3-20-129/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

09.02.2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-129

Haldusasi

Kaupo Martihhini kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

30.12.2019. a käskkirja nr 1.9-2.1/160p õigusvastaseks

tunnistamise ja hüvitise nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.01.2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaupo Martihhini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kaupo Martihhin

Esindaja v.adv. Tambet Laasik

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud

laenuleping ning kaebaja 14.01.2022. a menetlusdokumendi nr 2-9 lisana esitatud

Tartu Maakohtu 21.10.2021. a määrus.

2. Võtta haldusasja materjalide juurde vastustaja 25.05.2021 apellatsioonkaebuse

vastuse lisana esitatud prokuratuuri 17.05.2021. a kiri.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.01.2021. a

otsuse p 4 osas, millega jäeti kaebaja menetluskulud halduskohtus täies ulatuses

välja mõistmata. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja

Piirivalveametilt Kaupo Martihhini kasuks välja halduskohtus kantud

menetluskulud summas 53 (viiskümmend kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti.

4. Jätta muus osas halduskohtu otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

5. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Kaupo Martihhini kasuks välja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 42 (nelikümmend kaks) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.03.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor vabastas 30.12.2019. a käskkirjaga nr

1.9-2.1/160p sisekontrollibüroo Lõuna sisekontrollitalituse juhi politseimajori K. Martihhini

politseiteenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 alusel. Teenistussuhte

viimaseks päevaks loeti 01.01.2020. Käskkiri anti politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 6², §

40 p 3, § 108 ning ATS § 15 p 5, § 56, § 95 lg l ja § 104 alusel.

2. K. Martihhin esitas 22.01.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 20.04.2020, 22.10.2020,

17.12.2020 ja 05.01.2021 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tunnistada PPA 30.12.2019.

a käskkiri nr 1.9-2.1/160p õigusvastaseks; mõista tema kasuks välja hüvitis 6 kuu keskmise

palga ulatuses (15 840 eurot) ja õiglane hüvitis kaotatud pensioni eest kohtu äranägemisel.

Kaebaja põhjendused:

1) Ükski käskkirjas viidatud norm ei anna alust kaebaja teenistusest vabastamiseks. Ainuüksi

see, et kaebajale on esitatud kahtlustus kriminaalasjas, ei võimalda lõpetada teenistuslepingut.

Kaebajat ei koheldud teiste samas olukorras olevate PPA ametnikega võrdselt, mis kujutab

endast diskrimineerimist. ATS § 15 p 5 sisustamine PPVS § 40 p 3 kaudu oleks vastuolus

põhiseadusega (PS). Teenistuslepingu lõpetamine kahtlustuse esitamise tõttu on vastuolus

süütuse presumptsiooniga.

2) Kaebaja tööstaaž politseiteenistuses oli 28 aastat 7 kuud ja 11 päeva. Kaebaja karjäär

politseis on hävitatud. Kaebaja oli eeskujulik politseiametnik, on läbinud koolitusi ja

tegelenud enesetäiendamisega. Mõistliku hüvitise suurus on vähemalt võrdne 6 kuu töötasuga.

3) Kaebajal tekkinuks õigus saada väljateenitud aastate pensioni vajaliku vanuse täitumisel

02.02.2023. Õiglane hüvitis peaks olema vähemalt 362 934 eurot, lähtudes sellest, et Eesti

meeste eeldatavat eluiga 73,86 aastat arvestades oleks kaebaja alates 50-aastaseks saamisest

saanud pensioni 23,86 aastat ja tal olnuks õigus saada pensioni 75% ametipalgast ehk 1269

eurot kuus. PPA viide võimalikule majanduslangusele on oletuslik. On ebatõenäoline, et

kaebajal avaneb võimalus uuesti politseiteenistusse astuda.

3. Tartu Halduskohus tunnistas 12.01.2021. a otsusega PS-ga vastuolus olevaks õigusnormi

puudumise, mis välistab politseiametniku teenistusest vabastamise ATS § 95 lg 1 alusel PPVS

§ 40 p-s 3 nimetatud asjaolu tekkimise tõttu (põhjusel, et politseiametnik on

kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav) (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse

osaliselt; tunnistas PPA 30.12.2019. a käskkirja õigusvastaseks ja mõistis PPA-lt kaebaja

kasuks välja hüvitise 7920 eurot (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebaja vastuväite

kohtu tegevusele (tõendi välja nõudmata jätmisele) (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud

4/5 osas kaebaja kanda ja 1/5 osas vastustaja kanda ning menetluskulud välja mõistmata

(resolutsioon p 4). Otsuse põhjendused:

1) Pooled ei vaidle selle üle, et käskkirja andmise ajal oli kaebajale esitatud kahtlustus

kriminaalasjas. ATS § 95 lg 1 ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist. Olukord, kus

politseiametnik tuleb talle kahtlustuse või süüdistuse esitamise korral teenistusest vabastada,

on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. PS-ga on vastuolus

õigusnormi puudumine selle kohta, et politseiametnikku ei vabastata ATS § 95 lg 1 alusel

teenistusest, kui ilmnenud teenistusse võtmist välistavaks asjaoluks on PPVS § 40 p 3

nimetatud asjaolu (politseiametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav). Seda

arvestades on käskkiri õigusvastane. Kaebaja muud etteheited käskkirjale ei oma

tuvastamisnõude juures määravat tähendust. Käskkiri oli õigusnormidega kooskõlas. See, et

kaebaja suhtes käituti nii, nagu õigusnormid ette näevad, ei saa olla diskrimineerimine.

2) Kohus käsitles kaebaja hüvitise nõuet ühtsena. Poolte väited ei anna alust kalduda kõrvale

seaduses sätestatud hüvitise suurusest. Pooled nõustusid, et kaebaja kuupalk, millest hüvitise

arvutamisel lähtuda, oli 2640 eurot. Hüvitise suurus on 7920 eurot.

3) Otsustamine, kas kaebajale hüvitise määramisel omab tähtsust politseipensioni saamise

võimaluse kaotamine, tugineb oletustel. Vaidluse asjaoludel ei saa pidada ülekaalukaks

võimalust, et käskkirja andmata jätmisel oleks kaebaja kuni 50-aastaseks saamiseni töötanud

politseiametnikuna. Ajavahemik käskkirja andmise ja kaebaja 50-aastaseks saamise vahel on

ligikaudu 3 aastat (30.12.2019-02.02.2023), mis on küllalt pikk aeg ja võimalik ei ole

tõsikindlalt prognoosida, kas kaebaja oleks 02.02.2023 seisuga politseiametnikuna töötanud.

Ka tuleb arvestada, et kaebajale on esitatud kahtlustus kriminaalasjas. Arvestada tuleb mitte

ainult võimalusega, et kaebaja teenistussuhe oleks enne pensioniea saabumist lõppenud

põhjusel, mida ei saa ennustada või ette näha (s.h kaebaja elumuutuse või koondamise tõttu),

vaid esineb ka risk, et kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi võib lõppeda süüdimõistva

kohtuotsusega. Sel juhul oleks lõppenud ka kaebaja teenistussuhe ja õigus politseipensionile.

Liialdatud on kaebaja väide, et tema karjäär on hävitatud. Kaebaja ei ole teistsuguses

olukorras võrreldes muude ametnikega, kes oleksid soovinud teenistussuhet jätkata, kuid kelle

puhul ilmnes või tekkis seda välistav asjaolu.

4) Kohus jättis HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud PPA kasuks välja mõistmata.

5) Kaebaja esitas arved nr 20190291 ja 20210001. Arve nr 20190291 puhul ei saa tegemist

olla käesoleva kohtuasjaga seotud kuludega. Kaebaja esitatud tööde arvestus (tl 59) kajastab

ajavahemikul 15.01.-09.12.2020 seoses käesoleva kohtuasjaga tehtud töid. Arve on esitatud

enne spetsifikatsioonis märgitud tööde tegemist ja enne käskkirja andmist. Kummagi arve

puhul ei ole täidetud HKMS § 109 lg-s 1¹ sätestatud tingimus. Kaebajal ei teki kulude

kandmise kohustust üksnes seeläbi, et kolmas isik sõlmis lepingu kaebaja huvides ja

kolmandal isikul on talle arve väljastamisega tekkinud kohustus õigusabi eest tasuda.

Kohustuse tekkimist kaebajal saaks tõendada kaebajale väljastatud arve, kaebajale esitatud

kirjalik nõue, kaebajaga sõlmitud kulude hüvitamise kokkulepe vms (Riigikohtu lahend nr 3-

3-1-35-13, p 30). Kaebajal puuduvad väljamõistetavad menetluskulud.

4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 12.04.2021. a otsusega nr

5-21-1 ATS § 95 lg 1 ja § 15 p 5 ning PPVS § 40 p 3 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks

osas, milles need koostoimes kohustavad politseiametniku teenistusest vabastama, kui ta on

kriminaalmenetluses kahtlustatav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. K. Martihhin esitas 04.05.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 12.01.2021. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud

PPA-lt välja mõistmata ning teha asjas uus otsus, millega mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja

täiendav hüvitis (lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitisele) tema 3 kuu keskmise

palga ulatuses summas 7920 eurot ja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel kaotatud pensioni

eest ning jätta kaebaja menetluskulud PPA kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kaebajal on õigus saada hüvitist õigusvastaselt ametist vabastamisega kaotatud pensioni

eest. Kohtuotsus on rajatud oletustele ja süütuse presumptsiooni eiramisele. Riigikohtu

praktikas (nr 3-3-1-13-16) on käsitletud politseiniku eripensioni kaotust saamata jäänud

tuluna võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 mõistes. Kohus kohaldas valesti VÕS § 128 lg-t 4,

leides, et mistahes ettenägematu sündmus välistab sellekohase nõudeõiguse. Kaebaja on

tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu (politseiniku pensioni) saada. PPA ega kohus ei

ole tõendanud ühtegi asjaolu, mis sellise võimaluse välistanuks. Kaebajal oli kavatsus jätkata

tööd PPA-s kuni eripensioni staaži saavutamiseni. Täidetud on Riigikohtu praktikas esile

toodud saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused. Süütuse presumptsioonist tulenevalt tuleb

eeldada, et kaebaja mõistetakse kriminaalasjas õigeks. Kohus pidanuks mõistma PPA-lt

kaebaja kasuks välja hüvitise kaotatud pensioni eest. Kaebaja arvestuskäigu kohaselt jääb tal

saamata 362 934 eurot. Seda ei ole PPA ega kohus ümber lükanud.

2) Hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses on ebapiisav ega arvesta kaebaja pikka ja

eeskujulikku teenistust ning ametist vabastamise õigusvastasust. ATS § 105 lg 1 võimaldab

hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Kaebaja karjäär on õigusvastaselt hävitatud. Kaebaja ei saa nõuda ametisse ennistamist.

Kaebaja ei saa ka uuesti teenistusse astuda, sest ATS § 15 p 5 ja PPVS § 40 p 3 välistavad

selle. Kaebaja karjäär PPA-s on pöördumatult lõppenud. Kohus jättis vastava probleematika

käsitlemata ja kohtuotsus on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 1 rikkudes

põhjendamata. Kohus pidanuks mõistma kaebaja kasuks välja hüvitise, mis vastab kaebaja 6

kuu keskmisele palgale.

3) Vale on kohtu seisukoht, et osaliselt ei seondu kulud käesoleva kohtuasjaga ja kaebajal ei

ole tekkinud kulude kandmise kohustust. Arve nr 20190291 on ettemaksuarve tulevikus

osutatava õigusteenuse eest. Õigusteenust on tulevikus osutatud ja see on loetud tasutuks

ettemaksuga. Asjaolu, et õigusteenuse eest maksti enne selle osutamist, ei saa mõjutada selle

hüvitamist. Kui kohtul oli arve esitamise osas kahtlusi, oleks saanud sellele kaebaja

tähelepanu juhtida. HKMS ega ükski teine õigusakt ei sätesta, et õigusabi eest tuleb maksta

ainult pärast teenuse osutamist. Asjaolu, et õigusabi eest maksti ette, ei saa mõjutada asjaolu,

et menetluskulud on kantud ning need olid põhjendatud ja vajalikud.

4) Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana kokkuleppe OÜ-ga Tartek Grupp (04.01.2020),

mille kohaselt on kaebajal kohustus hüvitada talle OÜ Tartek Grupp kulul osutatav õigusabi,

s.h peab kaebaja hüvitama arved nr 20190291 ja 20210001. Lähtuvalt kokkuleppe

olemasolust, oleks kohus pidanud menetluskulud kaebaja kasuks välja mõistma. Kui

halduskohtul tekkis kahtlus, et kaebajal ei teki kulude kandmise kohustust, oleks kohus

pidanud sellele kaebaja tähelepanu juhtima ja kaebaja oleks kokkuleppe esitanud varem.

Kohus ei andnud kaebajale võimalust esitada kokkulepet, millega rikkus uurimispõhimõtet.

Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Ühtlasi ei ole

tsiviilkohtumenetluses keeldu esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määruse

vaidlustamisel määruskaebuse põhjendamiseks uusi tõendeid. Vastav õigus tuleneb otsesõnu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 662 lg-st 3. Kuna HKMS seda küsimust ei

reguleeri, kohaldub analoogia alusel TsMS § 176 lg 6 ja § 662 lg 3 regulatsioon.

6. PPA esitas 25.05.2021

vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PPA palub võtta

asja juurde prokuratuuri 17.05.2021. a vastuse. Vastuse põhjendused:

1) Kaebaja seisukoht pensionihüvitise nõude kohta on rajatud oletustele. Kohus kohaldas

õigesti VÕS § 128 lg-t 4. Paljasõnaline väide kavatsusest töötada politseis pensioniea

saabumiseni tulu saamise tõenäosust ei tõenda. Selleks, et saamatajäänud pensioni hüvitamist

nõuda, peab olema arvestuse aluseks ja sissenõude eelduseks olev pensioniiga saabunud.

Kahju (saamata jäänud tulu), mida ei ole tekkinud, ei ole võimalik prognoosida ja alust sellise

nõude esitamiseks ei ole. Kaebuses viidatud otsuses nr 3-3-1-13-16 (p 29) selgitas Riigikohus,

et kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte

lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele ning hüvitis peab olema kohane ja

proportsionaalne. Kaebaja nõue kahju hüvitamise kohta on vastuolus ATS §-s 105 sätestatud

põhimõtetega ja senise kohtupraktikaga ega lähtu poolte huvidest.

2) Kohus jättis põhjendatult kaebaja menetluskulud välja mõistmata. Arve nr 20190291 on

adresseeritud Tartek Grupp OÜ-le, mitte kaebajale. Kolmas isik võib tasuda kaebaja eest arve,

kuid kohustatud isikuks peab olema kaebaja. PPA ei vaidlusta 04.01.2020. a dokumendi

ringkonnakohtule esitamist, kuid leiab, et kaebaja ja kolmanda isiku vahelised kokkulepped

(s.h halduskohtumenetluse välise isiku kokkulepe iseendale laenu andmiseks) vaidluses

tähtsust ei oma. Tõend on kuupäevaga 04.01.2020, kuid kaebus esitati 22.01.2020, mistõttu

kokkulepe ei saa olla tõendiks haldusasjas kaebaja kohustuste kohta. Arve tasumise ega

kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud kohtumenetlus haldusasjas nr 3-20-129 veel alanud. Sama

advokaadibüroo esindab kaebajat ka kriminaalmenetluses. Keeruline on hinnata, millised

17.12.2020. a hinnakirjas esitatud toimingud on seotud haldusasjaga või milline aeg võis

kuluda toimingute sooritamiseks. Seega jääb ebaselgeks, millised halduskohtule esitatud

nimekirjas viidatud tegevused olid põhjendatud ja vajalikud eranditult haldusvaidluse jaoks.

Prokuratuur osundas 17.05.2021. a vastuses, et nii kriminaal- kui ka haldusmenetluses on

menetluskulude kohta esitatud arve nr 20190291 ning arve spetsifikatsioonil märgitud

toimingud on läbi viidud (kriminaalmenetluses), seega arve ei saa kajastada ettemaksu

halduskohtumenetluse eest.

3) Tunnitasu 140 eurot on vaidluse keerukust silmas pidades ebamõistlikult suur ning mõistlik

ja põhjendatud tunnitasu on mitte enam kui 100 eurot.

7. K. Martihhin palus mõista vastustajalt välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

summas 1358 eurot. Kaebaja väitis 14.01.2022. a seisukohas järgmist:

1) Seisukohale lisatud Tartu Maakohtu 21.10.2021. a määrusest nr 1-21-4494 nähtuvalt on

kriminaalasjas istungid määratud 05.09.2022-17.05.2023. Arvestades kriminaalasja menetluse

käiku, ei ole võimalik, et realiseeruks stsenaarium, kus kaebaja saab enne pensioniea

saabumist tööle naasta. Kui kaebaja mõistetakse kriminaalasjas süüdi pärast politseiniku

eripensioni saamise õiguse tekkimist, jääb ta ilma eripensionist, mida oleks saanud

sellekohase õiguse tekkest kuni süüdimõistva otsuse jõustumiseni. PPA ei ole esile toonud

asjaolu, mis kaebaja tulevase tulu välistab ega seda, milles seisnevad PPA huvid, mida kohus

peaks ATS § 105 lg 1 kohaldamisel arvesse võtma.

2) PPA ajab segi OÜ Tartek Grupp kui äriühingu ja selle juhatuse liikme kui füüsilise isiku.

Kokkulepped äriühingu ja selle juhatuse liikme vahel ei ole keelatud ega tühised. Käesolev

vaidlus algas 30.12.2019. a käskkirja tegemisega. Kaebaja leppis OÜ-ga Tartek Grupp

04.01.2021 kokku halduskohtumenetluse rahastamises ja pöördus 22.01.2021 kohtu poole.

Kaebaja ei ole taotlenud kriminaal- ja halduskohtumenetluses sama arve nr 20190291

hüvitamist. Kaebajal tekib kriminaalmenetluses menetluskulude hüvitamise taotluse

esitamiseks alles 2023. a kevadel pärast kohtuliku arutamise lõppu.

3) Käesolev menetlus on olnud sedavõrd keeruline, et olulise etapi sellest lahendas Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Advokaadi tunnitasu 140 eurot on tavaline

turutasemele vastav hind.

8. PPA leidis 24.01.2022. a seisukohas, et kaebaja esitatud arves nr 20220002 loetletud kulud

ei ole esitatud mahus põhjendatud. Üheselt ei ole mõistetav, milles seisnes töö lõppseisukoha

kujundamisel, kuid haldusasja materjalide põhjal ei ole võimalik sellist töömahtu järeldada.

PPA leidis, et tunnitasu 140 eurot on vaidluse keerukust silmas pidades ebamõistlikult suur

ning mõistlik ja põhjendatud tunnitasu on mitte enam kui 100 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Apellatsiooniastmes on poolte vahel jätkuvalt vaidlus vaid politseiteenistusest

õigusvastase vabastamise korral makstava hüvitise, samuti halduskohtus väljamõistetud

menetluskulude suuruse üle. Ringkonnakohus selgitab esmalt teenistusest vabastamise

hüvitisega seonduvat (I), võtab seejärel seisukoha kaebaja poolt halduskohtumenetluses

tekkinud menetluskulude väljamõistmise osas (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse

taotlused ja jaotab menetluskulud (III).

I

11. Kaebaja vabastati 30.12.2019. a käskkirjaga politseiametniku teenistusest ATS § 95 lg 1

alusel seoses PPVS § 40 p-s 3 nimetatud asjaoluga. ATS § 95 lg 1 näeb ette, et ametnik

vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse

võtmise tulenevalt ATS § 14 lõikest 1 või 2 või §-st 15. ATS § 15 järgi ei või teenistusse võtta

isikut seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. PPVS § 40 p 3

järgi ei võeta teenistusse isikut, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 12.04.2021. a otsusega asjas nr

5-21-1 ATS § 95 lõike 1 ja § 15 punkti 5 ning PPVS § 40 punkti 3 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks osas, milles need koostoimes kohustavad politseiametniku teenistusest

vabastama, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav.

12. Kaebaja taotles halduskohtult teenistusest vabastamisega seoses ATS § 105 lg 1 alusel

hüvitist, leides, et kaebaja kasuks tuleks välja mõista nii kuue kuu töötasu kui ka saamata jääv

politseiametniku pension. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kolme

keskmise kuupalga suuruse hüvitise summas 7920 eurot, sedastades, et ei ole alust kalduda

kõrvale seaduses sätestatud hüvitise suurusest. Halduskohtu hinnangul ei andnud kaebaja

väited PPVS-s sätestatud väljateenitud aastate pensionist ilmajäämisest alust hüvitise

suurendamiseks.

13. Apellatsiooniastmes on kaebaja seisukohal, et halduskohus pidanuks kaebaja kasuks välja

mõistma hüvitise, mis vastab 6 kuu keskmisele palgale ehk lisaks juba väljamõistetud

hüvitisele täiendavalt 7920 eurot. Lisaks sellele vääris kaebaja enda arvates ATS § 105 lõikes

1 ettenähtust suuremat hüvitist põhjusel, et vaidlustatud otsus jättis ta ilma võimalusest saada

PPVS-s sätestatud politseiametniku pensioni. Täpsemalt leiab kaebaja, et politseiametniku

pensioni kaotamise tõttu jääb tal saamata 362 934 eurot (75% ametipalgast ehk 1269 eurot

kuus kuni Eesti meeste eeldatava elueani, mis on 73,86 aastat). Kohus pidanuks kaebaja

arvates mõistma vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaotatud pensioni eest, lähtudes

VÕS § 128 lõikes 4 sätestatud saamata jäänud tulu mõistest. Saamata jäänud tulu hüvitamise

tõendamiseks piisab sellest, kui kaebajal oli kavatsus ja võimalus tulu (st politseiniku

pensioni) saada.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et ATS § 105 lg 1 alusel tasu

väljamõistmise puhul on tegemist kahju hüvitamisega (vrdl RKHK 02.11.2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-52-10, p 23). ATS § 105 lg 1 näeb ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud

ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist,

teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga

ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid

ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga

suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale

teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat

hüvitis, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte

lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (RKHK 25.01.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-49-16,

p 26). Nii on ATS eelnõu seletuskirjas rõhutatud, et kohtul on lai diskretsioon hüvitise

suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole

huvidele ning hüvitis peab olema kohane ja proportsionaalne (RKHK 18.10.2016. a otsus

asjas nr 3-3-1-13-16, p 29).

15. Ringkonnakohtu hinnangul halduskohus ei eksinud, kui leidis, et poolte väited ei anna

alust seaduses sätestatud hüvitise suurusest kõrvale kalduda. Kaebaja teenistussuhte

lõpetamisel omab ringkonnakohtu hinnangul tähtsust see, et vastustajal puudus selles osas

kaalutlusõigus ning vastustaja poolt antud haldusakt oli andmise hetkel õigusega kooskõlas.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud käskkirja andmisel jättis vastustaja

märkimata kaebaja vabastamise faktilise aluse. Samas ei saanud kaebajale olla käskkirja

andmise faktiline alus teadmata, kuna PPA sisekontrollibüroo Lõuna sisekontrollitalituse juht

R. Vahtra selgitas kaebajale vabastamise üksikasju suulisel vestlusel käskkirja tutvustamise

käigus (vastustaja 08.05.2020. a seletus kaebusele, tl 27p) ning faktilise aluse sai kaebaja

tuletada ka haldusaktis märgitud õiguslikust alusest. Seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et

pelgalt faktiliste asjaolude märkimata jätmise tõttu ei olnud vaidlustatud käskkiri õigusvastane

ega kuulunud tühistamisele. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

12.04.2021. a otsusest asjas nr 5-21-1 nähtub, et andmise hetkel oli vaidlusalune käskkiri

kaebaja teenistusest vabastamise kohta õiguspärane, kuna ATS § 95 lg-st 1, § 15 p-st 5 ja

PPVS § 40 p-st 3 koostoimes tulenes vastustajale kohustus politseiametnik teenistusest

vabastada, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kohustuse põhiseadusevastaseks

tunnistamisel muutus õigusvastaseks ka teenistusest vabastamine (RKPsJKo p 22).

16. Kohtupraktikas on leitud, et põhiseaduse §-st 32 tuleneb riigi kohustus hüvitada ka

õiguspärase ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on

riivatud erakordselt intensiivselt (RKHK 02.11.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-52-10, p 25,

Riigikohtu üldkogu 30.08.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10). Samas on kohtupraktikas

näiteid, kus ka õigusvastase teenistusest vabastamise korral pole peetud vajalikuks ATS § 105

lg 1 alusel väljamõistetud hüvitist suurendada (vt RKHK 19.06.2018. a otsus asjas nr 3-16-

113, 06.06.2019. a otsus asjas nr 3-17-842, 25.01.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-49-16). Seega

tuleb vaadelda ka muid kaebajaga seotud asjaolusid.

17. Kaebaja arvates väärinuks ta 6 kuu keskmise palga ulatuses hüvitist seoses senise

teenistuse kestuse ja eeskujulikkusega. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja politseiteenistuse

staaž 28 aastat 7 kuud ja 11 päeva on keskmisest pikem ning haldusasjas puuduvad tõendid,

millest nähtuks, et enne kriminaalmenetluse alustamist oleks esinenud etteheiteid kaebaja

poolt teenistuskohustuste täitmisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhjenda siiski ka need

asjaolud kaebajale seaduses ettenähtust suurema hüvitise maksmist. Õigusvastase teenistusest

vabastamise hüvitise maksmise eesmärgiks ei ole teenistusest vabastatud ametnikule seni

teenistuses oldud staaži tagantjärgi kompenseerimine. Ka ei ole hüvitise eesmärgiks ametniku

premeerimine senise eeskujuliku teenistuse eest. Selleks otstarbeks on ATS § 61 lg-s 5 ette

nähtud muud meetmed nagu tulemuspalk, lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise

eest või preemia erakordsete teenistusalaste saavutuste eest. Samuti näeb PPVS ette

võimalused politseiametniku teenistusastme ülendamiseks, kui tema teenistus on laitmatu

(PPVS § 53). Seega ei teki ka pelgalt kaebaja pikaajalisest teenistusstaažist ega ka

eeskujulikust teenistusest vastustajale seaduses ettenähtust suurema hüvitise maksmise

kohustust. Hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 1 alusel oleks ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud eelkõige siis, kui ametniku teenistusest vabastamine oleks asjaolusid arvestades

ilmselgelt ebaõiglane ning paneks ametniku väga raskesse majanduslikku olukorda. Sellised

asjaolud ringkonnakohtule ei nähtu.

18. Kaebaja väitel tekkis tal ametist vabastamisega seotud kahju saamata jäänud tuluna seoses

politseiametniku pensionist ilmajäämisega. Riigikohus on leidnud, et teenistusse ennistamise

võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik

kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava

hüvitisega (RKHK 25.01.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-49-16, p 22). Ringkonnakohus möönab,

et juhtumitel, kus ametnik vabastatakse teenistusest haldusorgani algatusel, olgu selle aluseks

kas õigusvastane koondamine nagu eelnevalt viidatud kohtuasjas või distsiplinaarkaristuse

määramine (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-13-16), puudub ametnikul peale ATS § 105 lõikes 1

ettenähtud õiguskaitsevahendi muu alus saamata jääva pensioni eest hüvitise nõudmiseks.

Kuigi käesoleval juhul vabastati kaebaja teenistusest sisuliselt tema suhtes alustatud

kriminaalmenetluse tõttu, kus ta oli kahtlustatavaks tunnistatud, et näe ATS võimaliku

pensionist ilmajäämise puhul ette teistsugust menetluskorda, mis võimaldaks kohtul

kahjuhüvitise määramisega kuni kriminaalmenetluse tulemuse selgumiseni oodata. Selles

mõttes erineb ATS süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS). SKHS § 5

lg 1 p 4 sätestab, et kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus

kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju

hüvitamist juhul, kui see tekitati ametist kõrvaldamisega. SKHS § 5 lg 4 järgi on

süüdimõistva otsuse korral süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda lõikes 1 või 2

nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on

oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. SKHS alusel võib

töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine tulla kõne alla näiteks juhul, kui süüdistatav on

vahistatud ja ei saa vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning kaotab seetõttu

sissetuleku. Teine võimalik kriminaalmenetluslik meede, mis võib kaasa tuua kahjuhüvitise,

on sätestatud KrMS § 141 lg-s 1, s.o kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine.

Samuti pole välistatud, et teistmise tulemusena tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, millega

materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku

kaotus. Kõigil neil juhtudel on tegemist kriminaalmenetluse meetmega, mis võib anda aluse

tekitatud kahju hüvitamiseks (RKKK 13.06.2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 17).

Käesoleval juhul ei kõrvaldatud kaebajat kriminaalmenetluse meetmega, millest tulenevalt

tuleb otsustada kaebaja hüvitise võimaliku suurendamise küsimus veel enne kaebaja

süüküsimuses lõpliku selguse saamist.

19. PPVS § 117 lg 1 järgi tekib väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt õigus

politseiametnikul: 1) kes oli seaduse jõustumisel (01.01.2010)1 politseiteenistuse seaduse

alusel politseiteenistuses; 2) kes on vahetult seaduse jõustumisel ja alusel nimetatud

ametikohale politseiametnikuna; 3) kellel on vähemalt 20-aastane seaduses sätestatud

politseiteenistuse staaž. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja puhul on PPVS § 117

lõikes 1 sätestatud eeldused täidetud (vt halduskohtu otsuse p 24), mistõttu tekiks kaebajal

õigus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile 50 eluaasta täitudes 02.02.2023.

Kaebaja leiab, et kuna ta vabastati õigusvastaselt 30.12.2020. a käskkirjaga ametist

(teenistussuhte viimane päev oli 01.01.2020), kaotas ta ka õiguse politseiametniku pensionile.

20. Ringkonnakohus märgib esmalt, et PPVS § 117 lg 9 järgi ei sõltu lõikes 1 nimetatud

politseiametniku õigus väljateenitud aastate pensionile pensioniõigusliku ea saabumisele

vahetult eelneva pideva politseiteenistuse staaži pikkusest. Seega ei pea kaebaja oma õiguse

realiseerimiseks kuni pensioniõigusliku ea saabumiseni katkematult politseiteenistuses olema.

Ka on alates 01.01.2020 kehtetu PPVS § 96, mis sätestas politseiteenistusest vabastamise

seoses piirvanusega. Seega ei välista seadus iseenesest kaebaja naasmist politseiteenistusse.

Samas möönab ringkonnakohus, et kaebajal on õigus väljateenitud aastate pensionile ainult

politseiteenistusest minnes, kuigi ei ole sätestatud, kui kaua ta vahetult enne pensionile

jäämist peab politsei teenistuses töötama. Nii selgitatakse PPVS-i muutvas eelnõus, et 2019.

aasta 31. detsembril teenistuses olevatel politseiametnikel säilib õigus eripensionile seni

kehtinud reeglite alusel. Nende isikute õigus pensionile ei sõltu sellest, kui palju nad on

muudatuse jõustumise ajaks vajalikust staažist omandanud, kuid pensionile jäämise ajaks

peab see olema omandatud. Kui vajalikku staaži ei omandata, politseiteenistuse puhul enne

1 Politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadus (RT I 2009, 62, 405).

pensionile jäämist ei olda teenistuses, siis pensioniõigust ei teki2. Kaebaja puhul ei ole

vaidlust selle üle, et 31.12.2019 seisuga oli kaebaja veel politseiteenistuses ning täidetud oli

ka vajaliku staaži nõue. Seega tuleks kaebajal pärast ametist vabastamist politseiametniku

pensioni saamiseks veel vähemalt päevaks ametisse naasta.

21. Vaidlus puudub ka selle üle, et kaebaja on kohtu alla antud ning tema suhtes algavad

kohtuistungid Tartu Maakohtus 2022. aasta sügisel. Selle kohta on kaebaja esitanud

ringkonnakohtule 14.01.2022. a menetlusdokumendi nr 2-9 lisana Tartu Maakohtu

21.10.2021. a määruse kriminaalasjas nr 1-21-4494, mille ringkonnakohus võtab haldusasja

materjalide juurde. Arvestades maakohtu planeeritud istungite arvu ja määratud aegu kuni

2023. a kevadeni ning kohtumenetluse orienteeruvat pikkust läbi kolme kohtuastme võib

kohtumenetluse lõppu kriminaalasjas prognoosida 2025. aasta jooksul. Sellisel juhul oleks

kaebaja kohtumenetluse lõppedes 52-aastane. Olgugi, et ATS ei võimalda käesolevas

kohtuasjas kaebaja teenistusse ennistamist, ei ole kaebajale soodsa kohtuotsuse korral

ringkonnakohtu arvates välistatud kaebaja politseiametnikuna teenistusse asumine ning sellest

tulenevalt ka kaebajale politseiametniku pensioni määramine. PPVS § 1111 lg 7 järgi ei teki

õigust politseiametniku väljateenitud aastate pensionile isikul, kes on politseiteenistusest

vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, kui sellega mõisteti talle karistus tahtlikult

toimepandud kuriteo eest. Samas ei välista PPVS ka kohtus õigeks mõistetud

politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni määramist. Seda arvesse võttes on järeldus,

nagu välistaks ainuüksi kaebaja teenistusest käskkirjaga vabastamine tema õiguse

politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, enneaegne. Kuna kaebaja õigus pensionile

sõltub seega suuresti siiski tema suhtes käimasoleva kohtumenetluse tulemusest, ei saa

käesoleva otsuse tegemise seisuga tõsikindlalt rääkida ka kaebajal VÕS § 128 lg 4 kohasest

saamata jäävast tulust. Kaebajal tekkivast saamata jäänud tulust saab rääkida alles siis, kui on

jõustunud kaebajat õigeksmõistev kohtuotsus ning on ilmne, et kas objektiivsetel või

subjektiivsetel asjaoludel ei teki kaebajal võimalust teenistuses jätkata.

22. Sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et järeldus kaebaja võimalikust politseiametniku

pensionist ilmajäämise kohta ja seeläbi tekkivast saamata jäävast tulust on käesoleva

haldusasja asjaolusid arvestades ennatlik. Saamata jääva tuluna politseiametniku pensioni

väljamõistmise korral lahkneks ka kohtupraktika oluliselt haldus- ning analoogsetes

kriminaalasjades, kus SKHS-i alusel on võimalik isiku kasuks kahjuhüvitist välja mõista alles

pärast kohtus õigeksmõistmist. Ringkonnakohus möönab, et ATS-i ja SKHS-i regulatsioone

oleks vastavas osas vaja ühtlustada. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus

halduskohtu seisukohaga selles, et puudub alus kaebaja kasuks ATS § 105 lg 1 alusel saamata

jäänud tulu väljamõistmiseks. Ringkonnakohus täiendab vastavas osas halduskohtu otsuse

põhjendusi.

II

23. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse osas, mis

puudutab kaebaja menetluskulude välja mõistmata jätmist. Halduskohus rahuldas kaebuse

osaliselt ning asus seisukohale, et tuvastamisnõude rahuldamise ja hüvitamisnõude osalise

rahuldamise proportsioon kohtuasjas on 20% ehk 1/5, mistõttu jättis kohus 4/5

menetluskuludest kaebaja kanda ja 1/5 vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulude

proportsiooni ei vaidlusta, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus halduskohtu otsust

menetluskulude proportsiooni osas muuta.

2 Vt seletuskiri kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 447 SE juurde, lk-d 5, 25,

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9c-e362-4f18-b9c0-89b434ed5a93 .

24. Halduskohus jättis samas ka kaebaja menetluskulud täies ulatuses välja mõistmata, asudes

seisukohale, et arve nr 20190291 puhul ei saa tegemist olla käesoleva kohtuasjaga seotud

kuludega, sest arve on esitatud enne spetsifikatsioonis märgitud tööde tegemist ja isegi enne

vaidlustatud käskkirja andmist. Ühtlasi leidis halduskohus, et nii arve nr 20190291 kui ka

arve nr 2021001 ei vasta HKMS § 109 lg 11 nõuetele. Nimetatud sätte kohaselt on

kohtuvälised kulud, sh esindaja kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud

kulude kandmise kohustus. Halduskohtu arvates ei olnud kummagi arve puhul see tingimus

täidetud üksnes seeläbi, et kolmas isik sõlmis lepingu kaebaja huvides ja kolmandal isikul

tekkis talle arve väljastamisega kohustus õigusabi eest tasuda. Kohustuse tekkimist kaebajal

saaks tõendada omakorda kaebajale väljastatud arve, kaebajale esitatud kirjalik nõue,

kaebajaga sõlmitud kulude hüvitamise kokkulepe vms (halduskohtu otsuse p 34).

25. Kaebaja apellatsioonkaebuse kohaselt väljastati arve olukorras, kus kaebaja suhtes oli

algatatud kriminaalmenetlus ning oli selge, et sellega kaasneb ka muid vaidlusi, sh

teenistusvaidlus vastustajaga. Ka leiab kaebaja, et ükski õigusakt ei sätesta, et õigusabi eest

tuleks alati maksta pärast teenuse osutamist ning ettemaksud on keelatud. Kaebaja esitas

ringkonnakohtule ka kaebaja õigusabi eest maksnud OÜ Tartek Grupp ning kaebaja ja

kaebaja poja K. Martihhini vahel 04.01.2020 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt annab OÜ

Tartek Grupp laenusaajatele laenu järgmiselt, et juhul kui OÜ Tartek Grupp tasub K.

Martihhini ja K. Martihhini eest nende suhtes algatatud kriminaalmenetluse raames osutatud

õigusabi eest, kohustuvad K. Martihhin ja K. Martihhin nende eest vastavalt tasutud summad

OÜ-le Tartek Grupp tagastama 6 (kuue) kuu jooksul alates lõpliku kohtulahendi jõustumisest.

Ringkonnakohus võtab kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisana esitatud laenulepingu

haldusasja materjalide juurde.

26. Vastustaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebusele 25.05.2021 esitatud vastuse

lisana vastukaaluks prokuratuuri 17.05.2021. a kirja PPA-le, milles selgitatakse, et nii

kriminaalmenetluse kui ka haldusmenetluse materjalide seas on kaitsjatasude arve nr

20190291, kuid kriminaalmenetluses ja haldusmenetluses samal kuupäeval koostatud, sama

numbriga arvete spetsifikatsioonid erinevad oluliselt – nii kajastab kriminaalmenetluses

esitatud arve spetsifikatsioon eranditult arve seotust kriminaalmenetluses, mitte

haldusmenetlusega seoses läbiviidud toimingutega. Prokuratuuri kirjas märgitakse, et kõik

arve spetsifikatsioonil märgitud toimingud on juba läbi viidud ning kõnealune arve ei saa

kajastada ettemaksu halduskohtumenetluse eest. Ringkonnakohus võtab ka PPA 25.05.2021. a

apellatsioonkaebusele esitatud vastuse lisana esitatud prokuratuuri 17.05.2021. a kirja PPA-le

nr RP-6-4/20/757 haldusasja materjalide juurde.

27. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus halduskohtu otsuse muutmiseks kaebaja

menetluskulusid puudutavas osas seonduvalt arvega nr 20190291. Kaebaja poolt esitatud

kolmepoolne laenuleping on sellest nähtuva kuupäeva järgi sõlmitud 04.01.2020, seega

peaaegu kuu pärast Advokaadibüroo Kõrgesaar & Laasik poolt Tartek Grupp OÜ-le

09.12.2019 arve nr 20190291 esitamist 40 tunni õigusabi eest. See ei veena, et kaebajal tekkis

Tartek Grupp OÜ poolt õigusabi arve tasumisel sellega seotud kohustusi. Arvel nr 20190291

on selle nimetusena märgitud „Õigusabi vastavalt kliendilepingule nr 2019-111 (Pro forma

arve nr P-20190005, 04.12.2019. a /tasumine)“. Haldus- ega ringkonnakohtule ei ole kaebaja

kliendilepingut ega pro forma arvet nr P-201900005 esitanud, et täiendavalt põhistada kaebaja

seost vaidlusaluse arvega. Nii arve esitamine Tartek Grupp OÜ-le, laenulepingu sõlmimine

Tartek Grupp OÜ ja kaebaja vahel alles peaaegu kuu pärast arve esitamist, laenulepingul

märgitud tinglik kõneviis „Juhul kui OÜ Tartek Grupp tasub…“, arvel nr 20190291 märgitud

arusaamatu viide kliendilepingule ja arvele, mida kohtutele esitatud ei ole kui ka prokuratuuri

selgitus, mille kohaselt esitati sama arve kriminaalmenetluses, ei veena ringkonnakohut, et

vaidlusaluse arve alusel tekkis kaebajal käesolevas haldusasjas õigusabikulude kandmise

kohustus.

28. Arve nr 20190291 alusel 1/5 ulatuses õigusabikulu kaebaja kasuks väljamõistmist peab

ringkonnakohus siiski põhjendatuks. Arve nr 20190291 on koostatud 05.01.2021 ehk pärast

kolmepoolse laenulepingu allkirjastamist 04.01.2020. Arve nimetuses on märgitud haldusasja

number 3-20-129, arvel märgitud andmed on kooskõlas arve spetsifikatsiooniga, milleks on

„Vastuse koostamine PPA 17. detsembri 2020. a seisukohale haldusasjas nr 3-20-129“ ning

arve esitamine ja kaebajal tekkinud kohustus nähtub ka Advokaadibüroo Kõrgesaar & Laasik

05.01.2021. a vastusest PPA 17.12.2020. a seisukohale. Ringkonnakohtu hinnangul on

eeltoodud tõendite alusel võimalik tuvastada, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi

osutatud ning et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem

hüvitada (vr RKHK 15.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 30). Ringkonnakohtu

hinnangul on arvelt nr 20190291 nähtuv menetluskulu summas 266 eurot (koos

käibemaksuga) põhjendatud ja vajalik (HKMS § 108 lg 12). Seega tuleb halduskohtu otsust

menetluskulude osas osaliselt muuta ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

halduskohtus kantud õigusabikulu summas 53,20 eurot (1/5 arvel näidatud summast).

III

29. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistab halduskohtu otsuse p 4 osas, millega jäeti menetluskulud välja mõistmata.

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja

halduskohtus kantud menetluskulu summas 53,20 eurot.

30. Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmist arvete nr

20210280 ning 20220002 alusel kokku 7,65 õigusabi tunni eest summas 1358 eurot. Arved

on esitatud kaebaja nimele. Arvestades asjaolu, et vaidlus apellatsiooniastmes käis vaid

teenistusest vabastamise hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse üle halduskohtus, ei ole

õigusabikulud sellises määras põhjendatud ning neid tuleb vähendada 3 õigusabi tunnini (3 x

140 eurot/h), millele lisandub käibemaks, kokku summas 504 eurot.

31. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Apellatsiooniastmes vaidlustas

kaebaja halduskohtu otsust nii teenistusest vabastamise hüvitise kui ka menetluskulude välja

mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses taotles kaebaja

hüvitisenõude (362 934 + 7920 eurot = 370 854 eurot) ning halduskohtus välja mõistmata

jäänud menetluskulude nõude (6720 + 266 = 6986 eurot), kokku summas 377 840 eurot

vastustajalt väljamõistmist. Arvestades ringkonnakohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud

menetluskulu 53,20 euro marginaalset osakaalu kaebaja poolt väljamõistmiseks taotletud

summast, lähtub ringkonnakohus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamisel kaebaja

poolt menetluskulude vaidlustamisele kulunud mõistlikust õigusabiteenuse ajast, mis ei

saanud ringkonnakohtu hinnangul olla suurem kui 1/12 ringkonnakohtus tekkinud

õigusabikulude maksumusest. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 42 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Osaliselt jõustunud Riigikohtu 30.04.2024 otsusega:

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a otsus ja Tartu Halduskohtu 12.

jaanuari 2021. a otsus osas, milles kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.

3. Teha osaotsus ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Kaupo Martihhini kasuks saamata

jäänud palga eest täiendavalt välja hüvitis 7920 eurot.

4. Saata kaebus selles osas, milles Kaupo Martihhin nõuab õiglast hüvitist politseiametniku

väljateenitud aastate pensioni kaotamise eest, uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5

ning Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2021. a otsuse resolutsiooni punkt 4.