3-21-416/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-416

Haldusasi

K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. kaebus

Lääne-Harju Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7

tühistamiseks;

T. T. ja Ü. T. kaebus Lääne-Harju Vallavolikogu 30.03.2021

otsuse nr 32 tühistamiseks;

K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V-K. ja A.V.

kaebus Lääne-Harju Vallavolikogu 29.06.2021 otsuse nr 53

osaliseks tühistamiseks;

A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. kaebus Lääne-Harju

Vallavalitsuse 02.11.2021 korralduse nr 1139 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B.

V-K. ja A. V., lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel

Berg;

Vastustaja – Lääne-Harju vald, volitatud esindajad Eha Kõiv

ja Erki Ruben, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin

Traat;

Kolmandad isikud – Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S.,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Villy Lopman; Alliklepa

Arenduse OÜ seaduslik esindaja Ramon Rask

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 11.02.2022, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. kaebus Lääne-Harju

Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7 tühistamiseks rahuldamata.

2(34)

2. Jätta T. T. ja Ü. T. kaebus Lääne-Harju Vallavolikogu 30.03.2021 otsuse nr 32

tühistamiseks rahuldamata.

3. Jätta K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V-K. ja A. V. kaebus Lääne-Harju

Vallavolikogu 29.06.2021 otsuse nr 53 osaliseks tühistamiseks rahuldamata.

4. Jätta A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. kaebus Lääne-Harju Vallavalitsuse 02.11.2021

korralduse nr 1139 tühistamiseks rahuldamata.

5. Jätta kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

6. Jätta vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamata ning

menetluskulud vastustaja enda kanda.

7. Kolmandate isikute menetluskulud mõista välja kaebajatelt järgmiselt:

7.1 Mõista välja T. T. ja Ü. T. solidaarselt otsuse nr 32 tühistamiskaebusega seoses

kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks menetluskulu kokku 174 eurot

(sisaldab käibemaksu).

7.2 Mõista välja K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V-K. ja A. V. solidaarselt

otsuse nr 53 tühistamiskaebusega seoses kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A.

S. kasuks menetluskulu kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu).

7.3 Mõista välja A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. solidaarselt korralduse nr 1139

tühistamiskaebusega seoses kolmanda isiku Alliklepa Arenduse OÜ kasuks menetluskulu

kokku 348 eurot (sisaldab käibemaksu).

7.4 Mõista välja K. A., T. A. R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. solidaarselt otsuse nr 7

tühistamiskaebusega seoses kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks

menetluskulu kokku 5272,20 eurot (sisaldab käibemaksu).

7.5 Mõista välja K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V-K. ja A. V. solidaarselt

istungi ettevalmistamise ja istungil esindamise kulu kokku 870 eurot (sisaldab

käibemaksu) Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.03.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju maakonnas Lääne-Harju vallas Alliklepa külas asuv Kolviku tee (teeregistri nr

5620002) ühendab avalikult kasutatavad Alliklepa tee (nr 5620143) ja Kibru tee (nr 5620144)

ning läbib K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V.-K., T. T., Ü. T. ja A. V. kinnistuid.

2. Lääne-Harju Vallavolikogu kinnitas 25.09.2018 otsusega nr 121 (edaspidi otsus nr 121)

kohalike teede nimekirja endise Padise valla haldusterritooriumi osas tagasiulatuvalt alates

19.05.2018. Otsuse lisaks olev kohalike teede nimekiri sisaldas Kolviku teed.

3(34)

3. R. K., B. V-K. ja A. V. esitasid 10.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse eelnimetatud

otsuse nr 121 tühistamiseks osas, milles see puudutab Kolviku teed. Tallinna Halduskohtu

otsusega haldusasjas nr 3-20-1305 rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati haldusakt osas, milles

sellega kinnitatud kohalike teede nimekiri hõlmab ka Kolviku teed kaebajate kinnistuid

(registriosad nr 1324902 ja 11276702) läbivas osas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2021

otsusega Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu

otsus jõustus 26.06.2021.

4. Lääne-Harju Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7 (edaspidi otsus nr 7) p-ga 1 seati K.

A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. kinnisasjadele tähtajatu sundvaldus valla kasuks

sama otsuse p-s 1 nimetatud ulatuses ja p-ga 4 määrati need teelõigud avalikku kasutusse.

Otsuse punkti 3 kohaselt määrati kinnisasjade omanikele talumistasud kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 12 sätestatud korras ühekordse hüvitisena.

5. K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. esitasid 26.02.2021 Tallinna

Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7 tühistamiseks.

Kaebajad esitasid ka esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse või täitmise

peatamiseks. Tallinna Halduskohtu 02.03.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse (haldusasi

nr 3-21-416). Sama määrusega peatas kohus esialgse õiguskaitse korras Lääne-Harju

Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7 täitmise kaebajate kinnistuid puudutavas osas kuni

käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni tingimusel, et kaebajad ei takista enda kinnistuid

läbival Kolviku tee lõikudel läbipääsu.

Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. esitasid 12.03.2021 taotluse nende haldusasja menetlusse

kaasamiseks kolmandate isikutena. Tallinna Halduskohtu 15.03.2021 määrusega kaasati

nimetatud isikud menetlusse kolmandate isikutena. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.04.2021

määrusega eelnimetatud määruse muutmata.

6. Lääne-Harju Vallavolikogu 30.03.2021 otsuse nr 32 (edaspidi otsus nr 32) p-ga 1 seati T.

T. ja Ü. T. kinnisasjale tähtajatu sundvaldus valla kasuks sama otsuse p-s 1 nimetatud ulatuses

ja p-ga 4 määrati vastav teelõik avalikku kasutusse. Otsuse punkti 3 kohaselt määrati kinnisasja

omanikele talumistasu KAHOS § 12 sätestatud korras ühekordse hüvitisena. Otsuses põhjendati

ka teekoridori laiust, märkides, et Padise valla üldplaneeringu kohaselt on teekaitsevöönd

erateel vähemalt 10 m ja kohalikul teel 20 m telgjoonest. Allikmetsa kinnistule jääv

sundvalduse ala on tee telgjoonest 5 m ja kinnistu kuju tõttu nurgast pisut laiem, tee kasutusala

on kooskõlas üldplaneeringuga. Lisaks on teekoridor 10 meetrit lai ka teistel avalikel lõikudel,

mis tagab võrdse kohtlemise.

7. T. T. ja Ü. T. esitasid 30.04.2021 halduskohtule kaebuse Lääne-Harju Vallavolikogu

30.03.2021 otsuse nr 32 tühistamiseks, kaebuse liitmiseks haldusasjaga 3-21-416 ning esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks 30.03.2021 otsuse nr 32 kehtivuse või täitmise peatamisega

(haldusasi nr 3-21-920). Kohus võttis 05.05.2021 määrusega T. T. ja Ü. T. kaebuse menetlusse,

kaasas kolmandate isikutena menetlusse Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S., peatas Lääne-Harju

Vallavolikogu 30.03.2021 otsuse nr 32 täitmise kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni

tingimusel, et kaebajad ei takista enda kinnistuid läbival sundvalduse seadmise objektiks oleval

teelõigul läbipääsu ning liitis haldusasjad nr 3-21-416 ja 3-21-920 ühte menetlusse (haldusasja

numbriks jäi 3-21-416).

8. Lääne-Harju Vallavolikogu 29.06.2021 otsuse nr 53 resolutsiooni punktiga 1 kinnitati

Lääne-Harju valla haldusterritooriumil asuvate kohalike teede, erateede ja metsateede nimekiri

(lisa 1), punktiga 2 volitati Lääne-Harju Vallavalitsust lahendama eraomandis olevate

mitteavalike teelõikude maakasutuse õigused isikliku kasutusõiguse lepingutega või

4(34)

sundvalduste seadmistega vastavalt perspektiivsete avalike teede nimekirjale (lisa 2), punktiga

3 kustutati teeregistrist kasutusest väljas olevad teed vastavalt nimekirjale (lisa 3) ning punktiga

4 tunnistati kehtetuks mh Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsus nr 121.

9. A. V., R. K., B. V-K., T. A., K. A., A. K., R. K., T. T. ja Ü. T. esitasid 29.07.2021 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada Lääne-Harju Vallavolikogu 29.06.2021

otsuse nr 53 järgmiselt: a) Kolviku teed (tee nr 5620002) puudutavas osas, millega kaebajate

kinnisasjade osas määrati Kolviku tee perspektiivsete avalike teede nimekirja; b) Kuusiku tee

osas (tee nr 5620001), millises osas ei määratud Kuusiku teed avalikku kasutusse ning kustutati

Kuusiku tee avalike teede nimekirjast; c) otsuse nr 121 kehtetuks tunnistamist puudutavas osas

Kuusiku tee osas; d) Kibru tee osas (tee nr 5620144), millises osas ei määratud Kibru teed

avalikku kasutusse (haldusasi nr 3-21-1735).

Kohus võttis kaebuse 05.10.2021 menetlusse ja kaasas kolmandate isikutena menetlusse

Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S.. Sama määrusega liitis kohus haldusasja 3-21-1735 ühte

menetlusse eelnevatega.

10. Lääne-Harju Vallavalitsuse 02.11.2021 korraldusega nr 1139 kehtestati Lääne-Harju

vallas Alliklepa külas Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa kinnistute ning lähiala detailplaneering

(OÜ Entec Eesti töö nr 1163/18). Selles nähti mh ette juurdepääs planeeringualale ka Kolviku

tee kaudu.

11. A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. esitasid 02.12.2021 kaebuse Lääne-Harju Vallavalitsuse

02.11.2021 korralduse nr 1139 tühistamiseks. Samuti palusid kaebuse (haldusasjas 3-21-2804)

liita haldusasjaga nr 3-21-416.

Kohus võttis kaebuse 20.12.2021 menetlusse, liitis menetluses oleva haldusasjaga ja kaasas

kolmanda isikuna menetlusse Alliklepa Arenduse OÜ.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

I

Otsused nr 7 ja 32

12. K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. paluvad tühistada nende kinnisasju

puudutavas osas Lääne-Harju Vallavolikogu 26.01.2021 otsuse nr 7 ning T. T. ja Ü. T. paluvad

tühistada nende kinnisasja puudutava Lääne-Harju Vallavolikogu 30.03.2021 otsuse nr 32.

Kaebuste põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad:

1) Viited maareformi käigus tehtud otsustele ja üldplaneeringule (ÜP) on asjakohatud. Puudub

vaidlus, et maareformi käigus tehtud otsuste alusel ei ole kõnealuseid kinnisasju koormatud mis

tahes kitsenduste või asjaõigustega, mille alusel oleks vastustajal või kolmandatel isikutel õigus

neid kinnisasju läbivat Kolviku teed kasutada või mille alusel tee oleks avalikult kasutatav. Tee

määratlemine avalikult kasutatava teena Padise valla ÜP-s ei tekita õiguslikku alust tee

kasutamiseks ega muuda teed avalikult kasutavaks. Seda kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu

06.02.2020 otsus nr 3-18-2426 (p 9). Pelgalt ÜP olemasolu ja selles tee nimetamine avalikult

kasutatavaks ei tekita automaatselt avalikku huvi. Avalik huvi peab tegelikkuses esinema ning

seda tuleb sisuliselt põhjendada.

2) Kolviku tee on juba otsuse nr 121 alusel määratud avalikult kasutatavaks, mis välistab

sundvalduse seadmise vajaduse. Riigikohtu 14.06.2017 otsuses nr 3-3-1-6-17 (p 16) on

selgitatud, et kohalike teede nimekirja kinnitamisel muutub selles nimetatud tee avalikult

5(34)

kasutatavaks. Sellega on vastustaja määranud Kolviku tee avalikuks kasutamiseks. Otsuse nr

121 sellist õiguslikku tähendust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus 06.02.2020 otsuses nr 3-

18-2425. Järelikult oli otsusega nr 121 määratud ka Kolviku tee avalikuks kasutamiseks.

Vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga ning kaebuse esitamise hetkel oli otsus nr 121 kehtiv

ja täitmiseks kohustuslik haldusakt. KAHOS § 4 lg-st 2 tulenevalt ei ole sundvalduse seadmine

lubatud, kui selle seadmise eesmärk on saavutatav sundvaldust seadmata. Kolviku tee oli juba

niigi määratud avalikuks kasutamiseks. See välistab vajaduse, et otsuse nr 121 kehtivuse ajal

tuleks seada ka sundvaldus.

3) Avalik huvi peab olema ülekaalus võrreldes kaebajate omandiõiguse riivega. Vaidlustatud

otsuse põhjendustes on välja toodud loetelu, mida vastustaja olevat koosolekul selgitanud ja

mis sisaldab üldsõnalisi väiteid selle kohta, milles avalik huvi seisneb. Need põhjendused on

alusetud ja valdavalt asjakohatud.

ÜP elluviimise vajadus ja detailplaneeringute (DP) vastavus ei ole käsitletav avaliku huvina.

Igameheõigus ja ajalooline teekasutus ei ole käsitletavad avaliku huvina. Arusaamatuks jääb ka

väide kallasrajale pääsemise kohta, kuna Kolviku tee ei vii mere äärde. Mere äärde pääseb

Kibru tee kaudu. Juurdepääsu vajadus Euroopa pikamaarajale on asjakohatu; puuduvad

selgitused, et just Kolviku tee kaudu sinna pääseks. Jalgsi või jalgrattaga liikumiseks saab

erateid kasutada keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 33 lg-te 2 ja 3 järgi.

Puudub avalikust huvist tulenev vajadus Kolviku tee kasutamiseks paljudele kinnisasjadele.

Kolviku tee tegelik igapäevane kasutussagedus on valdava osa ajast mõni sõiduk päevas.

Sedavõrd madala kasutussageduse puhul ei saa esineda avalikust huvist tulenevat

kasutusvajadust. Kolviku tee igapäevased ja tegelikud kasutajad, kelle hoonestatud

kinnisasjadele selle tee kaudu on võimalik juurde pääseda, kasutavad Kolviku teed vastastikuste

kokkulepete alusel, mille kohta ei ole tekkinud neil vajadust servituute seada. Samas, kuna

loetletud kinnisasjade arv ei ole suur, ei ole teekasutust vajavate isiku hulk selline, et tegemist

oleks avaliku huvi esinemisena.

Vastustaja nägemuses seisneb avalik huvi vajaduses tagada juurdepääs vastustaja menetluses

oleva Pebri-Nurme ja Pebri-Heinamaa kinnistute ja selle lähiala DP alale. Ka selline käsitlus

on ebaõige. Antud DP alale on otstarbekam ja sobivam kavandada juurdepääs Kibru tee kaudu,

mis on avalikuks kasutamiseks määratud tee. Kuna see kulgeb mereranna lähistel, jääb tee

ühtlasi ranna ehituskeeluvööndisse, mis välistab võimaluse, et lähedale rajatakse täiendavalt

ehitisi. Järelikult välistab see ka võimaluse, et seal teel liiklemine häirib kellegi kodurahu

(erinevalt Kolviku teel liiklemisest). Nagu ka antud DP vastuvõtmise otsusest nähtub,

moodustab see ühtse terviku juba varasemalt kehtestatud Päärbi ja Pertanina kinnistute DP-ga.

Järelikult on sobilik määrata juurdepääs samal viisil nagu Päärbi ja Pertanina kinnistute DP

alale. Olukorras, kus planeeringualale on niigi tagatud juurdepääs avalikuks kasutamiseks

määratud Kibru tee kaudu, on põhjendamatu hakata sundvaldusega koormama kaebajate

kinnisasju, et tagada täiendav juurdepääs planeeringualale. Tegemist ei ole avaliku huvi

seisukohalt legitiimse eesmärgiga. Kuna planeerimisalale on niigi juurdepääs olemas Kibru tee

kaudu, ei saa esineda põhjendatud vajadust saada juurdepääs täiendavalt ka Kolviku tee kaudu.

Kui arendajal on soov täiendav juurdepääs saada, siis saab ta selles teeomanikega eraldi kokku

leppida, kuid see ei tähenda avaliku huvi esinemist sundvalduse seadmiseks.

Ühtlasi on kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et nende elukeskkond säilib sellisena, nagu

see on praegusel kujul. See tähendab õigust eeldada ja nõuda, et Kolviku teed kui erateed ei

hakka kasutama suur hulk teekasutajad juurdepääsuna Pebri-Nurme ja Pebri-Heinamaa

kinnistute ja selle lähiala DP alale.

6(34)

Asjakohatud on avaliku huvina loetletud alarmsõidukite ligipääsuvajadus ja juurdepääs

veevõtukohale. Liiklusseaduse (LS) § 72 lg 5 järgi on eratee omanik niikuinii kohustatud

lubama alarmsõidukil eratee kasutamist. Otsusest jääb küll ebaselgeks, millist veevõtukohta

silmas peetakse, aga tuletõrjeautol see eelnevalt viidatud alusel igal juhul tagatud.

Jäätmeveoauto juurdepääsu tagamine on iga kinnisasja omaniku ja jäätmehooldust osutava

ettevõtja vaheline küsimus, mitte avaliku huvi küsimus.

Vastustaja huvi hooldada temale kuuluvat teelõiku ei ole avalik huvi. Kolviku teest kuulub

vastustajale katastritunnusel 56201:001:1002 asuv teelõik, mille pikkus on vaid ca 190 meetrit.

Seega on tegemist lühikese lõiguga, millel puudub eraldiseisev ja sihipärane kasutusotstarve

avalikult kasutatava teena. Isegi kui nõustuda, et vastustajal on kohustus antud teelõiku

hooldada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava põhjendusega avaliku huvi esinemise kohta. Sisuliselt

on tegemist olukorraga, kus kohaliku omavalitsuse (KOV) üksus vajab juurdepääsu temale

kuuluvale kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. See ei erine tavapärasest omaniku õigusest

juurdepääsu saamiseks enda kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele. Sellise õiguse

maksmapanekuks on juurdepääsu soovival kinnisasja omanikul võimalus nõuda servituudi

seadmist asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel. Ühtlasi ei ole tegelikkuses vald Kolviku

teed hooldanud, mida kinnitab tee puudulik seisukord. Tegemist on pinnasteega, mis ei vasta

teeseisundi nõuetele. Kui teel suurendada liikluskoormust, muutub see peagi läbimatuks.

Põhjendamatu on, et juurdepääs Alliklepa sadamale võimaldab paremaid transpordiliike ning

avalikud teed suurendavad üldist majanduskasvu. Juurdepääs sadamale on niigi tagatud Kibru

tee kaudu.

Muud üldise sõnastusega põhjendused on ebamäärased ja asjakohatud ega ole käsitletavad

avaliku huvina. Pigem nähtub neist, et vastustaja eesmärk on hakata korraldama läbi kaebajate

kinnisasjade ringliiklust, mis häirib põhjendamatult kaebajate kodurahu.

4) Tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldus ei ole täidetud. Otsuste p-ga 4 on määratud

kaebajate kinnisasjadele jäävas osas Kolviku tee ka avalikku kasutusse ning on otsustatud kanda

vastavad teelõigud teeregistrisse. Sellest järeldub, et vastustaja on soovinud teha korraga kaks

otsust – seada kaebajate kinnisasjadele Kolviku tee osas sundvaldus ja määrata Kolviku tee

selles osas avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 2 lg 2 järgi sundvalduse seadmine seisneb

kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule

kasutusõigusele. Seega on tegemist kitsendusega, mis AÕS § 641 järgi tuleb kanda

kinnistusraamatusse. Seda kinnitab ka Riigikohtu 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16 (p-d 17-19).

Puudub vaidlus, et vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei ole kaebajate kinnisasjade suhtes

kinnistusraamatusse kitsendust sisse kantud. See ainuüksi tingib otsuste õigusvastasuse.

5) KAHOS § 4 lg-st 2 ja § 10 lg-st 2 tuleneb, et sundvaldust ei ole õiguspärane seada suuremas

ulatuses, kui see on vajalik sundvalduse eesmärgi saavutamiseks. Kolviku tee näol on tegemist

ca 3 meetri laiuse pinnasteega, kuid sellest hoolimata on vastustaja pidanud vajalikuks seada

sundvaldus 10 m laiuses, st lisaks Kolviku teele ka 3,5 laiuselt tee mõlemast servast. Võttes

arvesse Kolviku tee laiust ning piiratud kasutusvajadust, ei ole sedavõrd laias ulatuses

sundvalduse seadmine vajalik ega otstarbekas ning sellega kaasneb kaebajate omandiõiguse

põhjendamatu riive. Seetõttu on otsuste p 1 õigusvastane ka osas, milles on ette nähtud

sundvalduse seadmine 10 m laiuselt.

6) Talumistasu määr ei ole kooskõlas õigusaktidega ja otsuses ei ole määratud kahjuhüvitist.

Hindamisaktidest nähtuvalt on kaebajate kinnisasjade turuhinna määramisel rakendatud

võrdlusmeetodit ning võrdluseks on võetud hoonestamata maade väärtust Lääne-Harju vallas.

Selle tulemusel on leitud, et kaebajate kinnisasjade ruutmeetri turuväärtused jäävad vahemikku

2,64 – 5,11 eurot. Samas, kaebajate kinnisasjade puhul on tegemist hoonestatud maaüksustega,

7(34)

v.a Kadakavälu kinnisasi. Sealjuures läbib mitme kaebaja puhul Kolviku tee tema kinnisasja

vahetult hoonestusala lähedusest. Hindamisaktides välja toodud asjaolu, et sundvaldust ei

määrata hoonestatud osale, ei ole asjakohane põhjendus, mille alusel lähtuda hoonestamata maa

hinnast. Juhul kui kaebajad enda kinnisasju turul müüma hakkavad, hinnatakse kinnisasja

tervikuna ning lähtutakse hoonestatud maa hinnast. Seetõttu tulnuks lähtuda hoonestatud maa

hinnast. Samuti ei ole hindamisel arvesse võetud, et kinnisasjade koormamine sundvaldusega

mõjutab kinnisasja väärtust tervikuna, mis vastustajal tuleb samuti hüvitada. Ka seetõttu on

hindamisaktid ebausaldusäärsed. Otsustes määratud talumistasu on vastuolus KAHOS § 12 lg-

s 2 sätestatuga ja otsuste p 3 on ka eraldiseisvalt õigusvastane.

7) Otsused riivavad kaebajatele Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat

omandiõigust, kuna eratee avalikuks kasutamiseks määramine tähendab et kaebajate kinnisasju

saab hakata kasutama avalikkus, s.o piiramatu hulk isikuid.

13. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja menetluskulud kaebajate endi kanda.

1) Otsustes nr 7 ja 32 ning nende seletuskirjades on põhjalikult selgitatud sundvalduse seadmise

vajadust.

2) ÜP on ühiskondlik kokkuleppe mh Kolviku tee ja Kibru tee avaliku kasutuse kohta. Alliklepa

küla arendustegevuse ja kehtivate detailplaneeringute elluviimise tõttu on vajalik ÜP

realiseerimine ka kaebajate kinnistute osas. ÜP kohaselt on Kolviku tee kohalik üldkasutatav

tee. Piirkonnas kehtestatud detailplaneeringud on kooskõlas ÜP-ga. Kolviku tee läbib 15

katastriüksust ja on juurdepääsuks paljudele kinnistutele. Kolviku tee on olnud ajalooliselt

avalik tee ja avaliku kasutuse järgi on jätkuv vajadus. ÜP-s ja maareformi haldusaktides on

väljendatud avalik huvi.

3) Kolviku tee, mis läbib kaebajate kinnistuid, oli olemas juba enne kinnistute omandamist

kaebajate poolt. Kinnistute erastamise üks tingimustest oli kohustus taluda avalikku teed.

Kohalike teede nimekiri 2004. a koostati arvestusega erastamisega kaasnenud kohustusega

taluda avalikku teed. Kolviku tee oli kohalike teede nimekirjas. 2018. a kohalike teede nimekiri

kattus 2004. a nimekirjaga, milles Kolviku tee oli avalik tee, kuid välja oli toodud vaid tee

number ja nimi. 2015. a EhS jõustumisega tekkinud vajadus uue nimekirja kehtestamiseks andis

võimaluse kinnistu omanikel vaidlustada Kolviku tee kohalike teede nimekirjas, eirates

erastamisaegselt võetud kohustust. Uue nimekirja koostamise vajadus tulenes asjaolust, et

2004. a teede nimekiri oli vastu võetud määrusega, mille õiguslik alus kadus formaalselt seoses

teeseaduse (TeeS) kehtetuks muutumisega. Sellises olukorras ei jäänud üle muud, kui võtta

vastu uus otsus teede nimekirja kinnitamiseks. Vastasel korral ei oleks Padise piirkonnas ühtki

avalikku teed.

4) Kolviku tee sattus eraomandisse, sest maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 kohaselt ei

saanud teed, mis võimaldas tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatisi, millele tulnuks

määrata teenindusmaa, jätta tagastamata või erastamata. Maa ostueesõigusega erastamise korra

p 13 alapunkti 4 kohaselt selgitas Padise Vallavalitsus enne erastamist välja erastatava maaga

seonduvad seadusjärgsed kitsendused, kaasa arvatud avalikult kasutatavad teed. Kolviku tee oli

juba enne maareformi läbiviimist avalik tee.

Padise Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldusega tagastati V. J. (kaebaja A. V. ema) Kuusiku-

Antsu ja Kuusiku-Sauna maaüksused kohustusliku tingimusega tagada maaüksust läbivate

teede avalik kasutus. Kolviku tee avaliku kasutuse kitsendus märgiti ära maa ostueesõigusega

erastamise korralduses, kanti maamõõtja poolt katastriüksuse plaanile ning tähistati

arusaadavalt, et tegemist on kitsendust põhjustava objektiga maakatastriseaduse (MaaKatS) §

10 lg 3 tähenduses. Märget peeti erastamise ajal õiguslikuks aluseks tee käsitlemisel AÕS § 155

8(34)

lg 1 objektina. Tee teistsugune avalikku kasutusse määramise regulatsioon puudus.

Eelnimetatud korraldusega on erastamise ajal seatud kinnistule haldusaktiga kitsendus AÕS §-

de 140, 141 ja 155 tähenduses.

Kuusiku-Sauna katastriüksusest tekkisid jagamise teel mitmed kinnistud, kaasa arvatud

Kadakaoksa kinnistu ja Allikmetsa kinnistu. Enne esmakinnistamisi oli praeguste vaidlusaluste

Kolviku tee kinnistute Kuusiku-Antsu ja Kadakaoksa erastamise tingimuseks Kolviku tee

avaliku kasutuse tagamine. Padise Vallavalitsuse 1998. a sellekohast haldusakti ei ole

vaidlustatud ega tühistatud. Esmakinnistamisel kohustati omanikku tagama kinnistut läbivate

teede avalik kasutus ja seetõttu ei mõõdetud Kolviku tee alust maad välja ega jäetud riigi või

KOV omandisse. Käesolev vaidlus on tekkinud üksnes põhjusel, et kinnistute uued omanikud

ei soovi kinni pidada varasematest kokkulepetest ega täita võetud kohustusi.

Erastamise ajal ei olnud praegune teede avalikuks kasutamiseks määramise kord välja

kujunenud ja KOV-il oli võimalik teha otsuseid reguleerimata juhtudel. Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 3 nägi ette, et lisaks otsustab ja korraldab omavalitsusüksus

neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.

Erastamise ajal oli vastav märkus avaliku tee talumise kohustuse kohta piisav tõendamaks, et

Kolviku tee kujutab endast avalikku teed AÕS § 155 lg 1 mõttes (Kolviku tee lugemisel

avalikuks teeks saab lähtuda ka nt TsÜS § 2 mõttest, milles tsiviilõiguse allikad on seadus ja

tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad

seda õiguslikult siduvaks. Seega tava kohaselt on Kolviku tee avalik tee). Ajalooline ülevaade

sundvalduse otsuses näitab tee kasutamise osas väljakujunenud tava. Erastamise mõte ja

eesmärk oli kinnistu erastamine tingimusel, et Kolviku tee jääb avalikuks teeks.

5) TeeS kehtetuks muutumise tõttu 01.07.2015 tunnistas Lääne-Harju Vallavolikogu

30.04.2018 määrusega nr 10 TeeS alusel vastu võetud Padise valla kohalike teede nimekirja

kehtetuks. Uus sama sisuga Padise piirkonna kohalike teede nimekiri kinnitati Lääne-Harju

Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121. Nimekirjas oli Kolviku tee kohta välja toodud vaid

terviktee nimi ja number, nii nagu see oli ka TeeS alusel vastuvõetud Padise Vallavolikogu

määrustes. Kolviku tee kohalike teede nimekirjas avaliku teena eksisteerimine ei saanud olla

kaebajatele üllatuseks ja kaebuse esitamine oli kaebajate poolt õigusliku olukorra muutmise

ärakasutamine. Kui KOV kehtestas kohaliku teede nimekirja 2004. a, siis seda ei vaidlustatud.

6) Kehtiva seaduse alusel on võimalik eratee avalikku kasutusse määrata KAHOS-le viitavas

EhS § 94 lg-s 2 sätestatud korras. Ka kehtivad edasi ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse (EhSRS) § 24 kohaselt TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud. Eelmine

EhS § 94 lg 2 redaktsioon nägi ette notariaalse lepingu vorminõude. Kirjalikke ega notariaalseid

lepinguid kaebajatega sõlmitud ei ole, selles osas puudub ka vaidlus.

7) ÜP on ühiskondlik kokkulepe, mis seab õigustatud ootuse planeeringu realiseerimiseks.

Ülekaalukas avalik huvi on välja selgitatud ÜP menetluses, mida sundvalduse seadmisel uuesti

ei menetleta. ÜP täitmine on ainuvõimalik KOV-i õiguspärane tegevus. Selleks et Kolviku tee

ei oleks avalik, tuleks ÜP-d muuta, kuid muutmine ei ole põhjendatud piirkonna arengu tõttu.

Sundvaldusele on eelnenud suur eeltöö, milleks on ÜP kehtestamine. Kui ÜP või DP näeb ette

avaliku kasutusega tee, siis isik, kelle huve planeeritud tee puudutab, võib nõuda, et KOV

realiseerib planeeringu ja algatab selleks sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise

menetluse. Avalikku huvi kaaluti ÜP menetluses ning ÜP kehtis mõne kaebaja puhul juba enne

kinnistute omandamist. ÜP on strateegiline dokument, mis kajastab kohaliku kogukonna n-ö

ühiskondlikku kokkulepet planeeringuala edasise arengu osas. Kuivõrd ligipääs paljudele

kinnistutele ei ole muud teed mööda võimalik, samuti ei ole kokku lepitud teeservituutides, on

tee vastu avalik huvi aktuaalne.

9(34)

8) KAHOS § 4 lg 1 p 8 näeb ette, et avalikes huvides on sundvalduse seadmine lubatav, kui see

on vajalik eratee avalikku kasutusse määramiseks. Avalik huvi kujutab endast avatud ja üheselt

sisustamata õigusmõistet, mille sisustamise õigus ja kohustus on vallal (õigusmõiste

sisustamise diskretsiooniõigus). KOV-i poolt tehtud kaalutlusotsusesse kohus ei sekku (välja

arvatud juhul, kui esineb oluline kaalutlusviga, mida antud juhul ei esine juba kas või

seetõttu, et avalik huvi on kaalutud ÜP kehtestamisel).

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-57-16 (otsuse p 9) leidnud, et teatud tee osale sundvalduse

seadmine oli avalikes huvides põhjendatud olukorras, kus tee oli ainus juurdepääs vähemalt

kahele majapidamisele, millele ei ole alternatiivset mõistlikku juurdepääsu. Kolviku tee läbib

rohkem kui 15 kinnisasja ja on minimaalselt 30 kinnisasjale ainus võimalik alternatiivne

juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seega kohtupraktika näitab, et avalik huvi võib olla ka

erahuvi, mis esineb sarnasel kujul kahel või enamal isikul. Ülekaalukas avalik huvi Kolviku tee

alusele maale sundvalduse seadmiseks tuleneb elulistest asjaoludest. Kinnistuomanikud ei ole

lahendanud tee kasutust eraõiguslike kokkulepetega. Tee avalik kasutus on vajalik, et kinnistu

omanikud saaksid teed püsivalt kasutada. Sundvalduse menetluse käigus kinnistu omanikud

kokkuleppele ei jõudnud. Kui vald ÜP-d ei täida ja Kolviku tee kinnistu alusele maale

sundvaldust ei sea, tekib olukord, kus juurdepääs tuleb alternatiivselt lahendada eraldi

vaidluses, mis poleks mõistlik.

Sundvalduse seadmine on kooskõlas kohtupraktikas antud suunistega. Riigikohus selgitas

lahendis nr 3-2-1-31-17, et olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on

planeeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee

avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid

kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui

kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või

sundvalduse seadmisega./.../ Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse

seadmises, on riigil või KOV-il asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist.

Arvestades kinnisasjade hulka, mille juurdepääs on vaja tagada mööda Kolviku teed, on

ainukene mõistlik lahendus seda kinnisasjadel asuvatele eratee lõikudele sundvaldus ja määrata

tee avalikku kasutusse seaduses sätestatud korras.

9) Kaebajad on välja toonud Riigikohtu 14.06.2017 otsuse nr 3-3-1-16-17, mille p-s 16 on

selgitatud, et kohalike teede nimekirja kinnitamisel muutub selles nimetatud tee avalikult

kasutatavaks. Seega kaebajad leiavad, et sundvaldust seadma ei pidanud, samas vaidlustades

teises haldusasjas nimekirja kandmise õiguspärasust.

10) Teede nimekiri on üldine, milles on tee nimi ja number. Iga teelõigu avalikku kasutamiseks

määramist ei ole kaalutud, teed on nimekirjas tervikteena. Kehtiv seadusandlus ei maini teede

nimekirja, kuid näeb ette eratee avalikuks kasutamiseks määramise EhS § 94 ja KAHOS alusel,

samuti nähakse ette teede teeregistrisse kandmine. Seadus ei välista iga teelõigu eraldi avalikku

kasutusse määramist.

11) Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et Kolviku teed enam avalikuks määrata ei saa. Eratee on

määratlemata õigusmõiste ja seetõttu KOV lähtus asjaolust, et kinnistu paikneb eramaal. Nagu

eelnevalt mainitud, on otsus nr 121 üldsõnaline ja vaidlustatud otsused täpsustavad avaliku tee

ala, mis kantakse teeregistrisse konkreetsete kinnistute teelõikude kaupa.

12) Avalik huvi on kaalutud ja selgitatud vaidlusaluses otsuses ja selle seletuskirjas. ÜP-s tee

avalikuks määramine on juba iseenesest piisav põhjus tee avalikku kasutusse määramiseks.

Kinnistu omanikud ei saa oma kinnistuid kasutada vastuolus ÜP ja sihtotstarbega. ÜP seab

õigustatud ootuse, et KOV täidab planeeringu. Otsuse põhjenduste avaliku huvi loetelu oli välja

10(34)

toodud nii Kolviku kui Kibru tee kohta, kuna koosolekul osales ka Kibru teelõigu omanik. Kuigi

praegu on Kolviku tee kraaviga takistatud, on võimalik mere suunas liikuda ja lõpuks ka

kallasrajale jõuda, kallasrajal on E9 pikamaarada. Kolviku teelt peab olema paljudele

kinnistutele juurdepääs, sõltumata sellest, kui tihedalt kinnistu omanikud oma kinnistuid

kasutavad. Teekasutus on ajalooline ja tavaga tagatud, kuid värav välistab tee kasutamise.

Loetelu oli välja toodud selgitamaks, et jätkuvalt eksisteerib avalik huvi ning see huvi suureneb.

13) Piirkonna detailplaneeringud peavad olema kooskõlas ÜP-ga ja ka juurdepääsud

planeeringualadele

lahendatakse

vastavalt

ÜP-s

märgitud

avalikele

teedele.

Detailplaneeringuid menetletakse eraldi avalikes menetlustes. Alliklepa küla areng on

kooskõlas ÜP-ga. Kinnistu omanikel saab tekkida õiguspärane ootus osas, millega ÜP

realiseeritakse.

14) Kaebajad leiavad, et avalik tee muudab elukeskkonna ohtlikumaks. Vastustaja arvab

vastupidi. Avalik ja korras kõigile avatud tee tagab kiirema esmaabi ja päästeautode ligipääsu

(nt Alliklepa sadama veevõtukoht). KOV ülesanne on mh korraldada jäätmevedu, mis on

kohapõhine. Jäätmeauto peab pääsema kinnistule. Eri omanikele kuuluva eratee puhul puudub

konkreetne vastutaja, kes tagab tee hoolduse ja sageli ka läbipääsu.

Kaebajad leiavad, et avalik huvi ei ole hooldada vallale kuuluvat teelõiku. Lisaks vallale

kuuluva teelõigule on sõlmitud leping ka Alliklepa Arenduse OÜ-le ja A. S. kuuluvate

eraomandis olevate lõikude hooldamiseks. Eelnimetatud teelõigud on avalikus kasutuses. Kui

avalikule lõigule igaüks ei pääse, siis ei ole seaduse täitmine tagatud, järelikult on vajalik

kasutada ka ülejäänud eraomandis olevaid teelõike avalikult, st igaühe poolt, et avalikule

lõigule pääseda. Sundvaldus ja teelõikude avalikuks kasutamiseks määramine tagab teelõikude

avaliku kasutuse. Kaebaja (A. V.) ehitas teele värava, mis takistab avalikele teelõikudele pääsu.

Terviktee ühe lõigu sulgemine takitab ülejäänud tee kasutust ja kinnistuteni pääsu, takistades

seega teiste isikute omandiõiguse teostamist.

15) Kaebajate väide, et tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldus ei ole täidetud, ei vasta

tõele. Otsuse p-ga 4 on määratud kaebajate kinnisasjadele jäävas osas Kolviku tee avalikku

kasutusse ning on otsustatud kanda vastavad teelõigud teeregistrisse. Kaebuse väide, et

sundvalduse kitsendus tuleb kanda kinnistusraamatusse, on aegunud (vt KAHOS seletuskiri).

Samuti on aegunud viide Riigikohtu 09.11.2016 otsusele nr 3-3-1-57-16.

16) Vastustaja ei nõustu, et sundvalduse seadmine 10 m laiuse teekoridorina on ebaotstarbekas.

Tuleohutuse nõuete järgi peab tee Päästeameti jaoks olema vähemalt 3,5 m lai. Avalikul teel

tuleb tagada ka külgnähtavus ja tee äärest peavad olema puud ja oksad eemaldatud vähemalt 1

m laiuselt, teekatendi äärest. Sõidukiirusest tulenevalt on vaja tagada tee ääre nähtavus kuni 2

m laiuselt. Lume lükkamisel võib vaja minna ka laiemat ala. Lisaks on avalikul teel

teekaitsevöönd kuni 30 m tee äärest mõlemale poole, st tee laius, millele lisandub 60 m. 10 m

kasutusala laius on ÜP järgi minimaalne.

17) Sundvalduse tasu määramiseks tellis vallavalitsus eksperthinnangu Lahe Kinnisvara

Hindamine OÜ-lt. Põhjendatud ei ole väide, et hoonestatud maa puhul peaks hindamisel

arvestama hoonestatud kinnistu väärtust. Lääne-Harju vald ega avalikkus kinnistu omanike

hooneid ei kasuta. Eksperthinnangud on allkirjastanud 7. taseme hindaja ja tingimused õiglase

talumistasu hinna määramiseks täidetud. Lääne-Harju vald sõlmis 2019. a arvukalt tee aluse

maa kasutamiseks tasuta isikliku kasutusõiguse lepinguid, seda küll Kibru tee osas, pannes teed

tasuta taluvad kinnistu omanikud ebavõrdsesse olukorda. Samuti on sõlminud tasuta

kasutamiseks 2020. a septembriks lepingud A. S. ja ka Alliklepa Arenduse OÜ. Kui talumistasu

arvestamisel oleks arvestatud tasuta sõlmitud lepingutega, oleks Kolviku tee talumistasu 0 euro

11(34)

lähedane. Sundvalduse tasu suurendamine oleks ebaõiglane teiste teealuse maaomanike suhtes,

kes taluvad avalikku teed tasuta. Mida väiksem on kinnistu, seda enam kinnistu kasutamine ja

seega ka selle väärtus väheneb.

18) Väide, et sundvaldus rikub kaebajate omandiõigust, ei ole tõsiseltvõetav. Kui sundvaldust

ei seataks, rikutaks isikute õigusi, kellel puudub juurdepääs oma kinnistutele. Tegemist on

olemasoleva teega ja sundvalduse seadmisega makstakse omanikele õiglane hüvitis. Kinnistu

omanikud vajavad Kolviku teed ka ise juurdepääsuks ja tee hoolduse kohustuse täidab vald.

Väide, et vald asub koheselt puid langetema, ei ole tõene. Sundvalduse menetluses oli võimalik

hinnata tulevikus tee hooldust takistavad puud, mis on ka märgistatud, et oleks aru saada,

milliste puude eest hüvitis arvestatakse. Otsuse täitmisega ei teki kellelegi kahju. Ka isikud,

kelle kinnistutel asub tee, kasutavad teed. Neile makstakse õiglane hüvitis ja nad vabanevad

teealuse maa maamaksust. Olemasolev teekasutus jätkub tavapärasel aastakümneid toimunud

viisil. Tõenäoliselt paraneb tee kvaliteet.

14. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebused rahuldamata ja mõista kaebajatelt välja

kolmandate isikute menetluskulud.

1) Otsusega nt 7 ja 32 on kehtestatud sundvaldus kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele

Kolviku tee ulatuses tagamaks aastakümneid avalikus kasutuses olnud Kolviku tee avaliku

kasutamise jätkumist. Sundvalduse seadmise alus on kehtiv ja kaebajate poolt vaidlustamata

ÜP. ÜP kaardi kohaselt asub Alliklepa tee ja mere vahelisel alal transpordimaana Kolviku tee,

mis on kaardil tähistatud pruuni tingmärgiga – „kohalik üldkasutatav tee“. Kolviku tee läbib nii

kolmandate isikute kui ka kaebajate kinnistuid. ÜP seletuskirja p 5.6.1 kohaselt peetakse

oluliseks investeerida avalike teede ehitusse: „Vihterpalu-Kolviku-Nina–Alliklepa teed“

positsioonil. Tegemist on vaidlusaluse Kolviku teega. Otsus on lahutamatu osa ÜP

elluviimisest. Kolviku tee puhul ei ole tegemist uue teega. Tegemist on ajaloolise ligi- ja

läbipääsuteega. Samas on ajas muutunud teede avalikku kasutust reguleerivad õigusaktid, mis

on tõstatanud vajaduse Kolviku tee avalikku kasutust vormistada viisil, mis oleks koostkõlas

kehtiva õigusega. Vastavalt sellele on vastustaja ja tema eelkäija Padise vald määratlenud

õigusaktide muudatustest tulenevalt Kolviku tee katkematult avaliku teena kokku seitsmes

ajaliselt üksteisele järgnevas haldusaktis, mis on ÜP kehtestamise järgselt vastu võetud ja

millega KOV on määratlenud avalikult kasutatavad teed (kohalike teede nimekirjad).

2) Kolviku tee aluse maa avalikku kasutust on reguleerinud teemaa omanikega vaikimisi

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt ei sea teemaa omanikud piiranguid tee avalikuks

kasutuseks. Pärast EhS reformi 2015. a toimub avalikuks kasutuseks määratud tee aluse maa

kasutuskokkulepete

sõlmimine

notariaalses

vormis

või

kokkuleppe

võimatusel

sundvõõrandamise või -valduse seadmise läbi. Samas jäid edasi kehtima ka enne reformi teises

vormis (mh suulises vormis) sõlmitud teekasutuse kokkulepped. Nii ongi vastustaja asunud ÜP

järgse avaliku Kolviku tee maakasutuskokkuleppeid vormistama ümber nõutud vormi.

Kuusiku-Antsu, Kadakaoksa, Kadakavälu, Kaasiku ja Kadaka kinnistute omanikud keeldusid

vastustajaga isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisest. Neid kinnistuid läbiva Kolviku tee

lõigule seadis vastustaja ÜP elluviimiseks vastavalt kehtivale õigusele sundvalduse ja määras

tee avalikuks kasutamiseks.

3) ÜP koondab endas avalikku huvi valla piirkondade ja teede planeerimisel. Kehtiva

planeeringu elluviimisel tuleb ülekaalukat avalikku huvi eeldada. Kui ÜP mingil põhjusel ei

vasta avalikule huvile, siis tuleb seda muuta vastavas korras. Kuid seda saab teha üksnes

planeerimisseaduses ette nähtud menetluses. Kuna otsus on võetud vastu ÜP elluviimiseks,

12(34)

kehtib eeldus, et otsuse vastuvõtmiseks esineb avalik huvi. Lisaks on otsuses selle vastuvõtmise

aluseid (mh avalikku huvi) selgesõnaliselt ka põhistatud.

4) Kaebuses on ekslik väide, et Kolviku tee avalik kasutamine on justkui kitsalt kolmandate

isikute erahuvi. Kolmandad isikud viivad ellu ÜP-s seatud eesmärke Kolviku tee piirkonnas

elamuehituse arendamisel. Kohustus planeeringudokumentidest tulenevaid piiranguid taluda on

nii kolmandatel isikutel kui kaebajatel. Kehtestatud planeeringu alusel läbiviidavale kinnisasja

avalikes huvides omandamisele, kohaldatakse KAHOS-t (PlanS § 2 lg 4). Sellest tulenevalt ei

saa käesolevas kohtuasjas jätta tähelepanuta mitte ühtegi Kolviku teega puutumuses olevat

kehtivat planeeringut (KAHOS § 4 lg 1 p 20).

Alliklepa Arenduse OÜ omandis olevatele kinnistutele on kehtestatud kaks detailplaneeringut,

mis mõlemad näevad juurepääsu teena osale planeeringualast ette Kolviku tee. Kehtiva Päärbi

ja Pertanina kinnistute detailplaneeringu kohaselt juurdepääs on avalikult kasutatavalt Kolviku

teelt määratud Kuuse, Kuusemetsa, Männituka, Kase, Sireli kinnistutele ja ühele teekinnistule.

Tegemist on Alliklepa Arenduse OÜ-le kuuluvate kinnistutega. Eksitav on kaebajate väide, et

juurdepääs on määratud Kibru teelt. Puudub muu juurdepääs nimetatud kinnistutele mööda

avalikult

kasutatavat

teed.

Kehtiva

Perbi-Nurme

ja

Perbi-Heinamaa

kinnistute

detailplaneeringute kohaselt juurdepääs kogu planeeringualale on määratud avalikult

kasutatavalt Kolviku teelt. Tegemist on Alliklepa Arenduse OÜ-le kuuluvate kinnistutega.

Puudub muu juurdepääs nimetatud kinnistutele mööda avalikult kasutatavat teed. Mõlemad

eelviidatud detailplaneeringud kehtestati ÜP alusel ja need on ÜP-ga kooskõlas ning kehtivad.

Nii ÜP kui detailplaneeringute eesmärk ei ole saavutatav avalikult kasutatava Kolviku tee aluse

maa avalikes huvides omandamiseta (sundvalduse seadmiseta).

A. S. kuuluvad kinnistud, mille puhul ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik ja mille

ehitusõigus määratakse ÜP alusel projekteerimistingimuste väljastamisega: Perbi-Kuuse

(43101:001:0226) ja Perbi-Kadaka (43101:001:0229). Ainuüksi nimetatud kinnistutele ÜP

alusel projekteerimistingimuste andmine on sundvalduse seadmise alus EhS § 26 lg 5 mõttes,

kui projekteerimistingimuste andmise käigus selgub, et nimetatud kinnistutele avalikult teelt

ligipääsu tagamiseks on vajalik kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamine, sh

sundvõõrandamine või -valduse seadmine. Sundvalduse seadmise vajadus on ilmne, sest

nimetatud kinnistutele pääseb ligi ainult mööda Kolviku teed. ÜP kehtivusele on rajanenud

kümned ja kümned planeeringud ning neile omakorda tuginevad paljud ehitusload. Kõigi ÜP

kohaste üldkasutatavate teede määramine avalikult kasutatavateks teedeks on toimunud

nimetatud ÜP alusel.

5) Kolmandad isikud on omandanud kinnistuid elamuehituseks reserveeritud alal (ÜP kaardil

kollase kaldviirutusega), eeldades, et ÜP kehtib. Kolmandate isikute põhjendatud õiguspärane

ootus tugineb avaliku võimu poolt ÜP-ga antud lubaduste täitmisele – vastustaja poolt ÜP

elluviimisele. PlanS § 74 lg 3 kohaselt saab kinnisomandile seada ÜP-ga kitsendusi planeeringu

korraldaja (PlanS § 74 lg 8 kohaselt KOV üksus). Avaliku võimu sõnamurdlik käitumine tooks

vältimatult kaasa ulatusliku kahju tekkimise kolmandatele isikutele, kes on ÜP-le ja sellele

alusel kehtestatud DP-dele ja väljastatud ehituslubadele rajanevalt teinud ulatuslike

investeeringuid. Seega on kolmandatel isikutel õiguspärane ootus, et vastustaja täidab nii ÜP

kui sellele rajanevalt aastate jooksul väljastatud kümnete haldusaktidega kinnitamist leidnud

lubaduse – tagada Kolviku tee avaliku kasutuse jätkumine.

6) Kolviku teed on avaliku teena kasutatud tegelikkuses aastakümneid ja seda enne otsuse

vastuvõtmist vaikimisi sõlmitud kokkuleppe alusel. Sellise kokkuleppe sõlmimise võimalikkus,

samuti selle kehtima jäämine pärast EhS reformi, tuleneb otseselt ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse §-st 24, millega ka pärast EhS muudatusi jäid kehtima

13(34)

kõik varasemalt sõlmitud kokkulepped erateede avalikuks kasutamiseks (ja seda sõltumata

nende vormist). Tegemist oli tähtajatu kestvussuhtega VÕS § 195 lg 3 tähenduses, mis on

tänaseks asendatud sundvaldusega.

7) Ebaõige on kaebajate väide, justkui ei oleks Kolviku tee puhul tegemist ajalooliselt avalikus

kasutuses oleva teega. Vaidlustatud otsuse kirjeldavas osas on piisava põhjalikkusega

analüüsitud, kuidas Kolviku teed on aastakümneid avalikult kasututatud. Kolviku tee ajalooline

käsitlus aitab selgitada, miks ÜP rakendamine Kolviku tee osas ei eeldanud varasemalt

vastustajalt notariaalsete kokkulepete sõlmimist ja/või sundvalduse, -võõrandamise

kohaldamist. Nimelt, Kolviku tee avalik kasutus tulenes ajaloolisest kasutustavast, maaomanike

ja vastustaja vahel vaikimisega sõlmitud lepingust, mille järgi sai aastakümneid igaüks teed

vabalt ja piiranguteta kasutada. Seevastu vastustaja tagas tee hooldamise ja korrashoiu. Tõele

ei vasta väide, et vastustaja ei ole Kolviku teed hooldanud.

8) Avalikult kasutatavat teed ei saa õiguslikult samastada kitsalt kinnistule juurdepääsutee

lahendusega. ÜP on oma sisult üldkorraldus HMS § 51 lg 2 mõttes. Üldkorralduse adressaadiks

olevate isikute ring ei ole piiratud. ÜP-s lahendatakse avalikuks kasutamiseks määratud

kohalike teede asukohad ( PlanS § 75 lg 1), millelt peab olema tagatud kinnistutele juurepääs.

Avalikuks kasutamiseks mõeldud teede kasutamine on igaühe õigus. Seevastu kinnistutele

juurdepääs lahendatakse konkreetsete kinnistuomanike vahel piiratud asjaõigustega.

9) Ebaõiged on kaebajate väited, et sundvalduse seadmine ja neile kuuluvaid kinnistuid läbiva

Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramine ei ole põhjendatud, kuna nad on ise kokku

leppinud, et võimaldavad läbipääsu nende eraomandis oleva tee kaudu kõigile, kellele see on

nende hinnangul vajalik. Kaebajate senine tegevus on olnud eranditult suunatud Kolviku tee

sulgemisele ja lisanduvate kasutajate tõrjumisele. Kolmandatele isikutele on nii suuliselt kui

kirjalikult kaebajate poolt korduvalt teada antud, et kolmandad isikud seda juurdepääsu

kaebajate arvates ei vaja.

10) Kolviku tee on tervik, mille läänepoolse otsa (vaidlusalune teelõik) avaliku teena sugemine

välistab avalikult teelt ligipääsu ligi 30-le kinnistule; samuti muudab see õiguslikult sisutühjaks

nii kehtestatud ÜP, selle alusel kehtestatud detailplaneeringud ja väljastatud ehitusõigused, aga

ka omandiõiguse kinnistuomanikele, kes oma kinnistutele ei pääse. Kaebajad pakuvad

kolmandatele isikute juurdepääsutee variantidena välja Kolviku tee idapoolset osa, mis pole

tegelikkuses sõidetav (tee on mitme meetri ulatuses läbi kaevatud) või Kuusiku tee, mida pole

praktikas teena olemas. Ühtlasi ei ole põhjendatud kaebajate poolt tehtavad ettepanekud, mille

kohaselt peaks kolmandad isikud rajama endale ise uue ligipääsutee ja hoiduma avaliku tee

kasutusest. Tee avaliku teena ÜP-s määratlemine võimaldab järgmiste planeerimisdokumentide

kehtestamisel ja ehitusõiguste realiseerimisel lähtuda teadmisest, et alale on olemas ligipääs

avalikult teelt. See on teadmine, mida võetakse omakorda arvesse konkreetsete kruntide teede,

trasside, ehitusõiguste jms määramisel ehk ala terviklikul planeerimisel.

11) Viited otsusele nr 121 ei puutu käimasoleva kohtuvaidluse sisusse. Vastustaja ei ole

sundvalduse määramisel tuginenud otsusele nr 121. Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-1305

ei saa mõjutada käimasoleva kohtumenetluse käiku ega tehtavat otsust.

12) Kaebuses on püütud luua kuvandit, justkui soovitakse 28.01.2020 korraldusega nr 81 vastu

võetud Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa DP-ga muuta olemasolevaid juurdepääsutee lahendusi

või saavutada miskit, mida varasem õiguslik ja faktiline tegelikkus ei arvesta. See on ebaõige

ja kohut eksitav. Eelviidatud planeering on võetud vastu kooskõlas kehtiva ÜP-ga ja kehtivate

seadustega. Sellega ei muudeta varasemalt kehtestatud (ja täna kehtivate) planeeringute alusel

ette nähtud juurdepääsutee lahendusi. Kaebuses esitatakse valeväide, justkui oleks seni

14(34)

kehtivate detailplaneeringute kohaselt nähtud juurdepääsud ette Kibru teelt, seejärel väidetakse

et menetluses oleva planeeringuga nähakse ette juurdepääs vaid Kolviku teelt. Viimaks

järeldatakse korralduse nr 81 teksti kontekstiväliselt sisustades, et kuna eelnimetatud korraldus

kõneleb menetluses olevast planeeringust kui „loogilisest jätkust“ kõrval asuva Päärbi ja

Pertanina kinnistute planeeringulahendusele ja kuna varasemalt on kõik juurdepääsud

planeeritud Kibru teelt, tuleks ka menetluses olevas planeeringus kõik juurdepääsud planeerida

Kibru teelt. Juba ainuüksi kaebuse lisades 4 ja 5 toodud tõenditest nähtub, et kaebajad eksitavad

kohut. Vastustaja korralduses sisalduv lause menetluses oleva planeeringu „loogilisest jätkust“

naaberplaneeringule puudutas konkreetselt planeeritud kinnistute (kruntide) suurusi, mitte

juurdepääsuteid. Valed on kaebuses esitatud väited selle kohta, et kehtivate planeeringute

kohaselt planeeriti juurdepääsud vaid Kibru tee kaudu, samas kui menetluses oleva planeeringu

kohaselt hakkab see käima vaid Kolviku tee kaudu. Kolviku tee äärsetele kinnistutele on kõigis

kehtivates ja menetluses olevates planeeringutes ligipääs planeeritud Kolviku teelt ja Kibru tee

äärsetele kinnistutele on ligipääs planeeritud Kibru teelt. Seejuures tegemist on otsusega, mis

rajaneb kehtivale ÜP-le, mis näeb ette kaks paralleelset avalikku teed. Eeltoodud valeväidetele

rajanevalt püütakse kaebusega luua kuvand menetluses olevast Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa

detailplaneeringust kui millestki, mis muudab Alliklepa külas juurdepääsuteede lahendusi. See

ei vasta tegelikkusele.

Mis puutub ÜP-ga kooskõlas olevatesse juurdepääsuteede lahendustesse, siis Kolviku tee on

vastavalt Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2020 korraldusele juurdepääsuteeks ka A. S.

kuuluvatele kinnistutele, mis asuvad Perbi-Luha ja Perbi-Niiduranna detailplaneeringu alal.

Kaebajad on asunud esitama vastuväiteid eespool viidatud Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa

detailplaneeringus toodud juurdepääsuteede lahendustele, sh asunud planeerima alternatiivseid

lahendusi kõigile kolmandatele isikutele kuuluvatele Kolviku tee äärsetele kinnistutele. Need

väited ei ole käesolevas menetluses asjakohased.

13) KAHOS-s on sundvalduse seadmine reguleeritud puhtalt avalik-õigusliku piiranguna, mille

osas teeb vastustaja avalduse ehitisregistrile ja maakatastrile (KAHOS § 39 lg 9) ning seda ei

kanta kinnistusraamatusse. Kinnistusraamat on n-ö eraõiguslike piirangute register.

14) Kolmandatel isikutel ei ole lõplikku seisukohta selles osas, milline peaks olema tee

kaitsevööndi laius. Kehtiva ÜP p 5.1.7 kohaselt on eratee kaitsevööndi laiuseks määratud

mõlemal pool sõiduraja telge 10 kuni 50 m. Seega seades sundvaldusega tee kaitsevööndi

minimaalses võimalikus mahus on vastustaja kolmanda isiku hinnangul juba maksimaalses

võimalikus ulatuses arvestanud kaebajate õiguste riivega. Seega on otsusest kaebajatele selles

osas tulenev õiguste riive proportsionaalne.

15) Talumistasu määr ja kahjuhüvitisega seonduv ei puuduta antud kohtuasjas kolmandate

isikute õiguseid. Vastustaja on siiski sundvalduse seadnud KAHOS § 39 sätteid järgides, viies

läbi kohase ja erapoolet hindamismenetluse ja tagades seeläbi kaebajatele põhistatud hüvitise

kinnistutele seatavate piirangute ja likvideeritavate puude eest.

II

Otsus nr 53

15. Kõik kaebajad paluvad tühistada Lääne-Harju Vallavolikogu 29.06.2021 otsuse nr 53 osas,

milles on Kolviku tee määratud kaebajate kinnisasjade osas perspektiivseks avalikuks teeks,

kustutati Kuusiku tee avalike teede nimekirjast, tühistati otsus nr 121 Kuusiku tee osas ning

määrati Kibru tee avalikult kasutamiseks vaid osaliselt.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult alljärgnevad:

15(34)

1) Kaebajad on vaidlustanud otsuse nr 7 ja otsuse nr 32, millega seati kaebajate kinnisasjadele

sundvaldus Kolviku tee avalikuks kasutamiseks. Nende otsuste tühistamise korral langeb ära

õiguslik alus Kolviku tee avalikku kasutusse määramiseks kaebajate kinnisasjade osas.

Otsusega nr 53 ei ole määratud Kolviku teed kaebajate kinnisasjade osas selle lisast 1 nähtuvalt

küll avalikku kasutusse, kuid lisast 2 nähtuvalt on Kolviku tee määratud antud osas

perspektiivseks avalikuks teeks. Õigusaktidest ei tulene sellist viisi tee avalikuks kasutamiseks

määramise staatust („perspektiivne“ avalik tee) ning kaebajate hinnangul ei muutu Kolviku tee

sellega avalikult kasutatavaks, kuid ei saa välistada, et vastustaja üritab sellega tekitada olukorra

ja õigusliku aluse Kolviku tee tulevikus avalikuks kasutamiseks kaebajate kinnisasjade osas.

Kaebajate hinnangul rikub see nimetatud põhjusel kaebajate õigusi.

2) Otsuse nr 53 lisadest 1 ja 3 nähtuvalt ei määratud otsusega avalikku kasutusse Kuusiku teed

ning kustutati see avalike teede nimekirjast. Selle tagajärjel ei ole Kuusiku tee avalik tee, mille

kaudu oleks võimalik pääseda mh Alliklepa tee ning Kuusiku tee kaudu mh Perbi-Allika, Perbi-

Järvelille, Perbi, Perbi-Luha, Perbi-Niiduranna, Kase, Sireli, Kuusemetsa ja Männituka

kinnisasjade juurde. Kaebajad ei ole küll loetletud kinnisasjade omanikud, kuid kirjeldatud

viisil nendele juurdepääsu piiramise eesmärk näib olevat tekitada olukord, kus juurdepääsu

võimalusi nendele kinnisasjadel vähendatakse, et põhjendada avaliku tee kaudu juurdepääsu

üksnes kaebajate kinnisasja kaudu. Seetõttu rikub otsus ka Kuusiku tee osas kaebajate õigusi

ning kaebajad vaidlustavad otsuse osas, millega ei määratud Kuusiku teed avalikku kasutusse,

kustutati Kuusiku tee avalike teede nimekirjast ning tühistati otsus nr 121 Kuusiku teed

puudutavas osas.

3) Otsuse nr 53 lisas 1 toodud Kibru tee avalikku kasutusse määratud lõikude pikkusest

järeldub, et Kibru tee määrati avalikult kasutatavaks vaid osaliselt. Avalikust kasutuses jäeti

välja lõigud Kibru tee alguse faasis ja lõpus. See rikub kaebajate õigusi kahel põhjusel. Esiteks,

kuna Kibru tee alguses on Kibru tee jäetud osaliselt avalikuks kasutamiseks määramata, ei ole

kaebajatel võimalik sellel liigelda ning pääseda Kibru tee kaudu Viherpalu suunalt liigeldes

(suunal idast läände) Kolviku teele ja seeläbi enda kinnisasjade juurde. Teiseks on selle

eesmärgiks tekitada olukord, kus Kibru tee ei oleks täies osas avalikult kasutatav ning võtta

kaebajatel võimalus argumenteerida otsuste nr 7 ja nr 32 õigusvastasuse põhjendamisel, et

kaebajate kinnisasjast põhja suunas asuvatele kinnisasjadele (mh Perbi-Allika, Perbi-Järvelille,

Perbi, Perbi-Luha, Perbi-Niiduranna, Kase, Sireli, Kuusemetsa ja Männituka ning kinnisasjad,

mis jäävad Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa DP-de alale) on võimalik juurde pääseda Kibru tee

kaudu.

4) Käesoleval juhul toob kaevatav otsus kaasa tagajärje, et KOV on soovinud määrata kaebajate

kinnisasjadel kulgeva eratee tulevikus avalikku kasutusse, mille avalik kasutus riivab kaebajate

omandiõigust.

16. Vastustaja palub jätta kaebuse otsuse nr 53 tühistamise osas rahuldamata ja menetluskulud

kaebajate endi kanda.

1) Otsus nr 53 on õiguspärane ega riku kuidagi kaebajate õigusi. Otsusega jäid avalikku

kasutusse ainult need teelõigud, mis kuulusid vallale ja/või mille kasutamiseks oli sõlmitud

maaomanikuga leping või oli seatud sundvaldus. Perspektiivsete avalike teede nimekiri ei

kitsenda kaebajate õigusi, vaid on tegevusjuhis vallavalitsusele. Otsus nr 53 lisade puhul on

tegemist informatsiooni koondava teeregistri alusdokumendiga, mis aitab tuvastada ja eristada

teid. Otsuse lisas 1 on igal teel nimi ja number, teed on välja toodud katastriüksuste teelõikude

kaupa, mis on aluseks teeregistri andmete korrastamiseks ja kandmiseks maakatastri teede

kaardil. Otsuse lisas 1 on kohalike teedena välja toodud ainult need teed, mis kuuluvad Lääne-

Harju vallale või on lepingute või sundvalduse alusel avalikku kasutusse määratud. Kõik lisa 1

16(34)

nimekirjas olevad kohalikud teed on õiguslikul alusel avalikult kasutatavad. Sellise nimekirja

olemasolu tagab ülevaatliku alusdokumendi teeregistri andmete korrastamiseks, tagamaks

õigusselgust. Otsuse lisa 1 sisaldab informatsiooni, millistel teelõikudel võib igaüks liigelda

ning millised teelõigud on eraomandis.

2) Otsus ei määra teid avalikku kasutusse ega sea kinnistutele kitsendusi. Kaebajate kinnistute

teelõigud on jäänud perspektiivsete avalike teede nimekirja seniks, kuni Kolviku tee suhtes

jõustub kohtuotsus. See ei ole õiguslik alus tee avalikku kasutusse määramiseks tulevikus.

Avaliku kasutuse alused tulenevad seadustest, Padise valla ÜP-st, tavast ja sundvalduse

seadmise otsustest. Kohtuotsuse jõustumiseni on Kolviku tee kaebajate teelõigud lisa 1

nimekirjas erateedena ja lisas 2 nimekirjas perspektiivsete kohalike teedena. Selline teede

liigitus on õiguspärane. Otsuse nr 53 lisas 1 jäid avalikku kasutusse vaid need teelõigud, mille

kasutamiseks oli õiguslik alus. Lisaga 2 on volikogu volitanud vallavalitsust tegelema avalike

teede vahelisel alal erateelõikude seaduses sätestatud korras avalikku kasutusse määramise

ettevalmistava tegevusega. Nimekiri ei kitsenda kellegi õigusi.

Vastustaja ei nõustu, et puudub õiguslik alus lisa 2 perspektiivsete teede nimekirja

kinnitamiseks. See nimekiri on kooskõlas vallas kehtivate planeeringutega ja koondab ühte

dokumenti avaliku huviga teed, millega vallavalitsus peab tegelema. Tegemist on

olemasolevate teedega, mis on tava alusel olnud juba ajalooliselt avalikus kasutuses ning mis

ühendavad omavahel avalikke teelõike, mida on hooldanud vald ja mille avalikku kasutusse

määramiseks on avalik huvi. Teid, mis osaliselt on avalikus kasutuses ja osaliselt eraomandis,

on keeruline hooldada põhjusel, et kõik omanikud ei teosta hooldust ühel ajal või ei hooldata

oma teelõike üldse. Selliste teede puhul ei ole avalikele teelõikudele pääsemine tagatud. Kõigi

omanikega ei ole jõutud saavutada kokkulepet, samuti ei ole jõutud kõigile teelõikudele

avalikuks kasutamiseks sundvaldust seada. Lisas 2 olevaid teid ei ole avalikku kasutusse

määratud ning iga konkreetse teelõigu avalikku kasutusse määramiseks tehakse eraldi volikogu

otsus. Otsuse nr 53 lisa 2 ei piira kuidagi nimekirjas olevate kinnistute omanike õigusi.

Kuna Padise piirkonna teed olid nimekirjas eelnevalt tervikteena ja vald hooldas erateelõike,

siis lisa 2 loob õigusselgust kinnistu omanikele, kelle kinnistu registriosas puudub teeservituut.

Nimekiri aitab vältida asjatuid omavahelisi eraõiguslike naabrite vahelisi vaidlusi seoses tee

hooldamise ja remondiga, sest vallavolikogu on andnud vallavalitsusele volituse tegeleda

kinnistute omanike asemel teelõikude kasutusõiguse läbirääkimistega ja teelõikude avalikku

kasutusse määramise ettevalmistamisega. Perspektiivsete kohalike teede nimekiri on kooskõlas

KOKS § 6 lõike 1 KOV-i kohustusega korraldada vallas mh ruumilist planeerimist, valla

ühistransporti ning valla teede ehitamist ja korrashoidu, samuti on see kooskõlas KOKS § 22

lõikega 2 ja § 30 lõikega 1, millega volikogu võib anda vallavalitsusele volitusi ja ülesanded.

3) Kuusiku tee ei kuulu kaebajatele ega puuduta kaebajate õigusi. Kaebajad ei vaja Kuusiku

teed oma kinnistule juurdepääsuks põhjusel, et selleks on sobiv juurdepääs Kolviku teelt, mis

osaliselt läbib ka kaebajate endi kinnistuid. Kuusiku teed ei ole pikaaegselt kasutatud, see on

olnud aastaid kinnikasvanud ja loodusest kadunud. Üle Eesti toimus teede inventeerimine 2016-

2021, mille tulemusel Kuusiku teed ei tuvastatud ja mistõttu olematu tee tuli teeregistrist

kustutada. Teed, mida olemas ei olnud, ei saanud teeregistrisse kanda eratee ega avaliku teena.

Lääne-Harju Vallavalitsus selgitas kaebajate kinnistute sundvalduse menetluses välja Kuusiku

tee maaomanike seisukoha, mille kohaselt nad ei nõustunud Kuusiku tee taastamise ja avaliku

kasutusega. Kuna Kuusiku tee puudub, ei saa selle kaudu Kolviku teele.

Kuusiku tee kasutamiseks Lääne-Harju vallal avaliku kasutuse õigus puudub, millest tulenevalt

ei ole Lääne-Harju valla poolt määratud Kuusiku tee avalikku kasutusse. Kuusiku tee

17(34)

väljajätmine teede nimekirjast on õiguspärane. Kuna Kuusiku tee maakasutus oli lahendamata,

oleks otsuse nr 121 kehtima jätmine Kuusiku tee osas õigusvastane.

Kaebajad soovivad sisuliselt kohtu kaudu taastada Kuusiku tee avaliku kasutuse nii, nagu see

oli eelmises teede nimekirjas. Kaebajate sellisest väitest tulenevalt tuleks määrata ka Kolviku

tee avalikku kasutusse sõltumata omandiõiguse või kasutusõiguse puudumisest täies ulatuses.

On selge, et kaebajad sellega ei nõustuks.

4) Kibru tee läbib 3 küla ja arvukalt katastriüksusi. Kolviku järvede juurest on osa Kibru teed

mere poolt minema viidud ja teede nimekirja ei saanud kanda teelõiku, mida ei ole tegelikult

olemas. Tee puudumise tuvastas teede inventariseerimine. Olematut teelõiku ei saanud

kasutada kaebajad ega keegi teine, seega puuduva teelõigu väljajätmine teede hulgast oli

õiguspärane. Mere poolt ära viidud teeosast alates muudeti osa Kibru teest Sadama teeks (tee

nr 5621144, Alliklepa teest kuni Alliklepa sadamani). Avalikus kasutuses on ainult need Kibru

tee teelõigud, mille kasutusõigus on lahendatud. Kibru tee on lisas 1 märgitud õigesti.

Kuigi eelnevate TeeS alusel vastuvõetud Padise valla määrustega ja otsusega nr 121 olid Padise

piirkonna teed nimekirjas tervikteedena, kus välja oli toodud ainult teede nimi ja number, siis

ilma kasutusõiguseta teelõike kohalike teedena teede nimekirja ei kantud. Kehtiv teede

nimekirja otsus nr 53 eristab avalikke ja erateelõike, metsateid ning on õiguspärane. Kaebajatel

puudub õigus nõuda endisel kujul olnud otsuse taastamist.

17. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja mõista kaebajatelt välja nende

menetluskulud.

1) On selgusetu, millise täiendava õiguste kaitse tagab kaebajatele otsuse nr 53 vaidlustamine

olukorras, kus varasemates menetlustes on kaebajad juba vaidlustanud kõik neid otseselt

puudutavad haldusaktid seonduvalt Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramisega. Samuti

ei ole aru saadav, kuidas ja millist kaebajate subjektiivset õigust riivab teede registrist teede

kustutamine, mis ei asu kaebajate maal ja milliseid teid ka praktikas täna ei eksisteeri (ehk siis

ei saa kaebajad neid ka kasutada oma kinnistule juurdepääsuks).

2) Kaebajatel on vastuoluline ja ebaselge positsioon selles osas, kas otsus nr 53 määrab või ei

määra Kolviku teed avalikult kasutatavaks teeks. Kolmanda isikute hinnangul ei ole sellises

olukorras võimalik pöörduda halduskohtusse.

3) Kaebus on vastuoluline ka selles osas, mis puudutab Kuusiku ja Kibru tee avalikuks teeks

määramise vajalikkust. Kaebajate poolt välja toodud Kuusiku teed reaalsuses ei eksisteeri ehk

erinevalt Kolviku teest oleks tegemist sisuliselt uue tee rajamisega. Kibru tee „algus“ ja „lõpp“,

millele kaebuses viidatakse, ei võimalda tuvastada, millist osa Kibru teest kaebajad silmas

peavad. Kui kaebajad peavad silmas Kibru tee mereäärset osa, mis on tormidega ära uhutud,

siis ka siin ei ole küsimus olemasoleva tee õigusliku staatuse muutmisest, vaid vajadusest rajada

täielikult uus tee.

4) Kaebusest jääb arusaamatuks, milline on kaebajate subjektiivsete õiguste riive seonduvalt

kahe olematu tee teede registrist väljaarvamisega. Tänasel päeval ei ole neid teid faktiliselt

olemas. Juhul, kui lähtuda kaebuses viidatud põhistusest, et subjektiivsete õiguste riive on

kaebajate õiguste osas olemas, kuna nende teelõikude väljaarvamisega suurendatakse

argumente Kolviku tee kasutuseks, siis sama loogika kohaselt õnnestub sellest nimekirjast leida

veel teid ja teelõike, mille väljaarvamine vähendab alternatiivseid marsruute kaebajate (ja

kolmandate isikute) kinnistuteni jõudmiseks. Ühelt poolt võitlevad kaebajad selle eest, et

avalikke teid (mh faktiliselt olematute teede arvelt) oleks rohkem, aga teisalt et nende endi

kinnistut läbiv ajalooline ja olemasolev tee nende kinnistute osas enam avalikult kasutatav ei

18(34)

oleks. Sellest tulenevalt on kaebajad asunud vaidlustama ka otsuseid (ja seda ulatuses), mis

kaebajate õigusi tegelikkuses ei riiva, kuid annavad võimaluse venitada menetlust.

III

Korraldus nr 1139

18. Kaebajad (A. V., R. ja R. K., B. V-K.) paluvad 02.12.2021 esitatud kaebuses tühistada

Lääne-Harju Vallavalitsuse korralduse nr 1139 ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

1) Padise Vallavolikogu 14.09.2005 otsusega nr 158 on kehtestatud Päärbi ja Pertanina

kinnistute detailplaneering. Lääne-Harju Vallavalitsuse 02.11.2021 korraldusega nr 1139

kehtestati Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa kinnistute ning lähiala detailplaneering (edaspidi

2021 DP). Planeeringualale juurdepääs on määratud kaebajate kinnistuid läbiva Kolviku tee

kaudu, kuigi planeerimismenetluses kaaluti kolme alternatiivi. Detailplaneeringuga ette nähtud

planeeritavatele viiele elamumaa kruntidele juurdepääs Kolviku tee kaudu (positsioonid 1 – 5).

Ülejäänud planeerimisalale planeeritavatele kolmele elamumaa kruntidele on juurdepääs

planeeritud Sadama (endine Kibru) tee kaudu (positsioonid 8 – 10). Kaebajad leiavad, et kogu

planeeringualale tulnuks juurdepääs määrata Sadama tee (end. Kibru tee) kaudu, mh arvestades,

et vastustaja käsitleb eelviidatud planeeringualasid seotud aladena.

2) Teekonna pikkuse arvutus lähtub asjakohatust võrdlusest. PlanS § 126 lg 1 p 4 rakendades

omab tähtsust asjaolu, kui pikk on teekond lähima avaliku teeni. Asjakohatu on ka korralduse

põhjendustes toodud arutluskäik keskkonnasäästliku ning energiatõhusa lahenduse osas.

Sadama tee on planeeringualale lähim avalik tee ning määratud otsusega nr 53 avalikult

kasutatavaks. Juurdepääsutee alternatiivi 2 puhul on planeeringuala piir praktiliselt Sadama

(Kibru) tee kõrval, mis tähendab, et on olemas otse planeerimisalalt juurdepääs avalikule teele.

Seega õige võrdlus oleks 0 meetrit alternatiivi 2 puhul (otse Sadama teele) vs 600 meetrit

alternatiivi 1 puhul (Kolviku tee kaudu Alliklepa teele, mis on avalik tee). Kolviku tee on

kaebajate kinnisasju läbivas osas eratee ning nende osade kasutamine eeldaks servituutide

seadmist. Päärbi ja Pernaina kinnistute detailplaneeringu ülemistele kruntide toimub samuti

juurdepääs Sadama (Kibru) tee kaudu. Juurdepääsu määramisel on ÜP asjassepuutumatu,

mistõttu valitud lahenduse puhul sellele tuginemine pole põhjendatud. Tegemist on lisaks ÜP-

ga, mis on 20 aastat vana. Sõltumata üldplaneeringu sisust ei ole selle ülesandeks määrata

detailplaneeringute alale juurepääsuteid. Sellist ülesannet PlanS § 75 lg 1 üldplaneeringule ette

ei näe.

3) Detailplaneeringu alale hakkab juurdepääs kulgema läbi kaebajate kinnisasjade (Kuusiku-

Antsu, mis kuulub A. V.; Kadakaoksa, mis kuulub kaasomandina R. K. ja B. V-K.; Kaasiku,

mis kuulub R. K.). See toob kaebajatele kaasa esiteks vajaduse nende kinnisasjade

koormamiseks teeservituudiga. Teiseks, kaebajate kinnisasjadel tõuseb olulisel määral

liikluskoormus,

mis

toob

omakorda

kaasa

ebaproportsionaalseid

häiringuid

ning

privaatsusõiguse riive.

19. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

1) Kolviku tee avalik kasutus tuleneb ÜP-st, mitte kaevatavast DP-st. See vastab ka

varasematele samal alal kehtestatud detailplaneeringutele (2007 DP kehtis kuni vaidlustatud

2021 DP kehtestamiseni). Juurdepääsutee osas pole midagi varasemaga võrreldes muutunud.

Kolviku tee avalikku kasutusse määramist on käsitletud käesolevas asjas esitatud varasematele

kaebustele vastates.

2) Kaebajate soov määrata juurdepääsuteeks üksnes Sadama tee pole millegagi põhjendatud.

Kaebaja viide Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.01.2020 korralduse nr 81 sõnastusele, mille

19(34)

kohaselt planeeritav ala moodustab loogilise jätku Padise Vallavolikogu 14.09.2005 otsusega

nr 158 kehtestatud Päärbi ja Petranina detailplaneeringule, ei tähenda, et juurdepääsu peab

lahendama Sadama teed mööda. Planeeringuala kattub ka 20.06.2007 otsusega nr 129

kehtestatud Perbi- Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringuga, kus juurdepääs oli

lahendatud mööda Kolviku teed. Kuna detailplaneering on üldplaneeringu kohane ja samal alal

oli olemas kehtiv detailplaneering, mis nägi ette sama juurdepääsutee, siis ei ole tegemist

omandiõiguse riivega, mis oleks põhjuslikus seoses 2021 kehtestatud detailplaneeringuga.

3) Detailplaneeringu ala asub kahe üldplaneeringus ettenähtud avaliku tee vahel, seetõttu on

võimalik lahendada juurdepääs avalikule teele nii Kolviku tee kui ka Sadama tee kaudu.

Planeerimisel on kaalutud mõlema tee kasutamise võimalusi ja leitud, et planeeringualale on

võimalik pääseda nii Kolviku tee kui Sadama tee kaudu. Juurdepääsutee kinnistute omanikega

on sõlmitud teeservituudi kokkulepped (leping nr 3758, 18.12.2019 ja leping nr 2028,

09.06.2021, notar Tiit Sepp notaribüroos) kuni Kolviku teeni, mis tähendab, et maakasutus on

lahendatud nii Kolviku teeni kui ka Sadama teeni. Selline lahendus võimaldab liikluskoormust

hajutada ning liiklejate teekonna pikkuseid optimeerida. Selliselt on täidetud asustuse

planeerimise

tasakaalustatuse

põhimõte

ning

optimaalsed

teekonnad

on

ka

keskkonnasäästlikumad.

Vastustaja lahendas planeeringu menetlusega paralleelselt nii Sadama tee kui Kolviku tee

avaliku kasutuse. Sadama tee maaomanikega saavutati kokkulepped tee avalikuks kasutamiseks

ja seetõttu on otsuse nr 53 lisas märgitud Sadama tee kohaliku teena. Poolelioleva kohtuvaidluse

tõttu ei ole Kolviku teed kaebajate kinnistute osas kantud teeregistrisse ega otsuse nr 53 lisas

kohaliku teena, kuid see ei tähenda, et Kolviku teed poleks määratud avalikku kasutusse.

Asjaolu, et Kolviku teele tuli seada sundvaldus ja selle kaudu määrata eratee avalikku kasutusse

ning pooleli on kohtuvaidlus ei tähenda, et Kolviku tee kaudu planeeringualale juurdepääsu

määramine on võimatu ja otsus õigusvastane. Mõlema tee puhul on tegemist olemasoleva

erateega. Mõlemat teed kasutades on hajutatud teede koormus.

Arvestatud on juurdepääsutee pikkus küla keskele. Võrrelda saab erinevaid kaugusi, ka näiteks

kaugust detailplaneeringualalt valla keskusesse või Tallinna kesklinn, kuhu on Kolviku tee

kaudu lühim tee.

4) Üldplaneeringu vanus ei muuda planeeringut kehtetuks. Kõik piirkonna detailplaneeringud

ja ehitusõigused on kooskõlas Padise valla üldplaneeringuga. Kuna üldplaneering näeb ette

avalikud teed ja selle vahele elamumaad, on põhjendatud juurdepääsude lahendamine

üldplaneeringus ettenähtud avalikke teid mööda.

Vastustaja nõustub väitega, et üldplaneering ei muuda iseenesest teed avalikult kasutatavaks.

Samas piirkonna detailplaneeringud sisustavad ja konkretiseerivad üldplaneeringus määratud

elamureservmaa juhtfunktsiooniga ala ja on kooskõlas üldplaneeringuga. Kolviku tee on

üldplaneeringus avalik tee. Ka üldplaneeringust tuleneb tee avaliku kasutuse õigustatud ootus.

Kuna üldplaneering on kahe tee vahele ette näinud elamumaa, on mõlema tee avaliku kasutuse

lahendamine kohaliku omavalitsuse poolt põhjendatud.

5) Varem samal alal kehtiva DP-da võrreldes ei muutu tee kasutuskoormuse ja kaebajatele

avalduvate mõjude osas midagi.

20. Kolmas isik (Alliklepa Arenduse OÜ) leiab, et kaebus tuleb ka selles osas jätta

rahuldamata ja välja mõista kaebajatelt kolmanda isiku menetluskulud.

1) Puudub kaebeõigus. Kaebajad ei esitanud planeerimismenetluses vastuväiteid (v.a A. V.).

2021 DP ei lahenda Kolviku tee avaliku kasutamise küsimust.

20(34)

2) Vastutaja on planeerimisdiskretsiooni teostanud õiguspäraselt, esitades korralduses piisava

analüüsi ja põhistused, miks on Kolviku tee kaudu planeeringualale osalise juurdepääsu

ettenägemine mõistlik ja põhjendatud.

Korralduses nr 1139 on detailselt välja toodud, et juurdepääsuteede määramisel analüüsis vald

kõiki tõstatud alternatiive. Kuna korralduse nr 1139 lahutamatuks osaks on DP seletuskiri, siis

on oluline märkida, et lisaks korralduses esile toodud põhistustele, on juurdepääsuteede analüüs

ja põhjalikud kaalutlused kirjutatud eraldi alapeatükina lahti ka DP seletuskirjas.

2021 DP lähtub täna olemasolevatest ja ajalooliselt väljakujunenud juurdepääsuteede

lahendusest ning ÜP-st. Detailplaneering lähtub varasemalt (s.o 2005 ja 2007 aastal) samale

planeeringualale kehtestatud detailplaneeringutes toodud juurdepääsuteede lahendustest. DP

alale varasemalt kehtestatud (2005. a detailplaneering) on olulises osas ellu viidud. Seega on

kaalukad argumendid olemasolevate ja kehtivate juurdepääsuteede juurde jäämiseks.

3) Kaebuses väidetakse läbivalt, et puudub vaidlus, et Kolviku teed ei ole avalikku kasutusse

määratud. Sellele ebaõigele väitele rajanevalt esitakse kaebuses täiendavaid uusi eksitavaid

väiteid – nt väide, et Kolviku teele tuleks seada selle kasutamiseks servituudid.

4) DP ei määratle Kolviku tee õiguslikku seisundit, samuti ei pane see kaebajatele uusi või

täiendavaid kohutusi. 2021 DP määratleb üksnes juurdepääsutee võimaliku asukoha.

Käesoleval juhul siis osade planeeringualasse jäävate kinnistute osas läbi avaliku Kolviku tee

ja sealt edasi mööda kehtivate servituudilepingutega hõlmatud erateed planeeringualani.

Kalakotka, Rannakotka, Kivikotka kinnistutele on tagatud juurdepääs 2005 detailplaneeringu

kohaselt, s.o Kibru teelt. Perbi- Nurme ja Perbi Heinamaa planeeritavatele kinnistutele on

tagatud juurdepääs 2007 detailplaneeringu kohaselt, s.o avalikult kasutatavalt Kolviku teelt läbi

Kadakavälu, Kadakamarja, Kadaka, Saunametsa ja Perbi-Vanatoa kinnistute eelnimetatud

kinnistuomanikega sõlmitavate servituudilepingute alusel.

5) Kaebajad taotlevad kogu 2021 DP alale juurdepääsu loomist üksnes Kibru tee kaudu.

Nimetatud ettepaneku realiseerimine tooks kaasa veetrasside, elektri maakaablite ja

liitumispunktide ümberplaneerimise ja-ehitamise. Kinnistupiiride ja juurdepääsuteede

ümberplaneerimise, -ehitamise, veelkord kinnistute piiride muutmise ja katastritoimingud,

kinnistamise. Sellega riivataks kolmanda isiku õiguspärast ootust kehtestatud ja tänaseks ka

paljuski realiseeritud haldusaktid püsimajäämise osas, sj kehtiva üldplaneeringu, 2005 ja 2007

detailplaneeringu ning nende alusel väljastatud ehituslubade ja realiseeritud ehitusteatiste

püsimajäämise osas. Kolmas isik on seisukohal, et avalik võim ei saa oma otsustustes käituda

sõnamurdlikult ja juba eksisteeriva ning olulises osas realiseeritud infrastruktuuri arvesse

võtmine juurdepääsuteede määramisel on õige ja põhjendatud.

6) Ühtlasi, planeeringuala kõigile kinnistutele juurdepääsu loomine läbipääsuservituutidega

üksnes Kibru tee suunalt (ehk siis Kolviku teelt liikluse välistamine) ei lahendaks ka kaebajate

kaugemat soovi sulgeda Kolviku tee avalik kasutamine tervikuna, sest Kolviku tee on oluline

juurdepääsutee mitte ainuüksi 2021 DP alale, vaid kümnetele kinnistutele, sj on avaliku Kolviku

tee kaudu nähtud ette juurdepääs mh 2005 detailplaneeringu alusel moodustatud viiele

kolmanda isiku omandis olevale teisele kinnistule. Vastustaja avaldatud andmete kohaselt peab

avalikult kasutatav Kolviku tee tagama juurdepääsu enam kui 30 kinnistule.

7) Kaebajate kinnistutele pole vaja seada Kolviku tee avalikuks kasutamiseks servituute.

Avalikkus kasutab Kolviku teed 2021 DP-st sõltumata, mistõttu privaatsuse riive ja häiringute

suurenemise väide on ebaõige.

KOHTU PÕHJENDUSED

21(34)

21. Kohus leiab, et kõik kaebused tuleb jätta rahuldamata.

Kohus käsitleb esmalt sundvalduse seadmise otsustele nr 7 ja 32 esitatud tühistamiskaebusi (I),

seejärel otsuse nr 53 tühistamiskaebust (II) ning Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa kinnistute

ning lähiala detailplaneeringu kehtestamise korralduse nr 1139 tühistamise nõuet (III),

viimasena lahendab kohus menetluskulude taotlused (IV).

Esialgse õiguskaitse ja kaebaja R. K. trahvimise taotluse esialgse õiguskaitse määruse täitmata

jätmise eest lahendab kohus otsusega samaaegselt tehtavas määruses.

I

Otsused nr 7 ja 32

22. Nimetatud otsustega seati kaebajate kinnisasjadele tähtajatu sundvaldus valla kasuks,

määrati kinnistuid läbivad teelõigud avalikku kasutusse ja kanti teeregistrisse ning määrati

kinnistu omanikele ühekordne hüvitis.

23. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Kolviku tee tervikuna on alates 25.04.2002 kehtivas Padise

valla üldplaneeringus tähistatud kui kohalik üldkasutatav tee.

Samuti ei ole vaidlust, et Kolviku tee kuulub erinevates lõikudes teiste hulgas nii vallale (ligi

190 m teelõik) kui ka kaebajatele (vt otsustega nr 7 ja 32 hõlmatud teelõigud (kasutusala)

katastriüksuse plaanil, kaevatavate otsuste lisad).

Kohalike teede nimekiri kinnitati viimati Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr

121 ning selles oli märgitud ka Kolviku tee (nr 5620002). Puudub vaidlus, et otsus nr 121 oli

kaevatavate sundvalduse otsuste tegemisel kehtiv ning kehtis ka kohtusse pöördumise hetkel.

Otsus nr 121 tühistati kohtus osaliselt käesoleva kohtumenetluse ajal ja kohtus tühistamata

jäänud osas tunnistati KOV-i poolt kehtetuks (otsusega nr 53).

Puudub vaidlus, et otsuse nr 121 vastuvõtmise ajaks olid lepingud Kolviku tee, kaebajate

eraomandis oleva maa, kasutamiseks sõlmimata. Samuti ei olnud seatud sundvaldust. Kuna

vallal kaebajatega isikliku kasutusõiguse lepinguid sõlmida ei õnnestunud teavitas Lääne-Harju

Vallavalitsus kaebajaid sundvalduse menetluse algatamisest (vt kaevatavate otsuste eelnõude

seletuskirjade osa menetlustoimingud). Puudub vaidlus vastava teate kättesaamise osas.

Puudub vaidlus, et volikogul oli sundvalduse seadmise otsuste andmiseks ja eratee avalikku

kasutusse määramiseks pädevus (KAHOS § 39 lg 1 koosmõjus EhS § 39 lg-ga 1 ning EhS § 94

lg-d 1, 2).

24. Kaevatavate otsuste ja nende eelnõude seletuskirjade ning vastustaja kohtumenetluses

esitatud selgituste põhjal on sundvalduse seadmise põhjendused kokkuvõtvalt järgmised:

- Kuna vahepeal on seadused muutunud ja koostamisel on uus Lääne-Harju valla teede nimekiri,

oli vajadus talumiskohustus kehtestada KAHOS-s sätestatud korras.

- Kolviku tee on olnud aastakümneid avalik tee. Padise valla üldplaneeringu kohaselt on

Kolviku tee kohalik üldkasutatav tee. Kolviku tee on olnud kohalike teede nimekirjas alates

12.05.2004. Kolviku tee on olnud ajalooline avalik tee. Kolviku tee avaliku kasutuse vajadus

tuleneb üldplaneeringust, mida pole muudetud.

- Tänaseks on Kolviku tee juurdepääsuks vähemalt 30 katastriüksusele ja Alliklepa küla

detailplaneeringute menetluses on arvestatud Kolviku tee avaliku kasutamisega.

22(34)

- Ülekaalukas avalik huvi on kaalutud üldplaneeringu kehtestamisel. Üldplaneeringuga on

kohalik omavalitsus võtnud kohustused ja tekitanud kinnistute omanikele õiguspärase ootuse

määrata muuhulgas Kolviku tee avalikuks teeks.

- 2020. a septembris sõlmiti notariaalsed isikliku kasutusõiguse lepingud Perbi-Kuuse, Kolviku

tee L1, Kolviku tee, Kolviku tee L3 ja Veelätte kinnistute kasutamiseks. Ülejäänud kinnistute

omanikud lepingu sõlmimisega ei nõustunud.

- Avalik huvi Kolviku tee avaliku kasutusega teena kasutamise suhtes ei ole möödunud. Teid

ühendav terviktee puudutab teiste kinnistute omanike õigusi.

- Kehtiv üldplaneering on tekitanud kinnistute omanikele õigustatud ootuse ja subjektiivse

õiguse pääseda oma kinnistule tasuta ja nõuetele vastavat teed mööda, mis erinevatele

omanikele kuuluvate teelõikude puhul ei pruugi olla tagatud. Liiatigi puuduvad

kinnistusraamatus kahe esimese Kolviku teelõigu (Kuusiku-Antsu kinnistul asuv 323 m

pikkune lõik, ja Kadakaoksa kinnistul asuv 31 m pikkune lõik) kasutamiseks teeservituudid.

Otsuse nr 7 kohaselt (lk 5) Lääne-Harju Vallavalitsus kontrollis kinnistusraamatu andmeid ja

tuvastas, et kinnisasjade omanike vahel on sõlmitud vaid üksikud teeservituudi lepinguid,

kokku kuue kinnisasja kasutamiseks. Kahe Alliklepa tee poolse kinnistu (Kuusiku-Antsu ja

Kadakaoksa) kinnistusraamatus ei olnud ühtegi märget teeservituutide kohta, kuid neid

kinnistuid peab kasutama vähemalt 30 kinnisasja/maaüksuse omanikku oma kinnisasjale

juurdepääsuks.

Otsuse nr 7 leheküljel 4 on toodud kokkuvõte, kuidas vald sisustas ja selgitas asjast huvitatud

isikutele 30.09.2020 toimunud koosolekul määratlemata õigusmõistet avalik huvi. Seejuures on

see loetelu ühisena esitatud nii Kolviku tee kui Kibru tee kohta. Kaebajate etteheidetele avaliku

huvi sisustamise osas on vastustaja kohtumenetluses andnud selgituse, et kuna koosolekul

osales ka Kibru teelõigu omanik, toodi välja avalik huvi ka Kibru teed arvestades. Vastustaja

möönis, et kuigi praegu (vastuse esitamise ajal) on Kolviku tee kraaviga takistatud, on võimalik

mere suunas liikuda ja lõpuks ka kallasrajale jõuda, kallasrajal on E9 pikamaarada. Kolviku

teelt peab olema paljudele kinnistutele juurdepääs, sõltumata sellest, kui tihedalt kinnistu

omanikud oma kinnistuid kasutavad. Teekasutus on ajalooline ja tavaga tagatud, kuid värav

välistab tee kasutamise. Loetelu oli välja toodud selgitamaks, et jätkuvalt eksisteerib avalik huvi

ning see huvi suureneb.

Ü. ja T. T. suhtes tehtud otsuses nr 32 (antud ligi 2 kuud pärast otsust nr 7) on põhjendatud, et

Allikmetsa kinnistule jääv 6 m pikkune Kolviku tee teelõik ühendab avalikud teelõigud:

Kolviku tee avalikuks kasutuseks on seatud sundvaldus Kuusiku-Antsu, Kadakaoksa,

Kadakavälu, Kaasiku ja Kadaka kinnisasjadele otsusega nr 7. Allikmetsa kinnistu nurka läbiva

6 m pikkuse teelõigu kasutamine on avalikes huvides vajalik, vastasel juhul puuduks ühendus

avalike teelõikude vahel. Tee on olnud enne kinnistu praeguse omaniku poolt omandamist juba

kohalike teede nimekirjas ja puudub alternatiivne lahendus Kolviku tee ümberehitamiseks. (lk

3)

Otsuses nr 7 (lk 4) on märgitud, et Lääne-Harju Vallavalitsus selgitas Kuusiku tee (teeregistri

nr 5620001) avaliku kasutuse võimalust alternatiivse lahendusena ning selgus, et Kuusiku tee

omanikud ei soovi Kuusiku tee avalikku kasutust. Samuti olid selle lahenduse vastu Kolviku

tee avalikust kasutusest huvitatud kinnistute omanikud. Otsuse nr 32 eelnõu seletuskirjas (lk 7)

on lisaks välja toodud, et Kuusiku tee on kinnikasvanud.

Kaevatavates haldusaktides tuginetakse KOKS § 22 lg-le 2, KAHOS § 4 lg 1 p-le 8 ja lg-le 2,

§ 39 lg-le 2, EhS § 94 lg-le 2 ja Padise valla üldplaneeringule.

23(34)

25. Kohus ei nõustu kaebajatega, et Kolviku tee kohalike teede nimekirja kandmine (otsuse nr

121 kehtivus) välistas iseenesest sundvalduse seadmise vajaduse KAHOS § 4 lg-st 2 tulenevalt,

s.o sundvalduse seadmise eesmärgi puudumise tõttu.

Kohtupraktika kohaselt (RKHK asjades nr 3-19-2255, 3-3-1-6-17 jt; Tln. Ringkonnakohus

asjades nr 3-20-1305 ja 3-18-2426 jt) peab KOV nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva

õiguse alusel esmalt saama õiguse teealuse maa kasutamiseks, sõlmides selleks lepingu

maaomanikuga või seades sundvalduse (mis mõlemad reguleerivad KOV-i ja maaomaniku

vahelist suhet), mis annab aluse tee avalikuks kasutamiseks määramisele ning viimatisest

tuleneb igaühe õigus teed kasutada (vt eelviidatud nr 3-19-2255, otsuse p 11.3). Sõltumata

sellest, kas otsuse nr 121 eesmärk oli KOV-i arusaamise kohaselt tee avalikku kasutusse

määramine või pelgalt valla poolt hooldatavate teede nimekirja kinnitamine, ei muuda see

sundvalduse seadmise otsuseid õigusvastasteks.

Kaebajad viitavad KAHOS § 4 lg-le 1, mis toob välja kinnisasja omandamise lubatud

eesmärgid, mh omandamine eesmärgil, et eratee oleks avalikult kasutatav (KAHOS § 4 lg 1 p

8). Kaebajad heidavad vastustajale ette seda, et vastustaja ei tunnistanud otsust nr 121 enne

sundvalduse seadmise otsuste tegemist kehtetuks.

Õige on kaebajate väide, et tulenevalt HMS §-dest 60 ja 61 kehtis otsus nr 121 kaevatavate

otsuste nr 7 ja 32 andmise ajal vaatamata õigusvastasusele. Kaebajad viitavad kaebuses

Riigikohtu 14.06.2017 otsusele asjas nr 3-3-1-6-17 (p 16), kus on selgitatud, et kohalike teede

nimekirja kinnitamisel muutub selles nimetatud tee avalikult kasutatavaks. Samuti Tallinna

Ringkonnakohtu 06.02.2020 otsusele asjas nr 3-18-2425, kus sama otsuse nr 121 alusel peeti

Piunse teed formaalselt määratuks avalikult kasutatavaks, millest kaebajad järeldasid

samasugust õiguslikku tagajärge Kolviku tee suhtes. Seejärel kinnitas seda seisukohta

ringkonnakohus haldusasjas nr 3-20-1305 (A. V., R. K. ja B. V-K. kaebuses) 26.06.2021

jõustunud otsusega. Apellatsioonikohus aga tuvastas, et Kolviku tee kõnealuseid lõike pole

määratud avalikuks kasutamiseks seaduses ettenähtud korras, mistõttu otsus nr 121 oli

õigusvastane ja tuli tühistada.

Riigikohtu halduskolleegium on 14.06.2017 otsuses asjas nr 3-3-1-6-17 lisaks kaebajate poolt

väljatoodule märkinud, et sundvalduse seadmine pärast tee määramist avalikult kasutatavaks,

ei muuda sundvalduse seadmist siiski iseenesest õigusvastaseks (p 18). Riigikohus pidas selles

asjas sundvalduse seadmist õigusvastaseks põhjusel, et asja materjalidest ei nähtunud alust, mis

seaduse järgi lubaks sundvalduse seada. Antud juhul pole tegemist aluse puudumise olukorraga.

Kohtu hinnangul nähtub praeguse asja materjalidest, et täidetud on sundvalduse seadmiseks

seadusest tulenevad eeldused. Avalikust huvist tingitud vajaduse puudumist ei saa järeldada

sellest, et vaatamata ÜP kehtimisele juba 2002. aastast on KOV alles nüüd asunud reguleerima

teealuse maa kasutamise õigust. Kaevatavates otsustes ja nende seletuskirjades on antud

ülevaade faktilisest ja õiguslikust olukorrast ning varasemast õiguse tõlgendusest.

Kehtiv õigus ei näe ette eraomandi (ka eratee) kasutamist omaniku nõusolekuta ning puudub

vaidlus, et sellist nõusolekut kaebajad KOV-le ei andnud. Seega puudus KOV-il õiguslik alus

hoida teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas ning see õiguslik alus tuli saada või

tunnistada nimekirjas hoidmine kehtetuks, juhul kui avalikes huvides kasutamise vajadus oli

ära langenud. Lisaks ei taganud otsuse nr 121 kehtivus ka faktiliselt Kolviku tee avalikkuse

poolt kasutamist kaebajate kinnisasju läbival teelõigul, kuna kaebaja A. V. sulges Kolviku tee

väravaga (kolmandate isikute 20.04.2021 menetlusdokumendi lisa, foto). Seega pelgalt

24(34)

kohalike teede nimekirja kinnitava haldusakti (pealegi õigusvastase) alusel Kolviku tee

avalikkuse poolt kasutamine tagatud ei olnud. KAHOS § 4 lg 2 mõttes avaliku eesmärgi

saavutamiseks on vaja tagada eratee avalikult kasutamine õiguspäraselt, pikaajaliselt ja

takistusteta, mh tee läbitavus ja liiklusohutus, milleks peab tee olema tervikuna nõuetele vastav

ja hooldatud. Kaebajate väide sundvalduse seadmise vajaduse puudumisest on seetõttu ainetu.

Mis puudutab kaebajate väidet (24.01.2022 menetlusdokument p 4.5), et vastustaja on ise

möönnud, et ei saanud otsuse nr 121 kehtivuse ajal sundvalduse seadmise otsuseid teha, siis

sellist omaksvõttu vastustaja vastustest ei nähtu ning seda ei kinnitanud vastustaja ka

kohtuistungil.

Kohus peab vajalikuks ka märkida, et isegi kui järeldada, et samaaegselt kehtis kaks, sama

olukorda reguleerivat haldusakti (otsus nr 121, mis määras Kolviku tee tervikuna avalikult

kasutatavaks ning sundvalduse seadmise otsustes tehtud otsus Kolviku tee kaebajate kinnistuid

läbivas osas avalikult kasutatavaks määramise kohta, otsuse nr 7 ja 32 punkt 4) ei rikuks see

kaebajate subjektiivseid õigusi. Kohus siiski leiab, et sellises olukorras tuleks sama õiguslikku

olukorda reguleeriv hilisem haldusakt lugeda varasemat haldusakti muutvaks/kehtetuks

tunnistavaks (tee avalikku kasutusse määramise osas).

Vastuolu KAHOS § 4 lg-ga 2 puudus.

26. Vastustaja on viidanud haldusaktide õigusliku alusena KAHOS § 4 lg 1 p-le 8 (eratee

avaliku kasutuse eesmärgil avalik-õigusliku kitsenduse seadmine). Koosmõjus KAHOS § 39

lg-ga 2 (sundvõõrandamise sätete kohaldamine sundvalduse seadmisele).

Vastustaja pole viidanud KAHOS § 4 lg 1 p-le 20 (kehtestatud detailplaneeringu elluviimine

avalikes huvides). Sellele viitavad kolmandad isikud kohtumenetluses. Vastustaja on kohtu

hinnangul asunud reguleerima olukorda, kus vajadus ÜP järgi avaliku kasutusega eratee

avalikuks kasutamiseks on jätkuvalt säilinud (laiemalt kui üksnes juurdepääsuks kehtivate DP-

dega aladele) ning kehtiv õigus sätestab selleks kindla korra, mida polnud järgitud Kolviku tee

kohalike avaliku kasutusega teede nimekirja määramisel. ÜP iseenesest pole kasutusõiguse

aluseks ega kinnisasja seadusjärgseks kitsenduseks. Selline kasutusõiguseta kasutamine võib

KOV-le kaasa tuua kahjunõuded (RKHK asjas nr 3-19-2255). Samuti oli üks Kolviku tee

kinnistuomanik sulgenud tee väravaga. Kuigi vastustaja põhjendab avaliku huvi väljatoomisel

vajadust tagada kehtiva ÜP kohane ja pikka aega faktiliselt avalikus kasutuses olnud eratee

avalik kasutus ning leiab, et sellega on arvestatud ka kehtivates ja kehtestamisel olevates

detailplaneeringutes,

pole

kehtestatud

detailplaneeringute

elluviimine

eraldiseisvaks

sundvalduse seadmise aluseks. Eratee avaliku kasutamise õiguse saamine sundvalduse kaudu

tagab ühtlasi ka juurdepääsu planeeringualadele, kuhu juurdepääsuks servituute kaebajate

kinnisasjadele seatud polnud.

27. Põhjendatud pole ka kaebajate väide, et sundvalduse seadmine eeldab piiratud asjaõiguse

kandmist kinnistusraamatusse. KAHOS-e kehtima hakkamisel on haldusaktiga sundvalduse

seadmise

näol

tegemist

avalik-õigusliku

(seadusjärgse)

kitsendusega,

mis

kehtib

kinnistusraamatusse kandmata. EhS § 94 lg 4 ja KAHOS § 39 lg 9 alusel esitatakse andmed

maakatastri pidajale.

28. Kohus nõustub vastustajaga, et esines avalik huvi (KAHOS § 2 lg 1, § 4 lg 2, § 39 lg 2)

kaebajatele kuuluvatele eratee lõikudele sundvalduse seadmiseks (vt eelpool otsuse p 24).

28.1 Kohus nõustub menetlusosalistega, et KAHOS-e üldpõhimõtte kohaselt peab isiku

omandiõiguse (PS § 32) riive olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega. Kohus

märgib, et avaliku eesmärgi saavutamiseks ongi praegusel juhul valitud omandiõigust vähem

riivav sundvaldus.

25(34)

Samuti on asjakohane vastustaja ja kolmanda isiku osundus, et praegusel juhul pole tegemist

uue tee rajamisega, vaid pikka aega eksisteerinud osaliselt eraomandis Kolviku tee avalik

kasutus tagatakse sundvalduse seadmisega. Ehk maakasutus jätkub samal otstarbel (teena) kui

varem, kuid teed hakkab hooldama KOV (õiguspärase kasutamise alusel) ning kaebajate

kohustused sellega vähenevad (sh maamaks). Samas võib eeldada tee kasutamise

intensiivistumist eelkõige pärast selle korrastamist, kuid see ei tulene otseselt sundvalduse

seadmisest. Teed tuleb liiklusohutus konditsioonis hoida sõltumata omandivormist. Valla poolt

kohustuste ülevõtmisel saab seda nõuda vallalt. Tee kasutamise intensiivistumine on

tõenäoliselt ka Alliklepa küla arengu paratamatu tagajärg, millise tagajärje tekkimist ükski

õigusakt ei välista. Kehtivat ÜP-d (avalikult kättesaadav dokument, üldkorraldus, mis on antud

avatud menetluse tulemusel) arvestades ei saanud kaebajad mõistlikult loota, et nende

kinnistuid läbiv Kolviku tee osa jääb kasutatavaks ainult kaebajate endi ja nende

naaberkinnistute omanike poolt, kelle kasuks kaebajad servituudi seavad. Puudub ka muu sellist

õiguspärast ootust tekitav haldusakt.

28.2 Menetlusosalistel on vaidlus ka selles, kas avaliku huvi olemasolu on piisavalt põhjendatud

ning kas põhjendamisel sai tugineda eelkõige kehtivale valla üldplaneeringule ja Kolviku tee

ajaloolisele kasutamisele.

Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel pole vaja hakata tuvastama vaidlusaluse tee

rajamise daatumit ja selle avalikult kasutamise algusaega enne taasiseseisvumist.

Ka maa erastamisdokumendid, kohalik teeregister ja valla kohalike teede nimekiri pole

sundvalduse seadmist lubavaks aluseks (RKHK asjas nr 3-3-1-6-17).

Erastamis- ja tagastamiskorraldustes märgitud kohustus (vt nt vastustaja 20.04.2021 vastuse

lisad 3 ja 4) tagada maaüksust läbivate teede avalik kasutus ei saa olla sundvalduse seadmise

aluseks kehtiva õiguse kohaselt, kuid need viitavad siiski tee faktilisele kasutamisele üldsuse

poolt juba sellel ajal. Vastasel juhul puudunuks vajadus sellise märke tegemiseks.

Vaikimisi sõlmitud tee kasutamise kokkuleppeid pole ka Tln. Ringkonnakohus (26.05.2021

otsus, 3-20-1305, p 12) lugenud kehtivateks.

Ometi viitavad nii eelviidatud reformiaktid, senini kehtiv üldplaneering (milles tähistatakse

Kolviku tee kohaliku üldkasutatava teena) ning selle alusel kehtestatud detailplaneeringud

Alliklepa külas ning Kolviku tee kohalike teede nimekirjas olek 2004. aastast alates sellele, et

faktiliselt on teed pikka aega üldsuse poolt kasutatud ning huvi/vajadus kasutamiseks pole ära

langenud (vt ka muud eelnevalt punktis 24 toodud haldusorgani põhjendused).

ÜP on ühiskondlik kokkulepe ja pikaajaline planeerimisdokument ning annab suunised

omavalitsuse territooriumi planeeringuliseks arenguks ning detailsemate planeeringute

koostamiseks, mis peavad olema hierarhiliselt kõrgema astme planeeringuga (ÜP-ga)

kooskõlas. Seetõttu on kaebajate arusaam, et kehtiv ÜP ei oma tähtsust avalike huvide

määratlemisel, ilmselgelt ekslik. Riigikohus on hiljutises põhiseaduslikkuse järelevalve

lahendis selgitanud, et oma territooriumi ruumilisel planeerimisel peab omavalitsusüksus muu

hulgas hindama planeeringust hõlmatud kinnisasjadele sundvalduse seadmise vajadust. Nii

üldplaneeringu kui detailplaneeringu kehtestamisel näeb PlanS ette omavalitsusüksuse

kohustuse hinnata ja kajastada planeeringus muu hulgas avalikes huvides sundvalduse seadmise

vajadust. Seega hõlmab omavalitsuse planeerimisautonoomia ka sundvalduse seadmise

vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne

kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel.

(08.02.2022 otsus asjas nr 5-21-18) Kuigi praeguses asjas on ÜP kehtestatud 2002. aastal ning

sel ajal KOV vastava regulatsiooni puudumisel sundvalduse seadmise vajadust ÜP-s ei

kaalunud, tuli ka siis KOV-l teostada planeerimisdiskretsiooni ja otsustada, milliseid tema

26(34)

territooriumil asuvaid eraomandis teid kavandatakse avalikku kasutusse (ehk hindas

sellekohase avaliku huvi olemasolu), et tagada piirkonnas mõistlik liikumine ja ühendus KOV-

i territooriumi erinevate osade vahel. Kolmandad isikud on 20.04.2021 menetlusdokumendis (p

3.1 ap 13 ja 14; p 3.3; p 3.4; p 3.8) asjakohaselt selgitanud kaevatavate otsustega ÜP-s sätestatu

elluviimist, millest lähtuvalt ei saa avaliku huvi olemasolu hinnata üksnes läbi vajaduse tagada

Kolviku tee kaudu juurdepääs selle poolt läbitavatele (loetletud otsuste nr 7 ja 32 esimeses

lõigus) või vahetult külgnevatele kinnistutele. Kohus märgib siinkohal, et ei saa nõustuda

vastustaja kohtuistungil esitatud seisukohaga justkui peaks sundvalduse seadma ka kaebajate

endi huvides, isegi kui kaebajatele sellest mingi kasu võiks tõusta. Sellega saab arvestada

õiguste riive hindamise kontekstis.

Samuti ei väära avaliku huvi olemasolu põhjendamisel ÜP-le tuginemist selle kehtimine juba

20 aastat. Nagu vastustaja kohtuistungil selgitas, pole uues menetluses olevas ÜP-s Kolviku tee

avaliku kasutamise vajadust teisiti hinnatud. Ka ÜP on kehtiv haldusakt ja kehtib kuni kehtetuks

tunnistamiseni.

ÜP-st tuleneb Kolviku tee kasutamiseks avaliku huvi esinemine, mis ei tähenda siiski, et KOV

ei peaks sundvalduse seadmisel põhjendama sundvalduse seadmise eelduste esinemist. KOV

on seda kaevatavates haldusaktides (ja nende seletuskirjades) teinud ning pole tuginenud üksnes

ÜP kehtivusele või omandireformi haldusaktidele nagu kaebajad üritavad väita.

Välja on toodud Kolviku tee pikaajaline faktiline kasutamine üldistes huvides, mis nähtub mh

kohalike avaliku kasutusega teede nimekirjas olemisest alates 2004. a ja KOV-i poolt tee

hooldamisest, mis on väidetavalt taganud tee säilimise; ÜP-s sätestatust juhindumine, mh

Alliklepa küla detailplaneeringute kehtestamisel; Kolviku tee kaudu juurdepääsu tagamine

vähemalt 30 katastriüksusele. Kuigi vastustaja esindajad ei osanud kohtuistungil näidata 30

katastriüksust, millele Kolviku tee oleks ainus juurdepääs, pole see aluseks kaevatavate otsuste

tühistamisele. Kolmanda isiku selgituste kohaselt on Kolviku tee 15 katastriüksust läbiv (sh

kaebajate omad) ning 15 külgnevad sellega. Kehtiv õigus ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks

peab vaidlusalune tee olema ainus võimalik juurdepääs teiste isikute kinnisasjadele. Eratee

avaliku kasutamise eesmärk ei teeni ainult nende huve, kes vajavad seda juurdepääsuks oma

kinnistule. Sundvaldusega tagatakse koos avalikku kasutusse määramisega igaühe õigus teed

kasutada, millest lähtuvalt ongi KOV tuginenud KAHOS § 4 lg 1 p-le 8, mitte p-le 20. Teistele

kinnisasjadele juurdepääsu tagamisel piisab, et tegemist oleks ainsa mõistliku olemasoleva

juurdepääsuteega ning sellest lähtuvalt on vastustaja väide põhjendatud. Pärast sundvaldusega

kaetud Kolviku tee lõiku on mitmeid kinnistuid, millele ainus mõistlik juurdepääs on kõnealuse

Kolviku tee lõigu kaudu. Kolviku teele peab mõistlikkuse kriteeriumi täitmiseks olema

võimalik siseneda mõlemast otsast. Vastustaja on selgitanud avaliku huvi olemasolu mh

30.09.2020 koosolekul (viidatud otsuse nr 7 lk 4). Seal selgus, et Kolviku tee avalik kasutus ei

sobi 7 kinnisasja omanikule, kelle kinnistuid tee läbib. Arutati alternatiivina Kuusiku tee

avalikku kasutusse määramist, millega Kuusiku tee omanikud ja Kolviku tee avalikust

kasutusest huvitatud isikud ei nõustunud. Lisaks tuvastati otsuse nr 32 andmise ajal, et Kuusiku

tee on kinnikasvanud. Kohtuistungil selgitatu kohaselt on praegugi ning KOV ei pea

otstarbekaks selle taastamist. Põhjendatuks ei saa pidada kaebajate arutlust selle üle, et kui

vastustaja on pidanud paljude Kolviku tee kaudu juurdepääsu vajavate kinnistute alla silmas

14.09.2005 otsusega nr 158 ja/või 28.01.2020 korraldusega nr 81 kehtestatud

detailplaneeringuid, siis neile on võimalik tagada juurdepääs ka Kibru teelt ja idas Kuusiku

teelt. Detailplaneeringu kehtestamisel tuleb lähtuda kehtivast üldplaneeringust ning kaebajad ei

saa hiljem (DP-d vaidlustamata) hakata nõudma, et ÜP-ga ei arvestataks ning DP

realiseerimiseks leitaks muu juurdepääsutee. Kolmandate isikute huvide arvestamist pole

põhjust ette heita, kui nende detailplaneeringud juurdepääsuteede lahenduse osas on ÜP-ga

kooskõlas. Planeeringute muutmine saab toimuda planeerimismenetluses. Praegusel juhul saab

27(34)

vaidluse all olla üksnes see, kas juurdepääs peaks olema reaalselt tagatud servituudi või avalik-

õigusliku kitsendusega. Kolmandate isikute huvi on üksnes osa avalikust huvist.

Kuigi KOV-le võib ette heita seda, et eratee kasutusõiguse küsimust varem ei lahendatud, ei

too see kaasa kaevatavate otsuste õigusvastasust.

Kaebajate arusaam nagu viiks KOV läbi sundvalduse seadmist selleks, et tagada endale

kuuluval ligi 190 m pikkusel teelõigul teehooldus on ekslik. Sellist põhjendust kaevatavatest

otsustest ei nähtu. Vastustaja täiendavaid põhjendusi alarmsõidukite ja avalikku teenust

osutavate sõidukite juurdepääsu hõlbustamise osas ei saa pidada asjakohatuteks, kuna tee

korrapärane hooldus KOV-i poolt tagab Kolviku tee eelduslikult parema läbitavuse

vaidlusaluses osas. Lisaks puudub nt kiirabil vajadus eratee sulgemise korral värava taga

helistada A. V., kes värava peaks avama.

Kohtu hinnangul on vastustaja avalikke ja kaebajate huve kohaselt kaalunud ja oma otsust

piisavalt

põhjendanud,

isegi

kui

käsitlus

omandireformist

on

esitatud

pisut

ebaproportsionaalses mahus ning haldusakt sisaldab ka tarbetut teavet (avalik huvi Kibru tee

puhul) ja on kohati raskesti jälgitav. Sundvalduse seadmise peamised põhjendused nähtuvad

haldusaktidest, on piisavalt arusaadavad ning avalik huvi on sellise kaaluga, et kaebajate huvi

peab selle ees taanduma.

29. Vastustaja pole määranud sundvaldust ebaproportsionaalses ulatuses (KAHOS § 4 lgt 2 ja

§ 10 lg 2).

Puudub vaidlus, et Kolviku tee näol on tegemist ligi 3 meetri laiuse pinnasteega (tee kvaliteet

on lõiguti erinev) ning vastustaja on pidanud vajalikuks seada sundvaldus 10 m laiuses, st lisaks

ka 3,5 laiuselt tee mõlemast servast. Samuti, et 10 m on eratee puhul ÜP-st tulenev miinimum.

Kaebajad (eelkõige Allikmetsa kinnistu omanikud, kes esitasid selle vastuväite ka

haldusmenetluses) leiavad, et sellega kaasneb kaebajate omandiõiguse põhjendamatu riive.

Eriti intensiivse riive teket väidetakse Kuusiku-Antsu ja Allikmetsa kinnistu omanikele

(24.01.2022 menetlusdokumendi kohaselt on elumajade kaugus teest vastavalt ca 16 ja 24

meetrit).

Kohus kaebajatega ei nõustu. ÜP-le, ohutuse tagamise vajadusele ja võrdse kohtlemise

põhimõttele tuginemine teekoridori määramisel 10 meetri laiusena oli põhjendatud. ÜP

kohaselt on tegemist minimaalse eratee teekaitsevööndi laiusega. (vt otsuse nr 32 põhjendus lk

2-3 ja eelnõu seletuskiri lk 6; otsuse nr 7 eelnõu seletuskiri p 3.1) Riive intensiivsuse väite puhul

tuleb arvestada, et tegemist pole uue tee rajamise, vaid olemasoleva mõningal määral laiemaks

muutumisega.

30. Kaebajad leiavad, et talumistasu määr ei ole kooskõlas õigusaktidega ja otsuses ei ole

määratud kahjuhüvitist. Hindamisaktidest nähtuvalt on kaebajate kinnisasjade turuhinna

määramisel rakendatud võrdlusmeetodit ning võrdluseks on võetud hoonestamata maade

väärtust Lääne-Harju vallas. Samas, kaebajate kinnisasjade puhul on tegemist hoonestatud

maaüksustega, v.a Kadakavälu kinnisasi. Sealjuures läbib mitme kaebaja puhul Kolviku tee

tema kinnisasja vahetult hoonestusala lähedusest. Hindamisaktides välja toodud asjaolu, et

sundvaldust ei määrata hoonestatud osale, ei ole asjakohane, et lähtuda hoonestamata maa

hinnast. Juhul, kui kaebajad enda kinnisasju turul müüma hakkavad, hinnatakse kinnisasja

tervikuna ning lähtutakse hoonestatud maa hinnast. Seetõttu tulnuks lähtuda hoonestatud maa

hinnast. Samuti ei ole hindamisel arvesse võetud, et kinnisasjade koormamine sundvaldusega

mõjutab kinnisasja väärtust tervikuna, mis vastustajal tuleb samuti hüvitada. Ka seetõttu on

hindamisaktid ebausaldusäärsed. Otsustes määratud talumistasu on vastuolus KAHOS § 12 lg-

s 2 sätestatuga ja otsuste p 3 on ka eraldiseisvalt õigusvastane.

28(34)

Kohtuistungil kohtu küsimusele vastates kaebajad möönsid, et pole ise tellinud konkureerivat

hindamist.

Kohus leiab, et vastavat kvalifikatsiooni (7.tase, vastab KAHOS § 12 lg 2 nõudele) omava

hindaja hinnangut pole alust põhjendamatute väidete alusel pidada ebausaldusväärseks. Kohus

üksnes rõhutab, et kaebajate kinnisasjadel on tee olemas ning sundvaldus seatakse üksnes

teekasutuseks vajalikus ulatuses. Kaebajate hooneid ei kasutata ning sundvaldusega hõlmatud

alal hooneid ei asu, samuti ei minda hoonestusalasse. Samuti on tee olnud pikka aega avalikus

kasutuses nagu kaebajad ise viitavad viimati tulenevalt otsusest nr 121, mille kehtivust kuni

kohtu poolt tühistamiseni kaebajad on rõhutanud. Kehtiv ÜP on näinud Kolviku tee ette

avalikult kasutatavana ja näeb ka uus koostamisel olev ÜP. Seega tuleks neid asjaolusid hinna

kujunemisel arvestada kui kaebajad hakkaksid oma kinnistuid müüma. Hindamisel on

arvestatud ka otsese varalise kahjuga (likvideeritavad puud). Vastustaja on lähtunud

sundvalduse tasu määramisel KAHOS § 39 lg-st 5.

Vastustaja on täiendavalt välja toonud, et Lääne-Harju vald sõlmis 2019. a arvukalt tee aluse

maa kasutamiseks tasuta isikliku kasutusõiguse lepinguid, seda küll Kibru tee osas. Samuti on

sõlminud tasuta kasutamiseks 2020. a septembriks lepingud A. S. ja ka Alliklepa Arenduse OÜ.

Kui talumistasu arvestamisel oleks arvestatud tasuta sõlmitud lepingutega, oleks Kolviku tee

talumistasu 0 euro lähedane. Seega pole kaebajaid ka sellest lähtuvalt koheldud halvemini

samas piirkonnas tee avalikku kasutust taluvate isikutega. Kinnistu omanikud vajavad Kolviku

teed ka ise juurdepääsuks ja tee hoolduse kohustuse täidab vald.

Kohtul pole alust õigusvastaseks pidada ka Allikmetsa kinnistu omanikele sundvalduse eest

määratud talumistasu, milleks pole tellitud eraldi hindamisakti, kuid on lähtutud 18.12.2020

seisuga Alliklepa külas Kadakaoksa, Kadakavälu ja Kaasiku kinnisasjadele tellitud hinnangust.

Selle kohaselt oli piirkonna elamumaa hoonestamata kinnistu keskmine turuväärtus koos tee

äärde jääva 2 m ulatuses metsa hindamisega keskmiselt 4,21 eurot/m². Kuna Allikmetsa

kinnistu sihtotstarve on elamumaa ja kinnisasja läbiva tee kasutusala on 65 m², leiti

väljamakstav talumistasu sellest lähtuvalt ja ümardatult, s.o 274 eurot. (vt otsus nr 32 lk 3,

otsuse nr 32 eelnõu seletuskiri lk 7)

31. Seega, leiab kohus kokkuvõtvalt, et sundvalduse seadmise otsused nr 7 ja 32 ei riku

kaebajate omandiõigust. Kaevatavad otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks alus

puudub.

II

Otsus nr 53

32. Otsuse nr 53 resolutsiooni punktiga 1 kinnitati Lääne-Harju valla haldusterritooriumil

asuvate kohalike teede, erateede ja metsateede nimekiri (lisa 1), punktiga 2 volitati Lääne-Harju

Vallavalitsust lahendama eraomandis olevate mitteavalike teelõikude maakasutuse õigused

isikliku kasutusõiguse lepingutega või sundvalduste seadmistega vastavalt perspektiivsete

avalike teede nimekirjale (lisa 2), punktiga 3 kustutati teeregistrist kasutusest väljas olevad teed

vastavalt nimekirjale (lisa 3) ning punktiga 4 tunnistati kehtetuks mh Lääne-Harju

Vallavolikogu 25.09.2018 otsus nr 121.

33. Kaebajad (A. V., R. ja R. K., B. V-K.) paluvad tühistada Lääne-Harju Vallavolikogu

29.06.2021 otsuse nr 53 osas, milles määrati Kolviku tee kaebajate kinnisasjade osas

perspektiivseks avalikuks teeks, kustutati Kuusiku tee avalike teede nimekirjast, tühistati otsus

nr 121 Kuusiku tee osas ning määrati Kibru tee avalikult kasutamiseks vaid osaliselt.

29(34)

Kaebusest nähtuvalt on nimetatud otsuse vaidlustamise põhjuseks kaebajate oletus, et selle

otsusega püüab vastustaja mõjutada otsuse nr 7 osas käivat kohtuvaidlust ning muuta väide

Kolviku tee avaliku kasutamise vajadusest veenvamaks pärast seda, kui kohus on otsuse nr 7

tühistanud. Kaebajad leiavad, et nende otsuste tühistamise korral langeb ära õiguslik alus

Kolviku tee avalikku kasutusse määramiseks kaebajate kinnisasjade osas.

34. Puudub vaidlus, et otsusega nr 53 ei ole määratud Kolviku teed kaebajate kinnisasjade osas

(otsuse lisast 1 nähtuvalt) avalikku kasutusse, kuid (lisast 2 nähtuvalt) on Kolviku tee määratud

antud osas perspektiivseks avalikuks teeks. Avalikku kasutusse on Kolviku tee kaebajate

kinnisasju puudutavas osas määratud otsustega nr 7, millises osas on kohus eelnevalt leidnud,

et kaebus on põhjendamatu. Kuna kohus otsuste nr 7 ja nr 32 tühistamisnõudeid ei rahulda,

langeb ära vajadus käsitleda sisuliselt otsuse nr 53 tühistamise nõuet, mis oli esitatud tuginedes

eeldusele, et kohus otsuse nr 7 tühistab. Kaebajad pole välja toonud kohaseid põhjendusi, kuidas

otsus nr 53 eraldiseisvalt sundvalduse seadmisest ja Kolviku tee avalikku kasutusse

määramisest nende subjektiivseid õigusi rikuks.

34.1 Laskumata arutlusse, kas kehtiv õigus näeb ette volikogu otsusega perspektiivsete avalike

teede määramist ning kas tegemist on halduse siseaktiga (tegevusjuhisega vallavalitsusele), ei

oma otsus nr 53 selles osas mõju kaebajate subjektiivsetele õigustele seonduvalt Kolviku tee

avaliku kasutamisega. ÜP-s on Kolviku tee jätkuvalt kavandatud avalikult kasutatavaks ning

ÜP kehtib. Kohus jätab rahuldamata kaebuse sundvalduse otsuste ja Kolviku tee avalikku

kasutusse määramise osas (kaebajaid puudutab vaid otsus nr 7). Kaebajad on oma subjektiivsete

õiguste rikkumise sidunud oletusega, et juhul kui kohus otsuse nr 7 tühistab võib otsus nr 53

rikkuda kaebajate õigusi. Kohtule subjektiivsete õiguste rikkumist ei nähtu.

Lisaks, vastustaja selgitas kohtuistungil, et kõnealuses osas on otsusega nr 53 antud üksnes

volitus vallavalitsusele tegeleda teemaga edasi ning pole asutud reguleerima halduseväliste

isikute õigusi ja kohustusi ehk sellest lähtuvalt poleks kaebajatel ka kaebeõigust.

34.2 Kuusiku tee (eratee) avalike teede nimekirjast välja arvamine ei saa samuti rikkuda

kaebajate subjektiivseid õigusi. Kaebajad isegi ei väida, et Kuusiku tee oleks vajalik nende

kinnisasjadele pääsemiseks. Kaebajatele ei kuulu Kuusiku tee kasutamise õigust (nt

teeservituuti). Sellist kasutusõigust pole ka KOV-il, et määrata Kuusiku teed sadamale või selle

vahetus läheduses asuvatele planeeringualadele juurdepääsuks, mis kaebajate oletuste kohaselt

võiks vähendada Kolviku tee avalikku kasutamist. Selline oletusel põhinev kaudne seos pole

kaebeõiguse tekkimiseks piisav. Lisaks on vastustaja selgitanud, et Kuusiku tee on

kinnikasvanud ja seda looduses enam ei eksisteeri. Kohtuistungil küll vastustaja täpsustas, et

uues ÜP-s on see teena siiski jätkuvalt ära näidatud, kuid see asjaolu ei oma kaebuse

rahuldamata jätmisel tähtsust. Kuusiku tee osas ei saanud vastustaja otsust nr 121 kehtima jätta

samadel põhjendustel nagu see otsus tühistati kohtus kaebajate kaebuse alusel (haldusasi nr 3-

20-1305). Kohus ei pea vajalikuks käsitleda Kuusiku teega seonduvaid muid menetlusosaliste

väiteid, kuna selleks puudub eelnevast tulenevat vajadus. Kuna kohus võttis kaebuse ka selles

osas menetlusse, tuleb see jätta rahuldamata.

34.3 Kibru tee osas väidavad kaebajad esmalt, et selle alguse lõigu avalikult kasutatavaks

määramata jätmise tõttu ei saa kaebajad seda kasutada Kolviku teele Vihterpalu suunalt

liigeldes (idast läände). Vastustaja on õigesti selgitanud, et avalike teede uue nimekirja

koostamisel lähtuti sellest, kas teed või selle lõigud kuuluvad KOV-le, on kaetud kasutusõiguse

lepingutega või sundvaldusega. Kibru tee vaidlusalused lõigud ei saa sellest lähtuvalt olla

avalikult kasutatavatena nimekirja kantud. Selline kehtiva õiguse käsitlus peaks kaebajatele

30(34)

selge olema haldusasjast nr 3-20-1305. Lähenedes sellele etteheitele võrdse kohtlemise

aspektist, siis kohtuistungil selgitas vastustaja, et eraomandis olevatele Kibru tee lõikudele (ligi

25 kinnistut), kus puudub omanikega kokkulepe, nähakse avaliku kasutamise vajadust, kuid

pole veel jõutud sundvaldusi seada. Kaebajad ei väida, et seetõttu puuduks neil enda

kinnisasjadele juurdepääs, sh mõistlik juurdepääs tulles ida poolt. Kaebajad soovivad seega

üksnes täiendavat juurdepääsu, mille nõudmiseks õiguslik alus puudub. Seega ei näe kohus ka

siin subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust.

Kaebajate teine väide (oletus), et Kibru tee jäeti ositi nimekirja kandmata põhjusel, et mõjutada

käesoleva kohtumenetluse tulemust on ilmselgelt kohatu. Vastustaja kaebusele esitatud vastuse

kohaselt on Kibru tee lõik Alliklepa teest kuni Alliklepa sadamani (Kolviku järvede juures)

mere poolt ära uhutud, mistõttu poleks seda teed võimalik kasutada kaebajate kinnistutest

põhjas asuvatele kinnistutele juurdepääsuna sõltumata nimekirja kandmisest. Faktiliselt puuduv

teelõik ei saa avaliku kasutusega teede nimekirja kuuluda. Vastustaja kohtuistungil antud

selgituse kohaselt mere poolt ärauhutud teelõiku pole enam kantud ka uude ÜP-sse.

35. Seega tuleb tühistamiskaebus otsusele nr 53 jätta rahuldamata.

III

Korraldus nr 1139

36. Kohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et kaebajatel (v.a A. V.) puudub kaebeõigus

tulenevalt sellest, et nad olles 2021 DP menetlusest teadlikud, ei esitanud vastuväiteid selles

menetluses. PlanS ei näe ette kohustuslikku osalemist detailplaneeringu menetluses ning

HKMS ei sätesta kaebeõiguse piiranguid seoses haldusmenetluses mitteosalemisega. Küll võib

kohus alles kohtumenetluses esitatud vastuväiteid detailplaneeringule enda huvide

mittearvestamise ja ebaõige kaalumise osas pidada vähem veenvateks, kui neid ei esitatud

haldusmenetluses.

37. Õige on kaebajate väide, et detailplaneeringu ülesanne on mh avalikule teele

juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine (PlanS § 126 lg 1 p 4). Seda on vastustaja

teinud, määrates planeeritavast kaheksast elamukrundist viiele (pos 1-5) juurdepääsu Kolviku

tee kaudu ning kolmele (pos 8-10) Sadama tee kaudu (vt 2021 DP põhijoonis).

Puudub vaidlus, et vastustaja on kaalunud kolme alternatiivset lahendust (2021 DP seletuskiri

p 2.5 kolmanda isiku 14.01.0222 menetlusdokumendi lisa 1.1 ning lisa 1.2). Puudub vaidlus, et

detailplaneeringu ala asub kahe üldplaneeringus ettenähtud avaliku tee (Kolviku tee ja Sadama

tee) vahel, seetõttu oli võimalik lahendada juurdepääs avalikule teele nii Kolviku tee kui ka

Sadama tee kaudu.

Planeeringualale juurdepääsu mh Kolviku tee kaudu nägi ette ka alal varem (kuni 2021 DP

kehtestamiseni) kehtinud detailplaneering (kehtestatud 20.06.2007 otsusega nr 129). (vt 2007

DP põhijoonis, vastustaja 14.01.2022 vastuse lisa 3) Vastustaja on esitanud ka 2007 DP

menetluse ajal koostatud juurdesõidutee skeemi, mis näeb ette Kolviku tee kaudu juurdepääsu,

millele on mh nõusoleku andnud kaebajad A. K. ja T. A. (vastustaja 14.01.2022 vastuse lisa 1).

Puudub vaidlus, et Kolviku tee on kehtivas ÜP-s tähistatud kohaliku üldkasutatava teena.

Samuti ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et kaevatava korralduse nr 1139 andmise ajal oli

Kolviku tee kaebajate kinnistute osas koormatud sundvaldusega ning sundvalduse seadmise

otsus oli kehtiv (kohus esialgse õiguskaitse korras otsuse kehtivust ei peatanud).

31(34)

38. Nähtuvalt kaevatavast haldusaktist koostas Lääne-Harju Vallavalitsus vastuväidete

esitajatele vastuskirjad ning korraldas avaliku arutelu 25.06.2020. Lääne-Harju Vallavalitsus

selgitas, et juurdepääsu lahendus, kus kolm elamukrunti saavad juurdepääsu Sadama tee (end.

Kibru tee) kaudu ja viis elamukrunti Kolviku tee kaudu, mis mõlemad on üldplaneeringu

kohaselt määratud avalikult kasutatavateks kohalikeks teedeks, on sündinud detailplaneeringu

eskiisi avalikustamisel kokku lepitud alternatiivide kaalumise teel. Mõlemad juurdepääsuteed

on olemasolevad ajaloolised teed. Tänaseks hetkeks on Perbi-Vanatoa kinnistu omaniku ja

Lääne-Harju valla vahel sõlmitud notariaalne kokkulepe tee avalikuks kasutuseks. Kolviku tee

üldplaneeringu kohane avalik kasutus on jõustatud sundvalduse seadmise teel. Juurdepääsutee

üle arutleti ka Rahandusministeeriumi järelevalvemenetluses.

Kohtu hinnangul on KOV piisavalt ja asjakohaselt kaalunud planeeringualale juurdepääsuteede

küsimust, sh alternatiivide osas ning kohtule ei nähtu kaalutlusvigade tegemist ega

menetluslikke eksimusi. Kaebajate nõudmine, et juurdepääs 2021 DP alale toimuks üksnes

Sadama tee kaudu pole põhjendatud.

39. Kaebajad viitavad, et PlanS § 126 lg 1 p-i 4 järgi omab kaalumisel tähtsust asjaolu, kui

pikk on teekond lähima avaliku teeni ning leiavad, et KOV on selle asjaolu valesti tuvastanud.

Kaebajad märgivad, et avaliku kasutusega (tulenevalt otsusest nr 53) Sadama tee on

planeeringualale lähim avalik tee. Kaebajad heidavad vastustajale ette, et alternatiive kaaludes

on asjakohatult lähtutud alternatiivi 2 puhul arvutustest, kui pikk on teekond planeerimisalalt

küla keskele Kolviku tee ja Alliklepa tee ristmikule (Alliklepa tee on avalik tee) ning

tulemuseks on saadud vastavalt 600 meetrit (Kolviku tee kaudu) ja 2,6 km (Sadama tee kaudu).

Nimetatud asjaolu ei oma tähtsust alternatiivi 2 puhul. Kolviku teelt saab Alliklepa teele (avalik

tee) ning seda kaudu on planeeringualale 600 meetrit. Seevastu alternatiivi 2 puhul on jäetud

kaebajate arvates tähelepanuta, et planeeringuala piir läheb praktiliselt Sadama tee (avaliku

kasutusega) kõrvalt, ehk pikkuseks on 0 meetrit.

Kohus nõustub vastustajaga, et PlanS § 126 lg 1 ei kohusta lahendama juurdepääsu

planeeringuala piirile kõige lähemal asuvat avalikku teed mööda. PlanS §-s 12 toodud

planeerimise põhimõtete arvestamisel tuleb asustuse planeerimisel tasakaalustatult käsitleda

ehitatud keskkonda ja rohealasid, arvestades olemasolevat keskkonda ning asukohast

tulenevaid asjaolusid, kusjuures võimalusel tuleb eelistada keskkonnasäästlikke lahendusi.

KOV on kaalunud mõlema avaliku kasutusega tee kasutamise võimalusi. Juurdepääsutee

kinnistute omanikega on sõlmitud teeservituudi kokkulepped (leping nr 3758, 18.12.2019 ja

leping nr 2028, 09.06.2021, notar Tiit Sepp notaribüroos) kuni Kolviku teeni, mis tähendab, et

maakasutus on lahendatud nii Kolviku teeni kui ka Sadama teeni. Valitud juurdepääsuteede

lahendus võimaldab liikluskoormust hajutada ning liiklejate teekonna pikkuseid optimeerida.

Selliselt on täidetud asustuse planeerimise tasakaalustatuse põhimõte ning optimaalsete

teekondade puhul on ka tegemist keskkonnasäästliku lahendusega. Kohtu hinnangul ei ole

KOV-i vastavaid kaalutlusi alust pidada meelevaldseteks ega PlanS-ga vastuolus olevaiks.

Kohus ei saa sekkuda KOV-i ulatuslikku planeerimisdiskretsiooni, mh otstarbekuse otsuse

osas, kas planeeringualale näha ette kaks või enam juurdepääsu. Kohus saab anda hinnangu

vaid õiguspärasusele.

40. Kohus leiab erinevalt kaebajatest, et vaidlustatud korralduse õiguspärasusele,

juurdepääsutee valiku osas, hinnangu andmisel omab tähtsust kehtiv valla ÜP. ÜP vanuse

argumenti kui asjakohatut käsitles kohus juba eelpool. ÜP kohaselt on Kolviku tee 2002. aastast

kavandatud avalikult kasutatavaks teeks ning planeeringuala on ÜP kohaselt elamuala. Puudub

vaidlus, et detailplaneering peab olema vastavuses üldplaneeringuga (PlanS § 124 lg 2). Samuti

nägi ette planeeringualale juurdepääsu Kolviku tee kaudu alal varem (kuni 2021 DP

kehtestamiseni) kehtinud detailplaneering. Seega pidanuks vastustaja varasemast erineva DP

32(34)

lahenduse (Kolviku tee väljajätmise) osas esitama eriti kaalukad põhjendused. Vastustaja jättis

aga varem kehtinud detailplaneeringus määratud juurdepääsutee lahenduse muutmata, lähtudes

kehtivast ÜP-st ja arvestades, et varem kehtinud DP juurdepääsutee lahendusega on piirkonna

arengus arvestatud ning sellega said arvestada ka kaebajad. Samuti, et kaebajate kinnistuid

läbiva tee kasutus oli 2021 DP kehtestamise ajal tagatud sundvalduse seadmisega.

Planeeringualalt lähtuva liikluskoormuse jagamist kahe avalik kasutusega tee vahel on

vastustaja asjakohaselt põhjendanud.

Kuna kaebajate kinnistutele on seatud sundvaldus tee avaliku kasutuse tagamiseks ei saa

rääkida eratee servituutidega koormamise vajadusest, mis tuleneks pelgalt kõnealusest

detailplaneeringust. Sundvalduse seadmise ja sellega samas haldusaktis tehtud Kolviku tee

avalikku kasutusse määramise otsused lähtuvad muuhulgas kehtivast valla ÜP-st. Kaebajad ise

on viidanud sellele, et ka otsus nr 121 (kohalike teede nimekirja kinnitamine, sh sisaldades ka

Kolviku teed) oli kehtiv haldusakt (DP menetluse ajal) ja täitmiseks kohustuslik vaatamata selle

õigusvastasusele. Ehk tõi kaasa tagajärje, et teed võis kasutada igaüks, vaatamata sellele, et

KOV-l puudus maaomanikega kasutusõiguse kokkulepe.

Üldplaneering ei lahenda küll konkreetsele planeeringualale juurdepääsutee küsimust, vaid

üldplaneering on planeerimisdokument, mis määratleb kogu omavalitsusüksuse territooriumil

igaühe vajadusi ja erinevaid huve arvestavalt üldkasutatavad teed, mille kasutamise õigusliku

aluse küsimus tuleb lahendada vastavalt kehtivale õigusele ning määrata tee avalik-õiguslik

seisund pädeva haldusorgani otsusega. Seda on vastustaja teinud käesolevas haldusasjas

(liidetud kaebustes) vaidlustatud haldusaktidega. ÜP on aga aluseks detailplaneeringute

koostamisel ning see, kuidas konkreetsete kinnistute osas lahendatakse juurdepääsutee

kasutamise küsimus (servituudi; sundvaldusega) ei oma tähtsust sellest aspektist, kas

detailplaneering koostamisel tuleb ÜP-st juhinduda.

41. Kohus leiab, et kaevatav korraldus ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. 2021 DP

kehtestamisest ja realiseerimisest lähtuv mõju ei saa erineda alal varem kehtinud 2007 DP

realiseerimise mõjudest (privaatsuse riive ja muude häiringute osas), kuna juurdepääsuteede

lahendus on sama. Kolviku tee avalik kasutus tuleneb juba sundvalduse seadmise otsustest, mis

on kohtu poolt hinnatud õiguspärasteks. Avalik kasutus toimuks sõltumatult korraldusest nr

1139. Kuna 2021 DP realiseerimisel lisandub üksnes paari leibkonna teekasutus, ei saa seda

pidada märkimisväärseid häiringuid ja privaatsuse riivet põhjustavaks. Samas oleks ka neil

leibkondadel sundvalduse seadmise otsustest tulenevalt samamoodi igaühega õigus Kolviku

teed kaebajatele kuuluvaid kinnistuid läbivas osas kasutada.

Kohus leiab, et tühistamiskaebus korralduse nr 1139 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

IV

Menetluskulud

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

42.1 Kuna otsus tehti kaebajate kahjuks, jäävad viidatud sättest tulenevalt kaebajate

menetluskulud nende endi kanda.

42.2 Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda tulenevalt väljakujunenud pikaajalisest

kohtupraktikast (RKHK lahendid asjades nr 3-16-579, nr 3-3-1-83-15, nr 3-3-1-67-15 jt), mille

kohaselt peab haldusorgan olema võimeline kohtumenetluses enda haldusakte ja toiminguid ise

kaitsma ning välise õigusabi kasutamise korral ei ole menetluskulude väljamõistmine

vastaspoolelt üldjuhul põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Käesolevas asjas ei nähtu erandlikke

asjaolusid väljakujunenud kohtupraktikast hälbimiseks.

33(34)

42.3 Kolmandad isikud Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. paluvad kaebajatelt välja mõista

vastavalt 3549,60 eurot (käibemaksuga) ja 3201,60 eurot (käibemaksuga) menetlusosalise

esindaja kulu (HKMS § 103 lg 1 p 1). Neile lisandus kohtuistungil vandeadvokaadist esindaja

osalemisega seotud kulu kokku 522 eurot (jaotatuna kolmandate isikute vahel võrdselt, esitatud

koos käibemaksuga).

Kohus palus kõigil menetlusosalistel esitada menetluskulud liidetud haldusasjas iga

vaidlustatud haldusakti osas eraldi, kuna kaebajate ja ka kolmandate isikute ring kõigis asjades

ei kattu. Nähtuvalt haldusasjade lõikes välja toodud 11.02.2022 kulude nimekirjast (tabel 1-4;

nimekirjas kõik ilma käibemaksuta) on otsuse nr 7 vaidlustamisega seotud kulud 4611 eurot

(arve 2202031; 2202032); otsuse nr 32 vaidlustamisega seotud kulud 145 eurot (arve 2202031;

2202032); otsuse nr 53 vaidlustamisega seotud kulud 435 eurot (arve 2202031; 2202032) ning

korralduse nr 1139 vaidlustamisega seotud kulud 290 eurot (arve 2202030). Viimati nimetatud

kulu kandjaks on üksnes Alliklepa Arenduse OÜ. Istungiga seotud kolmandate isikute esindaja

kulu on nimekirjast nähtuvalt 290 eurot (istungiks ettevalmistamine; arve 2202031; 2202032)

ja 16.02.2022 esitatud arvetest nähtuvalt on istungikulu kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu,

arve nr 2202053; 2202054).

Kohtule on esitatud HKMS § 109 lg 1 kohased dokumendid.

Kohus saab HKMS § 108 lg 8 alusel kolmanda isiku menetluskulud välja mõista samade

reeglite järgi nagu poolele ning üksnes vajalikus ja põhjendatud mahus (HKMS § 109 lg 6).

Kohus leiab, et kolmandate isikute menetluskulude nimekirjas on ebavajaliku ja põhjendamatu

kuluna üksnes esialgse õiguskaitse tühistamise taotlusega seotud kulu (24.03.2021, 217,50

eurot, ilma käibemaksuta), kuna kohus jättis taotluse rahuldamata ning selle taotlusega seotud

kulu ei pea kohus põhjendatuks välja mõista kaebajatelt. Muus osas loeb kohus kulud vajalikeks

ja põhjendatuteks, mh arvestades asja mahtu ja keerukust ning võrreldes kolmandate isikute

kulu ka kaebajate esindaja kulude suurusega.

Kohus leiab, et kolmandate isikute menetluskulud tuleb kaebajatelt välja mõista koos

käibemaksuga järgnevalt:

1) T. T. ja Ü. T. solidaarselt otsuse nr 32 tühistamiskaebusega seoses kokku 174 eurot (sisaldab

käibemaksu) kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks.

2) K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V.-K. ja A. V. solidaarselt otsuse nr 53

tühistamiskaebusega seoses kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmandate isikute

Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks.

3) A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. solidaarselt korralduse nr 1139 tühistamiskaebusega seoses

kokku 348 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmanda isiku Alliklepa Arenduse OÜ kasuks.

4) K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. solidaarselt otsuse nr 7 tühistamiskaebusega

seoses kokku 5272,20 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ

ja A. S. kasuks.

5) Kõigilt kaebajatelt solidaarselt istungi ettevalmistamise kulu kokku 348 eurot (sisaldab

käibemaksu) ning istungikulu kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu) Alliklepa Arenduse OÜ

ja A. S. kasuks. Kokku 870 eurot (käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

34(34)