2-21-7798/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-7798

Tsiviilasi

Tallinna linna avaldus Y ja X hooldusõiguse

äravõtmiseks alaealise lapse suhtes ning lapsele

eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu (registrikood 75016013), lepingulised esindajad

Liisi Raamets-Tunali ja Natalja Nei

Puudutatud isikud:

Y (ema) (isikukood XXXXXXXXXXX)

X (isa) (isikukood XXXXXXXXXXX)

Q (laps) (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-7798

osas, millega maakohus võttis X-lt täielikult ära isiku- ja varahooldusõiguse lapse Q

suhtes ning seadis eestkoste lapse Q üle ja määras tema eestkostjaks kuni täisealiseks

saamiseni Tallinna Linnavalitsuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (avaldaja) esitas 17. mail 2021 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus võtta Y-lt (ema) ja X-lt (isa) täielikult ära hooldusõigus Q

(laps) suhtes ning määrata avaldaja lapse eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Avalduse kohaselt eraldati laps perekonnast 12. jaanuari 2021. a otsusega, kuivõrd 11. jaanuaril

2021 kasutas joobes ja ebaadekvaatses olekus lapse isa vägivalda lapse ema suhtes, kes oli

samuti joobes. Laps eraldati taas perekonnast 13. mail 2021, kuivõrd lapse ema ja isa olid joobes

2 (7)

ja ebaadekvaatsed. Laps viibis kodus, kus oli valdavalt mustus, lapsel puudus voodi, asjad olid

põrandal laiali ning lapsel ei olnud riideid ja särk seljas oli määrdunud, samuti oli lapse kaelal

kraapejälg. Alkoholi kuritarvitamise tõttu ei ole vanemad võimelised tagama lapsele turvalist

ja stabiilset kasvu- ja arengukeskkonda. Vanemad ei tunnista probleemi tõsidust ega näe selle

kahjulikku mõju lapsele, ei ole teinud järeldusi varasemast ega otsinud abi alkoholisõltuvusest

vabanemiseks või läinud ise ravile. Lisaks on lapsel nii vaimne kui ka füüsiline mahajäämus.

2. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust.

3. Lapse isa avaldas, et ta on üürinud korteri ja asunud tööle ning ta ei ela enam lapse emaga

koos.

4. Lapse ema kirjalikku seisukohta ei esitanud ega ilmunud ka ärakuulamisele.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse,

võttis lapse emalt ja isalt täielikult ära hooldusõiguse lapse suhtes, seadis lapsele eestkoste kuni

tema täisealiseks saamiseni ja määras tema eestkostjaks avaldaja ning jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi poolt määratud esindaja kulud, mis jäid riigi

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on vanemad alkoholi kuritarvitamisega jätnud lapse

hoolitsuseta ning seadnud lapse elu ja tervise ohtu. Seda tõendavad 15. jaanuari 2021. a

kodukülastusakt, mille kohaselt paigutati ema ja laps 11. jaanuaril 2021 turvakodusse ema ja

isa vahel aset leidnud lähisuhtevägivalla tõttu; 12. jaanuari 2021. a otsus lapse emast eraldamise

kohta ema turvakodusse alkoholijoobes saabumise tõttu; 13. mai 2021. a otsus lapse vanematest

eraldamise kohta lapse juuresolekul asetleidnud täiskasvanute joomingu tõttu; Politsei- ja

Piirivalveameti 13. mai 2021. a protokoll lapse haiglasse toimetamise kohta ja STAR-i

väljavõte juhtumi kohta; ning Politsei- ja Piirivalveameti vastus päringule, millest nähtub, et

vanematel on ka varem olnud kokkupuuteid politseiga seoses alkoholi kuritarvitamisega ning

vägivalla kasutamisega või vägivalla ohvriks olemisega ja õigusrikkumiste toimepanemisega.

Vanematele pakutud abi lapse eest hoolitsemisel ja kasvatamisel ei ole andnud tulemusi.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub asi uuesti läbi vaadata ja säilitada tema

hooldusõigus lapse suhtes.

Määruskaebuse kohaselt on lapse isa last kasvatanud üle kahe aasta ja olnud pere ülalpidaja.

2021. a jaanuaris ja mais aset leidnud kaks episoodi on isa sõnul tema elu suurimad vead. Kuna

lapse isal on olnud sõltuvusprobleem, siis on ta läbinud sellest vabanemiseks programmid

„Lootuse külas“ ja „Elavas Iisraelis“ ning käinud ka piiblikoolis, samuti vestelnud programmi

„Kainem ja tervem Eesti“ läbiviijatega ja programmi „SÜTIK“ korraldajatega. Hetkel viibib

lapse isa kristlike rehabilitatsioonikeskuses „Elav Iisrael“. Pärast taastusprogrammi lõpetamist

asub ta tööle ja otsib elamispinna. Lapse isa Soomes elav pere, s.o tema ema ja õde on valmis

isa ja last toetama ning on nõus olema lapse hooldajateks. Nemad ja lapse isa on valmis esitama

kõik vajalikud dokumendid.

7. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Lapse isa avaldas 6. oktoobril 2021 soovi lapsega kohtuda. Kokkulepitud

ajal ei tulnud aga isa kohale. Samuti ei ilmunud isa 2. novembril 2021 toimunud ärakuulamisele

maakohtus ega esitanud ka tõendeid oma väidete kohta. Lapse isa ei ole tõendanud, et ta on

võimeline tagama lapsele turvalise ning stabiilse kasvu- ja arengukeskkonna.

8. Lapsele määratud esindaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Lapse heaolu ei riivanud mitte üksnes korduvad alkoholi

tarvitamised ja selle ajal lapse järelevalveta jätmine, vaid ka asjaolu, et lapse areng ei olnud

3 (7)

lapse keskkonna tõttu eakohane. Lapse isa ei saa esitada oma ema ja õe eest eestkostjaks

määramise avaldust. Lisaks ei ole täidetud selle avalduse rahuldamise eeldused, sest asja

materjalidest ei nähtu, et neil oleks lapsega lähedane side ega ole nad ka pärast lapse perest

eraldamist tema vastu huvi tundnud. Lapse huvides ei ole tema eraldamine praeguseks tuttavast

ja turvalisest keskkonnast. Samuti ei astunud nad enne lapse perest eraldamist samme lapse

heaolu tagamiseks.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, millega maakohus võttis lapse isalt täielikult ära isiku-

ja varahooldusõiguse lapse suhtes ning seadis eestkoste lapse üle ja määras tema eestkostjaks

kuni täisealiseks saamiseni avaldaja, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb

asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Maakohtu määruse peale on seni esitanud

kaebuse ainult lapse isa. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määrust lapse emalt

hooldusõiguse äravõtmise osas.

12. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus võttis õigesti lapse isalt täielikult

ära hooldusõiguse tema alaealise lapse suhtes ning kas eestkostja ülesandeid võiks avaldaja

asemel täita mõni muu isik. Maakohus tuvastas, et laps on kahel korral perest eraldatud.

Mõlemal juhul alkoholi kuritarvitamise tõttu ning ühel juhul leidis lisaks aset ka vägivald lapse

ema ja isa vahel. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et olukorras, kus lapse heaolu

on ohustatud, tuleb lapse heaolu tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud abinõud, kuid asus

seejuures ennatlikult ja oma seisukohta piisavalt põhjendamata seisukohale, et lapse isalt tuleb

võtta hooldusõigus täielikult ära.

13. Hooldusõiguse asju lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus

kohaldub uurimispõhimõte. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel

seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Vastavalt

TsMS § 477 lg-le 7 peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust

ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt

tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Kohtu õigus koguda lapse huve puudutavas

vaidluses ja hagita menetluses tõendeid omal algatusel tuleneb ka TsMS § 230 lg-st 3.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud asja lahendamisel need põhimõtted tähelepanuta.

