3-21-229/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-229

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 27.10.2020 otsuse nr

TVH/20/076412

ja

30.12.2020

(dokumendis

29.12.2020) vaideotsuse nr 2239 tühistamiseks ning

Eesti Töötukassa kohustamiseks hinnata uuesti kaebaja

töövõimet

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad Meelis

Paavel, Helle Rebane

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.05.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.05.2021 otsus

asjas nr 3-21-229 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-229

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 15.10.2019 Eesti Töötukassale avalduse töövõime hindamiseks. Töötukassa

tuvastas 04.11.2019 otsusega osalise töövõime ja määras töövõimetoetuse. Töövõimetoetuse

maksmise periood oli 16.11.2019–15.05.2020.

2. X esitas 13.10.2020 uue taotluse töövõime hindamiseks.

3. Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst DM (TTO ekspertarst) koostas 17.10.2020

eksperthinnangu, mille kohaselt ei ole X töövõime vähenenud.

Taotlejal hinnati liikumise valdkonna võtmetegevus „1.3. Seismine ja istumine“ arvväärtusega

1 (kerge piirang), taotleja ise nimetatud võtmetegevuses piirangut ei märkinud. Taotlejal

hinnati teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevus „4.2. Tualettruumi

toimingud“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), taotleja ise märkis piiranguks 4 (täielik

piirang). Kokkuvõttes ei ole taotleja töövõime vähenenud. Taotlejale ei sobi ametid, kus

puudub võimalus vastavalt vajadusele tualetis käia, samuti ei sobi suurt füüsilist pingutust

nõudvad tööd.

4. Eesti Töötukassa tegi 27.10.2020 otsuse nr TVH/20/076412, millega tuvastas, et X

töövõime ei ole vähenenud.

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on

spondülopaatiad. Taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja

enesehoolduse valdkonnas, mille põhjuseks on soolehaigused. Taotleja kirjeldatud piiranguid

käelise tegevuse valdkonnas on arvestatud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonda

hinnates. Muude tervisehäirete osas kirjeldatud maovaevused ja kõrgvererõhkhaigus on raviga

kompenseeritud ning ei tekita terviseandmete põhjal igapäevatoimingute sooritamisel

piiranguid. Taotlejal on raskendatud pikem istumine, sest tekib kõhuvalu, mis asendi

vahetusega möödub. Sooletegevuse kontrolli häire tõttu on piiratud tualettruumi toimingute

tegemine. Kuigi taotlejal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades ja tegevustes, ei

mõjuta need taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist. Eeltoodust tulenevalt ei

tuvastatud taotleja töövõime vähenemist.

5. X esitas 26.11.2020 töötukassa otsuse peale vaide, mille töötukassa jättis 30.12.2020

(dokumendis 29.12.2020) vaideotsusega rahuldamata.

Töötukassa hindas taotleja töövõime ulatust, võttes aluseks tema taotluses märgitud

hinnanguid oma tervisest tulenevate tegutsemispiirangute kohta ning tervise infosüsteemi

(TIS) kantud terviseandmed. Taotleja terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise

piirangud ei ole sellised, mille tõttu taotleja töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud.

Töövõime hindamisel hinnatakse isiku üldist töövõimet ning hindamisel võetakse arvesse

kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on

võimalik vältida. Taotleja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei

too veel kaasa üldist töövõime vähenemist töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 mõttes.

TTO ekspertarst analüüsis veel kord vaide raames taotleja terviseandmeid (sh lisandunud

andmeid) ning jäi oma esialgse eksperdiarvamuse juurde. Samuti hindas taotleja töövõime

hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja eksperdiarvamust

3-21-229

3(13)

töötukassa

töövõime

hindamise

ekspertarst

ning

leidis,

et

eksperdiarvamus

on

kaalutlusvigadeta ja õige.

TTO ekspertarst tuvastas vaidemenetluses jätkuvalt, et taotlejal on kerge tegutsemispiirang

liikumise valdkonnas. Kuna seismise ja istumise võtmetegevuse raames võib taotleja asendit

korrigeerida ja vahepeal korraks püsti tõusta, siis TIS-i andmetel sellega valu väheneb. Kuna

sellega seoses ei ole taotleja taastusravil käinud, pidevat valuravi retseptide alusel ei tarvita,

on tegemist kerge piiranguga. On võimalik soodne dünaamika ravi foonil. Kasutamata on

kaalulangusest, valuravist ja taastusravist saadav potentsiaal. TTO ekspertarst tugines

08.10.2020 ja 19.03.2020 perearsti epikriisidele. Samuti tuvastas ekspertarst vaidemenetluses

jätkuvalt, et taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse

valdkonnas, mille põhjuseks on soolehaigused. Taotlejal esineb mõõdukas piirang

defekatsiooni reguleerimisel, mis on põhjustatud soolestiku kahjustusest. Taotlejal esineb

abivahendiga kompenseeritav roojaleke, lisaks mõnel korral kuus määrduvad riided selle

tõttu. Võimalik on osaline soodne dünaamika ravi foonil. Kasutamata on sulgurlihaste

treeningust ja kehakaalu langetamisest saadav potentsiaal. TTO ekspertarst tugines

08.10.2020 perearsti ning 26.08.2019 ja 28.08.2019 üldkirurgide epikriisidele. Proktoloog MP

on taotlejale soovitanud treenida pärakusulguri lihaseid, TIS-is ei leidu kirjeldusi nende

treeningute kohta. Töövõime hindamise metoodika kohaselt on tegemist ravimeetodite

mittejärgimisega. Kuna taotlejal on siiski säilinud osa lihasest, siis erialase kirjanduse

andmetel on järjepideva taastusraviga võimalik saada hea efekt roojapidamatuse osas.

Muude tervisehäirete osas kirjeldatud maovaevused ja kõrgvererõhkhaigus on raviga

kompenseeritud ning ei tekita terviseandmete põhjal igapäevatoimingute sooritamisel

piiranguid. Töövõimet hinnatakse ravi foonil.

Taotleja ei ole oma taotluses kõhuvalu ühegi võtmetegevuse juures piiranguna ise esile

toonud, seega võib eeldada, et see ei häiri tema elu oluliselt. Märtsis 2020 on üldkirurgi

hinnangul kõhuvalude põhjuseks pigem võimalikud operatsioonijärgsed liited. Taotleja

kirjeldatud songa kohta TIS-i andmetes kirjeldusi ega diagnoose ei leia. Kui taotleja on

mõelnud 2020. a märtsis lülisamba röntgenuuringul kirjeldatud Schmorli songa, siis

saadaoleva kirjanduse andmetel võib nende korral esineda seljavalu, kuid põhjapanevad

tulemused, mis seostavad neid kindlalt seljavaluga, puuduvad. Kõhuvalu on nende puhul väga

ebatõenäoline. Retseptikeskusest saadava teabe alusel väljakirjutatud ravimite kohta võib

väita, et taotleja valuravi seljavalu tõttu ei ole pidev.

Eelnevalt, 2019. a-l hinnati taotleja töövõime osaliseks perianaalse fistliga seotud pidevate

probleemide tõttu (pidev mädaeritus, valud). Taotlejal olid siis olulised probleemid

defekatsiooni regulatsiooniga. Kordusoperatsiooniga fistel eemaldati. Paranemine oli

tüsistusteta, infektsioone ei ole olnud. Jäänud on mõõdukas piirang tualettruumi toimingutes,

mis üldist töövõimet oluliselt ei mõjuta.

Vaidemenetluse raames on lisandunud 11.12.2020 EMO arsti PP epikriis, LOR-arsti RA

15.12.2020 epikriis ja 16.12.2020 HKK üldarsti epikriis, mis otsust ei muuda, sest tegemist on

ägeda traumaga. Otsust ei muuda ka 25.11.2020 perearsti HK epikriis, sest tegemist on

telefonikontaktiga ravimi saamiseks.

6. X esitas 29.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 27.10.2020 otsuse

nr TVH/20/076412 ja 30.12.2020 (dokumendis 29.12.2020) vaideotsuse nr 2239

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks hinnata uuesti kaebaja töövõimet.

Eksperdiarvamuse ja otsuse tegemisel on töötukassa käitunud kaebaja suhtes pealiskaudselt ja

teda pole eksperthinnangu tegemisele kaasatud. Töötukassa oli alles ligikaudu aasta varem

hinnanud kaebaja tervislikku olukorda ja jõudnud järeldusele, et tema töövõime oli

vähenenud. Kui töötukassa jõudis uues otsuses järeldusele, et tema töövõime ei ole

3-21-229

4(13)

vähenenud, siis peaksid uus otsus ja eksperthinnang sisaldama ka mingeid asjaolusid, mis on

varasemaga võrreldes paremuse suunas muutunud. Kaebaja teab oma tervislikku olukorda

kõige paremini ja võib meedikuna kinnitada, et pigem on tervis halvenenud. Seda kinnitab mh

asjaolu, et kaebaja ei ole enam võimeline töötama kiirabis, kust ta lahkus 18.10.2020

tervisprobleemide tõttu. Kordusoperatsioon 26.06.2019 on tekitanud sellise tagajärje, et

kaebaja ei saa enam väljaspool kodu töötada ega isegi pikemalt viibida, kuna tal on pärasoole

pidamatus.

Kaebaja on õppinud meditsiinitehnikuks ja -õeks, kuid ta ei ole võimeline õpitud erialadel

töötama. Jääb arusaamatuks, milliseid töid saaks kaebaja töötukassa hinnangul teha.

Kaebaja ei nõustu, et eksperdiarvamuse p 1.3 kohaselt kaebajal pikemal istumisel esinev valu

kõhus on pigem kerge piirang. Perearst on kirjutanud kaebajale välja valuvaigistavad tabletid

ja lisaks kasutab kaebaja pidevalt käsimüügiravist ostetud valuvaigistit. Nendega suudab

kaebaja valu vähendada, kuid mitte olematuks muuta. Kaebajale ei võimaldatud taastusravi

seoses koroonaviiruse levikuga ja kehtestatud eriolukorraga. Kuna töötukassa hinnangul ei ole

kaebaja töövõime vähenenud, ei saadeta kaebajat enam taastusravile ja ise ta selle eest tasuda

ei jõua.

Kaebajal puudub pärast operatsiooni pool sulgurlihasest ja see on kestev olukord. Ekspertarsti

hinnang, et kaebajal on kasutamata sulgurlihaste treeningust ja dieedist saadav potentsiaal, on

ebapädev ja solvav. Kui puudub lihas, siis ei ole võimalik seda treenida. Samuti ei ole keegi

kaebajale dieeti ette kirjutanud. Kaebaja ravi oli kirurgiline ja niivõrd radikaalne, et sisuliselt

sandistas kaebaja, kuna selle järel tekkis pärasoole pidamatus. Seega ei saa nõustuda

eksperdiarvamuses märgituga, et pigem on seisund ajas vähemuutuv, kuid võimalik osaline

soodne dünaamika ravi foonil. Kuivõrd kaebaja põeb pärasoole pidamatust, on väga paljud

töökohad, sh kiirabi ja haiglad, automaatselt välistatud. Sellele lisanduvad seljaprobleemid,

gastriit ja vererõhuga seotud mured. Vaideotsuse väide, et kuna kaebajal on siiski säilinud osa

lihasest, siis erialase kirjanduse andmetel on järjepideva taastusraviga võimalik saada hea

efekt roojapidamatuse osas, on paljasõnaline. Viidet vastavale teaduslikule kirjandusele

eksperdiarvamusse lisatud ei ole. Kaebaja saab kinnitada, et tegeleb iga päev võimaliku

treeninguga, kuid sellel ei ole siiani märgatavaid tulemusi olnud. Kaebaja ei tea, millal võiks

treeninguga efekt saabuda, kuid töövõimetoetust oleks tal vaja kohe. Töötukassa ei saa võtta

töövõimetoetust ära väitega tulevikus toimuvast oletustel põhineval paranemisest.

Kuigi eksperdiarvamuse järgi on kaebaja kirjeldatud piirangud kõhu ja vererõhu osas

ravimitega kompenseeritud ja ei mõjuta nõnda töövõimet, ei tähenda see, et kaebajal neid

haigusi ei esineks. Kaebaja on paljude teiste raskete haiguste riskirühmas, nt infarkt, insult,

koroona, gripp jne. Kaebajale on 2019. a-l tehtud gastroskoopia, kus tal tuvastati maohaavad.

Seda uuringut aga eksperdiarvamuses välja ei ole toodud. TÜ Kliinikumis 11.03.2020

teostatud röntgenuuringute tulemusi ei ole õigesti arvesse võetud. Töötukassa ekspertarsti

arvamus, et song ei pruugi anda lihaste väsimust ja valu, on oletuslik ja ei ole teaduspõhine.

Song annab alati valu. Samuti ei ole songale tehtud uuringut, mille alusel väita, et see on

geneetilise päritoluga. Samas ei saa aru, miks on geneetilised haigused vähem valulikud kui

mittegeneetilised.

Mõõdikute järgi koostatavad töövõime hindamised ei ole usaldusväärsed. Eksperdiarvamust

koostades peaks arst reaalselt inimest nägema, temalt anamneesi võtma ja hindama oma

silmaga patsiendi olukorda. Seda enam, et praegusel juhul on infosüsteemiga manipuleeritud

kaebaja kahjuks.

Kaebaja sai 11.12.2020 kodus raske trauma, kui pidi soolepidamatuse ja äkitselt kõhtu löönud

valu tõttu ruttu tualetti saama. Kiirustamise tagajärjel kaebaja kukkus ja tekkis kahepoolne

lahtine ninaluude murd.

3-21-229

5(13)

7. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda 13.10.2020 esitatud

töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja TIS-i kantud

terviseandmed. TTO ekspertarst koostas 17.10.2020 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis

töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluse

raames veel kord kaebaja terviseandmeid, kaebaja enda taotluses märgitud hinnanguid ja

vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgses eksperdiarvamuses toodud hinnangu

juurde. Ekspertarsti seisukoha vaatas üle ja nõustus sellega ka töötukassa töövõime hindamise

ekspertarst LA. LA on ka kohtuasja raames koostanud oma seisukoha.

Kaebajal hinnati liikumise valdkonna võtmetegevus „1.3. Seismine ja istumine“ arvväärtusega

1 (kerge piirang), kaebaja ise nimetatud võtmetegevuses piirangut ei märkinud. Kaebaja ise ei

ole kõhuvalu ühegi võtmetegevuse juures piiranguna välja toonud, seega võib eeldada, et see

ei häiri tema tegutsemist oluliselt. Retseptikeskuse andmetel on seljavaluga seoses määratud

järgmisi valuvaigisteid: tramadool+deksketoprofeen preparaat 30 12.02.2020, 10.03.2020 ja

25.11.2020. Samuti on välja kirjutatud seljavaluga seoses tramadooli preparaat 30 tabletiga

(manustada 1 tablett 1 kord päevas) 14.04.2020 ja 12.06.2020. Lisaks on välja kirjutatud

tisanidiini preparaat 30 tabletiga 12.02.2020 ja 25.11.2020, kuid arvestades soovituslikke

ravijuhiseid, on see preparaat seljavalu puhul mõeldud pigem täiendava, mitte ainsa ravimina.

Ülejäänud valuvaigistid on välja kirjutatud seoses hambavalu, jalaluu murru ja

rektaalfistuliga. Seljavalu puhul on taastusravi seisukohalt oluline regulaarne võimlemine,

mistõttu on koostatud erinevad harjutuskavad ning need on kättesaadavad paberkandjal või

arvutit kasutades. Soovituse treenida pärakusulguri lihaseid andis kirurg Margot Peetsalu

26.08.2019, seega enne koroonaviiruse probleemi tekkimist. Ravisoovitus dieedi abil vältida

kõhukinnistust ja vajadusel kasutada Duphalaci või Forlaxi anti kohe pärast operatiivset ravi

(27.06.2019 AS epikriis). Kokkuvõtlikult esineb kaebajal kerge piirang seismisel ja istumisel,

kuna aeg-ajalt esineb valusündroom ja lülisambas esinevad mõõdukad degeneratiivsed

muutused.

Kaebajal hinnati teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevus „4.2.

Tualettruumi toimingud“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). TIS-i andmetel on kaebaja

rektaalfistul 26.06.2019 operatsiooniga likvideeritud. Operatsiooni järel on jäänud kerge

pidamatus. Kaebaja sõnul esineb igapäevane leke, mis on abivahendiga korrigeeritav. Kaebaja

enda sõnul määrduvad mõnel korral kuus riided. TIS-i andmetes ei ole kirjeldatud iste (lekke)

sagedust, hulka ega konsistentsi. Eelnevat arvestades esineb mõõdukas piirang. Metoodika

kohaselt hinnatakse tegutsemisvõimet koos abivahendiga (kaebaja puhul hügieeniside), mida

isik oma terviseseisundist põhjustatud piirangute kompenseerimiseks kasutab. Abivahend

vähendab kaebaja tegutsemispiiranguid.

Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate

andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“

(määrus nr 39) § 6 lg 6 kohaselt summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks

võtmetegevuste raskusastmed, v.a raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Seega on kaebaja

töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa 2.

Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud ekspertarst kaebaja töövõime vähenemist.

Kaebaja terviseandmed on pärast esimese otsuse tegemist muutunud, kuna kaebaja tervislik

seisund on muutunud ja seetõttu jõuti varasema hinnanguga võrreldes teistsugusele

tulemusele. Esmase hindamise ajal 2019. a-l oli tegemist pärasoole fistli esmase (03.12.2018)

lõikuse järel tekkinud korduvate probleemidega (valud, infitseerumine, mädakolde

kujunemine),

mis

vajasid

korduvat

meditsiinilist

sekkumist,

põhjustasid

olulisi

liikumispiiranguid lisaks piirangutele teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ning

3-21-229

6(13)

planeeritud oli korduv operatsioon. Töötukassa 04.11.2019 otsusega määrati osaline töövõime

6 kuuks, sest teine lõikus (26.06.2019) oli olnud tulemuslik, kuid kaebaja vajas lisaaega

operatsioonist taastumiseks, arvestades varasemaid probleeme ja ülekaalu, mis mõnevõrra

raskendab hügieenitoiminguid. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal on liikumispiirangud

taandunud ja esineb mõõdukas piirang tualettruumi toimingute osas, mis on abivahenditega

kompenseeritav. TIS-i alusel on seisund pärast korduvat pärasoole fistli operatsiooni

26.06.2019 paranenud, kaebaja ei ole vajanud operatsiooni järel eriarsti konsultatsiooni. Uusi

püsivaid piiranguid põhjustavaid haigusi ei ole lisandunud. Hilisemate terviseandmete alusel

on kaebaja asunud aktiivselt tegelema ülekaalu korrigeerimisega, mis eeldatavalt parandab

veelgi üldist tegutsemis- ja töövõimet.

11.03.2020 röntgenuuringu kirjelduses on tegemist mõõdukate degeneratiivsete muutustega,

kuid vastavalt töövõime hindamise metoodikale ei lähtuta üksikust analüüsist või uuringust,

vaid kirjeldatud tegutsemispiirangutest, mida kinnitavad objektiivsed terviseandmed. Kaebaja

on songa all mõelnud ilmselt 2020. a märtsis lülisamba röntgenuuringul kirjeldatud Schmorli

songa, mis on geneetilise päritoluga ja võib anda lihaste väsimust ning valu. Tegemist on

healoomulise seisundiga, mille puhul enamasti ei pea tavalist liikumisrežiimi piirama.

Kaebaja esile toodud gastriidi diagnoos esineb üks kord sisehaiguste arsti AK 15.10.2019

epikriisis, kuid selles puudub objektiivse leiu kirjeldus. Küll aga on maovaevuste tõttu

31.05.2018 tehtud gastroskoopiline uuring haavandite välistamiseks, sellel on mao ja

duodeenumi limaskest normis. Retseptikeskuse andmetel kasutab kaebaja vajadusel

limaskesta kaitsvaid prootonpumba inhibiitoreid ning sooletegevuse toetamiseks on määratud

ka seedeensüüme. Seisund on raviga kompenseeritud ega mõjuta töövõimet .

Vastustaja on hinnangu koostamisel tuginenud erialakirjandusele, eelkõige artiklile „Clinical

Practice Guideline for the Management of Anorectal Abscess, Fistula-in-Ano, and

Rectovaginal Fistula“ (J. D. Vogel, M.D., E. K. Johnson, M.D., A. M. Morris, M.D., I. M.

Paquette, M.D., T. J. Saclarides, M.D., D. L. Feingold, M.D., S. R. Steele, M.D., The Clinical

Practice Guidelines Committee of the American Society of Colon and Rectal Surgeons).

8. Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2021 otsusega kaebuse rahuldamata.

Töötukassa hindab isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral

tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte (TVTS § 7 lg 1). Eksperdiarvamus antakse isiku

tegutsemisvõime kohta määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste

kaupa (määruse nr 39 § 6 lg 1). Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet hinnatakse skaalal

0–4. Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete

arvväärtuste summa on 3 või väiksem (määruse nr 39 § 8 lg 5). Eksperdiarvamuse andja

hindab töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste

piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või

kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4

(määruse nr 39 § 8 lg 1).

Vaidlustatud otsuses puudub eraldi selgitus selle kohta, miks kaebaja töövõime ulatust

hinnatakse võrreldes 2019. a otsusega paremaks. Samas on töötukassa vaideotsuses

selgitanud, et 2019. a-l hinnati töövõime osaliseks perianaalse fistliga seotud pidevate

probleemide tõttu, kuid 26.06.2019 toimus kordusoperatsioon, mille käigus fistel eemaldati

ning paranemine toimus tüsistusteta.

Töötukassa 27.10.2020 otsuse aluseks olnud eksperthinnangut on vaidemenetluses ja uuesti

kohtumenetluses hinnanud ka töötukassa töövõime hindamise ekspertarst LA. Kuna kahtluse

alla seatud eksperdiarvamuse andja hinnangud on teine arst vaidemenetluses üle kontrollinud

3-21-229

7(13)

ja kaebaja vastuväidetele on vastatud, ei ole töötukassa uurimiskohustust rikkunud (vt

Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 21–22).

Halduskohtu pädevuses on tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on

kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti, eelkõige

võtmetegevuse raskusastme määramisel (Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-1110, p

24). Kaebaja ja TTO ekspertarsti hinnangud läksid lahku seismise ja istumise võtmetegevuse

hindamisel. Kaebaja märkis töövõime hindamise taotluses, et ta suudab kehaasendeid säilitada

ja vahetada raskusteta ja valu tundmata, mis vastab arvväärtusele „0“. TTO ekspertarst hindas

piirangute raskusastet arvväärtusega „1“. TTO ekspertarsti hinnangul esineb kaebajal pikemal

istumisel valu kõhus, kuna aga võtmetegevuse raames võib kaebaja asendit korrigeerida ja

vahepeal „korraks“ püsti tõusta, siis TIS-i andmetel sellega valu väheneb; lisaks ei ole kaebaja

taastusravil käinud ja pidevat valuravi retseptide alusel ei tarvita. Kuna kaebaja seismise ja

istumise võtmetegevuse all oma töövõime hindamise taotluses probleeme välja ei toonud,

võib eeldada, et piirangud töötamist ei takista. Ei ole usutav, et taastusravil käimine polnud

enne 2020. a oktoobrit võimalik. Kaebaja on taastusravil käimise raskendatusega seoses

viidanud üksnes eriolukorra kehtestamisele seoses koroonaviiruse levikuga, kuid eriolukord

kehtis 12.03–17.05.2020.

Kaebaja ja TTO ekspertarsti hinnangud läksid lahku ka tualettruumi toimingute

võtmetegevuse puhul. Kaebaja andis piirangule arvväärtuse „4“. TTO ekspertarst hindas

piirangute raskusastet arvväärtusega „2“, sest TIS-i andmetel on kaebaja rektaalfistul

operatsiooniga likvideeritud, mille järel on jäänud kerge pidamatus. Viidatud on kirurgi poolt

antud soovitusele teha sulgurlihaste harjutusi, TIS-i andmetes ei leia kirjeldusi nende tegemise

ega efekti kohta. Esineb igapäevane leke, mis on abivahendiga korrigeeritav; mõnel korral

kuus määrduvad riided. Küsimus, kas sulgurlihaste harjutuste tegemine on kaebaja puhul

põhjendatud soovitus, kuulub meditsiini valdkonda ja kohtul puuduvad vastavad teadmised, et

seda ümber hinnata. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et kirurg MP on andnud 26.08.2019

visiidil soovituse treenida pärakusulguri lihaseid. Seda soovitust pole kahtluse alla seadnud ka

TTO ekspertarst ega töötukassa töövõime hindamise ekspertarst. Seega ei ole alust arvata, et

kaebajale on antud arsti poolt asjatundmatu soovitus, millele vastustaja ei oleks tohtinud oma

põhjendustes tugineda. Kuigi arstil pole kohustust täiendada töövõime hindamise menetluses

ja järgnevas menetluses oma erialaseid seisukohti viidetega erialakirjandusele, esitas

vastustaja kohtumenetluses ka viite erialakirjandusele. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja

poolt esile toodud erialakirjandus sisaldaks sulgurlihaste harjutuste tegemise kohta vastupidist

infot.

Röntgenuuringu tulemuse tõlgendamine on meditsiiniteadmisi eeldav küsimus, mida kohus ei

saa ise sisuliselt hindama hakata. Oluline on see, et vastustaja ei ole 11.03.2020

röntgenuuringut tähelepanuta jätnud ja on vastanud kaebaja vastuväidetele. Lisaks on kaebaja

terviseandmed üle vaadanud kaks erinevat arsti.

Töövõime hindamisel ei ole ette nähtud võtta arvesse seda, milliste haiguste riskirühmas isik

on. Lisaks ei saa lähtuda üksnes sellest, et isikul esineb mingi haigus. Haiguse esinemine ja

vähenenud töövõime ei ole samastatavad (vt määruse nr 39 § 2 p 1, TVTS § 5 lg 2).

Kaebaja on viidanud 2019. a-l tehtud gastroskoopiale, kus tal tuvastati maohaavad, kuid seda

uuringut ei ole ekspertarvamuses välja toodud. Kaebaja terviseandmete väljavõttest nähtub, et

kaebajale tehti normileiuga gastroskoopia 31.05.2018. TIS-i andmetest ei leia küll kaebaja

osutatud arsti Jaan Soplepmanni nime, kuid andmetes on ära märgitud 2019. a märtsis tehtud

gastroskoopia koos viitega maohaavanditele. Samas on töötukassa töövõime hindamise

ekspertarst 22.04.2021 seisukohas esile toonud, et kui eeldada, et tegemist on kaebajale

teostatud uuringuga, mis tehnilistel põhjustel ei nähtunud ekspertarstile, ei ole tegemist

3-21-229

8(13)

töövõimet mõjutava olukorraga. Töövõimet hinnatakse ravi foonil ja TIS-i andmete alusel on

maovaevused ja kõrgvererõhkhaigus raviga kompenseeritud.

Seoses 11.12.2020 traumaga nähtub kaebaja terviseandmetest, et ta kukkus libeduse tõttu

näoga vastu treppi. Vastustaja on seoses 11.12.2020 saadud traumaga lisandunud

terviseandmeid vaideotsuses arvesse võtnud ja leidnud, et kaebajal ei esine sellist seisundit,

mis piiraks püsivalt tema töövõimet ja takistaks töötamist.

Dokumendipõhine hindamine on töövõime eksperthinnangu andmisel valdav protseduur.

Kaebaja visiidile kutsumata jätmine ei toonud kaasa õigusvastase otsuse tegemist (vt TVTS §

7 lg 3 esimene lause). Poolte põhilised lahkarvamused tekkisid mitte sellest, et andmed

oleksid TIS-is puudulikud või vasturääkivad, vaid TIS-i andmete tõlgendamisest töövõime

hindamisel.

Kehtivast õigusest ei tule töövõime hindajale kohustust võtta otsuse tegemisel aluseks isiku

võime teha oma erialale vastavat tööd. Seega lähtutakse töövõime hindamisel isiku üldisest

töövõimest tööturul. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning

seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Vajaduse korral antakse

soovitusi töötingimuste ja abivahendite kasutamise ja töövõime toetamise kohta (määruse nr

39 § 2 p 1). Seetõttu on eksperthinnangus soovitatud vältida selliseid töötingimusi, kus

puudub võimalus vastavalt vajadusele tualetis käia, ja selliseid töid, mis nõuavad suurt

füüsilist pingutust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

Töötukassa on sisuliselt seisukohal, et kaebaja tervislik olukord on 2019. a lõpuga võrreldes

paranenud ja tema töövõimelisus taastunud, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Halduskohus ei

ole sisuliselt arvestanud kaebaja esile toodud asjaoludega kordusoperatsiooni ja väidetava

paranemise kohta. Kaebajale detsembris 2018 tehtud anaalfistli eemaldamise operatsioon ei

õnnestunud ja kaebajal tekkis pärast lõikust tugev põletik. Arst kutsus kaebaja ülevaatusele ja

leidis, et on vaja teha kordusoperatsioon, mida mädaneva haava puhul kohe ei saa teha.

Märtsis ei olnud haav paranenud. Juunis sai kaebaja proktoloog MP juurde konsultatsioonile

ja talle tehti erinevad uuringud eelseisva operatsiooni jaoks. Arvestades, et fistli mädanemine

oli kestnud pool aastat, oli selle tagajärjel hävinenud ka palju tervet kude päraku piirkonnas.

See tingis kirurgi otsuse teostada radikaalne operatsioon, et saada kätte kogu mädaga haaratud

kude. Haavad paranesid ja infektsioone tõepoolest ei järgnenud, samas eemaldati ka suur osa

sulgurlihasest ja sellest tulenevalt on kaebajal kestev pärasoole pidamatus. Ravi oli kirurgiline

ja niivõrd radikaalne, et sisuliselt sandistas kaebaja. Seda asjaolu ei ole töötukassa arvestanud.

Kaebajale oleks see hea uudis, kui tema tervislikku olukorda oleks taastusraviga võimalik

parandada. Arstid on kaebajale aga kinnitanud, et see ei ole võimalik, kuna tal puudub pool

sulgurlihasest ning mistahes treeninguga ei ole lihast võimalik taastada.

Kaebaja läks 2021 a-l tööle haiglasse. Pärast ühte kuud töötamist oli ta sunnitud sealt lahkuma

seoses pidamatusega, sest patsiente vastu võttes ei olnud võimalik kohe vajaduse korral

tualetti kasutada. Seega igapäevaselt oli olukord, kus kaebaja määris ära oma aluspesu ja

kaitselapid. Selline olukord oli ebainimlik ja väljakannatamatu. Jääb arusaamatuks, milliseid

töid saaks kaebaja töötukassa hinnangul teha, arvestades mh kaebaja erialast ettevalmistust.

Kaebaja ei nõustu ka eksperdiarvamuse p-des 1.3 (piirangud seismisel ja istumisel) ja 9

(muud

tervisehäired)

toodud

järeldustega.

Kaebaja

peamised

raskused

tulenevad

eelkirjeldatud operatsioonist ja selle tagajärgedest, s.t pärasoole pidamatusest, millele

lisanduvad seljaprobleemid, gastriit ja vererõhuga seotud mured.

3-21-229

9(13)

Töötukassa 08.03.2021 vastuses toodud viide kasutatud erialakirjandusele on liiga üldine. Ei

ole toodud esile viidet konkreetsele leheküljele, kust sellist kirjandust võiks leida. Töötukassa

pidanuks esitama väljavõtte konkreetsest lõigust või peatükist, kus oleks kõnealust küsimust

käsitletud.

Halduskohus leidis, et küsimus, kas sulgurlihaste harjutuste tegemine on kaebaja puhul

põhjendatud soovitus, kuulub meditsiini valdkonda ja kohtul puuduvad vastavad teadmised, et

seda ümber hinnata. Tõepoolest on tegemist meditsiinilise küsimusega, kuid kaebaja arvates

ongi senised eksperdiarvamused seda küsimust käsitlenud poolikult ja vastuoluliselt.

Asjas on andnud mitmed eksperdid oma hinnangu, kes tegelikult vaatlevad samu

alusdokumente, samas on kaebaja probleemid iseloomuga, mis eeldaksid tema isiklikku

ülevaatamist arsti vastuvõtul. See on põhimõtteliselt vale, et töötukassa eelistab

dokumendipõhist hindamist ja jätab kõrvale inimese soovi tema eraldi ülevaatamiseks. Ainult

kaebaja teab kõige paremini seda, millised on tema igapäevased mured seoses tehtud

operatsiooniga ja jätkuva soolepidamatusega, ning ta saanuks olukorda selgitada. Ilma isikut

üle vaatamata ei saa teha adekvaatseid järeldusi. Ilmekas näide on see, et töötukassa arst

soovitab kõhulahtisust ravida kõhulahtistiga Duphalac ja valuraviks soovitatakse MSPVA-d

ehk mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, kui kaebajal on krooniline gastriit ja ta ei

tohi selle rühma ravimeid üldse tarvitada.

10. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

Terviseandmetele toetudes on kaebaja terviseseisund paranenud. Seekordsel hindamisel on

arvesse võetud asjaolu, et operatiivse ravi kaugtagajärjed on head (fistel on likvideeritud,

retsidiive pole tekkinud), seisund on ravi ja abivahendite foonil kompenseeritud ning uusi

töövõimet mõjutavaid haigusseisundeid pole lisandunud. Töövõimet on hinnatud ettenähtud

metoodika kohaselt ja on arvestatud kaebaja taotluses esinevate enesehinnanguliste

piirangutega ning vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud arvamusavaldustega.

AS 08.07.2019 epikriisis olevast operatsioonikirjeldusest ei nähtu, et operatsiooni käigus

oleks eemaldatud pool sulgurlihasest. 01.06.2019 MRT uuringul on fistli transsfinkteerne

komponent laiusega 2-3 mm ja patoloogilised muutused ei haara musc. levator anit.

Terviseandmetes puuduvad pärasoole sfinkrite operatsioonijärgset tegevust objektiviseerivad

uuringud (endoanaalne ultraheli, sfinkteri monomeetria), mistõttu on tegemist kaebaja

subjektiivse hinnanguga. Kaebaja on selle probleemiga eriarsti vastuvõtul käinud viimati

2019. a-l. Kuna üldkirurgi MP 26.08.2019 epikriisis on kirjas, et kaebajal on fistel paranenud

ja esineb kerge FI (sooletegevuse häire), mis vajab sulgurlihaste treeningut, ei ole alust eitada

sulgurlihaste treeningust saadavat kasu. JG epikriisis on dokumenteeritud, et tegemist on väga

hea operatsiooni tulemusega. Lihase osalist asendumist sidekoega operatsioonijärgselt ning

sooletegevuse kontrolli osalist vähenemist ei saa välistada ning just selle tõttu on

terviseandmetele tuginedes ekspertiisis teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas,

tualettruumi toimingute võtmetegevuses hinnatud mõõduka piiranguna. Samas ei saa välistada

uute ravimeetodite või ravimite väljatöötamist tulevikus, mis võivad tegutsemispiiranguid

vähendada. Siiski on terviseandmete alusel lõppkokkuvõttes raviefekti hinnatud heaks.

Eelnevat arvestades esineb mõõdukas piirang ning abivahend (hügieeniside) vähendab

kaebaja tegutsemispiiranguid. Võrdluseks võib tuua, et juhtudel, kui mingil põhjusel soolesisu

normaalsel teel tühjenemine ei ole võimalik, tuuakse operatsiooni teel jämesool välja

avausena haige kõhuseinas. Sellisel juhul on soolesisu leke pidev (päraku sulgurlihas soole

tühjenemisel ei osale) ja tegemist oleks täieliku piiranguga. Kuna aga tänapäeval on sellistel

juhtudel kasutusel kogumiskott (stoomikott), siis nahapõletike ja infektsioonide puudumisel

on abivahendit kasutades tegemist samuti mõõduka piiranguga.

3-21-229

10(13)

Mõõdukas piirang ühes võtmetegevuses ei too automaatselt kaasa üldise töövõime püsivat

vähenemist. Piirangu esinemisega tuleb arvestada töökoha valikul. Seejuures hinnatakse

töövõime hindamise metoodika kohaselt just hindamise hetkel esinevaid püsivaid

tegutsemispiiranguid, nende eeldatavat kestust ja prognoosi adekvaatse ravi ja abivahendite

foonil. Neist viimased kaks on aluseks kordushindamise perioodi pikkuse määramisel osalise

ja puuduva töövõime tuvastamise korral.

Asjaolu, kas erialakirjandusele on ekspertiisis viidatud või mitte, ei muuda ekspertiisis antud

terviseandmetele tuginevat hinnangut. Töövõime hindamise metoodika kohaselt ei ole

kohustuslik viidata erialakirjandusele, kuid see peab olema vajadusel kontrollitav, mida

vastustaja on ka vastuses halduskohtule esile toonud.

Dokumendipõhise hindamise käigus koostatud otsus on adekvaatne ja kaebaja on

töövõimeline. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole taotlusel välja toodud

piirangutega seoses arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kinnitavad

terviseandmed on olemas ja terviseandmetes puuduvad vastuolud. Samuti ei korraldata

visiidipõhist hindamist uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega

kulgevatest

haigustest

tulenevate

piirangute

tuvastamiseks.

Praegusel

juhul

on

terviseandmetes pärasoole fistliga seotud probleemid ja tehtud operatsioonid ning hilisemad

uuringud ja eriarsti külastused kajastatud ning ühekordne vaatlusvisiit ei anna objektiivseid

lisaandmeid, sest visiidi teostab ekspertarst (mitte põhikaebustele spetsialiseerunud eriarst),

kes vajadusel saab kaasata füsioterapeudi liikumispiirangute täpsustamiseks. Pärasoole

seisundit objektiviseerivaid teste hinnangu andmiseks ei ole visiidi käigus võimalik teha.

Antud probleemiga on kaebaja viimati käinud eriarsti vastuvõtul 2019. a-l. Hilisemat

spetsialisti (proktoloogi) visiiti terviseandmetes ei nähtu.

Konkreetset toitumiskava ei ole kaebajale ette antud, kuid üldised dieedisoovitused

kõhukinnisuse vältimiseks on kajastatud 08.07.2019 AS epikriisis ja seal on antud ka soovitus

tarvitada vajadusel Duphalaci või Forlaxi. Gastriit ei ole absoluutseks vastunäidustuseks

mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisel, kuid neid tuleb kasutada ettevaatusega

kõrgema veritsusriski tõttu. Et kaebajale on määratud prootonpumba inhibiitorite rühma

kuuluvad ravimid (ravimid, mis vähendavad maos toodetava maohappe hulka), siis sellega on

haavandite tekke ja verejooksude risk minimeeritud.

Seoses eksperdiarvamuse p-s 1.3 toodud järeldusega on terviseandmete kohaselt kaebajal

valuravi potentsiaal osaliselt kasutamata. Pidevat retseptipõhist valuravi retseptikeskuse

andmetel kaebaja ei kasuta ning valuraviarsti vastuvõtul ei ole käinud. Meditsiinilise abi

saamise võimalus koroonapiirangute tingimustes ei katkenud. Käsimüügiravimite kasutust ei

ole võimalik kontrollida, kuid arvestades asjaolu, et retseptipõhise valuravi pidev vajadus

puudub, on ilmselt seisund ka käsimüügist saadavate valuvaigistitega kompenseeritud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.05.2021

otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid kõiki korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Määruse nr 39 § 8 lg 6 kohaselt tuvastab vastustaja isiku töövõime ulatuse töövõime

hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamuse koostamisel võetakse aluseks

taotleja enesehinnang oma tegutsemisvõime ja -piirangute esinemise kohta ning TIS-i kantud

terviseseandmed (määruse nr 39 § 5 lg 1). Vastustaja ei ole seega seotud taotleja enda

hinnanguga oma töövõimele. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline,

peavad tema ütlusi kinnitama TIS-i terviseandmed (vt ka määruse nr 39 § 3 lg 2 ja § 7). Küll

3-21-229

11(13)

on töötukassal juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel

piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab

eksperdiarvamuse

andja

hinnangu

piirangu

raskusastmele

kahtluse

alla,

suurem

uurimiskohustus ning haldusorgan peaks kaaluma teise tervishoiuteenuse osutaja või

töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-

1110, p-d 21–22).

13. Töötukassa

töövõime

hindamise

otsuse

õiguspärasuse

kontrollimisel

ei

saa

ringkonnakohus asuda ekspertarsti rolli ning hinnata ise kaebaja tegutsemispiirangute ulatust

ja tema kohta TIS-i kantud andmete põhjendatust. Halduskohus ja ringkonnakohus saavad

hinnata seda, kas ekspertarst on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud

andmeid õigesti (Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-1110, p 24).

14. Praeguses asjas on vaidlustatud otsuse aluseks oleva TTO ekspertarsti koostatud

eksperdiarvamuse vaide- ja kohtumenetluses üle vaadanud ka vastustaja töövõime hindamise

ekspertarst ning asunud TTO ekspertarstiga samale seisukohale. Vastustaja töövõime

hindamise ekspertarst on 15.07.2021 esitanud vastuse ka kaebaja apellatsioonkaebuses

esitatud väidetele ning jäänud endiselt arvamusele, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kuna vastustaja on kaebaja töövõime

hindamisse kaasanud ka teise ekspertarsti, ei ole uurimiskohustust rikutud.

15. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses vastustaja põhjendusega, et korduva fistli

eemaldamise operatsiooni järel on jäänud mõõdukas piirang tualettruumi toimingutes, mis

üldist töövõimet oluliselt ei mõjuta. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole sisuliselt arvestanud

kaebaja esile toodud asjaoludega kordusoperatsiooni ja väidetava paranemise kohta.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on arstid kaebajale kinnitanud, et tema tervislikku olukorda, s.t

pidevat pärasoole pidamatust ei ole võimalik taastusraviga parandada, kuna tal puudub pool

sulgurlihasest ning treeninguga ei ole lihast võimalik taastada.

16. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ekspertarstid ei ole kaebaja tualettruumi toimingute

piirangut hinnates TIS-i kantud andmeid valesti hinnanud. Nagu vastustaja on selgitanud, on

TIS-ist nähtuvas üldkirurg MP 26.08.2019 epikriisis kirjas, et kaebajal on fistel paranenud ja

esineb kerge FI (sooletegevuse häire), mis vajab sulgurlihaste treeningut. Seega ei ole alust

eitada sulgurlihaste treeningust saadavat kasu. Samuti on 21.08.2019 JG epikriisis

dokumenteeritud, et tegemist on väga hea operatsiooni tulemusega. Nagu ilmneb TIS-ist, ei

ole kaebaja pärasoole pidamatuse probleemiga hiljem eriarsti vastuvõtul käinud. Kuigi

vastustaja ei ole halduskohtule esitatud viites erialakirjandusele osutanud konkreetsele

leheküljele, millele ekspertarst on oma järelduses tuginenud, on siiski ära nimetatud

konkreetne artikkel, mis on veebist ka hõlpsasti leitav. Tegemist on mh anaalfistuli ravi ja

erinevate raviviiside tulemusi käsitleva artikliga. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja

oleks selle artikli ja TIS-ist nähtuvate andmete põhjal kaebaja soolepidamatuse kohta

meelevaldseid järeldusi teinud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber arstide

väite, et soolepidamatust on võimalik taastusraviga parandada ning et nt MP 26.08.2019 antud

korduva operatsiooni järgne hinnang tema olukorrale oleks ekslik.

17. Praegusel juhul ei ole kaebaja töövõime hindamisel asjaolul, kas tema soolepidamatust on

taastusraviga võimalik vähendada, siiski otsustavat tähtsust. Vastustaja on kaebaja töövõime

hindamisel arvestanud operatsioonijärgse lihase osalist sidekoega asendumist ja sooletegevuse

kontrolli vähenemist. Kuna kaebaja on oma taotluses märkinud, et igapäevane leke on

abivahendiga korrigeeritav, on vastustaja kaebaja tegutsemispiirangu ulatuse hindamisel

arvestanud ka abivahendit (pesukaitsmeid), mis tema tegutsemisvõimet parandab (vt määruse

nr 39 § 5 lg 3). Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst on 15.07.2021 seisukohas

täiendavalt selgitanud, et tualettruumi toimingute võtmetegevuse täieliku piiranguga oleks

3-21-229

12(13)

tegemist juhul, kui operatsiooni teel toodaks jämesool avausena välja haige kõhuseinas,

mistõttu soolesisu leke oleks pidev, ja sealjuures esineks nahapõletikud või infektsioonid.

Viimaste puudumisel oleks ka sel juhul tänu abivahendi (stoomikoti) kasutamisele tegemist

mõõduka piiranguga. Nagu vastustaja on märkinud, tähendabki mõõdukas piirang seda, et

igapäevaelu on osaliselt häiritud ja teatud tegevused on ilmselgelt raskemini teostatavad kui

ilma haiguseta inimesel (vt määruse nr 39 § 6 lg 3 p 3), samas ei too see automaatselt kaasa

üldise töövõime püsivat vähenemist. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja selgitused on

loogilised ja põhjendatud.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka ülejäänud terviseprobleemide osas ei ole

vastustaja teinud kaebaja terviseandmete põhjal ebaõigeid järeldusi. Vastustaja on piisavalt

selgitanud, miks ta on jõudnud arvamusele, et kaebajal esineb seismise ja istumise

võtmetegevuse puhul kerge piirang ning kaebaja töövõimet ei vähenda ka tema maovaevused

ja vererõhuprobleemid. Nagu halduskohus on õigesti märkinud, ei ole haiguse esinemine ja

vähenenud töövõime samastatavad. Töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise

tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus (TVTS § 5 lg 1). Töövõime hindamisel ei ole tähtis

ainult see, millised haigused inimesel esinevad, vaid ka see, kuidas need haigused mõjutavad

tema kehalist ja vaimset tegutsemisvõimet (vt TVTS § 5 lg 2). Automaatselt välistavad isiku

töövõime vaid üksikud väga rasked terviseseisundid, mis on ammendavalt loetletud määruse

nr 39 §-s 4. Töövõime hindamisel arvestatakse ka isiku tegutsemisvõimet parandavate või

säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 39 § 5 lg 3).

Seetõttu võis vastustaja arvestada töövõime ulatuse määramisel ka sellega, kuidas on kaebaja

terviseprobleemidest tulenevad vaevused raviga leevendatavad.

19. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja hinnangul tema töövõime vähenenud peamiselt

soolepidamatuse tõttu, mistõttu on tema jaoks paljud töökohad automaatselt välistatud. Ka

oma töövõime hindamise taotluses on kaebaja kirjeldanud, et tema töötamist segas pärasoole

pidamatus, mis tekkis pärast 2019. a juunis tehtud operatsiooni. Halduskohus on õigesti

selgitanud, et töövõime hindamisel lähtutakse isiku üldisest töövõimest tööturul, mitte sellest,

kas ta on võimeline tegema just oma erialast tööd. Seega ei ole alust tuvastada kaebajal

töövõime vähenemist üksnes seetõttu, et ta ei ole saanud jätkata töötamist õpitud erialal.

Eksperdiarvamuses on soovituste all märgitud, et kaebajale ei sobi ametid, kus puudub

võimalus vastavalt vajadusele tualetis käia ja mis nõuavad suurt füüsilist pingutust. Vastustaja

on ka vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et kaebajale sobib kerge füüsiline või

kontoritöö tingimustes, kus ta saab oma tegevusi ise planeerida ning vajadusel tualetti

kasutada.

20. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal

õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud

tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, et hinnata isiku tegutsemis- ja osalusvõimet isiku

selgituste, vaatluse ja testide abil (TVTS § 7 lg 3 ja määruse nr 39 § 2 p 10). Visiidipõhine

hindamine tehakse juhul, kui töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja

terviseandmed erinevad üksteisest olulisel määral või arstide poolt tervise infosüsteemi

sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei

ole seoses töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangutega arsti vastuvõtul käinud või

taotluses välja toodud piiranguid kirjeldavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes

vastuolud

puuduvad,

samuti

uute

diagnooside

püstitamiseks

või

ägenemiste

ja

remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks (määruse nr 39 § 2

p 10). Seega on visiidipõhine hindamine töövõime hindamisel erandlik ja ringkonnakohus

leiab sarnaselt halduskohtuga, et praegusel juhul ei olnud see vajalik. Kaebaja töövõime

hindamise taotluses toodud piiranguid ja tervisehäireid (raskused soole kontrollimisega,

krooniline gastriit, hüpertoonia) puudutavad terviseandmed olid olemas ning nendes puuduvad

3-21-229

13(13)

vastuolud. Poolte lahkarvamused ei tulene vastuolulistest terviseandmetest, vaid erinevast

hinnangust küsimusele, kas nimetatud piirangute tõttu tuleks tuvastada ka kaebaja töövõime

vähenemine.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

22. Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus

avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)