2-20-10681/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10681

Kohtuasi

X hagi C vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1737 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Q

Kostja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Anu Baum

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebusele ja vastusele lisatud tõendid vastu võtmata.

2. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 2. detsembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-10681

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (isa) esitas 24. juulil 2020 X (hageja, laps) nimel Harju Maakohtule C (kostja, ema) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 1. märtsist 2020 kuni hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud elatise 1306 eurot ning alates 1. augustist 2020 kuni

hageja täisealiseks saamiseni elatise 292 eurot kuus.

Hagiavalduse kohaselt asus laps 18. veebruaril 2020 püsivalt isa juurde elama. Isa on juhtinud

iga kuu ema tähelepanu sellele, et ta peab maksma lapsele elatist, kuid ema ei ole seda teinud.

Lapse kulud on olnud alates 2020. a veebruarist kuni novembrini 880 eurot. Alates 2020. a

märtsist kuni juulini keskmiselt 680 eurot kuus, sh eluasemekulud 250 eurot, toidukulud

150 eurot, transpordikulud 20 eurot, sidekulud 30 eurot, tervishoiukulud 20 eurot, hügieeni- ja

majapidamiskulud 50 eurot, koolitarbed 20 eurot, riided ja jalanõud 40 eurot ning muud kulud

(trenn, sünnipäevad, laager jm vaba aja veetmise kulud) 100 eurot.

Isa töötasu on 2600 eurot kuus ning talle kuulub kolmetoaline korter Tallinnas ja elamumaa

Saue vallas.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja või poolte

enda kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt annab ta lapsele vahetult ülalpidamist. Vanematel oli varem

kokkulepe, et laps elas nädala kaupa vaheldumisi mõlema vanemaga. Alates 2019. a

septembrist kuni 17. veebruarini 2020 elas laps emaga ja isa ei andnud lapsele ülalpidamist.

Ema esitas lapse nimel isa vastu elatise hagi, kuid võttis selle isa survel tagasi. Alates

17. veebruarist 2020 elab laps isa juures, kuid ema peab last vahetult ülal, veetes lapsega iga

kuu vähemalt ühe nädala koos ja ostes lapsele riideid, mida isa ei luba lapsel kasutada. Ema on

alates 2020. a aprillist kuni novembrini kandnud lapsega seoses kulusid 446 euro 34 sendi

ulatuses, sh kandnud lapse sidekulud ning ostnud lapsele riideid, jalanõusid, tervisetooteid ning

lemmiklooma (hamstri). Laps viibib ema juures 1/3 ajast.

Hagi esitamise ajal ei ole selge, kelle juures hakkab laps tulevikus elama. Maakohtu menetluses

on isa avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks,

milles ema soovib taastada varasema olukorra, et laps viibib võrdse aja kummagi vanema

juures.

Juhul, kui ema peab maksma lapsele elatist, siis tuleb arvestada, et kostja ülalpidamisel on veel

üks laps, kes osutuks hageja kasuks miinimumelatise väljamõistmise korral vähem

kindlustatuks. Kostja sissetulek on keskmiselt 584 eurot kuus, mis ei võimalda tal

miinimumelatist maksta. Lisaks on kostja olnud pikalt haiguslehel, mistõttu on tema sissetulek

20% võrra vähenenud. Ema suudab lisaks vahetule ülalpidamisele maksta lapsele elatist

120 eurot kuus.

2-20-10681

Ema kannab lapsetoetuse iga kuu lapse pangakontole.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 2. detsembri 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja ülalpidamiseks alates 1. augustist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatise

193 eurot kuus. Maakohus jättis tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata ja menetluskulud

poolte enda kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja on sündinud XX.XX.XXXX. aastal (8-aastane) ning tema hooldusõiguslike

vanematena on kantud sünniakti Q (isa) ja C (ema);

-

lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kulub 386 eurot kuus, sh eluasemekulu

100 eurot, toidukulu 107 eurot, transpordikulu 20 eurot, sidekulu 13 eurot,

tervishoiukulu 20 eurot, hügieenikulu 20 eurot, koolitarvete kulu 20 eurot, riiete ja

jalanõude kulu 40 eurot, sõprade sünnipäevade kulu 7 eurot, meelelahutuskulu 29 eurot,

suvelaagrikulu 8 eurot ja lukustatava koolikapi kulu 2 eurot;

-

emale kuulub OÜ W ainuosalus, ta on äriühingu juhatuse liige ja ainuke töötaja;

-

ema sissetulek on 644 eurot kuus, sh töötasu 584 eurot kuus, millele lisandub lapsetoetus

60 eurot kuus;

-

emale kuulub mootorsõiduk Chevrolet Astro (ehitusaasta 1995); kinnisasju emale ei

kuulu;

-

isale kuulub Tallinnas asuv korteriomand ja Saue vallas asuv kinnisasi.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab kohus võtta ema väiteid vahetu ülalpidamise

kohta arvesse üksnes juhul, kui on tõendatud, kui palju viibis laps ema juures ja kui suures osas

kandis ema nimetatud ajal lapse kulusid vahetult. Ema ei ole seda tõendanud. Kuigi ema on

esitanud tsiviilasjas nr 2-20-11078 vastuavalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, ei ole selles kohtuasjas kohtulahend veel

jõustunud. Kuigi ema esitas 19. novembri 2020. a menetlusdokumendis täpsustatud kulud, on

need käsitatavad uue asjaoluna ja esitatud hilinenult, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta.

3.3. Hagi tuleb edasiulatuva elatise osas osaliselt rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja elatis 193 eurot kuus.

Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamine, seejuures

määratakse ülalpidamise ulatus

kindlaks

perekonnaseaduse (PKS) § 99 järgi. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse

määramisel tuleb aluseks võtta hageja 14. septembri 2020. a menetlusdokumendis nimetatud

kulud, sest kohus on need pooltega kohtuistungil läbi arutanud. Arvestades hagiavalduse ja selle

täienduse põhjendusi ja esitatud tõendeid, samuti kostja vastuväiteid ja istungil antud ütlusi

kulude kohta, samuti seda, et üldtuntud asjaoluks tuleb pidada seda, et inimene vajab elamiseks

toitu, riideid, jalanõusid ja hügieenitarbeid, mille jaoks on vaja raha, on hageja

ülalpidamiskulud kokku 386 eurot kuus. Selline kulu on kooskõlas ka RAKE 2020. a uuringus

7–12-aastase Tallinnas elava lapse kulude suurusega 385 eurot.

Vanemate varaline seisund ja nende käsutuses olevad vahendid mõjutavad lapse elulaadi ja

ülalpidamise ulatust. Arvestades vanemate varalist olukorda, on ema võimeline tasuma lapse

ülalpidamiseks 193 eurot kuus (386/2).

2-20-10681

3.4. Seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise saab kohus PKS § 102 lg 2 järgi

välja mõista mõjuval põhjusel. Ema ei ole toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid, mis

annaksid alust vähendada lapse kasuks väljamõistetavat elatist.

Emalt väljamõistetava elatise vähendamise aluseks ei ole üksnes teise lapse olemasolu, vaid

tema majanduslikust olukorrast tulenev võimetus anda kõigile lastele võrdväärselt ülalpidamist.

Kostja ei ole kohtule usutavalt tõendanud enda majanduslikust olukorrast tulenevat võimetust

anda lastele võrdselt ülalpidamist. Kostja 19. novembri 2020. a kulude tabel ja ostukviitungid

ei tõenda hagejale tehtud kulusid. Kohtul ei ole veendumust, et elatise tasumisel hagejale jääks

kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks. Kostjal on kohustus teenida piisav sissetulek

ning hankida enda ja oma laste ülalpidamiseks vajalikud vahendid. Juhul, kui kostja ei teeni

piisavat sissetulekut, tuleb tal leida muu viis täiendava sissetuleku saamiseks või kärpida oma

kulusid.

Kuna laps elab isaga, kes kannab suurema osa lapse kuludest, ei anna kostja poolt üksikute

kulude kandmine alust elatist vähendada, sest kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et lapsel oleks

vahelduv elukoht või laps viibiks olulise osa ajast emaga.

3.5. Alates 1. märtsist 2020 kuni hagi esitamiseni tekkinud elatise võla väljamõistmiseks

esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata, sest puudub mõistlik põhjendus, miks ootas hageja hagi

esitamisega neli kuud. Lisaks tuleb arvestada, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel

üks laps.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas

tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha tühistatud osas uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja 50 eurot.

Menetluskulud palus kostja jätta poolte enda kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus õigesti lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruse, kuid jättis vääralt arvesse võtmata PKS § 102 lg-s 2 sätestatud

elatise vähendamise alused, sh vahetu ülalpidamise, kostja teise lapse ning kostja varalise

seisundi.

Maakohus jättis vääralt arvestamata, et ema peab last vahetult ülal. Üldjuhul viibib laps ema

juures 10 päeva kuus (vähemalt 8 päeva kuus, edaspidi vähemalt 7 päeva kuus), seejuures viibis

laps ema juures Portugalis alates 27. novembrist 2020 kuni vähemalt kaks kuud ning ema andis

sel ajal lapsele vahetult ülalpidamist. Olukorras, kus laps elab ema juures, ei pea ema maksma

lapsele elatist. Elatist makstes peaks ema osalema lapse kulude kandmises topelt. Lisaks on ema

kandud lapse sidekulusid keskmiselt 12 eurot kuus ja riiete ning ravimite kulusid keskmiselt 50

eurot kuus. Apellatsioonimenetluse ajal on ema asunud taas elama Eestisse ning laps viibib

vanemate kokkuleppel regulaarselt ema juures. Vanemad on jaganud kokkuleppel lapse kulusid

selliselt, et kumbki vanem kannab lapse kulusid ajal, mil laps viibib selle vanema juures, sh on

isa aktsepteerinud suuremate kulutuste puhul, et ema majanduslikud võimalused on piiratumad.

Paraku ei ole vanemad saavutanud elatise maksmise küsimuses kompromissi.

Maakohus jättis vääralt arvestamata, et lapse kulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega

(60 eurot). Kuigi lapsetoetus laekus ema pangakontole, kandis ema selle edasi isa pangakontole.

Apellatsioonimenetluse ajal on vanemad teinud avalduse ja lapsetoetus laekub isa

2-20-10681

pangakontole. Koosmõjus teiste asjaoludega tuleb PKS § 102 lg 2 kohaldamisel arvestada ka

lapsetoetust.

Arvestades seda, et RAKE 2020. a uuringu kohaselt on lapse põhjendatud kulud 396 eurot kuus,

on lapse kulud 13 eurot 20 senti päevas (396/30). Kui arvestada, et lapse vajadused on 60 euro

ulatuses kaetud lapsetoetusega, on vanematel kohustus kanda lapse kulusid 336 euro ulatuses

kuus, s.o 11 euro 20 sendi ulatuses päevas (5 eurot 60 senti kumbki vanem). Kuna laps viibib

iga kuu vähemat 8 päeva ema juures ning isa selle aja eest lapsele ülalpidamist ei anna, on lapsel

õigus nõuda emalt 14 päeva eest elatist 78 eurot 40 senti. Arvestades seda, et ema kannab lisaks

lapse side-, riiete ja ravimite kulusid, ei saa emalt väljamõistetav elatis olla suurem kui 50 eurot

kuus.

Maakohus jättis analüüsimata ja vääralt arvestamata, et ema ülalpidamisel on veel üks laps, kes

ei ela emaga koos, kuid kellele ta annab iga kuu vähemalt 100 euro ulatuses ülalpidamist.

Arvestades ema sissetulekut (550 eurot 38 senti neto), jääks tal 193 euro suuruse elatise

tasumise järel enda ja oma teise lapse ülalpidamiseks 357 eurot 38 senti. Arvestades seda, et

elatise maksmise järel peab kostjale jääma 292 eurot, ei võiks temalt väljamõistetav elatis olla

suurem kui 146 eurot. Maakohus jättis analüüsimata kostja enda ja tema teise alaealise lapse

vajadused ega arvestanud elatist välja mõistes proportsionaalsuse põhimõttega.

Arvestades ema terviseseisundit, haridust ja kvalifikatsiooni, ei ole tal võimalik teenida

suuremat sissetulekut. Alates 2020. a novembrist ei ole ka emale kuuluval osaühingul enam

tööd, sest ainukeseks lepingupartneriks olnud Tallinna Lennujaama puhastusteenuse mahud

vähenesid.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

poolte enda kanda.

Vastuse kohaselt ei ole ema viibinud lapsega enne ega pärast hagi esitamist keskmiselt seitse,

kaheksa ega kümme päeva kuus ning ema väited on tõendamata. Ema on veetnud lapsega koos

natuke üle 1/10 ajast. Seejuures viibis laps ema juures Portugalis sedavõrd kaua seetõttu, et ema

ei toimetanud last tagasi Eestisse isa juurde, viidates COVID-19 olukorrale. Ka sel ajal ei

viibinud laps ainult koos emaga. Isa viibis lapsega koos nädalavahetusel ja jõulude ajal.

Ema ei ole kunagi kandnud lapsetoetust isa pangakontole ning ka see väide on tõendamata.

Ema väide, et tema teine laps elab tema ema juures, ei vasta tõele. Pärast vanemate kooselu

lõppu asus teine laps elama isapoolse vanaema juurde ning kostja ei ole teda majanduslikult

toetanud ega tema kasvatamises osalenud.

Väide, et kostjal ei ole piisavat sissetulekut, tuleb jätta arvestamata, sest kostja ei ole seda

tõendanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

2-20-10681

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja

palus apellatsioonkaebuse taotluses tühistada maakohtu otsuse täielikult, täpsustas kostja

apellatsioonkaebuse põhjendustes, et ta soovib maakohtu otsuse tühistamist üksnes osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 193 euro suuruse elatise. Seega

vaidlustas kostja maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus hagi rahuldas. Kuigi hageja

esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis ringkonnakohus selle 4. märtsi 2021. a

määrusega menetlusse võtmata, sest vastuapellatsioonkaebus oli esitatud hilinenult. Sellest

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

kostja apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, s.o osas, millega maakohus hagi rahuldas.

8. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu

otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja jätta hagi rahuldamata või mõista kostjalt hageja

kasuks välja väiksem elatis, sest kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust mõista

temalt hageja kasuks välja maakohtu määratust väiksemat elatist.

8.1. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi

ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli 2021. aastal 292 eurot.

1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem

kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks

PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga

aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi

muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal

indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3%

eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta

1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse

vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib

kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse

PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava

ajaga. Arvestades kehtivat baassummat (200 eurot) ja sellele lisanduvat 3% keskmisest

brutokuupalgast (43 eurot 44 senti), millest arvatakse maha pool lapsetoetust (30 eurot), on

alates 1. jaanuarist 2022 miinimumelatis ühele lapsele üldjuhul 213 eurot 44 senti.

8.2. Kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist

väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi

ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas

on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

2-20-10681

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Seejuures on Riigikohus möönnud, et iseenesest saavad

PKS § 102 lg 2 tähenduses miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena käsitatavaks

mõjuvaks põhjuseks olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista

vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda

tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast

väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise

väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid

asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda

miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki,

kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise

väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane

ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei

tuleks kohtumenetluses esile tuua ja tõendada.

8.3. Praegusel juhul palub kostja apellatsioonkaebuses jätta oma alaealise lapse kasuks elatise

välja mõistmata või mõista välja miinimumist väiksema (50 euro suuruse) elatise põhjusel, et

ta peab last keskmiselt 7–10 päeva kuus vahetult ülal, lisaks hagejale peab ta ülal pidama ka

oma teist alaealist last ning tema sissetulek ei võimalda mõlemat last võrdväärselt endaga ülal

pidada olukorras, kus ta peab maksma hagejale elatist 193 eurot. Seejuures saab osa lapse

vajadusi rahuldada lapsetoetuse arvel.

Kolleegiumi hinnangul annavad need asjaolud koosmõjus iseenesest alust mõista kohustatud

vanemalt alaealise lapse kasuks PKS § 102 lg 2 alusel välja väiksem elatis, kuid hoolimata

kohtule esitatud vastuväidetest ei ole kostja oma väiteid kohtul nende asjaolude tuvastamiseks

vajaliku siseveendumuse tekkimiseks põhistanud ega tõendanud.

8.4. Kostja ei ole tõendanud, et lapsel on vahelduv elukoht või laps viibib olulise osa ajast

temaga ning ta teeb sel ajal lapsele olulisi kulutusi.

Kuigi kostja väitel elab laps ka tema juures (sh pärast seda, kui kostja asus taas Eestis elama),

ei ole kostja seda väidet tõendanud. Kostja soovis küll saada lapse viibimiskoha määramise osas

ainuhooldusõigust tsiviilasjas nr 2-20-11078, kuid kohtute infosüsteemi andmetel on nimetatud

vaidlus lõppenud sellega, et kohus on lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse mh lapse

viibimiskoha määramise osas ja andnud selles osas ainuhooldusõiguse isale. Kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et kohus oleks määranud tema ja lapse suhtlemise korra, mille alusel

saaks kohus järeldada, et laps viibib olulise osa ajast kostja juures ja on kostja vahetul

ülalpidamisel.

Kuigi kostja väitel viibib laps temaga keskmiselt 7, 8 või 10 päeva kuus, ei ole lapse isa sellises

mahus suhtlemist kohtumenetluses omaks võtnud. Isa kinnitusel suhtleb ema lapsega, kuid

väiksemas mahus. Kostja väitel toimub suhtlemine vanemate kokkuleppel. Eeldades seda, et

ema ja laps suhtlevad ka tulevikus vastavalt vanemate igakordsetele kokkulepetele, ei ole kohtul

võimalik arvestada ema ja lapse koos viibitud aega tulevikku suunatud elatise väljamõistmisel.

Kohus saaks seda arvestada, kui vanemad oleksid sõlminud tulevikku suunatud kokkuleppe

2-20-10681

suhtlemise aegade ja/või mahu osas, kuid sellise kokkuleppe sõlmimist ei ole kostja väitnud

ega tõendanud. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul võimalik tuvastada, kas ja kui palju aega

veedab laps tulevikus emaga ning kui palju peab ema sel ajal eelduslikult vahetult last ülal.

Asjaolu, et laps viibib aasta lõikes keskmiselt mõned päevad kuus kostja juures, ei anna alust

mõista kostjalt lapse kasuks välja väiksemat elatist.

Ka asjaolu, et laps viibis kohtumenetluse ajal vanemate kokkuleppe kohaselt ema juures

Portugalis, ei anna alust vähendada lapse tulevikku suunatud elatise suurust. Pooled ei vaidle

selle üle, et laps viibis alates 27. novembrist 2020 isa nõusolekul ema juures Portugalis ja jäi

sinna seoses COVID-19 pandeemiaga algselt kokkulepitust kauemaks. Küll aga ei nõustu isa,

et laps viibis kogu Portugalis veedetud aja emaga. Ühtlasi ei ole kohtule teada, kas ja kui palju

aega veetis laps aasta lõikes keskmiselt emaga. Ainuüksi sellest, et laps viibis 2020. aasta lõpus

ja 2021. aasta alguses ca ühe kuu koos emaga, ei saa kohus järeldada, et laps viibis 2020. aastal

või 2021. aastal kogu aasta lõikes olulise osa ajast koos emaga ning teeb seda ka edaspidi. Ühe

kuu, s.o 30 päeva ulatuses suhtlust kalendriaasta peale jagatuna teeb keskmiselt 2,5 päeva

suhtlust kuus, mida ei saa pidada oluliseks kogu aasta lõikes.

Kuna ema ei ole tõendanud, et laps viibib temaga olulise osa ajast, ei ole lapse kasuks

regulaarset tulevikku suunatud elatist välja mõistes tähtsust sellel, et ema on teinud hagi

esitamise eel ja järel mõned kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks, ega ema arvutustel

suhtluspäevade arvesse võtmise korral elatise suuruse arvutamise kohta. Samuti ei saa seetõttu

võtta suhtluspäevi arvesse alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva PKS § 101 järgi miinimumelatise

suurust arvutades.

8.5. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et tal ei ole mõjuval põhjusel võimalik hankida piisavat

sissetulekut ja tal ei ole piisavalt vara, et tagada oma alaealiste laste minimaalsete vajaduste

rahuldamine.

Kostja on küll väitnud, et ta saab iga kuu endale kuuluvalt äriühingult miinimumtöötasu, kuid

ei ole toonud esile ja tõendanud asjaolusid, miks tal ei ole võimalik suuremat töötasu teenida.

Kostja on ka apellatsioonkaebuses üksnes paljasõnaliselt väitnud, et ta ei saa suuremat

sissetulekut teenida oma terviseseisundi, hariduse ja kvalifikatsiooni tõttu, kuid ei ole toonud

esile ega tõendanud, et tema töövõime oleks püsivalt piiratud, ega selgitanud, milline

haridustase ning kvalifikatsioon tal on ning mida ta on teinud selleks, et teenida kahe alaealise

lapse ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut.

Lisaks nähtub kostja SEB Pank pangakonto väljavõttelt (I kd, tl 19–32), et pangakonto kuue

kuu kreeditkäive (16. veebruarist kuni 16. augustini 2020) oli 25 487 eurot, sh on kostjale

laekunud 22. juunil 2020 notarilt lepingu täitmisena 12 600 eurot ning 6. juulil 2020 kostja enda

suletud kontolt 8608 eurot 82 senti ning kostja on kandnud 6. juulil 2020 9053 eurot 5 senti

ning 10. juulil 2020 11 600 eurot tähtajalisele hoiusele. Samuti nähtub kostja Swedbank

pangakonto väljavõttelt (I kd, tl 34–40), et kostjale on kandnud korduvalt raha üle M. Plakk

(300–1200 euro suurused maksed), selgitusega „kokkuleppel“. See annab kohtule alust arvata,

et kostja ei ole kohtu ette toonud oma tegelikku varalist olukorda ning näitab seda halvemana,

kui see tegelikult on. Ühtlasi kinnitab see, et kostjal on lisaks igakuisele väidetavale töötasule

muud vara, mille arvel ta saab oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust täita.

Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja ei suuda teenida miinimumist

suuremat sissetulekut ning maksta hagejale elatist 193 eurot kuus.

2-20-10681

8.6. Arvestades kostja varalist seisundit ei ole kolleegiumil alust järeldada ka seda, et olukorras,

kus kostja peab tasuma hagejale 193 euro suurust elatist kuus, jääks tema teine alaealine laps

ebavõrdsesse olukorda. Kostja on küll tõendanud, et ta on ka 19. märtsil 2004. aastal sündinud

poja ema, ning sellest tulenevalt on ta kohustatud ka oma 17-aastast poega ülal pidama, kuid

kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tema vahenditest ei piisa mõlema lapse

ülalpidamiseks. Ainuüksi kostja arvutused selle kohta, et miinimumpalgast ei piisa kostja enda

ja kahe alaealise lapse ülalpidamiseks, ei ole piisavad olukorras, kus kostjal on muud vara, mille

arvel ta saab ülalpidamiskohustust täita, ning ei ole alust arvata, et kostja ei saa mõjuval

põhjusel endale suuremat sissetulekut hankida.

9. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Vastavalt poolte taotlusele jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud

poolte enda kanda.

10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebusele ja vastusele lisatud vanemate e-kirjavahetuse

TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata, sest vanematel ei ole vaidlust selle üle, et laps viibis

alates 27. novembrist 2020 ema juures Portugalis. Samuti jätab kolleegium vastu võtmata

vastusele lisatud ülejäänud tõendid, sest need on juba esitatud maakohtule. Treeningute kulude

suuruse tõendamiseks esitatud tõendi jätab kolleegium vastu võtmata seetõttu, et see on esitatud

hilinenult ning tõendab vastuapellatsioonkaebuse väiteid, kuid vastuapellatsioonkaebuse jättis

ringkonnakohus menetlusse võtmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik