2-20-7413/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

4. veebruar 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-7413

Tsiviilasi

XXXXXX korteriühistu avaldus Alexander Seregini

ja

Irina

Nikolase

vastu

majandamiskulude 1334 euro 12 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. juuni 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XXXXXX korteriühistu määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

XXXXXX

korteriühistu (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alexandr Gamazin

Puudutatud

isik:

Alexander

Seregin

(isikukood

XXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Irina

Nikolas

(isikukood

XXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. juuni 2021. a määrus osas, milles maakohus

mõistis Alexander Sereginilt ja Irina Nikolaselt solidaarselt XXXXXX korteriühistu

kasuks majandamiskuluna remondifondi eest välja vähem kui 372 eurot 60 senti. Teha

tühistatud osas uus määrus, millega mõista Alexander Sereginilt ja Irina Nikolaselt

solidaarselt XXXXXX korteriühistu kasuks välja majandamiskuluna remondifond eest

välja 372 eurot 60 senti.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 29. juuni 2021. a määruse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

" 1. Rahuldada XXXXXX korteriühistu avaldus osaliselt.

2. Mõista Alexander Sereginilt ja Irina Nikolaselt solidaarselt XXXXXX

korteriühistu kasuks välja 372 eurot 60 senti majandamiskuluna remondifondi

eest ajavahemikul 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020.

3. Muus osas jätta avaldus rahuldamata.

4. Jätta XXXXXX korteriühistu, Irina Nikolase ja Alexander Seregini

menetluskulud nende endi kanda.

5. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad."

4. Jätta määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest alates.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXXXX korteriühistu (avaldaja) esitas 22. mail 2020 Viru Maakohtule avalduse,

milles palus 19. oktoobri 2020. a ja 14. jaanuari 2021. a täpsustusi ning muudatusi arvestades

Alexander Sereginilt (puudutatud isik I) ja Irina Nikolaselt (puudutatud isik II) solidaarselt

välja mõista 1334 eurot 12 senti. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda.

Avalduse kohaselt on puudutatud isikud XXXXXXX asuva korteri (korter) kaasomanikud.

Puudutatud isikutel on tasumata majandamiskulud alates 1. aprillist 2019 kuni 31. detsembrini

2020. Alates juuni 2020. a arvetest on majandamiskulu arvestatud lähtuvalt korteri üldpinnast

62,1 m2. Põhikirja p 4.2.6 kohaselt on arvete tasumiseks kehtestatud tähtaeg, mis on hea tava

järgi järgneva kuu viimane päev. Kuna puudutatud isik II tasus arveid, eeldas avaldaja, et

puudutatud isik II saab arved kätte postkastist.

Korteriomanike üldkoosoleku 18. mai 2010. a otsusega on neljandas trepikojas asuvate

korterite omanikele, kes kasutavad kaasomandi eset (nn taskuid), kehtestatud tasu 1 m2

kasutamise eest (hooldus, remontfond, küte), mis võrdub korteri 1 m2 hoolduse

maksumusega. Puudutatud isikute korter asub neljandas trepikojas. Seda korteriomanike

üldkoosoleku otsust ei ole vaidlustatud.

2. Puudutatud isik I ei tunnistanud avaldaja nõuet, kuna see on vähemalt osaliselt alusetu.

Puudutatud isik I palus kohustada avaldajat esitama kõik nõude aluseks olevad dokumendid.

3. Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isik II on avaldajale andnud oma elektronposti aadressi, kuid avaldaja arveid

puudutatud isikule II ei edastanud. Puudutatud isik II tasus arveid ulatuses, mida pidas

mõistlikuks. Puudutatud isik on maksnud arved 2019. a veebruari kuni septembri ning

novembri eest.

Ebaselge on võla tekkimise ajavahemik ja majandamiskulude arvestus. Majandamiskulud on

arvestatud korteri üldpinna suuruse 65,52 m2 järgi, kuid korteri üldpind on ehitusregistri

andmetel 62,1 m2. Lähtuda tuleb ehitisregistri andmetest. Seetõttu tuleb avaldajal

majandamiskulud ümber arvestada ning arved alates 2017. a-st parandada. Lisaks ei ole

avaldaja esitanud kohtule üldkoosoleku otsuseid ega protokolle.

