2-17-12477/157 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-12477

Tsiviilasi

Y (endine nimi Y ) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla

kaudu), Q ja Ci vastu mittevaralise kahju solidaarses

nõudes

Tsiviilasja hind

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Y (endine nimi Y , isikukood xxx), riigi õigusabi

korras määratud lepinguline esindaja advokaat Robert

Sprengk (e-post: robert.sprengk@barrister.ee)

Kostja I: Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu),

lepinguline esindaja M. R. (e-post: xxx)

Kostja II: Q (isikukood xxx), lepinguline esindaja A. O.

(e-post: xxx)

Kostja III: C (isikukood xxx, e-post: xxx)

Kohtuistung

18.02.2021

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja Y

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sprengk

Kostja I lepinguline esindaja M. R.

Kostja II lepinguline esindaja A. O.

Kostja III C

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta Y (endine nimi Y ) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu), Q ja Ci vastu

mittevaralise kahju solidaarses nõudes rahuldamata.

2. Lõpetada advokaadi Robert Sprengk poolt õigusabi osutamine hagejale käesoleva

kohtuotsuse jõustumisel.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud hageja kanda, välja arvatud hagejale riigi õigusabi korras määratud

esindaja tasu, mis jätta riigi kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus ning riigi õigusabi tasu ja kulude suurus kindlaks

eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Menetluse käik

1. Hageja Y (endine nimi Y ) esitas 22.08.2017 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariik (Tallinna

Vangla kaudu), Q ja C vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

2. Harju Maakohus jättis hagi 06.03.2018 kohtuotsusega rahuldamata.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.06.2018 kohtuotsusega Harju Maakohtu 06.03.2018 otsuse

resolutsioon muutmata, aga täiendas selle põhjendusi.

4. Riigikohus tühistas 27.02.2019 kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2018 otsuse ja

Harju Maakohtu 06.03.2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Hageja nõue ja asjaolud

5. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja rahuldada mittevaralise kahju hüvitamise hagi ja mõista

Eesti Vabariigilt (Tallinna Vangla kaudu), Q ’lt ja C’ilt solidaarselt hageja kasuks välja

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju 100 000 eurot ning

jätta kõik hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

6. Hageja kandis 17.09.2016 Harju Maakohtu xxx otsusega kriminaalasjas xxx mõistetud karistust

Tallinna Vanglas. Hageja teavitas 17.09.2016 kella 19.30 paiku Tallinna Vangla kartseri valvureid

soovist näha meditsiinitöötajat. Hageja kirjeldas valvuritele, et tal on kriipiv valu rinnakorvi

keskel, tuikav valu vasakus õlas ja vasakus õlavarres ning kaela vasakus pooles. Lisaks kurtis

hageja vangivalvuritele raskusi hingamisel. Kella 21.15 paiku saabus vangla tervishoiutöötaja

(kostja II), kes avas kambri ukse sees oleva ca 20×30 cm suuruse vöökoha kõrgusel asuva luugi

ja kellele hageja esitas samad kaebused nagu valvurile. Kostja II ei avanud hageja ärakuulamisel

kambri ust ega vaadanud luugist sisse. Pärast hageja ära kuulamist väljastas kostja II hagejale ühe

No-Spa tableti, sulges luugi ja lahkus. Kostja II ei teinud hageja patsiendikaardile sissekannet

17.09.2016 väljakutse, hageja poolt kirjeldatud terviseprobleemide ja hagejale antud No-Spa

tableti kohta. Öösel hageja valude tõttu magada ei saanud. Hageja nõudis valvuritelt, et nad

kutsuksid arsti, mitte õe. Vaatamata sellele keegi hageja juurde ei tulnud. Hageja teavitas

18.09.2016 kella 9 paiku uuesti valvureid vajadusest näha tervishoiutöötajat ja kirjeldas neile oma

valusid. Kella 10 paiku saabus hageja juurde vangla tervishoiutöötaja (kostja III), kes kambri ust

ei avanud ning hagejat üle ei vaadanud, vaid kuulas läbi luugi ära hageja kaebused. Kostja III

väljastas hagejale ühe tableti Maalox, sulges ukse luugi ja lahkus. Kostja III tegi hageja

patsiendikaardil väljakutse ja tableti andmise kohta sissekande. Veidi aega hiljem muutusid

hageja valud väljakannatamatuks. Kell 10.40 saabus kostja III, kambri uks avati ja hageja

komberdas omal jalul E1 korpusesse, mis oli ca 30 m kaugusel, kus hagejale tehti EKG, tuvastati

infarktiseisund ja osutati esmaabi. Hageja toimetati kella 11 paiku Ida-Tallinna Keskhaigla

EMO-sse, kus talle tehti südameoperatsioon.

7. Kostjad II ja III ei diagnoosinud selgete infarkti (infarktieelsete) tunnuste korral hageja

tervislikku seisundit ega osutanud hagejale õiget tervishoiuteenust. Hagejal tuvastati 18.09.2016

kella 11 paiku Ida-Tallinna Keskhaiglas äge südamelihaste infarkt, ning aeg haigestumise algusest

oli 8-12 tundi. Haiguse tulemusena tekkis hagejal südamekahjustus, mis väljendus südame vasaku

vatsakese süstoolse funktsiooni languses 35 % võrra, kontraktsioonihäiretes LAD alal,

tsirkustpidaalklapi hõlmade fibrootilisus, aordiklapi puudulikkuses. Kui kostjad poleks teinud

diagnoosi- ja ravivigasid, oleks hagejal tuvastatud infarktieelne seisnud/infarkt juba 17.09.2016

õhtul või 18.09.2016 hommikul, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning hageja südame

kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud.

Hageja on esitanud tõendina ravijuhendi - ägeda kõhuvaluga haige käsitlus. Nimetatud

dokumendi peatüki p 3.1. kohaselt pidid kostjad II ja III vaatama hageja läbi, mida nad aga ei

teinud. Ravijuhendi peatüki 3.1. kohaselt oli vajalik objektiivne uurimine, mis seisneb punkti

4.1.2. kohaselt välisvaatluses (välisilme, asend) ja üldseisundi hindamises (vererõhk, pulss,

hingamissagedus). Kostjad seda ei teinud ning seega ei vastanud nende poolt osutatud

tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele. Ravijuhendi kohaselt on selge, et kõhuvalu korral

tuleb läbi viia haige uurimine, sh mõõta vererõhku, pulssi ja hingamist. Ravijuhend viitab selgelt,

et kõhuvalu (eriti ülakõhuvalu) on infarkti tunnus. Hageja tõendab nimetatud tõendiga, et

kõhuvalu korral tuleb läbi viia patsiendi uurimine ja kõhuvalu on infarkti tunnus. Hageja on

tõendina esitanud ka veebipõhise meditsiinilise andmebaasi UpToDate väljavõtte ülakõhuvalu

põhjuste kohta. Nimetatud tõendi kohaselt on ülakõhuvalu üheks põhjuseks müakardiinfarkt.

Seega isegi kostjate poolt väidetud kaebuste korral oleksid pidanud kostjad arvestama, et hageja

kaebus võib olla seotud südamelihase infarktiga.

8. Vale diagnoosi tõttu pidi hageja kannatama valu, hirmu ja ravi viibimise tõttu südamelihase

kahjustused süvenesid ja suurenesid. Südamelihaste infarkti või südamelihaste kahjustuste

suurenemise tõttu on hageja edasine elukvaliteet oluliselt halvenenud. Elukvaliteedi halvenemine

seisneb selles, et hageja ei talu enam füüsilist koormust ja vaimset pinget, sellega on piiratud

hagejal töö tegemine ja elukutsete valik, samuti hobidega tegelemine ja vaba aja veetmine. Hageja

peab elu aeg võtma ravimeid ning tõenäosus järgmise südamehaiguse tekkimiseks on oluliselt

suurenenud. Kostjad põhjustasid raviveaga ja diagnoosiveaga hagejale nii füüsilist kui hingelist

valu ning kannatusi ja on kohustatud seetõttu hüvitama hagejale mittevaralise kahju

100 000 eurot.

9. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas kohtumääruse alusel teostatud ekspertiis on puudulik

ja ebaõige.

Kostja I vastuväited

10. Kostja I palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja I on seisukohal, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele

nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega. Olukorras, mil hageja ainsateks

kaebusteks 17.09.2016-18.09.2016 kella 10.00-ni olid kõrvetised ning mingeid infarktile

viitavaid kaebuseid hageja ei esitanud ja tervisekaardi andmetel ei olnud hagejal ka varasemalt

esinenud kaebusi südame-veresoonkonnaprobleemidele, ei ole kostjad II ja III teinud diagnoosi-

ega ravivigu ega rikkunud seega oma kohustust, osutada patsiendile tervishoiuteenust, mis

vastaks keskmisele kvaliteedile. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal

kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju

tekkinud (RK 3-2-1-171-10 p 16). Kostja I peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagis ei ole eelmärgitud asjaolusid esitatud ning

puuduvad põhistused selle kohta, kuidas sai kostjate tegevuse tõttu hagejal kaasuda infarkt. Kostja

I leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks kostjate tegevuse tulemusena tekkinud kahju.

Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 20.08.2017 selgituste kohaselt südamepuudulikkus

kaasneb paratamatult pärast ulatuslikku müokardiinfarkti, selle kompenseerimiseks määratakse

medikamentoosne ravi. Ka ei ole infarkti üldjuhul võimalik ennetada, eriti arvestades hageja

ulatuslikku müokardiinfarkti ning tõsiseid stenoosilesioone. Hagejal angiograafias tuvastatud

kahjustused olid raskekujulised, kuid müokardiinfarktile eelnenud stenokardiahood pigem

tagasihoidlikud. Meditsiiniosakonna juhataja selgitusel on stenokardia sagedasti alaägeda

sümptomaatikaga, nagu esines ka hagejal. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja I hinnangul

tuvastatav ka põhjusliku seose olemasolu hagejal terviseseisundi halvenemise ja kostjate II ning

III tegevuse vahel. Arvestades ülaltoodut, ei ole kostja I lepingu rikkumine tuvastamist leidnud

ning hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

Kostja II vastuväited

12. Kostja II palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

13. Kostja II tunnistab, et teda kutsuti Tallinna Vanglasse seoses sellega, et üks kinnipeetav soovib

näha meditsiinitöötajat. Kostja II saabus 17.09.2017 kella 21.00 paiku Tallinna Vanglasse. Kostja

II vestles hagejaga, kes teatas, et tal on kõhuvalud ja kõrvetised. Objektiivselt oli hageja teadvusel,

kontaktne. Lähtudes sellest, mida hageja rääkis, andis kostja II talle tbl. No-Spa 80 mg ja tbl.

aspiriini. Öösel väljakutseid ei olnud. Kostja II lahkus 18.09.2017 kell 7.45 Tallinna Vanglast.

14. Kostja II juhib tähelepanu sellele, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejal oli 18.09.2017

Infarct myocard. 18.09.2017 diagnoositi haiglas, et viimasel on stenokardia – rinnaangiin, südame

isheemiatõbi, mida põhjustab südame pärgarterite ateroskleroos. Hageja poolt esitatud

dokumentide põhjal võib järeldada, et 22.09.2017 ehk neli päeva hiljem on hageja tervis saanud

korda.

Kostja III vastuväited

15. Kostja III palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

16. Kostja III osutas hagejale tervishoiuteenust vastavalt hageja kaebustele ning see vastas

tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega.

Hagiavalduses esitatud väited on alusetud. Hageja kaebas 18.09.2016 kella 10.00 ajal vaid

kõrvetisi maopiirkonnas. Visuaalselt oli hageja heas terviseseisundis ning mingeid sundasendeid

ega valuaistinguid hagejal ei sedastanud. Hageja ei esitanud muid kaebusi, sh ei väitnud ka

mingeid eelneval õhtul/öösel olnud tervisehädasid, samuti eitas igasuguseid kroonilisi haigusi.

Kostja III andis hagejale kõrvetiste vastu tableti Maaloxit ning palus end kaebuste jätkumisel

tagasi kutsuda. Kella 10.50 ajal, kui kostja III uuesti hageja juurde kutsuti, olid hagejal kaebused

valule. Kostja III mõõtis hagejal pulssi ja vererõhku ning need näitajad olid normi piires. Kuna

hageja väitel tal kõik valutas, lasi kostja III hageja meditsiiniruumi viia, kus tegi hagejale EKG

ning tuvastas hagejal infarkti tunnused. Viivitamatult hakkas kostja III koos meditsiiniõde H. L.

Kuningaga hagejale abi osutama: hagejale anti koheselt keele alla nitroglütseriini, pandi kanüül

ja NaCl 0,9% tilkinfusioon ning manustati lisahapnikku ja kohale kutsuti kiirabi. Kiirabi kohale

jõudes oli hageja stabiilses seisundis ning ta transporditi haiglasse edasistele uuringutele. Hagejale

teostatud EKG võttis kiirabi kaasa.

17. Hageja poolt 18.09.2016 kella 10 ajal esitatud kaebustest ega tema tervislikust seisukorrast ei

olnud järeldatav infarkt või sellele eelnev seisund. Hageja esitatud kaebuseks olid vaid kõrvetised,

mis aga ei viita infarktieelsele seisundile või infarkti kliinilisele sümptomaatikale, seda enam, et

hageja pidas kõrvetiste põhjuseks söödud toitu. Samuti ei olnud hagejal mingeid visuaalselt

nähtavaid kehamuutusi (nt sundasend, valuaisting) ning tal ei olnud tuvastatud kaasuvaid haigusi,

sh eitas hageja igasuguseid kroonilisi haigusi, mis oleksid andud alust infarkti kahtluseks. Hageja

esitas infarktile viitavad kaebused alles 18.09.2016 kella 10.50 ajal kostja III teise visiidi ajal,

millele kostja III koheselt reageeris ja asus hagejale abi osutama. Infarkti ei ole üldjuhul võimalik

ka ära hoida ning seega ei olnud kostja III võimuses hagejal tekkinud infarkti või saabunud infarkti

tagajärgi ära hoida. Hageja ei ole kohaselt tõendanud ühtegi oma väidet tervishoiuteenuse

osutamise rikkumise kohta kostja III poolt, sh puuduvad igasugused asjakohased andmed kostja

III süülise tegevuse kohta. Kostja III kinnitab, et osutas hagejale tema esitatud tervisekaebustele

vastavat ravi.

Kohtu põhjendused

18. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi on tõendamata ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.

19. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

20. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.

21. Hageja nõuab tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju

summas 100 000 eurot hüvitamist. Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostjate poolse vale

diagnoosi tõttu pidi ta kannatama valu ja hirmu ning ravi viibimise tõttu südamelihase kahjustused

süvenesid ja suurenesid, mistõttu on tema edasine elukvaliteet oluliselt halvenenud. Hageja on

seisukohal, et kui kostjad poleks teinud diagnoosi- ja raviviga, oleks hagejal tuvastatud

infarktieelne seisnud/infarkt varem, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning hageja

südame kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud.

22. Kostjad hagi ei tunnista, leides, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse

üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega.

23. Asjas ei ole vaidlust asjaolude üle, millest maakohus saab lähtuda, et:

• hageja viibis 17.09.2016 kinnipeetavana Tallinna Vanglas;

• 17.09.2016 kella 21.15 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja II) väljakutse peale

kartseri juures ja andis hagejale No-Spa tableti. Visiit ei ole dokumenteeritud;

• 18.09.2016 kella 10.00 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja III) väljakutse peale

kartseri juures ja andis hagejale Maaloxi tableti. Visiit on dokumenteeritud, dokumendi

kohaselt oli hageja kaebuseks kõrvetised mao piirkonnas;

• 18.09.2016 kl 10.40–10.50 paiku käis kostja III väljakutse peale kartseri juures ja tuvastas

seejärel EKG alusel hagejal infarkti tunnused. Hageja viidi kiirabiga haiglasse ja talle tehti

südameoperatsioon.

24. Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist

või haiguse ägenemist ning taastada tervist. võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema

lepingu sõlmimise ajal. Vangistuseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt

korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades

vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

25. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks

isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient)

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi,

nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti

tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka

patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse

osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759

järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise

kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile

tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.

26. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostjate poolt osutati hagejale tervishoiuteenust ja asi

tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt. VÕS § 758 lg

2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst,

iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse

osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse osutamise

lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seega saab VÕS § 758 lg-te 1

ja 2 alusel kõik kolm kostjat lugeda tervishoiuteenuse osutajaks.

27. Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest

viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma. VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise

kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele

ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru

saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise

eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et

tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb

kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi

rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.

28. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:

• tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);

• lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);

• patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);

• rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

• mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS §

127 lg 2, VÕS § 134 lg 1);

• mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale

ettenähtav (VÕS § 134 lg 1)

29. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 käesolevas asjas tehtud otsuse kohaselt on hageja

kui patsiendi kohustus VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada

tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist

(eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel

(erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti

patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758

lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103

lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17).

Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise

lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu.

30. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostjad jätsid hagejal õigeaegselt

tuvastamata infarktieelse seisundi ja infarkti. Kui kostjad poleks teinud diagnoosi- ja raviviga,

oleks hagejal tuvastatud viidatud seisund varem, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning

hageja südame kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud. Kostjad leiavad, et hagejale osutatud

tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste

kvaliteedinõuetega. Seega seisneb vaidlus selles, kas tervishoiuteenuse osutamise käigus

konkreetsel juhul on lepingulisi kohustusi rikutud. Riigikohus tõi oma 27.02.2019 otsuses välja,

et asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hinnang sellele, kas hageja esitatud kaebused viitasid

südameinfarktile või selle kahtlusele ning kas ja missuguseid raviteenuse toiminguid pidid kostjad

tegema ja ravimeid määrama ning selle hinnangu saab anda meditsiiniasjatundja (Riigikohtu

27.02.2019 otsuse p 18 käesolevas asjas). Kolleegiumil ega ilmselt ka asja menetlenud kohtutel

ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi hindamaks, kas kostjate osutatud tervishoiuteenus (sh hagejale

määratud ravimite valik) vastas, arvestades hageja avaldatud kaebusi kostjatele II ja III ning muid

juhtumi asjaolusid, vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Alles sellele

küsimusele vastuse saamise järel saavad kohtud, juhul kui hagejale osutatud tervishoiuteenus ei

vastanud eelnimetatud nõuetele, hinnata, kas kostjad olid lepingu rikkumises süüdi, st kas nad

rikkusid lepingut kas tahtlikult või hooletult (Riigikohtu 27.02.2019 otsuse p 19.3. käesolevas

asjas).

31. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas tervishoiuteenuse

osutaja on lepingut rikkunud. Kohus määras käesolevas asjas kostjate poolse diagnoosi- ja

ravivigade kindlaks tegemiseks ekspertiisi ja tegi selle läbiviimise ülesandeks Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudile. 21.08.2020 kohtuarst-ekspertide A. A., H. K. ja T. P. poolt esitatud

ekspertiisiakti kohaselt vastas hagejale osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele ja

on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (küsimuse p 7 vastus). Lisaks

puudub ekspertiisiakti kohaselt objektiivne alus väita, et mingi tegevuse/tegevuste sooritamise

korral oleks hagejal diagnoositud infarkt olnud välditav (küsimuse p 9 vastus) ning kostjate

tegevus ei ole põhjustanud hageja tervise halvenemist ega püsivat terviseriket (küsimuse p 11

vastus).

32. Hageja vaidles 21.08.2020 ekspertiisiaktis toodule vastu leides, et see on vastuoluline,

puudulik ja ebaselge ning taotles ekspertide ärakuulamist kohtuistungil. Hageja peamised

vastuväited ekspertiisiaktile seisnevad järgnevas: Hageja hinnangul ei ole küsimuse nr 1 korral

vastuses arvestatud alumise vererõhuga ja on lähtutud ainult ülemisest vereõhust. Samuti on

vastus küsimusele nr 2 ebaselge ja puudulik, vastuses pole arvestatud teadaolevate infarkti

tunnustega. Lisaks leiab hageja, et ekspertiisiaktis pole tegelikult vastatud küsimusele nr 3.

18.02.2021 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära ekspert-kohtuarsti A.A. ja andis pooltele

võimaluse küsida eksperdilt täiendavaid küsimusi eelnevalt esitatud ja vastatud järelduste kohta.

25.05.2021 kohtumäärusega jättis kohus hageja taotluse kordusekspertiisi läbiviimiseks

rahuldamata. Kohus selgitas hagejale 18.02.2021 toimunud kohtuistungil, et tal on võimalik soovi

korral esitada asjatundja hinnang dokumentaalse tõendina, ka soovitud Vene Föderatsiooni

asjatundja arvamus. Kohus jättis nii kordus- kui täiendekspertiisi taotluse rahuldamata, kuivõrd

selleks ei olnud vajadust. Ekspert oli kinnitanud, et jääb oma seisukohtade juurde ja vastused on

olemas. Kohus andis hagejale täiendava tähtaja, et esitada eriteadmistega isiku arvamuse, mida

käsitletakse dokumentaalse tõendina. Kohus selgitas TsMS § 293 lg 2 alusel, mil kohus võtab

dokumentaalse tõendina vastu asjatundja hinnangu ning hagejal oli võimalus see esitada.

33. Kohtu hinnangul ei ole hageja vastuväited ekspertiisi osas kohased ega põhjendatud. Asjas

läbiviidud ekspertiisiga loeb kohus tuvastatuks, et kostjad ei ole antud juhul teinud diagnoosi- ega

raviviga ehk tervishoiuteenuse osutamise lepingut ei ole rikutud. Eeltoodud põhjustel ei ole

tõendatud ka VÕS § 770 lõikes 4 märgitud alus, mille kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või

raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida,

eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.

34. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostjad ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud,

puudub vajadus hinnata teisi mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning

hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei ole tõendatud, et kostjad oleksid

hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas. VÕS § 770 lg 1 on

sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes

oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi

teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kostjate vastutus hagejale

tekitatud väidetava kahju osas on asja sisulise arutamise käigus tuvastatu alusel välistatud, siis

puudub vajadus hinnata hagejale tekkinud kahju ja võimaliku kahju tekkimisega seotud

põhjuslikku seost.

35. VÕS § 762 on sätestatud, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti

juurde või kaasama eriarsti. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kostjate

poolt nimetatud kohustuste rikkumist. Hageja on esitanud tõendina ravijuhendi ja veebipõhise

meditsiinilise andmebaasi UpToDate väljavõtte ülakõhuvalu põhjuste kohta, tuues esile, et tõendi

kohaselt on ülakõhuvalu üheks põhjuseks müakardiinfarkt. Kohus nõustab hagejaga, et tegemist

on meditsiinivaldkonnas kasutatava teabega, kuid konkreetsel juhul saab tulenevalt riigikohtu

juhistest järeldusi ravivea osas teha siiski vastava ekspertiisi põhjal.

36. Kohus asub seisukohale, et asjas esitatud teised dokumentaalsed tõendid ei kummuta

ekspertiisis esile toodut. Ekspertiis on läbiviidud toimikus olevate tõendite ning hageja haiguloos

dokumenteeritud materjalide alusel. Kohtul puudub alus ekspertide järeldustes kahelda ja ka

hageja ise ei ole oma vastuväiteid selles osas tõendanud.

Menetluskulud ja riigi õigusabi tasu

37. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda, välja arvatud hagejale riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jätta riigi kanda.

38. Käesolevas asjas on 01.11.2017 kohtumäärusega antud hagejale riigi õigusabi. Hagejale

määrati riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses

menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ning riigi õigusabi kulud. Hagejale

määrati riigi õigusabi korras esindajaks vandeadvokaadi abi Robert Sprengk. Hageja majanduslik

olukord ei ole kohtule teadaolevalt paranenud ning hagejalt menetluskulude väljamõistmine oleks

seega ebamõistlik, mistõttu leiab kohus, et riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb jätta riigi kanda.

39. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 kohaselt

kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või jätab

need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude

kindlaksmääramise korda järgides. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline

suurus ning riigi õigusabi tasu ja kulude suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi

kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

40. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

41. Kohus märgib, et RÕS § 28 lg 1 sätestab, et kui riigi õigusabi saaja oli riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulude hüvitamisest täielikult või osaliselt vabastatud, välja arvatud RÕS § 27 lõikes

1 või 2 ettenähtud alustel, ja tema majanduslik seisund või maksevõime viie aasta jooksul pärast

riigi õigusabi osutamise lõpetamist oluliselt paraneb, kohustab riigi õigusabi andmise otsustanud

kohus

Rahandusministeeriumi

või

rahandusministri

määratud

Rahandusministeeriumi

valitsemisala asutuse taotluse alusel isikut hüvitama riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud

ühekordse maksena või osamaksetena. RÕS § 28 lg 2 sätestab, et riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulude hüvitamist ei nõuta, kui sissenõudmise kulud on eeldatavalt suuremad

sissenõutavast summast või sellega võrdsed või riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.

RÕS § 17 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi osutava

advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras

uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad riigi õigusabi seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi

õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi

õigusabi andmise. Kohus andis 01.11.2017 kohtumäärusega hagejale riigi õigusabi

õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus,

kuna taotleja soovis esitada hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Käesoleva kohtuotsusega

lõpetatakse hageja poolt esitatud nõude menetlus. Eeltoodust tulenevalt on riigi õigusabi korras

määratud esindaja poolt võetud riigi õigusabi ülesanne käesoleva kohtuotsuse jõustumisel

täidetud. Kuivõrd riigi õigusabi andmise alused on ära langenud, tuleb taotlejale riigi õigusabi

andmine lõpetada käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumisel. RÕS § 17 lg 6 kohaselt vabaneb riigi

õigusabi andmise lõpetamise korral riigi õigusabi osutanud advokaat õigusabi andmise

kohustusest. Kohus selgitab, et tulenevalt RÕS § 17 lg 3 laieneb kohtumenetluses

menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas asjas tehtud

kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik