3-21-1774/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1774

Haldusasi

Kentmanni Hotell OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse

21.04.2021

otsuse

nr

1.1.-5.1/21/707

ja

01.07.2021 vaideotsuse nr 1.1.-5.1/21/1493 tühistamiseks

koos kohustamisnõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Kentmanni Hotell OÜ, volitatud esindaja Mirjam-

Mari Marastu

Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus

(Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), volitatud

esindaja Kadri Kuus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.03.2022.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kentmanni Hotell OÜ esitas 29.03.2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse

toetuse saamiseks väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga

seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

levikuga” (määrus nr 2) alusel.

2. EAS tegi 21.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/707, millega jättis Kentmanni Hotell OÜ taotluse

rahuldamata. Rahuldamata jätmise põhjusena märkis EAS, et Kentmanni Hotell OÜ ei vasta määruse

3-21-1774

2(9)

nr 2 § 7 lõike 3 sätestatud nõudele. EAS leidis otsuses, et kuna taotleja eest tasutud tööjõumaksud

olid juulis ja augustis 2020 vähem kui 800 eurot kuus, siis ei vasta taotleja määruse nõuetele ja toetust

ei maksta.

3. Kentmanni Hotell OÜ esitas 21.05.2021 EAS-le vaide, mille EAS jättis 01.07.2021 otsusega nr

1.1-5.1/21/1493 rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 02.08.2021 kaebus, milles Kentmanni Hotell OÜ taotleb EAS-i

otsuse tühistamist ning otsuse tegemist, millega rahuldatakse kaebaja taotlus tervikuna või EAS-i

kohustamist otsuse tegemiseks, millega taotlus rahuldatakse tervikuna.

5. Halduskohus võttis 05.08.2021 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes EAS-i 21.04.2021 otsuse

nr

1.1.-5.1/21/707

ja

01.07.2021

vaideotsuse

nr

1.1.-5.1/21/1493

tühistamiseks

koos

kohustamisnõudega asja uuesti otsustamiseks ja toetuse väljamaksmiseks ning kohustas vastustajat

esitama kaebusele kirjalik vastus.

6. EAS esitas kaebusele vastuse 23.09.2021.

7. Kohus määras 14.01.2022 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

8. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et kaebaja ei vasta määruse nr 2 § 7 lg-s 3 sätestatud tingimustele.

Kaebaja on tasunud tööjõumakse teenuse pakkumise algusajast (detsembri lõpp 2019) kuni 30.

novembrini 2020.a oluliselt suuremas summas kui määruse nr 2 § 7 lg 3 ette näeb (s.o 800 eurot).

Vastustaja ei sea vaideotsuses kahtluse alla kaebaja tööjõu eest maksmisele kuuluvate maksete

suurust, seega puudub poolte vahel vaidlus selles, et kaebaja deklareeris tööjõumaksudena 2020 juulis

9 775,71 eurot ning augustis 5 979,11 eurot.

9. Kaebaja taotles Maksu- ja Tolliametilt (MTA) maksude ajatamist ning 21.10.2020 tegi MTA

otsuse, millega rahuldas kaebaja maksude ajatamise taotluse. Maksude ajatamise taotluse tegi kaebaja

eelkõige riigi ametlikest infokanalitest kuuldud soovituste alusel. Kaebaja kui hotelli operaator oli

väga mõjutatud COVID-19 pandeemiast ning kaebaja müügitegevus seiskus praktiliselt tervikuna.

Arusaadavalt oli kaebaja sellises keerulises olukorras huvitatud kõikide riigi poolt pakutavate

toetusmeetmete maksimaalsest kasutamisest. Mitte üheski infokanalis ei teavitatud sellest, et

maksude ajatamise taotleja võib jääda ilma mõnest teisest toetusmeetmest (mis ei kuulu

tagastamisele).

10. Kaebaja on tasunud kõik maksud õigeaegselt ning kaebajal puudus taotluse esitamisel

maksuvõlgnevus. Ajatamise maksegraafikus maksude tasumine loetakse maksude õigeaegseks

tasumiseks, s.o tasumiseks maksude deklareerimise perioodi eest õigeaegselt. Kaebaja leiab, et

eeltoodust tulenevalt saab asuda ühesele seisukohale, et kaebaja on tasunud perioodi juuli 2020 ja

august 2020 eest makse oluliselt enam kui 800 eurot (s.o 2020. juulis 9 775,71 eurot ning augustis 5

979,11 eurot).

11. Määruse nr 2 kohaselt on toetuse eesmärgiks toetada eelkõige turismiga seotud majandusharu

ettevõtjat, kelle majandustegevust on negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud asjaolud. Määruse nr 2 § 7 eesmärk saab olla eelkõige

toetuse suuruse arvestamise aluseks olev mehhanism mitte aga faktiline maksude tasumise

kontrollimine. Kaebaja leiab, et määruse nr 2 viidatud normiga peab saama kooskõlas olevaks lugeda

ka seda, kui kokkuleppel MTA-ga tasutakse nimetatud perioodide eest maksmisele kuuluvad maksud

muul ajahetkel. Samal põhimõttel leiab kaebaja, et tema poolt 2020. aasta juulis ja augustis tasutud

maksude summa arvestamisel tuleb lähtuda kahest eeldusest: 1) mis oli tasumisele kuuluv

tööjõumaksude summa konkreetsel kuul ja 2) kas kaebajal on võlgnevus konkreetse kuu maksu osas.

3-21-1774

3(9)

Kaebajal ei ole maksuvõlga, mistõttu tuleb õigeks ja tasutuks lugeda need summad, mis deklareeriti

MTA-le. Selliselt tuleb tõlgendada ka määruse nr 2 teksti, kuivõrd vastasel juhul võib määrus minna

vastuollu oma eesmärkidega ning välistada pelgalt bürokraatlikel ja mitteolulistel põhjustel toetuse

saamise neile, kes sellele faktiliselt kvalifitseeruksid.

12. Riigikohtu praktikas on jõutud järeldusele, et seaduse ülimuslikkuse nõude rakendamine eeldab

ka seaduste ja määruste õiget tõlgendamist, samuti juhtumi asjaolude piisava põhjalikkusega

kindlakstegemist ja neile õige hinnangu andmist. Samuti ka sellele, et tõlgendamise esmaseks

lähtealuseks on küll seaduse tekst, kuid tõlgendamine ei või olla vaid keeleline. Õigusliku otsuse

tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest, mitte keelekasutuse juhuslikest vääratustest.

Samale järeldusele on jõudnud ka õiguskirjandus. Seega, on ainuõige tõlgendada määrust selliselt,

mis vastab määruse andja tegelikule tahtele. Määruse andja tahe on olnud see, et kõik kriisist

puudutatud ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest

tulenevaid kahjusid. Kaebaja on üks nimetatud ettevõtjate hulka kuuluvatest (turism ja

hotellimajandus) ja asub Harjumaal. Kaebaja tegevus oli oluliselt COVID-19 pandeemiast mõjutatud.

13. Vastustaja tugineb vaideotsuses peamiselt määruse seletuskirjale. Vaideotsuse punktis nr 4.8

viitab vastustaja, et määruse seletuskiri (lk 5) täpsustab järgmist: „Juhul kui majutusettevõtja alustas

teenuste pakkumist 1. detsembril 2019. a või hiljem, võib ta toetust taotleda juhul, kui ta on teenuse

pakkumise algusajast arvates kuni 30. novembri 2020. a eest tasunud tööjõumakse igas kuus vähemalt

800 eurot. Siinjuures lähevad arvesse tööjõumaksud, mis on nende kuude kohta reaalselt tasutud,

mitte nende kuude kohta deklareeritud maksud. Nimetatud arvestusperioodi valikul on lähtutud

vajadusest tuvastada taotleja tavapärane käive enne COVID-19 kriisi.“ Kaebaja tuginebki nii

maksude deklareerimise kui ka maksude tasumise argumentidele. Vastustaja ja kaebaja vahel ei ole

erimeelsust selles, et kaebaja deklareeris tööjõumaksudena 2020 juulis 9 775,71 eurot ning augustis

5 979,11 eurot, ega ka selles, et kaebajal ei ole maksuvõlga ning kaebaja ajatas viidatud

maksusummade tasumise. Kuna kaebajal ei ole maksuvõlga, siis tuleb lugeda, et kaebaja on

deklareeritud maksud kohaselt tasunud, s.o tasunud tööjõumaksudena 2020 juulis 9 775,71 eurot ning

augustis 5 979,11 eurot.

14. Riigi poolt pakutud toetava meetmena maksude hilisema tasumise korral tuleb lugeda ka maksude

ajatamise graafiku alusel tasutud maksud tasutuks nende kohustuse tekkimise ajal. Samale järeldusele

on jõudnud ka vastustaja: „Tõsi, soodustingimustel maksuvõlgade ajatamise eesmärk kui üks

riiklikest COVID-19 toetusmeetmetest on eelkõige toetada isikuid, kelle makseraskused on tekkinud

COVID-19 tõttu ning seejuures ei vabasta maksuvõla tasumise ajatamine maksukohustuslast

muuhulgas ka jooksvate maksukohustuste täitmisest.“ Samas ei nõustu kaebaja vastustaja

seisukohaga vaideotsuse punktis nr 4.1, millises vastustaja leiab: „Siiski olid taotlejal mitmesugused

eelised ajutiste makseraskuste korral maksuvõlgade ajatamise näol (nt ajatatud maksukohustuselt

arvestatava intressi määra vähendus 100% võrra otsuse vastuvõtmise päevast arvates) /…/.“ Kaebaja

ei leia, et temal oleks olnud kuidagi eelisseis võrreldes sama sektori teiste ühingutega, kes kõik võisid

taotleda maksukohustuse ajatamist soodustingimustel. Kaebaja leiab, et ei ole võimalik käsitleda

võrdväärsete toetusmeetmetena maksuintressi vähendamist ning tagastamatu rahalise toetuse

maksmist. Kaebajal ei olnud maksud tasumata. Seega, püüab vastustaja tegelikkuses käsitleda

võrdväärsete toetusmeetmetena (1) tööjõumaksude edasilükkamist ning (2) tagastamatu rahalise

toetuse saamist. Selge on see, et viidatud meetmed ei ole võrdväärsed. Juhul kui kaebaja oleks

teadnud, et vastustaja seab kahtluse alla kaebaja kvalifitseerimise määruse nr 2 alusel toetuse saajaks

seetõttu, et kaebaja on taotlenud maksude ajatamist, ei oleks kaebaja maksude ajatamist taotlenud.

15. Vastustaja asub vaideotsuse punktis 4.14 seisukohale, et „… võttes arvesse ka asjaolu, et toetuse

tingimused määruse alusel olid ettevõtjatele varakult enne taotlusvooru avanemist teada (avaldatud

EAS-i kodulehel, infopäev), oli ettevõtjatel muuhulgas valikuvõimalus, millist soodustust kasutada

soovitakse.“ Kaebaja maksude ajatamise osas tegi MTA otsuse 21.10.2020, määrus vaidlusaluse

toetuse kohta võeti vastu aga 20.01.2021.a. Kaebajal ei olnud mitte mingit võimalust teada maksude

3-21-1774

4(9)

ajatamise taotlust esitades, et mõned kuud hiljem võetakse vastu määrus nr 2, mille alusel ta saaks

tagastamatut toetust.

16. Kaebaja on positsioonil, et määruses nr 2 ja selle seletuskirjas puudub mistahes välistav asjaolu

kaebaja taotluse rahuldamiseks. Veelgi enam, kaebaja on seisukohal, et kui seadusandja tahe oleks

olnud välistada määruses kirjeldatud toetuse saamine neil, kes on kasutanud riigi enda poolt pakutavat

abi maksukohustuste hajutamiseks, siis oleks seadusandja selliselt määruses ka väljendanud. Määruse

seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks on olnud välistada toetuse saamine neil: 1) kel ei ole

piisavas mahus (800€) tööjõumakse tekkinud ja ka 2) kes on küll deklareerinud 800-eurost künnist

ületavas määras tööjõumakse, kuid jätnud need tasumata. Maksegraafikus kokku leppimine MTA-ga

ning selle täitmine ei ole võrdsustatav maksude tasumata jätmisega vaid on siiski üheselt käsitletav

maksude tasumisena. Seega on vastustaja määrust ja selle seletuskirja tõlgendanud meelevaldselt,

liigselt kitsendaval moel. Veelgi enam, kui ka seletuskirjas oleks olnud toetuse maksmise välistus ka

maksude ajatamisgraafiku olemasolu korral, siis ka see ei oleks piisavaks argumendiks toetuse

maksmisest keeldumisele, kuivõrd kui seadusandja selliselt oleks regulatsiooni soovinud, siis

sisalduks see määruses endas, mitte seletuskirjas.

Vastustaja seisukohad

17. EAS vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. EAS

on otsuses õigesti asunud seisukohale, et kaebaja ei vasta määruse nr 2 § 7 lõikes 3 sätestatud nõudele.

Taotleja on kooskõlas määruse nr 2 § 4 punktiga 7 alustanud teenuste pakkumist detsembris 2019. a.

ning kaebaja suhtes õigusliku alusena kohaldub määruse § 7 lõige 3, mida ei ole ka kaebuses kahtluse

alla seatud.

18. Kuna kaebaja eest tasutud tööjõumaksud olid MTA andmetel juulis ja augustis vähem kui 800

eurot kuus (juulis 262,07 eurot ja augustis 322,82 eurot), siis on EAS vaidlustatud otsuses asunud

õigesti seisukohale, et kaebaja ei vasta määruse § 7 lõike 3 sätestatud nõudele ja toetust ei maksta.

Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt peab saama määruse viidatud normiga (§ 7

lg 3) kooskõlas olevaks lugeda ka seda, kui kokkuleppel MTA-ga tasutakse nimetatud perioodide eest

maksmisele kuuluvad maksud muul ajahetkel. Määruse seletuskiri (lk 5) täpsustab järgmist: „Juhul

kui majutusettevõtja alustas teenuste pakkumist 1. detsembril 2019. a või hiljem, võib ta toetust

taotleda juhul, kui ta on teenuse pakkumise algusajast arvates kuni 30. novembri 2020. a eest tasunud

tööjõumakse igas kuus vähemalt 800 eurot. Siinjuures lähevad arvesse tööjõumaksud, mis on nende

kuude kohta reaalselt tasutud, mitte nende kuude kohta deklareeritud maksud. Nimetatud

arvestusperioodi valikul on lähtutud vajadusest tuvastada taotleja tavapärane käive enne COVID-19

kriisi.“ Lähtudes seletuskirjast, siis on määruse andja selge tahe määruse § 7 lõike 3 sätestatud nõude

sisustamisel olnud deklareeritud maksude arvestusest välistamine ning lähtumine üksnes viidatud

kuude kohta reaalselt tasutud tööjõumaksudest. Eeltoodud põhimõttest on EAS juhindunud ka enda

otsuse tegemisel. Seega nagu kaebaja asjakohaselt viitab, tuleb õigusliku otsuse tegemisel lähtuda

seadusandja tegelikust tahtest. Määruse andja tahte väljaselgitamiseks on EAS võtnud muuhulgas

aluseks määruse seletuskirja, mille konkreetseid selgitusi ei saa kuidagi pidada nn keelekasutuse

juhuslikeks vääratusteks vms. Kaebaja on kaebuse joonealuses viites õigesti osundanud, et

„tõlgenduse tulemus ei tohi siiski olla vastuolus sätte keelelise tekstiga, RKHK 3-3-1-4-02, p 7“

(kaebuse p 2.11). Vastustaja hinnangul on kaebuses toodud käsitlus, mille kohaselt tuleks tasutuks

lugeda need summad, mis deklareeriti MTA-le, vastuolus määruse keelelise tekstiga. Tulenevalt

eelnevast on vastustaja otsuse tegemisel lähtunud määruses sätestatud nõuetest.

19. Asjaolu, et määruse andja tegelik tahe ongi olnud deklareeritud maksude arvestusest välistamine

ning lähtumine üksnes viidatud kuude kohta reaalselt tasutud tööjõumaksudest, kinnitab näitlikult ka

alljärgnev käsitlus teise kriisitoetuse meetmega seonduvalt. Nimelt on ettevõtlus- ja

infotehnoloogiaminister 21.04.2021. a vastu võtnud määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ (11.05.2021 kuni

25.07.2021 kehtinud redaktsioon; edaspidi määrus nr 16), mille eesmärgiks on toetada raskustesse

3-21-1774

5(9)

sattunud ettevõtjaid kriisist kiiremaks väljumiseks piirangute leevenemisel ja majanduse taastumisel.

Sarnaselt oli ka nimetatud määruse nr 16 sihtgruppide toetuse arvestamise aluseks tasutud

tööjõukulud, mida kinnitavad määruse § 7 lõike 5 punktis 1, § 7 lõikes 7, § 8 lõike 5 punktis 1, § 8

lõikes 7, § 9 lõike 5 punktis 1, § 9 lõikes 7, § 10 lõike 5 punktis 1, § 10 lõikes 7, § 12 lõike 5 punktis

1, § 12 lõikes 7, § 13 lõike 5 punktis 1 ja § 13 lõikes 7 toodud sõnastus „ettevõtja 2021. a veebruari

eest tasutud tööjõukuludest“. Ehk siis arvesse võeti üksnes tööjõumaksusid, mis on nende kuude eest

reaalselt tasutud, mitte nende kuude kohta deklareeritud maksud. Siiski on alates 26.07.2021. a

kehtiva määruse nr 16 redaktsiooni muudetud, mille üheks põhisisuks on üldiste tingimuste

soodsamaks muutmine kõigile sihtrühmadele ajatatud maksude osas, st muudeti toetuse suuruse

arvutamise tingimusi selliselt, et toetuse arvestamisel võetakse arvesse mitte ainult tasutud, vaid ka

deklareeritud tööjõukulud. Eeltooduga seonduvalt muudeti eespool viidatud määruse nr 16 sätteid

asendades sõnad „2021. a veebruari eest tasutud“ sõnadega „Maksu- ja Tolliametile esitatud 2021. a

veebruari eest tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonil deklareeritud“. Määruse seletuskirjas

(19.07.2021. a) on selgitatud järgmist: „/…/ Sellest tulenevalt on ettevõtjatel, kelle maksud olid

ajatatud, õigus saada toetust suuremas summas. Kui seni deklareeritud, kuid tasumata tööjõumaksude

summat toetuse suuruse arvutamisel arvesse ei võetud, said paljud ettevõtjad toetust määruse §-de 7-