Puudutatud isik II pöördus 26. novembril 2019 avaldaja poole, kuna korteriomanike

kaasomandis olev korterite vahesein on avariiseisundis ning see on puudutatud isikule ohtlik.

Avaldaja on teadlik, et korter on kasutuskõlbmatu. Puudutatud isik II ei ole kohustatud tasuma

teenuste eest, mida ta tegelikult avaldaja tegevuse tõttu tarbida ei saa. Puudutatud isik II on

halduskohtusse esitanud ka kaebuse kohustada Narva linna jätkama järelevalvemenetlust

avaldaja suhtes ning teha avaldajale kohustav ettekirjutus (haldusasja nr 3-20-1323).

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Maakohus rahuldas 29. juuni 2021. a määrusega avalduse osaliselt ning mõistis

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja majandamiskuluna ajavahemiku 1.

jaanuar 2020 kuni 1. november 2020 remondifondi maksete võlgnevuse 341 eurot 55 senti.

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.

Määruse kohaselt on avaldaja lõplikuks nõudeks majandamiskulud ajavahemikul

1. aprillist 2019 kuni 1. novembrini 2020. 31. detsembri 2020. a seisuga on võlg

1334 eurot 12 senti.

Usutav ei ole puudutatud isiku II väide, et avaldaja ei esitanud talle igakuiselt arveid ning talle

ei olnud teada tähtpäev, milleks arved tuli tasuda. Avaldaja selgituste kohaselt pannakse arved

korterite postkastidesse. Puudutatud isiku II väide, et kuna ta ei saa korteris elada ega vaata

seetõttu postkasti, ei vabasta teda avaldaja ees olevatest kohustustest. Heas usus tegutsev

korteriomanik peab oma postkasti kontrollima. Kui arvet ei ole esitatud, tuleb sellest

korteriühistut teavitada. Seejuures ei tähenda korteriomaniku poolt korteriühistule enda

elektronposti aadressi teatamine automaatselt seda, et korteriühistu on kohustatud edastama

arved elektrooniliselt. Lisaks on puudutatud isik II tasunud avaldajale kommunaalmakseid,

mis tõendab arvete kättesaamist.

2020. a oktoobri, novembri ja detsembri arvetel ei ole märgitud maksetähtaega. Avaldaja

põhikirja p 4.2.6 kohaselt peab korteriühistu liige regulaarselt (üks kord kuus), hiljemalt

kindlaksmääratud kuupäevaks, tasuma elamu majandamise jooksvate kulutuste katteks

sihtotstarbelisi makseid. Puudutatud isikutele oli eelnevate arvete põhjal teada, et arve

tasumise tähtpäevaks on järgneva kuu viimane päev. Võimalike ebaselguste puhul arvete

tasumise tähtajaja osas oleksid puudutatud isikud pidanud avaldaja või raamatupidajaga

kontakteeruma.

Puudutatud isiku II väiteid korteri seisundi kohta ei pidanud kohus asjakohasteks ning jättis

need seetõttu tähelepanuta.

Põhikirja p-de 4.2.6.5–4.2.6.12 järgi võetakse majandamis- ja hoolduskulude, elamu

remondifondi, avariifondi, prügiveo, halduskulude, reservfondi, laenu tagasimakse ning

kindlustuse arvestuse aluseks korteriomandi reaalosa ruutmeetrite arv ning üldkoosoleku

otsusega kehtestatud tasu suurus. Punktide 4.2.6.14 ja 4.2.6.15 alusel võetakse üldvee ja

trepikodade koristuse eest arvestuse aluseks üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsus jagatuna

proportsionaalselt elamu korteriomandite arvule.

5. novembri 2019. a üldkoosolekul otsustati suurendada remondifondi 50 sendini ruutmeetri

kohta. Kuigi dokumendi tõlkes ei ole seda kajastatud, on protokolli algdokumendi p-s 2.3

märgitud, et muudatus jõustub 1. jaanuaril 2020.

Vaatamata kohtu selgitustele, ettepanekutele ja puudutatud isikute vastuväidetele, ei ole

avaldaja esitanud muid üldkoosolekute otsuseid, kus oleks otsustatud arvestuste aluseks olnud

tariife, sh neid, mis olid aluseks enne 5. novembrit 2019 kehtestatud remondifondi

arvestusele. Seega on tõendatud üksnes remondifondi nõue alates 1. jaanuarist 2020

arvestusega 50 senti ruutmeetri kohta. Järelikult pidid puudutatud isikud tasuma remondifondi

341 eurot 55 senti (0,50 eurot × 62,1 m2 × 11 kuud) ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2020

kuni 1. novembrini 2020. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et sel ajavahemikul

puudutatud isikud majandamiskulude tasumise kohustust ei täitnud.

Avaldaja põhikirja p-de 4.2.6.1–4.2.6.3 kohaselt võetakse gaasi, elektri, vee ja kanalisatsiooni

arvestuse aluseks ühistu liikme poolt esitatud näidud. Põhikirja p 4.2.6.4 kohaselt tuleb ühistu

liikmel kütte eest tasuda vastavalt (eelmisel kuul tarbitud soojuse näitudele) tarnija poolt

esitatud arvele kinnistusraamatusse kantud korteriomandi reaalosa suuruse kohta, võttes

aluseks korteriomandi individuaalse soojakulujaoturi näidud (kui need on korteris

paigaldatud). Kuna avaldaja ise ei ole vee, elektri, kütuse teenuse tarnija, tuli tal näidata iga

arvestusperioodi kohta eraldi, milliseid teenuseid on avaldajale osutatud ning milline tasu

maksmise kohustus on avaldajale sellest tekkinud. Kohus selgitas avaldajale korduvalt, et

tema poolt koostatud raamatupidamise tõend ja tabel võla suuruse kohta ning puudutatud

isikutele esitatud arved ei tõenda võla olemasolu ega selle suurust. Avaldaja ei ole esitanud

andmeid ega arvestusi kolmandate isikute poolt avaldajale teenuste osutamise kohta. Kohus

ei saanud koguda tõendeid ka ise, kuna kohtule ei ole teada teenuste osutajad.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja palub 14. juulil 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

ning teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta

puudutatud isikute kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei võtnud maakohus arvesse novembri ja detsembri 2020. a eest

esitatud nõudeid ning jättis põhjendamatult tähelepanuta avaldaja 14. jaanuari 2021. a

avalduse nõude suurendamise kohta. Samuti ei saanud maakohus tugineda 5. novembri 2019.

a üldkoosoleku otsusele remondifondi arvestuse osas, kuna kohus ei ole seda

menetlusosalistega arutanud. Puudutatud isikud ega kohus ei ole nende arvestuste õigsust

kahtluse alla seadnud.

Avaldaja esitas maakohtule tõendid võla arvestuskäigu kohta. Avaldaja esitas lisaks

puudutatud isikutele igakuiselt esitatud arvetele ja detailsed raamatupidamistabelid võla

suurenemise kohta alates võla tekkimisest kuni 31. detsembrini 2020. Lisaks esitas avaldaja

5. novembri 2019. a üldkoosoleku otsuse, väljavõtte 18. mai 2010. a üldkoosoleku otsusest

ning põhikirja tasu arvestamise korra kohta. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt.

Maakohus tegi avaldajale ettepaneku esitada tõendid kolmandate isikute poolt osutatavate

teenuste kohta, kuid menetlusosaliste vahel vaidlust osutatavate teenuste küsimuses ei olnud.

Seejuures ei ole kohus avaldajat kohustanud neid dokumente esitama (see oleks olnud suur

hulk raamatupidamisdokumente). Kui maakohtule jäi remondifondi arvestamise tariif

ebaselgeks (10 senti või 50 senti), pidanuks ta kohustama avaldajat esitama kohtule vastavaid

andmeid. Maakohus jättis tähelepanuta 18. mai 2010. a üldkoosoleku protokolli, millega

kinnitati tariifiks 10 senti. Seejuures ei ole puudutatud isikud tariifide põhjendatust

vaidlustanud.

Riigikohtu 16. juuni 2020. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10 on seotud kehtetu

korteriühistuseaduse § 151 lg-ga 1 ning käsitleb korteriomanike majandamiskulude

arvestamise vaidlust. Praeguses asjas sellist vaidlust ei ole.

Hagita menetluse eesmärgiks on menetlus läbi viia ökonoomsemalt, lihtsamalt ja kiiremalt

kui hagimenetlus. Maakohus, soovides kontrollida majandamiskulude arvestuse õigsust iga

korteri osas alates märtsist 2019 kuni detsembrini 2020, oleks pidanud põhjendama, millisel

kaalutlusel jätab ta hagita menetluse eesmärgid ja ülesanded arvesse võtmata.

Kuna avaldajate menetluskulu 535 eurot tekkis menetluse venitamise tõttu (sh puudutatud

isikutest tingituna), on maakohtu otsustus jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

ebaõiglane. Avaldaja oli mh sunnitud osalema istungil, vastama kohtu ettepanekutele.

6. Puudutatud isik I ei ole määruskaebusele vastanud.

7. Puudutatud isik II palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse

muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja nõue on põhjendamata ja tõendamata. Nii puudutatud isik I kui ka kohus pöörasid

sellele tähelepanu. Avaldaja ei ole esitanud selgeid andmeid võla tekkimise ajavahemiku ega

arvestuste kohta. Makseteatised ja protokollid ei tõenda võla suurust.

Kuna avaldaja ei ole vee, elektri ja kütte tarnija, pidi avaldaja tõendama iga ajavahemiku

kohta eraldi, milliseid teenuseid on avaldajale osutatud ning milline tasu maksmise kohustus

on avaldajale sellest tekkinud. Kohus selgitas avaldajale korduvalt, et avaldaja koostatud

raamatupidamise tõend ja tabel ning arved ei tõenda võla olemasolu ega selle suurust.

Avaldaja on ise otsustanud, et tema nõue on põhjendatud ning täiendavaid tõendeid ei ole vaja

esitada. Kohus ei saanud koguda tõendeid omal algatusel, kuna kohtule ei ole teada teenuste

osutajad.

Ebaõige ja põhjendamatu on see, et kõik majandamiskulud on arvestatud korteri 65,52 m2

suuruse

üldpinna

järgi.

Korteri

üldpind

on

ehitusregistri

andmetel

62,1

m2.

Majandamiskulude arvestamisel tuleb lähtuda ehitisregistrist andmetest (62,1 m2).

Korteriühistu juhatuse otsus arvestada majandamiskulusid ehitusregistris märgitud andmetest

erinevalt on tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 7). Alates 2020. a juuni eest

esitatud arvetes on avaldaja lähtunud korteri üldpinnast 62,1 m2. Vaatamata sellele ei ole

avaldaja teinud parandusi eelneva perioodi arvete kohta.

Kui kohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada, palub puudutatud isik II saata asi uueks

läbivaatamiseks tagasi maakohtule eelmenetluse staadiumis.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja majandamiskulu (tasumata

remondifondi maksed) väiksemas ulatuses kui 372 eurot 60 senti. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega mõistab puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks

välja eelnimetatud majandamiskulu 372 eurot 60 senti (ajavahemiku 1. jaanuar 2020 kuni

31. detsember 2020 eest). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni

juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Avaldaja on määruskaebuses palunud tühistada maakohtu määruse täies ulatuses,

kuid määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et avaldaja sooviks vaidlustada määrust osas,

milles kohus avaldaja nõude 341 euro 55 sendi ulatuses rahuldas. Kuigi avaldaja hinnangul

on maakohus ka selle summa arvestanud ebaõigesti, mõistab ringkonnakohus avaldaja

määruskaebust siiski selliselt, et avaldaja vaidlustab määruse osas, milles jäi avaldus

rahuldamata. Osas, milles maakohus avalduse rahuldas, ei riiva ega kitsenda maakohtu

määrus ka avaldaja õigusi. Ringkonnakohus kontrollib seega maakohtu määrust osas, milles

avaldus jäi rahuldamata.

11. Avaldaja nõuab puudutatud isikutelt põhikirja p-st 4.2.6 (I kd, tl 98–99) tulenevate

sihtotstarbeliste maksete tasumist, mis on käsitletavad korteriomandi- ja korteriühistuseaduse

(KrtS) mõttes korteriühistu majandamiskuludena. Avaldaja on menetluse käigus esitanud

taotlused põhinõude suurendamiseks, kuna puudutatud isikud ei ole pärast avalduse kohtusse

esitamist majandamiskulusid tasunud. Avalduses nõudis avaldaja puudutatud isikutelt

solidaarselt põhivõla 737 euro 83 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 11 euro 18 sendi

väljamõistmist (majandamiskulud alates 1. märtsist 2019 kuni 30. aprillini 2020; I kd, tl 3),

19. oktoobri 2020. a avalduses palus avaldaja mõista puudutatud isikutelt solidaarselt välja

1000 eurot (majandamiskulud ajavahemikul alates 1. aprillist 2019 kuni 30. septembrini

2020; I kd, tl 93) ning 14. jaanuari 2021. a avalduses 1334 eurot 12 senti (majandamiskulud

ajavahemikul 1. aprillist 2019 kuni detsembrini 2020; I kd, tl 135).

11.1. Maakohus ei ole avaldaja 14. jaanuari 2021. a nõude suurendamise taotluse osas selget

seisukohta võtnud. Samas on maakohus selle taotlusega siiski osaliselt arvestanud, mida saab

järeldada määruse põhjendustest, milles maakohus leidis, et puudutatud isikutel tuleb maksta

majandamiskuluna remondifondi mh 2020. a oktoobri- ja novembrikuu eest. Kuigi

TsMS § 376 lg 4 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) järgi ei peeta põhinõude suurendamist

avalduse muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise kohta juba enne

lahendi tegemist selget seisukohta võtma. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik selleks, et

puudutatud isikutel oleks selge, milline on menetluses olev nõue. Samas esitas puudutatud

isik II praeguses asjas avaldaja 14. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi kohta seisukoha 27.

jaanuaril 2021 (I kd, tl 146). Seega oli puudutatud isikule tagatud siiski võimalus esitada

avaldaja nõude suurendamise kohta oma seisukoht. Võimalikke vastuväiteid suurendatud

nõudele oleks puudutatud isikutel olnud võimalik esitada ka maakohtu määrust vaidlustades.

11.2. Kuna maakohus on avaldaja 14. jaanuari 2021. a avaldust asja lahendamisel

2020. a oktoobri- ja novembrikuu remondifondi osas arvesse võtnud ning puudutatud isikule

oli tagatud võimalus esitada selle kohta oma seisukoht, leiab ringkonnakohus, et maakohus

jättis põhjendamatult puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja mõistmata remondifondi võla

2020. a detsembri eest. KrtS § 40 lg 1 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel

perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et avaldaja 2020. a remondifondi nõude osas tuleb lähtuda 5. novembri 2019. a

korteriomanike üldkoosoleku otsusest, millega kehtestati remondifondi makse suuruseks

0,50 eurot/m² vastavalt korteriomaniku korteri suurusele (I kd, tl-d 32–34). Võttes arvesse, et

puudutatud isikute korteri suurus on kinnistusraamatu andmetel 62,1 m2, tuleb puudutatud

isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja mõista majandamiskuluna remondifondi maksete

tasumata osa 372 eurot 60 senti (0,50 eurot × 62,1 m2 × 12 kuud) ajavahemiku 1. jaanuar 2020

kuni 31. detsember 2020 eest.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 649

ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu

määruse muus osas tühistamiseks või muutmiseks.

Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

avaldaja nõue ülejäänud osas (sh remondifondi nõude osas ajavahemikul 1. aprillist 2019 kuni

31. detsembrini 2019) selge ning tõendatud. Avaldaja ei ole välja toonud, kuidas ja mille

alusel on nõue kujunenud. Samuti ei nõustu ringkonnakohus avaldaja väitega, et

menetlusosaliste vahel puudus vaidlus nõude kujunemise üle. Puudutatud isikud on korduvalt

avaldaja nõude kujunemisele vastu vaielnud (I kd, tl-d 55, 115, 134). Avaldaja on ka ise

möönnud, et puudutatud isikud avaldaja nõuet ei tunnista (I kd, tl-d 135–136). Kuivõrd

menetlusosalised vaidlesid selle üle, milline on majandamiskulude põhjendatud ulatus, leidis

maakohus õigesti, et avaldaja pidi tõendama, et puudutatud isikutel oli kohustus tasuda

majandamiskulude eest, samuti kohustuse suurust (TsMS § 230 lg 1 koosmõjus §-ga 477

lg 1).

12.2. KrtS 40 lg 1 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi

ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. KrtS § 40 lg-s 2 sätestatud tingimustel

ja korras võib korteriühistu põhikirjaga ette näha sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust

erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel. KrtS § 41

lg 1 kohaselt koostab ühistu juhatus majanduskava igaks majandusaastaks, mis koosneb

samas lõikes loetletud osadest, mh märgitakse kavas korteriomanike kohustuste jaotus

majandamiskulude kandmisel ning reservkapitali ja remondifondi tehtavate maksete suurus

(KrtS § 41 lg 1 p-d 3 ja 4). Majandamiskavas võib jätta kindlaks määramata üksnes tegelikust

tarbimisest sõltuvad majandamiskulud, kui korteriomanike kokkuleppe või korteriühistu

põhikirjaga on ette nähtud selliste kulude tasumine pärast kulude suuruse selgumist

(KrtS § 41 lg 2). KrtS § 41 lg 3 kohaselt kehtestab majanduskava korteriomanike üldkoosolek.

Eelmärgitust lähtudes saab sellist liiki majandamiskulude suurust, mis ei sõltu vahetult

tegelikust tarbimisest (nt remondifond, haldus- ja hoolduskulu), tõendada eelkõige selle

korteriomanike üldkoosoleku otsusega, millega vastavad kulud ja nende jaotus kindlaks

määrati. Avaldaja on kohtule esitanud üksnes 5. novembri 2019. a üldkoosoleku otsuse (I kd,

tl-d 32–34), millega on tõendanud 2020. a remondifondi nõue. Ringkonnakohus märgib, et

kuigi 5. novembri 2019. a üldkoosoleku otsusega suurendati alates 1. jaanuarist 2020

remondifondi makse suurust 10 sendilt 50 sendile kuus, ei ole sellega tõendatud avaldaja

remondifondi nõue 2019. a-l. 2019. a remondifondi nõude tõendamiseks pidi avaldaja esitama

selle korteriomanike üldkoosoleku otsuse, mille alusel otsustati korteriomanikelt nõuda

remondifondi makset 10 senti kuus. Kuna avaldaja sellist otsust kohtule esitanud ei ole, leidis

maakohus õigesti, et avaldaja 2019. a remondifondi nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

maakohus põhjendamatult kontrollinud remondifondi nõuet ja makse suurust enne

1. jaanuari 2020, kuna puudutatud isikud ei ole remondifondi tariifile vastu vaielnud.

Puudutatud isikud on avaldusele tervikuna vastu vaielnud ning nende esitatud vastuväidetest

ei nähtu, et nad avaldaja nõudeid mingis ulatuses tunnitaksid. Samuti ei ole kohus avaldaja

enda poolt määruskaebuses viidatud TsMS § 477 lg 5 järgi hagita menetluses seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui

seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse

vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud

vastuväiteid. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub

selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes

väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja

lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et

menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada vastuväiteid või täiendavaid tõendeid.

Järelikult olukorras, kus puudutatud isikud ei ole vaidlustanud remondifondi tariifi eraldi,

kontrollis maakohus põhjendatult mh remondifondi nõude kujunemist enne 1. jaanuari 2020.

Sarnaselt ei ole avaldaja esitanud muid korteriomanike üldkoosoleku otsuseid, mis tõendaksid

muude üldkoosolekul kindlaks määratud majandamiskulude nõuet (sh haldus- ja

hoolduskulu). Ringkonnakohus märgib, et avaldaja esitatud valikulist tõlget 18. mai 2010. a

protokolli kohta (I kd, tl 67) ei saa käsitleda 18. mai 2010. a korteriomanike üldkoosoleku

otsusena, mis tõendaks hoolduskulu nõuet. Seda ei tõenda ka avaldaja juhatuse poolne

dokument elamu neljanda trepikoja hoolduskulu arvestuse kohta (I kd, tl 68), kuna

majandamiskulude jaotamise üle on pädev otsustama korteriomanike üldkoosolek, mitte

juhatus (KrtS § 35 ja § 40 lg-d 1–2).

12.3. Korteriühistu poolt elamu majandamiseks ostetud teenuste (sh kütte) puhul pidi

avaldaja

tõendama,

kui

suured

olid

tervikuna

korteriühistu

majandamiskulud

1. aprillist 2019 kuni 31. detsembrini 2020, st ajavahemikul, mille eest ta majandamiskulu

tasumist nõudis. Eelduslikult oli avaldajal võimalik oma raamatupidamisdokumentidega

tõendada, kui palju oli korteriühistu kohustatud vastavatele teenuseosutajatele kõnealuse

ajavahemikul osutatud teenuste eest tasuma. Avaldaja ei ole nõude tõendamiseks esitanud

kohtule ühtegi eelnimetatud raamatupidamisdokumenti. Ringkonnakohus märgib, et selliste

raamatupidamisdokumentide alusel ei kontrolliks kohus iga korteriomaniku poolt tasumisele

kuuluva majandamiskulu suurust, vaid seda, kui palju peab konkreetne korteriühistu liige

(puudutatud isik) majandamiskulude eest maksma.

12.4. Ringkonnakohus rõhutab, et ainuüksi sellest, et korteriühistu (avaldaja) esitab oma

liikmele (puudutatud isikutele) arve majandamiskulude tasumiseks, korteriühistu liikmele

kohustusi ei teki (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p-d 13–

14). Järelikult ei saanud avaldaja puudutatud isikutele arvete (I kd, tl-d 17–31, 109–113, 138–

140) esitamisega tõendada seda, kui palju pidid puudutatud isikud majandamiskulude eest

tasuma. Samuti ei tõenda avaldaja nõuet raamatupidaja poolt koostatud dokumendid, sh

tabelid (I kd, t-d 4–5, 16, 95, 141, 153), ning määruskaebusele lisatud aktid avaldaja finants-

ja majandustegevuse kohta (I kd, tl-d 202–213).

12.5. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus korduvalt avaldajale eelmärgitud

tõendamiskoormist ja -võimalusi selgitanud (I kd, tl-d 10 pöördel, 149), st tema kohustust

tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, kuid avaldaja ei ole seda teinud. Arvestades

maakohtu selgitusi, ei saanud avaldajale jääda tema tõendamiskoormis ebaselgeks ning kohtu

ettepaneku täitmata jätmisel võttis avaldaja riski, et tema avaldus võib jääda tõendamatuse

tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et hagita menetluse uurimispõhimõte

(TsMS § 477 lg-d 5 ja 7) ei võta menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike

asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust. Kohtu roll tõendite kogumisel on küll aktiivsem

kui hagimenetluses (vt ka Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071,

p 17.2).

12.6. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka muud selles esitatud väited, sh väited

maakohtu kohtuniku vigade kohta menetluse juhtimisel.

12.7. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust.

Arvestades avalduse ja määruskaebuse osalist rahuldamist ja nende rahuldamise ulatust, peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetlusosaliste

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellisest

menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest