3-21-129/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-129

Haldusasi

Vladimir

Nikitini

kaebus

Viru

Vangla

tekitatud

mittevaralise

kahju

eest

hüvitise

1500

eurot

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. mai 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Nikitin

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai

2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja taotles Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja abikaasa ja

kasupojaga lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisega üksnes klaasist vaheseinaga eraldatult.

Kaebaja pidas kohaseks hüvitiseks 1500 eurot.

2. 17. detsembri 2020. a otsusega jättis Viru Vangla rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise

taotluse.

3. Kaebaja esitas 18. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 1500 euro saamiseks.

Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajale abikaasa ja kasupojaga lühiajalisi kokkusaamisi

klaasist vaheseinaga eraldamata. Sellega sekkus vangla ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja

perekonnaellu. Kaebajal puudus võimalus puudutada ja kallistada oma peret. Klaasist vaheseina

kasutamine on alandav kohtlemine. Õige pole vangla arusaam, et lühiajalisi kokkusaamisi saab

asendada pikaajaliste kokkusaamistega. Tartu Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-15-1781, et

lühiajaliste kokkusaamiste korraldamist reguleeriva vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 31 lg 2 on

põhiseadusega vastuolus. Seega ei saa selle normi alusel kokkusaamisel klaasist vaheseinaga

eraldamine olla õiguspärane.

4. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja osutas, et VSKE § 31 lg 2 sätestab reegli, mille kohaselt lühiajaline kokkusaamine

toimub üldjuhul klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis, erandid kehtestab sama paragrahvi lg 21.

Kaebuses märgitud asjaolud ei mahu ühegi erandjuhtumi alla ning taotluse sisuline rahuldamata

jätmine oli õiguspärane. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, ei ole kahjunõude rahuldamine

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi võimalik.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 31. mai 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus sedastas, et kaebaja suhtes toimunud rikkumine ei olnud sellise raskusastmega,

mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise määramist RVastS § 9 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole välja

toonud erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid perekonnaga füüsilise kontakti puudumine

ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise

määramine. Kaebaja hingelised läbielamised ei saanud olla sellise tõsidusega, mis õigustaks

rahalise hüvitise määramist.

7. HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu

õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

Kaebaja palub kohtul kontrollida VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasust ning tunnistada asja

lahendamisel kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks.

Asjassepuutuv säte on VSkE § 31 lg 2, mis kehtestati VangS § 24 lg 2 teises lauses sisalduva

volitusnormi alusel. Üksnes VSkE § 31 lg 2 vastuolu korral põhiseadusega peaks kohus langetama

asjas automaatselt teistsuguse otsuse kui on seda teinud vangla vaidlustatud haldusaktis. Seaduse

reservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lg 1 ls-s 1 ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi

piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette

näeb (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-19-07, p 25). Kaebaja taotluse lahendamiseks tuleb

kontrollida, kas VSkE § 31 lg 2 vastab volitusnormile või on seda ületatud, millisel juhul oleks

tegemist formaalse põhiseaduse vastasusega.

Halduskohtu hinnangul ei ole VSkE § 31 lg 2 osas seaduse reservatsiooni põhimõtet rikutud ega

volitusnormi ületatud. VSkE-s on sätestatud lühiajaliste kokkusaamiste osas konkreetsed

menetlusnormid, sh on sätestatud VSkE § 31 lg 2 tehniline täpsustus, et kokkusaamisel eraldatakse

kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Piirang on, arvestades

vajadust tagada vangla julgeolek, vajalik, sobiv ja proportsionaalne ning üldisemalt võttes ka

demokraatlikes riikides tavaliselt rakendatav. Silmas tuleb pidada seda, et viidatud sättest on

võimalik teha kaalutlusõiguse alusel erandeid vastavalt VSkE § 31 lg-le 21.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et VSkE § 31 lg 2

on põhiseadusega kooskõlas ning taotleb, et ringkonnakohus algataks sätte osas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse.

Vastustaja rakendab lühisajalistel kokkusaamistel automaatselt eraldamist klaasist vaheseinaga

ning on varasemalt kinnitanud, et vaheseinata ruume vanglal ei olegi.

Piiranguga põhjustati kaebajale hingelisi üleelamisi. Vaheseinaga eraldamine oli kaebajale

alandav, ta pidi taluma häbitunnet ning emotsionaalset ja psüühilist valu. Kaebaja oli nördinud, et

tal ei võimaldatud oma pere puudutada ega kallistada.

Hüvitise määramisel on kohane lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohasest praktikast.

Hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes EIK praktikas sarnastes asjades määratud

hüvitisega (Riigikohtu lahend nr 3-19-1416, p 33).

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

11. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise

määramine õigustatud, kui isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud

õigushüve õigusvastase riivega.

Kaebaja väitel riivas vastustaja lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisega klaasist vaheseinaga

eraldatult tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning ühtlasi kohtles kaebajat teda

alandaval viisil. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ainuüksi kaebaja sellest

seisukohast ei saa veel järeldada talle mittevaralise kahju põhjustamist. RVastS § 9 lg 1 järgi peab

mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt

intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi. Kaebaja õiguste intensiivset riivet ei ole võimalik

aga asja materjalide pinnal jaatada.

12. Klaasist vaheseinaga eraldamise kasutamine lühiajalisel kokkusaamisel ei ole keelatud ka EIK

praktika kohaselt. Seetõttu ei ole põhjust pidada meedet iseenesest kaebaja väärikust alandavaks.

Tegelikult ei ole ka kaebaja ise osanud selgitada, miks just vaheseinaga eraldamine kokkusaamisel,

mitte aga näiteks kuriteos süüdimõistmine ja selle tõttu vangistuses viibimine, tekitas temas häbi-

ja alandustunnet perekonna ees. Ringkonnakohus ei näe, et muus osas tavapärastel tingimustel

toimunud kokkusaamistel saanuks olla kaebajat alandav iseloom. Kaebaja märkis, et klaasist

vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine on Viru Vanglas tavapärane praktika. Seega

ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja

ei ole esile toonud, et oleks esinenud mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina

kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele anda kaebajat alandava kvaliteedi. Seetõttu ei

olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja inimväärikuse

alandamise kvaliteeti.

13. Vastustajale esitatud kaebaja kahju hüvitamise taotluses tõi kaebaja esile kokku kaheksa

lühisajalist kokkusaamist, millega seoses ta leiab olevat endale mittevaralise kahju tekkinud. Kuus

neist toimusid 2018. aastal, ning üks nii 2019. kui ka 2020. aastal. Perekonnaliikmetega

kokkusaamised olid neist seitse. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja taotlenud kordagi

kokkusaamise korraldamist klaasist vaheseinata ruumis ega avaldanud rahulolematust

kokkusaamiste toimumise korra kohta. Seega on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma

väidetavalt rikutud õigusi RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib

isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud

haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude olnuks

kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise eesmärgi

saavutamiseks. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ei ole

täidetud kahjunõude rahuldamise eeldus – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid.

Praegusel juhule ei saa küll järeldada, et kohustamisenõude esitamine võimaldanuks ära hoida

kaebuses nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kõigil kokkusaamistel, kuna 2018. aasta suvel

olid kokkusaamiste vahed suhteliselt lühikesed. Siiski olnuks kohustamisnõude esitamise kaudu

reaalne mõjutada hilisemate kokkusaamiste korraldust.

14. Teisalt osutab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaudselt ka kaebaja enda

suhtumisele kokkusaamiste korraldusse. Olukorras, kus kaebaja enam kui kahe aasta jooksul ei

võtnud mingeid samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks, ei ole eluliselt usutav kaebaja

väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja

alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka muus vormis ei

andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Nii ei ole kaebaja isegi väitnud, et

ta oleks esitanud vanglale märgukirju, taotlusi, järelepärimisi või kahju hüvitamise taotlusi.

Kaebaja käitumine viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud

kuigivõrd intensiivselt tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Erinevalt kaebajast leiab

ringkonnakohus, et siinkohal on era- ja perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsuse hindamisel

siiski olulised ka muud vanglas lähedastega suhtlemiseks kättesaadavad viisid, näiteks helistamine

ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine. Neid kasutades on võimalik säilitada nii sagedane

side lähedastega kui ka saavutada perekonnaliikmetega ühises ruumis viibimine. See leevendab

lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisest klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis põhjustatud

riive intensiivsust. Vangla kinnitusel on kaebaja muid võimalusi lähedastega suhtlemiseks ka

kasutanud.

15. Nendel asjaoludel ei ole kaebaja õiguste riive praegusel juhul sellise intensiivsusega, et see

õigustaks kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist ka juhul, kui leida, et vastustaja on

käitunud õigusvastaselt, võimaldades kokkusaamisi üksnes klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis.

16. Kuigi vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamine ei ole kaebuse lahendamisel seetõttu enam

määrava tähendusega, märgib ringkonnakohus siiski, et ei pea õigusvastaseks kaebajale

lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist klaasist vaheseinaga eraldatult.

17. Volitusnorm, mille alusel võib täitevvõim kinnipeetava lühiajalisele kokkusaamisele

piiranguid kehtestada, on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-s 1. See norm annab

vanglale laia kaalumisruumi kinnipeetavate kokkusaamiste korraldamisel. Sarnaselt asjale

nr 3-15-1781 leiab ringkonnakohus, et ka praegusel juhul ei ole kaebaja selgitanud, kuidas

vaheseinaga eraldamine tema põhiõigusi intensiivselt rikub. Kaebaja väited oma üleelamiste kohta

on üldsõnalised, isegi trafaretsed ega lähe kokku kaebaja enda täiesti passiivse käitumisega

väidetavate rikkumiste ajal. Vastustaja on samas esile toonud kaebaja ohtlikkust põhistavad

asjaolud, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebaja puhul oleks vaheseinaga eraldamise otsus

olnud õigusvastane VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu.

18. Vastavalt ei oleks alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda

VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et

VSkE § 31 lg 2 ei ole asja lahendamisel asjasse puutuv norm ning puudub vajadus selle

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

19. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, samuti jääb rahuldamata kaebaja

taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks VSkE § 31 lg 2 osas.

20. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja

kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).

(allkirjastatud digitaalselt)