1-21-5062/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2022, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-5062

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Elina Huobolainen

Svetlana Talli

Kohtuistungi aeg ja koht

17. detsember 2021, Tallinn

Kriminaalasi

Vladimir Glushonoki süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 24.11.2021 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitajad

kaitsja ja süüdistatav

Prokurör

Vahur Verte

Süüdistatav

Vladimir Glushonok, isikukood: 36608170247, muud

isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

vandeadvokaat Dmitri Školjar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24.11.2021 otsus osas, millega Vladimir Glushonokile

kohaldati lisakaristusena KarS § 54 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigist väljasaatmist koos

viieaastase sissesõidukeeluga.

2. Jätta Harju Maakohtu otsus muus osas muutmata.

3. Rahuldada süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus mõistis Vladimir Glushonoki süüdi KarS § 184 lg 1 järgi järgmise

süüdistuse alusel:

Vladimir Glushonok´i süüdistatakse KarS § 184 lg 1 järgi selles, et tema omandas

ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20.04.2021.a

kella 12:27 suures koguses narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrit, so kokku 101,01

grammi kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini

78,11 grammi ehk rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi

Sellest 100,10 grammi narkootilist ainet kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal

kujul narkootilist ainet kokaiini 77,80 grammi, leiti ja võeti tema valdusest 20.04.2021.a kell

12:27 tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus Tallinnas Ümera tänava ja Sinimäe tänava

ristmiku läheduses, mil osundatud narkootiline aine politseiametnike poolt kahtlustatavana

kinnipidamise käigus tema valdusest ära võeti. Ülejäänud 0,91 grammi narkootilist ainet

kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 0,31

grammi, hoidis Vladimir Glushonok enda elukohas XXX korteris, kust see korteri koridorist

riidekapis olnud jope põuetaskust minigripp kilekotti pakendatuna korteris teostatud

läbiotsimise käigus politseiamentike poolt leiti ja ära võeti.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul

eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning

tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kokaiin

kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lõike 1 ja §

4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud

„Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise

ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete II nimekirja.

Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 3

loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks

kümnele inimesele. Narkootilise aine kokaiini puhul piisab kümnele inimesele narkootilise

joobe tekitamiseks 0,65 grammist kokaiinist (puhtal kujul). Vladimir Glushonok käitles

ebaseaduslikult puhtal kujul kokku 78,11 grammi kokaiini, millest piisanuks narkojoobe

tekitamiseks ca 1200 inimesele.

Suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega pani Vladimir Glushonok toime

KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohus mõistis Vladimir Glushonokile karistuseks neli aastat vangistust, lugedes

karistuse kandmise alguseks 20.04.2021. KarS § 54 lg 1 kohaselt kohaldas kohus süüdistatavale

lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga tähtajaga viis aastat ja

määras KarS § 55 lg 2 alusel arvestada väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu 5-aastast

tähtaega alates Vladimir Glushonoki faktilisest väljasaatmisest Eesti Vabariigist. Kohus määras

tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse ärakandmisel, sõltuvalt

sellest, kumb tähtaeg saabub varem. Lisaks mõistis kohus Vladimir Glushonokilt

konfiskeerimise asendamisena välja 28 789,52 eurot ning nägi ette, et nimetatud summa tuleb

tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul võrdsete osadena (igakuiselt 2399,12 eurot,

viimase osamakse suurus on 2399,20 eurot). Maakohus määras otsuses, et konfiskeerimise

asendamise nõude täitmise tagamiseks jäävad kuni nõude täitmiseni aresti alla Harju Maakohtu

17.06.2021 määrusega nr 1-21-3563 arestitud sularaha ja esemed (otsuses loetletud ehted ning

relvad koos tarvikutega). Maakohus lahendas ka asitõendite ja menetluskuludega seonduva.

Apellatsioonid

3. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid kaitsja ja süüdistatav, kes mõlemad vaidlustavad

maakohtu otsuse osaliselt ehk kohtuotsuses sisalduvate järelmite, mitte süüditunnistamise osas.

4. Süüdistatav tunnistab apellatsioonis kuritegu ja kahetseb seda väga. Ta leiab, et kohus ei

võtnud arvesse tema ülestunnistavaid ütlusi ja kahetsust, vaid mõtles välja, et ta teenib sellega

raha. Süüdistatav palub tühistada otsus vara konfiskeerimise osas. Apellant väidab, et ta oli

jahiklubi liige ja relva soetas ta samuti ammu ning see on talle väga kallis. Ta palub mitte saata

teda Venemaale välja, kuna tal ei ole seal sugulasi ja ta oli Venemaal umbes 20 aastat tagasi

ekskursioonil. Apellant heidab kohtule ette, et talt võetakse ära kõik, mis võimalik, ja

saadetakse tühjade kätega Venemaale. Ta kirjutab, et talle ei antud pikka aega kodakondsust,

aga lootis, et saab selle, sest ta on Eestis sündinud ja elas siin peaaegu kogu teadliku elu. Õiglane

oleks, kui tal oleks Eesti, mitte määramata kodakondsus. Et mitte olla tulnukas, võttis ta

Venemaa kodakondsuse. Vladimir Glushonok ütleb apellatsioonis, et soovib esitada kohtule

tõendid, kust on näha, et Eestis elavad tema ema, vend, poeg, tütar ja lapselapsed. Siia on

maetud ka tema esivanemad. Kõik sugulased elavad Eestis. Ta palub vähendada karistust ja

asendada see tingimisi karistusega ning tühistada Eestist väljasaatmist ja Eestisse

sissesõidukeeldu, lubades, et tema elus enam ei tule kriminaalasju.

5. Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt, so mõistetud karistuse

osas, määrata V. Glushonokile KarS § 184 lg 1 järgi leebem põhikaristus ja kohaldada KarS §

73 sätteid, vabastades teda karistusest tingimisi ning tühistada lisakaristus.

6. Kaitsja arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti väljus kohus

otsuse põhjendavas osas süüdistuse piiridest. KarS § 184 objektiivseks tunnuseks on

narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemine suures koguses. Käitlemise all mõistetakse

erinevaid käitumisakte: nt, omamine, pakkimine, tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale

isikule jne. Glushonokit süüdistati selles, et ta “omandas” ja “hoidis” narkoainet. Sellest

teokirjeldusest lähtus Glushonok oma kaitsepositsiooni valimisel, toimikuga tutvumisel ja

tõendite analüüsimisel. Kuna kohtuotsuse lk 6 esineb üleandmisest rääkiv mõttekäik, siis leiab

apellant, et kohus väljus süüdistuse piiridest, omistades süüdistatavale käitumisakti, mida talle

süüdistuse tekstis etteheidetud ei olnud. Kohtuotsuses ei nimetata ühtegi tõendit, mille alusel

jõuab kohus järeldusele, et tegemist oli narkoaine edastamisega. Apellant leiab, et

edasiandmisest või edastamisest saab kohus rääkida vaid siis, kui sellest on süüdistusaktis

konkreetselt öeldud ja kohtule on tõendeid esitatud. Narkoaine hoidmine või omamine ei too

vältimatult endaga kaasa narkoaine edasiandmist. Lisaks sellele, et kohus heitis süüdistatavale

ette narkoaine edastamist, märgib kohus oma otsuses ka seda, et narkoaine käitlemine oli

pikemaajaline. Ka selles osas ei ole midagi süüdistusaktis öeldud, ei ole ka vastavasisulisi

tõendeid kohtule esitatud. Kohus eksis KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu vastu. Kohus põhjendas

mõistetavat karistust muuhulgas ka sellega, et süüdistatav tegeles narkoaine edastamisega

pikema aja jooksul. Seega viis menetlusõiguse rikkumine omakorda ebaõige karistuse

määramiseni. Tegemist on KrMS § 338 lg 1 p 8 ja lg 2 rikkumisega.

7. Kaitsja nimetatud materiaalõiguse rikkumine seisneb selles, et kohus mõistis põhikaristuse,

mis ei vasta süü suurusele, ning kohaldas alusetult lisakaristust. Otsuse tegemisel tehtud

kaalutlusvead viisid selleni, et mõistetud põhikaristus on ebaproportsionaalselt karm ega vasta

kehtivale kohtupraktikale. V. Glushonoki suhtes oleks põhjendatud KarS § 73 kohaldamine.

8. Kaitsjast apellant leiab ka, et lisakaristuse kohaldamiseks puudusid alused. Kohus pidi eriti

põhjalikult näitama, mille alusel jõutakse järeldusele, et V. Glushonok, kes on varem

karistamata isik, võib tulevikus uusi kuritegusid toime panna. Otsusest ei nähtu, mille alusel oli

tehtud positiivne prognoos uute kuritegude osas. 55-aastane Glushonok on varem karistamata.

Süüdistataval oli kehtiv relvaluba. On üldteada, et relvaluba omamine tähendab automaatselt

seda, et isik on läbinud teatud kontrolli riigi poolt ning vastab kõrgendatud käitumisnõuetele.

Antud olukorras jääb arusaamatuks, miks üks riigiorgan tunnistab, et Glushonok on piisavalt

usaldusväärne, et lubada tal tulirelva omada ja teine organ leiab, et Glushonok on niivõrd

ebausaldusväärne ja ohtlik Eesti riigile, et teda peab lisaks vangistusele veel riigist välja saatma.

Kohus jättis tähelepanuta sellegi, et Glushonok on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud,

omandanud Eestis hariduse. Glushonok rõhutab, et tema ema, vend ja lapsed elavad Eestis ning

ta ei ole aastaid Venemaal käinud isegi turistina. Need asjaolud näitavad üheselt, et Glushonok

on Eestiga seotud sama püsivalt kui eesti kodanikud. Isiku väljasaatmine riigist, millega on

kogu tema elu seotud on pigem ülereageering ühele kuriteoepisoodile.

Edasine menetlus ringkonnakohtus

9. Ringkonnakohtu 17.12.2021 istungil osalesid kaitsja, prokurör ja süüdistatav.

10. Ringkonnakohus jättis istungil tuginedes KrMS § 321 lg-le 6 rahuldamata süüdistatava ja

kaitsja taotluse võtta asja juurde tondina süüdistatava tööraamat ja haridust tõendavad

dokumendid selle kohta, et ta õppis ja töötas Eestis, ning dokumendid perekonnaseisuametist,

mis kinnitavad, et tal on siin poeg ja ema. Neile tõenditele tuginedes soovisid apellandid

vaidlustada väljasaatmise õigustatust.

11. KarS § 54 lg 1 sätestab, et mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos

ja karistades teda vangistusega, võib kohus mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos

sissesõidukeeluga. Süüdistusakti p-s 16 on esitatud põhjalikud andmed küsimuses, kas

süüdistatava

väljasaatmine

on

võimalik.

Muuhulgas

on

süüdistusaktis

märgitud:

„Rahvastikuregistrist ei nähtu, et Vladimir Glushonokil oleks Eestis koos temaga seaduslikult

ühises perekonnas elav abikaasa ja/või alaealine laps.“ Seega oli juba enne kohtuliku arutamise

algust selge, et väljasaatmisest pidi saama arutamise ese ja selle asjaoluga seotud tõendite

esitamise vajadus ei saanud tulla üllatusena. Kaitseaktis ei nimetatud ühtegi tõendit, sh tõendit,

mis oleks puudutanud Glushonoki lähikondseid ja seoseid Eestiga. Selliseid tõendeid ei esitatud

süüdistatava ja kaitsja poolt eelistungil ega kohtuistungil, samuti valis süüdistatav võimaluse

istungil ütlusi mitte anda. Maakohus andis istungil võimaluse esitada täiendavalt tõendeid ja ka

seda võimalust pole kaitsepool kasutanud. Ringkonnakohtu istungil möönis süüdistatav, et ta ei

esitanud neid tõendeid maakohtus, sest arvas, et ei ole vaja. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib

apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele, kui ta esitas tõendi

maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast

mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kumbagi neist põhjustest praegu ei esine. Süüdistataval oli

võimalik esitada neid tõendeid juba maakohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires.

Apellatsioonides ei vaidlustata süüdimõistmist, vaid üksnes karistuse mõistmist ja

konfiskeerimise asendamist. Kohtukolleegium peab apellatsioone põhjendatuks osaliselt, kuna

nendes esitatud argumendid annavad põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks lisakaristuse

mõistmise osas. Ringkonnakohus esitab järgnevalt oma põhistused, käsitledes esmalt kaitsja

osutatud menetlusõiguse rikkumist seoses süüdistuse piiridest väljumisega (I) ning annab

seejärel hinnangu põhikaristuse (II), lisakaristuse (III) ja konfiskeerimise asendamise

põhjendatusele (IV). Viimaks teeb ringkonnakohus kokkuvõtte (V).

I. Süüdistuse piiridest väljumine

13. Kaitsja arvates seisneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles, et kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti väljus kohus

otsuse põhjendavas osas süüdistuse piiridest. Süüdistuse piiridest väljumine seisnes apellandi

hinnangul selles, et maakohus heitis süüdisatavale ette narkoaine edastamist/edasiandmist ning

narkoaine pikaajalist või lausa korduvat käitlemist, samas kui süüdistuses heideti käitlemisena

ette vaid aine omandamist ja hoidmist ning puudus viide pikaajalisusele või korduvusele.

14. Kaitsja etteheide on õige osaliselt ja nimelt narkootilise aine käitlemise korduvust ja

pikaajalisust puudutavas osas. Maakohtule ei saa aga ette heita süüdistusest väljumist

narkootiliste ainete edasiandmise küsimuses.

15. Mis puudutab maakohtu viidet narkootiliste ainete edasiandmisele, siis tuleb tõdeda, et

kaitsja sai maakohtu otsusest valesti aru. Kaitsja toetab oma etteheite järgmisele tekstiosale

maakohtu otsuse 6. leheküljel: “Erinevatest kohtutesse jõudnud kaasustest ilmneb, et

narkootiliste ainete kaubanduses on üsna tavapäraseks kujunenud skeem, kus välditakse

narkootiliste ainete vahetut üleandmist ühelt isikult teisele. Vahelejäämise riskide

vähendamiseks antakse keelatud ained tihti edasi neid kokkulepitud asukohtadesse peites.

Tarneahela järgmine lüli saab narkootilise aine kätte selle ise peidikust ära võttes. Taolist

praktikat ning kõnealuse juhtumi asjaolusid arvestades võib järeldada, et ka antud juhul oli

tegemist just sel viisil narkootiliste ainete edastamisega.” Apellant leiab, et kohus väljus

süüdistuse piiridest, omistades süüdistatavale käitumisakti, mida talle süüdistuses ette ei

heidetud. Ka ei nimeta kohus tõendeid, mille alusel järeldada, et süüdistatav edastas narkoainet.

16. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et eelmainitud tsitaat pärineb maakohtu otsuse sellest

lõigust, kus maakohus räägib sellest, kuidas kokaiinipakk sattus kohta, kust V. Glushonok selle

võttis ehk tema sõnul „leidis“. Maakohus ei käsitle siin edastamisena mitte Glushonoki

tegevust, vaid selle/nende tuvastamata isiku(te) tegevust, kes kokaiinipaki metsatukka

(Glushonoki väitel) viisid. Maakohus nimelt tuvastas, et V. Glushonok valetab, kui ütleb, et

läks metsa ihuhädasid õiendama (I kd, tl 150-151) ja sattus kokaiinipakile juhuslikult, ning

leidis, et V. Glushonok omandas kokaiini teadlikult. Kaitsja tsiteeritud mõttekäigus selgitab

maakohus, et V. Glushonoki kirjeldatud olukord vastab sellele, kuidas toimub sageli

narkootikumide üleandmine. Edastajana ei ole selles tsitaadis peetud silmas isikut, kes läheb

metsa „pissile“, ehk Glushonokit, vaid isikut, kes jätab „juhuslikule möödakäijale“ teadlikult

paki. Seega pole maakohus käsitlenud V. Glushonokit edastamise täideviijana.

17. Seevastu on maakohus omistanud otsuses paaris kohas V. Glushonokile siiski edasimüügi

eesmärgi (otsuse lk 6 lõpus, samuti lk 7 alt neljandas ja lk 8 ülalt teises lõigus). Seda kui teo

(omastamise ja hoidmise osategude) motiivi mainimist ei saa aga kuidagi samastada

edasitoimetamise või-andmise kui osateo endaga. Asjaolu, et sellist eesmärki ei ole süüdistuses

kajastatud, ei muuda kohtu tegevust lubamatuks. Kohtupraktika ja seadus ei nõua materiaalse

koosseisu puhul motiivi ja kaugemate eesmärkide süüdistuses kajastamist. Tegemist pole ka

mingil juhul üllatava asjaoluga, kuna süüdistatav ise on 21.04.2021 kahtlustatavana ütlusi andes

(I kd, tl 150 p) öelnud – enda sõnul metsast lehtede alt välja kaevatud – kokaiinipaki kohta:

„Selle pakendi sisu oleksin ma maha müünud, et tulu saada. Seal sees oli valge pulber, arvasin,

et see on kokaiin.“ See, et ka menetlejate hinnangul käitles V. Glushonok kokaiini just

edasimüügi soovist ajendatuna, nähtub mitmetest toimikus olevatest menetlusdokumentidest,

sh Harju Maakohtu 17.06.2021 määrusest V. Glushonoki vara arestimiseks laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks (nt I kd, tl 182). Kokkuvõttes pole edasimüügikavatsuse kui

tegevuse motiivi käsitlemine maakohtu otsuses üllatav ega ebaseaduslik.

18. Küll aga on maakohus eksinud, omistades V. Glushonokile pikemaajalist ja/või korduvat

narkokuriteo toimepanemist kui tegu, milles justkui on V. Glushonoki süü tõendatud ja millega

seoses saab talle karistuse mõista. Maakohus märgib V. Glushonoki süüdistust käsitlevas osas

(lk 6 all): „Lisaks hoidis ta väikeses koguses kokaiini ka kodus, mis omakorda kinnitab, et ta

tegeles narkootiliste ainete käitlemisega pikemaajaliselt“ ning võtab karistuse puhul arvesse

„kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis /…/ pikemaajalist käitlemist“ (lk 7 alt neljas lõik),

täheldades: „Lisaks tuleb arvestada, et kõnealuse kuriteo tehioludest nähtuvalt ei olnud tegemist

ühekordse õigusrikkumisega. Narkootilisi aineid leiti Glushonoki juurest nii tema

kinnipidamisel kui ka sellele järgnevalt tema kodus teostatud läbiotsimise käigus. Kuivõrd

Glushonok pärast kinnipidamist kodus ei käinud, pidi kodus olnud kokaiin olema soetatud

varasemalt. Seega oli tegemist korduva ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega“ (lk 8).

19. Maakohtu mõttekäigus on teatav narratiivne loogika, kuna ka süüdistatav ise on oma

ütlustes (I kd tl 149-151) eristanud 20.04.2021 kinnipidamisel temalt äravõetud kokaiinipakki,

kui midagi, mille ta omastas 20.04.2021, ning 20.-21.04.2021 kodust läbiotsimisel leitud

kokaiini, mille ostis kunagi enda tarbeks (millal, ei mäleta) ja mille ostmise ta oli lausa ära

unustanud. Samas tuleb juhtida tähelepanu, et maakohus on pidanud süüdistatava versiooni

narkootiliste ainete leidmise kohta eluliselt ebausutavaks (otsuse lk 6) ja pole tuginenud ka

süüdistatava ütlustele kodust leitud kokaiini omandamise kohta. Kokkuvõttes pole kohus oma

järeldust vähemalt narkootiliste ainete pikaajalise käitlemise osas toetanud mingitele tõenditele.

20. Olulisem on aga see, et kohtu järeldus V. Glushonoki narkootiliste ainete käitlemise

korduvuse ja pikaajalisuse kohta ei korreleeru süüdistusega. Nimelt on V. Glushonoki süüdistus

sõnastatud järgmiselt: „…tema omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata

isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20.04.2021.a kella 12:27 suures koguses narkootilist ainet

kokaiini sisaldavat pulbrit, so kokku 101,01 grammi kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit,

milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 78,11 grammi ehk rohkem kui kümnele inimesele

narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. Sellest 100,10 grammi narkootilist ainet /…/ leiti

ja võeti tema valdusest 20.04.2021.a kell 12:27 tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus /…/

Ülejäänud 0,91 grammi narkootilist ainet /…/ hoidis Vladimir Glushonok enda elukohas /…/,

kust see /…/ läbiotsimise käigus politseiamentike poolt leiti ja ära võeti.“

21. Kohtupraktikas on küll jaatatud võimalust esitada kuriteo toimepanemise aeg

ajavahemikuna (nagu põhimõtteliselt on praegusel juhul tehtud), kuid Riigikohus on

järjekindlalt rõhutanud, et võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas tuleb seejuures in dubio

pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt RKKKo-d nr 3-1-1-37-16, p 9, nr 3-1-

1-14-14, p 1017 ja nr 4-17-3969, p 7.1). Seega, kuna süüdistuses pole märgitud omandamise

või hoidmise varaseimat algusaega ja ka kohus pole tuginenud tõenditele, mis viitaks, et see

algusaeg eelnes kindlasti 20.04.2021 kuupäevale, siis pole ka põhjust omistada V. Glushonokile

karistuse eeldusena tegevust, mis pandi toime enne seda kuupäeva.

22. Prokuratuur süüdistas V. Glushonokit KarS § 184 lg 1 järgi ehk tegevuses, mida

karistusõiguslikus mõttes ei käsitleta korduvana. Kui prokuratuur oleks süüdistanud teda

korduvas narkokuriteos, oleks süüdistus olnud esitatud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ehk narkootilise

või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisena, isiku poolt, kes on varem

toime pannud narkootikumidega seotud süüteo. Ka ei ole süüdistuse tekstist võimalik kuidagi

tuletada etteheidet faktilises korduvuses. Inkrimineeritud on sama teo eri osateod, mida kehtiv

kohtupraktika ei võimaldakski käsitleda narkootilise aine korduva ebaseadusliku käitlemisena

(vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p-d 9-15). Samuti pole kriminaalasjas andmeid, et V. Glushonokile

oleks varem inkrimineeritud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud väärtegu,

mis ei pruugiks süüdistuses kajastuda. Kokkuvõttes on maakohus, omistades V. Glushonokile

käesolevas asjas esitatud süüdistuse raames ette justkui korduvat ja pikaajalist narkootiliste

ainete käitlemist, läinud vastuollu esitatud süüdistusega, kus seda tehtud ei olnud.

23. Seega on maakohus eiranud KrMS § 268 lg 5 esimest lauset, mis näeb ette, et süüdistatavat

süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad

süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest

(vt lähemalt nt RKKKo nr 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30, ning nr 1-20-2883, p 36). KrMS § 268 lg

1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti

järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks

saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku

arutamise piirid – just süüdistuses peavad olema välja toodud isikule süüksarvatava

kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud

ning kohus ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Praegusel juhul

on maakohus omistanud süüdistatavale etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse ja

karistuse raskuse määramise kontekstis teo objektiivsete tunnustega seotud faktilisi asjaolusid

(korduvust ja pikaajalisust), mida süüdistuses ei nimetata. Arvestades, kui kaalukat osa

maakohus oma otsuses neile asjaoludele omistas ja kui kategooriliselt kaitsja apellandina neile

vastu vaidleb, on tegu asjaoludega, mis erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest KrMS § 268 lg 5 tähenduses oluliselt.

24. Ringkonnakohus nõustub seega kaitsjast apellandiga selles, et maakohus on rikkunud otsust

tehes KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna eksis KrMS § 268

lg-tes 1 ja 5 sätestatu vastu ning tugines neile ekslikele järeldustele karistust mõistes, mistõttu

rikkumisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.

25. Kaitsja osutatud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumist ringkonnakohus siiski ei tuvasta

ja seda järgmisel põhjusel. Nimetatud punkt käsitleb juhtu, mil kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. On tõsi, et maakohus leidis, et V.

Glushonok on tegelenud „korduva ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega“, aga

tunnistas ta süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ehk mittekorduvas teos (vrd KarS § 184 lg 2 p 2). Samas

aga ei ole maakohus sõnastanud oma järeldust nii, et ta seostaks korduvust just KarS § 184 lg

2 p-s 2 nimetatud varasema kuriteoga. Maakohtu sõnastus möönab ka võimalust, et korduvus

võib tuleneda varasemast väärteost (mille kohta pole samuti andmeid). Seega ei saa sedastada

otsest vastuolu maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vahel.

II. Põhikaristus

26. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle

valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või

menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr

3-1-1-70-16, p 11, ja 1-17-1629/44, p 26). Kolleegium ei tuvasta V. Glushonokile põhikaristuse

mõistmisel ja selle täitmise viisi määratlemisel sellist viga.

27. Apellandid leiavad, et maakohus mõistis põhikaristuse, mis ei vasta süü suurusele. Kaitsja

hinnangul tegi maakohus kaalutlusvigu, mis viisid koostoimes selleni, et mõistetud põhikaristus

on ebaproportsionaalselt karm ning ei vasta kehtivale kohtupraktikale: maakohus arvestas

karistuse määra ja täitmise viisi valikul põhjendamatult juba ülal käsitletud asjaolusid, kuid

lisaks ei nähtu otsusest, et maakohus oleks arvestanud seda, et on tuvastatud karistust kergendav

asjaolu, Glushonok on varem karistamata ning puuduvad raskendavad asjaolud. Kaitsja

hinnangul pole alust arvata, et Glushonok jätkab ebaseaduslikku käitumist, mis näitab

omakorda seda, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest

leebema karistusega, vabastades teda tingimisi osaliselt vangistusest. Glushonokit saab

mõjutada šokivangistusega ning on ilmselge, et 55 aastasele inimesele mõjus vahi all viibitud

aeg distsiplineerivalt. Vaidlustatud otsusest jääb mulje, et maakohus lähtus ebaõigetest

kaalutlustest diskretsiooniõiguse teostamisel. Apellant on seisukohal, et V. Glushonoki suhtes

oleks igati põhjendatud KarS § 73 kohaldamine, arvestades kuriteo asjaolusid, süüdistatava

isikut ning võimalikkust mõjutada tema käitumist.

28. Kaitsja leiab õigesti, et maakohus arvestas põhikaristuse mõistmisel tõesti etteheidetava

kuriteo teokirjelduse kontekstis sellega, et V. Glushonok on käidelnud narkootilisi aineid

pikemaajaliselt (lk 7, alt neljas lõik). Seda V. Glushonokile süüdistuse teokirjelduses ette

heidetud ei ole. Sõltumata sellest leiab ringkonnakohus, et mõistetud põhikaristus vastab

teosüüle, võimalusele mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvidele. Muid vigu, millele kaitsja ja süüdistatav osutavad, maakohus

teinud ei ole. Maakohus on selgesõnaliselt võtnud karistust mõistes arvesse raskendavate

asjaolude puudumist (lk 7, alt 7. lõik) ja KarS § 57 lg 1 p-le 3 vastavat vastutust kergendavat

asjaolu (maakohtu sõnastuses – „süüteo sooritamise tunnistamine“(lk 7, alt 4. ja 5. lõigud).

Samuti on ta võtnud arvesse varasemate karistuste puudumist (lk 7, alt 6. lõik).

29. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Selliselt saadud

süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest

tulenevalt, kui see on asjakohane. Maakohus on selle mõtteprotsessi ka läbinud ja jõudnud

teosüüd hinnates järeldusele, et see on alla keskmise (lk 7, alt 4. lõik). Maakohtu otsusest

nähtuavalt ei anna eri- ja üldpreventsiooni kaalutlused selle korrigeerimiseks põhjust.

30. Kuigi maakohus teadvustas narkoainete käitlemist pikaajalisena, ei suurendanud ta selle

arvelt põhjendamatult süüle vastavat karistusmäära. Karistusseadustik näeb § 184 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest karistusena ette ühe- kuni kümneaastase vangistuse. Seega on

karistuse keskmääraks 5-6-aastane vangistus. Maakohus pidas teosüüle vastavaks ja mõistis

süüdistatavale sellest allapoole jääva ehk nelja-aastase karistuse. Seejuures võttis maakohus

kuriteo toimepanemise asjaolude hulgas arvesse ka käideldud aine kogust ja edasimüügi

eesmärki. Teosüü juures edasimüügi kavatsuse arvestamine oli õigustatud ja koosõlas

kohtupraktikaga. Nii on Riigikohus leidnud korduvalt, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu

ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKO nr 3-1-1-113-12, p

9.1;1-18-2232, p 71). Maakohus on märkinud, et seosele narkoainete turustamisega viitab mh

süüdistatava kodust leitud digitaalne toidukaal koos suuremas koguses väikeste minigripp

kottidega, mida tavapäraselt kasutatakse narkootiliste ainete doosideks jagamiseks ja

pakendamiseks. Ringkonnakohus ei mõista kaitsja väidet, et äravõetud narkoaine kogus ei

olnud kohtupraktika mõistes suur. Arvestades, et süüdistatavalt ära võetud narkootiliste ainete

kogus, mida ta enda sõnul kavatses käibesse lasta, oleks tekitanud narkojoobe ca 1200-le

inimesele, oli tegemist märkimisväärselt rahvatervist ohustava tegevusega.

31. Maakohus ei ole rõhutanud karistusmäära seisukohalt olulisi eripreventiivseid asjaolusid ja

õiguskorra kaitsmise huve üleliia, aga ka kaitsja pole esile toonud midagi sellist, mis peaks

õigustama maakohtu poolt juba niigi väheldasena mõistetud karistusmäära alandamist.

Arvestades käideldud aine kogust ja aine liiki ning sellest tulenevat teo ohtlikkust, ei ole nelja-

aastane vangistus ülemäärane ka õiguskorra kaitse huvide seisukohalt ega süüdlase edaspidise

mõjutamise vajadusi hinnates. V. Glushonok on küll varem süütegude eest karistamata, kuid

enda sõnul (I kd, tl 150 p) on ta siiski tarvitanud kokaiini 10 aastat ja seda vähemalt

mõnekuuliste intervallidega, samuti kinnitab tema samal ülekuulamisel antud ütlus seda, et ta

oli väga varmalt valmis hakkama narkootiliste ainete müügiga tulu teenima. Arvestades, et

süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt on narkootiliste ainete tarvitamine saanud osaks tema

elustiilist mis viitab sellele, et ta suhtleb narkootikume käitlevate inimestega ja omab sellele

turule ligipääsu, puudub kohtul veendumus, et temale piisavalt mõjusaks karistuseks saaks olla

teosüü suurusele vastavast nelja-aastasest vangistusest lühem karistus. Riigikohus on

toonitanud, et kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või

määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides

valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui

kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1)

kohaldamisel kaalutlusvea, mis võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride

ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest

lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 1-19-4150, p 27 ja 28).

Praeguses asjas ringkonnakohus põhikaristuse puhul sellist viga ei tuvasta.

32. Maakohtu lahendi kohaselt kuulub vangistus kohesele kandmisele. KarS § 68 lg-st 1

tulenevalt määras maakohus karistuse kandmise algusajaks Vladimir Glushonoki

kinnipidamise aja – 20.04.2021.

33. Kaitsja on leidnud, et V. Glushonok tuleks vabastada karistuse kandmiselt KarS § 73 alusel.

Nimetatud säte näeb ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase

isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas, võib ta määrata,

et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata.

35. Riigikohus on oma praktikas jätkuvalt leidnud, et süüdistatava karistusest tingimuslik

vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab,

kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid

asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, nr 3-1-1-40-04, p 8, 1 nr 3-1-1-11-10, p 6.1, nr

3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2 ja 3-1-1-116-12, p 11). Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS §

73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud

põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on

kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes

muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Maakohus on V. Glushonokile

mõistetud karistust jälgitavalt põhjendanud. Ka ringkonnakohus on ülal põhjendanud, miks

peab maakohtu valitud karistusmäära õigeks. Maakohus ei pidanud karistuse tingimuslikult

kohaldamata jätmist võimalikuks. Ka ringkonnakohus leiab ülal p-des 30 ja 31 öeldu valguses,

et pole selliseid kuriteo ega süüdistatava isikuga seotud asjaolusid, mis muudaks vangistuse

ärakandmise ebaotstarbekaks.

36. Praeguse seisuga on V. Glushonokil võimalik hea käitumise korral vabaneda

ennetähtaegselt juba vaid pisut enam kui aasta pärast. Ringkonnakohus ei tuvasta, et

põhikaristust kohesele ärakandmisele määrates oleks maakohus kohelnud V. Glushonokit

ülemäära karmilt, arvestades, kui kergelt oli süüdistatav valmis omakasulistes huvides

ulatuslikult rahvatervist kahjustama. Kaitsja on väitnud vastuolu kohtupraktikaga, kuid jätnud

selle väite põhistamata. Ringkonnakohus sellist vastuolu ei sedasta. Kokkuvõttes ei saa väita,

et kohus väljus V. Glushonoki karistust täies ulatuses täitmisele pöörates diskretsiooni piiridest.

III. Lisakaristus

37. Tõsisemat tähelepanu väärivad apellantide väited lisakaristuse mõistmise kohta. Seda

hoolimata sellest, et ringkonnakohus peab tõdema: kaks V. Glushonoki apellatsioonis esitatud

väidet on toimikumaterjalidega ümber lükatud. Nimelt ei saa lugeda tõeks väiteid, et kõik tema

sugulased elavad Eestis ja ta käis Venemaal viimati 20 aastat tagasi.

38. KarS § 54 lg 1 kohaselt võib kohus välisriigi kodanikku tahtlikult toimepandud kuriteo eest

vangistusega karistades mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni

kümneks aastaks. Kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav

abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama.

Maakohus kohaldas V. Glushonokile väljasaatmist koos sissesõidukeeluga viieks aastaks.

39. Riigikohus on väljakujunenud praktikas (viimati RKKKo nr 1-17-9941, p 12-16)

selgitanud, et väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu

puutumatusele, ning selleks, et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul

põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Samuti tuleb igal

üksikjuhtumil hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad

üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi

õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja

selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud

asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema

osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased

elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud

sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva

perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü

ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist

väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike

sidemete katkemise asukohamaal. Ka ei tohi tähelepanuta jätta välismaalase sidemeid

kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo nr 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10).

40. Samuti saab Riigikohtu praktikast järeldada, et KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet

tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse

mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed

kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist

lahkuma sundimise. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult

seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda

õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt

RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9.2). Seega sõltumata KarS § 54 lg 1 üldmuljest ei tähenda see, et

süüdlasel pole Eestis ühises perekonnas elavat abikaasat ega alaealist last, et kohus ei peaks

väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama, sealhulgas hindama põhjalikult lisakaristuse

vastavust süüdlase süü suurusele ja näitama ära väljasaadetu perekondlike sidemete katkemisest

kaalukamad asjaolud.

41. V. Glushonoki väljasaatmise kohta tehtud otsus ei vasta ülaltoodud nõuetele. Maakohus on

teinud kaalutlusvigu süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu suuruse hindamisel ning pole

hinnanud väljasaadetu perekondlike sidemete katkemisega seonduvat ega ka tema sidemeid

sihtkohariigiga.

42. Esmalt tuleb kaitsjaga sarnaselt tõdeda, et maakohus on ülekaalukal määral tuginenud V.

Glushonoki ohtlikkuse hindamisel ekslikule eeldusele, et talle selles asjas etteheidetav kuritegu

on korduv. Sel süüdistuse piiridest väljumisega seotud rikkumisel (vt ülal p-d 13-25) on olnud

vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või

süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava lisakaristuse mõistmise. Erinevalt põhikaristuse

mõistmisega seonduvast arutluskäigust, on maakohus pühendanud lisakaristuse põhistustes

märkimisväärselt suure osa just tegevuse korduvusele ja/või pikemaajalisusele (lk 8, ülalt 3.

lõik). Lisades sellele viite ebaregulaarsusele töö vormistamisel ja maksukäitumises, on

maakohus jõudnud järeldusele: „Seega ilmneb Glushonoki tegevusest üldine Eestis kehtivaid

õigusnorme ja ühiskondlikke kokkuleppeid eirav hoiak ja mõtteviis. Seetõttu on alust arvata, et

ta võib ka edaspidi üritada teenida elatusvahendeid kuritegelikul või muul ebaseaduslikul viisil

ning seada seeläbi ohtu teiste Eesti elanike elu ja tervise ning õõnestada kehtivat õiguskorda.“

43. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et Glushonok paneb veel kuritegusid toime, kuid

sellegipoolest on liialdus väita, et teda iseloomustab lausa „üldine Eestis kehtivaid õigusnorme

ja ühiskondlikke kokkuleppeid eirav hoiak ja mõtteviis.“ Ka prognoos, et ta võib „õõnestada

kehtivat õiguskorda,“ mõjub õõnsalt. Karistust mõistes tuleb lähtuda tõenditele ja süüdistusele

vastavast eeldusest, et V. Glushonokile saab süü omistamise tasandil ette heita vaid 20.04.2021

toimepandud kuritegu. Ka ei ilmne väärteokaristusi. Seega on tegu 55-aastase väljakujunenud

inimesega, kelle iseloomustamiseks ei ole võtta eelnevaid karistusi. Lisaks on oluline kaitsja

poolt esiletõstetu, et süüdistataval on kehtiv relvaluba. Põhja prefektuur kinnitab, et V.

Glushonokil oli 29.04.2021 seisuga kehtiv relvaluba kehtivusega 09.04.2024 ning selle loa

alusel on tal õigus käidelda kolme relva (kaks püssi ja püstol Makarov; II kd, tl 9). Toimikust

nähtub ka (I kd, tl 130), et 06.05.2021 seisuga olid V. Glushonoki omandis samad kolm relva,

millest ühe omanik oli ta aastast 2003, teise omanik aastast 2009 ja kolmanda omanik aastast

2018. Relvaseaduse § 30 kohaselt on nende relvade soetamise eelduseks olnud relvaluba, mis

RelvS § 34 lg 7 kohaselt kehtib 5 aastat. RelvS § 36 näeb ette märkimisväärselt pika loetelu

tingimustest, millele relvaloa taotleja peab vastama ja mida riik kontrollib. Sellest nähtub, et

välistatud on mitmesugused karistatavused aga ka mitmed muud õiguspäratu käitumise viisid.

Arvestades, kui kaua on V. Glushonok olnud relvaomanik, on järelikult kontrollitud neid

asjaolusid tema puhul korduvalt. Toimikus pole infot, et ta oleks relvaloa taotlemisel

valeandmeid esitanud. Arvestades seda, kehtivate karistusandmete puudumist ning küpset

vanust, on liialdus väita, et tema õigusnorme eirav käitumisviis on „üldine“. Pigem nähtub

olemasolevatest andmetest siiski, et süüdistatav on võimeline järgima Eestis kehtivaid

õigusnorme, mis annab lootust, et vangistus mõjub talle karistusena piisvalt tulemuslikult ja

pärast seda on ta võimeline ka Eesti Vabariigis õiguskuulekalt edasi elama. Ei ole

tõsiseltvõetavaid andmeid, mis viitaks tema kavatsusele hakata õõnestama riigi õiguskorda.

44. Tähelepanu väärivad ka prokuröri väited ringkonnakohtus, milles ta esitas maakohtu

seisukoha kinnituseks omapoolseid argumente. Prokurör leiab, et V. Glushonokist tulenev oht

on kriminaalasjas uuritud tõendite põhjal tõendatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-

3-1-1-14 punktis 17 toodu valguses: kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab

süüdimõistev kohtuotsus, siis on üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule

eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks juba eeldatult kuriteo toimepanemise fakt ning kuriteo

toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka

isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Viidatu on asjakohane, aga tasub pöörata

tähelepanu ka muule. Nagu ringkonnakohus ülal tuvastas, saab V. Glushonoki puhul võtta

karistuse mõistmisel aluseks ühe kuriteo, mis ei ole pikaajaline (seda ka süüdistuse kohaselt,

mis võimaldab omistada kuritegelikku tegevust vaid ühel päeval). Viidatud halduskolleegiumi

lahendis käsitleti aga korduvalt kuritegusid toime pannud isiku juhtumit; seejuures oli tegemist

vähemalt kahe lapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegudega, mille eest isikut karistati 9-

aastase vangistusega (otsuse p-d 17-21). Nimetatud juhtumis oli isiku kuritegude edasise

korduvuse prognoosi ja ohtlikkust oluliselt lihtsam põhjendada. Käesoleva kaasusega paralleeli

tõmbamine on ennatlik. Prokurör on iseenesest õigesti märkinud sedagi, et EIK praktikas on

peetud väljasaatmist õigustatuks muuhulgas ka narkootikumidega seotud kuritegude puhul,

viidates kahele lahendile - 26.09.1997 El Boujaidi vs Prantsusmaa ning 28.09.2007 Kaya vs

Saksamaa. Siiski ei võimalda ka need lahendid teha järeldust, et alati ja iga narkootiliste ainete

käitleja puhul peetakse EIK praktikas õigustatuks väljasaatmist. Tuleb märkida, et E. Boujaidi

oli karistatud pärast heroiini käitlemisega seotud süüdimõistmist ka röövimise katse eest; Kaya

kohtuasjas oli isikut karistatud lisaks narkokuritegudele ka raske vägivallakuriteo ja

inimkaubanduse eest. Seega oli kõigis prokuröri näidetes määravaks ja ühiseks nimetajaks

süüdimõistvate lahendite tasandil tõendatud retsidiivsus, mida V. Glushonoki puhul ei ole.

45. Ringkonnakohus juhib vastukaaluks tähelepanu RKKKo-le nr 3-1-1-38-09, kus on leitud,

et mõistes lisakaristusena väljasaatmise isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla

sanktsiooni keskmist, on maakohus kogumis mõistnud süü suurust ületava karistuse. Ka

nimetatud asjas oli isikut karistatud keelatud aine suures koguses omandamise ja valdamise eest

(KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kuueaastase vangistusega).

46. Prokurör toetub ka asjaolule, et Justiitsministeeriumi arengukava 2019-2022 meede 2.1.1

(korduv)kuritegevuse vähendamine näeb ette, et korduvkuritegevuse vähendamiseks tuleb riigil

sihikindlamalt ellu viia ruumilist eripreventsiooni. Arengukavas märgitakse, et selleks tuleb

kaaluda senisest enam KarS § 54 alusel välismaalase lisakaristusena väljasaatmist, ning

välismaalaste osas, kellele lisakaristusena ei ole väljasaatmist kohaldatud, tuleb vangistuse

kandmise jooksul tagada infovahetus vanglate ja Siseministeeriumi vahel, otsustamaks

elamisloa tühistamine vastavate aluste olemasolul. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kohus

teeb karistusotsuse seaduse alusel. Selle otsustuse aluseks ei saa olla täitevvõimu poliitikad ehk

ministeeriumi arengukava. Küll aga saab märkida, et juba prokuröri enda viitest nähtub, et

lisakaristuse mõistmata jätmine poleks viidatud arengukavaga vastuolus, kuna selles nähakse

alternatiivse täitevvõimu tegevusena elamisloa tühistamise menetlust. Politsei- ja

Piirivalveamet on väljastanud V. Glushonokile pikaajalise elamisloa ja elamisloakaardi nr

PC0015702 kehtivusega 29.10.2018 kuni 29.10.2023 (I kd, tl 74). Kuna süüdistatava elamisloa

tähtaeg lõppeb mõistetud vangistuse ajal, siis on küsimus pigem selles, kas olemasolevat

elamisluba pikendada või mitte. Sellesse küsimusse kriminaalasja arutav kohus aga sekku.

47. Maakohus ei ole pööranud vajalikku tähelepanu V. Glushonoki integreeritusele ja

perekondlikele sidemetele. Asjas olevad andmed viitavad sellele, et V. Glushonok on Vene

Föderatsiooni kodakondsusest hoolimata püsival moel Eestiga integreerunud. Muuhulgas viitab

sellele juba ülal viidatud asjaolu, et Eesti Vabariik on usaldanud teda juba ligi paarkümmend

aastat relvaomanikuna. Samuti nähtub Äriregistri väljatrükist (I kd, tl 147-148), et ta on

tegelenud vähemalt aastail 1999-2010 siin äritegevusega.

48. Rahvastikuregistri andmed (II kd, tl 2-3) kinnitavad, et nii nagu ta ise elab Maardus, elab

seal ka tema 79-aastane ema ja 31-aastane poeg. Lisaks on tal 33-aastane tütar.

Rahvastikuregistrisse on kantud ka V. Glushonoki isa, kes on surnud. Kuna süüdistatav on

apellatsioonis väitnud, et tema esivanemad on maetud Eestisse, siis on Rahvastikuregistri

väljavõtte toel põhjust arvata, et tema isa on maetud Eestisse. Süüdistatav on apellatsioonis

öelnud, et ta on sündinud Eestis ja elanud siin peaaegu terve teadliku elu. Otseseid tõendeid

selle kohta süüdistatav ja kaitsja mingil põhjusel õigel ajal esitanud pole. Siiski nähtub, et

süüdistatav on sündinud 17.08.1966, tema mõlemad vanemad on kantud rahvastikuregistrisse,

ta on nii 1999-2000 kui ka praegu elanud registriandmetel Maardus (muid andmeid ei ole,

ülekuulamisel - I kd, tl 155 - kinnitas ta, et elab aadressil XXX, Maardus, alates 1993. aastast,

ning tema kaitsja kinnitas 22.04.2021 eeluurimiskohtunikule, et Glushonok on elanud terve elu

vaid Eestis (I kd, tl 162). Kõigest sellest tulenevalt võib tõepoolest teha elulisest usutava

järelduse, et V. Glushonok on Eestis sündinud ja elanud siin valdava osa elust. Apellandi sõnul

elavad Eestis ka tema vend ja lapselapsed. Toimikus selle kohta otsesed andmed puuduvad,

kuid samas pole alust kahelda selles, et Eestis elab vähemalt üks lapselaps, kuna süüdistatav

räägib temast oma ülekuulamisel (I kd, tl 155-156). On tähelepanuväärne, et kuigi süüdistataval

on Eestis elav eakas ema, pole maakohus seda üldse hinnanud. Ringkonnakohus toonitab, et

väljasaatmise kontekstis olevaid asjaolusid tuleb hinnata iga süüdistatava individuaalsest

juhtumist lähtudes. On tõesti võimalik, et mõnel isikul võib olla Eestis mitmeid sugulasi, aga

peresidemed pole olulised ega tihedad. V. Glushonoki 12.05.2021 ülekuulamisprotokollist aga

nähtub, et ta väärtustab peresidemeid märkimisväärselt: tal on jätkuvalt toimivad suhted oma

endise elukaaslasega, kellele kuuluvas korteris ta elab, kes talt üüri ei võta; tal on Valgevenes

sugulased, kellega suhtleb; ta nimetab vanaemalt ja isalt saadud ehteid ja toob eraldi esile isalt

saadud sõrmuse, mida ta erinevalt mitmest teisest ehtest ei lasknud ümber sulatada vaid säilitas;

ta nimetab lapselast, kellele on muretsenud kingiks ehteid. Kõigest sellest saab järeldada, et

süüdistatav väärtustab lähisuhteid ja hoiab neid, millest järeldub omakorda, et tema

väljasaatmine mõjutaks ilmselt ka teiste inimeste elu.

49. Ka siin on asjakohane viide RKKKo-le nr 3-1-1-38-09 (p 10), kus heideti esimesele ja

teisele kohtuastmele ette seda, et need alahindasid süüdistatava perekondlikke suhteid temast

eraldi elavate ja eraldi leibkonna moodustavate ema ja vennaga. Riigikohus leidis, et hinnates

süüdistatava perekondlike sidemeid oma ema ja vennaga, taandasid kohtud need ebaõigesti vaid

küsimusele, kas süüdimõistetu suudab neile osutada vajalikku erialast abi: „Lähedaste sugulaste

olemasolu tähendab muuhulgas võimalust nendega pidevalt suhelda ja osutada neile igapäevast

abi või seda saada. Kontaktide säilimine lähedaste inimestega ei pruugi olla oluline mitte ainult

süüdimõistetule, vaid ka süüdistatava lähisugulastel võib olla õigustatud huvi temaga suhelda.“

Riigikohtu hinnangul oli jäetud õigustamatult täiesti tähelepanuta, millist mõju võib avaldada

sidemete katkemine süüdistatavaga tema väljasaatmise tõttu viimase lähedastele. Sarnane viga

on tehtud ka käesolevas asjas. Maakohus pidas oluliseks vaid KarS § 54 lg 1 ls-s 2 nimetatud

isikute olemasolu (ka prokurör väljendus ringkonnakohtus ekslikult, et süüdistataval pole üldse

Eestis perekonnaliikmeid). Süüdistataval on perekondlikud suhted muuhulgas aga ka ema ja

täiskasvanud lastega. Ema ei käsitle kohus üldse, laste osas on maakohus pööranud tähelepanu

vaid asjaolule, et nende olemasolu pole mõjutanud V. Glushonokit õiguskuulekale käitumisele.

50. Süvenetud pole ka süüdistatava seosesse sihtriigiga. Toimikus pole andmeid, mis

võimaldaks kahelda süüdistatava väites, et tal pole Venemaaga mingeid tõsiseltvõetavaid

sidemeid. Ringkonnakohus tõdeb, et V. Glushonoki apellatsioonist koostoimes toimikus

olevate elulooliste andmetega saab järeldada, et ta võttis Venemaa kodakondsuse

pragmaatilistel põhjustel ja võimalik, et teatavast kibestumisest, kuna ei saanud Eesti

kodakondsust. Miski ei viita sellele, et ta oleks kavatsenud oma elu Venemaaga siduda.

Apellatsiooni väide, et ta käis viimati Venemaal 20 aastat tagasi ekskursioonil, pole usutav,

kuna ülekuulamisel väitis ta, et ostis alles 2017 a paiku või enne seda Venemaalt kuldketi ja

vahetas seal raha (I kd, tl 155). Samas aga ei saa sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest sel

ülekuulamisel mainib ta ka, et on töötanud Hispaanias ja käinud Leedus ja Lätis. Toimikus pole

andmeid, mis kinnitaks, et V. Glushonok on käinud Venemaal viimasel ajal või sageli.

51. Tähelepanu väärib seegi, et V. Glushonok on nimetanud oma rahvusena valgevenelast ning

viidatud ülekuulamisprotokollist nähtuvalt on tal tihedad ja perekondlikud sidemed hoopis

Valgevenega. Ta andis ütlusi, et on käinud Valgevenes tihti, sh tööl, viimati umbes aasta enne

ülekuulamist, samuti on tal Valgevenes sugulased, kellega tal on piisavalt lähedased suhted, et

nad on kinkinud talle risti kirjaga „Kaitse ja hoia“ (I kd, tl 134). Sellest ilmneb, et apellatsioonis

esitatud väide, nagu elaks kõik süüdistatava sugulased Eestis, pole ilmselt tõene. Viimatiöeldu

ei räägi apellandi aususe kasuks, kuid see ei õigusta ka lisakaristust.

52. Kokkuvõttes on maakohus, keskendudes üksnes toimepandud teo raskusele (seejuures

kaalukas osas õigustamatult, lastes end mõjutada KrMS § 268 lg 1 rikkumisest) ning jättes

tähelepanuta muud KarS §-s 54 sätestatud lisakaristuse mõistmise seisukohalt olulised asjaolud,

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kui jätta kõrvale kodakondsus, siis on põhjust väita, et

V. Glushonok on Eestiga seotud siinsete kodanikega võrreldavalt. Asja materjalidest ei anna

tuletada erilisi üldpreventiivseid kaalutlusi, mis tingiks vaatamata süüdistataval peresidemete

olemasolule tema Eestist lahkuma sundimise riiki, kus tal pole olulisi sidemeid. Õiguskorra

kaitsmise huvi ei kaalu üles väljasaatmisega kaasnevat riive süüdistatava põhiõigustele.

53. Samuti tuleb mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga

arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo

nr 3-1-1-38-09, p 9, nr 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16, ja nr 1-17-9941, p 16). Praegusel juhul ei

nähtu, et maakohus oleks seda aspekti kaalunud. Ringkonnakohtu hinnangul ületab lisakaristus

süü suuruse, arvestades, et see mõisteti koos teosüüle vastava (ja alla keskmäära määratud)

põhikaristusega ning lisaks kohaldati ka konfiskeerimise asendamist.

54. Kokkuvõttes on maakohus kohaldanud lisakaristust mõistes valesti materiaalõigust, kuna

tugines valesti sellele, nagu oleks süüdistatav tehioludest tulenevalt pannud toime korduva

süüteo, ning jättis esitamata need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata

süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sellisel viisil

toimides rikkus kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust, mida tuleb

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb

maakohtu otsus osaliselt ehk lisakaristuse mõistmise osas tühistada.

IV. Konfiskeerimise asendamine

55. Süüdistatava apellatsioonis on palutud tühistada otsus vara konfiskeerimise osas. Apellant

selgitab, et teenis vara ausa tööga, asjad (apellatsiooni tekst võimaldab järeldada, et siin on

süüdistatav pidanud silmas just KarS § 832 ja 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks

arestitud esemeid) soetati apellandi elu jooksul ja need on talle raskel hetkel garantiiks, et ta

saab vahetada need vajaliku kauba ja toiduainete vastu. Apellant selgitab, et relva soetas ta

samuti ammu ning see on talle väga kallis.

56. Ringkonnakohus ei sedasta apellatsioonis argumente ega maakohtu otsuses puuduseid, mis

annaks alust tühistada maakohtu konfiskeerimise asendamise otsustust ja selle tagamiseks

kehtima jäetud aresti. Maakohus on oma otsustust põhjendanud üksikasjalikult otsuse lehtedel

8-12 (mis on ühtlasi ka maakohtu otsuse põhjalikem osa). Ringkonnakohus tugineb siin

riigikohtu praktikale, kus on peetud võimalikuks olukorras, kus ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohtadega, jätta esitamata need põhjendused, mis tähendaks esimese astme

kohtu argumentatsiooni ülekordamist (RKKKo nr 1-16-6115/67, p 30). Kooskõlas KrMS § 342

lg 3 p-s 1 sätestatuga jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa asjaolud selles küsimuses

kordamata, aga lisab järgnevad omapoolsed põhjendused.

57. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega ei ole süüdistatavalt relvi ega teisi

otsuse resolutiivosas loetletud esemeid konfiskeeritud. Maakohus jättis need arestituks

konfiskeerimise asendamise nõude täitmise tagamiseks ehk selle ajani, kui konfiskeerimisnõue

on täidetud. Maakohus mõistis Vladimir Glushonokilt KarS § 184 lg 5 p 2, § 832 ja § 84 alusel

konfiskeerimise asendamisena välja 28 789,52 eurot ja määras, et nimetatud summa tuleb

tasuda kohtuotsuse jõustumisest kaheteistkümne kuu jooksul võrdsete osadena - igakuiselt

2399,12 eurot, viimase osamakse suurus on 2399,20 eurot. On süüdistatava otsustada, kas ta

tasub vastavalt maakohtu ettenähtud osamaksetele väljamõistetud summa või jätab selle

tegemata ning jätab nõude täitmisele arestitud vara arvelt. Teisisõnu – süüdistatav saab vältida

relvade ja muude arestitud esemete omandist ilma jäämist sellega, kui tasub konfiskeerimise

asendamise nõude.

58. Teiseks selgitab ringkonnakohus, et maakohus on arvestanud sellega, et konkreetsed

arestitud esemed on soetatud V. Glushonoki legaalselt saadud vara arvelt. See asjaolu ei välista

seadusest tulenevalt nende arestimist. Maakohus on avanud KarS § 832 lg 1 ja § 84

konfiskeerimise asendamise nõude õiguslikke aluseid maakohtu otsuse 9. lk esimeses pooles.

Ringkonnakohus ei korda seda, aga lisab asjakohase Riigikohtu praktika toel järgmist. Kui KarS

§ 831 alusel konfiskeeritaval esemel peab olema süüteoga individualiseeritav seos (vt RKKKo

nr 3-1-1-54-15, p 54, nr 3-1-1-4-16, p-d 32–39; nr 3-1-1-10-16, p 41-48), siis vara puhul, millele

kohaldatakse laiendatud konfiskeerimist, see nii ei ole. Kuriteoga saadud vara laiendatud

konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on

laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse

eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või

osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena

seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, et lugeda isiku vara KarS §

832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle

eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse. Põhjustena, mis annavad

seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on

saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1)

kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme

erinevust või 3) muud põhjust. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 832 lg-s 1 silmas

menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust.

59. Kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud

konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või

elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara

kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud

konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. Seega selleks, et vältida

käesolevas asjas oma vara laiendatud konfiskeerimist, oleks V. Glushonok pidanud tõendama,

et maakohtu otsuses käsitletud ja Vladimir Glushonoki tulude ja kulude analüüsist nähtuv

rahasumma 28 789,52 euro ulatuses, mida Vladimir Glushonok on kasutanud pärast 01.01.2017

teadmata päritolu sularaha erinevate kulutuste katmiseks ja vara soetamiseks, pärines

legaalsetest allikatest. Nagu maakohus on rõhutanud, ei ole Glushonok ja tema kaitsja esitanud

kohtule ühtki tõendit (nt ettevõttest saadud palgatulu, laevadel töötamise lepingute või muu

vara arvelt saadud tulu kohta), mis kinnitaks Glushonoki versiooni raha päritolu kohta. Samuti

ei ole maakohtu otsuses märgitud 28 789,52 euro legaalset päritolu argumenteerinud oma

apellatsioonis kumbki apellant.

60. Ringkonnakohus rõhutab, et KarS § 832 alusel toimuva laiendatud konfiskeerimise ja selle

KarS § 84 alusel asendamise olukorras kohaldub pööratud tõendamiskoormus - mitte riik ei

pea tõendama vara ebaseaduslikku päritolu, vaid V. Glushonok selle seaduslikku päritolu. Nii

on see selgesõnaliselt sätestatud KarS § 832 lg 1 2. lauses. Välistamaks võimalikku segadusse

sattumist selgitab kohtukolleegium ka järgmist: kui ringkonnakohus nägi ülal otsuse p-des 13-

25 ja 42 maakohtu veana seda, et maakohus oli käsitlenud etteheidetava kuriteo tehioluna

narkootiliste ainete käitlemise pikaajalisust, siis see ei ole samastatav sellega, kui maakohus

peab KarS § 832 tingimuste esinemisel võimalikuks eeldada, et süüdistatava omandis juba enne

süüdistuses nimetatud tegu olev vara on saadud kuriteoga, sest selleks annab põhjust

süüdistuses etteheidetava kuriteo olemus ja erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi,

kulude või elatustaseme vahel. Lihtsustatult öeldes: süüdistuse esitamisel ja selle eest

karistamisel ei saa riik (prokuratuur, kohus) eeldada, et isik on kuriteo toime pannud, vaid peab

seda ise tõendama; KarS § 832 eeltingimuste esinemisel (sh KarS § 184 lg 1 järgi

süüdimõistmisel) saab riik (prokuratuur, kohus) eeldada, et ka enne süüdistuses nimetatud

kuritegu süüdistatava omandatud vara on saadud kuriteoga ja vastupidist peab tõendama

süüdistatav. Praegusel juhul ei ole süüdistatav selle tõendamiseks katset teinud.

61. Ringkonnakohus märgib lisaks, et juhul, kui kuriteoga saadud vara on segunenud muu

varaga, on tegemist osaliselt kuriteoga saadud varaga ning sellisel juhul loetakse see vara KarS

§ 832 lg 1 tähenduse kuriteoga saadud varaks ja selle konfiskeerimine asendatakse §-s 84

sätestatud korras. See on sätestatud KarS § 832 lg-s 11. (Korrektsuse huvides oleks maakohus

võinud nimetatud lõikele ka otsuses viidata, kuid kuna põhistustest (lk 11) on see selgitus ja

alus järeldatav ning maakohus on viidanud KarS § 832 lg-le 1 ja §-le 84, ei saa seda pidada

otsuse õigsust mõjutavaks veaks). Kuriteoga saadud varaks loetakse sellest sättest tulenevalt

sellises ulatuses KarS § 184 lg 1 kuriteo toimepanijale kuuluvat vara, mille puhul kuriteo

olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või muu

põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise

vara arvel ning mille suhtes isik pole tõendanud, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga.

Maakohtu otsuse põhistustest (lk 11, alt 3. lõik) nähtub, et maakohus on käsitlenud antud juhul

konfiskeerimise asendamise aluseks olevat vara just nö segunenud ehk osaliselt kuriteoga

saadud varana KarS § 832 lg 11 mõttes. KarS § 84 näeb ette sellise vara konfiskeerimise

asendamise, mida maakohus ongi antud juhul kohaldanud. Konfiskeerimise asendamine

seisneb selles, et kohus mõistab süüdimõistetult välja summa, mis vastab konfiskeerimisele

kuuluva vara väärtusele.

62. Nagu maakohus on ka otsuse põhistustes selgitanud, on tema konfiskeerimise asendamise

otsustuse menetlusõiguslik alus KrMS § 306 lg 1 p 121. Nimetatud säte kohustab maakohut

otsustama, kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tuleb tasuda korraga

või ositi, kusjuures arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid

võib kohus ajatada kuni kahe aasta võrra väljamõistetud summa tervikuna või ositi tasumise

tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Maakohus

otsustaski määrata väljamõistetud summa tasumise osade kaupa kaheteistkümne kuu jooksul.

63. Samuti kohaldas maakohus õigesti KrMS § 306 lg 1 p-i 12, mis kohustab maakohut

otsustama, kas konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on vaja võtta meetmeid.

Maakohus leidis, et 28 789,52 euro suuruse nõude täitmise tagamiseks tuleb jätta nõude

täitmiseni aresti alla Harju Maakohtu 17.06.2021 määrusega nr 1-21-3563 arestitud V.

Glushonokile kuuluv vara, mis koosneb otsuse resolutiivosas loetletud sularahast, ehetest,

relvadest ja relvatarvikutest. Sedasi jättis maakohus õigesti muutmata vara aresti, mida oli

kohaldatud KrMS §-de § 1414 ja 142 alusel vara laiendatud konfiskeerimise ja selle asendamise

tagamiseks (I kd, tl 179). Nimetatud sätted näevad muuhulgas ette, et kahtlustatava või

süüdistatava vara saab arestida konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, kui on alust

arvata, et konfiskeerimise või selle asendamise tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist

raskendada või selle võimatuks muuta. Kõnealusel juhul oli vara arestimiseks seaduslik alus.

Kuna maakohus tuvastas, et V. Glushonok pole viimase seitsme aasta jooksul ametlikult tööl

käinud või teeninud muud seaduslikku maksustavat tulu, järeldas ta õigesti, et ilma vara

arestimata võib jääda konfiskeerimise asendamise nõue tagamata. Vaidlust pole vara

omandiõiguse ega selle üle, et arestitud vara väärtus oleks ebaproportsionaalselt suur võrreldes

konfiskeerimise asendamise nõude suurusega. Ringkonnakohus toonitab, et määrav on see, et

vara kuulub süüdistatavale. Tulenevalt KarS §-dest 832 ja 84 ning KrMS §-st 142 pole oluline,

et süüdistatav võis olla omandanud konkreetsed arestitud esemed legaalselt.

64. Ringkonnakohus ei sedasta seega, et maakohus oleks irduks konfiskeerimise asendamisel

ja selle tagamiseks vara arestituks jätmisel seadusest viisil, et see mõjutaks lahendi

seaduslikkust. Apellatsioon ei anna selles osas põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

V. Kokkuvõte

65. Kuna maakohus eksis lisakaristuse kohaldamisel põhjendamiskohustuse vastu ning väljus

süüdistuse piiridest, millega kaasnes ebaõige otsuse tegemine lisakaristuse osas, siis rikkus ta

KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas valesti materiaalõigust.

Nende eksimuste tagajärjel mõistis maakohus Vladimir Glushonokile karistuse, mis ei vastanud

kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus saab vead parandada, tühistades

maakohtu otsuse lisakaristuse mõistmise osas.

66. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4 ning § 340

lg 2 p-le 4 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus

osas jääb maakohtu otsus muutmata. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused

osaliselt. Menetluskulude tekkimisest apellatsioonmenetluses pole ringkonnakohut teavitatud.

Allkirjastatud digitaalselt