2-21-6650/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 16.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6650

Kohtuasi

X (X) hagi Q (Q) ja W (W) vastu kinnisasja omandi

üleandmise käsutustehingu tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.05.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad

vandeadvokaadi

abi

Helen

Hääl

ja

vandeadvokaat Ott Saame

Kostja I Q (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja II W (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.05.2021 määrus tühistada ja saata tsiviilasi hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

2. X määruskaebus rahuldada osaliselt.

Kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 28.04.2021 Harju Maakohtule kostjate vastu hagi, milles palus tuvastada

kostjate vahel 23.09.2020 sõlmitud kinnistu asukohaga XXX, Tallinn omandi üleandmise

asjaõiguslepingu tühisuse. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2-21-6650

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja I 2001. a ja lahutasid septembris 2020. Nad

elasid kostja I lahusvarasse kuuluval kinnisasjal, kuhu ehitasid 2002.–2003. a ühistest

vahenditest juurdeehituse ja parendasid maja. 29.09.2020 kanti kostja II, kes on kostja I ema,

kinkelepingu alusel kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna.

3. Hageja leiab, et kinnistu omandit ei ole kehtivalt kostjale II üle antud, sest omandi

üleandmise kohustustehing on näiline ja käsutustehing heade kommetega vastuolus ning

seetõttu tühine. Kostja I kirjutas kinnistu kostja II nimele selleks, et muuta võimatuks hageja

õiguste teostamine. Kui kinnistu on kostja II omandis, ei ole hagejal võimalik nõuda kinnistu

tunnistamist ühisvaraks. Hagejal on õiguslik huvi selle vastu, et kohus tuvastaks, et kinnistu

omand ei ole tegelikult kostjale II üle läinud, kuna omandi kehtivast üleminekust sõltub hageja

õigus nõuda kinnistu tunnistamist ühisvaraks. Hageja tuvastushuvi seisneb selles, et hagi

rahuldamise korral saab ta esitada kohtule hagi kostjale I kuuluva kinnistu osaliselt hageja ja

kostja I ühisvaraks tunnistamiseks. Hagejal ei ole eraldi huvi kinnistusraamatu kande

ebaõigsuse tuvastamiseks. Käsutustehingu tühisuse tuvastamine on piisav, et hageja saaks

esitada kostja I vastu nõude kinnistu osaliseks tunnistamiseks ühisvaraks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõike 2 punkti 2

alusel hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda ning jättis kulude rahalise

suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

5. Määruse põhjenduste kohaselt saab kohus hagiavaldusest aru, et hageja eesmärgiks on

tunnistada vaidlusalune kinnisasi perekonnaseaduse (PKS)1995 § 14 lõike 2 alusel osaliselt

hageja ja kostja I ühisvaraks, kuna kinnistut parendati abielu kestel ühistest vahenditest. Hageja

ei eita samas, et kinnistu kuulus kostja I lahusvarasse ja kinnistu omanikul on õigus ise otsustada

oma omandi üleandmise üle, kuid leiab, et tehtud kohustustehing on näilik ja käsutustehing

vastuolus heade kommetega. Hageja palub tuvastada käsutustehingu tühisuse, kuna ainult

sellisel juhul saab ta oma seaduslikke õigusi teostada. Kohus sellega ei nõustunud.

6. Kohus selgitas, et TsMS § 368 lõike 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu

või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi

tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui sooritus- ega kujundushagi ei ole võimalik või otstarbekas

esitada. Kohus leidis, et hagejal puudub praeguse hagi esitamiseks iseseisev tuvastushuvi ja tal

on võimalik taotletav eesmärk saavutada sooritushagi esitamisega. Hageja seob ka ise oma huvi

tuvastusnõude esitamise vastu huviga esitada sooritushagi, s.o nõue kinnisasja vähemalt

osaliselt ühisvaraks tunnistamiseks. Lahusvara ühisvaraks tunnistamise hagi esitamine ei eelda

kostjate käsutustehingu tühisuse tuvastamist, arvestades seejuures asjaolu, et hageja selgituste

kohaselt ei ole tal huvi kinnistusraamatu kande parandamise vastu.

7. Kehtiva PKS § 210 lõike 2 kohaselt saab enne 01.07.2010 kehtinud PKS-i järgi määrata nii

eseme kuulumise ühisvara hulka kui arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

01.07.2010. PKS § 37 lõike 11 kohaselt määratakse ühisvara jagamise hagi lahendamisel

kindlaks ühisvara koosseis varasuhte lõppemise aja seisuga, s.o abielu lahutamise seisuga (PKS

§ 35 punkt 3). Ühisvara koosseisu kindlaksmääramine, sh ühe abikaasa lahusvara osaliselt

ühisvara hulka kuuluvaks tunnistamine, ei eelda seega, et kohus tuvastab eelnevalt pärast abielu

lõppemist tehtud käsutustehingute tühisuse.

2-21-6650

8. Samas ei nõua hageja praeguses asjas kohustustehingu tühisuse tuvastamist ega

kinnistusraamatu kande parandamist, st kostja I ei saaks ka hagi rahuldava otsuse korral igal

juhul uuesti asja omanikuks ja hageja ei saaks seda kostjalt I välja nõuda. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 641 kohaselt eeldab kinnisomandi tekkimine ka sellekohase kande tegemist

kinnistusraamatusse. Hageja on hagis selgelt märkinud, et kinnistusraamatu kande parandamise

vastu tal huvi ei ole. Seega ei ole hagi esitatud eesmärgil saada asja ühisomanikuks. Arvestades,

et hageja ja kostja I abielu on lahutatud, võib hageja huvi olla lõppastmes suunatud ühisvara

jagamisele, mida ta on ka möönnud. Kohtu hinnangul ei eeldaks ka ühisvara jagamise nõude

esitamine kostjate vahelise käsutustehingu tühisuse tuvastamist.

9. Hagejal on seega võimalik esitada kostja I vastu lahusvara osaliselt ühisvaraks tunnistamise

hagi, milles ta saab tugineda sellele, et lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või

rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seega ei takista kinnisasja võõrandamine

kostjale II abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramist abielu lõppemise aja seisuga.

Hagis esiletoodud asjaoludest ja hageja selgitustest tuvastushagi esitamise kohta ei ole võimalik

järeldada, et hagejal oleks õiguslik huvi tuvastada ainuüksi kinnisasja käsutustehingu tühisus.

Hageja on hagis ise selgitanud, et hagi on esitatud üksnes sooritushagi esitamise aluseks oleva

asjaolu tuvastamiseks. Samuti tõdes hageja, et praegune hagi on olemuslikult lähemal ühisvara

lõpetamise nõudele, kuid sellist nõuet esitatud ei ole. TsMS § 368 lõike 1 kohaselt ei ole sellises

olukorras iseseisva tuvastushagi esitamine põhjendatud.

10. Kohus selgitas, et iseenesest ei takista kostjate vaheline tehing hageja õigust esitada kostja

I vastu abikaasade ühisvara jagamise hagi. PKS1995 § 19 lõike 2 punkt 4 annab aluse kalduda

osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasad ei soovi ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvat

eset, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt

suurenenud, PKS § 14 lõike 2 järgi ühisvaraks tunnistada, vaid soovivad seda asjaolu arvestada

ühisvara jagamisel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-08). Ühisvara koosseis määratakse

kindlaks abielu lõppemise aja seisuga.

11. Eelnevast lähtudes ei nõustunud kohus hagejaga, et iseseisva tuvastushagi esitamine on

vajalik põhjusel, et sellest sõltub hageja õigus nõuda kinnistu tunnistamist ühisvaraks. Antud

juhul ei ole eeldused tuvastushagi esitamiseks täidetud ja tuvastushagi menetlemine ei ole

põhjendatud. Kohus keeldus seetõttu TsMS § 371 lõike 2 punkti 2 alusel hagi menetlusse

võtmisest.

12. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168

lõige 1). Kuna kostjad ei ole praeguses staadiumis kohtumenetlusse kaasatud, ei saa neil olla

menetluskulusid tekkinud ja menetluskulude rahaline suurus jäi seetõttu kindlaks määramata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

13. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus,

millega võtta hagi menetlusse.

14. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult saanud aru hagi eesmärgist ja on seetõttu

ekslikult keeldunud selle menetlusse võtmisest. Hageja eesmärgiks ei ole mitte see, et kohus

tunnistaks, et kinnistu oli ühisvara, vaid hageja soovib ka tegelikult saada kinnistu

ühisomanikuks, kuna kinnistul on hageja kodu. Hagejal ei ole kinnistusraamatu kande

parandamise vastu eraldi huvi, kuivõrd kanne ei ole kinnisomandi kehtivaks üleandmiseks

vajalik ainus eeldus. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et käsutustehingut ei olnud, siis ei ole

järelikult ka omand üle läinud, seda ka hoolimata kinnistusraamatu kandest. Sellisel juhul on

2-21-6650

kostja I jätkuvalt kinnistu omanik ning hagejal on võimalik ühisvara jagamise menetluses

taotleda kinnistu tunnistamist abikaasade ühisvaraks. Kuna siinsesse menetlusse on kaasatud

nii kinnistu senine omanik kui praegune omanik, siis TsMS § 457 lõike 1 järgne otsuse

kohustuslikkus menetlusosalistele oleks hagejale piisavalt kindel õiguslik olukord. Hageja

hinnangul ei saa ühisvara jagamise menetluses lahendada küsimust, kas kostjate käsutustehing

on tühine või mitte. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks.

Sooritushagi nõudega tunnistada ühisvaraks kinnistu, mis kunagi kuulus kostjale I, ei saa anda

hagejale soovitavat tulemust, kui praeguses menetluses ei tuvastata kinnistu omandi üleandmise

tühisust. Lisaks leidis hageja, et maakohus on hagi menetlusse võtmisest keeldunud ennatlikult.

Kohus oleks pidanud andma hagejale TsMS § 3401 alusel tähtaja täiendavate põhjenduste

esitamiseks.

15. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale 31.05.2021 kirjaga

täiendavalt võimaluse selgitada tema iseseisvat tuvastushuvi või täpsustada esitatavaid nõudeid,

samuti selgitada õigust vaidlustada tehingut, mille pool ta ei ole. Kohus selgitas hagejale, et tal

ei ole võimalik tuvastusnõuet rahuldava kohtuotsusega oma eesmärki saavutada

kinnistusraamatu omanikukannet muutmata.

16. Hageja 07.06.2021 selgituste kohaselt on tema arusaama järgi kinnistusraamatu kanne

ebaõige ja kostja I ei olnud kinnistu ainuomanikuks. Selleks, et tuvastada käsutuse tühisus ja

see, et omand ei ole kostjalt I hagejale üle läinud, ei ole tingimata vaja eraldi tuvastada

kinnistusraamatu kande tühisust või kandeid muuta. Hageja nõustus, et ilmselt ei saa ta kostjalt

I nõuda kinnistusraamatu kande tegemist, kui kostja I ei ole ise kinnistusraamatusse omanikuna

kantud. Hageja jaoks on praegu oluline, et kohus tuvastaks, et kinnistu omand ei ole kostjale II

üle läinud. Kui kohus selle tuvastab, saab hageja esitada kostja I kui omaniku vastu nõude

kinnistu tunnistamiseks ühisvaraks. Seda nõuet ei saaks täna esitada sooritusnõudena üksnes

kostja I vastu, kuna see tähendaks ka kostja II õiguste üle otsustamist. Kostja II suhtes ei oleks

hagejal aga sooritusnõuet, kuna hageja ei saaks temalt nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist.

Hageja on kaalunud võimalust esitada tuvastushagi asemel kostjate vastu hagi kinnistusraamatu

kannete muutmiseks, kuid hagejale ei tundu sellise hagi esitamine siiski võimalik, kuna

praeguse seisuga ei ole ta kinnistu ühisomanikuks veel saanud. Juhul, kui kohus leiab, et hageja

saaks praegu esitada nõude kostja II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I

omanikuna sissekandmiseks, palus hageja hagiavaldust niisugusena ka mõista. Seonduvalt

kohtu selgitustega asjaõigusliku positsiooni mõjutamise osas ja viidatud Riigikohtu lahendiga

leidis hageja, et Riigikohus ei käsitlenud sarnast olukorda. Viidatud lahendis oli tegemist

tehingust tuleneva olukorraga. Hageja on aga olukorras, kus tema õigus nõuda enda

tunnistamist kinnistu ühisomanikuks ei tulene mitte tehingust, vaid seadusest.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Maakohus jäi 09.06.2021 määruskaebuse edastamise kirjas selle juurde, et

hagejal ei ole käsutustehingu tühisuse tuvastamise vastu iseseisvat tuvastushuvi. Täiendavalt

leidis kohus, et hageja ei saa kolmanda isikuna käsutustehingu tühisusele tugineda, kuna

vaidlustatud kinkeleping ei mõjuta tema asjaõigust. Kinkeleping võib mõjutada üksnes hageja

nõudeõigust, mille alusel võib, kuid ei pruugi, tekkida asjaõigus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei

2-21-6650

otsusta ise hagi menetlusse võtmist. Vastavalt TsMS § 372 lõikele 1 on hagi menetlusse võtmise

otsustamine maakohtu pädevuses.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud tuvastusnõude menetlemisest keeldumine

praegusel juhul põhjendatud, arvestades ka määruskaebuses ja hageja 07.06.2021 selgituses

täiendavalt esiletoodut. Hageja on viidatud menetlusdokumentides piisavalt põhjendanud oma

õiguslikku huvi kostjate vahelise käsutustehingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja on selgitanud,

et tema eesmärgiks on ka tegelikult saada kinnistu ühisomanikuks (seega soovib hageja

lõppastmes taotleda kinnistu tunnistamist hageja ja kostja I ühisvaraks ning selle jagamist), kuid

praegu on tema jaoks oluline, et kohus tuvastaks, et kinnistu omand ei ole kostjale II üle läinud,

kuna ühisvara jagamise menetluses ei saa lahendada küsimust, kas kostjate käsutustehing on

tühine. Veel märgib hageja, et ta ei saaks hetkel esitada nõuet kinnistu tunnistamiseks

ühisvaraks üksnes kostja I vastu, kuna see tähendaks ka kostja II õiguste üle otsustamist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud kostjate vahelise tehingu

tühisuse tuvastamise nõude lahendamine eelnevalt eraldiseisvas menetluses.

20. Lisaks leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on tegemist sellise elulise ja õigusliku

olukorraga, mil võinuks olla põhjendatud TsMS § 372 lõike 3 kohaldamine, st kostjatelt

seisukoha küsimine enne hagi menetlusse võtmise lahendamist. Ka õiguskirjanduses on leitud,

et poolte ärakuulamine enne hagi menetlusse võtmise otsustamist võib osutuda põhjendatult

vajalikuks mh juhul, kui kohtu hinnangul võivad esineda TsMS § 371 lõikes 2 sätestatud alused

hagi

menetlusse

võtmisest

keeldumiseks

(vt

Tsiviilkohtumenetluse

seadustik

II. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn, 2017, § 372, p 3.3.a).

21. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et hagejal ei ole võimalik tuvastusnõuet rahuldava

kohtuotsusega oma eesmärki saavutada kinnistusraamatus omanikukannet muutmata. Seega on

vajalik esitada täiendavalt ka kinnistusraamatu kannete muutmise nõue. Asja materjalidest

nähtuvalt on hageja praeguseks ajaks ka vastava nõude esitanud. Nimelt märgib hageja

07.06.2021 seisukohas, et juhul, kui kohtu hinnangul saab hageja praegu esitada nõude kostja

II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I omanikuna sisse kandmiseks, palub

hageja hagiavaldust niisugusena ka mõista. Eeltooduga on hageja väljendanud oma tahet kande

parandamise nõude esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul otsustada ka

nimetatud nõude menetlusse võtmine (sh võimalik puuduste kõrvaldamine).

22. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtul tuleb uuesti kaaluda hagi

menetlusse võtmist, arvestades seejuures ka Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt tuleks juhul,

kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka

õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-31-12, punkt

13; 3-2-1-134-07, punkt 13). TsMS § 371 lõige 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus

menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.

23. Seoses kaebuse väitega, et kohus oleks pidanud määrama hagejale TsMS § 3401 alusel

tähtaja täiendavate põhjenduste esitamiseks, märgib ringkonnakohus, et selle rikkumise on

maakohus määruskaebemenetluses kõrvaldanud, andes hagejale võimaluse täiendavate

seisukohtade esitamiseks.

24. Määruskaebemenetluse kulude jaotuse otsustab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel

(TsMS § 173 lõige 1).

2-21-6650

(allkirjastatud digitaalselt)