14. Juhul, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema

hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma

kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi ohtu ära hoida või ei ole

võimelised seda tegema, peab kohus perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1 järgi rakendama ohu

ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh sama paragrahvi lõikes 3 ning §-des 135 ja 136

loetletuid. Eelkõige võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta

hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde,

samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata

vanema isiku- või varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise

keelamisega. Seejuures võib kohus vanemalt hooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära

võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et

nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Seega on vanemalt lapse suhtes hooldusõiguse

täielik äravõtmine äärmuslik meede.

4 (7)

Maakohus on põhjendanud lapse isalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist alkoholi

kuritarvitamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lapse heaolu ohustab alkoholi

kuritarvitamine ja seeläbi lapse hooletusse jätmine. Lisaks tuvastas maakohus, et lapse ema ja

isa vahel on aset leidnud lähisuhtevägivalla akt. Vägivaldne keskkond ohustab samuti lapse

heaolu ning avaldab negatiivset mõju tema arengule. Samas ei ole maakohus kaalunud

võimalusi kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi vähem piiravaid abinõusid.

15. Lapse isa palub määruskaebuses jätta talle alles hooldusõigus lapse suhtes ning võimaldada

näidata, et ta on suuteline kasvatama last ja hoolitsema tema heaolu eest. Avaldaja on esile

toonud, et isa avaldas pärast lapse perest eraldamist soovi lapsega kohtuda, kuid kokkulepitud

ajal kohale ei tulnud. Kolleegium nendib, et asja materjalidest ei nähtu, et isa oleks pärast lapse

eraldamist last vaatamas käinud või lapse käekäigu vastu huvi tundnud. Samuti on avaldaja

iseenesest õigesti märkinud, et isa ei ilmunud ka 2. novembril 2021 maakohtus aset leidnud

teistkordsele ärakuulamisele (tl 59).

Samas nähtub siiski, et isa soovib last ise kasvatada ning püüab oma käitumist ja elukorraldust

muuta. Nõustuda ei saa täielikult avaldaja seisukohaga, et lapse isa väited on tõendamata. Asja

materjalidest nähtub, et pärast avalduse esitamist on isa liitunud omal algatusel sõltlaste

taasühiskonnastamise tugiisikuteenuse-programmiga SÜTIK. Seejuures on programmi tugiisik

hinnanud isa soovi tugiisiku toel riski- ja sõltuvuskäitumist ka tulevikus ennetada siiraks (tl 42–

43). Maakohus on jätnud kõnealusele kinnituskirjale isa programmis osalemise kohta hinnangu

andmata. Samuti on isa määruskaebuses esile toonud, et ta on osalenud ka programmides

„Lootuse külas“, „Elavas Iisraelis“ ja „Kainem ja tervem Eesti“. See kinnitab pigem isa soovi

ja valmisolekut olukorda lapse hüvanguks parandada.

16. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab

kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks

vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama

perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad

perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus

kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta

vanemalt hooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet

toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole

võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet,

peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt

nt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).

17. Ülalmärgitut arvestades tuleb kohtul lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige

perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud

või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse

täielikult ära. Maakohus leidis, et vanematele pakutud abi lapse eest hoolitsemisel ja

kasvatamisel ei ole tulemusi andnud. Samas asjaolusid, mis sellisele järeldusele võiksid alust

anda, ei ole maakohus tuvastanud. Samuti ei nähtu, et maakohus oleks uurinud, kas ja milliseid

meetmeid on proovitud rakendada. Kohtu ette ei ole toodud, et lapse isale oleks selgitatud, mida

ta peab ette võtma olukorra parandamiseks ning tehtud ettekirjutusi ja hoiatusi või rakendatud

muid meetmeid. Asja materjalidest ei ilmne ka isa soovimatust teha koostööd kohaliku

omavalitsuse ja muude asutustega. Seega ei ole teada, kas isa suudab vanema õigusi vähem

piiravate abinõudega olukorda muuta ning lapse heaolule ilmnenud ohtu PKS § 134 mõttes ära

hoida.

PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi

andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Olukorras, kus vanem soovib last

ise kasvatada ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb enne

hooldusõiguse äravõtmist kohaldada üldjuhul muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta

suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada (vt Riigikohtu 16. septembri 2015.

5 (7)

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p-d 14 ja 18). Kolleegium leiab, et kohtu ette toodu põhjal

ei olnud maakohtu määruse tegemise ajal ilmne, et alternatiivsetel abinõudel ei oleks soovitud

positiivset mõju ja nende rakendamisest ei piisaks ohu ärahoidmiseks.

18. Lapsele määratud esindaja on vastuses määruskaebusele tuginenud ka sellele, et lisaks

alkoholi kuritarvitamisele ei ole lapse areng olnud lapse keskkonna tõttu eakohane. Kolleegium

märgib, et pärast lapse perest eraldamist koostatud lapse rehabilitatsiooniplaan kinnitab, et

vanemad ei ole suutnud tagada lapse eakohast arengut (tl 50). Samuti nähtub STAR-i 14. mai

2021. a väljavõttest politsei juhtumi kohta, et pere kodus oli mustus ja ka lapse seljas olnud särk

oli määrdunud ning lapsel ei olnud voodit (tl 16).

Samas ilmneb asja materjalidest siiski, et isa hoolib lapsest, on tema eest hoolitsenud ja soovib

ka edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostada. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemalt

lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks ei anna iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei

tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib

vahendeid pere ülalpidamiseks. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele

abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes (Riigikohtu 14. novembri 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vanematele, sh

isale oleks antud nõu, selgitatud lapse kasvatamisega seotud kohustusi, lapse probleeme ja

vajadusi või pakutud muul moel vanemlike oskuste arendamiseks abi ning seejärel antud

võimalus oma käitumist korrigeerida ja olukorda paremaks muuta, et pärast seda hinnata uuesti

vanemaoskusi.

19. Kuna asjas on tuvastamist leidnud asjaolud, millest nähtub, et lapse heaolu on olnud peres

kasvades ohustatud, ei saa kolleegium jätta avaldust isa hooldusõiguse äravõtmiseks täielikult

rahuldamata, nagu sisuliselt soovib määruskaebusest nähtuvalt lapse isa. Kolleegiumi

hinnangul tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et välja selgitada, milliseid

abinõusid on lapse huvides vaja kohaldada.

19.1. PKS § 134 lg 1 annab kohtule kaalutlusõiguse, milliseid vahendeid kasutada lapse heaolu

tagamiseks. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last

vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi

kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-121-12, p 16). PKS § 134 lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu ärahoidmiseks vajalikke

abinõusid, sh võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise korral eelkõige

vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi ning

kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse

hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute

või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega.

19.2. Maakohus ei ole kaalunud ega toimiku materjalidest nähtuvalt menetlusosalistega

arutanud, milliseid võimalikke meetmeid saaks rakendada ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole

koostöös kohaliku omavalitsusega näiteks hinnanud nõustamiste, koolituste, programmide ja

sotsiaalteenuste kasutamise võimalust või muude meetmete rakendamist ja ettekirjutuste

tegemist. Sisuliselt on maakohus jätnud menetluses PKS § 135 lg 2 kohaldamise eeldused välja

selgitamata. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohtu menetluses ei ole üldse käsitletud

hooldusõiguse äravõtmise alternatiivseid meetmeid, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise

lahendada, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

20. Lapsele määratud esindaja on leidnud, et ei ole ette näha, kuidas suudab isa lapse eest

hoolitseda olukorras, kus isal on ootamatult vaja viibida

mitu kuud kestvas

võõrutusprogrammis. Kolleegium märgib, et lapse isa on määruskaebuses esile toonud, et ta

lõpetab sõltuvusest vabanemiseks läbitud programmi sellel kuul (veebruaris). Seega on takistus

hooldusõiguse teostamiseks eelduslikult juba ära langenud või kohe ära langemas. Samuti ei

ole üksnes sellel asjaolul alust hooldusõigust täielikult ära võtta, vaid sobivaks hooldusõiguse

6 (7)

piiramise viisiks on sellisel juhul hooldusõiguse peatamine. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus

vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama.

Riigikohus on selgitanud, et vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud

sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt

takistatud (Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14).

21. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, mida on

lapse isa oma seniste elukommete ja käitumise muutmiseks teinud ning milline on tema

praegune elukorraldus. Samuti hinnata, milline oht ähvardab last isa juures kasvades ning

kaaluda ja menetlusosalistega arutada, milliseid abinõusid nii lapse huve kui ka vanema õigusi

arvestades lapse heaolu tagamiseks rakendada. Maakohtul on võimalik vajadusel ka ise

tõendeid koguda.

22. Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja. Lapse isa on määruskaebuses märkinud, et

tema ema ja õde oleksid nõus olema lapse hooldajateks. Sellest saab järeldada, et lapse isa

arvates tuleks lapsele eestkostja määramise eelduste täidetuse korral määrata avaldaja asemel

lapse eestkostjaks keegi isa sugulastest.

22.1. Lapsele eestkostja määramise materiaalsed eeldused on sätestatud PKS § 171 lg-s 1. Selle

sätte kohaselt määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole

esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Riigikohus on selgitanud, et

alaealisele lapsele saab määrata eestkostja eelkõige juhul, kui lapsel ei ole hooldusõiguslikku

vanemat, sh kui vanema hooldusõigus on peatatud või piiratud teovõimega vanema

esindusõigus on peatunud ning lapsel ei ole teist hooldusõiguslikku vanemat. Lisaks saab

alaealisele lapsele määrata eestkostja ka juhul, kui vanema hooldusõigust on PKS § 134 alusel

piiratud ja selle tulemusena ei ole vanemal kas täielikult või osaliselt lapse esindamise õigust,

st lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat kõigi tema isiklike ja/või varaliste õiguste ja huvide

kaitseks (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Kohus

saab PKS § 174 lg 1, § 175 lg 1 ja § 176 lg 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise

füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku

omavalitsuse.

22.2. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole isa pakutud eestkostja kandidaadid ise väljendanud

kohtule soovi saada lapse eestkostjaks. Lapsele määratud esindaja on iseenesest õigesti juhtinud

tähelepanu, et isiku võib eestkostjaks määrata PKS § 174 lg 4 järgi üksnes tema nõusolekul.

Samas ei ole asjas lapse isale selgitatud, et eestkostjaks ei saa määrata isikut, kes pole

sellekohast tahet (nõusolekut) kohtule avaldanud.

22.3. Füüsilisest isikust eestkostja valib ja määrab kohus, arvestades PKS §-s 174 sätestatud

nõuetega. Kohus saab PKS § 174 lg-te 1 ja 2 järgi määrata eestkostjaks üksnes täisealise

teovõimelise isiku, kelle hooldusõigust ei ole piiratud ja kes ei ole varem eestkostja kohustusi

rikkunud. Kui isik vastab neile nõuetele, tuleb eestkostjat valides arvestada PKS § 174 lõike 3

järgi ka tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate

eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise

järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.

Lapsele määratud esindaja sõnul ei ole täidetud isa pakutud eestkostja kandidaatide valimise

eeldused, sest asja materjalidest ei nähtu, et neil oleks lapsega lähedane side. Kolleegiumi

hinnangul on lapse esindaja sellekohane järeldus asjakohatu, sest lapse isa tugines sellele, et

last oleksid valmis hooldama tema ema ja õde, esmakordselt määruskaebuses. Seega ei ole asjas

veel tegeletud küsimusega, milline on nimetatud isikute ja lapse vaheline suhe ega hinnatud

muul moel nende sobivust eeskostjaks. Esmalt tuleb sobivuse hindamiseks koguda vajalikke

andmeid.

22.4. Lisaks on lapse esindaja leidnud, et lapse huvides ei ole tema eraldamine praeguseks

tuttavast ja turvalisest keskkonnast, sest lapse heaolu on omavalitsuse eestkostel olles täielikult

7 (7)

tagatud olnud. Kolleegium märgib, et lapsele eestkostjat määrates tuleb üldjuhul eelistada

füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele.

Kui eestkostjaks on määratud valla- või linnavalitsus või juriidiline isik, peab valla- või

linnavalitsus või juriidiline isik PKS § 198 lg 2 järgi vähemalt üks kord aastas kontrollima, kas

eestkostja ülesandeid oleks valmis täitma mõni eestkostjaks sobiv füüsiline isik, ning sellise

isiku leidmise korral esitama enda kui eestkostja vabastamise avalduse. Seega on valla- või

linnavalitsuse ülesandeks otsida järjepidevalt eestkostet vajavale lapsele enda asemele füüsilist

isikut, kes oleks nõus hakkama lapse eestkostjaks ning vastaks eestkostjale esitatavatele

nõuetele (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 24).

Füüsilisest isikust eestkostja määramisel tuleb siiski arvestada PKS §-s 174 sätestatud

tingimusi.

22.5. Kui asja uuel läbivaatamisel maakohtus ilmneb, et esineb jätkuvalt lapsele eestkostja

määramise vajadus, siis tuleb maakohtul lapse isale tema pakutud eestkostja kandidaatidega

seoses selgitada, et eestkostjaks määramine eeldab, et kohtule on avaldatud tahet saada lapse

eestkostjaks ning seejärel koostöös kohaliku omavalitsusega koguda eestkostja kandidaatide

sobivuse hindamiseks vajalikke andmeid (PKS § 173 lg 1, § 174), mh arvestada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku 53. peatükis sätestatut (TsMS § 554).

23. Maakohus on toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 88–89) jätnud lapse isa määruskaebuse

lapse emale seisukoha andmiseks kätte toimetamata (TsMS § 663 lg 3). Vaatamata TsMS § 664

lg-s 1 sätestatule jätab ringkonnakohus selle toimingu praegusel juhul maakohtu eest tegemata,

kuna maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

24. Maakohus kohaldas 17. mai 2021. a määrusega esialgset õiguskaitset, kuid ei ole

vaidlustatud määruse resolutsioonis lahendanud esialgse õiguskaitse abinõudega seotud

küsimusi, nagu nõuab TsMS § 442 lg 5 koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 4771 lg-ga 2. Asja

uuel lahendamisel tuleb maakohtul lahendada ka esialgse õiguskaitse abinõudega seonduv.

25. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21

lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks mh

hooldusõiguse andmed ja eestkoste andmed. Vastavalt RRS § 22 lg 1 p-le 4 kantakse

rahvastikuregistrisse andmed mh kohtulahendite kohta, mis võivad olla §-s 21 nimetatud

isikuandmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks. TsMS § 5631 esimese lause järgi on

vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes

muudatuste tegemise alus. Selle sätte teine lause paneb kohtule kohustuse saata

perekonnaseisuasutusele vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus.

26. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lapse

esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

27. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei

ole tegemist menetlust lõpetava määrusega ja seega ei saa määruse peale TsMS § 696 lg-st 3

tulenevalt määruskaebust esitada (vt Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

46-14, p-d 11 ja 12).

(allkirjastatud digitaalselt)