z T. V. rusikaga näo piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse- turse parema põse piirkonnas. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. L.Nirgi taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või R.Z õigeksmõistmist.

Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, kuna ainutõendina on käsitletud tunnistaja ütlusi, ( KrMS § 338 p 1), materiaalõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud,

kuna pole tuvastud, et oli alust R.Z arestikambrisse tagasi paigutamiseks sh ei

selgitatud R.Z-ile kinnipidamise vajalikkust, sh pole tuvastatud tema tahtlust lüüa politseiametnikku ( KrMS § 338 p 2). Menetlusõiguse normide oluline rikkumine seisneb kohtuotsuse põhjenduse puudulikkuses ( KrMS § 337 p 7).

Kohus on märkinud, et R.Z poolt Toomas Virma löömist tõendavad kaudselt ka tunnistaja N. M. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt võeti 19.09.2009 a hommikul R.Z

kambrist välja, et talle tutvustada väärteoprotokolli. Süüdistatav läks närvi, lükkas protokolli eemale, karjus kõvsti ja kui tal kästi alkomeetrisse puhuda, selgus, et ta on ikka veel purjus.

3

Nimetatud tegevus ei olnud ilmselt kooskõlas sel ajal kehtinud Politseiseadusega. Puudusid alused isiku kinnipidamiseks, tema ruumi sulgemiseks. Antud juhul ei selgitanud keegi, miks oli alkoholijoobes R.Z järkuvalt paigutada kambrisse. Konflikt oli tekkinud asjaolust, et R.Z

ei kirjutanud alla väärteoprotokollile. Selline olukord on lahendav V™S järgi ja mitte osutades R.Z joobeseisundile. Vastavalt varem kehtinud Poitseiseaduse § 14 ² lg 1 oli

õigus kasutada füüsililist jõudu kui muu haldussunnivahendi kohaldamine ei ole võimalik. Ka käesoleval ajal kehtiva Politsei ja piirivalve seaduse § 7 /29 lg 1 kohaselt võib politseiametnik joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu või ööbimiskohta või kainema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestusmajja, kui see on vältimatu isikust endale

või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Maakohus ei ole midagi sellist tunnistaja ütluste pinnalt tuvastanud. Kuna selgus, et R.Z on ikka veel purjus, otsustati teda veel

mitte koju lasta vaid uuesti kambrisse tagasi paigutada. Tuleb järeldada, et järgnenud sündmused olid ebaõnnestunud menetluse tulemuseks. R.Z agresiivsus avaldus siis, kui

teda taheti arestikambrisse paigutada pikemaks ajaks. R.Z poolt polnud löömine toime

pandud tahtlikult. Kohus ei ole sisuliselt kirjeldanud teo objektiivset külge. Kohus tuvastas tuginedes tunnistaja I. N. ütlustele, et R.Z vehkis kambriukse ees kätega ja tema nina alt

vuhises mööda süüdistatava käsi, tabades T. V., kellel lendasid prillid eest. Nimetatud

asjaoludest ei nähtu, et tegemist oleks olnud tahtliku teoga vaid pigem juhusliku löögiga rabelemise käigus. Kohus on märkinud, et videosalvestuselt on näha kahe naipolitseiniku vahel

heledas varrukas kätt tõusmas ja peale seda T. V. pealiigutust taha poole. Tegelikult peatas

spetsialist videopildi momendil kus on näha heledam kolmnurk alusega ülesse poole. Ei ole tõendatud, et selles väljenduski R.Z tahtlus lüüa politseiametnikku. Tunnistaja väljendatud

R.Z võidurõõmus hüüatus, et saigi pihta,on ilmselt nentimine`` vaat mis juhtus``. Nimetatud põhjusel ei ole tõendamist leidnud, et R.Z oleks toime pannud teo, mis on kvalifitseeritud KarS § 274 lg1 järgi.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud krimiaaltoimiku materjalidega ja

esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

1) Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise puudulikkuse ja

ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Apellant leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja

puudulikkus väljendub selles, et maakohus on kohtuotsuse rajanud tema arvates vaid ühe

tunnistaja ütlustele. Kohtukolleegiumi seisukohast ei mõjuta kohtuliku uurimise igakülgsust ja

täielikkust mingilgi määral see mitmele tõendile kohtuotsus rajaneb ja mitu tunnistajat e. sündmuse pealtnägijat on olnud. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja

puudulikkusest. Kõik, kes olid vahetult sündmuse juures, kõik kuulati üle – süüdistatav,

tunnistajad, kannatanu. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad said esitada omapoolseid taotlusi. Maakohus jättis mõlema poole taotlused rahuldamata üldmenetlust reguleerivatest

sätetest lähtudes. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Seega

puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus.

2) Maakohus on oma järeldust kohtuotsuses piisavalt motiveerinud ja kohtukolleegium ei nõustu

ka selle väitega, et vaidlustatud kohtuotsus on motiveerimata. See, et kaitsja ei nõustu

4

maakohtu põhjendustega ei ole samastatav motiivide puudumisega kohtuotsuses. Maakohtu seisukoha kujunemine ja tõendite analüüs on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-21-10 korranud juba varasemalt korduvalt väljaöeldud seisukohta ja nimelt, et

. Vaidlustatud kohtuotsus vastab nendele nõuetele. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja väide, et kohtuotsus rajaneb vaid ühe tunnistaja ütlustele, on alusetu.

3) Veel peab kohtukolleegium apellandile selgitada alljärgnevat. Kui apellant viitab

apellatsioonis KrMS prg. 339 lk-s 1 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa e. lõppjäreldus olla vaid ühene ja nimelt, sellisel juhul tuleb taotleda

kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Seadus

näeb ette ainuvõimaluse juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg. 341 lk-s 1. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et

Sisuliselt tähendab eeltoodu seda, et kui

apellant ei taotle kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks

maakohtule menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei tunnista ta ka ise sisuliselt seda rikkumist.

4) Ka ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et maakohus on R.Z süüdimõistmisel KarS prg. 274 lg 1 järgi kohaldanud materiaalõigust. KarS prg. 274 objektiivse

koosseisu moodustab võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla

toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Ametikohustuste täitmine avaliku võimu kandja poolt peab olema seaduslik, s.t. teostatud oma pädevuse piires ja õigusaktides

ettenähtud korras. Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust. Maakohus on oma

otsuses käsitlenud kõiki süüteokoosseisu tunnuseid ja põhjendatult jõudnud järeldusele, et

R.Z on temale etteheidetud käitumisega toime pannud KarS prg. 274 lg 1 ettenähtud

kuriteo. Objektiivse koosseisu tuvastamisel on maakohus tõendanud, et kannatanu näol oli tegemist võimuesindajaga ja seda ei ole vaidlustatud. Kannatanu täitis ka süüdistuses märgitud

ajal ja kohas oma ametikohustusi. Apellandi püüdlused näidata politsei tegevust

ebaseaduslikuna, ei ole asjakohased. Kohtukolleegiumi arvates omavad politseitöötaja

tegevuse seaduslikkuse hindamisel tähtsust järgmised käesolevas kriminaalmenetluses

tuvastatud asjaolud. Nimelt, R.Z oli sündmustele eelneval õhtul paigutatud arestikambrisse kainenemisele. Seda asjaolu ei ole vaidlustatud ja see oli seaduslik tegevus ka sel ajal kehtinud Politseiseaduse kohaselt (ptk. V-1). Sama seaduse prg. 15-6 lg 1 sätestas, et

kainenemisele toimetatud isik hoitakse kainenemisel kuni kainestumiseni, kuid mitte üle 24

tunni. Käesoleval juhul on tõendatud, et järgmisel hommikul tuvastati, et R.Z ei olnud kainestunud, ta oli jätkuvalt joobeseisundis, mis väljendus tema käitumises ja seejärel tuvastati joobeseisund ka alkomeetrisse puhumise teel. Seega oli seaduslik alus ja ka seadusest tulenev

kohustus paigutada R.Z arestikambrisse kuni kainenemiseni. Süüdistatav keeldus vabatahtlikult tagasi arestikambrisse minemast ja räuskas. Sunni kasutamine on sellisel juhul

lubatud (Politseiseaduse prg. 14). Seega tegutses kannatanu T. V. politseiamentnikuna seaduslikult. Väited, et tegelikult sunniti R.Z kambrisse tagasi minema seetõttu, et ta ei kirjutanud alla väärteoprotokollile, on paljasõnalised ja ümber lükatud kannatanu ning tunnistaja

ütlustega, millistes ei ole kohtul alust kahelda. Väärteomenetluse seadustik näeb sellise

5 olukorra lahendamiseks ette sedavõrd lihtsa toimingu (kui menetlusalune isik allkirja andmisest keeldub, tehakse selle kohta protokolli kanne), et politseitöötajatel puudub igasugune mõistlik põhjus sellise kande tegemise asemel hakata isikut sunnikorras füüsilist jõudu kasutades tagasi

arestikambrisse paigutama. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et väärteomenetluses tehtud

otsustuste vaidlustamiseks on ettenähtud kindel kord ning see ei toimu käesoleva kriminaalmenetluse raames.

Põhjendatud on kohtukolleegiumi arvates ka maakohtu seisukoht, et R.Z kasutas vägivalda tahtlikult. Kohtukolleegium möönab, et käesoleval juhul ei anna ei tekitatud vigastus,

süüdistatava käe vuhisemise e. liikumise trajektoor ega ka selle kiirus, võimalust hinnata süüdistatava käitumise subjektiivset külge. Ka saab kohtukolleegium aru, et naiivne on arvata, et süüdistatav ise kohtule tunnistab, et ta tahtlikult lõi politseitöötajat. See aga ei tähenda seda,

et kohus peab automaatselt tegema järelduse, et süüdistatava käitumine ei olnud tahtlik. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-21-10 selgitanud, et

Seega, täiesti põhjendatud on seisukoht, et tahtluse

olemasolu vägivalla kasutamisel tõendab nii süüdistatava eelnev agressiivne käitumine, tahtmatus alluda politsei seaduslikult korraldusele ja ka juba hilisem rõõmuhõige. Eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus isik kätega vehkides kogemata politseiametnikule näkku käega satub ja veel politseinik sellest tugeva löögi osaliseks saab, vehkija sellest võidurõõmu tunneb. Sellisel juhul on loogiline, et isiku suust tuleb rida vabandavaid väljendeid.

5) Maakohus on mõistnud R.Z-ile seaduses ettenähtud kergeimaliigilise karistuse – rahalise karistuse. Seejuures on mõistetud see tingimisi, kohaldades ka seaduses ettenähtud kergemat KaRs prg. 73 ettenähtud võimalust, mis ei sea süüdimõistetule kriminaalhooldust ja

sellest tulenevaid kohustusi. Asjaolusid, mis annaks alust rahalise karistuse määra vähendamiseks, apellatsioonikohus tuvastanud ei ole.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 18.juunist 2010.a. R.Z suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla