1-21-7534/24 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R US

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2022, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-21-7534

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 5. jaanuari 2022

määrus

Rene

Vainiku tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata

jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu Rene Vainik (isikukood 37512312239)

ja

tema

kaitsja

vandeadvokaat

Ilya

Zuev,

määruskaebused

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 5. jaanuar 2022 määrus muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Rene Vainikut karistati Ida-Viru Maakohtu 14.05.1997 otsusega nr 1-125/97 KrK § 101 p-

de 1 ja 7 järgi erakorralise karistusega, mis Tallinna Linnakohtu 02.06.1998 määrusega asendati

eluaegse vabadusekaotusega.

Karistuse kandmise algus 07.11.1996.

2. Viru Maakohtu 05.01.2022 määrusega jäeti R. Vainik ennetähtaegselt vangistusest

elektroonilise valve alla vabastamata.

2.1. Formaalsed eeldused on täidetud – R. Vainik on kandnud nõutud osa karistusest

ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamiseks, ta elukoht sobib elektroonilise valve

kohaldamiseks ning R. Vainik ise on nõus tema suhtes elektroonilise valve kohaldamisega.

2.2. R. Vainik kannab karistust Ida-Viru Maakohtu 14.05.1997 otsusega tahtliku tapmise eest

raskendavail asjaoludel: eriti piinaval viisil, omakasu ajendil, eaka (70-aastase) kannatanu

suhtes.

Kuriteo asjaolud olid kokkuvõtlikult järgmised. R. Vainikul olid rahaprobleemid (oli võlgu

1300 krooni) ning kahe tuttava naisterahva (õed J. d) kihutamisel otsustas ta võtta kannatanu

elamust ära raha ja väärtuslikke asju, mida saaks hiljem maha müüa. Kuriteokaaslane S. J. ütles

talle, et Pagari külas elab üksik jõukas naisterahvas, kellel on nii raha, kui väärtuslikke asju,

aga ka mett, mida saab maha müüa. J. telt sai R. Vainik teada, et kannatanu elab oma talus üksi,

sugulasi tal pole, on materiaalselt kindlustatud. R. Vainik ütles J. tele, et kui kannatanu juhtub

olema kodus, siis ta tapab ta. Ehk ta oli eelnevalt sisemiselt tapmiseks valmis ja see tahtlus ei

tekkinud tal äkki sündmuste arenemise käigus. Lepiti kokku nii, et kui kannatanu on kodus, siis

R. Vainik tapab tema ja kutsub majja J. id, et nad aitaksid tal üles leida raha jm. Kodust võttis

R. Vainik kaasa piibli, et tutvustada ennast kannatanule palverändurina. See omakorda näitab,

et R. Vainikul oli läbimõeldud teoplaan, kuidas ülla ettekäände abil saada kannatanu elamusse.

Nii see on ka toimunud. Kannatanu lasi ta sisse. Mõni aeg vestlesid nad omavahel, siis võttis

R. Vainik ahjuroobi välja ja hakkas nõudma kannatanult raha. Kuriteokaaslane S. J. nägi, et

kannatanu tapmiseks võttis R. Vainik kaasa ahjuroobi. Keeldumise peale lükkas R. Vainik

kannatanut, millest viimane kukkus maha ja hakkas lööma teda ahjuroobiga vastu keha. Kui

kannatanu suutis jalule tõusta, lõi R. Vainik teda mitmel korral rusikaga vastu pead, millest

kannatanu jälle kukkus maha ja R. Vainik jätkas kannatanu peksmist. R. Vainik haaras noa ja

lõi teda kõhtu, kuid nuga läks kõveraks. Siis haaras R. Vainik teise noa ja üritas lõigata sellega

kannatanu kõri läbi, kuid ka see nuga oli nüri. Viskas noa maha ja haaras laualt kolmanda noa,

millega lõi kannatanut ninna, kõrva ja siis torkas noa kannatanu suuõõnde, kuhu nuga ka jäi.

R. Vainik tuli majast välja, kuid õed J. d, saades aru, et ta tappis kannatanu ära (oli verine, oli

ärritunud seisundis), keeldusid majja sisenemast. Süüdimõistetu võttis verise jope seljast ja pani

selle koos piibliga seljakotti. Seejärel läks majja tagasi. Kannatanu oli veel elus ja korises.

R. Vainik haaras kirve ja lõi sellega rohkem kui kolmel korral kannatanut vastu nägu. Hakkas

otsima raha, aga ei leidnud. Avastas alkoholi ja paki suitsu, võttis need kaasa. Alkoholi tarvitas

J. tega koos ära.

Kannatanu puhul oli tegemist süüdimõistetule täiesti võõra ehk puhtjuhuslikult tema huviorbiiti

sattunud isikuga, kellele sai saatuslikuks tema jõukus, heausklikkus ja abivalmidus, mis maksis

temale elu. Märkimisväärne on, et omakasu ajendil toime pandud tapmise tulemusena sai

R. Vainik tühiseid asju - pudeli viina ja paki suitsu, mille nimel ründas ta kõige väärtuslikumat

õigushüve – õigust elule.

R. Vainik ise tunnistas kohtus, et tal oli rahadega probleeme, ta oli võlgu 1300 krooni ja õed J.

d vihjasid, kust võib raha ära võtta. Tapmist R. Vainik ei tunnistanud. Tema sõnul kannatanu

juba oli tapetud, kui ta sisenes majja.

Kohtuotsuses rõhutatakse, et otsus tappa teist inimest tuli R. Vainikul üllatavalt kergelt.

Tagajärgedesse suhtus R. Vainik ükskõikselt. Eaka inimese tapmise pani toime erilise

jõhkrusega ja küünilisusega. Pühadust teotavalt kasutas kuriteo toimepanemiseks piiblit. Peale

tapmist otsis külmavereliselt läbi maja, sooviga leida raha. Tehtut ei kahetsenud.

2.3. Sellise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabastamiseks

võimalikud riskid uue kuriteo toimepanemiseks peavad olema nullilähedased ehk kohtul peab

tekkima veendumus, et vabaduses ei hakka isik uusi kuritegusid toime panema. Samast räägib

ka kehtiv kohtupraktika ehk et eluaegset vangistust kandva isiku tingimisi vabanemiseks peab

kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna)

olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked (RKKKm nr 1-15-

400, p 9).

2.4. 29.12.2021 kohtuistungil avaldas R. Vainik, et tunnistab ja kahetseb oma tegu. Samas

iseloomustusest nähtuvalt 2013 vestluse läbiviimisel ütles ta, et ei tunne süüd sooritatu pärast,

on võimeline vastavalt vajadusele samamoodi tegutsema/käituma kui aastaid tagasi ja et ta ei

teadvusta enda osa õigusrikkumise toimepanemises.

See näitab, et R. Vainiku praegused avaldused ei pruugi olla täiesti siirad ja võivad olla kantud

karistuse kandmiselt vabadusse pääsemise soovist.

2.5. R. Vainik on 46-aastane. Suurema osa elust on ta veetnud vangistust kandes. Kuriteo

toimepanemise ajal oli ta pisut üle 20-aastane, varem kriminaalkorras karistamata. Enne

vangistust töötas mitteametlikult Soomes, samuti pool aastat Mäetaguse külas kojamehena.

Omab keskharidust.

R. Vainiku käitumist vangistuse kandmise ajal võib iseloomustada positiivselt. Ta tegi

erinevaid majandustöid, omandas õmbleja kutse ja väikeettevõtte töökorralduse eriala, sooritas

riigieksameid, on motiveeritud kõrghariduse omandamiseks, on läbinud mitmeid

sotsiaalprogramme, milles on aktiivselt osalenud ja programmi läbiviijate tagasiside näitas, et

isik on tunnistanud oma eksimusi, analüüsinud enda käitumist, suudab võtta vastutust iseenda

ja lähedaste eest. Saab aru, mis põhjused on viinud teda õigusvastase käitumiseni ja oskab välja

tuua alternatiivseid käitumisviise.

Enesetäiendamise ja kõrghariduse omandamise soov on iseenesest igati positiivne – puuduvad

distsiplinaarkaristused. Samas ka kuriteo toimepanemise ajal oli tal olemas keskharidus ning

kuriteo toimepanemine ei olnud tingitud või seotud tema haridustasemest, silmaringist või

kirjanduse ajaloo mittetundmisest. Seega vastavate erialade omandamine, huvitatus

kõrgharidusest ja osalemine kirjandusklubi tegevuses kui sellised, ei maanda R. Vainiku poolt

uute kuritegude toimepanemise riski.

2.6. Vabaduses on R. Vainikul olemas garanteeritud töö- ja elukoht.

Lüganuse vald pakub talle sotsiaalelamispinda – möbleerimata 1-toalist korterit XXX , mille

seisukord ei ole kiita. Praegu ei ole korteris isegi sanitaartehnikat. Vallavalitsuse esindaja lubab

paigaldada selle, milleks teda tuleb teavitada üks kuu ette. Samas R. Vainiku vabanemisfondi

on kogunenud 1752 eurot, millega saab hankida minimaalselt elamiseks vajalikku mööblit ja

tehnikat.

2.7. Vabaduses on tal olemas kolm garanteeritud töökohta. Neist kahe suhtes on esitatud

kirjalikud garantiikirjad. Kolmas töökoht on lubatud Lüganuse vallavanema poolt.

Kuriteo toimepanemise motiiviks oli võla tasumiseks raha saamine ehk omakasu. Seetõttu

R. Vainiku materiaalne seisund vabaduses omab suurt tähtsust uute kuritegude toimepanemise

riskide hindamisel.

R. Vainik selgitas kohtuistungil, et võimalikkest tööandjatest (Aircraft OÜ ja XM Group OÜ)

sai teada teiste kinnipeetavate kaudu ning oma tööd näeb kas tõlketeenuse osutamises (valdab

kõrgtasemel vene keelt) või juriidilistes konsultatsioonides (vastavat kogemust on saanud

kirjutades teistele kinnipeetavatele kaebusi halduskohtule).

Kaitsja poolt on esitatud Aircraft OÜ kinnitus, millest võib välja lugeda et R. Vainikule

pakutakse võimalust teenida raha osutades tõlke- ja juriidilise nõustamise teenust. Äriregistrist

nähtuvalt Aircraft OÜ tegevusalaks on „Muud mujal liigitamata eriehitustööd“. Ettevõttel on

maksuvõlg üle 8 tuhande eurot. Majandusaasta aruanne 2020 eest on esitamata. 2021 III

kvartalis tasutud maksudest oli tasutud 69,05 eurot riiklikke makse ja 105,45 eurot

tööjõumakse. Nimetatud näitajate järgi Aircraft OÜ-l kas üldse puudub majanduslik tegevus

või see on nullilähedane. Seega tegemist ei ole usaldusväärse tööandjaga.

Mõnevõrra parem olukord on XM Group OÜ-ga, kes on samuti lubanud R. Vainikule töökohta.

Kontaktisik Sigrid Sõrmusega ei õnnestunud iseloomustuse koostajal ühendust võtta, kuigi talle

korduvalt helistati ja ta pole ka tagasi helistanud. Äriregistrist nähtuvalt XM Group OÜ

tegevusalaks on „Muud eriehitustööd“. Kuidas ettevõte tegevus on seotud õigusnõustamisega

või tõlketeenuse osutamisega jääb ebaselgeks.

Nii Aircraft OÜ kui XM Group OÜ puhul jääb küsitavaks ettevõtete tegevusala (ehitustööd)

seos R. Vainikule pakutava töö iseloomuga. Mõlemad pakutavad töökohad eeldavad vastava

kõrghariduse olemasolu, mida R. Vainikul ei ole. Asjaolu, et tal on suur kogemus halduskohtule

kaebuste koostamises, ei näita veel tema oskusi ja teadmisi elukutselise juristina. Samuti jääb

tema teadmiste ja pakutavate teenuste ring väga kitsaks. Sisult saab ta nõustada vaid

kinnipeetavaid kinnipidamistingimustega seotud halduskohtu menetluses olevates vaidlustes

vangla vastu esitatud kaebustes. Ebaselgeks jääb, kuidas Aircraft OÜ ja XM Group OÜ

kavatsevad R. Vainiku poolt osutatavate teenuste kaudu kasu teenida. Garantiikirjadest ja

R. Vainiku selgitustest nähtuvalt aga tegemist on just tasulise teenuse osutamise plaaniga, mitte

heategevusega. Ebarealistlik on ka plaan hakata osutama tõlketeenust. Nii Eestis tervikuna kui

Ida-Virumaal märkimisväärne arv eesti keelt emakeelena rääkivaid isikuid oskavad heal

tasemel ka vene keelt. See ei tähenda aga, et igaüks neist oleks võimeline osutama kvaliteetset

tõlketeenust.

Maakohus leidis, et tegemist on täiesti ebarealistlikke plaanidega ning Aircraft OÜ ja XM

Group OÜ näol on tegemist ettevõtetega, mille puhul ei saa kuidagi olla kindel, et nad tõesti

võtavad R. Vainiku tööle ja annavad talle võimaluse seaduslikku sissetuleku teenimiseks.

Samas R. Vainikul on ikkagi olemas kindel töökoht vabaduses, nimelt Lüganuse vallas.

Lüganuse vallavanem kinnitas, et R. Vainikuga vesteldi telefoni teel ja ta oli nõus tegema

miinimumpalga eest heakorratöid. Sellist tööd saab vald temale ka pakkuda. Seega vabaduses

on R. Vainikul garanteeritud töökoht.

2.8. Hinnates R. Vainiku ja tema leibkonna (K.V. ja kaks alaealist last) materiaalseid

väljavaateid vabanemise korral Lüganuse valla ühetoalises sotsiaalkorteris koos elama hakates,

ei saa öelda, et need on kuidagi head. Vabanemisfondis on küll olemas 1752 eurot, kuid

sotsiaalkorter on tühi, sh möbleerimata ja elamiseks minimaalselt vajaliku (mööbel,

olmetehnika jne) soetamiseks võibki kogu see summa ära kuluda. R. Vainik ise hakkab saama

miinimumpalka heakorrastustööde eest Lüganuse vallavalitsuse poolt. K.V. u sissetulekuks on

vanemahüvitis ja muud peretoetused. Tema ülalpidamisel on kaks väikest last. Kuigi R. Vainik

ei ole laste isana registrisse kantud, väidab ta, et need on tema lapsed ja ta soovib elada K.V.

uga ning lastega koos, vaatamata sellele, et nende abielu K.V. uga oli 2021 lahutatud K.V. u

hagi alusel. Tsiviilasja nr 2-21-5278 materjalidest (hagiavaldusest ja 14.06.2021 kohtuistungi

protokollist) nähtuvalt lahutamise põhjuseks on abielusuhete katkemine, mida on kinnitanud ka

R. Vainik ise tsiviilkohtu istungil, seejuures K.V. avaldas, et ootab last teiselt mehelt.

R. Vainiku ja K.V. u abielulahutusse puutuvalt märkis maakohus, et vangla iseloomustusest kui

ka R. Vainiku poolt 29.12.2021 kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt abielu lahutati, et luua

K.V. ule üksikema staatus ning seeläbi saada rohkem toetusraha ja parandada materiaalset

seisundit. Lahutamise põhjuseks ei olnud suhteprobleemid vaid majanduslik kasulikkus.

Vangistusest vabanedes aga kavatsevad nad koos elama hakata. Seega sisult on tegemist näiliku

abielulahutusega (säilinud samad abielusuhted) ja sel viisil riigi petmine on ilmselges vastuolus

seaduse mõttega. Antud juhul aga R. Vainik on kogu menetluse kestel rõhutanud oma soovi

minna tööle ja teenida legaalset sissetulekut, et toetada peret. See, et vangistust kandes nõustus

R. Vainik sellise seaduse mõttega vastuolus oleva skeemiga näitab, et täielikku

õiguskuulekuseni jääb R. Vainikul veel tükk maad minna. Ei saa välistada, et R. Vainik võib

materiaalse kasu saamise eesmärgil hakata toime panema uusi ja järjest raskemaid

seaduserikkumisi kuni uute kuritegudeni välja.

Sündmuste sellise võimaliku arengu kasuks räägivad nii R. Vainiku toime pandud kuriteo

motiiv kui tema varaline seisund vabaduses. Just ebapiisav sissetulek võib lükata R. Vainikut

omakasu motiivil uue kuriteo toimepanemisele.

2.9. R. Vainiku tutvusringkond koosneb enamasti karistatud isikutest. Teda toetav

sotsiaalvõrgustik on üsna kitsas ja piirdub venna, abikaasa ja lastega. Muu tutvusringkond

pärineb vanglast ja enamus tuttavaid on kas praegused või endised kinnipeetavad.

Faktiline abikaasa K.V. on varem kriminaalkorras karistatud ja kandnud karistust vanglas

(karistus arhiveeritud). Telefonivestluses kinnitas K.V. , et suhted R. Vainikuga on head, ootab

teda väga. Omavahel tutvuti läbi ühiste tuttavate (ilmselt praegused või endised kinnipeetavad).

Tugiisik A.Ü. tunneb R. Vainikut 2008. aastast ja ei poolda R. Vainiku soovi asuda elama

Kiviõlisse. R. Vainikul on plaan tuua Tallinnast Kiviõlisse elama ka naine. Tugiisik on

soovitanud asuda elama Jõhvi rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond, kuid see ei sobinud,

sest R. Vainik soovib elada lastega koos, mis ei ole võimalik rehabilitatsioonikeskuses. Uus

Põlvkond on aga valmis pakkuma R. Vainikule elukohta. A.Ü. e sõnul R. Vainiku näol tegemist

on kergesti ärrituva isikuga. Seega konflikt- või pingelise olukorra tingimustes võib R. Vainik

ärrituda, mis võib päädida füüsilise vägivalla kasutamisega.

Kiviõli Vabakoguduse pastor Allar Lilleorg selgitas, et tal puudub igasugune kontakt

R. Vainikuga. Enne vangistust aga osales R. Vainik koguduse koosolekutel.

Kauge sugulane D.P. , kes on valmis R. Vainikut moraalselt ja materiaalselt toetama, elab

Soomes ja tema toetus taanduks telefoni teel hea nõu andmisega ja mõne rahasumma üle

kandmisega, mida ta juba teeb praegugi. D.P. ei saa aidata teda Eestis töö leidmisega vms ega

olla tema kõrval keeruliste eluolukordade tekkimise korral, mida ilmselgelt ei saa asendada

telefonivestlusega.

Vangla iseloomustuses viidatakse, et vestluse käigus ilmnevad R. Vainikul teatavad hoiakud,

mis väljenduvad kriminaalse subkultuuri tunnustamises ning teatavas antipaatia väljendamises

õigussüsteemi suhtes. Nii praegu kui vabanemise korral on R. Vainiku kõrval ja tema

suhtlusringkonda kuuluvad enamasti kriminaalse taustaga inimesed, mis ei pruugi toetada tema

taasühiskonnastamist. Karistatud isikute puhul on retsidiivsuse ehk uute kuritegude

toimepanemise risk tunduvalt suurem, võrreldes varem karistamata isikutega. Pidev suhtlemine

endiste ja praeguste kinnipeetavatega võib toetada R. Vainikus juba välja kujunenud

kriminaalset subkultuuri tunnustavat hoiakut ja antipaatiat õigussüsteemi suhtes. See omakorda

võib soodustada uute kuritegude toime panemist.

2021 toimunud vabanemiseelse nõustamise käigus läbi viidud vestluste tulemusena

rõhutatakse, et kinnipeetav vajab edaspidises elus tunnustust ja mõistmist ning nende saamise

korral on ta võimeline kuritegudest hoiduma. Sellest võib järeldada, et tunnustuse ja mõistmise

puudumise korral on ta võimeline uute kuritegude toimepanemiseks.

2.10. Tõsiseks riskifaktoriks R. Vainiku puhul on alkohol. Iseloomustusest nähtuvalt enne

vangistust tarvitas R. Vainik sageli alkoholi, see aitas tal vabamalt suhelda. Hetkel ei tunne

vajadust alkoholi järele. On jõudnud veendumuseni, et saab elada ka ilma alkoholita.

Maakohus ei nõustunud vangla iseloomustuses toodud seisukohaga, et sooritatud kuritegu ei

ole seotud alkoholiga. Kohtuotsusest nähtuvalt võttis R. Vainik kannatanu elukohast pudeli

viina, mille tarvitas ära kuriteokaaslastega koos tagasiteel. Kuigi tõendeid selle kohta, et kuriteo

toimepanemisel oleks R. Vainik olnud alkoholijoobes ei ole, siis vähemalt tema teojärgne

käitumine ja iseloomustusest nähtuv osutab, et R. Vainiku puhul on olemas uue kuriteo

toimepanemise riskid seoses alkoholi tarvitamisega. Ta on küll avaldanud, et ei tunne vajadust

alkoholi järele. Praegu puudub tal reaalne juurdepääs alkoholile. Samas üldiselt teada on, et ka

alkoholisõltuvusest vabaks saanud inimestelt juhtub n-ö tagasilangusi, kui nad hakkavad uuesti

alkoholi tarvitama.

2.11. Maakohtul puudus võimalus kontrollida R. Vainiku usuelu sügavust ja siirust. Kuid

toimepandud kuriteo asjaolud näitavad, et tema usulised veendumused ei takistanud tal

vähimalgi määral tappa kannatanut jõhkral viisil omakasu motiivil. Ka kuriteo toimepanemise

ajal on R. Vainik osalenud usuliste koguduste koosolekutel, kuid vaatamata sellele kasutas ta

küüniliselt piiblit kannatanu elamusse pääsemiseks (mängides palverändurit), ajades

kannatanuga juttu piibliga seotud teemadel, millele järgnevalt aga jõhkralt ja halastamatult

tappis 70-aastase kannatanu. Kuriteo asjaolude pinnalt vaadatuna tekib kahtlus, kas inimeetika

üldised väärtused tähendasid süüdimõistetu jaoks midagi, kui teise inimese tapmise keeld on

juba Vana Testamendi ajast tuntud dekaloogi üheks põhjapanevaks käsuks. Kui ka kuriteo

toimepanemise ajal elas R. Vainik väliselt usuelu, siis ei saa välistada, et ka praegu tema

suhtumine ja seos usuväärtustega on näilik ja sellega soovib R. Vainik näidata ennast paremast

küljest, et saada rohkem võimalusi vangistusest ennetähtaegseks vabanemiseks.

Kuigi R. Vainik tunnistas kohtuistungil kuriteo toimepanemist, nähtub iseloomustusest, et päris

nii see ei ole. Nt iseloomustuse järgi selgitab ta juhtunut nii, et läks varastama, aga majaomanik

oli kodus ning osutas vastupanu, mille käigus tappis teda, kuid eesmärgiks ei olnud tappa.

Kohtuotsusest nähtub, et juba kannatanu poole minnes oli ta valmis kannatanut tapma, millest

R. Vainik ongi rääkinud kuriteokaaslastele J. tele. Sellele osutab ka asjaolu, et ta võttis kaasa

ahjuroobi (et kasutada seda kannatanu suhtes), aga ka piibli, et köita kannatanu tähelepanu

kõrvale ja saada kannatanu elamu sisse, mängides palverändurit.

Kui süüdimõistetu sisuliselt ei tunnista oma süüd, kuid on valmis rääkima ametnikele ja kohtule

vastupidist juttu, et saada rohkem võimalusi soovitu saavutamiseks, siis ei saa välistada, et ka

muudes küsimustes võib ta olla petlik ja tema lubadusi ei tohiks usaldada.

2.12. Ei saa öelda, et R. Vainik on vanusega muutunud tasakaalukaks ning tema hoiakud ja

mõttemallid on orienteeritud eranditult seaduskuulekusele. Pigem on R. Vainik orienteeritud

oma eesmärkide saavutamisele ja plaanide realiseerimisele. Sellele osutab nt tema keeldumine

minna elama rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond, nagu tugiisik on temale soovitanud.

Ehk siis tema jaoks on esiplaanil tema enda soovid ja eesmärgid. Seadusekuulekus jääb

tahaplaanile ning vajadusel, kui see on temale või tema jaoks olulise inimesele (nt abikaasale)

kasulik võib ka seadusest üle astuda. Sisuliselt selliselt on ta tegutsenud ka kuriteo

toimepanemise ajal, mille eest ta karistust kannabki.

Maakohtu arvates ka vabanemisjärgne elukeskkond ei pruugi toetada R. Vainiku

resotsialiseerumist, mis pärast niivõrd pikka vangistust on ka äärmiselt vajalik.

2.13. Maakohtu arvates kaitsja viidatud ja riskihindamise väljavõttes kajastatud retsidiivsuse

riski protsenti ei saa arvesse võtta, sest kehtiva kohtupraktika järgi riskiprotsente ei ole

võimalik, otsustades kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle,

kasutada (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 27; Tartu Ringkonnakohtu 6.05.2020 määrus asjas nr

1-17-2696, p 25 ja varasemad).

2.14. Viru Vangla 18.03.2021 vastusest taotlusele nähtub niipalju, et R. Vainik on taotlenud

individuaalsesse täitmiskavva sotsiaalprogrammi Õige hetk määramist, kuid vangla ei pidanud

seda vajalikuks. Samas ei nõustunud maakohus kaitsja käsitlusega, et see näitab, et

R. Vainikuga seotud retsidiivsuse riskid on olematud ja just seetõttu ei pea vangla vajalikuks

R. Vainikule veel ühe täiendava sotsiaalprogrammi määramist. Keeldumist ei saa tõlgendada

nii, et riskifaktorid üleüldse või need riskid, millele vastav taotletav sotsiaalprogramm on

suunatud, on kinnipeetava puhul olematud.

2.15. Kaitsja esitatud 21.08.2020 vangla vastus R. Vainik avavanglasse üle viimisest

keeldumise kohta puutub antud juhul asjasse niipalju, et sellest nähtuvalt R. Vainik on ise

soovinud avavanglasse ümber paigutamisest, kuid vangla keeldus sellest põhjusel, et sel ajal

(2019) oli tal kehtiv distsiplinaarkaristus ametniku korraldusele allumatuse tõttu. Samal

põhjusel keeldus vangla R. Vainiku avavanglasse ümber paigutamisest ka 2020 (sest juulis

2020 määrati R. Vainikule distsiplinaarkaristus võõras kambris viibimise eest – vt Viru Vangla

18.10.2021 vastus taotlusele). Samast vastusest nähtub veel, et vanglal ei ole usaldust

R. Vainiku suhtes, sest 26.01.2021 on ta käinud psühholoogi vastuvõtul, kus soovis jõulisel ja

manipulatiivsel viisil, et temale koostatakse psühholoogiline profiil, kuigi seda sai teha vaid

kliiniline psühholoog. Lisaks puudus vanglal usaldus R. Vainiku vastu ka muu infoga seoses,

millele on kehtestatud juurdepääsupiirang ja seetõttu täpsemat infot ei saa vangla avaldada.

Samas vastuses osutatakse veel, et 15.07.2021 toimus R. Vainiku vestlus vangla direktori

asetäitjaga A. Möldriga, mille käigus R. Vainik on avaldanud soovi läbida sotsiaalprogrammi

Õige hetk, sest tema arvates tema kuriteo põhjus-riskid on maandamata. Sellest tulenevalt

vähemalt 2021 juulis vestluses vangla direktori asetäitjaga on R. Vainik ise avaldanud, et mitte

kõik tema kuriteoga seotud riskid on piisaval määral maandatud. Kuigi vestluse käigus

väljaöeldu ei vastanud tõele ja tegelikult ei näinud R. Vainik enda puhul mingeid riske, siis

nähtub tema käitumisest selge vanglaametnike manipulatsiooni soov, millele viitab ka vangla

ülaltoodud vastustes. Selline käitumine veelgi süvendab maakohtu kahtlusi R. Vainiku

kahetsuse siiruse ja lubaduste usaldusväärsuse suhtes.

2.16. Kuigi Viru vangla ja prokurör toetavad R. Vainiku ennetähtaegset vabastamist, siis

kehtiva kohtupraktika kohaselt olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset

vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi

täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta

süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus

selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus

menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata (RKKKm nr 3-1-1-12-

17, p 31).

2.17. Need kohtu järeldused jäävad muutmata kujul kehtima isegi tingimusel, kui R. Vainiku

suhtes kasutatakse vabastamise korral elektroonilist valvet. See abinõu ei võimalda kontrollida,

kus isik parasjagu asub ja millega tegeleb. See on suuteline vaid andma teavet, kas isik asub

tema elukohas paigaldatud raadiosaatja kehtivusala sees või on sellest väljas. Seda teavet aga

ei ole võimalik kuidagiviisi kasutada uute kuritegude toimepanemise ära hoidmiseks.

Vägivallakuritegusid saab isik toime panna ka kodus viibides või olles väljas

kriminaalhooldusametnikult eelnevalt saadud loa alusel. Ehk elektrooniline valve jääb kehtima

vaid formaalselt ning sellega ei ole võimalik ära hoida uute kuritegude toimepanemist tingimisi

ennetähtaja vabastatud isiku poolt.

2.18. Tuleb arvestada ka seda, et prokuröri vastav arvamus on põhistamata, selles viidatakse

vaid vangla arvamuses toodud argumentidele ning kehtiva kohtupraktika kohaselt

ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel ei saa sellel põhistamata arvamusel sisulist

kaalu olla (vt Tartu Ringkonnakohtu 27.11.2017 määrus asjas nr 1-15-1167, p 23).

Määruskaebused

3. Viru Maakohtu 05.01.2022 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Vainik,

kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt

elektroonilise valve alla. Süüdimõistetu jätab kohtu otsustada, kas ta peaks vabanema XXX või

rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond.

3.1. Süüdimõistetu ei ole rahul, et maakohus süüdistas teda riigi petmise soovis ja toob välja

oma versiooni. Lapsed ei ole tema nimel, aga keegi ei saa R. Vainikult võtta tundeid pidada

neid lapsi omaks, isegi kui need on eostatud teise mehe poolt. Süüdimõistetu saaks vabaduses

miinimumpalka, muud teenistused kohtule ei meeldinud ja et abikaasa läheks tööle. Lisaks

vanglas ongi kõik kriminaalkorras karistatud isikud. D.P. il on võimalik tulla ka Eestisse, sest

Soomest Eestist on 1,5 tundi. Samuti on alkoholi tarvitamise risk põhjendamatu.

Kriminaalhooldaja on pakkunud ka alkoholi tarvitamise keeldu.

3.2. Paljasõnaline on maakohtu väide, et retsidiivsusrisk on jätkuvalt kõrge. Faktid räägivad

midagi muud ning uue kuriteo riskid on 10%. Samuti on välja mõeldud maakohtu seisukoht, et

R. Vainiku vabanemisjärgne töökoht on seotud õigusalase nõustamise ja tõlketeenuse

osutamisega. Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud süüdimõistetu sõnu ning ta ei soovi

jääda seotuks vanglaga. Süüdimõistetu toob välja, et ta on otsinud tööd õmblejana. R. Vainikul

on töö heakorra alal, sellele lisaks tõlketeenused ning ta kavatseb vabaduses veel teenimise

võimalusi otsida. Peamine on soov ja tahe ning seda süüdimõistetul on.

3.3. 23.01.2013 kande palub süüdimõistetu jätta kõrvale, sest see on vastuolus kõige muu

materjaliga ning see võib olla ametniku apsakas. Küsitledes vanglatöötajat oleks saanud vastuse

küsimusele, et vanglal ei ole rohkem süüdimõistetule midagi pakkuda.

Maakohus

on

valesti

tõlgendanud,

et

süüdimõistetu

keeldub

minemast

rehabilitatsioonikeskusesse. Süüdistatav soovib olla koos perega, aga kui tema puhul on vajalik

rehabilitatsioonikeskus, siis ta ei ole vastu. Uus Põlvkond on valmis tagama talle elukoha.

Süüdimõistetu toob välja, et ta on elanud 25 aastat seadusekuulekat elu ning ta on õppinud

hindama vabadust. Kohus ei ole kaalunud süüdimõistetu vabanemist Uus Põlvkond

rehabilitatsioonikeskusesse. R. Vainik leiab, et kohtu seisukoha kohaselt tuleks elektrooniline

valve üldse ära kaotada ja see ei aita millegagi kaasa. Seade aitab läbi GPS-i järgida väga täpselt

tema asukohta. Süüdimõistetu tõstatab küsimuse, kas elektroonilise valve Uus Põlvkonnas

oleks samuti mõttetu.

3.4. Määruskaebusele esitas süüdimõistetu veel täiendava selgituse, milles toob välja, et ei saa

aru millistele faktilistele asjaoludele tuginevalt võib ta uusi kuritegusid toime panna.

Süüdimõistetu püüdlikkus näitas, et karistused üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud.

Maakohtul oleks tulnud arvesse võtta vangla ja prokuröri seisukohti. Tõendid on vangla

iseloomustus ja kriminaalhooldaja arvamus, millest tuli kohtul lähtuda, mitte paljasõnalistele

väidetele ja süüdimõistetu varasemale karistatusele. Vangla hinnangul on uue kuriteo risk

madal. Vangla ja prokuröri seisukohad peaksid olema määravad. Süüdimõistetu tsiteerib

korduvalt Riigikohtu praktikat. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine sõltus kohtuniku

isikust, mitte KarS § 76 sätestatud asjaoludest. Jääb arusaamatuks, mis peaks motiveerima

kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja

ennetähtaegne vabastamine ei ole erand. Maakohus on sisuliselt keskendunud üksnes kuriteo

raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist karistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu,

kuidas võivad mõjutada uue kuriteo riski isiku elutingimused vabaduses ning vabastamisega

kaasnevad tagajärjed. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb tingimisi

ennetähtaegset vabastamist võimaldada kõigile süüdimõistetule, kes vastavad seaduskuuleka

kodaniku miinimumnõudele ning koostoimes Euroopa Nõukogu soovitusega tuleks formaalsete

eelduste täidetusel süüdimõistetu vabastada. Vanglal ei ole R. Vainikule enam midagi pakkuda.

Tegemist oleks siis juba karistusega karistuse pärast. Maakohus on teinud kaalutlusvea ning

tõendeid on hinnatud valikuliselt.

4. Viru Maakohtu 05.01.2022 määruse peale esitas määruskaebuse ka R. Vainiku kaitsja

vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada R. Vainik

tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Maakohtu määruse asjaolud ei põhine

seadusel ega kohtupraktikal.

4.1. Kaitse hinnangul kohus on olulisemal määral rikkunud materiaal- ja menetlusõigust, kuna

kohus lähtus määruse tegemisel R. Vainiku kuriteo asjaoludest. Protsessuaalses mõttes kohtu

järeldused ei ole selged ning kohus hindas tõendeid süüdimõistetu kahjuks ja seda ühepoolselt.

Riigikohus asus

kriminaalajas

1-14-5339 seisukohale, et süüdimõistetu tingimisi

ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest

mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud KarS § 76 lg-tes 1 ja

2 toodud tähtaegade sätestamisel. Küll aga saab ja ka tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete

eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks,

missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kuriteo

asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu

iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada.

Sellest praktikast tulenevalt tuleks ülioluliseks pidada Riigikohtu indikatsiooni, et isiku

tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja

selle eest mõistetud karistuse kestusega. Samas vangla taotluse lahendamisel tuleks hinnata

isiku retsidiivsusriski.

4.2. Maakohus kirjeldab oma määruses R. Vainiku kuriteo asjaolusid, milleks vajadust asja

lahendamisel esinenud ei ole, sest need asjaolud ei puutu asjasse isiku ennetähtaegse

vabastamise küsimuse lahendamisel.

Refereeritud kujul kohtumääruse osa, mis puudutab süüdimõistetu kuriteo toimepanemist, näeb

välja selliselt, et R. Vainik tappis eaka naise, oma süüd ta tunnistanud ei ole ja kuriteo

toimepanemine kui selline oli R. Vainiku seisukohalt üsna lihtne asi.

Absoluutselt väljaspoolt igasugust vaidlust on asjaolu, et R. Vainiku tehtu on raske kuritegu,

kuid see ei tohi ületada otsustuste langetamisel diskretsioonipiire.

Kaitsjale ei ole selge maakohtu seisukoht selle kohta, et „kohtuniku siseveendumus räägib, et

sellise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabastamiseks võimalikud

riskid uue kuriteo toimepanemiseks peavad olema nullilähedased ehk kohtul peab tekkima

veendumus, et vabaduses ei hakka isik uusi kuritegusid toime panema“. Sellise loogikaga ei

vääri ükski Eesti eluaegne vang ennetähtaegset vabastamist, sest ükski normaalne inimene ei

saa garanteerida, et retsidiivsus on välistatud.

4.3. Kaitse ei nõustu maakohtu viidatud käsitlusega seoses Riigikohtu lahendiga asjas 1-15-400

punktis 9.

Olukorras, kus süüdimõistetu oma süüd karistuse määramisel tunnistanud ei ole, ei saa käsitleda

tema kahjuks, sest see oleks vastuolus varem viidatud Riigikohtu kontseptsiooniga (ei tohi

enam analüüsida kuriteo asjaolusid ja määratud karistust).

Seoses sellega ei ole kuidagi kontrollitav kohtu järeldus, et R. Vainiku süü tunnistamine

29.12.2021 istungil ei olnud siiras. Tegemist on kohtuniku subjektiivse seisukohaga, mitte aga

siseveendumusega. Maakohtu seisukohad ja järeldused R. Vainiku asjas on otsitud ja ei ole

relevantsed ega kontrollitavad kõrvalise lugeja positsioonist tulenevalt.

4.4. Maakohus põhjendamatult alaväärtustas R. Vainiku tööotsimise panuseid, asudes

seisukohale, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ tööpakkumised ei ole usaldusväärsed. Firmal

võis olla negatiivne bilanss, kuid see ei tähenda seda, et firma ei tegutse või firma maine on

kahtluse all. Samas ka R. Vainiku enda kogemus õiguse või tõlke valdkonnas ei pruugi olla

vastavuses EV standartidega, kuid see samas ei välista töö nõuetekohast teostamist.

Maakohus asus siiski seisukohale, et R. Vainikul on olemas garanteeritud töökoht Lüganuse

vallas. Seega on võimalik asuda seisukohale, et materiaalne eeldus tulu teenimise näol on

täidetud. Lisaks sellele nähtub iseloomustusest, et R. Vainikul on säilinud tööharjumus ja

omandatud õmbleja eriala.

4.5. Üldse ei puutu asjasse R. Vainiku ja tema abikaasa K.V. u omavahelised suhted. Maakohus

üritas anda õigusliku ja inimliku hinnangu süüdimõistetu ja tema abikaasa suhetele. Õigus

abielu lahutamiseks või selle sõlmimiseks ning õigus peretoetusele on eraldi teema. R. Vainikul

on alati võimalus saada enda laste n-ö seaduslikuks isaks. Praegusel momendil ei ole veel teada,

kas kohus vabastab R. Vainiku või mitte, mistõttu peresisese otsustusega oligi tehtud nii nagu

on. Maakohtu järeldus kõlab ebaadekvaatselt, et R. Vainiku perekondlikud asjad võiksid kaasa

tuua uusi rikkumisi.

Maakohus järeldas, et R. Vainiku tutvusringkond koosneb enamasti karistatud isikutest.

R. Vainiku iseloomustusest ei nähtu, et R. Vainik oleks seotud kriminaliteediga või toetaks

subkultuuri. Tuleb arvestada faktiga, et R. Vainik viibib vanglas üle 25 aasta, mistõttu on tal

võimalik suhelda kas enda perekonnaga või kinnipeetavatega.

4.6. Maakohtu järeldus alkoholiga seotud riskide kohta on ebaõige. Vanglas viibides ei ole

vangla määranud R. Vainikule ühtegi programmi alkoholi tarvitamise tagajärge

minimeerimiseks. Käitumiskontrolli ajaks on võimalik panna kohustus mitte tarvitada alkoholi.

Ei ole kuidagi selge, kuidas maakohus jõudis järelduseni, et R. Vainiku retsidiivsuse risk on

liiga suur. Vastupidi, Viru Vangla ja prokuratuur toetasid R. Vainiku vabastamist. Sisuliselt

kohtu analüüs piirdub kuriteo asjaolude hindamisega, mille tulemusena kohus süvenes

R. Vainiku vanadesse asjadesse. Lisaks sellele kohus on väga aktiivselt ja põhjendamatult

kritiseerinud R. Vainiku kõiki võimalikke tegevusi. Kaugele ulatav ja asjaoludel mittepõhinev

on maakohtu järeldus, et R. Vainik ei ole muutunud ja tal ei ole plaani seaduskuulekaks eluks.

4.7. Absurdseks tuleb pidada kohtu järeldust selle kohta, et R. Vainiku valitud

resotsialiseerumisplaan ei ole realistlik. R. Vainikul on õigus ja võimalus valida kus ja kellega

ta elab ja kus ta töötab, arvestades olemasolevaid võimalusi. Maakohus sisuliselt sekkub

R. Vainiku enesemääramisse. Maakohus omakorda ei paku enda poolt öeldule alternatiive ja

kuidas on võimalik ette kujutada R. Vainiku elu vabaduses tema perekonnata, kes saaks teda

toetada. Maakohus ei ole arvestanud sellega ega kaalunud võimalust R. Vainikul vabaneda

rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond.

4.8. Maakohus üritab analüüsida R. Vainiku majandusliku olukorda, et justkui kahe lapsega ja

mittetöötava naisega ei tule ta rahalises mõttes toime. Vastupidi, R. Vainikul on säilinud, nagu

asjaolud seda näitavad, tööharjumus ja soov töötada. Asjaolu, et alguses saab R. Vainik vaid

miinimumpalga, ei mängi rolli.

4.9. Kaitsja hinnangul ei puutu asjasse ka küsimus avavangla kohta, kuna see väljub käesoleva

asja lahendamise raamidest.

4.10. Kaitsja kordab üle maakohtu määruses arvestatud positiivsed asjaolud. Toetuskirjad D.P.

ilt, M.S. elt, A.P. ult kinnitavad, et isikul on olemas aktiivne toetus vanglast vabanemise korral.

Lisaks sellele R. Vainikul on olemas perekond, kes toetab teda. Isikul on täidetud kõik ITK

tegevused ehk vangla ei saa pakkuda kinnipeetavale täiendavaid sotsiaalprogramme või muid

tegevusi. Puuduvad distsiplinaarkaristused. See kinnitab, et isik elab seaduskuulekalt. Enne

eluaegse karistuse määramist ei olnud isikul varasemaid karistusi kriminaalkorras.

Vabanemisfondi nõue on täidetud. Fondis on 1752 eurot, mis näitab seda, et isikul on olemas

raha uue elu alustamiseks vanglast vabanemise korral. Vanglas viibides on omandatud õmbleja

eriala ja väikeettevõtja programm. Läbitud resotsialiseerumiseks vajalikud programmid Viha

juhtimine ja Tee. R. Vainik osales kirjandusklubis ja raamatuklubis, sooritas riigieksamid (vene

keel, eesti keel, ühiskonnaõpetus).

Nii vangla kui ka prokurör toetavad R. Vainiku ennetähtaegset vabastamist. Isiku retsidiivsuse

risk on 10 %. Üld- ja erapreventiivses mõttes isik kuulub vabastamisele.

4.11. Viimasena viidatakse endise eluaegse vangi tingimisi ennetähtaegse vabastamise asjale

(31.03.2021 Tartu Ringkonnakohtu määrus kriminaalasjas 1-13-4429), milles ringkonnakohtu

kolleegium lähtus puhtalt süüdimõistetu karistuse eesmärkidest. R. Vainikule määratud

karistuse eesmärk on täidetud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti

aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 01.02.2022.

6. Nimetatud ajaks esitas kaitsja taotluse kohtunik Maarika Kuuse taandamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2022 määrusega jäeti taotlus rahuldamata, kuna ei esine KrMS

§ 49 lg-test 1 ega 6 tulenevaid asjaolusid kohtuniku taandamiseks ega taandumiseks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebused ei anna alust asuda maakohtuga võrreldes

teistsugusele seisukohale, mis tooks endaga kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise.

8. KarS § 77 lg 2 kohaselt arvestatakse eluaegse vangistusega karistatud isiku tingimisi

ennetähtaegsel vabastamisel KarS § 76 lg-s 4 sätestatut. Järelikult ei erine eluaegset vangistust

kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused tähtajalist

vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa siiski mööda vaadata mõistetud karistuse

võimalikest eripäradest - eeskätt sellest, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust

ebatavaliselt kaua eemal. Seetõttu ei saa sellise isiku vabastamisel tingimata eeldada, et teda

ootab pärast pikka vangistust vabaduses pere, lähedased ja/või usaldusväärne suhtlusringkond.

Nõustumisväärne on maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab eluaegset

vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks olema kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o

hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) eriti väike, sest potentsiaalsed uued

kuriteod võivad olla väga rasked. (RKKKm asjas nr 1-15-400, p 9)

Sarnaselt tähtajalist vangistust kandvate süüdimõistetutega ei saa eluaegsete kinnipeetavate

ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud

karistusega. Küll aga tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete

eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb

mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad

retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (RKKKm asjas nr 1-14-5339/95,

p 12).

Ka Tartu Ringkonnakohtu määrusest asjas nr 1-13-4429, millega vabastati eluaegne vang, on

punktis 23 välja toodud, et kuriteo asjaolud kuuluvad arvestamisele.

Lisaks tuleb kaebajate tähelepanu juhtida ainuüksi juba KarS § 76 lg-s 4 toodule. Nimelt

viidatud sätte kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab

kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist

karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates

tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema

elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega

karistusest vabastamine.

Seega eriti kaitsja emotsionaalsed argumendid selle osas, kuidas kuriteo asjaolusid ei tohi

arvestada, on asjakohatud ning määruskaebust üksnes koormavad. Tegemist on asjaoluga

kogumis, mida tuleb arvestada ning mida maakohus on põhjendatult ka teinud. Nagu on

eelnevalt viidatud kohtupraktikas märkinud ka Riigikohus, siis tuleb neid asjaolusid arvestada

seoses sellega, kuidas need võivad retsidiivsusriski ja uut kuritegu mõjutada. Ka selles osas ei

ole ringkonnakohtul maakohtule midagi ette heita. Maakohus ei ole tuginenud süüdimõistetut

vabastamata jättes üksnes kuriteo toimepanemise asjaoludele, vaid asjaolude kogumile, sidudes

kuriteo asjaolud tulevikuriskidega. Maakohus ei ole analüüsinud kuriteo raskust kui

materiaalset eeldust.

Veel peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal välja tuua, et kõrgema astme kohus on

õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4

kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse

rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi

enne

tähtaega

vabastamata.

Kriminaalkolleegium

on

ka

varem

leidnud,

et

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata

kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata,

miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku

ennetähtaegset vabastamist. (RKKKm asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2 ja asjas nr 3-1-1-

12-17, p 16). Seega on alusetu väide, et ennetähtaegne vabastamine sõltus kohtuniku isikust või

rikutud oleks kaalutlusõigust.

See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu järeldustega, ei tähenda seda, maakohtu määrus

oleks põhistamata või maakohus oleks arvestanud lubamatuid asjaolusid, mis oleksid viinud

põhjendamatu kohtulahendini. Määruskaebustes on valitud taktika, kus püütakse üksnes

emotsionaalsetele argumentidele tuginedes näidata, et tegemist on kaalutlusveaga.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki KarS § 76 lg-s

4 toodud asjaolusid kogumis.

Viimasel ajal on hakanud levima esitatud määruskaebustes arusaam, mille kohaselt peaks juba

formaalsete eelduste täidetusel süüdimõistetud ennetähtaegselt vabastama ning ainult

erandlikel asjaoludel võib jätta süüdimõistetu vabastamata. Ka selles osas ei ole kohtupraktika

muutunud. Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus

esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest.

Formaalsete eelduste olemasolul tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi. (RKKKm asjas nr 1-14-5339, p 11). Ehk

vabastada saab süüdimõistetu siis, kui formaalsed ja seejärel materiaalsed eeldused korraga on

täidetud.

9. Esmalt vajab lahendamist küsimus seoses süüdimõistetu elukohaga. Kuna maakohus on

asunud analüüsima materiaalseid eelduseid, võib arvestada, et isikul on olemas elektroonilise

valve kohaldamise nõuetele vastav elukoht, kuid samas on seadnud selle sobivuse ka kahtluse

alla. R. Vainikul on garanteeritud elukoht XXX . Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et

telefonivestlusel Lüganuse vallavalitsuse sotsiaaltöötaja Eve Uuekülaga, kes tegeleb

sotsiaalkorteritega selgus, et KOV võimaldab isikule elamispinna ning 30.09.2021 toimunud

elukoha kontrollil selgus, et tegemist on 1-toalise korteriga, mille omanik on Lüganuse

Vallavalitsus. Korter on möbleerimata, köögis ainult kraanikauss ja väike kapp.

Kommunaalvõlgu korteril eest ei ole. Korterit näitas E. Uueküla, kelle sõnul isiku võimaliku

vabanemise korral leitakse korterisse laud elektroonilise valve seadme paigaldamiseks kui

vangla teavitab eelnevalt Lüganuse Vallavalitsust isiku vabanemisest. Seega, on tegemist

möbleerimata korteriga, mis nõuab isikult täiendavaid majanduslikke väljaminekuid ning

arvestades isiku töökohaga seonduvat, millel kohus peatub hiljem, on ka elukoha sobivusest

tulenev majanduslik risk uuteks kuritegudeks märkimisväärne. Seda ka vaatamata

vabanemisfondis olevale 1752 eurole.

Süüdimõistetu leiab määruskaebuses, et maakohus on valesti tõlgendanud süüdimõistetu

väljendatut, justkui ei sooviks R. Vainik minna rehabilitatsioonikeskusesse ning kohus ei ole

kaalunud süüdimõistetu vabanemise võimalust Uus Põlvkond rehabilitatsioonikeskusesse.

R. Vainik soovib olla perega, kuid kui tema puhul on vajalik minna rehabilitatsioonikeskusesse,

siis ta ei ole vastu. Ka kaitsja leiab, et maakohus ei ole vabanemise võimalust eelviidatud kohta

analüüsinud. Vangla iseloomustusest selgub, et iseenesest on Uus Põlvkond valmis

garanteerima isikule elukoha. Ringkonnakohtu hinnangul ei lange süüdimõistetu kohtuistungil

väljendatu kokku määruskaebuses väljendatuga, mistõttu on alust kahelda süüdimõistetu soovis

justkui minna rehabilitatsioonikeskusesse, kui see on vajalik. Ometigi ka isik ise endal sellise

vajaduse esinemist ei näe. Kohtul ei lasu kohustust kontrollida süüdimõistetu vabanemise

võimalust kohta, kuhu isik ise vabaneda ei soovi. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine peab

rajanema asjaoludele, mis annavad alust järeldada, et isik ei pane vabaduses uusi kuritegusid

toime tänu tema vabastamist toetavatele asjaoludele. Seega kui määrata isik elama kohta, kuhu

ta ei soovi vabaneda, siis ei ole alust arvata, et eelnevat eesmärki saadaks edulootus. Lisaks ei

saa kohus kedagi sundida kuskil elama. Süüdimõistetu on maakohtu istungil selgelt

väljendanud vastuseks kohtu küsimusele, kuidas ta kavatseb elada, et „koos oma naise ja

poegadega, koos elada, minna kohe tööle, tegeleda aktiivselt tööga ja leida lisateenistusi,

kavatsen eeskirju täita, mida kr hooldaja ette kirjutanud“. Kui kohtunik uuris süüdimõistetu

vabanemise kohta rehabilitatsioonikeskusesse, on R. Vainik vastanud, et „resotsialiseerumist

läbi kr hooldaja on vaja. Rehabilitatsioon on loodud narkomaanidele ja alkohoolikutele.“

Rehabilitatsioonikeskusesse minekut takistavad süüdimõistetu hinnangul ka pojad. Seega,

arvestades istungil väljendatut, lisaks asjaolu, et süüdimõistetu on algusest peale taotlenud enda

vabastamist aadressile Aasa tn 16-91, Kiviõli, ei pea kohus kuigi veenvaks süüdimõistetu soovi

pärast tema suhtes negatiivset tehtud lahendit vabaneda just rehabilitatsioonikeskusse.

10. Määruskaebustes üritatakse väita, et süüdimõistetul on reaalne võimalus töötada Aircraft

OÜ-s ja XM Group OÜ-s. Samuti on süüdimõistetu asunud eitama enda maakohtus antud

selgitusi tema töötamise võimaluste kohta. Maakohtu istungil on süüdimõistetu selgitanud, et

tööandjatega sai kontakti läbi kinnipeetavate, mis puudutab tõlketöid, teine töö- juriidilised

konsultatsioonid. Maakohtu küsimusele, et süüdimõistetu rääkis juriidilise töö kogemusest ja

kust see tuli, vastas R. Vainik, et ta on kirjutanud halduskohtusse teiste kinnipeetavate eest.

Määruskaebuses väidab süüdimõistetu aga, et vabanemisejärgse töökoha osas on maakohus

välja mõelnud seisukoha, et töökoht on seotud õigusalase nõustamisega ja tõlketeenuse

osutamisega. Ei ole vaidlust, et süüdimõistetule on garanteeritud töökoht ka heakorra alal, kuid

seda pole kahtluse alla seadnud ka maakohus.

Ka kaitsja esitatud tõendist, mis sisaldab töökoha garantiikirja, mille on esitanud XM Group

OÜ juhatuse liige S.S. tuleneb, et „Garanteerime, et Rene Vainikul on tagatud juriidiliste

konsultatsioonitööde tellimuste osas ettevõttes XM Group OÜ (reg kood 12701618), kui antud

isik vabastatakse.“ Samuti ka kaitsja esitatud garantiikirjast Aircraft OÜ puhul tuleneb, et selle

juhatuse liige S.K. on andnud garantiikirja järgnevas: „Aircraft OÜ reg nr 14279508 kinnitab,

et FIE Rene Vainik i.k. 37512312239 (kohe, pärast Rene Vainik vanglast vabastamist) alustab

osutada tõlkimis-ja juriidilised teenuseid vastavalt hinnapakkumisele Aircraft OÜ-le reg.nr

14279508.“ Seega jääb kohtule kogumis täiesti arusaamatuks süüdimõistetu väide, et maakohus

on asju välja mõelnud. Ka ei lükata määruskaebustes ümber maakohtu argumentatsiooni selles

osas, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ ei pruugi olla sobivad garanteeritud töökohana, kuna

ühe töökoha garanteerijaga ei ole suudetud saada ühendust ja väljapakutud tööd nõuavad

haridust, mida süüdimõistetul ei ole. Samuti jääb arusaamatuks seos ettevõtete äritegevusena

väljatoodu ja süüdimõistetule pakutud töö vahel ning lisaks esineb ettevõttel Aircraft OÜ

märkimisväärne maksuvõlg, mis võiks panna süüdimõistetu põhjendamatult raskesse

majanduslikku olukorda. Lisaks ei ole vähetähtis, et ka enne vangistust süüdimõistetu töötas,

ometigi ei hoidnud see ära kuritegu majandusliku kasu eesmärgil.

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes tooduga, justkui ei puutuks süüdimõistetu

suhted oma abikaasaga üldse asjasse. Vastupidi – KarS § 76 lg 4 alusel kuuluvad muuhulgas

arvestamisele ka tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua

tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vaidlust ei ole süüdimõistetu emotsionaalses

seisukohas, et kas süüdimõistetu võib olla isa lastele, kes ei ole tema bioloogilised lapsed. Küll

tekitab kohtus kahtlusi süüdimõistetu õiguspärane käitumine vabaduses ning nimetatud

kahtluseks on süüdimõistetu andnud põhjust ka maakohtu istungil väljendatu tõttu. Nimelt

vastates kohtuniku küsimusele, et kuna rehabilitatsioonikeskusesse ei soovi minna seoses

lastega, siis küsimusele kas ta praeguse abikaasaga on abielus, vastas et „abielulahutus oli.

Abikaasaga ei ole tülis, abielulahutuseks oli, et üksikemana on sotsiaaltoetustega kergem“.

Selles osas on kinnipeetava iseloomustuses olemas ka süüdimõistetu eksabikaasa K.V. u

seisukoht, mille kohaselt omavahelised suhted on head ja toetavad ning K.V. ootab mehe

vanglast vabanemist väga. Lahutamise põhjuseks ei olnud probleemid omavahelistes suhetes,

vaid K.V. u sõnul oli niimoodi majanduslikult kasulik. Ehk nii süüdimõistetu ise kui ka K.V.

on selgitanud, kuidas parema äraelamise nimel on olnud nad valmis skeemitama. Kohus ei

lahenda siinkohal kellegi süüküsimust, küll on alust kahelda, kas süüdimõistetu on valmis

õiguspäraselt käituma, kui tal tekivad majanduslikud raskused või muud probleemikohad.

Kuigi vanglas on kerge väita, et isikul ei ole probleeme alkoholiga ja vabaduses on riskitegureid

oluliselt rohkem, ei näe ka ringkonnakohus, et süüdimõistetu suhtes esineks alkoholist

tulenevalt märkimisväärseid riske uue kuriteo toimepanemiseks. Seejuures ei irdu

ringkonnakohus maakohtu käsitlusest alkoholiga seoses osas, mis käsitleb alkoholi tarvitamist

peale kuriteo toimepanemist.

12. Kaitsja väidab, et maakohtu järeldus selle kohta, kuidas süüdimõistetu süü tunnistamine ei

ole siiras, ei ole jälgitav ning on vastuoluline. Tutvudes maakohtu määrusega nähtub üheselt,

et maakohus on käsitlenud, et 29.12.2021 kohtuistungil avaldas R. Vainik, et tunnistab ja

kahetseb oma tegu. Samas iseloomustusest nähtuvalt 2013 vestluse läbiviimisel ütles ta, et ei

tunne süüd sooritatu pärast ja on võimeline vastavalt vajadusele samamoodi tegutsema ja

käituma kui aastaid tagasi ja et ta ei teadvusta enda osa õigusrikkumise toimepanemises. Sellest

tulenevalt ka maakohtu järeldus kahtluse osas on põhjendatud ning jälgitav. R. Vainik väidab,

et 2013. aasta osas väljatoodu on vastuolus kõige muuga ja võib olla ametniku apsakas.

Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla kinnipeetava iseloomustuses toodud ITK-

põhise vestluse tulemust üksnes põhjusel, et see ei sobitu süüdimõistetu versiooniga.

13. Ka tuleb ringkonnakohtul taaskord üle korrata põhjused, miks kohtud ei arvesta vangla poolt

välja toodud riskiprotsente, prokuröri põhjendamata seisukohta ning vangla subjektiivset

lõppseisukohta.

Maakohus ei võtnud arvesse riskiprotsente põhjendatult ning ka ei arvesta ringkonnakohus, et

vangla iseloomustuse kohaselt on R. Vainiku uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus

2 aasta jooksul 10%. Vangla iseloomustuses välja toodud uute kuritegude toimepanemise

tõenäosuse protsent ei kuulugi arvestamisel ning maakohtule selle arvestamata jätmist ette heita

ei saa. Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu

23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures taaskord üle kordama, et

vangla kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada.

Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on

kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud.

Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed,

mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi

jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla

protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt

kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks

arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse

arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes

abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas

nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr

1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu

ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse

vabastamise otsustamisel. Samale seisukohale on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-

14104, p-des 26-27.

Vangla iseloomustust ja kriminaalhooldaja poolt väljatoodud faktilisi asjaolusid maakohus

arvestas. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel

on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta,

kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse

puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31)

Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endas infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset

„Prokuratuur nõustub vangla arvamuses toodud argumentidega ning toetab, nagu ka vangla,

Rene Vainiku tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalve alla“ ei ole

põhjendatud seisukoht ning on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama. Ometi

tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri seisukoht

täidab sellises juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33

võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on

edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei

soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida,

sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Sellise argumendi

arvestamine looks justkui olukorra, kus vangla või prokuröri toetusel tuleks süüdimõistetu

vabastada sarnaselt kriminaalmenetluses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega, kui tehakse

õigeksmõistev otsus. Kohtulik arutamine kaotaks ennetähtaegse vabastamise küsimuses

igasuguse vajaduse ning süüdimõistetuid saaks vabastada üksnes prokuratuuri ühelauselise

arvamuse alusel.

Lisaks leitakse, et kriminaalhooldusametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud

isiku iseloomustus on tõendid, mida tuleb arvestada. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks,

kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu,

mille pinnalt need järeldused kujunenud on.

Süüdimõistetu on määruskaebuse täienduses esitanud mitmeid väljavõtteid Riigikohtu

praktikast tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamiseks. Näiteks, et kogu

karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine on erand. Midagi sellist ei

ole maakohus väitnud ning sellist seisukohta ei toeta ka ringkonnakohus. Sellise seisukoha

vääralt kasutamist on hukka mõistnud ka Riigikohus, märkides, et süüdimõistetu ennetähtaegne

vabastamine KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb

igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja

sisuliste eelduste täidetust vaagides. KarS § 76 kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva

tingimusega loeb kolleegium materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Kuigi vangistusest

tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab

süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse

vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda

vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse

vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni,

millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm

asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 18 ja 24)

14. Süüdimõistetu leiab, et vanglal ei ole midagi talle enam pakkuda. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu ning leiab, et süüdimõistetu vabastamist toetavaks asjaoluks võiks olla tema

paigutamine avavanglasse ning tema õiguskuulekas sealviibimine. Kaitsja, kes on esitanud

mitmeid tõendeid selle kohta, kuidas isik on soovinud vabaneda avavanglasse, aga vangla ei

ole seda siiani R. Vainikule võimaldanud, leiab nüüd määruskaebuses, et avavangla ei puutu

üldse asjasse ning see väljub käesoleva asja lahendamise raamidest. Ehk kui isiku soove ei

saada edu, ei ole see ka enam asjasse puutuv asi.

Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avavangla võib olla asjaolu, mille puhul oleks

võimalik järeldada, et isiku uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini. Alates 01.07.2019

on VangS § 20 lg-s 2 sätestatud võimalus paigutada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav

avavanglasse, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat. Otsustades eluaegset

kinnipeetavat enne tähtaega mitte vabastada ja leides, et selline vabastamine on siiski võimalik

edaspidi, saab kohus vajadusel juhtida kinnipidamisasutuse tähelepanu võimalusele suunata

isik avavanglasse. Karistuse kandmine avavanglas annab ühest küljest süüdimõistetule

võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida

süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas. Seega on avavanglasse suunamine

mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist. (RKKKm asjas nr 1-15-

400, p 12)

Seega on R. Vainiku puhul olnud juba piisavalt aega tema võimalikuks paigutamiseks

avavanglasse, ometigi ei ole see realiseerunud. Kaitsja on esitanud Viru Vangla koostatud

vastuse R. Vainiku taotlusele, miks ei ole teda paigutatud avavanglasse. Nii on vangla

selgitanud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tähtaja saabumisel enda avavanglasse

paigutamist, kuid muuhulgas on vangla ka põhjendanud, et tulenevalt R. Vainiku käitumisest,

ei ole põhjendatud tema avavanglasse paigutamine. VangS § 20 lg 1 kohaselt, kui kinnipeetava

individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas,

kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või

ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (eluaegse vangistuse puhul erand – ära kantud karistus

vähemalt 23 aastat) ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Seega,

isiku avavanglasse paigutamata jätmine viitab kaudselt samuti sellele, et uue kuriteo riskid ei

ole viidud miinimumini.

15. Kaitsja heidab ette, et maakohus ei saa süüdimõistetule ette kirjutada, et milline peab olema

tema elukoht ja milline töökoht, see on enesemääramise õiguse rikkumine. Maakohus ei olegi

seda süüdimõistetule „ette kirjutanud“, vaid süüdimõistetu on esitanud andmed oma elu- ja

töökoha kohta, kuhu on tal võimalik elama asuda. Kohtutel tuleb kontrollida, kas need on

süüdimõistetu uue kuriteo riske maandavad asjaolud ehk kas seal on võimalik ka reaalselt elada

või töökohal töötada. Seega ei ole tegemist süüdimõistetu isiklike õiguste rikkumisega. Kuna

maakohus on elutingimusi ja töökohti analüüsinud, on ümber lükatud ka süüdimõistetu väide,

et maakohus ei ole analüüsinud elutingimusi ja vabanemise kaasnevaid asjaolusid.

16. Seega ei ole eluaegsest vangistusest süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine välistatud

ning KarS § 76 lg 4 kogumis toodud asjaolude positiivne täitmine ning näitamine, et isik on

võimeline ka reaalselt muutuma, võib kaasa tuua isiku ennetähtaegse vabastamise.

Kuigi määruskaebustes korratakse üle maakohtu väljatoodud positiivsed asjaolud, milles

tegelikult vaidlust pole olnud, ei loo need kogumis negatiivsete asjaoludega veendumust, et

süüdimõistetu uue kuriteo risk oleks käesoleval ajal viidud miinimumini. Arvestades veel isiku

manipulatiivset käitumist, kus ta nõuab korduvalt asjaolude kohaldamist, mida talle ei ole

võimalik kohaldada (avavanglasse paigutamine, sotsiaalprogrammide määramine ning

psühholoogilise profiili määramine), ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et käesoleval ajal

oleks sobivaks meetmeks ka riskide maandamine kriminaalhoolduse näol koos elektroonilise

valvega.

17. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab

ringkonnakohus Viru Maakohtu 5. jaanuari 2022 määruse muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas