2-21-7594/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2022.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7594

Kohtuasi

X avaldus Y vastu alaealise lapse C suhtes ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse

viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja

kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas üle

andmiseks avaldajale

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. septembri 2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Irina Metsler-

Verner (e-post:XXX)

Puudutatud isik I: C (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Andres

Lusmägi (e-post:XXX)

Puudutatud

isik

II

(vastustaja):

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Vladimir

Makarov (e-post:XXX)

Puudutatud isik III: Viimsi Vallavalitsus (registrikood

75021250, aadress Nelgi tee 1, Viimsi, 74001, Harju

maakond, e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30.septembri 2021.a määrus jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda,

välja arvatud puudutatud isiku I riigi õigusabi korras esindamisega seotud

menetluskulud, mis jäävad riigi kanda.

2-21-7594

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja/ isa) esitas 12.mail 2021.a Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada

osaliselt X ja Y (puudutatud isik II/ ema) ühise hooldusõiguse alaealise lapse C (puudutatud

isik I/laps) suhtes ja anda X-le üle alaealise lapse C hooldusõigus, sh isikuhooldus,

otsustusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega

seonduvate küsimuste osas.

2. Avalduse kohaselt sündis X ja Y kooselust XX.XX.XXXX poeg C. Vanemate kooselu

lõppes 2016 aastal ning laps jäi elama ema juurde. 04.oktoobri 2017.a kohtumäärusega

tsiviilasjas 2-17-7805 kinnitati isa ja lapse vaheline suhtluskord. Kohtumääruse jõustumisel

suhtles isa lapsega nädalavahetustel ning mõned päevad ka tööpäevadel. Alates 2018 aastast

viibis laps isa juures juba 50/50 emaga. Alates 02.juulist 2019.a kolis laps isa juurde ning sellest

hetkest elab laps isaga. Ema ei ole 2 aasta jooksul osalenud lapse ülalpidamisel, last näinud ega

tundnud huvi lapse vastu. Isa pole kunagi ema ja lapse vahelist suhtlemist takistanud. Isa suhtleb

emaga ainult e-posti teel. Isa ei ole teadlik ema viibimiskohast, arvatavasti elab ta Rootsis. Isa

elukohas on lapsele loodud kõik vajalikud elutingimused. Isaga on laps kaitstud nii

materiaalselt kui ka moraalselt. Isa on valmis teda ka edaspidi kasvatama ja tema eest

hoolitsema. Isa on palunud emal allkirjastada nõusoleku lapse sisse kirjutamiseks uute elukohta,

kuid ema keeldus ilma põhjuseta vajaliku dokumenti allkirjastamast. Vanemad ei ole lapse

viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste

osas kokkuleppele jõudnud, teatud suulist kokkulepet on küll arutatud, kuid ema ei nõustu

sellega. Käesoleval ajal on hädavajalik reguleerida lapse elu ja asukoha, õppimise ja tervisega

seotud küsimusi.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Puudutatud isikule I (lapsele) riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avalduse

rahuldamist. Lapse huvides on see, kui ka tulevikus ühise hooldusõiguse teostamisel saaksid

olulised otsused vastu võetud õigeaegselt ja lapse parimates huvides. Isa on lapsele pühendunud

ja taganud lapse vajaduste rahuldamise olukorras, kus ema lapse vastu huvi ei tunne. Vajalik

on õiguslik olukord viia kooskõlla tegelikkusega. Ühise hooldusõiguse lõpetamine võimaldab

isal vajadusel langetada hooldusõiguslikke otsuseid kiiresti ja asjatundlikult, olles kursis lapse

soovide, võimaluste ja vajadustega.

4. Puudutatud isik II (ema) vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ema ei

nõustu sellega, et ta ei osale ega tunne huvi lapse vastu. Ema elab lapsest lahus, kuid antud

olukord on tingitud sellest, et 2019/2020.aastal viibis lapse ema Rootsi Kuningriigis. Samal

2-21-7594

perioodil tekkis paanika seoses viiruse COVID – 19 üle maalima levimisega, mistõttu ei saanud

ema Eestisse (riigipiiri sulgemise tõttu) tagasi. Ei vasta tõele, et ema ei tunne huvi lapse vastu,

ema ja isa suhtlevad e-kirjade teel. Seda, et ema pole luba andnud lapse registreerimiseks ja

ema pole luba saatnud, pole olnud. Vanemate vahel ei esine vaidlust selles, et laps elab koos

isaga Eestis. Lapse huvides on ühise hooldusõiguse teostamine mõlema vanema poolt, seda ka

viibimiskoha määramise küsimuses. Praegu elab laps isaga ja tema stabiilne elukorraldus on

tagatud isaga elades, mistõttu puudub vajadus viibimiskoha määramise hooldusõiguse

üleandmiseks lapse isale. Isa ei ole esile toonud asjaolusid, et ema ei oleks varasemalt andnud

nõusolekut lapsele välisreisiks, või et lapsel puuduks perearst või esineks vaidlus lasteaia osas.

Isegi kui vanemate vahel esineksid erimeelsused lapse lasteaia valiku osas, saaks laps alustada

lasteaias käimist elukohajärgses lasteaias. Tervise küsimustes määrab vajadusel ravi arst ja

vanematel tuleb järgida arsti otsuseid, seega ei takista ühise hooldusõiguse teostamine lapse

tervisega seotud küsimuste lahendamist. Avaldusest ei nähtu, milliste tervise küsimuste

lahendamise osas esineks vanemate vahel erimeelsused. Lapse huvides on, et tema elu

korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Isa on ka ise möönnud, et

ei soovi ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. See annab tunnistust, et mõlemad vanemad

on suutelised lapse huve silmas pidades teostama üksmeeles ühist hooldusõigust ka tulevikus.

Kuna vanemad peavad võimalikuks jätkata ühist hooldusõiguse teostamist vaidlustamata osas,

ei ole tegemist vanemate suutmatuse ega tahte puudumisega. Igapäevaselt otsustab

tavahoolduse käigus kõiki küsimusi avaldaja ainuisikuliselt PKS § 145 lg 2 alusel kui laps viibib

temaga ja sellel põhjusel ei ole vajalik ühist hooldusõigust lõpetada. Praegu on lapse stabiilne

elukorraldus isa juures elades tagatud ja lapse huvides ei ole teise vanema põhjendamatult

kõrvale jätmine ühise hooldusõiguse teostamiselt.

5. Puudutatud isik III (Viimsi Vallavalitsus) toetas avaldust, kuid soovitas lahendis sisse viia

mõned lisatingimused ema teavitamise kohta otsustest lapse elukorralduse osas.

Menetluse edasine käik

6. Harju Maakohus kuulas menetlusosalised ära 13.septembril 2021.a. Isa jäi avalduse juurde

ning tõi esile, et soovib, et tal oleks õigus teha kiireloomulisi otsuseid üksi, isale on vaja, et ta

ei peaks kuu aja jooksul emaga suhtlema ja nõusolekut küsima. Kool ja lasteaed ei ole

kiireloomulised, kiireloomulised on tervis ja välismaale sõitmine. Isa väitis, et kuni ei

pöördutud kohtusse, pole ema kordagi end ilmutanud, alles siis, kui kohtusse pöörduti, muutus

ema lapse suhtes aktiivseks. Isa leidis, et iga asja pärast küsida emalt luba ei ole normaalne, isa

teab hästi, mida laps vajab ja soovib tema elu korraldada.

Ema vaidles avaldusele jätkuvalt vastu ja selgitas olukorda ning asjaolusid. Lapsele määratud

esindaja ja kohalik omavalitsus muutsid ärakuulamisel oma seisukohti ja asusid positsioonile,

et avaldus tuleks jätta rahuldamata.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 30.septembri 2021.a määrusega avalduse rahuldamata, menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.

8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus ÜRO Lapse õiguste konventsiooni

artikli 3 lg-le 1, LasteKS §-le 5, PKS § 123 lg-le 1, § 116 lg-le 2, §-le 119, § 120 lg-le 1 ja 2 p-

le 1, § 137 lg-le 1, § 124 lg-le 1 ja § 137 lg-tele 2 ja 3.

2-21-7594

9. Riigikohus on varasemalt leidnud, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele

vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse

huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine

hooldusõigus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 30). Nimelt on lapse parimates huvides

see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate

abielu või kooselu purunemist. Samuti toetab seda ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-13, p 15

2, kus Riigikohus asus seisukohale, et lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi

kõige vähem piiravaid abinõusid, so abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja

proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse

sidet tugevdada.

10. Kohus leidis, et lapse parimates huvides on üldjuhul see, kui tal on kaks hooldusõiguslikku

vanemat - võimalusel eelistab kohus vanemate ühise hooldusõiguse säilitamist (vt ka Riigikohtu

lahend nr 2-17-507/51, p 16). Ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud siis, kui üks

vanem ei saa või ei soovi lapse hooldusõigust teostada või kui vanemate vahel on sellised

tõsised ja korduvad erimeelsused hooldusõiguse teostamisel, et lapse huvid satuvad sellest ohtu.

Olukorras, kus mõlemad vanemad soovivad ja on võimelised hooldusõigust teostama ja

vanemate vahel ei ole selliseid tõsiseid ja korduvaid erimeelsusi, mis takistaksid lapse elu

korraldamist ja lapse arengut, ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine kuidagi põhjendatud. See

tähendab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et üks vanem

seda tahab. Samuti ei pea kumbki vanem kohtu hinnangul elama hooldusõiguse äravõtmise

hirmus lähtuvalt sellest, kas ta nõustub teise vanemaga või mitte. Ühise hooldusõiguse

lõpetamine oleks põhjendatud siis, kui vanemate erimeelsused halvaksid lapse elu, asuksid

kujutama ohtu lapse heaolule. Ühise hooldusõiguse teostamine ei tähenda pimesi kõigi teise

vanema soovidega nõustumist, vaid seda, et mõlemal poolel on sõnaõigus ning tähtust omab

see, kas lõpuks jõutakse mingite kompromissideni, mis lapse elu ja arengut ei takista või mitte.

11. Kohus on tuvastanud, et lapse vanemad elavad alaliselt lahus. Laps elab isaga, kes hoolitseb

lapse igapäevase elukorralduse eest. Lapse ema aga ei ole kusagile ära kadunud ja soovib

hooldusõigust teostada. Asjaolu, et lapse ema oli kohaliku omavalitsusega suheldes avaldusega

nõus olnud, näitab üksnes lapse ema võimalikku seisukohta tol ajahetkel. Arvestades aga

praegust situatsiooni, kus lapse ema vaidleb ühise hooldusõiguse lõpetamisele aktiivselt vastu

ja on kinnitanud kohtule veel 13.septembril 2021.a ärakuulamisel, et soovib hooldusõigust

teostada, on tuvastatav, et lapse ema soovib lapse elus osaleda. Kohus saab asja lahendades

lähtuda osapoole praegusest seisukohast ja positsioonist, mitte varasemast võimalikust

seisukohast. Asjaolu, et lapse ema töötab välismaal, ei anna alust leida, et lapse ema ei soovi

lapse hooldusõigust teostada. Seejuures ei pea kohus mingil juhul õigeks lõpetada ühist

hooldusõigust ainuüksi seetõttu, et lapsest eemal elav vanem töötab välisriigis. Kui vanem elab

välismaal, kuid soovib siiski teise vanemaga ühiselt oma lapse hooldusõigust teostada ja on

lapse suhtes aktiivne (nagu antud menetluses ka näha on), siis tänapäeva maailmas, kus meil on

telefoniühendus, internetiühendus jne. ei saa välismaal viibimine olla kuidagi aluseks ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks.

12. Riigikohus on lahendis nr 2-17-507/51, p 16 sedastanud, et hooldusõiguse küsimusi saab ja

tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi.

13. Kohus on tuvastanud, et lapse ema ja isa vahel puudub praegu sisuline vaidlus lapse

hooldusõigusliku viibimiskoha/elukoha määramise õiguse üle. Lapse ema ei ole vastu sellele,

et laps elab isaga ja ei nõua, et laps elaks temaga. Lapse isa on oma nõude põhjenduseks

viidanud

olukorrale,

kui

ema

keeldus

andmast

nõusolekut

lapse

elukoha

ümberregistreerimiseks, kuid see asjaolu ei ole antud asja lahendamisel asjassepuutuv, kuivõrd

2-21-7594

olukord on lahenenud. Seejuures ei annaks see eelkirjeldatud ühekordne sündmus alust ühise

hooldusõiguse vastavas osas täielikult lõpetamiseks, vaid annaks üksnes aluse anda vajaliku

toimingu tegemiseks ühekordse otsustusõiguse ja samas ei ole alust anda ka ühekordset

otsustusõigust selle toimingu tegemiseks, kuivõrd see konkreetne probleem on juba lahenenud.

Välismaa reiside osas ei ole lapse ema vastumeelt avaldanud. Lapse isa on seejuures ise

kinnitanud, et emaga suheldakse e-posti teel ja seega leidis kohus, et takistatud ei ole

reisimiseks nõusolekute saamine. Kohtu hinnangul ei ole antud olukorras esitatud veenvaid

põhjendusi, miks ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha osas oleks kooskõlas

lapse huvidega. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse viibimiskoha osas ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja isale üleandmine ega ka isale ühekordse otsustusõiguse andmine

ei ole põhjendatud.

14. Lapse terviseküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne

konkreetse üksikküsimuse üle. Asjaolu, et ema võib välismaal viibimise tõttu olla raskesti

kättesaadav vanema nõusoleku andmiseks, ei ole kohtu hinnangul piisavaks argumendiks ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks, kuivõrd terviseküsimuste puhul esiteks eeldatakse raviteenuse

osutaja poolt teise vanema nõusolekut ja teiseks väga äärmuslikul juhul saab terviseasutus ka

ise mõlema vanema asemel võtta lapse tervise huvides vajalikke otsuseid vastu. Eeltoodust

tulenevalt leidis kohus, et lapse terviseküsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja isale

üleandmine ega ka isale ühekordse otsustusõiguse andmine põhjendatud ei ole.

15. Lapse haridus ja huviküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust

mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse haridus ja

huviküsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja isale üleandmine ega ka isale ühekordse

otsustusõiguse andmine antud hetkel põhjendatud ei ole. Lapse varahoolduse üle puudub

igasugune vaidlus, mida lapse isa kinnitas ärakuulamisel, seetõttu ei ole ka selles osas ühise

hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud.

16. Kohus märkis, et ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis toovad kaasa lapse huvide

kahjustumise ja tingiks vajaduse ühist hooldusõigust lõpetada. Kohtu hinnangul ei ole antud

olukorras esitatud veenvaid põhjendusi, miks osalise ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks

kooskõlas lapse huvidega. Kohus leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Määruskaebus

17. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha määrus,

millega avaldus rahuldada ning jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku II kanda.

18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus õigusvastane, ei tugine

seadusele, lapse huvidele ja kehtivale kohtupraktikale. Maakohus on valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ja protsessiõiguse sätteid. Maakohus on asja lahendamisel jätnud välja

selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid ning kohus on

põhjendamatult asunud seisukohale, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

19. Lapse ema, kui tal tekkis paanika seoses COVID – 19 üle maalima levimisega, pidi leidma

võimaluse tulla tagasi Eestisse ja olla lapsega koos, mida lapse ema ei teinud. Olemasoleva info

kohaselt käis lapse ema Eestis ja taotles endale isikut tõendava dokumendi pikendamist, kuid

lapsega sel ajal kohtuda ega suhelda soovi ei avaldanud. Ema ei ole 2 aasta jooksul osalenud

lapse ülalpidamisel, pole last näinud, ega tundnud huvi lapse tervise ja seisundi osas, kuigi isa

pole kunagi ema ja lapse vahelist suhtlemist takistanud. Isa elukohas on lapsele loodud kõik

vajalikud elutingimused. Avaldajaga on laps kaitstud nii materiaalselt kui ka moraalselt.

2-21-7594

Avaldaja on valmis teda ka edaspidi kasvatama ja hoolitsema tema eest. Lapse ema, kui laps

elas koos temaga kuni 2018 a-ni ei hoolitsenud lapse tervise eest, ei teinud lapsele vajalikke

süste, mille isa korraldas ise alates 2019 aastast, kui laps kolis tema juurde elama.

20. Lapse isa tugines avalduse esitamisel PKS §-le 119, mille kohaselt, kui vanemad ei jõua

ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel

anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Lapse vanemad ei ole oma ühise lapse

viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste

osas kokkuleppele jõudnud, teatud suulist kokkulepet on küll arutatud, kuid lapse ema ei nõustu

nendega.

21. Kogu kohtumenetluse käigus olid lapse isa seisukohaga nõus nii lapsele riigi poolt määratud

esindaja kui ka KOV esindaja, kuid muutsid oma seisukoha kohtuistungil. Vajab tähelepanu

pööramist asjaolule, et Viimsi Vallavalitsuse esindaja oma 11.oktoobri 2021.a kirjas apellandile

muutis taas oma seisukoha ja leiab, et lapse ema ja lapse suhtlust tuleks piirata. Lapse ema

käitumine ei ole aja jooksul muutunud. Ta ei osale lapse ega ka tema teiste laste elus. Tema

vanemlikud õigused on ära võetud Venemaa Föderatsiooni Smolenski linna Promõšlennõi

rajooni kohtu 31.juuli 2017.a otsusega tsiviilasjas 2-985/2017.

Menetlusosaliste seisukohad

22. Puudutatud isikule I (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et maakohtu

määrus on õige. Lapse jaoks on tähtis, et mõlemad vanemad ei jääks ühise hooldusõiguse

teostamisest kõrvale. Määrus on lapse huvides. Kaebusega esitatud tõendid ei ole asjakohased.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

23. Puudutatud isik III (Viimsi Vallavalitsus) jäi 13.septembril 2021.a antud seisukoha juurde

ega toetanud lapse isa avaldust endiselt. Juulist on lapse ema suhelnud pojaga regulaarselt.

Kohtumisi suurendati järk-järgult. Kohtuistungi ajal olid ema ja lapse suhted taastumas.

Elukorraldus nädal emaga ja nädal isaga, mida prooviti 2 nädalat, ei osutunud isa arvates lapsele

sobivaks. Lasteaia töötajad märkasid samuti lapsel suurenenud ärevust. Lastekaitse spetsialist

saatis vanematele kirja, kuid selles ei ole viidatud, et ema ei tee koostööd või teeb lapsele halba.

Kui ema oli saanud kirja, loobus ema senisest kokkuleppest isaga ja oli nõus lapsega kohtuma

üle nädala, nädalavahetusel. Lapse ema saatis 08.novembril 2021.a vallavalitsusele avalduse,

milles palus suunata tema ja laps nõustamisele, sh perelepitusse isaga. Alates 11.novembrist

2021.a on kõik osapooled suunatud nõustamisele EELK Perekeskusse.

24. Puudutatud isik II (lapse ema) palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Kohus on

tuvastanud, et vanematel puudub vaidlus hooldusõiguse valdkondades, mille üleandmist

avaldaja endale soovib. Kaebusele lisatud tõendid ei ole asjakohased.

Menetluse edasine käik

25. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud

kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus

2-21-7594

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt

põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

27. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud

kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt

põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

28. Määruskaebusest nähtuvalt heidab isa maakohtule esmalt ette menetlusõiguse normide

rikkumist, sh asjas oluliste asjaolude tuvastamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub sellega vaid

osaliselt.

29. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas isa maakohtule avalduse lapse suhtes ühise

hooldusõiguse lõpetamise ja isale üle andmise nõudes, sh soovis isa lapse isikuhooldust,

otsustusõigust lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega

seonduvate küsimuste osas. Avaldaja tugines sealjuures PKS §-le 119, mitte §-le 137. Samas

saab nii avalduse sisust kui isa poolt ärakuulamisel antud selgitustest järeldada, et isa on

soovinud siiski hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemist, kui vaid otsustusõigust

erinevate valdkondade konkreetsetes küsimustes.

30. Ringkonnakohus selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning

vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12.veebruar1 2016.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).

Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse

üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137)

kaudu. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last

puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille

tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle

valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 14 ja 15).

31. Maakohtule on etteheidetav uurimisprintsiibi rikkumine seonduvalt sellega, et kohus ei

selgitanud konkreetselt välja, millise nõudega ja millisel õiguslikul alusel avaldaja kohtusse

pöördunud on. Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus

vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel

õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.mai

2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19). Samas ei tingi eelnev rikkumine

ringkonnakohtu hinnangul siiski määruskaebuse rahuldamist, arvestades, et vaidlustatud

määruse põhjendustest nähtuvalt lahendas maakohus lapse isa nõude, kaaludes avalduse

rahuldamise võimalikkust nii PKS § 119 kui § 137 alusel.

32. Arvestades, et määruskaebuses ei ole konkretiseeritud, millised on need olulised asjaolud,

mis kaebaja hinnangul asja lahendamisel välja selgitamata jäid, etteheited maakohtule selles

osas põhjendamatud. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi hagita menetluses kehtib TsMS § 477

lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte, ei võta see menetlusosalistelt täielikult ära lahendi

tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust (vt Riigikohtu

2-21-7594

tsiviilkolleegiumi 20.detsembri 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-4751, p 14). Eeltoodust

tulenevalt tuli eelkõige avaldajal endal kohtu ette tuua ja põhistada kõik asjas olulist tähtsust

omavad asjaolud.

33. Avaldaja on määruskaebusega esitanud nii uued asjaolud kui tõendid, mis on iseenesest

TsMS § 662 lg 3 alusel lubatav. Uute asjaoludena toob isa esile, et: 1) eestkosteasutuse esindaja

uue seisukoha kohaselt tuleks ema ja lapse suhtlust piirata; 2) lapse emalt on välisriigi

kohtuotsuse alusel ära võetud vanemlikud õigused oma teiste laste suhtes ning3) ema jättis

lapse vaktsineerimata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka eelnev määruskaebuse

rahuldamiseks alust.

34. Eestkosteasutus on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitanud, et kuigi lastekaitse

spetsialist saatis vanematele kirja, ei ole selles viidatud, et ema ei tee koostööd või teeb lapsele

halba. Vastupidiselt isa väidetele nähtub hoopiski see, et juulist alates on ema lapsega

regulaarselt suhelnud ning kui ema sai kirja, loobus ta senisest kokkuleppest isaga ja oli nõus

lapsega kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Seega ei vasta tõele määruskaebuse väide, et ema

käitumine ei ole muutunud. Eestkosteasutuse kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt osaleb ema lapse

elus ja lähtub tema huvidest. Eelnevat järeldust ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber ka

kaebusele lisatud välisriigi (jõustumata) kohtuotsus. Lapse vaktsineerimise on isa

määruskaebusest nähtuvalt aga lahendanud juba 2019 aastal, kui laps kolis tema juurde elama,

mis võimaldab järeldada, et ka selles konkreetses küsimuses puuduvad vanematel erimeelsused,

milline asjaolu oleks olnud avalduse osalise rahuldamise imperatiivseks eelduseks (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15).

35. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette ka materiaalõiguse väära kohaldamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka sel alusel määruskaebuse rahuldamiseks alust. Vanemate

hooldusõiguse piiramine on kohtu diskretsioonotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule

diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette heidetav ei ole. Maakohtu

otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus on oma otsustust ka piisavalt

põhjendanud. Ka on kohus lähtunud lapse huvidest.

36. Avalduse edukuse tagamiseks tuli isal kohtu ette tuua ja põhistada erimeelsuste olemasolu

emaga või see, et ema ei saa või ei soovi ühist hooldusõigust lapse suhtes teostada. Arvestades,

et erimeelsusi vanematel ei esine (sh puuduvad need ühekordsete oluliste küsimustega

seonduvalt), tuvastas maakohus õigesti nende puudumise. Maakohus on õigesti järeldanud ka

seda, et ema soovib lapse elus osaleda ja hooldusõigust teostada, arvestades, et kohus tuvastas

ema küsitlemise teel tema sellekohase soovi ning ema ja lapse suhte taastumist (kui muutnud

asjaolu) kinnitasid ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus.

37. Kuigi määruskaebuses kordab isa maakohtule esitatud väidet, et lapse vanemad ei ole lapse

viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste

osas kokkuleppele jõudnud, ei ole selles esile toonud, milles täpsemalt endiselt kokkuleppele

jõutud ei ole ja erimeelsused esinevad. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti

seisukohale, et puudub seaduslik alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse

viibimiskoha, terviseküsimuste, haridus- ja huviküsimuste ning varahoolduse osas kui ka isale

ühekordse otsustusõiguse andmiseks.

38. Arvestades eeltoodut ja seda, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis kahjustaksid

lapse huve või tingiksid ühise hooldusõiguse lõpetamise ning neid ei tähelda ka

ringkonnakohus, ei ole maakohtule etteheidetav ka kohtupraktikast mittelähtumine. Vanemate

2-21-7594

ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses,

mis on lapse huvide tagamiseks vajalik. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes

võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1

järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades

silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise

hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2

järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem,

kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse

lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on

põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad

lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse

korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS §

119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. Mõlema

vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 11, 13, 14 ja

15).

39. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju

läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kuivõrd käesoleval juhul on avalduse rahuldamata jätmine

lapse huvides, millisel seisukohal on ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus, jääb

määruskaebus rahuldamata. Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama

seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse

küsimustes vajaduse korral uuesti pöörduda kohtusse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.mai

2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 21).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

40. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab

ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on vaidluse

asjaolusid arvestades õiglane. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud

määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastav taotlus esitatakse.

41. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/