2-19-8840/45 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.veebruar 2022.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-8840

Tsiviilasi

X hagi Y OÜ vastu väljamaksmata tulemustasu,

puhkusehüvitise,

töötasu

ja

viivise

nõudes

(Töövaidluskomisjonis töövaidlusasi nr 4-1/644/19)

Tsiviilasja hind

403 528 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; e-post

xxx);

Lepinguline esindaja Erki Casar, e-post: xxx)

Kostja: Y OÜ (registrikood xxxxxx, likvideerimisel; asukoht

xxx; e-post: xxx), seaduslik esindaja C, lepinguline esindaja

Kerli Kaasik, e-post: xxx)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungid 31.05.2021 ja 12.11.2021, edasi kirjalik

menetlus.

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus X nõudes Y OÜ vastu töölepingu lõpetamisest etteteatamata

jätmise eest hüvitise summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13

365,77 eurot saamiseks.

2. Jätta X hagi Y OÜ vastu väljamaksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja

viivise saamiseks rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud X kanda.

4. Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse eelnev käik

1. Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon jättis 10.05.2019.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-

1/644/19 täies ulatuses rahuldamata X (hageja) töövaidlusavalduse Y OÜ vastu. Hageja esitas

11.06.2019.a Harju Maakohtule hagiavalduse Y OÜ vastu väljamaksmata tulemustasu,

puhkusehüvitise, töötasu ja viivise. 20.06.2019.a määrusega võttis kohus hagi menetlusse.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt asutas hageja 2014 koos äripartneritega ettevõtte Y

OÜ. 12.02.2015 müüs hageja talle kuulunud 34% kostja osalusest nimiväärtuses kostja

juhatuse liikmele kuuluvale W OÜ-le, lisakokkuleppel kostjaga, et ta jääb kostja heaks edasi

töötama, arendades kostja heaks naftatoodete ja laevakütuste äriprojekti. Osaluse müügi

põhjuseks oli panga tingimus, mille kohaselt nõustus pank kostja äriplaanifinantseerima

tingimusel, et kostja juhatuse liige Q on 100% kostja osade omanik. Hageja ja kostja leppisid

suuliselt kokku, et hagejale makstakse kostja heaks töötamise eest tulemustasu varasemast

osalusest tulnud kasumiosaga samas suuruses ehk 34% kostja majandusaasta aruandes

kajastatud puhaskasumist hiljemalt kuue kuu jooksul peale möödunud majandusaasta

aastaaruande kinnitamist. Hageja täpsemad tööülesanded lepiti kokku kostja juhatuse liikme

Qga (edaspidi Q) peetud koosolekutel, vastavalt vajadusele kontrollis ja andis Q ka

täiendavaid tööülesandeid. Hagejal oli kokkulepitud tööülesannete raames suhteliselt suur

tegutsemisvabadus, töösuhe oli orienteeritud tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud

kellast kellani kontoris olemine. Q-ga kokkuleppel peeti sageli koosolekuid peale tööpäeva

lõppu või ka pühapäeviti, et eesoleva nädala plaanid kokku leppida.

3. Hageja suurimaks tööülesandeks oli laevakütuste müügi käivitamine, mis eeldas, klientide

leidmist, kliendilepingute sõlmimist, hinnaläbirääkimisi, kütuste Eestis hoiustamise ja

tootmise organiseerimist, valmistatud laevakütuste regulaarse transpordi Eestist Soome

organiseerimist ja hilisemat igapäevast koordineerimist aga ka laevakütuste kui aktsiisikauba

Eestist teises liikmesriigis asuvale laevale tarnimise maksunduslike ja tollialaste küsimuste

lahendamist. Lisaks oli hageja tööülesanneteks osaleda kütuste ostmiseks ja klientidele

maksetähtaja andmiseks vajalike finantseeringute hankimises, finantsplaneerimises,

maksuküsimuste lahendamistes ja deklareerimiskohustuste täitmises. Hageja töö tulemusena

asus kostja tegelema laevakütuste müügiga Finnlines laevadele Soomes, aasta mahuga üle 6

miljoni euro.

4. Lisaks kostja heaks töötamisele aitas hageja kostja majandustegevuse kasvule kaasa hagejale

kuuluva ettevõtte F OÜ kaudu, krediteerides kostja kaupade ostu, andes kostjale laenu,

võimaldades kostjal tegutseda F-i kontoris allkasutajana, lükates üüri tasumise kohustuse

tulevikku, osutades kostjale soodsate hindadega kaupade käitlemise ja transpordi teenuseid.

Hageja panustas kostja majandustulemuste parandamiseks nii isikliku tööga kui ka temale

kuuluva ettevõtte kaudu, sest hageja oli motiveeritud teenima 34% tulemustasu kostja

teenitud kasumist.

5. Töö tegemise ajal kuni 2018 kevadeni valitses hageja ja Q vahel usaldus ja hageja oli nõus

tema poolt välja teenitud tulemustasu jätma ajutiselt välja võtmata, kostja rahavoogude

parandamiseks, tingimusel, et kostja tasub tulemustasu hiljem. Hageja soovis 2018 lõpus, et

kostja hakkaks tulemustasu välja maksma, kostja selgitas, et rahavood seda hetkele ei

võimalda aga lubas tasuma asuda 2019 jaanuaris kui laos olev kaup saab realiseeritud. Q oli

2016 aastal huvitatud osaluse omandamisest hagejale kuuluvas ettevõttes F OÜ. Hageja

sõlmis selleks ka Q esindajaga notariaalse osade müügilepingu, mille tasumise tähtaeg oli 15

aprill 2018. Kuna Q jättis tähtaegselt F-i osaluse eest tasumata, siis pidi ta F-i osad hagejale

tagastama. Peale F-i osade omandamise luhtumist muutusid Q ja hageja suhted halvemaks. Q

asus hagejat survestama, et F võtaks enda kanda kostja võlad ja osutaks teenuseid alla

omahinna. 2018 aasta lõpus pidas hageja Q-ga läbirääkimisi tasude maksmise ja erimeelsuste

lahendamiseks ja Q kinnitas, et hagejal on püsivalt õigus 34%-le kostja kasumist ja kostja

hakkab väljateenitud tulemustasu 2019 jaanuaris maksma.

6. Samaaegselt keeldus kostja aga talle F-i poolt allkasutusse antud kontori eest üüri tasumast ja

edaspidist igakuist üüri tasumist kokku leppimast, seetõttu oli F sunnitud kontori üürilepingu

28.12.2018 üles ütlema ja selle käigus ütlema üles ka kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse

andmise lepingu, tähtajaga 28.01.2019. Allkasutusse andmise ülesütlemisest alates katkestas

kostja hagejaga infovahetuse ja suhtlemise. 02.01.2019 kontorisse minnes avastas hageja, et

kostja on kontorist välja kolinud. Kostja ei teatanud hagejale uut kontori asukohta ega andud

mingit infot edasiste tööde kohta. Kokkulepitud kokkusaamistele Q ei tulnud ja edaspidi

hageja telefonikõnedele ei vastanud. Varasemale kokkuleppele vaatamata ei asunud kostja

jaanuaris 2019 hagejale tulemustasusid välja maksma. Hageja saatis kostjale 29.01.2019 e-

kirja, mille palus kinnitada hageja õigust tasudele. Kostja ei kinnitanud varasemat kokkulepet,

vaid asus väitma, et ta ei tea millest hageja räägib. 16.02.2019 esitas hageja kostjale töötasu

väljamaksmise nõude. Kostja ei asunud töötasu tasuma.

7. Hageja palub kostjalt välja mõista väljamaksmata tulemustasu koos väljamaksmata

puhkusehüvitise ja viivistega seisuga 08.03.2019: 1) 2016. aasta tasuks 47 479,98 eurot ja

puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 – 08.03.2019 8990,70 eurot; 2) 2017. aasta

tasuks 139573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14332,91 eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019

12096 eurot; 3) 2018. aasta tasuks 160389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13365,77 eurot. Hageja

palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13365,77

eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning viivise 31.12.2018 –08.03.2019 2971,62

eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, siis palub hageja kostjalt

välja mõista töötasu maksmist kuni töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni märtsi

2019 eest) summas 40097,31 eurot ning viivist 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis

ja jooksev töötasu perioodi eest, millal kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut

lõpetanud.

8.

12.11.2021 menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise

summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. 26.11.2021

menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu. Hageja palub hagi rahuldada

ja välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks saamata jäänud

töötasu:



17.02.2015-31.12.2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis perioodi 28.02.2017 – 08.03.2019 eest, summas 7 680,05 eurot;



01.01.2016-31.12.2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis perioodi 30.01.2018 – 08.03.2019 eest, summas 12 297,72 eurot;



01.01.2017-31.12.2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis alates 14.03.2019, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud

määras;



01.01.2018-31.12.2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis alates 28.02.2020, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud

määras;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks kasutamata

jäänud põhipuhkuse eest puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks

väljamaksmata puhkusehüvitise eest viivis perioodi 03.01.2019 – 08.03.2019 eest,

summas 348,80 eurot;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks viivis VÕS §

113 lg 1 määratud määras, alates 09.03.2019 kuni maksmata töötasu ja

puhkusehüvitise tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited ja põhjendused

9. Kostja hageja esitatud nõudeid ei tunnista ning palub jätta hagiavalduse täies ulatuse

rahuldamata. Kostja selgitas, et ajavahemikul 11.08.2014 -12.02.2015.a. oli hageja Y OÜ

osanik ja talle kuulus Y OÜ osa suurusega 10 880 eurot, so 34% Y OÜ osakapitalist (Y OÜ

osakapital oli kokku 32 000 eurot, vt (lisa 1, Y OÜ äriregistri väljavõte). 22.07.2014 -

16.02.2015 oli hageja Y OÜ juhatuse liige. 12.02.2015 võõrandasid hageja ja D neile

kuulunud Y OÜ osaluse W OÜ-le seoses asjaoluga, et Y OÜ soovis Swedbank AS-ist saada

seadme finantseeringut. Samas oli panga nõue, et Y OÜ omanik on 100% Q.

10. Kostja selgitab veelkord, et Y OÜ omanikul oli hagejaga kokkulepe, et hagejal on õigus

omandada tagasi 34% osalust Y OÜ-s selle nominaalväärtusega, ehk sama hinnaga, millega

hageja osaluse müüs. Hageja seda õigust ei realiseerinud. Samuti on hageja omakäeliselt

kinnitanud, et ei oma Y OÜ osa omandamata jätmisega seoses enam mistahes nõudeid või

pretensioone. Samuti ei ole hageja osade müügihetkel teavitanud uut osanikku sellise

kokkuleppe olemasolust ega edastanud kinnituskirja uuele osanikule. Nimetatud kokkulepet

ei ole kunagi jõudnud ka kostja raamatupidamisse. Seega on kostja ilmselgelt kas nimetatud

kokkulepet varjanud osa müümisel või siis kokkuleppe hilisemalt loonud.

11. Y OÜ ja hageja vahel puudus igasugune töösuhe. Y OÜ ei ole hagejale kunagi lubanud ega

tasunud töötasu, seda deklareerinud ega registreerinud hagejat töötajana TÖRis. Nimetatud

faktilise asjaolu tõendamiseks esitab kostja TSD väljavõtted ja väljavõte TÖR-ist.

12. Hageja hagiavalduse rahuldamise vältimatuks eelduseks on asjaolu, et poolte vahel oli

sõlmitud tööleping. Kostja on juba TVK-s esitanud argumendid selles osas, et poolte vahel ei

ole kunagi töölepingut sõlmitud. Kostja jääb esitatud seisukohtade juurde. Kuna tööleping

poolte vahel puudus, siis ei ole vajalik ka edasiste nõuete menetlemine, sest hageja on

esitanud nõude, mis tuleneb väidetavast töötasu tulemustasu kokkuleppest. Kostja kinnitab, et

poolte vahel töölepingut ei ole kunagi sõlmitud, töösuhe poolte vahel puudus. Poolte vahel ei

ole kirjalikku ega suulist töölepingut sõlmitud. Pooled ei ole kunagi kokku leppinud

töötingimustes. Hageja ei ole allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, poolte vahel ei olnud

kokku lepitud tööle asumise aega, tööülesandeid, töötasu, palgapäeva, töö tegemise kohta,

puhkuse kestust jne. Kostja ei ole ei andnud töövahendeid ega muid hüvesid, tööülesandeid,

kostja ei ole koostanud hageja suhtes puhkuse graafikut, andnud puhkust ega tasunud

puhkusetasu jne. Hageja viide kostja e-maili kasutamise kohta on asjakohatu. Nimelt on

äriregistris kontaktaadressina registreeritud kostja juhatus liikme isiklik e-maili aadress ja

nimetatud domeeni Y.eu lõi hageja ise ning see ei kulunud isegi Y OÜ-le, vaid kolmandale

isikule. See, et hageja ise lõi e-maili aadressi, mida ta ka mõned korrad kasutas, ei põhista

töösuhte olemasolu. Veelkord, kostja ei ole kunagi tasunud hagejale töötasu, mis on

töölepingu oluliseks tingimuseks. Töölepingut ei ole võimalik sõlmida selliselt, et töötajale

igakuist minimaalset töötasu ei maksta. Töötajat ei kajastu üheski kostja poolt EMTALE

esitatud TSD-s ega teda pole registreeritud töötajate registris. Hagejale väidetavaid tasusid

pole kunagi kajastatud kostja raamatupidamises ega need nõuded ei kajastu ka majandusaasta

aruannetes. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks, et pooled oleksid

saavutanud kokkuleppe hagejale regulaarse igakuise töötasu maksmiseks. Kostja ei ole kunagi

hagejale töötasu maksnud ja hageja ei ole tasu ka kunagi nõudnud. Esmakordselt esitas hageja

nõude kostjale 16.02.2019 e-kirjaga. Ei ole eluliselt usutav, et töötaja töötab kostja juures

alates 12.02.2015 kordagi töötasu küsimata ja tasu saamata. Hageja esitatud hagiavaldus on

täielikult alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused

13. Kohus, kuulanud ära hageja ning menetlusosaliste esindajad, samuti tutvunud toimiku kõigi

materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega.

14. X esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus töövaidluskomisjoni kohustada

vastaspoolt tasuma välja maksmata tulemustasuna arvestav töötasu 34% Y OÜ iga aastasest

kasumist vastavalt:



2015. aasta kasum oli 139 647 eurot, millest 34% moodustas 2015. aasta palgaks 47

479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 – 08.03.2019

8990,70 eurot;



2016. aasta kasum oli 410 509 eurot, millest 34% moodustas töötasu 139 573,06 eurot,

puhkusehüvitis 14 332,91 eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019 12 096 eurot;



2017. aasta kasum oli 471733 eurot, millest 34% moodustas töötasuks 160 389,22

eurot, puhkusehüvitis 13 365,77 eurot.



Avaldaja palub vastaspoolelt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata

jätmise hüvitise 13365,77 eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning viivise

31.12.2018 – 08.03.2019 2971,62 eurot.



Kui töövaidluskomisjon tuvastab, et vastaspool ei ole töölepingut lõpetanud, siis

nõuab avaldaja töötasu maksmist kuni töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni

märtsi 2019 eest) summas 40097,31 eurot ning viivist 237,99 eurot.

15. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata ja hageja pöördus sama nõudega

kohtusse. Kohus võttis 20.06.2019 määrusega menetlusse hageja nõude väljamaksmata

tulemustasu koos väljamaksmata puhkusehüvitise ja viiviste saamiseks seisuga 08.03.2019: 1)

2016. aasta tasuks 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 –

08.03.2019 8990,70 eurot; 2) 2017. aasta tasuks 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14332,91

eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019 12096 eurot; 3) 2018. aasta tasuks 160389,22 eurot ja

puhkusehüvitis 13365,77 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest

etteteatamata jätmise hüvitise 13365,77 eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning

viivise 31.12.2018 –08.03.2019 2971,62 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole

töölepingut lõpetanud, siis palub hageja kostjalt välja mõista töötasu maksmist kuni

töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni märtsi 2019 eest) summas 40097,31 eurot

ning viivist 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest,

millal kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut lõpetanud.

16. 12.11.2021 menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise

summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. 26.11.2021

menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu. Hageja palub hagi rahuldada

ja välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks saamata jäänud

töötasu:



17.02.2015-31.12.2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis perioodi 28.02.2017 – 08.03.2019 eest, summas 7 680,05 eurot;



01.01.2016-31.12.2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis perioodi 30.01.2018 – 08.03.2019 eest, summas 12 297,72 eurot;



01.01.2017-31.12.2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis alates 14.03.2019, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud

määras;



01.01.2018-31.12.2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest

viivis alates 28.02.2020, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud

määras;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, hageja, X, kasuks kasutamata jäänud põhipuhkuse eest

puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, hageja, X, kasuks väljamaksmata puhkusehüvitise eest

viivis perioodi 03.01.2019 – 08.03.2019 eest, summas 348,80 eurot;



Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks viivis VÕS §

113 lg 1 määratud määras, alates 09.03.2019 kuni maksmata töötasu ja

puhkusehüvitise tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda.

17. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega

mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30

kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. TVLS § 58 lg 3 sätestab,

et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib

avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas.

18. Kostja leiab, et hageja on nõuet 26.11.2021 menetlusdokumendis suurendanud. Kostja

hinnangul ei saa hageja esitada 2015 töötasu nõuet, kuna ta ei ole seda TVKs esitanud. Kohus

leiab, et kostja seisukoht on selles osas ekslik. Nagu kohus käesoleva otsuse p 14 esile tõi,

esitas hageja töövaidluskomisjoni muuhulgas nõude 2015 majandusaasta kasumilt oma

töötasu saamiseks. Seega ei ole õige kostja seisukoht ,et seda nõuet summas 47 479,98 eurot

(+ lisanduv viivis) ei ole hageja varem esitanud. Küll ei ole hageja varem esitanud nõuet 2018

majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks. Kohus andis 12.11.2021 kohtuistungil tähtaja

hagejale oma selge nõude esitamiseks 26.11.2021. Hageja on esitanud 26.11.2021 haginõude

täpsustuse, kuid on täpsustuses esitanud uue nõude, mida varem esile toonud ei ole. Kohus

selgitab, et menetluse selles faasis ei saa hageja oma nõuet enam suurendada. Kuivõrd

tegemist on uue võlgnevuse perioodiga, uue nõutava rahasummaga on sisuliselt tegemist uue

hagiga, mis tuleks määrusega menetlusse võtta ning kostjale anda täiendava tähtaeg

vastamiseks. 12.11.2021 istungil määras kohus aga pooltele tähtajad lõplike seisukohtade

esitamiseks, seega on põhinõude (töötasu) suurendamise avaldus esitatud hilinemisega ja

tuleb jätta tähelepanuta. Kohus lähtub vaidluse lahendamisel töövaidluskomisjonis ja

hagiavalduses esiletoodud nõude suurusest.

19. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega,

millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja loobus 12.11.2021 menetlusdokumendis

töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise nõudest summas 13 365,77 eurot ja

koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. Kohus selgitab, et haginõude

vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek, oma nõuetest loobumine on hageja

õigus. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus nende nõuete osas menetluse.

20. Hageja nõuab kostjalt saamata töötasu hüvitamist. Töölepinguseaduse (TLS) § 1 lg 1 järgi

töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema

juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 28 lg 2 kohaselt on

tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel.

21. Vaidlust ei ole selles, et 22.07.2014 -12.02.2015 oli hageja Y OÜ osanik ja talle kuulus 34%

Y OÜ osakapitalist so 12.02.2015 seisuga Y OÜ osa suurusega 10 880 eurot. 22.07.2014 -

16.02.2015 oli hageja Y OÜ juhatuse liige (III kd, tl 6-7). 12.02.2015 võõrandasid hageja ja Y

OÜ kolmas osanik D neile kuulunud Y OÜ osaluse W OÜ-le.

22. Käesoleva vaidluse keskne küsimus seisneb selles, kas hageja ja kostja vahel on

töölepinguline suhe. Hageja leiab, et ta töötas kostja juures täistööajaga arendusjuhina suulise

töölepingu alusel. Töötasuna oli hageja hinnangul kokkulepitud 34% kostja majandusaasta

kasumist. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli suuline töölepinguline suhe alates

vähemalt 15.02.2015 kuni 2018 lõpuni, hiljem ei ole kostja hagejale tööd andnud ning on

hagejat vältinud.

23. Kostja vaidleb hagejale vastu ning leiab, et igasugune töölepinguline suhe poolte vahel

puudus. Kostja tõi töövaidluskomisjonis esile, et 2014. aastal sõlmisid kostja ja hagejale

kuulunud ja hageja poolt esindatud äriühing F OÜ suulise koostöölepingu, mille kohaselt pidi

F OÜ müüma kostjale tooteid ja osutama keemia-naftatoodete tootmise ja agendi teenust.

Alates 2017. aastast osutas kostjale keemia-naftatoodete tootmise ja agendi teenust ka hageja

äriühing Z OÜ. Koostöö lõppes 2018. aasta novembris- detsembris, sest hageja äriühingute

arved arestiti ning kohustuste täitmine oli takistatud. 31.05.2021 istungil selgitas kostja

seaduslik esindaja, et poolte vahel oli partnerlussuhe, kuivõrd hageja poolt omandatud

ettevõtted olid huvitatud sellest, et nad saaksid kostjaga koostööd teha ja Ylt endale tulu

teenida. Kostja hinnangul oli äriline suhe äriühingute vahel, hageja kui füüsilise isikuga

kostjal lepinguline suhe puudus.

24. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud

töölepinguline suhe ja hagejal oleks seega õigus kostjalt töötasu saada. TLS § 1 lg 1 - 4

kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd, alludes

tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kui isik teeb teisele

isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et

tegemist on töölepinguga. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu

kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Töölepingu kohta sätestatut

ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja

ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

25. Riigikohus on selgitanud, et "Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas

töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal

on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on

kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale

võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte

kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja

korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta /.../." (RKTKo 3-2-1-41-11). Riigikohus on

korduvalt juhtinud tähelepanu, et „.Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu

kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise

suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu

lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et

vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et

pooled ei sõlminud töölepingut.“ (RKTKo 3-2-1-41-11, 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05, 3-2-1-26-10).

26. Hageja tugineb sellele, et kostja on teda tööle lubanud, hageja on käinud igapäevaselt tööl ja

täitnud arendusjuhi tööülesandeid, allus kostja seadusliku esindaja juhtimisele ja kontrollile,

sai tööandjalt töö tegemiseks vahendeid. Oma väidete tõendamiseks on hageja kohtule

esitanud mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on jaganud hagejale tööülesandeid,

samuti dokumente, mida hageja on allkirjastanud kui kostja töötaja. Vaatamata sellele on

kohus seisukohal, et hageja ning kostja vahel ei olnud töölepingulist suhet. Kohus ei saa

kuidagi nõustuda hageja arvamusega selles, et hageja tegi kostja heaks tööd vaid leiab, et

kostja ja hagejale kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd.

27. Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni, teeb oma tööd

pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule iseloomulik on ka

see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus

leiab, et käesoleval juhul puuduvad kõik töölepingu iseloomulikud tunnused. Pooltevahelise

suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet –

millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on

vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Nagu eelnevalt osundatud, on töölepingu alusel

töötaja suuremas sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile.

Kohtu hinnangul poolte vahel sellist sõltuvussuhet käesoleval juhul ei ole.

28. Kuigi hageja on esitanud kohtule mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on palunud

hagejal midagi teha või küsinud hoopis hageja arvamust mõne asjaolu kohta, ei nähtu nendest

kirjadest mingit alluvus- või sõltuvussuhet. Viidatud kirjade sisu on toonilt neutraalne ja sealt

ei nähtu mingit positsioonide erinevust. Tegemist on tavapäraste võrdsete koostööpartnerite

kirjavahetusega, millest pigem saab järeldada erinevate ettevõtete koostööd, mitte ülemuse -

alluva suhet Kohus ei saa teha nende kirjade põhjal järeldust, et need kirjad on saadetud

hagejale kui füüsilisele isikule ja kostja töötajale, mitte F juhatuse liikmele. Kuigi otsene e-

posti aadress, kuhu need kirjad on saadetud on xxx, on adressaadiks siiski F, mitte X (I kd tl

118, 119, 123, 129, 130).

29. Kirjadest ei nähtu ka sõltuvussuhet, kus just hageja ootaks kostja seaduslikult esindajalt

mingit nõusolekut, heakskiitu või luba oma ettepanekutele. Seega oli hageja oma ülesandeid

täites iseseisev. Kohus näeb nendes kirjades pigem partnerlussuhet kahe erineva äriühingu ja

nende esindajate vahel. Ka poolte omavahelist suhet analüüsides ei leia kohus mingit

hierarhiat. Vaidlust ei ole selles, et kõigi nende aastate vältel hageja kostjalt mingil kujul

töötasu ei saanud, puhkust väidetavalt kordagi ei vajanud, seega ei sõltunud hageja rahaliselt

kostjast. Hagejal ei olnud oodata kostja poolt nn „töökäskude“ täitmata jätmisel vallandamist,

kuivõrd ühise äriprojekti ajamiseks vajalik oskusteave oli hagejal.

30. Kuigi hageja soovib töösuhet kostjaga tõendada ka sellega, et on kostja nimel allkirjastanud

kütuse saatelehti ning osales kostjapoolse kontaktisikuna Tallinki koosolekutel (III kd tl 81-

90, 100- 103). M/s Romantika testprotokollides on hagejat kajastatud kui kostja arendusjhti

CTO-d (III kd tl 96, 98). Kostja omakorda on tähelepanu juhtinud, et 21.10.2014 on hageja m/

s Romantika koosolekul osalenud kui F esindaja (III kd tl 156). Kohtu hinnangul ei ole

tähendust sellel, kuidas pooled hagejat väljaspoole st kolmandatele isikutele presenteerisid või

positsioneerisid, tähtis on poolte omavaheline suhe. Kui kostja seaduslik esindaja oleks

tunnustanud ettevõttesiseselt mõne e-kirjaga hagejat kui kostja CTO-d, saaks kohus teha

järelduse, et kostja täitis füüsilise isikuna kostja arendusjuhi ülesandeid, praegu selleks alus

puudub.

31. Hageja soovib tõendada pooltevahelist töösuhet sellega, et kostja on registreerinud domeeni

Y.eu ja on andnud selle domeenil põhineva meiliaadressi xxx töötajale kasutamiseks. Kohtu

hinnangul ei tõenda pooltevahelist töösuhet viidatud meiliaadressi olemasolu ega see, et selle

registreeris hageja. Hageja väidete kohaselt algas tema töösuhe kostjaga 12.02.2015. Hageja

esitas asja materjalide juurde oma 21.05.2015 kirjavahetuse, mille kohaselt ta palus

registreerida domeeni Y.eu ning suunata selle esialgu novusoil.ee peale. Kuigi hageja selgitas,

et kostja nimelise domeeni registreerimine oli tema tööülesanne, ei ole see kohtule veenev.

Äriregistri andmete kohaselt kuulus internetiaadress xxx F OÜ-le (registrikood xxxxxxx,

pankrotis alates 31.08.2020), kelle juhatuse liige oli alates 08.02.2013 hageja. Seega palus

hageja enda poolt registreeritud domeeni suunata endaga seotud ettevõtte domeeniaadressile.

Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks peaks kostja seaduslik esindaja andma hagejale

ülesande registreerida domeen, et suunata see hoopis kostjaga seotud äriühingu domeenile.

32. Ka nähtub kostja esitatud tõenditest, et 21.12.2018 vahetus domeeni Y.ee omanik ja uueks

omanikuks sai Z asemel Y OÜ (III kd tl 153). Kuivõrd domeeniteenuseid korraldav ettevõte

ei väljastanud Yle domeeniga seotud ajalugu enne domeenivahetust põhjusel, et see ei puutu

Y OÜ-sse, saab teha järelduse, et ka eelnevalt ei kuulunud domeen Y.ee kunagi Y OÜ-le. Ka

ei kuulunud kostjale domeen Y.eu. See asjaolu selgub kostja tollase seadusliku esindaja

kirjast teenusepakkujale, milles kostja esindaja avaldab, et soovib lõplikult Y.eu domeeni Y

OÜ nimele vormistada ja uurib, mis selleks vaja teha on (III kd tl 152). Kui domeen Y.eu

oleks kuulunud kostjale puudunuks igasugune vajadus selle kostja nimele vormistamiseks.

Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostjal puudus kontroll domeeni üle. Nii on

teenusepakkuja saatnud domeeni omanikuvahetuse autoriseerimise salasõna hagejale

aadressile xxx, mille hageja on omakorda edastanud kostja seaduslikule esindajale. Seega oli

domeeniga seotu hageja enda kontrolli all ja kuidagi ei saa väita, et kostja on andnud hagejale

kasutamiseks töövahendina meiliaadressi xxx. Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest,

et kostja seaduslik esindaja saatis e-kirju hagejale xxx e-posti aadressile (I kd tl 118, 119, 122,

123, 124, 125, 126, 127, 128, 129, 130, 131). Ka kostja toonane seaduslik esindaja kasutas

valdavalt enda isiklikku e-posti aadressi xxx. Ka need asjaolud kinnitavad, et kostja ei andnud

hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi xxx. Kui väidetav tööandja oleks teinud

töötajale ülesandeks registreerida ettevõtte ärinimega seotud domeen, oleks ootuspärane, et

seda e-posti aadressi kasutavad pärast domeeni registreerimist kõik selle ettevõtte töötajad,

käesoleval juhul see nii ei olnud – ei ettevõtte juht ega ka hageja st isik, kellele tehti

väidetavalt ülesandeks domeen registreerida, valdavalt ei kasutanud domeeniga seotud e-posti

aadresse. Kuigi hageja on mõnel juhul sellelt e-posti aadressilt kirju välja saatnud ja talle on

e-kirju saadetud, ei tähenda see, et tööandja oleks hagejale selle aadressi töövahendina

andnud. Pelgalt sellise meiliaadressi kasutamine ei tõenda, et poolte vahel oleks olnud

töölepingust tulenev õigussuhe.

33. Hageja leiab, et ta tegi tööd tööandja ruumides. Kohus hagejaga ei nõustu. Kostja on oma

28.06.2021 menetlusdokumendis esile toonud, et osaliselt tegutses kostja xxx, kuid selgitas, et

üürileping kontoripinna kasutamiseks oli sõlmitud hoopis Z OÜl. Tõepoolest nähtub

äriregistrist et Z OÜ registriaadress oli 29.02.2016-06.07.2018 xxx. Samal registriaadressil

asus ka alates 18.04.2019 kuni 12.09.2018 F OÜ (III kd tl 12, 23,25). Hageja on hagiavalduse

p 7 esile toonud, et kostja keeldus talle F-i poolt allkasutusse antud kontori eest üüri tasumast

ja edaspidist igakuist üüri tasumist kokku leppimast, seetõttu oli F sunnitud kontori

üürilepingu 28.12.2018 üles ütlema ja selle käigus ütlema üles ka kostjaga sõlmitud suulise

allkasutusse andmise lepingu, tähtajaga 28.01.2019. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles,

et hageja ise esile toonud asjaolud, kus nähtuvad asjaolud, et üürileping oli hageja enda poolt

juhitud äriühingu nimel. Kohus saab teha vaid järelduse, et hageja tegutses oma äriühingu

tööruumides ja endale kuuluvate äriühingute vahenditega.

34. Ka hageja poolt esiletoodud väidetava töötasu kokkulepe kinnitab kohtu hinnangul seda, et

tegelikkuses poolte vahel töölepingul põhinev õigussuhe puudus. Töötasu on rahasumma,

mida tööandja maksab kokkuleppe järgi töötajale töö tegemise (st töötamise) eest. Iseenesest

võivad pooled kokku leppida, kas töötasu arvutatakse tööajapõhiselt (nn ajatöö), soorituste

järgi (nn tükitöö) või mõlema põhjal või hoopis mingil muul viisil. TLS § 1 teise lause

kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu. Tööandja maksab töötajale töötasu üks kord

kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1). Tööandjal

on kohustus töötajat teavitada andmetest töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku

lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). TLS § 29 lg 5 ja 6 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega

kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast

madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale

väidetava töösuhte ajal mitte mingit tasu maksnud.

35. Hageja leiab, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasu suuruses, mis on 34% kostja

majandusaasta kasumist. Kohus leiab, et sellist töötasu ei ole võimalik töösuhtes sõlmida ning

hageja tuginemine sellisele väidetavale kokkuleppele viitab, et töösuhe poolte vahel

tegelikkuses puudus. Seadus ei võimalda sellist olukorda, et töötaja saab tasu ainult kord

aastas ning töötasu suurus on seotud majandustulemustega ning äriühingu kahjumi korral tasu

üldse ei maksta nagu on TVK istungil möönnud hageja. Kuigi tulemustasu on põhimõtteliselt

võimalik töötajaga sõlmida, peab töötaja saama kõigepealt põhipalka so töötajale peab olema

garanteeritud mingi kindel brutokuupalk või brutotunnipalk, millele lisandub majandus- või

müügitulemuste pealt mingi skeemi järgi arvestatud tulemustasu. Kui poolte vahel on

kokkulepitud tulemustasu kasumi alusel on seaduses kehtestatud kohustus maksta töötajale

tema osa välja pärast selle kindlaksmääramist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel

majandusaasta aruande kinnitamisest (TLS § 33 lg 3). Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale

majandustulemustel põhinevat tasu välja makstud ei ole. Hageja ei ole ka nõudnud temale

tulemustasu väljamaksmist, kuigi hageja enda väidete kohaselt on kostja kõikide

majandusaasta aruannete kohaselt kasumit saanud.

36. Samal ajal ei ole vaidlust ka selles, et kostja osanuid ei ole tasunud osanikele ega juhatuse

liikmele töötasu või juhatuse liikme tasu, samuti ei ole makstud dividende. Kostja on

selgitanud, et isikud panustasid pigem äriühingu väärtuse kasvule. Sama on väitnud ka hageja

ise töövaidluskomisjonis, kus selgitas, et soovis tulemustasu jätta tööandja äritegevuses

kasutamiseks, et seeläbi vastaspoole kasumlikkust tõsta. Kohtu hinnangul viitab hageja poolt

selgitatu üheselt, et poolte vahel puudus töölepinguline suhe. Kohus nõustub

töövaidluskomisjoni järeldusega, et oma „töötasu“ kostja äritegevuses kasutamiseks jätmisega

võttis hageja enda kanda ühtlasi kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane.

Tööandjal on kohustus maksta töötajale igakuiselt tasu, sõltumata majandustulemustest.

Töölepingulisele suhtele ei ole iseloomulik, et töötaja kannab äririski. Kui eeldada hageja

väidete õigsust, siis viitab kohtu hinnangul hageja käitumine sellele, et hageja oli varjatult

jätkuvalt kostja osanik ja tema ootus töötasule 34% ulatuses kasumist oli tegelikkuses ootus

omanikutulu saamisele.

37. Kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi loogilist põhjendust ega tõendit, mis annaksid alust

eeldada äriühingu huvi ühele endisele osanikule töötajana teistest osanikest või töötajatest

olulisemalt kõrgemat tasu maksta, asub kohus seisukohale, et hageja seletused väidetava

töötasu suuruse osas on meelevaldsed ning seavad kahtluse alla ka hageja ülejäänud väidete

usaldusväärsuse hageja ja kostja vahelise töösuhte olemasolu osas.

38. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesolevas menetluses ei ole tuvastamist

leidnud töösuhtele iseloomulike kohustuslike tingimuste esinemine X ja Y OÜ vahel. Kuivõrd

töölepingulist suhet poolte vahel ei ole, puudub kohtul alus ka töötasu väljamõistmiseks

kostjalt hageja kasuks. Kohus saab kõiki tõendeid kogumis vaadeldes teha vaid järelduse, et

2015-2018 olid hagejale kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja

nn „läbi põimunud“. Ettevõtted ja nende osanikud tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid

omavahel tihedat koostööd ning ei teinud siis vahet, kes keda esindab, kuid paraku jäeti oma

suhted korralikult vormistamata. Kuid asjaolu, et erinevate isikute koostöö on lõppenud ning

endised kostja osanikud on tülis, ei anna hagejale õigust kostjalt töötasuna töölepingu mõistes

raha saada. Kohus ei näe esitatud tõendite pinnalt mingit töölepingust tulenevat suhet hageja

ning kostja vahel. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

39. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 124 lg 1 ja TsMS § 132 lg 1 järgi on hagi

hind käesoleval juhul 403 528 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

40. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu

hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on

tehtud hageja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

41. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS §

174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

42. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui

otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis

aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse

ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse

kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi

jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

Kohtunik