3-21-298/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-298

Haldusasi

OÜ RGR Metall kaebus Kaitseressursside Ameti 14.

detsembri 2020. a otsuse nr 14-5/1767 ja 14. jaanuari

2021. a vaideotsuse nr 14-3/20/8160 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ RGR Metall, seaduslik esindaja AM,

esindajad v.adv Andres Aavik ja v.adv Yulia

Zaitseva

Vastustaja – Kaitseressursside Amet, esindajad Kaire

Kiviselg ja Alo Aulik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. mai 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ RGR Metall apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. veebruari 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ RGR Metall apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7.

mai 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-298 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.03.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-298

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseressursside Amet määras 14.12.2020 otsusega nr 14-5/1767 riigikaitselise

sundkoormise (sundkasutuse) N3 kategooria sõidukile (veoauto, mille täismass on üle 12 t)

SCANIA P220 (registreerimisnumber XXXXXX), mille vastutavaks kasutajaks on

registreerimistunnistuse kohaselt OÜ RGR Metall, kes kasutab sõidukit liisingulepingu alusel.

Otsuses on märgitud, et asjaomane sõiduk tuleb sõjaseisukorra väljakuulutamisel toimetada

aadressile Tööstuse tn 54, Tallinn, Harju maakond. OÜ RGR Metall esitas otsusele vaide, mille

Kaitseressursside Amet jättis 14.01.2021 vaideotsusega nr 14-3/20/8160 rahuldamata.

2. OÜ RGR Metall esitas 10.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside

Ameti 14.12.2020 otsuse nr 14-5/1767 ja 14.01.2021 vaideotsuse nr 14-3/20/8160

tühistamiseks.

Vaidlusalune sõiduk ei vasta tehniliste omaduste poolest Kaitseväe vajadustele: see on valget

värvi ja seega kergesti hävitatav; 162 kW võimsusega mootori tõttu on see sisuliselt kasutatav

ainult asfaldil ning see ei võimalda sujuvat sõitu raskesti läbitavatel teepindadel. Sõjaseisukorra

ajal on ebarealistlik hankida vaidlusaluse sõiduki kasutamiseks vajalikku EURO VI kütust.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks on peetud vajalikuks just vaidlusaluse sõiduki koormamist,

kuigi Vabariigi Valitsuse 13.10.2016 korralduse nr 332 „Riigikaitseliste sundkoormiste

koondkava

kinnitamine“

(koondkava)

kohaselt

kuuluvad

N3

kategooria

sõidukid

alternatiivvalikusse, mitte põhivalikusse, kuhu kuuluvad maastikuvõimekusega N2G ja N3G

kategooriate sõidukid. Vastustaja peab tõendama, et sobivamaid sõidukeid, mida

sundkasutusega koormata, ei ole piisavalt. Vaidlustatud otsus ei ole kontrollitav, kuna kaebajale

ei ole kättesaadav koondkava. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kes on potentsiaalne sissetungija

Eestisse. Sõiduki sundkasutusega koormamise näol on tegemist varjatud maksustamisega, mis

on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 113. Sundkoormise määramisega kaasnevad

kaebajale täiendavad lisakulud, kuna ta peab tagama sõiduki nõuetekohasuse ja olema

võimeline selle mistahes ajal riigile üle andmiseks. Vaidlustatud otsus on vastuolus ka

tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12.08.1949 Genfi (IV) konventsiooniga (tsiviilisikute sõjaaegse

kaitse konventsioon), kuna ei arvesta asjaoluga, et kohustatud äriühingu juhiks on Venemaa

Föderatsiooni kodanik ning kaebaja töötajate hulgas on vaid kaks Eesti kodanikust autojuhti,

kes sõidavad muude sõidukitega. Vaidlustatud otsusega on sisuliselt pandud välisriigi

kodanikule kohustus osaleda riigikaitses. Vaidlustatud otsus on vastuolus hea halduse

põhimõttega, kuna selle tegemisel on eiratud uurimispõhimõtet ja otsus on ebapiisavalt

põhjendatud, samuti ei tagatud nõuetekohaselt ärakuulamisõigust.

3. Kaitseressursside Amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Riigikaitseliste sundkoormiste talumise kohustus on osa PS §-st 124 tulenevast riigikaitses

osalemise kohustusest ning sundkoormiste eesmärk on tagada riigile riigikaitseks vajalikud

vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu

ennetamiseks või tõrjumiseks sobilikud vahendid ja varud ning nende kasutuselevõtmine ei ole

tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Sundkoormiste määramine toimub koondkava

alusel ning selles ei ole sundkoormistega koormatavate sõidukite tehnilisi nõudeid detailselt

kirjeldatud. Vaidlusaluse sõiduki tehnilised omadused (värv, mootori võimsus, kasutatava

3-21-298

3(8)

kütuse liik) ei välista sundkoormise määramist. Sundkoormiste esemeks olevad sõidukid ei pea

olema militaarotstarbeliselt ehitatud ning logistiliseks toeks sobivad kõik N3 kategooria

sõidukid. Seadusest ei tulene vajadust sundkoormise määramise otsuses märkida, kes võib olla

potentsiaalne sissetungija.

Sundkoormisest tulenev õiguste ja vabaduste piiramine ning adressaadile pandav kohustus

kehtestatakse alles riigikaitseliste sundkoormiste seaduse (RKSKS) § 4 alusel tehtavas

sundkoormise täitmise otsuses, mitte sundkoormise määramisel. Liisingulepingu esemeks oleva

vara puhul riivab sundkoormise määramine liisinguvõtja õigusi, sest sundkoormise täitmisel

kaotab ta võimaluse vara kasutada. Sõjaseisukord ja sundkoormise täitmisele pööramine on

üldjuhul käsitatav vääramatu jõuna võlaõigusseaduse § 103 lg-te 2 ja 3 tähenduses, mis annab

liisinguvõtjale võimaluse jätta sundkoormise täitmise ajal omapoolsed lepingulised kohustused

täitmata. Sundkoormise määramine liisinguvõtjale kui otsesele valdajale on põhjendatud ka

praktilistel kaalutlustel, sest liisingsõiduk on liisinguvõtja valduses, vara sundkasutusse

andmise nõudmine liisinguandjalt tooks kaasa viivituse.

Sundkoormise määramine ei ole vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga ning

asjaolu, et äriühingu juhiks (sh sõiduki autojuhiks) on Venemaa Föderatsiooni kodakondsust

omav isik, ei takista sundkoormise määramist. Informatsioon selle kohta, kui palju on Eestis

mingisuguse kategooria sõidukeid ja kui palju sõidukeid on vastustaja sundkoormanud, ei oma

asja lahendamisel tähtsust, sest Kaitseväe jaoks on oluline, et soovitud sõiduk oleks vajalikus

piirkonnas. Vastustaja on esitanud Transpordiametilt saadud andmed, mille kohaselt on Eestis

N2 kategooria sõidukeid kokku 1298, N2G kategooria sõidukeid 86 ja N3G kategooria sõidukeid

306, kusjuures paljud neist on Kaitseväe vajadusteks ka juba koormatud. Seetõttu oli Harju

maakonnas vajadus hinnata lisaks koondkavas nimetatud põhivalikule ka sobivaid

alternatiivvalikus olevaid sõidukeid. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse ka seda, et

kaebaja näol on tegemist majanduslikult aktiivse tegutseva ettevõtjaga, kelle kasutuses on

kokku 10 N3 kategooria sõidukit.

4. Tallinna Halduskohus jättis 07.05.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Vastustajal on sundkoormiste määramisel ja koormatavate sõidukite valikul väga avar

kaalutlusruum. Seadusest ja koondkavast tulenevatele parameetritele vastavate sõidukite valik

on eelkõige otstarbekuse küsimus, mida ei ole sundkoormise määramise iseloomu ja sellega

kaasnevate väheintensiivsete piirangute laadi arvestades vaja põhjendada ja mis ei allu ka

kohtulikule kontrollile. Eelkõige ei pea vastustaja sundkoormise määramise otsuses ega selle

õiguspärasuse üle toimuvas kohtumenetluses põhjendama ega tõendama seda, et konkreetne

sõiduk on ühe või teise võimaliku riigikaitselise ülesande täitmiseks paremini sobiv kui mõni

teine sõiduk, ega seda, et tehniliste parameetrite poolest võimekamate sõidukite koormamise

võimalused on ammendunud. Vastustaja ei pea tõendama, et konkreetse sõiduki sundkasutusega

koormamine on konkreetses olukorras ja konkreetseid vajadusi arvestades ainus või võimalikest

kõige parem võimalus. Koondkavast ei tulene isikutele subjektiivseid õigusi. Koondkavas on

Vabariigi Valitsus täpsustanud, kui suure hulga ja milliste sõidukite sundkoormistega

koormamine on riigikaitseliste vajaduste rahuldamiseks põhimõtteliselt vajalik, ent koondkava

ei anna isikule subjektiivset õigust pareerida tema omandis või kasutuses oleva vara koormamist

väitega, et koondkavas näidatud hulgal on konkreetset liiki sõidukeid juba koormatud, ega ka

väitega, et parema võimekusega (ehk koondkavas nimetatud põhivalikusse kuuluvate) sõidukite

koormamise võimalused ei ole ammendunud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja ka nõuda, et

vastustaja esitaks üksikasjalikud andmed juba koormatud sõidukite kohta ega selle kohta, kas,

kus või kui palju Eestis on üldse sõidukeid, mille koormamine saaks riigikaitselisi vajadusi

arvestades tulla kõne alla. Kuivõrd vastustaja ei pidanud vaidlusaluses otsuses ära näitama seda,

3-21-298

4(8)

et kaebaja sõiduki koormamine on koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks vajalik ja

vältimatu, ei ole seda asjaolu vaja kontrollida ka kohtumenetluses. Vastustaja esitas 27.04.2021

menetlusdokumendi lisana 4 Transpordiametilt saadud andmed, mille kohaselt on kuni 15 aasta

vanuseid N2G ja N3G kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid ehk maastikuvõimekusega

veoautosid Eestis registrisse kantud kokku 392. Seega on ilmne, et koondkavas nimetatud

ülesande täitmiseks on vajalik koormata ka N2 ja N3 kategooriatesse kuuluvaid sõidukeid.

Koondkavast ega seadusest ei tulene, et N3 kategooria sõidukite koormamine oleks lubatav või

otstarbekas n-ö viimase võimalusena. See, et sõidukitele sundkoormiste määramisel on seatud

teatud vanusepiir (vastustaja väitel 15 aastat), on samuti mõistlik. RKSKS-st tulenevalt on

sõiduki omanikul või kasutajal üldine kohustus taluda riigikaitselise sundkoormise määramist

ning seda saaks põhimõtteliselt vaidlustada üksnes kas põhjusel, et konkreetse sõiduki

sundkoormisega koormamine on meelevaldne ehk sõiduk ilmselgelt ei ole riigikaitseliste

ülesannete täitmiseks sobiv, või põhjusel, et sundkoormise määramise otsustanud haldusorgan

ei ole arvesse võtnud mingisuguseid konkreetset sõidukit või selle omanikku või kasutajat

iseloomustavaid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt on sõidukile sundkoormise määramine

konkreetse isiku jaoks ebaproportsionaalne. Praegusel juhul selliseid sundkoormise määramist

välistavaid asjaolusid ei esine.

Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalune sõiduk ei ole tehniliste omaduste poolest

Kaitseväe vajadusteks sobiv. Vastustaja on õigesti selgitanud, et riigikaitselised vajadused,

mille täitmiseks sundkoormisi määratakse, on väga erinevad. Need ei piirdu üksnes

lahingutegevuses osalemisega, vaid hõlmavad ka erinevaid logistilisi toetustegevusi, milleks

kasutatavad sõidukid ei pea tingimata olema maastikuvõimekusega ega kaitsevärvides, nagu

leiab kaebaja. Ilmselgelt põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et sõjaseisukorras ei ole

võimalik hankida vaidlusaluse sõiduki jaoks sobivat kütust. Selles osas piisab vastustaja

kinnitusest, et vajalike ressursside olemasolu on tagatud ning ühelgi juhul ei pea vastustaja

hakkama põhjendama seda, kust vastav kütus hangitakse või kui palju või kus vastavat varu

hoitakse. Vastustajale on tsiviiltoetuse registri kaudu teada, millist kütust vajatakse kõrgendatud

kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korral sundkasutusse

võetavate sõidukite kasutamiseks ning võib eeldada, et vastav kütusevaru või toimivad

hankekanalid on riigikaitse planeerimisel ette nähtud. Kokkuvõttes ei ole kahtlust selles, et

vaidlusalune sõiduk leiab vajadusel rakendust riigikaitselise ülesande täitmisel ja seega ei saa

selle sõiduki tehnilistest omadustest tulenevalt väita, et sundkoormise määramine on

meelevaldne.

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, kes on potentsiaalne

sissetungija. Vastustaja märgib õigesti, et ühestki õigusaktist ei tulene, et see oleks küsimus,

mida on vaja sõidukile sundkoormise määramisel käsitleda.

Kuivõrd sundkasutuse sisuks on isiku kohustus anda teatud tingimuse saabumisel üle sõiduki

valdus, on põhjendatud otsuse adresseerimine isikule, kelle valduses on sõiduk. Sõiduki puhul

tuleb eeldada, et sõiduk on registreerimistunnistusele kantud vastutava kasutaja valduses,

mistõttu on sõiduki valduse üle andmise kohustuse kandjaks just vastutav kasutaja, mitte

sõiduki omanik, seda eelkõige olukorras, kus sõiduk on vastutava kasutaja valduses

liisingulepingu alusel.

Otsuse adressaadiks on kaebaja kui Eestis registreeritud juriidiline isik. Juriidilise isiku õiguste

ja kohustuste maht ei sõltu sellest, millise riigi kodanikud kuuluvad selle juhtorganitesse või

töötajate hulka. Seega asjaolu, et kaebaja juhataja või töötajad on välisriigi kodanikud, ei mõjuta

sundkoormise määramise õiguspärasust. Sundkoormise määramise otsusega ei panda kaebaja

juhatajale ega ühelegi töötajale isiklikku kohustust osaleda riigikaitses, mis võiks olla vastuolus

tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga. RKSKS § 26 lg-st 3 tulenev õigus rakendada

3-21-298

5(8)

sundkoormatud sõiduki juhti, otsustatakse eraldi sundkoormise täitmisele pööramisel. Sõiduki

juriidilisest isikust vastutava kasutaja kohustus toimetada sundkoormatud sõiduk sõjaseisukorra

väljakuulutamisel kindlaksmääratud kohta ei pane ühelegi välisriigi kodanikule kohustust

osaleda riigikaitses.

Sõidukile sundkoormise määramise võimalus on seadusega ette nähtud, mistõttu ei saa rääkida

varjatud maksustamisest. See, et teatud isikutel on seadusest tulenevad varalised kohustused

riigi ees suuremad kui teistel, ei ole PS-ga vastuolus. Riigikaitseliste sundkoormiste määramise

alus ja üldised põhimõtted on RKSKS-s sätestatud piisaval määral selleks, et seadus vastaks

selles osas PS § 113 nõuetele.

Nõustuda ei saa kaebaja väidetega uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta.

Vaidlusaluse sõiduki tunnused, sh tehnilised parameetrid on vastustaja välja selgitanud ja nende

osas pole vaidlust. Vastustaja ei pidanud välja selgitama seda, milliste ülesannete täitmiseks

täpselt on võimalik vaidlusalust sõidukit kasutada. Kaebajale tagati ka ärakuulamisõigus – talle

teatati menetluse alustamisest vastustaja 29.10.2020 kirjas nr 14-3/6723 ning anti võimalus

esitada oma seisukoht ja vastuväited. Asjaolu, et vastustaja pidas kaebaja vastuväiteid

põhjendamatuks, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on kõik asjas tähtust

omavad asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud. Kohtumenetluses on vastustaja

täiendavalt selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel kuni 15 aasta vanuste sõidukitega,

väldib majandusraskustes olevate isikute sõidukite koormamist ning sõiduki koormamist juhul,

kui tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga. Kuigi neid kaalutlusi ei ole vaidlustatud otsuses

nimetanud, saab usutavaks pidada, et neist lähtuti. Need kaalutlused on mõistlikud. Vastustaja

võttis arvesse konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. OÜ RGR Metall palub 07.06.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

07.05.2021 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule

uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustajal on sundkoormise määramisel ja

koormatavate sõidukite valikul väga avar kaalutulusruum ning sõidukite valik on eelkõige

otstarbekuse küsimus. See oleks halduse omavoli.

Koondkava väljavõttest nähtub, et veoautod kategooriaga N2G ja N3G on põhivalik ning

veoautod kategooriaga N2 ja N3 alternatiivvalik. Kuna kaebaja kasutuses olev veoauto

kategooriaga N3 on alternatiivvalik, oleks pidanud põhjendama ja tõendama, miks on asutud

seisukohale, et Eestis ei ole piisavalt veoautosid kategooriaga N2G ja N3G ning N2. Seda ei ole

tehtud. Seega ei arvestanud vastustaja sundkoormise määramisel proportsionaalsuse põhimõtte

ega hea halduse tavaga. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mis tõendite pinnalt jõudis kohus

seisukohale, et koondkavas nimetatud ülesande täitmiseks on vajalik koormata ka N2 ja N3

kategooriasse kuuluvaid sõidukeid. Kaebaja rõhutab, et tal puudub informatsioon selle kohta,

mis ülesandeid on mainitud koondkavas, kuna seda ei ole kaebajale näidatud.

Kohtuotsus on motiveerimata osas, millega kohus pidas põhjendamatuks kaebaja seisukohta, et

vaidlusalune sõiduk ei ole oma tehniliste omaduste poolest Kaitseväe vajadusteks sobiv. Kohtu

järeldus ei põhine tõenditel, vaid vastustaja kinnitusel.

Kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja väitele, et sõiduki omanikuks on OP Finance AS.

Sõiduk on kaebaja poolt liisitud.

3-21-298

6(8)

Vaidlustatud otsusest tulenevalt on selle adressaadiks ka AM, kellel on Venemaa Föderatsiooni

kodakondsus. Vastustaja otsus on vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga ega

arvesta asjaoluga, et kohustatud äriühingu juhiks, sh sõiduki autojuhiks, võib olla Venemaa

Föderatsiooni kodakondsust omav isik.

Sõiduki riigi kasutusse andmine tähendaks kaebaja jaoks täiendavat maksustamist, kuna

sundkoormise määramine toob kaasa lisakulu (sõiduki tehniline kontroll, riigile üleandmiseks

valmisoleku tagamine, autojuhi kättesaadavus). Mistahes varjatud maksustamine ei ole lubatud.

Halduskohus ei ole andnud hinnangut kaebaja väitele, et haldusmenetluse erinevatel etappidel

väljastas vastustaja kaebajale vasturääkivaid dokumente ega käitunud kooskõlas hea halduse

põhimõttega.

Vaidlustatud otsus tuleb tühistada juba ainuüksi põhjusel, et vastustaja on alles kohtumenetluses

selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel kuni 15 aasta vanuste sõidukitega, väldib

majandusraskustes olevate isikute sõidukite koormamist ning sõiduki koormamist juhul, kui

tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga.

Kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja või kohus oleks andnud hinnangu

kaebaja majandusseisundile. Kohtuotsus peab rajanema eelkõige tõenditel, mitte „elulisel

usutavusel“.

6. Kaitseressursside Amet palub 06.07.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja menetluskulud kaebaja kanda.

Halduskohus on hinnanud kõiki tõendeid. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja ei pea

põhjendama ega tõendama seda, et konkreetne sõiduk on ühe või teise võimaliku riigikaitselise

ülesande täitmiseks paremini sobiv kui mõni teine sõiduk, ega seda, et tehniliste parameetrite

poolest võimekamate sõidukite koormamise võimalused on ammendunud. Sõiduki sobivuse

hindamise käigus tuvastab vastustaja, kas sõiduk vastab nõuetele täielikult (tingimusteta) või

osaliselt (tingimustega). Seega on ebaõige kaebaja väide, et kui N3 (mis on kaebaja kasutuses

olev veoauto) on alternatiivvalik, peaks vastustaja (ja kohus) põhjendama ja tõendama, miks on

asutud seisukohale, et Eestis ei ole piisavalt veoautosid kategooriaga N2G ja N3G ning N2.

Koondkava transpordivahendite kohta sisaldab tabelit, millest tuleneb, et sõidukiliiki

„Veoautod“ tuleb sundkoormata kokku koguses kuni 1050, kusjuures põhivalikusse kuuluvad

N2G ja N3G kategooria sõidukid ning alternatiivvalikusse kuuluvad N2 ja N3 kategooria

sõidukid. Sellest tulenevalt oli vaidlusalusele sõidukile sundkoormise määramine õiguspärane.

Halduskohus on koondkavaga tutvunud. Koondkavast ega seadusest ei tulene, et N3 kategooria

sõidukite koormamine oleks lubatav ja otstarbekas viimase võimalusena.

RKSKS §-i 26 kohaldatakse sundkasutuse korral. Riigikaitselise sundkoormise määramisega ei

kaasne kaebajale lisakulu ning kaebaja väited varjatud maksustamisest ei ole asjakohased.

Sundkoormise määramise otsuse adressaat on kaebaja kui Eestis registreeritud juriidiline isik.

Kuivõrd sundkasutuse kui koormise sisuks on isiku kohustus anda teatud tingimuste saabumisel

üle sõiduki valdus, on põhjendatud vastava otsuse adresseerimine isikule, kelle valduses on

sõiduk. Asjaolu, et äriühingu juhiks (sh sõiduki autojuhiks) on Venemaa Föderatsiooni

kodakondsust omav isik, ei takista sundkoormise määramist Eestis registreeritud ettevõtte

valduses olevale sõidukile. Vaidlustatud otsusega ei panda ühelegi isikule kohustust osaleda

riigikaitses, mis võiks olla vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsiooniga.

Vastustaja kontrollis kaebaja majanduslikku seisundit ja tuvastas, et ettevõttel puuduvad

maksuvõlad, ettevõtte kasutuses on kokku kümme N3 kategooria sõidukit ning kõigil sõidukitel

3-21-298

7(8)

on kehtiv tehniline ülevaatus ja liikluskindlustus. Seega ei pea paika ka väide, nagu puuduksid

tõendid selle kohta, et vastustaja oleks andnud hinnangu OÜ RGR Metall majandusseisundile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse

väited

ei

anna

alust

kaebuse

rahuldamiseks.

Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Haldusorgani avar kaalutlusruum ei tähenda halduse omavoli, vaid ka sellisel juhul peab

kaalutlusotsus olema tehtud kaalutlusreeglite kohaselt, st otsust tehes peab olema arvestatud

kõiki asjassepuutuvaid aspekte ja väärtustatud neid õigesti ning otsus peab olema

proportsionaalne. Praegusel juhul ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja kasutuses olevale

sõidukile sundkoormise määramisel lähtunud ebakohastest kaalutlustest või otsus riivaks

kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Otsus ei too kaebajale kaasa ülemääraseid lisakulusid:

eeldatavalt on sõiduki töökorras hoidmine nagunii vajalik selle igapäevast kasutust silmas

pidades ning juhul, kui sõiduk ei ole kaebajale enam vajalik, ei takista sundkoormise määramine

näiteks sõiduki müüki. Kaebaja väited tema varjatud maksustamisest on alusetud.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sõidukile sundkoormise määramisel ei pea

vastustaja otsuses põhjendama ega tõendama, miks just konkreetne sõiduki tüüp koondkava

alternatiivvalikust või ka konkreetne sõiduk on osutunud sundkoormisega koormatavaks.

Tegemist on riigi julgeoleku tagamise meetmega eeskätt sõjaseisukorra tarbeks. Vastustaja on

14.01.2021 vaideotsuses (dtl 25) asjakohaselt põhjendanud, et N3 kategooria sõiduk SCANIA

P220 sobib omaduste ja tehnilise seisundi poolest täitma riigile vajalikke ülesandeid sõja korral

ning kohtumenetluses täiendanud, et sõiduki valik ja kategooria sõltub konkreetse üksuse

formeerimisel piirkonnas vajaminevatest ja olemasolevatest sõidukitest. Vabariigi Valitsuse

korraldusega kinnitatud koondkavas olev N2G, N3G, N2 ja N3 sõidukite arv 1050 jaguneb

omakorda kategooriatesse piirkonna, sõidukikategooria, kandevõime jms alusel vastavalt

Kaitseväe poolt esitatud riigikaitseliste sundkoormiste vajadustele ja kuna see informatsioon

puudutab riigi julgeolekut, siis seda teavet ei avaldata. Lisaks on vastustaja võtnud arvesse, et

sõidukile sundkoormise seadmine ei koormaks äriühingut ülemääraselt, st praegusel juhul on

sundkoormis seatud heal järjel oleva äriühingu kasutuses olevale ühele sõidukile. Vastustaja

hindas menetluses kaebaja finantsseisundit avalike registriandmete alusel ning leidis, et OÜ

RGR Metall on Eestis alates 18.12.1998 majanduslikult aktiivne tegutsev ettevõte; ettevõttel

puuduvad maksuvõlad ning ettevõtte kasutuses on kokku 10 N3 kategooria sõidukit; kõigil

sõidukitel on kehtiv tehniline ülevaatus ja liikluskindlustus. Kaebaja ei ole nendele asjaoludele

vastu vaielnud. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et piirdub sundkasutuse määramisel

kuni 15 aasta vanuste sõidukitega, väldib majandusraskustes olevate isikute sõidukite

koormamist ning sõiduki koormamist juhul, kui tegemist on ettevõtja ainsa sõidukiga. OÜ RGR

Metall kasutuses olev sõiduk (SCANIA P220) kuulus Kaitseväe sõidukitüübi vajaduste

rahuldamiseks järgmiste parameetrite alusel: Harju maakond; väljalaskeaasta alates 2006;

kandevõime vahemikus 8‒15 tonni; madel (logistiline); sõidukil on kehtiv tehniline ülevaatus

ja liikluskindlustus.

10. Koondkava terviktekst on lisatud haldusasja materjalidele ning nii halduskohtul kui ka

ringkonnakohtul on olnud võimalik selle dokumendiga tutvuda. Ehkki Tallinna Halduskohtu

25.03.2021 määruses, millega otsustati kuulutada haldusasja nr 3-21-298 menetlus kinniseks

osas, mis puudutab vastustaja poolt kohtule 24.03.2021 esitatud dokumendi „Vabariigi

Valitsuse korraldus Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava kinnitamine. Lisa“ tervikteksti

uurimist, eemaldada kaebaja selle dokumendi uurimisest ning mitte võimaldada talle

juurdepääsu sellele, on ekslik viide, justkui ei oleks määrus edasikaevatav (vrd HKMS § 79 lg

3-21-298

8(8)

5 ja § 88 lg 5), on määrus dokumendile juurdepääsu piirangu seadmise osas siiski õiguspärane.

Halduskohus on määruses õigesti viidanud, et koondkava lisa 1 on tunnistatud asutusesiseseks

kasutamiseks avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 6 alusel ning kaebajal ei ole oma õiguste kaitseks

vaja tutvuda koondkava terviktekstiga, vaid piisab võimalusest tutvuda selle osaga, mis

puudutab konkreetselt vaidluse all olevat sõidukiliiki. Seda on kaebajale võimaldatud.

Ülejäänud osas kajastab dokument muid ressursse, mida Kaitseväel ei ole sõjalise riigikaitsega

seotud ülesannete täitmiseks piisavalt ja millega seotud vajaduse on Vabariigi Valitsus

otsustanud rahuldada riigikaitseliste sundkoormiste seadmise teel. Dokument annab teavet

Kaitseväe võimekuse ja varustatuse kohta, mille teadmiseks puudub kaebajal põhjendatud

vajadus.

11. Kaebaja arutlus sellest, miks ei sobi konkreetne sõiduk oma värvi, mootorivõimsuse, rataste

või kütuse poolest sundkoormatavaks sõidukiks, ei ole asjakohane. Vastustaja on piisavalt

selgitanud, et sõjaseisukorras kasutatav veoauto ei pea olema tingimata tehase poolt

lahingtegevuseks loodud, vaid ka täiesti tavatarbes kasutatav veok võib sõja tingimustes täita

erinevaid riigikaitselisi ülesandeid, nt transportida varustust või kaupu ühest sihtkohast teise.

Vastustaja valik ei ole olnud meelevaldne. Kaebaja on märkinud, et tegemist on

liisingsõidukiga, kuid millisel õiguslikul alusel ja miks ei saa liisingsõidukile sundkoormist

määrata, kaebaja põhjendanud ei ole. Otsus on saadetud teadmiseks liisinguandjale.

12. Vastustaja otsust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja juhatuse liige on Venemaa

Föderatsiooni kodanik. Otsuse adressaat ei ole mitte Venemaa Föderatsiooni kodanikust

füüsiline isik, vaid Eestis registreeritud äriühing. AM on otsuses märgitudki äriühingu juhatuse

liikmena, mitte otsuse adressaadina. Otsus ei ole vastuolus tsiviilisikute sõjaaegse kaitse

konventsiooniga, kuna ei kohusta riigikaitses osalema Venemaa Föderatsiooni kodanikku, vaid

Eestis registreeritud äriühingut. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsioon ei keela seada

sundvaldust sõidukile, mille vastutavaks kasutajaks on äriühing ning selle äriühingu osanik ja

juhatuse liige on välismaa kodanik.

13. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Vaidlus puudub selles, et lisaks

14.12.2020 otsusele edastati kaebajale tutvumiseks ka infovoldik riigikaitseliste sundkoormiste

kohta (dtl 4), milles on õigusaktides (RKSKS) sätestatut refereeritud ja selgitatud vabamas

keelekasutuses. Kaebaja nõue, et infovoldikus selgitatu oleks pidanud olema dubleeritud ka

otsuses, ei tugine seadusel. Infovoldik ja otsuse põhjendused ei ole omavahel vastuolus, vaid

täiendavad teineteist. Samuti ei saanud vastustaja esitada kõiki neid põhjendusi, mis esitati

kohtumenetluses, juba vaidlustatud haldusaktis, kuna paljud neist on esitatud vastuseks kaebuse

väidetele.

14. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastavalt HKMS

§ 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)