10, 12 ja 13 lõike 8 alusel kui isikud, kes pole maksnud tööjõumakse 2021. a veebruari eest. Muudatus

võimaldab isikutel, kes olid 2021. a veebruari tööjõumaksud deklareerinud, kuid ajatanud, toetust

saada samade paragrahvide lõigete 5 ja 7 alusel. /…/ Riik soovib jätkuvalt toetada ettevõtjaid, kes

jooksvalt oma maksukohustusi täidavad. Ka oli määruses nr 16 toodud tasutud tööjõumaksude näol

tegu minimaalse tööjõumaksukohustusega (800 eurot tööjõumaksude tasumist kuus tähendab, et

ettevõtjal on ligikaudu üks 1600-eurose palgaga ehk umbes keskmise palgaga töötaja). /…/

Muudatuse tegemisel võetakse aga arvesse, et veebruari 2021. a palk deklareeriti ja tasuti juba ajal,

mil piirangud olid vahetult kehtima hakanud ja see tekitas ettevõtjate jaoks otsese vajaduse ajatada

jooksvate kulude katmine pikemale perioodile /…/“. Siiski on oluline rõhutada, et toetuse andmise

tingimusi määruse nr 2 osas, mille alusel kaebaja on esitanud taotluse toetuse saamiseks, ei ole

muudetud.

20. Vastustaja selgitab, et toetusraha määramise küsimus on poliitiline otsustus ning selle üle

otsustamine kriisimeetmete raames on Vabariigi Valitsuse ja ministrite ülesanne, kellel on selles osas

avar otsustusruum, missuguseid toetusi ja missugustele sihtgruppidele jagada. Sarnast seisukohta on

väljendanud ka Riigikohus. Kuigi EAS ei sea kahtluse alla, et ettevõtja majandustegevust on

negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud

asjaolud, siis EAS kui määruse rakendaja peab rangelt lähtuma määruse tingimustest ning ei saa

toetust maksta ettevõtjale, kes ei vasta määruse tingimustele. Määruse alusel antakse toetust

läbipaistvalt ja koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt läbi selle, et taotlejale ja taotlusele on kehtestatud

kindlad nõuded. Määruse regulatsioonist tulenevalt (toetuste tingimused ja toetuse suurus erinevate

toetuste lõikes) võetakse erinevate toetuse saajate sihtgruppide osas aluseks reaalselt tasutud

tööjõumaksud, mitte nende kuude kohta deklareeritud maksud (taotlejate võrdne kohtlemine).

Eeltoodust aga ei saa teha järeldust, et kirjeldatud toetuse andmise tingimus tasutud tööjõumaksude

sisustamisel oleks pelgalt bürokraatlik ja mitteoluline või vastuolus määruse eesmärkidega nagu

järeldab kaebaja. EAS ei saa tõlgendada määrust laiemalt, kui määruse tingimused seda võimaldavad.

Ühtlasi on määruse kohase toetuse näol tegemist riigiabiga (määruse § 1 lg 2), mille andmine on

reeglina keelatud ja lubatud vaid väga piiratud juhtudel, mistõttu tuleb riigiabi andmise tingimusi

tõlgendada reeglina kitsendavalt. Määrusandja ei ole sätestanud kõikide COVID-19-st tulenevalt

hätta sattunud ettevõtjate toetamist, vaid on otsustanud seada konkreetsed tingimused, millele peavad

taotlejad vastama, et toetust saada. Seega on ebaõige kaebaja järeldus, et määruse andja tahe on olnud

see, et kõik kriisist puudutatud ettevõtjad saaksid toetust. Eesmärgile vastavalt saab seega toetada

neid taotlejaid, kes täidavad kõik taotlejale ja taotlusele esitatud nõuded. Määruse alusel makstakse

riigieelarve vahenditest toetust ja kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda oma ettevõtluse

toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Koroonaviirusest tingitud mõjude

leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki EL

3-21-1774

6(9)

õigusaktist. Käesoleval juhul ei kvalifitseerunud kaebaja määruse kohaseks toetuse saajaks, kuna

tema poolt tasutud tööjõumaksud olid MTA andmetel 2020. a juulis ja augustis vähem kui 800 eurot

kuus.

21. Ebaõige on kaebaja järeldus, et tema poolt 2020. aasta juulis ja augustis tasutud maksude summa

arvestamisel tuleb lähtuda kahest eeldusest: 1) mis oli tasumisele kuuluv tööjõumaksude summa

konkreetsel kuul ja 2) kas taotlejal on võlgnevus konkreetse kuu maksude tasumise eest. Määrusest

tulenevaks eelduseks on siiski kindel nõue, et taotleja on perioodi teenuse pakkumise algusajast kuni

30. novembrini 2020. a eest reaalselt tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus vähemalt 800 eurot,

mitte üksnes deklareerinud. Vastustaja hinnangul olenemata asjaolust, missugune oli tasumisele

kuuluv tööjõumaksude summa konkreetsel kuul, ei saa ettevõtja deklareeritud maksukohustust lugeda

samaaegselt (õigeaegselt ja koheselt) tasutuks nagu kaebaja on leidnud. Kaebaja argumenteerib, et tal

puudus taotlemise hetkel maksuvõlgnevus. Määruse § 12 p 4 sätestab taotleja vastavusnõudena

järgmise „taotlejal puudusid 12. märtsil 2020. a riiklikud maksuvõlad või on need taotluse esitamise

ajaks tasutud või ajatatud“. Sättest tuleneb üheselt, et maksuvõlg eksisteeris, kuid määrus võimaldab

toetust taotleda ka isikul, kes on oma maksuvõla ajatanud. Ühtlasi on kaebaja õigesti viidanud, et

maksude ajatamine ei võtnud ära nende tasumise kohustust, sest vastasel juhul olukorras, kus

maksukohustuslane ei täida maksuvõla tasumise ajakava, on maksuhalduril õigus tunnistada

maksuvõla tasumise ajatamise otsus kehtetuks (MKS § 113 lg 1 p 1) ning asuda maksuvõlga koheselt

sundtäitma (MKS § 128). Seega on ebaloogiline ka järeldada, et „Kaebajal ei ole maksuvõlga, siis

tuleb lugeda, et kaebaja on deklareeritud maksud kohaselt tasunud, s.o tasunud tööjõumaksudena

2020. juulis 9 775,71 eurot ning augustis 5 979,11 eurot.“, sest tegemist on tasumisgraafikus oleva

võlaga ning vaatamata sellele, et vastava graafikujärgse osamakse tähtpäev ei ole veel saabunud vms.,

ei saa lugeda maksegraafikuga hõlmatud võlga siiski koheselt tasutuks, sh välistada näiteks selle võla

sundtäitmist tulevikus.

22. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja käsitlust selles osas, kas toetusmeetmena maksuintressi

vähendamine või määruse kohase toetuse saamine on võrdväärsed toetusmeetmed või mitte, sest

nimetatu ei oma käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähtsust. EAS on vaideotsuses küll viidanud,

et soodustingimustel maksuvõlgade ajatamisel kui ühel riiklikest COVID-19 toetusmeetmetest olid

mitmesugused eelised ajutiste makseraskuste korral, kuid eeltoodu oli pigem näitlikustamaks riigi

poolt kohaldatud meetmetest, mida ettevõtjatel oli võimalus kasutada. Seejuures on vastustaja

jätkuvalt seisukohal, et ettevõtjatel on muuhulgas alati valikuvõimalus, millist soodustust kasutada

soovitakse ning sellest ei saa teha järeldust, et kaebajal on õigus kõigile võimalikele toetusmeetmetele

samaaegselt.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

23. Leian, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

24. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kaebaja alustas majutusasutusena teenuse pakkumist

2019. aasta detsembris. Seega kohaldas vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel põhjendatult

määruse nr 2 § 7 lg-t 3. Praegusel juhul seisneb poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja vastab

määruse nr 2 § 7 lg-s 3 sätestatud tingimusele ning kvalifitseerub toetuse saajaks.

25. Vaidlustatud EAS-i 21.04.2021 otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 2 § 7 lg-s 3 sisalduv

norm sätestab: „Kui majutusettevõtja alustas teenuste pakkumist 1. detsembril 2019. a või hiljem,

võib ta toetust taotleda, kui ta on perioodi teenuse pakkumise algusajast kuni 30. novembrini 2020. a

eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus vähemalt 800 eurot.“ Seega tulenevad normist kaks

tingimust, mis peavad olema toetuse saamiseks täidetud: 1) majutusettevõtja on teenuse pakkumist

alustanud peale 01.12.2019; 2) perioodil teenuse pakkumise algusajast kuni 30.11.2020 on

majutusettevõtja tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus vähemalt 800 eurot.

26. Kaebaja on seisukohal, et määruse nr 2 § 7 lg-s 3 sätestatud nõuet tuleb sisustada selliselt, et

tasutud tööjõumaksude tähenduses tuleb arvestada ka kaebaja poolt MTA-s deklareeritud ja MTA

3-21-1774

7(9)

otsuse (dtl 18-20) alusel ajatatud summat. Kaebaja ei nõustu vastustaja käsitlusega, mille kohaselt ei

arvestata ajatatud maksusummasid koheselt tasutuks ning mille tõttu ei ole kaebaja täitnud toetuse

saamise tingimust. Asjassepuutuva määruse nr 2 ja selle seletuskirja1 analüüsimise ning poolte

seisukohtadega tutvumise ja nende hindamise järel olen seisukohal, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus

on õiguspärased ja kaebaja vastuväited ei anna alust nende tühistamiseks. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti

põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud

väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21;

02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited ühtivad osaliselt vaides

esitatutega ning vastustaja on vaideotsuses neile põhjalikult vastanud, siis vastustaja haldusaktides

ning kaebusele esitatud kirjalikus vastuses toodud seisukohtadega nõustudes ei korda ma

kohtuotsuses kõiki kaebajale juba senises haldus- ja kohtumenetluses vastuseks antud põhjendusi.

Vastuseks kaebusele märgin järgmist.

27. Kaebaja taotlus toetuse saamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei ole MTA andmete

kohaselt tasunud 2020. aasta juulis ja augustis tööjõumakse vähemalt summas 800 eurot. EAS-i

otsuse aluseks olevate andmete kohaselt tasus kaebaja juulis 2020 tööjõumakse 262,07 eurot ja

augustis 2020 tööjõumakse 322,82 eurot. Kaebuses rõhutab kaebaja, et 2020 juulis deklareeris ta

tööjõumaksudena 9775,71 eurot ning augustis 5979,11 eurot. Samuti selgitab kaebaja, et taotles

MTA-lt maksude ajatamist ning MTA 21.10.2020 otsusega on kaebaja maksude ajatamise taotlus

rahuldatud ning maksuvõlg ajatatud 22 kuuks. Kaebaja märgib ka õigesti, et eelnevast tulenevalt

puudus tal taotluse esitamise ajal toetuse saamist takistav ajatamata maksuvõlgnevus. Küll aga ei

nõustu ma kaebajaga selles, et ajatamise maksegraafiku alusel maksude tasumist saab lugeda

samaväärseks maksude tasumisega nende deklareerimise perioodi eest õigeaegselt. Seetõttu on väär

ka kaebaja arusaam, et kaebaja tasus perioodi juuli 2020 ja august 2020 eest makse vastavalt 9775,71

eurot ja 5979,11 eurot. Minu hinnangul ei saa määruse nr 2 § 7 lg-ga 3 kooskõlas olevaks lugeda

seda, et sättes nimetatud perioodi eest maksmisele kuuluvad maksud tasutakse MTA-ga kokkuleppel

muul hilisemal ajal ning taotluse lahendamisel tuleb arvesse võtta peale vastava otsuse tegemist

tulevikus laekuvaid maksusummasid. Sellist erisust ei tulene sätte sõnastusest, mis ütleb selgelt ja

üheselt, et taotluse saamise tingimusele vastamiseks peab taotleja olema igas kalendrikuus tasunud

tööjõumakse vähemalt 800 eurot. Tööjõumaksude deklareerimine ja hilisem tasumine

ajatamisgraafiku alusel sätestatud tingimust ei täida, kuna ajatamise puhul ei saa lugeda

maksusummat automaatselt ajatamise tõttu tasutuks enne graafiku alusel tasumisele kuuluvat

maksude lõplikku laekumist.

28. Kaebaja heidab kaebuses ette, et vastustaja on määrust nr 2 ja selle seletuskirja tõlgendanud

meelevaldselt ja liialt kitsendavalt. Kaebaja on seisukohal, et määruses ja seletuskirjas puudub

mistahes välistav asjaolu kaebaja taotluse rahuldamiseks. Minu hinnangul on vastustaja nii otsuses

kui vaideotsuses määrust ja selle seletuskirjas antud juhiseid määruse kohaldamiseks õigesti

tõlgendanud. Rõhutan veelkord, et määruse tekstist ei tulene üksnes see, et taotluse rahuldamiseks ei

tohi kaebajal olla maksuvõlga, vaid oluline on asjaolu, et tingimuse täitmiseks peab taotleja olema

määruses nimetatud perioodil deklareeritud ja tasumisele kuulunud tööjõumaksud ka tasunud. Samuti

on vastustaja õigesti välja toonud määruse seletuskirja asjakohase selgituse, mille kohaselt lähevad

tingimuse täidetuks lugemisel arvesse tööjõumaksud, mis on nende perioodi jäävate kuude kohta

reaalselt tasutud, mitte nende kuude kohta deklareeritud maksud. Seega on normi sõnastusest ja

määrusandja seletuskirjas antud selgitusest kohane järeldada, et tööjõumaksud peavad toetusele

kvalifitseerumiseks olema määruses toodud perioodi eest ettenähtud minimaalses mahus tegelikult

tasutud. Kaebaja puhul see nii ei olnud ning seda kaebaja ka ei väida, rajades oma seisukoha üksnes

1 Kättesaadav: https://www.eas.ee/wp-content/uploads/2021/02/Turismisektori-kriisitoetus-3_SELETUSKIRI.pdf

(22.02.2022)

3-21-1774

8(9)

sellele, et reaalselt tasutuks saab perioodi tööjõumaksud pidada ka seetõttu, et MTA on kaebaja

maksukohustuse ajatanud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja selline seisukoht väär.

29. Vastustaja on vaideotsuses väga põhjalikult selgitanud, kuidas vastustaja kaebaja tööjõumaksude

tasumist kontrollis ning selgitusest nähtub, et vastustaja on teinud MTA-le korduvaid päringuid

kaebaja deklareeritud tööjõumaksude tegeliku tasumise ja selle ulatuse kontrollimiseks. Vaideotsuse

punktis 4.13 toob vastustaja oma päringule MTA-lt 11.05.2021 saadud vastusest välja, et kaebaja

2020 juulikuu TSD katteks on ettemaksukontolt laekunud 11.08.2020 summa 262,07 eurot ja

30.04.2021 täiendavalt 566,11 eurot, mis tähendab, et 30.04.2021 seisuga oli 07/2020 TSD-l

deklareeritud kogusummast tasutud 828,18 eurot. 2020 augustikuu TSD katteks oli 10.09.2020

seisuga tasutud 322,82 eurot. Eeltoodust nähtuvalt ei täitnud kaebaja vaidlustatud otsuse tegemise

ajal, so 21.04.2021 mitte kummagi kuu osas määruse nr 2 § 7 lg-s 3 sätestatud tingimust, mille

kohaselt pidi kaebaja olema toetuse saamiseks tasunud tööjõumakse vähemalt 800 eurot igas

kalendrikuus.

30. Vastustaja märgib ka õigesti, et kaebajal oli võimalus toetuse tingimustega tutvuda varakult enne

taotlusvooru avanemist. Asjakohatu on kaebaja vastuväide, et maksude ajatamise osas oli MTA tema

taotluse osas otsuse teinud juba 21.10.2020 ja seetõttu ei saanud kaebajale olla sel hetkel teada, et see

asjaolu hakkab piirama tema võimalust määruse nr 2 alusel toetuse taotlemiseks. Juhin tähelepanu, et

hoolimata maksuvõla ajatamisest oli kaebajal võimalus ajatamisgraafikut ka ennetähtaegselt täita

ning tasuda juuli ja augusti 2020 tööjõumaksud enne toetuse taotluse esitamist määruses nr 2

sätestatud tingimuse täitmiseks. Kaebajal oli määruse tingimuste välja selgitamiseks ja täitmiseks

alates määruse andmisest kuni taotluse esitamiseni aega kaks kuud. Selliselt tegutsemine oleks

taganud kaebaja vastamise määruse nõuetele. Rõhutan, et praegusel juhul ei ole piiravaks asjaoluks

mitte pelgalt maksude ajatamine iseenesest, vaid asjaolu, et kaebajal olid taotluse esitamise ajal

tasumata juuli ja augusti 2020 tööjõumaksud vähemalt summas 800 eurot.

31. Ekslik on kaebaja arusaam, et määrusandja tahe on olnud see, et kõik kriisist puudutatud

ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest tulenevaid

kahjusid. Kahtlemata kandis kaebaja kui vahetult enne piirangute kehtestamist majutusteenust

osutama asunud ettevõtja COVID-19 kriisi tõttu olulist kahju sarnaselt teistele samas sektoris

tegutsevatele ettevõtjatele. Samal ajal ei saa pelgalt käibe langus olla piisav põhjendus eeldamaks

kõikvõimalike toetuste maksmist kaebajale (so riigiabi andmist). Üksnes toetuse eesmärgist

lähtumine ei anna alust maksta toetust ettevõtjale, kelle puhul ei ole täidetud toetusele

kvalifitseerumiseks määruses ettenähtud tingimused. Tõepoolest on määrusest nr 2 tuleneva meetme

eesmärk toetada COVID-19 kriisis kahju kannatanud turismiga seotud majandusharude ettevõtjaid,

kuid riigi piiratud ressursside tingimustes ei ole vaidlusalusest meetmest peetud võimalikuks toetada

kõiki abivajajaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele. Riigiabi saama õigustatud

isikute ringi piiritlemine on riigi majanduspoliitiline otsus, mille tegemisel kaalutakse Eesti

ettevõtluskeskkonna huve ja riigi majanduslikke võimalusi. Vastustaja ega halduskohus ei saa

kontrollida sellise valiku otstarbekust. Ühelgi ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale

riigiabi andmist ja üldreeglist (st igasugune riigiabi on ELTL § 107 lg 1 järgi eelduslikult siseturuga

kokkusobimatu ning järelikult keelatud) tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (nt Euroopa Kohtu

28.10.2020 otsus nr C-608/19, INAIL, p 27; 05.03.2019 otsus nr C-349/17, Eesti Pagar, p 60).

Kokkuvõttes ei saa õigusaktis sätestatud nõuetest kõrvale kaldumist õigustada ka meetme üldise

eesmärgiga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701).

32. Eelneva

põhjal

olen

seisukohal,

et

vastustaja

on

piisavalt

täitnud

uurimis-

ja

põhjendamiskohustust ning õigesti lähtunud asjakohastest õigusnormidest, jõudes lõppkokkuvõttes

seadusliku ja põhjendatud otsustuseni.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb tervikuna rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulusid

3-21-1774

9(9)

tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma