3-21-494/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-494

Haldusasi

X kaebus tühistada Rae Vallavalitsuse 26.02.2020 otsus,

millega piirati X ainuhooldusõigust ja muid õigusi, sh teabe

saamise õigust, suhtlemise õigust jt õigusi Y suhtes ning

mõista Rae vallalt välja moraalse kahju hüvitis X

õigusvastase hooldusõiguse piiramise ning X ja Y

perekonnaellu sekkumise eest kohtu õiglasel äranägemisel

Menetlusosalised

Kaebaja X, volitatud esindaja Reimo Mets

Eeldatav vastustaja Rae vald

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Asendada avaldatavas kohtumääruses füüsiliste isikute nimed nimetähtedega.

SELGITUSED

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates.

Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse,

et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

Sekretäril saata määrus kaebajale (esindaja kaudu) ja Rae vallale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 09.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetes 1) tühistada Rae

Vallavalitsuse 26.12.2020 otsus, millega määrati Y hooldajateks Y vanavanemad; 2) kohustada

Rae valda uuesti asja otsustama ning 3) mõista Rae vallalt välja kohtu õiglasel äranägemisel

mittevaraline kahju seoses X õigusvastase hooldusõiguse piiramisega ning X ja Y

perekonnaellu sekkumisega. Kaebuse kohaselt pole Rae Vallavalitsuse 26.12.2020 otsust

kaebajale kätte toimetatud.

2. Tallinna Halduskohtu 12.04.2021 kohtunõudega paluti Rae vallal edastada kaebuses

viidatud Rae Vallavalitsuse 26.12.2020 otsus ning teatada, kas ja kui, siis millal on nimetatud

otsus kaebajale kätte toimetatud. Kohtunõude tähtajaks määras kohus 22.04.2021.

3-21-494

2(10)

3. Rae vald teatas 22.04.2021 vastuses, et Rae Vallavalitsus ei ole teinud ühtki otsust, millega

oleks Y hooldajateks määratud tema vanavanemad. Rae vald leidis, et nimetatud põhjusel

puudub kaebajal kaebeõigus ning kaebus tuleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada.

4. Tallinna Halduskohtu 28.04.2021 kohtunõudega paluti kaebajal esitada seisukoht Rae

valla 22.04.2021 taotlusele hiljemalt 05.05.2021.

5. Kaebaja esitas 04.05.2021 kaebuse täienduse, milles esitati järgmised täpsustatud nõuded:

1) tühistada Rae Vallavalitsuse 26.12.2020 otsus piirata X ainuhooldusõigust ja muid õigusi, sh

teabe saamise õigust, suhtlemise õigust jt õigusi Y suhtes; 2) mõista Rae Vallavalitsuselt välja

hüvitis moraalse kahju eest X õigusvastase hooldusõiguse piiramise ning X ja Y perekonnaellu

sekkumise eest tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel ning 3) mõista Rae Vallavalitsuselt

välja kaebaja menetluskulud.

6. Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 määrusega jäeti kaebus käiguta ning anti puuduste

kõrvaldamiseks 15-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest arvates. Puuduste kõrvaldamiseks

tuli kaebajal: 1) selgitada, millise haldusakti tühistamist ta taotleb; 2) selgitada, milliseid

kaebaja hooldusõiguse teostamist ja muid õigusi piiravaid toiminguid on Rae vald teinud; 3)

täpsustada, millise haldusakti või toiminguga on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud ning 4)

selgitada, kas kaebaja on Rae valla õigusvastase tegevuse osas silmas pidanud ka valla

tegevusetust; juhul, kui kaebaja hinnangul on vastustaja olnud tegevusetu, siis tuli kaebajal

täpsustada, millist konkreetset õigusaktidest tulenevat kohustust on vald sellega rikkunud.

7. Kaebaja esitas 01.09.2021 kaebuse täienduse, milles märkis järgmist.

Kuna lapsel puudus alates 25.12.2020 viibimiskoha üle otsustamise osas esindusõiguslik isik,

esindas last selles küsimuses perekonnaseaduse (PKS) § 171 lg 1 ja § 176 lg 1 alusel lapse

elukohajärgne kohalik omavalitsus. 25.12.2020 läks hooldusõigus lapse viibimiskoha

määramise osas Rae Vallavalitsusele, sest lapse elukohana oli sel ajal rahvastikuregistrisse

kantud Rae vallas asuv eluruum. Järelikult on Rae Vallavalitsus täielikult edasiselt ka vastutav

kõikide lapse kohtumisi isaga reguleeriva kohtulahendite täitmise eest (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrus nr 2-19-12293, millega anti Y viibimiskoha määramise

ainuhooldusõigus Ble). Vastustaja ei taganud peale lapse ema surma kohtulahendi täitmist

(kohtulahendi alusel määratud suhtluskord). Kui kohtulahend ei olnuks vastustaja suhtes enam

kehtiv, siis eiras vastustaja PKS § 116 võrdse hooldusõiguse põhimõtet ning eiras PKS § 143

suhtlusõiguse põhimõtet teise vanemaga suhtlemisel. Kaebaja ei tea, milliseid konkreetseid

haldusakte on Rae Vallavalitsus andnud kaebaja ja tema tütre suhete reguleerimiseks või kas

need on jäetud kaebajale edastamata või kas üleüldse saab omistada Rae valla

lastekaitsetöötajate kirjadele haldusakti toime mõistet. Kaebaja kirjutas lastekaitseametnikele

mitmeid kirju ja seda väga intensiivselt, kuna oli mures oma lapse asukoha ja heaolu pärast.

Sisulisi vastuseid lastekaitse ametnikud kaebajale ei andnud. Sellega rikuti kaebaja õigust

teabele PKS § 144 alusel. Vastustaja puhul oli tegemist kohustatud isikuga vastamiseks.

Vastustaja ei reageerinud kaebaja palvetele laps talle üle anda, temaga kohtuda, takistas lapse

elukoha järgset sissekirjutuse muutust Rapla valda, viis lapse ilma isa teavitamata ja

nõusolekuta hambaarsti juurde, viis last ja võimaldas lapsel käia Aruheina lasteaias, mida

polnud isaga kooskõlastatud ning omistas viibimiskoha otsustusõigusele sisuliselt kõik

hooldusõiguslikud küsimused. Lisaks sõlmis lõpuks enda esindamiseks halduslepingu Tallinna

linnaga ning delegeeris enda õiguste teostamise Tallinna linnale. Sellega käitus Rae vald selgelt

kaebaja õigusi rikkuvalt ning tõlgendas endale seaduse alusel antavaid PKS § 176 lg 1 kohustusi

rikkuvalt. Vastustaja on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8.

Ka lapse vanavanemate aktiivne toetamine on käsitletav vastustaja tegevusena.

3-21-494

3(10)

Arvestades, et haldusorganite (Tallinna linn, Rae vald) käitumine on omavahel koordineeritud

ning selgelt algusest peale rahvuse ja kaebaja vaenulik, siis ei ole imestada, et mingid

haldusaktid on jäetud kaebajale tutvustamata või neid ei avalikustata. Kaebaja esindaja edastas

juba 26.12.2020 Rae vallale e-kirja nõudega laps koheselt isale üle anda, seda nõuet eirati kuni

28.06.2021 ja ka siis ei teinud vastustaja midagi selleks, et last kaebajale üle anda, vaid kaebaja

pidi minema lasteaeda lapsele järgi ja ta sealt ära viima. Kui vastustaja väidab, et ei ole kaebaja

suhtes ühtegi haldusakti andnud, siis palub kaebaja tuvastada vastustaja tegevusetuse

õigusvastasus. See millise konkreetse õigusvastase teo või toimingu haldusorgan on teinud , on

kohtu diskretsiooni otsus.

Kaebajale on tekitatud mittevaralist kahju nii tegevusetuse kui ka tegevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus kuulub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1

punktide 1 ja 3 ning § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastamisele.

9. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud järgmised nõuded: 1) tühistada Rae Vallavalitsuse

26.12.2020 otsus piirata X ainuhooldusõigust ja muid õigusi, sh teabe saamise õigust,

suhtlemise õigust jt õigusi Y suhtes; 2) mõista Rae Vallavalitsuselt välja hüvitis moraalse kahju

eest X õigusvastase hooldusõiguse piiramise ning X ja Y perekonnaellu sekkumise eest

tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel.

Haldusakti tühistamisnõude tagastamine

10. Esmalt analüüsib kohus, kas haldusakti tühistamisnõue on lubatav.

11. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 punktile 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud normi alusel on kaebuse

tagastamine lubatav üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Oma

16.08.2021 määruses on kohus leidnud, et käesoleval juhul ei pea kohus kaebeõiguse puudumist

ilmselgeks ning seetõttu tol hetkel kohtule teadaolevate asjaolude valguses HKMS § 121 lg 2

punkti 1 kohaldamiseks alust ei olnud. Kohtu hinnangul olid kaebuses esitatud nõuded

ebaselged, mistõttu ei saanud ka kaebust menetlusse võtta (vt Tallinna Halduskohtu 16.08.2021

põhjenduste punkt 10). Eelnevast lähtuvalt jättis kohus kaebuse käiguta ning palus kaebajal

selgitada, 1) millise haldusakti tühistamist kaebaja taotleb; 2) milliseid kaebaja hooldusõiguse

teostamist ja muid õigusi piiravaid toiminguid on Rae vald teinud; 3) kas kaebaja on Rae valla

õigusvastase tegevuse osas silmas pidanud ka valla tegevusetust; juhul, kui kaebaja hinnangul

on vastustaja olnud tegevusetu, siis tuleb kaebajal täpsustada, millist konkreetset õigusaktidest

tulenevat kohustust on vald sellega rikkunud. Viimaks tuli kaebajal täpsustada, millise

haldusakti või toiminguga on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Seejuures selgitas Tallinna

Halduskohus 16.08.2021 määruses järgmist: „Hetkel jääb kaebusest selgusetuks, millise

haldusakti või toiminguga kaebajale väidetavalt mittevaralist kahju tekitati. Kaebuses on küll

taotletud Rae Vallavalitsuse 26.12.2020 otsuse tühistamist, samas ei ole kaebaja vaidlustatud

haldusakti kohtule esitanud ega Rae vald kinnitanud sellesisulise haldusakti olemasolu.

Olukorras, kus vastavat haldusakti ei eksisteeri, ei saa see ka kaebaja subjektiivseid õigusi

riivata. Samas on vastustaja selgitanud oma 22.04.2021 vastuses, et Rae vald esitas 29.12.2020

Harju Maakohtule avalduse A (vanaema) määramiseks Y ajutiseks eestkostjaks esialgse

õiguskaitse korras ning Harju Maakohus jättis samal päeval selle taotluse määrusega nr 2-20-

19135 rahuldamata. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebajal täpsustada, millist haldusakti/otsust

soovib kaebaja vaidlustada. Siinkohal selgitab kohus järgmist. Hooldusõiguse küsimust

reguleerib perekonnaseadus (PKS). Vastavalt PKS § 118 lg-le 1 teostavad vanemad lapse suhtes

ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas

3-21-494

4(10)

lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises

asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele

vanemale (PKS § 119 ls 1). Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020

määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12293 lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse

suhtes ja anti emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha osas, samuti määrati kindlaks isa ja

lapse suhtluskord. See tähendab, et kaebajal puudus lapse viibimiskoha määramise õigus. PKS

§ 138 lg 1 kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem

kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus

rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei

vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust

teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem

taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on

oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Tulenevalt PKS § 138 lg-st 2 kui

ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus täielikult ära võetud, annab

kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele.

Vaidlust ei ole selles, et peale Y ema surma esitas kaebaja 31.12.2020 Harju Maakohtule

avalduse enda hooldusõiguse täielikuks taastamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021

määrus nr 2-19-12293, p 5). Seega ei ole valla 29.12.2020 avaldus Harju Maakohtule A

(vanaema) määramiseks Y ajutiseks eestkostjaks esialgse õiguskaitse korras, takistanud kuidagi

kaebajal omapoolset hooldusõiguse taastamise avalduse esitamist maakohtule. Ühtlasi ei tulene

PKS-st ega ühestki muust õigusaktist kohalikule omavalitsusele õigust enne kohtumäärust

otsustada lapse viibimiskoht, mistõttu puudus vallal õiguslik alus last pärast lapse ema surma

tema senisest elukohast ära võtta ja kaebajale üle anda. Seda, et lapse tema isale tagastamise

eelduseks on, et isal on lapse suhtes kehtiv hooldusõigus lapse viibimiskoha üle otsustamisel,

on rõhutanud ka Tallinna Ringkonnakohus 04.02.2021 määruses asjas 3-20-2200 (p 21).

Praeguseks teada olevatest asjaoludest ei nähtu, et valda saaks pidada tegevusetuks ka nt

lastekaitseseaduse (LasteKS) § 32 või § 33 mõttes, kuna ei ole alust eeldada, et kaebaja lapse

näol olnuks tegemist hädaohus lapsega.“ (põhjenduste punktid 13-16).

12. Vastuseks käiguta jätmise määrusele on kaebaja 01.09.2021 kaebuse täienduses seoses

tühistamisnõudega märkinud mh järgmist: „Kuna lapsel puudus alates 25.12.2020 viibimiskoha

üle otsustamise osas esindusõiguslik isik, esindas last selles küsimuses PKS § 171 lg 1 ja § 176

lg 1 alusel elukohajärgne kohalik omavalitsus. 25.12.2020 läks hooldusõigus lapse

viibimiskoha määramise osas Rae Vallavalitsusele, sest lapse elukohana oli sel ajal

rahvastikuregistrisse kantud Rae vallas asuv eluruum. Järelikult on Rae Vallavalitsus täielikult

edasiselt ka vastutav kõikide lapse kohtumisi isaga reguleeriva kohtulahendite täitmisel.

Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 kohtumäärusega nr 2-19-12293 /…/ on Y /…/

viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antud lapse emale Ble. Rahvastikuregistri andmetel

lõppes B hooldusõigus Y suhtes 25.12.2020 B surmaga. Kuna ema asemel asus lapse

viibimiskoha otsustusõigust edasiselt teostama KOV siis on arusaamatu, miks ja millisel

õiguslikul alusel eirati isa nõuet jätkata ka kohtumääruses toodud suhtluskorra regulatsiooniga,

mis sellisel juhul samuti oleks pidanud kehtima. Kohtulahendi valikuline ja sobituslik kehtivus

ei ole kohane õiguste teostamise viis ning jätab kogumis arusaama, et kui soovitakse õigusi siis

neid jaatatakse, kuid kohustusi justkui ei peakski võtma“ (lk 1).

13. Esmalt tuleb märkida, et kohus jääb jätkuvalt oma 16.08.2021 määruse põhjenduste

punktides 13-16 esitatud seisukoha juurde, sh, et olukorras, kus vastavat haldusakti ei eksisteeri,

ei saa see ka kaebaja subjektiivseid õigusi riivata. Kohus ei saa tühistada haldusorgani

eraõiguslikke tahteavaldusi. Samuti ei saa olla haldusaktiks Rae valla 29.12.2020 avaldus Harju

Maakohtule A (vanaema) määramiseks Y ajutiseks eestkostjaks esialgse õiguskaitse korras.

Tegemist oli vaidlusega, mille lahendamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. Lisaks

ei tulene vastustajale PKS-st ega ühestki muust õigusaktist õigust enne kohtumäärust otsustada

3-21-494

5(10)

lapse viibimiskoht, mistõttu puudus vallal õiguslik alus last pärast lapse ema surma tema

senisest elukohast ära võtta ja kaebajale üle anda. Lapse hooldusõiguse küsimuste lahendamine

kuulub maakohtu pädevusse (vt ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 1 p 2).

14. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 04.02.2021 määruse nr 3-20-2200 punktides 20-21

selgitanud lapse hooldusõiguse üle otsustamise regulatsiooni. „X ja B hooldusõiguse küsimus

lapse Y suhtes lahendati tsiviilasjas nr 2-19-12293. Kokkuvõtvalt määrati Xle ning Ble lapse Y

suhtes ühine isiku- ja varahooldusõigus, ent ainuhooldusõigus Y viibimiskoha osas määrati B.

Kuna B suri 25.12.2020, on Y viibimiskohta puudutavas osas hooldusõiguse määramise aluseks

olevad asjaolud muutunud. X esitas tsiviilasjas nr 2-20-19305 avalduse vanema

ainuhooldusõiguse taastamiseks PKS § 138 lg 2 alusel. Samasisulise esialgse õiguskaitse

taotluse jättis Harju Maakohus 15.01.2021 määrusega rahuldamata. Menetlus tsiviilasjas on

endiselt pooleli. Seega ei ole ringkonnakohtul praeguse määruskaebuse menetluse raames

võimalik otsustada selle üle, kellele peaks kuuluma otsustusõigus Y viibimiskoha üle. /…/

Lapse tema isale tagastamise eelduseks on, et isal on lapse suhtes kehtiv hooldusõigus lapse

viibimiskoha üle otsustamisel. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on vaidlus selles osas

maakohtus pooleli. Tagajärgede kõrvaldamisel on avaliku võimu kandjal võimalik rakendada

üksnes õiguspäraseid abinõusid (RVastS § 11 lg 2). Hoolimata kohtumenetluse tulemusest ei

saaks seega Yd Xle üle anda enne, kui on jõustunud vastavasisuline lahend tsiviilasjas.“

(Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2021 määrus nr 3-20-2200, p-d 20-21).

15. Eeltoodust lähtuvalt puudub Rae valla haldusakt, millega piirati X ainuhooldusõigust ja

muid õigusi, sh teabe saamise õigust, suhtlemise õigust jt õigusi Y suhtes.

16. Olukorras, kus ei eksisteeri haldusakti, mis kaebaja väitel rikub tema õigusi, ei saa olla

kaebajal ka kaebeõigust (HKMS § 44 lg 1). Sellise olukorraga on tegemist praegusel juhul.

Juhindudes uurimispõhimõttest ja selgitamiskohustusest pidas kohus vajalikuks anda kaebajale

16.08.2021 määruses võimalus kaebuse täpsustamiseks, et selgitada välja, millist haldusakti

kaebaja vaidlustada soovib (vt Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 määruse resolutsiooni punkt

2.1). Kuivõrd ka kaebuse täienduses ei ole esitatud uusi asjaolusid, siis jääb kohus varasemalt

märgitu juurde, et ühestki õigusaktist ega PKS-st ei tulene vastustajale õigust otsustada lapse

hooldusõiguse, sh viibimiskoha üle, vaid selle küsimuse lahendamine on maakohtu pädevuses.

Seetõttu ei eksisteeri haldusakti, mida kaebaja saaks halduskohtus vaidlustada. Järelikult on

kaebeõiguse puudumine ilmselge ning kaebus tühistamisnõudes kuulub selle esitajale HKMS

§ 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastamisele.

17. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et juhul kui vastustaja väidab, et ta pole kaebaja

suhtes ühtegi haldusakti andnud, siis on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega kohaliku

omavalitsuse teadva tegevusetusega kaebaja õiguste tagamiseks – tegevusetuse tuvastamine

(kaebaja 01.09.2021 menetlusdokument, lk 3).

18. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud 28.02.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna linna ja Rae valla tegevusele ning Rapla valla tegevusetusele ning Tallinna

linnalt, Rae vallalt ja Rapla vallalt solidaarselt mittevaralise kahju välja mõistmiseks kohtu

äranägemisel (haldusasi nr 3-21-425).

19. Alljärgnevalt analüüsib kohus, kas kaebuses esitatud tuvastamisnõue ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõue on lubatavad.

Toimingute õigusvastasuse tuvastamisnõude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

tagastamine

20. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 punktile 3 tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning

3-21-494

6(10)

varasem kaebus on kohtu menetluses. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega

seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kaebuse nõuded on sätestatud HKMS §-s 37.

21. Käesoleval juhul taotleb kaebaja mõista Rae Vallavalitsuselt välja hüvitis mittevaralise

kahju tekitamise eest X õigusvastase hooldusõiguse piiramisega ning X ja Y perekonnaellu

sekkumise eest tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebuse kohaselt

on vastustaja intensiivselt sekkunud kaebaja eraelu puutumatusse takistades teadlikult ja

pahatahtlikult kaebaja õigust omada enda lapsega lähedasi suhteid ja teostada lapse üle

hooldusõigust (vt kaebuse punkt 5.7).

22. Kaebaja on selgitanud 01.09.2021 esitatud kaebuse täienduses vastuseks kohtu küsimusele,

milliseid kaebaja hooldusõiguse teostamist ja muid õigusi piiravaid toiminguid on Rae vald

teinud, järgmist: “Rae vald ei teinud mitte ühtegi tegevus[t] peale 26.12.2020 a et soodustada

isa ja lapse suhet, anda laps isale üle peale ema surma, kinnistas lapse vanavanemate eelisõigust

lihase isa ees, võimaldas lapsel käia ilma isa nõusolekuta enda poolt valitud lasteaias, ei

soodustanud isa ja lapse suhet, ei viinud kordagi last isaga kohtuma, ei teinud mistahes

pingutusi otsida isaga kontakti, et laps isale üle anda, pöördus hooldusõiguse äravõtmiseks

kohtusse ja sõlmis halduskoostöö tegemiseks halduslepingu Tallinna linnaga enda

esindamiseks tsiviilprotsessides, esitas kaebuse Siseministeeriumile lapse elukoha muutmiseks

Rapla valda isa elukohta, taandas end menetlusest alles jaanuari lõpus 2021 a kuigi oli teadlik

toimingupiirangust juba varem, jättis isa /…/ päringutele vastamata, ei koostanud mistahes

juhtumiplaani lapse osas ega ei täitnud seda, jättis täitmata Tallinna Ringkonnakohtu

kohtulahendi suhtluskorra tagamiseks- rikkus selles määratud suhtluskorda. Rae vald on teinud

[tsiviilasjas] 2-19-12293 kohtule ettepaneku 15-2/132-1 et isa võiks kohtuda lapsega reedest –

pühapäevani, millega väidetavalt ei ole lapse heaolu ohustatud, kuid muul ajal mille kohus oli

kehtivalt määranud justkui oleks olnud lapse ohustamisega. Lapse ja isa koosolemist piirati

ning tsiviilõiguslikult selgitati isale, et praeguses etapis ei tohi isa minna ja asuda omavolitsema

lapse äravõtmisega nt lasteaiast või vanavanemate juurest, samuti oli KOV teavitanud PPA-d

isa võimalikust lapse äravõtmisest, andnud teada lasteaiale et isa võib tulla last ära võtma ja

hoiatanud et lasteaia kasvatajad peavad koheselt teavitama lastekaitset ja vanavanemaid

sellistest juhtumistest. Seega loodi teadvalt suuliselt kõikvõimalike vahenditega kuvand lapse

õiguste piiramiseks isaga kohtumisteks ilma KOV nõusolekuta ja teadmiseta“.

23. Kaebaja on 28.02.2021 esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotletakse: 1)

tuvastada kaebaja õiguste rikkumine riigivõimu omavolitsemise ja/või tegevuse/tegevusetuse

tulemusel ning sellega seonduva mittevaralise kahju olemasolu; 2) mõista vastustajatelt Rae

Vallavalitsus ja Rapla Vallavalitsus solidaarselt X kasuks välja mittevaraline kahju kohtu

õiglasel äranägemisel õiglases summas; 3) tunnistada põhiseadusvastaseks täna kehtiv

suhtluskorra lahendite tagamist võimaldav õiguslik regulatsioon; 4) jätta kõik menetluskulud

solidaarselt vastustajate kanda ning 5) mõista kaebaja kasuks välja viivis väljamõistetud

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras (haldusasi nr 3-21-425). Tallinna

Halduskohtu 25.03.2021 määrusega nr 3-21-425 jäeti kaebus käiguta ja anti puuduste

kõrvaldamiseks 15-päevane tähtaeg määruse kättetoimetamisest arvates (resolutsiooni punktid

1-2). Määruses leiti, et kaebuse alusel kohus järeldab, et kaebaja eesmärgiks on esitada kohtule

tuvastamiskaebus ja mittevaralise kahju hüvitamiseks hüvitamiskaebus, samas ei selgu

kaebusest, milline avalik-õiguslik isik, millal ja millega on kaebaja õigusi rikkunud; kaebaja on

küll kaebuse päises märkinud vastustajateks Tallinna Linnavalitsuse, Rae Vallavalitsuse ja

Rapla Vallavalitsuse, kuid kaebusest ei selgu, millist tegevust või toimingut kaebaja

konkreetselt iga nimetatud võimaliku vastustaja puhul oma õigusi rikkuvaks peab.

24. Puuduste kõrvaldamiseks esitas kaebaja 05.04.2021 haldusasjas nr 3-21-425 kaebuse

täienduse, milles mh selgitab Rae valla õigusvastast tegevust järgmiselt: „ /…/ Rae

3-21-494

7(10)

Vallvalitsuse ebaseadusliku haldusaktiga otsustati, et Y (edaspidi laps) anti pärast lapse ema

surma 25.12.2020 vallasekretäri vanemate kasvatada hoolimata sellest, et lapse hooldusõigus

(va viibimiskoha hooldusõigus) on kaebajal. Rae Vallavalitsuse sekretär, on ametikoht, millel

töötab lapse onu C, on kõrgeim mittepoliitiline ametikoht. Selle koha peal saab lapse onu

mõjutada olulisi last puudutavaid otsuseid, mistõttu jäi laps onu vanemate, st lapse

vanavanemate juurde, kuigi neil ei ole hooldusõigust. Pärast seda on Rae Vallavalitsus

aktiivselt takistanud kaebajal hooldusõiguse teostamist, ei ole kaasanud kaebajat ühegi last

puudutava otsuse tegemisse ning ei ole kaebajat teavitanud, milliseid lapse hooldusküsimusi on

vallavalitsus kaebaja teadmata ebaseaduslikult otsustanud ja millist hooldust teostanud. Lisaks

eelnevale on kaebaja saanud lapsega kolme kuu vältel kohtuda vaid paar korda sundolukorras,

mis tekitab lapsele stressi ja seetõttu on lapses kasvanud segadustunne, miks ta ei saa isaga olla.

Isegi, kui Rae Vallavalitsus leiab, et tal oli õigus teha otsus lapse paigutamiseks mujale, kui

lapse isa juurde, siis oleks pidanud vallavalitsus võtma endale ka kohustuse tagada, et laps oleks

vastavalt kehtivale Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 kohtumäärusele üle nädala isaga. Rae

Vallavalitsus on ka last ilma isa nõusolekuta pannud Aruheina lasteaeda, viinud ta psühholoog

L. E. vastuvõtule ja võõrutanud last isast aktiivselt. Samuti oleks Rae Vallvalitsus pidanud

tagama, et ühtki last puudutavat otsust ei tehta ilma kaebajat kaasamata. Seega on otsus kaebajat

lapsest võõrandada sihilik ja ette kavatsetud. Rae Vallavalitsuse puhul on tuvastamisnõude

puhul sisuks vallavalitsuse aktiivne toiming piirata õigusvastaselt kaebaja hooldusõiguse ja

suhtluse teostamist.“ (kaebuse täiendus haldusasjas nr 3-21-425, p 2.1.1). Kaebaja lisas, et Rae

Vallavalitsus tegutseb aktiivselt, et võõrandada laps kaebajast ja tagada, et edasine lapse

hooldus jääks valla kõrge vallaametniku vanematele (kaebuse täiendus haldusasjas nr 3-21-425,

p 2.3.1). Seoses kahju hüvitamise nõudega on kaebaja selgitanud, et peale 25.12.2020 on Rae

Vallavalitsus ja Tallinna Linnavalitsus teinud koostööd ja takistanud aktiivselt kaebaja ja tema

lapse suhtlust; kaebajale on kahju tekkinud sellega, et ta ei ole saanud lapse hooldust teostada

ja varasemat kiindumussuhet säilitada; lisaks on kaebajal tekkinud kahju seetõttu, et kaebajale

jäävad lapse vaimse tervise taastamise kulud; kokkuvõttes on kahju tekkinud kaebaja eraellu

sekkumisega ning lapse kasvatamise ja hooldamise vabaduse piiramisega ning tema teadliku

võõrutamisega isast, isa korralduste täitmata jätmisega last psühholoog H. S. juurde viimise

eiramisest (vt kaebuse täienduse punktid 2.4.1., 2.4.2., 2.4.3).

25. Tallinna Halduskohtu 22.06.2021 määrusega nr 3-21-425 jäeti kaebus teistkordselt käiguta

ning paluti kaebajal selgitada, mille poolest erineb haldusasjas nr 3-21-425 esitatud kahjunõue

haldusasjades nr 3-20-2200 ja nr 3-21-494 esitatud kahjunõuetest ja milles tekitatud kahju

seisneb. Kaebaja on oma 30.07.2021 kaebuse täienduses mh selgitanud, et haldusasjas nr 3-21-

494 vaidlustab kaebaja Rae Vallavalitsuse üksikotsust; selle otsusega otsustati, et Rae

Vallavalitsus jätab kaebaja lapse vallavalitsuse kõrge ametniku sugulaste juurde ja esitab Harju

Maakohtule avalduse kaebajalt kõigi hooldusõiguste ära võtmiseks; see oli ühekordne otsus,

mille kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-21-494; haldusasjas nr 3-21-425 vaidlustab kaebaja

Rae Vallavalitsuse hilisemaid toiminguid (vt 30.07.2021 kaebuse täiendus haldusasjas nr 3-21-

425, p 4.3.2).

26. Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrusega nr 3-21-425 võeti X kaebus menetlusse

(resolutsiooni punkt 1). Määruse asjaolude kohaselt on X esitanud Tallinna Halduskohtule

kaebuse Rae valla ja Tallinna linna tegevusele ning Rapla valla tegevusetusele, samuti

vastustajatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel.

27. Käesoleval juhul leiab kohus, et kaebaja on esitanud Rae valla toimingute õigusvastasuse

tuvastamise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, mis kattuvad haldusasjas nr 3-21-425

esitatud Rae valla toimingutega alates 26.12.2021 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise

nõudega. Esmalt on kaebaja ise märkinud haldusasjas nr 3-21-425 esitatud 30.07.2021 kaebuse

täienduses, et vaidlustab haldusasjas nr 3-21-494 üksnes Rae valla üksikotsust, kuid Rae valla

3-21-494

8(10)

hilisemaid toiminguid, millega piirati õigusvastaselt kaebaja hooldusõiguse ja suhtluse

teostamist, vaidlustatakse haldusasjas nr 3-21-425. Sellised Rae valla toimingud on kaebaja

loetlenud haldusasjas nr 3-21-425, 05.04.2021 esitatud kaebuse täienduse punktis 2.1.1, milleks

on: 1) Rae vald on aktiivselt takistanud kaebajal lapse hooldusõiguse teostamist; 2) Rae vald ei

ole kaasanud kaebajat ühegi last puudutava otsuse tegemisse; 3) Rae vald ei ole kaebajat

teavitanud, milliseid lapse hooldusküsimusi on vallavalitsus kaebaja teadmata ebaseaduslikult

otsustanud; 4) Rae vald ei ole kaebajat teavitanud, millist hooldust on teostatud; 5) Rae vald ei

ole täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 kohtumäärust; 6) Rae vald on last ilma isa

nõusolekuta pannud Aruheina lasteaeda; 7) Rae vald on viinud last psühholoog L. E.

vastuvõtule ja võõrutanud last isast aktiivselt. Lisaks on 28.02.2021 kaebuses märgitud, et

samuti ei ole küsitud isa nõusolekut lapse rahvastikuregistri aadressi muutmiseks (kaebuse

punkt 53, haldusasi nr 3-21-425).

28. Kohtu hinnangul langevad haldusasjas nr 3-21-425 esitatud tuvastamis- ja kahju

hüvitamisnõuded

kokku

haldusasjas

nr

3-21-494

esitatud

tuvastamis-

ja

kahju

hüvitamisnõuetega. Haldusasjas nr 3-21-494 on vaidlustatud järgmisi toiminguid: 1) Rae vald

ei ole täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrust, st ei ole võimaldanud kaebajal

kohtuda oma lapsega (vt 01.09.2020 kaebuse täiendus haldusasjas nr 3-21-494); 2) Rae vald ei

reageerinud kaebaja palvetele laps talle üle anda, temaga kohtuda; 3) Rae vald takistas lapse

elukoha järgset sissekirjutuse muutust Rapla valda; 4) Rae vald viis lapse ilma isa teavitamata

ja nõusolekuta hambaarsti juurde, viis last ja võimaldas lapsel käia Aruheina lasteaias, mida

polnud isaga kooskõlastatud; 5) pöördus hooldusõiguse äravõtmiseks kohtusse ja sõlmis

Tallinna linnaga halduslepingu enda esindamiseks tsiviilprotsessis; 6) esitas kaebuse

Siseministeeriumile lapse elukoha muutmiseks Rapla valda; 7) taandas end menetlusest alles

jaanuari lõpus 2021; 8) jättis isa päringutele vastamata; 9) ei koostanud mistahes juhtumiplaani

lapse osas ega täitnud seda; 10) teinud tsiviilasjas nr 2-19-12293 kohtule ettepaneku, et isa võiks

kohtuda lapsega reedest pühapäevani; 11) teavitas Politsei- ja Piirivalveametit isa võimalikust

lapse äravõtmisest, andis lasteaiale teada, et isa võib tulla last ära võtma ja hoiatanud, et lasteaia

kasvatajad peavad koheselt teavitama lastekaitset ja vanavanemaid sellistest juhtumitest.

Samuti on kaebaja haldusasjas nr 3-21-494 esitanud vaidlustatud Rae valla toimingutega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohtu õiglasel äranägemisel, sarnaselt

haldusasjaga nr 3-21-425.

29. Kohus leiab, et mõlemas haldusasjas on vaidluse aluseks samad faktilised asjaolud – peale

lapse ema surma (s.o 26.12.2020) on Rae vald kaebaja hinnangul õigusvastaselt takistanud

kaebajal hooldusõiguse teostamist oma lapse suhtes (Rae vald ei ole kaebajale last üle andnud

kohe peale 26.12.2020; Rae vald ei ole täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrust,

millega määrati kindlaks suhtluskord vanemate vahel; Rae vald on takistanud kaebajal lapse

elukoha järgset sissekirjutust muuta; Rae vald on viinud last lasteaeda ja psühholoogi juurde

ilma isa nõusolekuta). Seega on kohtu hinnangul tegemist kattuvate nõuetega haldusasjas nr 3-

21-425 ja nr 3-21-494. Seejuures on haldusasjas nr 3-21-425 võetud menetlusse X kaebus

Tallinna linna ja Rae valla tegevusele ning Rapla valla tegevusetusele, samuti vastustajatelt

solidaarselt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel. Eeltoodust lähtuvalt

puudub kaebajal õigus esitada samasisulised nõuded uuesti teises haldusasjas.

30. Kaebaja on 01.09.2021 kaebuse täienduses haldusasjas nr 3-21-494 õigusvastaste

toimingutena mh märkinud Rae valla kaebuse Siseministeeriumile seoses lapse elukoha

muutmisega. Kohus selgitab, et juhul, kui kaebajale keelduti rahvastikuregistris kande

muutmisest, siis on see eraldiseisvalt vaidlustatav ning seejuures ei ole võimalik vaidlustada

üksnes ühte menetlustoimingut (Rae valla kaebuse esitamine) viidatud haldusmenetlusest.

Menetlustoimingute vaidlustamiseks eraldiseisvalt lõplikust haldusaktist on seatud

3-21-494

9(10)

kaebeõiguse piirangud HKMS § 45 lg-s 3. Käesoleval juhul kuulub kaebus nimetatud toimingu

peale kaebajale tagastamisele kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1).

31. Ka ei ole lubatav vaidlustada Rae valla tegevust seonduvalt tsiviilasjas nr 2-19-12293

esitatud avaldustega. Juhindudes HKMS § 121 lg-st 3 selgitab kohus, et kaebajale on tagatud

tsiviilkohtumenetluses õigus esitada vastuväiteid ja oma seisukohti tsiviilasjades nr 2-19-12293

ja nr 2-20-19305 vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korrale. Halduskohtul

puudub pädevus teostada kontrolli tsiviilasjas haldusorgani kui menetlusosalise tegevuse üle,

mistõttu kuulub sellise toimingu vaidlustamine HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel kaebajale

tagastamisele.

32. Kaebaja on vaidlustanud ka Rae valla poolt halduslepingu sõlmimist Tallinna linnaga

seoses esindamisega tsiviilasjas. Nagu kohus eelnevas punktis selgitas, siis on kaebajal õigus

esitada vastuväiteid ja oma seisukohti (sh esindusõigust puudutavalt) tsiviilasjades nr 2-19-

12293 ja nr 2-20-19305 vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korrale.

Halduskohtul puudub pädevus teostada kontrolli tsiviilasjas haldusorgani kui menetlusosalise

tegevuse üle, mistõttu kuulub sellise toimingu vaidlustamine HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel

kaebajale tagastamisele.

33. Kaebaja on viidanud ka Rae valla toimingule, mille kohaselt taandas Rae vald end

menetlusest alles jaanuari lõpus 2021. Asjaoludest nähtuvalt seondub ka Rae valla taandamine

(halduslepingu sõlmimine Tallinna linnaga tsiviilasjas esindamiseks) tsiviilasja nr 2-19-12293

menetlusega, mistõttu puudub halduskohtul pädevus selle õiguspärasuse kontrollimiseks ning

kaebus kuulub selles osas kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastamisele.

34. Kaebaja on vaidlustanud Rae valla tegevusetust, mille kohaselt on Rae vald jätnud

koostamata juhtumiplaani lapse osas. Samas on haldusasjas nr 3-21-425 kaebaja 15.10.2021

menetlusdokumendi punktis 2.11 leitud, et ühelgi omavalitsusel ei olnud lapsega tegelemise

juhtumiplaani. Seega on kaebaja vaidlustanud juhtumiplaani puudumist haldusasjas nr 3-21-

425, mistõttu ei ole lubatav korduvalt sama toimingu vaidlustamine samal alusel teises

haldusasjas, s.o käesoleval juhul. Sellest lähtuvalt kuulub kaebus osas, millega vaidlustatakse

Rae valla tegevusetust (juhtumiplaani puudumine) kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel

tagastamisele.

35. Kaebaja on vaidlustanud ka Rae valla reaaltoiminguid, millega viimane teavitas PPA-d

kaebaja võimalikust lapse äravõtmisest, andis lasteaiale teada, et kaebaja võib tulla last ära

võtma ja hoiatanud, et lasteaia kasvatajad peavad koheselt teavitama lastekaitset ja

vanavanemaid sellistest juhtumitest. Kohtu hinnangul on neid toiminguid vaidlustatud ka

haldusasjas nr 3-21-425. Nimelt on kaebaja oma 30.07.2021 menetlusdokumendi punktis 5.6

märkinud, et sisuliselt asusid kohaliku omavalitsuse esindajad (kohus mõistab seda viisil, et

silmas on peetud Tallinna linna ja Rae valla esindajaid) kohtu rolli ja lõid teadlikult

vanavanematele õiguse lapsega koos olemiseks, läbi selle rikkusid nad ka teadvalt isa ja lapse

koosolemist reguleerivat kohtumäärust kui ka tungisid alusetult perekonna ellu, mille

takistamiseks kasutasid praktikas kõikvõimalikke suulisi vahendeid ja andsid suulisi suuniseid

vanavanematele lapse enda juures hoidmiseks ning jätsid teadvalt isa nõuetele lapse

üleandmiseks kasutusele võtmata seaduses ettenähtud võimalused. Kuigi kaebaja ei ole

haldusasjas nr 3-21-425 sõnaselgelt välja toonud Rae valla toiminguid (PPA ja lasteaia

teavitamine), siiski ilmneb haldusasjas nr 3-21-425 vaidluse asjaoludest kogumis, et kaebaja

tegelik tahe on olnud vaidlustada Rae valla tegevust peale 26.12.2020 ning kuni 28.06.2021.

Nii on kaebaja oma 30.07.2021 menetlusdokumendis haldusasjas nr 3-21-425 punktis 2.2.4.1

märkinud, et Rae Vallavalitsus on alates 26.12.2020 kuni 28.06.2021 takistanud kaebaja lapse

registreerimist kaebaja juurde, hoolimata sellest, et kaebajal oli ainsana lapse hooldusõigus;

kaebaja palub kohtul tuvastada, et Rae Vallavalitsus on põhjendamatult takistanud kaebaja

3-21-494

10(10)

hooldusõiguse teostamist ja sekkunud kaebaja eraellu. Seega kuulub kaebus nimetatud osas

HKMS § 121 lg 1 punkti 3 alusel kaebajale tagastamisele.

36. Kuigi kaebaja on 01.09.2021 kaebuse täienduses haldusasjas nr 3-21-494 mh märkinud, et

rikutud on tema PKS §-st 144 tulenevat õigust teabele, kui lastekaitseametnikud kaebaja

päringutele sisuliselt ei vastanud, siiski ei saa sellest järeldada, et kaebaja on soovinud

eraldiseisvalt vaidlustada Rae valla lastekaitseametnike vastuseid (kui toiminguid)

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse

(MSVS) rikkumise tõttu, kuivõrd sellesisulist põhjendust kaebuses ega 01.09.2021 kaebuse

täienduses esitatud ei ole. Kaebaja ei ole väitnud, et tema päringutele oleks jäetud reageerimata

või vastamata, vaid kaebuse täiendusest järeldub, et kaebaja ei olnud rahul talle antud

vastustega sisuliselt, tehes viite PKS §-le 144. Seega on kaebaja sisuliselt vaidlustanud Rae

valla toiminguid seoses kaebaja hooldusõigusega lapse suhtes. Puudub ka vajadus jätta kaebus

käiguta, et täpsustada, kas kaebaja on soovinud vaidlustada Rae valla toiminguid (päringutele

vastamata jätmine) MSVS alusel, kuivõrd haldusasjas nr 3-21-425 on kaebaja oma 13.12.2021

menetlusdokumendi punktis 1.16 märkinud, et õiguslikke aluseid kohtumiste korraldamise

nõude osas eirati ja teabenõuetele selles osas pole tänaseni vastatud.

37. Arvestades, et ka haldusasjas nr 3-21-425 on kaebaja kinnitanud, et tema eesmärgiks on

olnud vaidlustada Rae valla toiminguid peale 26.12.2020 seoses kaebaja hooldusõiguse

teostamisega (takistamisega) kaebaja lapse suhtes ning taotlenud ka vaidlustatud toimingutega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt 28.02.2021 esitatud kaebus haldusasjas nr 3-21-

425; kaebaja 05.04.2021 menetlusdokumendi p-d 2.1.1., 2.2., 2.3.1., 2.4.1.-2.4.3.; kaebaja

30.07.2021 menetlusdokumendi p 5.6), siis on haldusasjas nr 3-21-494 Rae valla toimingute

tuvastamisnõue ja vaidlustatud toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue

esitatud samal alusel ning need on võetud halduskohtu menetlusse haldusasjas nr 3-21-425.

Järelikult kuuluvad Rae valla toimingute õigusvastasuse tuvastamisnõue (seoses kaebaja

hooldusõiguse takistamisega oma lapse suhtes) ning vaidlustatud toimingutega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamisnõue selle esitajale läbivaatamatult tagastamisele.

38. Eeltoodust lähtuvalt kuulub kaebus tervikuna selle esitajale tagastamisele.

39. Kaebuselt on tasutud riigilõiv mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt kui suurimalt nõudelt

summas 265 eurot (HKMS § 104 lg 1). HKMS § 104 lg 5 punkti 2 kohaselt tagastatakse tasutud

riigilõiv kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS

§ 121 lg 2 alusel. Käesoleval juhul on kohus tagastanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

HKMS § 121 lg 1 punkti 3 alusel. Seetõttu tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv tagastada kaebajale

pärast käesoleva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist. Kaebajal tuleb teatada kohtule

arvelduskonto andmed, kuhu riigilõiv kanda. Kohus teeb eraldi määruse riigilõivu tagastamise

kohta peale kaebajalt arvelduskonto andmete saamist ning käesoleva määruse resolutsiooni

punkti 1 jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)