3-21-241/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-241

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.01.2021

otsusele nr 7002010094-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Markus Hallang

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete

Raidma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud 06.10.2021

abielutunnistus nr XXX.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-241 muutmata.

3. X-le antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud

nende endi kanda.

4. Kohtulahendi avalikustamisel asendada otsuses läbivalt füüsiliste isikute nimed ning

sotsiaalmeedia kasutuskontode nimetused tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-241

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti saatkond Peterburis väljastas Vene Föderatsiooni kodanikule X-le mitmekordse C

viisa kehtivusajaga 17.06.2019‒15.01.2020. X lahkus Venemaalt 2019. a-l bussiga läbi

Ukraina ja Ungari Austriasse sugulaste juurde. Ta esitas 21.01.2020 Austrias rahvusvahelise

kaitse taotluse. Austria esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2019 määruse nr

604/2013 (Dublini määrus) alusel Eestile taotluse isiku tagasivõtmiseks. Eesti rahuldas

taotluse 19.02.2020. X vaidlustas Austria otsuse tema üleandmise kohta, kuid kaebus jäeti

rahuldamata ning X anti 23.07.2020 Eestile üle.

2. X esitas 23.07.2020 Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohaselt vajab ta kaitset,

sest kannatas Tšetšeenias elades perevägivalla all ning politseisse pöördumine ei olnud

hirmust tingitult võimalik. Austrias abiellus ta afgaaniga, mistõttu võidakse ta Tšetšeenias

tappa.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.01.2021 otsusega nr 7002010091-1 X taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel

põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta

(resolutsiooni p 1); tegi X-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te

1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva,

mis kuulub sundtäitmisele isiku seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (resolutsiooni p 2),

ning kohaldas X-le VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks alates

lahkumisettekirjutuse täitmisest. Otsuse põhjendused olid järgnevad.

X tagakiusamise kartust tuleb hinnata ühiskondlikku gruppi kuulumise alusel, tagakiusajaks

tuleb pidada X teist abikaasat W, kelle vägivalla eest ei võimalda kohalikud ametivõimud

kaitset. X-l esineb subjektiivne tagakiusamise kartus, kuid objektiivsed asjaolud ei toeta seda.

Seetõttu ei saa teda VRKS § 4 lg 1 alusel tunnustada pagulasena. X ütlused on ebausutavad,

need on olnud ajas muutuvad. Ei ole usutav, et esmasel vestlusel jätab taotleja rääkimata

põhjused, miks ta kaitset taotleb. Osaliselt võib olla tõsi taotleja loodud kuvand, et ta oli

vägivaldse abikaasa täieliku kontrolli all, tegutses teiste inimeste sõnade järgi ning on viletsa

interneti kasutus- ja kirjaoskusega. Samas nähtub taotleja ütlustest, et ta ei ole W-ga elanud

püsivat pereelu. Võimalik kooselu võis kesta aasta või poolteist. Taotleja on iseseisvalt

koduvalt Tšetšeenias elukohti vahetanud ning seda ka ajal, mil abikaasa oli vanglas. Ei ole

usutav, et taotleja ainsaks lahenduseks oli Venemaalt või Tšetšeeniast lahkumine. Taotleja on

kasutanud sotsiaalmeediakontosid ning neis avaldatud piltidelt ei nähtu perevägivalla

tundemärke.

X esitas Austrias rahvusvahelise kaitse taotluse pärast viisa lõppemist. Ei ole usutav, et ta ei

teadnud 2019. a-l Austriasse saabudes rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolusid. Taotleja on

eelnevalt 2010. a-l esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning samuti on tema kolmas

abikaasa, kellega Austrias tutvuti ning islami kommete kohaselt abielluti, rahvusvahelise

kaitse taotleja. Taotleja esitas 21.01.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse kolmandat korda ning

3-21-241

3(10)

põhjusel, et olla koos oma perekonnaga, et Euroopas ringi reisida ning olla oma eelmisest

mehest kaugemal.

Taotleja selgitas PPA-le, et kardab mehi ega salli neid silmaotsaski. Samas tutvus ta Austrias

olles oma kolmanda abikaasaga ning abiellus temaga pärast lühikest tutvust. On alust arvata,

et taotleja Austriasse suundumise põhjuseks oli perekondade omavaheliste abielude

korraldamine ning sugulaste juurde naasmine. Nimelt abiellus Austrias taotleja õepojaga

taotleja naabrinaise (sõbranna) tütar, kellega taotleja sõitis koos Austriasse ning kes esitas

samuti rahvusvahelise kaitse taotluse väidetavate halbade suhete pärast oma isaga.

Taotlejat pole alust tunnustada täiendava kaitse saajana (VRKS § 4 lg 3). Inimõiguste alane

olukord Venemaal ja Tšetšeenias ei ole selline, et taotleja satuks tõsisesse ohtu vaid seal

viibimise tõttu. Pelgalt üksikuks naiseks olemine Tšetšeenias, seda enam olukorras, kus

taotleja on iseseisva eluga toime tulnud, ei ole täiendava kaitse andmise aluseks.

3. Seoses asjaoluga, et taotleja täpsustas kohtumenetluses subjektiivse tagakiusamise kartuse

alust, täiendas PPA 22.01.2021 otsuse põhjendusi 07.06.2021 menetlusdokumendi lisas 1.

Tagakiusamise kartust tuleb hinnata sotsiaalsesse grupi kuulumise ja taotlejale omistada võiva

poliitilise meelsuse alusel, kuna taotleja oli enne koduriigist põgenemist abielus vägivaldse

tšetšeeni võitlejaga. Võimalikud tagakiusajad on taotleja sõnul endine abikaasa W ja

Tšetšeenia võimuorganid, kes võivad taotleja ette heita endise abikaasa ja tema kaasvõitlejate

abistamist.

Taotleja ja W olid abielus alates 14.03.2014 ning nende abielu lahutati kohtulikult

19.01.2021, mil taotleja oli Eestis. Aastatel 2015‒2018 oli W Valgevenes vangis ning ka

muul ajal ei elatud kooselu. Taotleja elas abikaasast eraldi, käis tööl ning peale perevägivalla

intsidentide puuduvad taotleja ütlustes viited sellele, et ta oleks olnud tšetšeeni võitlejatele

pühendatud pruut, keda seksuaalselt ning korduvalt võõraste meeste poolt väärkoheldi.

Taotleja ütlustest ei nähtu, et W oleks olnud tšetšeeni võitleja, kelle eesmärk oli võidelda

Venemaa keskvõimu ja Tšetšeenia kohaliku võimu vastu ning keda süüdistati sel põhjusel

terrorismis või separatismis. W osales 1994. a sõjas, kuid puuduvad asjaolud, mis viitaksid

tema hilisemale separatistlikule tegevusele. Taotleja ütlustest nähtuvalt tegeles mees pigem

kuritegevusega, mis seisnes inimeste smugeldamises ühest riigist teise. On vähetõenäoline, et

taotleja pakuks riigivõimudele huvi. Usutav ei ole, et W on ähvardanud taotleja võimudele

üles anda.

Taotleja ei informeerinud PPA-d sellest, et andis enne Venemaalt lahkumist sõbrannale Fle

volikirja lahutusprotsessi alustamiseks Venemaal. Ta andis valeütlusi seoses Türki

reisimisega, Eesti viisa taotlemise eesmärkidega ning Austrias rahvusvahelise kaitse

taotlemise asjaolude kohta. Taotlejat ei saa pidada usaldusväärseks.

Taotlejal on võimalik oma afgaanist abikaasaga asuda elama mõnda teise Venemaa piirkonda.

Lasteta ning lahutatud naistel on Tšetšeenias valdavalt laiemad vabadused kui teistel naistel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 22.01.2021 otsuse tühistamiseks.

PPA ei arvestanud kaebaja haavatavusest tuleneva erivajadusega. Otsuse tegi ametnik, kes ei

viinud ise läbi intervjuusid, lähtudes vaid protokollidest. Esimese vestluse viis läbi meessoost

menetleja, mistõttu ei julgenud kaebaja vägivallast ja vägistamisest kohe rääkida. Kaebaja

avanes tasapisi teise vestluse käigus ning julges alles kolmandal vestlusel rääkida, kuidas teda

korduvalt vägistati ja kuidas W teda kupeldas. Kaebajaga koostööd teinud psühholoog,

psühhiaater ja Sotsiaalkindlustusameti (SKA) esindaja ütlesid üksmeelselt, et kaebaja on

kogenud vägivalda, tal on vaimse tervise probleeme ning ta vajab kompleksset ravi. Sellele

3-21-241

4(10)

vaatamata leidis PPA ametnik, et kaebaja ei ole haavatav isik. Otsuse teinud ametnik ei

vastanud VRKS § 151 lg-s 7 sätestatud kompetentsinõuetele.

Vastustaja on vanglast saadetud W kirjadele omistanud sisu, mis põhineb ühe ametniku

subjektiivsel arvamusel. Kirju ei ole võrreldud päritolumaa infoga. Seisukohtade

kujundamisel ei ole arvestatud kultuurilise kontekstiga ning lähenetud on stereotüüpselt.

Vastustaja ei saa eeldada, et vägivalla ohver, kes on Tšetšeeniast pärit, käituks nii, nagu

mõistlik inimene Eestis oleks käitunud. Kaebaja ei saanud juhtunust sugulastele rääkida, sest

kartis veritasu.

Kaebaja tõi intervjuudes korduvalt välja, et oli tšetšeeni võitlejatele pühendatud pruut, keda

korduvalt seksuaalselt väärkoheldi. Samuti viitab kaebaja W separatistlikule tegevusele.

Kaebaja pidi endise abikaasa kaasvõitlejatele järjepidevalt viima toidupakke. Kaebaja

võidakse mõista süüdi separatistlike grupeeringute aitamises.

Kohtumenetluses Türgi reisi kohta antud selgitused on tõesed. Kaebaja kardab oma elust

rääkida, ta on suure psühholoogilise traumaga, mistõttu ei ole välistatud, et tema elus on

seiku, mida ta pole PPA-le rääkinud.

Kaebaja ei teadnud, et tema sõbranna algatas volikirja alusel lahutusprotsessi. Volikiri polnud

tehtud spetsiifiliselt abielulahutuse jaoks, vaid üleüldiste toimetuste jaoks. Abielu kohtulikku

lahutamist ei saa pidada piisavaks riigipoolseks abiks. Põhja-Kaukaasias käsitatakse

naistevastast vägivalda väljaspool riiklikku õigusruumi. Asjaolu, et kaebaja abielu õnnestus

lahutada või et tema abielu lahutanud kohtunik ja perekonnaseisuameti tunnistuse väljastaja

olid samuti naisterahvad, ei oma tähtsust.

Riigisisene kaitse tagakiusamise eest peab olema kättesaadav päritoluriigi osas, kuhu isik võib

turvaliselt ja seaduslikult reisida, millele tal on juurdepääs ja mille puhul on mõistlik eeldada,

et ta asub sinna elama. Seega pole põhjendatud vastustaja väide, et kaebaja võib koos

afgaanist abikaasaga asuda elama mõnda teise Venemaa piirkonda.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb iseseisvalt tühistada, sest kaebaja pereliikmed

ning uus abikaasa ja tema lapsed elavad Austrias.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis

toodud seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 16.09.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

PPA otsuse põhjendustega neid kohtuotsuses kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Isiku tunnustamine pagulasena on seotud tema tagakiusamisega. Tagakiusamine VRKS-i ja

direktiivi 2011/95/EL tähenduses ei ole mitte igasugune ebameeldiv sündmus päritoluriigis

või ametivõimudega toimunud juhtum. Tagakiusamist kujutavad teod on mitteammendava

loeteluna toodud VRKS § 19 lg-s 2 ning selle p-i 1 kohaselt on tagakiusamiseks füüsiline või

vaimne vägivald, sh seksuaalne väärkohtlemine. PPA ei ole vaidlustanud, et kaebaja võis

Tšetšeenias langeda endise abikaasa W ning tema kaaslaste seksuaalse vägivalla ohvriks, kuid

see ei tähenda koheselt, et isik tuleb tunnistada rahvusvahelise kaitse saajaks.

Õige pole kaebaja etteheide, et vastustaja ei arvestanud menetluses kaebaja erivajadust.

Kaebaja esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse 23.07.2020 ning sellest ei nähtu, et ta

oleks haavatav isik (VRKS § 151). Ta tõi taotluses välja, et lahkus Tšetšeeniast, sest tema

endine abikaasa mõnitas teda, lõi ning ähvardas tappa. Lisaks tõi ta välja, et kuna abiellus

Austrias afgaaniga, võivad tema Tšetšeenia sugulased ta tappa. Enne kaebaja Eestile

üleandmist toimus Austrias Dublini määruse alusel läbiviidud menetlus, kust samuti ei nähtu,

et tegemist oleks haavatava isikuga. Esimene vestlust toimus 19.08.2020 ning sellel osales

kaebaja esindaja B, kes jätkas kaebaja esindamist nõustajana ka kohtumenetluses. Esindaja ei

3-21-241

5(10)

toonud vestluse käigus välja, et kaebajat tuleks käsitada haavatava isikuna. Kaebaja kinnitas,

et tal pole terviseprobleeme ega vaidlustanud meessoost intervjueerija osalemist. Üksnes

perevägivalla ohvriks olemine ei ole samastatav haavatavaks isikuks olemisega. Kaebaja ei

pidanud vajalikuks rääkida oma Tšetšeenia üleelamistest ka Austrias, põhjendades

rahvusvahelise kaitse taotlust sellega, et abiellus ning soovib perega Austriasse jääda. Kaebaja

on väitnud, et ei rääkinud Austrias midagi, sest kolmas abikaasa oskab saksa keelt ning oleks

seega W-ga toimunust teada saanud. Ei ole usutav, et kolmas abikaasa ei teadnud toimunust

midagi ning kaebaja eelistas vaikida, teades samas, et ta saadetakse Austriast ära. Kaebaja

esindaja teavitas 29.09.2020 PPA-d, et 25.09.2020 kohtus kaebajaga SKA töötaja, kes

soovitas vahetada meessoost menetleja naissoost menetleja vastu. Kaebaja soovis, et SKA

töötaja osaleks vestlusel. PPA võimaldas seda kaebajale, samuti oli kaebajale kättesaadav

psühholoogiteenus. Seega käsitas PPA kaebajat haavatava isikuna pärast vastava info saamist.

PPA ei saa tuvastada isiku erivajadust, kui isik ise ei too selliseid asju välja. Kaebaja

erivajadus tuvastati lõplikult 19.01.2021 SKA kirjaga. Tõendamata on kaebaja väide, et

22.01.2021 otsuse teinud isik ei vasta VRKS § 151 lg 7 nõuetele. Menetlus viidi läbi

kooskõlas VRKS § 18 lg-ga 2.

PPA järeldus kaebajal kaitsevajaduse puudumisest on kokkuvõttes õige. Paljasõnalised on

kaebaja väited, et PPA ei ole seisukohtade kujundamisel arvestanud kultuurilise kontekstiga

ning on toimunule lähenenud stereotüüpselt. Kaebaja keskendub üksikutele PPA väidetele,

jättes väidete konteksti tähelepanuta. Kuigi kaebajal on terviseprobleemid ja tema ütlused

võivad sel põhjusel olla fragmenteeritud, ei tähenda see, et PPA peaks jätma vastuolud

kaebaja ütlustes välja toomata ning nendega kaebaja usaldusväärsuse hindamisel mitte

arvestama.

Kaebaja väiteid toidupakkide toimetamisest ning W tegevusest mitteteadmisest tuleb hinnata

kaebaja üldise usaldusväärsuse kontekstis. Lähtudes 19.08.2020, 08.10.2020, 13.10.2020 ja

08.12.2020 intervjuudel räägitust, ei kirjelda kaebaja otsesõnu, et oleks juba enne W

vanglasse sattumist koostanud pakke, kuid see tuleb välja üldisest kontekstist ning kaebaja

ütlustest nähtuvalt arvas ta, et tegemist on abivajajatele mõeldud annetustega. Ei ole usutav, et

Valgevene vanglasse saadetud pakid oleksid jõudnud edasi tšetšeeni võitlejate kätte. Samuti

pole usutav, et pakke toimetas võitlejatele W advokaat. Kaebaja esitatud kirjavahetus ei

tõenda, et W oleks sundinud kaebajat Valgevenesse pakke saatma, et neid siis vanglast edasi

võitlejatele toimetada. W kirjad väljendavad kahetsust olukorra pärast ega sunni kaebajat

pakke tooma. On ebatõenäoline, et kaebaja pakuks Venemaa või Tšetšeenia kohalikele

võimudele huvi. Kui W peaks soovima anda kaebajat võitlejate abistajana ametivõimudele

välja, võib ta ise sattuda võimude poolt veel suuremasse ohtu. Päritoluriigi infost ei nähtu, et

pelgalt toidupakkide heatahtlik koostamine võiks kaasa tuua tagakiusamise või süüdistuse

separatismile kaasaaitamises.

Kaebaja on püüdnud teadlikult luua endaga mitte hakkama saava naise kuvandit ning esitanud

teadlikult väärinfot sugulaste olemasolu kohta päritoluriigis. Kaebaja on kirjeldanud oma elu

Tšetšeenias iseseisva ja hakkama saava naisena ja seda ka pärast W vanglast vabanemist.

Koos nad sisuliselt ei elanud. Pärast W vanglast vabanemist kolis kaebaja korduvalt. Ta suutis

leida iseseisvalt endale uusi elamispindu ja tasuda ise korteriüüri. Ei ole usutav, et kaebajal

puudus igasugune võimalus vägivaldsest suhtest lahkuda. Et kaebajat saab pidada iseseisvaks

naiseks, kinnitab ka see, et ta käis kahel korral viisat taotlemas (Moskvas ja Peterburis) ning

tal oli võimalik reisida Gruusiasse ja Türki. Euroopasse tulekut oli kaebaja varasemalt W-ga

arutanud. W avaldas kahtlust, kas kaebajal ikka tasub sinna sõita. Usutav ei ole kaebaja väide,

et W ei teadnud, et kaebaja Euroopas elavad perekonnaliikmed elavad Austrias. W ei

järgnenud kaebajale Austriasse, ta ei otsinud kontakti ega vaielnud vastu sellele, et tema ja

kaebaja abielu lahutatakse kohtulikult Tšetšeenias. Usutavad ei ole kaebaja sõbranna

3-21-241

6(10)

häälsõnumid, mille kohaselt W nõuab kaebaja aadressi Euroopas või telefoninumbrit. Kaebaja

ja W suhtlesid mobiilirakenduse vahendusel.

Tšetšeenias elasid kaebaja onu ja vend, kes oleksid saanud kaebajat vägivalla puhul abistada.

Kaebaja enda sõnul olid tema vigastused nähtavad ning inimesed pakkusid talle abi, aga ta ei

rääkinud oma probleemidest kellelegi. Kaebaja ei ole oma olukorrast rääkinud Austrias või

Tšetšeenias elavatele nais- ja meessoost sugulastele, samuti ka Venemaa ametivõimudele.

Kaebaja ei ole astunud samme, et riik pakuks talle kaitset. Meessoost sugulased oleksid

kaebaja sõnul kohustatud talle kaitset pakkuma.

Kaebaja ei ole ümber lükanud otsuse p-s 4.4.2.5 toodud väiteid seoses sotsiaalmeedia kontode

kasutamisega. Kaebaja kasutas muu hulgas VKontakte kontot (kasutajanimi Y) selleks, et

leida transport Peterburi ja sealt tagasi Groznõisse. Kontol on kaebaja isikuandmed ja pilt.

Kaebaja on pidanud W keskmisest võimekamaks inimeseks ning võrrelnud teda

programmeerijaga. Selles valguses on põhjendatud PPA küsimus, kuidas kaebaja julges

sellise konto ja postituse teha. Kuigi W pidi saama teada, et kaebaja otsib transporti Peterburi

ja tagasi, ei tekkinud sellest probleeme. Usutav ei ole kaebaja loodud kuvand, mille kohaselt

on ta sotsiaalmeedia ja üldiselt telefoni kasutamisel pigem saamatu. PPA ei ole otsuses

väitnud, et kaebaja suhtles W-ga sotsiaalmeediat kasutades tihti. Kaebaja on W-ga ühendust

võtnud kahel korral. Mobiilirakenduses nähtuvas vestluses puuduvad ähvardused.

Kaebaja üldist usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et ta väitis 19.08.2020 vestlusel, et ei

mäleta Austrias esimest korda toimunud rahvusvahelise kaitse taotlemist. Pigem on usutav, et

kaebaja varjas teadlikult 2010. a-l toimunud menetlust. Kuigi kaebaja sõnul olid tol korral

taotluse põhjuseks kaebaja esimese abikaasaga seotud asjaolud, pidi kaebaja siiski olema neist

teadlik. Kuigi Poolas ja Austrias rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest oli Eestis taotluse

esitamise ajaks möödunud umbes 10 aastat, ei ole usutav, et kaebaja ei suuda meenutada enda

elust olulisi seikasid.

Põhjendatud on PPA kahtlus, et kaebaja uus abielu Austrias on sõlmitud väljasaatmise

vältimiseks. Kohtule kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja teadlik, et tema abielu Tšetšeenias

on kohtulikult lahutatud, kuid ta varjas seda infot nii kohtu kui ka PPA eest. Ei ole eluliselt

usutav, et kaebaja sõbranna esitas volikirja alusel abielu lahutamise avalduse kaebajaga

eelnevalt konsulteerimata. Pigem on usutav see, et kui kaebajal tekkisid Austrias usulise

abielu tunnustamisega probleemid, asus F kaebaja palvel tegutsema. On tähelepanuväärne, et

sarnaselt muudele elumuutvatele sündmustele, ei mäleta kaebaja ka seda, kuidas sõbrannale

volitus tehti. Kohtuotsuse tegemise ajaks on kaebaja lahutusest möödas enam kui 9 kuud ning

W ei ole kordagi kaebajaga ühendust võtnud. Seega pole usutav, et kodumaale naastes võiks

kaebajal või tema uuel abikaasal tekkida W-ga probleeme.

Kaebaja saabus Austriasse 27.06.2019 ning 29.12.2019 abiellus ta islami usu põhimõtete järgi

kolmanda abikaasaga, 15.01.2020 registreeris ta end kolmanda abikaasaga ühisele aadressile

ning esitas 21.01.2020 Austrias rahvusvahelise kaitse taotluse. Nii abielu sõlmimine kui

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine toimus pärast seda, kui kaebajal puudus seaduslik

alus Austrias viibida. Sama skeemi kasutas kaebaja reisikaaslane Z, mis annab alust järeldada,

et abielu eesmärgiks oli pigem seadusliku viibimisõiguse saamine.

Ei ole tõenäoline, et kaebaja on olnud tšetšeeni võitlejatele pakutud pruut, nagu ta väitis

26.04.2021 kohtuistungil.

Kaebajat ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajana. Kaebaja ei ole välja toonud, milline

tõsine oht, mille eest riik talle kaitset ei pakkuda ei saa, võiks teda päritoluriiki naastes ees

oodata.

3-21-241

7(10)

Õiguspärased on ka kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeelu kehtestamine.

Kolmandat abielu sõlmides pidi kaebajale ja tema abikaasale olema teada, et kaebaja viibib

Euroopas ebaseaduslikult, mistõttu ei pruugi neil olla võimalik pereelu jätkata Austrias või

mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis. Kaebaja kolmandal abikaasal on sidemed

Venemaaga, mistõttu on neil võimalik jätkata pereelu soovi korral seal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kohtu seisukohad on alusetud ja põhjendamata. European Asylum Support Office (EASO) on

kinnitanud, et spekulatiivsed mõttekäigud, mis kajastavad otsustaja isiklikku teooriat selle

kohta, kuidas taotleja võis või oleks pidanud tegutsema või kuidas teatud sündmused võisid

või pidid toimuma, rikuvad objektiivsuse põhimõtet. Teatud küsimused võivad olla taotlejale

tundlikud ning tuua esile erinevaid ning isegi mitterahuldavaid vastuseid. Kohus ei võtnud

arvesse käsitatavate teemade eripära ning nende mõju kaebaja psüühikale ning ütlustele.

Ei ole välistatud, et W võib võimudele rääkida kaebaja tegevusest seoses toidupakkidega. On

olemas päritoluriigi info selle kohta, kuidas hiljuti süüdistati kahte isikut Tšetšeenias

ebaseadusliku relvastatud grupi abistamises seetõttu, et nad olevat andnud kellelegi toidupaki.

Õige pole kohtu järeldus, et kaebaja on üritanud endast teadlikult luua mitte hakkama saava

naise kuvandit. Samuti on asjakohatu kohtu väide, et meessoost sugulaste olemasolu annab

naistele teatava täiendava kindlustunde. Kaebaja ei saanud eelnevalt Tšetšeenias viibides oma

sugulastelt abi ning sugulaste olemasolu ei hoidnud ära tema vastu toime pandud vägivalda.

Tšetšeenias on naistevastane vägivald väga laialt levinud. Pöördumine riigivõimude poole

poleks olnud tulemuslik. VRKS § 4 lg 1 järgi peab tagakiusamise eest abi pakkuma riik, mitte

kaebaja sõbrad või sugulased. Meessoost sugulaste olemasolu ei saa seega olla tõenduseks

riigipoolse abi olemasolu kohta.

Abielu lahutamine ja uue abielu sõlmimine ei tähenda automaatselt, et W poolne vägivald

kaebaja suhtes oleks lõppenud ning W ei tunne tema vastu enam huvi.

Psühholoog, psühhiaater ja SKA esindaja on kinnitanud, et kaebaja on kogenud vägivalda, tal

on vaimse tervisega probleemid ning ta vajab kompleksset ravi. Kaebajal on diagnoositud

posttraumaatiline stressihäire ja raske depressioon psühhootiliste sümptomitega, mis

psühhiaatri sõnul on tingitud korduvatest sagedastest traumeerivatest sündmustest minevikus.

Kohus on jätnud need tõendid kõrvale. Sellise diagnoosiga isik võib olla oma ütlustes

ebatäpne. Kaebaja väidete tõesust ei ole võimalik üheselt välistada.

Kaebaja on PPA-le rääkinud, et vägivaldse kohtlemise ja vägistamise episoodides olid

kaasosalisteks ka W sõbrad. Venemaale naastes seisab kaebaja seega silmitsi nii W kui ka

tema kaasvõitlejatega. Istanbuli konventsiooni järgi ei või isikut mingil juhul saata tagasi riiki,

kus tema elu oleks ohus või kus teda võidakse piinata või ebainimlikult kohelda. Kaebaja

jaoks oli ainus võimalus riigist põgenemine Austriasse, kus elasid tema naissoost sugulased.

Kaebaja ei saa muretult Tšetšeeniasse naasta, sest tehtud uuringute kohaselt esineb juhtumeid,

kus tagasipöördujad arreteeritakse. On esinenud piinamis- ning mõrvajuhtumeid (vt Tallinna

Halduskohtu 08.06.2020 otsus nr 3-20-398, p 44).

Kaebaja pereliikmed elavad Austrias, mistõttu tuleb lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

igal juhul tühistada. Kaebaja oli Austrias olles W-ga veel ametlikult abielus ning seetõttu ei

saanud kolmanda abikaasa juurde elamisluba. Eestis olles õnnestus kaebajal abielu lahutada.

Selleks, et sõlmida Eestis uus ametlik abielu, pidid nii kaebaja kui tema praegune abikaasa

esitama Harju Maakohtusse taotluse loa saamiseks ilma abieluvõimetõendita. Kohus rahuldas

3-21-241

8(10)

taotlused. Meelevaldne on pidada kaebaja abiellumist väljasaatmise vältimise meetmeks.

Kaebaja on tänaseks ametlikult abiellunud. Kaebaja soov on oma Austrias elava abikaasaga

taasühineda. Kaebaja abikaasa ja tema lapsed elavad Austrias rahvusvahelise kaitse saajatena

juba üle 8 aasta. Sissesõidukeel rikub kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu otsusega ning jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebusele on lisatud Tallinna Perekonnaseisuameti poolt kinnitatud 06.10.2021

abielutunnistus nr 49-2021/17624, mille kohaselt on kaebaja ning tema kolmas abikaasa

eelnimetatud kuupäeval abiellunud. Kuna nimetatud sündmus on toimunud pärast halduskohtu

otsust ning rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise õiguspärasust hindab kohus

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31), võtab ringkonnakohus tõendi

haldusasja materjalide juurde.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus ega vastustaja pole jätnud kaebaja vaimse tervisega seotud asjaolusid

tähelepanuta. Samuti ei ole nad välistanud, et kaebaja võis mingil ajal kannatada oma endisest

abikaasast tuleneva väärkohtlemise all, kuid leidnud õigesti, et ainuüksi eeltoodust ei piisa, et

jätta kaebaja ütlustes esinevad vastuolud arvesse võtmata.

Kaebaja selgitustest ning muudest tuvastatud asjaoludest nähtub, et kaebaja ei olnud W

mõjuvõimu all. Ka ajal, mil W ei olnud vanglas, elas kaebaja temast eraldi, käis tööl ning

tasus ise korteriüüri. Samuti reisis kaebaja Gruusiasse ja Türki ning käis Moskvas ja

Peterburis viisat taotlemas. Kaebaja on kirjeldanud W-st lähtuvat vägivalda, kuid oma

sugulastele Tšetšeenias ja Austrias ta sellest ei rääkinud. Kui kaebaja eeldas, et riik talle

kaitset ei paku, oleks kultuurilist ja usulist tausta arvestades abi olnud ka sugulaste poole

pöördumisest. Kaebaja väitis algselt vastustajale, tal puuduvad koduriigis meessoost

sugulased ning kui tal need oleksid, siis ei oleks tema suhtes vägivalda kasutatud. Menetluse

käigus ilmnes, et kaebajal elavad Tšetšeenias vend ja onu. Kaebaja ei selgitanud, miks ta

esitas algselt teistsuguse väite.

Kaebaja tõi välja, et W sundis teda tegema tšetšeeni võitlejate jaoks toidupakke. Ka selles osas

on kaebaja väited vastuolulised. Vanglast saadetud W kirjadest sellist kohustust ei nähtu.

Vastupidiselt kaebaja väidetele on need pigem leebe alatooniga: „Sõita ei ole vaja“; „Ma

tean armsam, et sul ei ole sõitudeks raha, nii et pole vaja muretseda ja proovida kohtusse

kohale sõita. Asju saab ka pakiga edastada. Ainus asi, pisike, meie krundi eest tuleb sul otsus

teha, vastasel juhul läheb see ka kaotsi“; „Pisike, ma tean, kui raske sul seal on, mul pole

isegi õrna aimu, kustkohast sa advokaadi ja saadetisse jaoks raha leidsid. Ma loodan, et minu

omad sind seal aitavad, ehkki isa on arvatavasti veel leinamas“. Kaebaja on vastustajale ette

heitnud, et kirju ei ole võrreldud päritolumaa infoga ning seisukohtade kujundamisel on

ametnik lähtunud stereotüüpidest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline väide on

arusaamatu. Toidupakkidega seoses ei pea ka ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja saatis W-

le Valgevene vanglasse pakke ning W toimetas need mingil moel edasi tšetšeeni võitlejatele.

Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga selles, et usutav ei ole, et W võib

kaebaja peale kaevata ning kaebaja võib seetõttu toidupakkide väidetava saatmisega seoses

pakkuda huvi Venemaa või Tšetšeenia võimudele. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses

artiklile, kus kirjutatakse, et Tšetšeenia ebaseadusliku relvastatud grupi abistamine võib kaasa

tuua süüdistuse. Vastustaja leiab õigesti, et kuigi taoline tegu võib tõesti kaasa tuua karistuse,

3-21-241

9(10)

on praeguse vaidluse asjaolusid arvestades äärmiselt ebatõenäoline, et selline karistus võiks

kaebajat ähvardada.

12. Seksuaalset vägivalda kirjeldas kaebaja 08.10.2020 intervjuul. W soovis kaebajale

läheneda ajal, mil külas olid ka W sõbrad. Kuna kaebaja ei soovinud vahekorda astuda,

hakkas W teda peksma ning hiljem vägistas kaebaja sõprade juuresolekul ning pakkus

kaebajat vahekorra eesmärgil ka ühele sõbrale. Kaebaja sõnul muutus see W-le harjumuseks.

Seda, et ta oli rünnakrühmlaste pruut, väitis kaebaja „jah“ vastusega 16.10.2020 intervjuul

esindaja suunatud küsimusele.

Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui selline vägivald aset leidis, pole see iseseisvalt

rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Halduskohus on seda küsimust ammendavalt

analüüsinud. Puuduvad märgid selle kohta, et W tunneks jätkuvalt kaebaja vastu huvi. W oli

nõus abielu lahutamisega, ta pole kaebajaga hiljem enam ühendust võtnud. Ka W sõbrad pole

eraldi kaebaja vastu huvi tundnud, kaebaja selgituse järgi leidis vägivald aset siis, kui W koos

sõpradega jõi. Pole põhjust eeldada, et kaebaja naastes otsivad W sõbrad kaebaja üles.

13. Vastustaja toob õigesti välja, et kaebaja olukord on tänaseks oluliselt muutunud. Ta ei

kuulu enam sotsiaalsesse gruppi „perevägivalla all kannatavad Tšetšeenia naised“. Kaebaja

lahutas abielu W-st 14.03.2021 ning abiellus uuesti 06.10.2021. Kaebaja pole enam vallaline

ega saa seega W-st sõltuda. Kui W peaks teda jätkuvalt taga kiusama, on kaebajal võimalik

abi saada oma abikaasalt, koduriigis elavatelt sugulastelt ning kuna W ei ole enam kaebaja

abikaasa, siis rünnete korral ka Tšetšeenia ametivõimudelt. Puuduvad viited sellele, et W

võiks omada sellist mõjuvõimu, et kaebaja ei saa end ka pärast lahutamist tema võimaliku

tagakiusamise eest kaitsta.

14. Kaebaja sõnul ei saa ta Tšetšeeniasse naasta, sest esineb juhtumeid, kus tagasipöördujad

arreteeritakse ning neid piinatakse või mõrvatakse. Haldusasjas nr 3-20-398, millele kaebaja

tugineb, ei olnud tagasipöördumise probleem määravaks kaebuse rahuldamise põhjuseks.

Erinevalt kaebajast oli eelnimetatud haldusasjas rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isik

sattunud Tšetšeenias riigivõimu huviorbiiti. Haldusasjas nr 3-20-398 viidatud artiklis

vaadeldakse juhtumeid, kus Tšetšeeniasse saadetud isikud on hiljem surnud või kadunud.

Ringkonnakohus leiab, et sellest ei saa teha järeldusi, et tegemist on reaalse riskiga, millega

Tšetšeeniasse naasnud peavad arvestama. Teatud juhtudel on surmajuhtumid aset leidnud

aasta või kaks pärast koduriiki jõudmist. Ühel kirjeldatud juhul arreteeriti kodumaale saabuja

ning ta viibis umbes ühe kuu vahi all, kus teda väidetavalt piinati. Seejuures oli tegemist

isikuga, kellega seoses oli Norra meedias avaldatud intervjuu, kus ta rääkis inimõiguste

rikkumisest Tšetšeenias. Ta suri aasta pärast vahi alt vabastamist.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole kaebaja enne Tšetšeeniast lahkumist ega

Austrias või Eestis toimunud rahvusvahelise kaitse menetluse raames teinud midagi sellist,

millega võiks sattuda riigivõimu tähelepanu alla. Ta on oma tagakiusajana näinud W. Kui

tõene on W separatistlik tegevus, ei ole ka W huvitatud sellest, et nt kaebaja suhtes kaebuse

esitamisega tõmmata riigivõimu tähelepanu endale.

15. Lahkumisettekirjutus on põhjendatud. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole

põhjendatud, puudub tal seaduslik alus Eestis viibida (VSS § 2 lg 1) ning vastustajal tuli teha

ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Kaebajale vabatahtlikuks lahkumiseks antud

tähtaega pole alust pidada ebamõistlikuks, arvestades, et Venemaa on naaberriik ning

transpordiühendus tihe. Vastustajal puudus võimalus teha kaebajale seadustamisettekirjutus,

sest VSS § 9 lg-s 1 nimetatud kriteeriumid ei ole täidetud. Vastustaja tuvastas õigesti, et

kaebaja puhul puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed ja tervislikud põhjused, mis võivad

mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja pass kehtib kuni 29.05.2027, seega on tal

olemas kehtiv dokument, et ise Venemaale tagasi pöörduda.

3-21-241

10(10)

Asjaolu, et kaebaja pereliikmed ja abikaasa elavad Austrias, ei anna talle seaduslikku alust

Eestis viibida.

16. Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks, sest

kaebaja väärkasutas Eesti Vabariigi poolt väljastatud viisat, taotledes Eesti viisat, kuid kasutas

seda hoopis Austriasse reisimiseks, kus esitas pärast viisa lõppemist rahvusvahelise kaitse

taotluse. Kaebaja viibis Eesti 90-päevase viisa alusel Austrias peaaegu 7 kuud. Kaebaja rikkus

Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi juba 2010. a-l, kui taotles kaitset nii Austrias

kui Poolas, liikudes omavoliliselt ühest riigist teise. Taani on varasemalt keeldunud kaebajale

viisa andmisest, kartes, et kaebaja ei lahku Schengenist 90 päeva jooksul.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud asjakohastest

kaalutlustest, asudes muu hulgas seisukohale, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitanud.

Vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli kaebaja veel abielus W-ga, kolmanda abikaasaga oli

29.12.2019 sõlmitud Austria Islamikeskuses usuabielu. Praeguseks ajaks on abielu W-ga

lahutatud ning kaebaja abiellus 06.10.2021 kolmanda abikaasaga.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebajal puudub kaitstav

perekonnaelu, mis võimaldaks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see üldse

kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Abielu on sõlmitud ajal, mil kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus oli jäetud rahuldamata ning kohtumenetlus selles osas alles pooleli. Kaebaja saabus

Austriasse 27.06.2019 ning sõlmis 29.12.2019 kolmanda abikaasaga usulise abielu. Austria

Migratsiooniameti hinnangul olid kaebaja abiellumise asjaolud kahtlustäratavad, kaebaja ei

elanud Austrias koos oma uue mehega ning ta anti 23.07.2020 Eestile üle. Kaebaja ja tema

kolmas abikaasa ei saanud eeldada, et neil on võimalik elada perekonnaelu Austrias.

Vastustaja on õigesti arvestanud asjaoluga, et kaebaja kolmas abikaasa on elanud Venemaal

ning tal on seal loodud suhtest kaks poega. Seega on abikaasal võimalik kaebaja kohtuda

Venemaal.

Kaebaja pereliikmed elavad Austrias, kuid kaebaja elas Austrias neist eraldi erilist sidet

omamata. Kahe sugulase rahvusvahelise kaitse taotlused on Austria tagasi lükanud ning isikud

on saadetud tagasi Venemaale. Ühele õele anti rahvusvaheline kaitse abikaasa kaudu, teise õe

ning tema pere osas on käimas rahvusvahelise kaitse äravõtmise menetlus.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajale

antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda, muus osas jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)