2-21-6482/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-6482

Tsiviilasi

Tallinna linna avaldus Y ja X hooldusõiguse

äravõtmiseks alaealise lapse suhtes, lapsele eestkostja

määramiseks ja suhtlusõiguse piiramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinna linna Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu

määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu (registrikood 75014267), lepingulised esindajad

Ly Rüüs ja Helja Eomois

Puudutatud isikud:

C (laps) (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Natalja

Santaševa

Y (ema) (isikukood XXXXXXXXX)

X (isa) (isikukood XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) 17. ja 18. jaanuaril

2022 esitatud dokumentaalsed tõendid (videosalvestised ning Politsei- ja

Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a vastus päringule).

2. Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-6482

osas, millega maakohus jättis rahuldamata Tallinna linna avalduse Y ja X

suhtlusõiguse piiramiseks C suhtes. Teha tühistatud osas uus määrus, millega

rahuldada Tallinna linna avaldus selles osas ning lõpetada X suhtlusõiguse teostamine

lapse C suhtes ja piirata Y suhtlusõigust lapse C-ga vastavalt kohtumääruse

tervikresolutsioonis märgitule.

3. Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-6482 on jõustunud

osas, millega võeti Y-lt ja X-lt täielikult ära hooldusõigus lapse C suhtes ning määrati

lapse C eestkostjaks Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu).

4. Rahuldada Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) määruskaebus

osaliselt.

5. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada avaldus osaliselt.

2 (9)

5.2. Võtta Y-lt täielikult ära vanema hooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus)

alaealise lapse C suhtes.

5.3. Võtta X-lt täielikult ära vanema hooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus)

alaealise lapse C suhtes.

5.4. Määrata alaealise lapse C eestkostjaks Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu) kuni lapse täisealiseks saamiseni.

5.5. Eestkostjale kuulub C esindusõigus, isiku- ja varahooldusõigus ning

otsustusõigus.

5.6. Eestkostja on alaealise lapse C seaduslik esindaja ja on kohustatud hoolitsema

C kasvatamise, hariduse omandamise, ülalpidamise ja vara eest ning aitama

kaasa lapse enesearendamisele; esitama kohtule kirjaliku nimekirja

eestkostetava vara kohta 25. oktoobriks 2021; ning esitama kohtule iga aasta

27. septembriks aruande eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude

ülesannete täitmise kohta.

5.7. C võib ilma eestkostja nõusolekuta teha mitmepoolseid tehinguid, millest

tulenevad kohustused täidetakse kohe ja millest ei teki eestkostetavale

otseseid tsiviilkohustusi ja mille eestkostetav täitis vahenditega, mille andis

talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks eestkostja või viimase

nõusolekul kolmas isik.

5.8. Lõpetada X suhtlusõiguse teostamine lapse C suhtes kuni lapse täisealiseks

saamiseni.

5.9. Piirata Y suhtlusõigust lapse C-ga kuni lapse täisealiseks saamiseni,

võimaldades Y-l suhelda C-ga vaid Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu) ja Y vahel eelnevalt kokku lepitud aegadel ja kohas ning

Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) juuresolekul.

5.10. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud C-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja

kulud maa- ja ringkonnakohtus, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

5.11. Tühistada kohtumääruse jõustumisel Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud.

5.12. Saata määrus jõustumisest arvates kümne päeva jooksul Tallinna

Perekonnaseisuametile

hooldusõiguse

andmete

kandmiseks

rahvastikuregistrisse.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (avaldaja, kohalik omavalitsus) esitas

26. aprillil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palub Y-lt (ema) ja X-lt (isa) (koos

3 (9)

vanemad) ära võtta hooldusõigus C (laps) suhtes, piirata nende suhtlusõigust ja määrata

eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Avalduse kohaselt sai kohalik omavalitsus 22. veebruaril 2021 teada, et ema viibib koos lapsega

Mõisakülas probleemses peres, kus ei ole vastsündinud lapse jaoks turvaline. 26. veebruaril

2021 paigutati ema koos lapsega Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskusesse. Kohalik omavalitsus

tegi lapsevanemale ettekirjutuse. Lapse ema lahkus 5. märtsil 2021 koos lapsega turvakodust.

18. märtsi 2021. a teabe kohaselt läks ema hostelisse lapse isa juurde elama. 22. märtsil 2021

käisid vanemad lastekaitsespetsialisti vastuvõtul, kes tegi ettekirjutuse. 26. märtsil 2021

toimetati ema ja laps hostelist Tallinnas Lasnamäel asuvasse turvakodusse. Selgus, et ema ja

isa olid järjekordselt tülitsenud ning isa viskas kõik lapse ja ema asjad prügikasti. Ema lahkus

koos lapsega pikkadeks päevadeks turvakodust ja naasis alles hilisõhtul. 31. märtsil 2021

toimus ümarlaud. 12. aprilli 2021. a õhtul käis lapse isa turvakodu hoovis ja viis ära lapsevankri,

kuid tagastas selle hommikul. 14. aprillil 2021 teavitas lapse ema lastekaitsespetsialisti, et lapse

isa lubas ta ära tappa. Ööl vastu 15. aprilli 2021. a viskas lapse isa turvakodu aknasse kivi, mis

lendas lapse voodisse lapse pea kõrvale, mistõttu sai laps peahaavad. 15. aprillil 2021 paigutati

ema ja laps Tallinna Laste Turvakeskuse ema ja lapse turvakodusse. 16. aprillil 2021 saabus

teade, et ema on lapsega lahkunud, jalas võõrad jalanõud ja kaasa võetud lapse kahe kuu

toiduvaru. Ema jäi sellest ajast saadik telefoni teel kättesaamatuks ning tema asukoht ei olnud

teada. 21. aprillil 2021 andis lapse isa teada, et ema on lapsega Rakvere kandis sõbranna juures

ning samal päeval leitigi ema koos lapsega sealt. 22. aprillil 2021 kirjutas ema avalduse, mille

kohaselt ta on nõus, et laps viibib Tallinna Lastekodu väikelaste turvakodus.

Vanemad ei suuda tagada lapsele turvalist ja arengut toetavat kasvukeskkonda ning neil puudub

arusaam väikese inimese haavatavusest, sõltuvusest oma hooldajast ja järjepideva arengut

vajava toe ja turvalisuse vajadusest ning lapse hooldamisest, kasvatamisest ja ravimisest. Lapse

isa on kandnud pikaaegset vanglakaristust röövkallaletungi eest. Lapse emalt võeti

17. septembri 2015. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-4846 ära hooldusõigus kahe esimese

lapse suhtes. Samuti võeti nii emalt kui ka isalt emale kolmanda ja neljanda lapse ning isale

esimese ja teise lapse suhtes ära hooldusõigus 9. juuli 2020. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-

20-1941. Vanemad ei ole teinud järeldusi ega ilmutanud empaatiat ja huvi lapse suhtes.

2. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Laps viibib hetkel hooldusperes. Esindaja

püüdis võtta ühendust vanematega, kuid tulemusteta. Vanemad ei ole tundnud huvi lapse

käekäigu vastu. Lapse ema eluviis ei sobi lapsele, sh puudub tal kindel elukoht. Lapse ema ei

ole ka täitnud korduvalt antud lubadusi teha oma elukorralduses muudatusi. Vanemad on jätnud

lapse ilma hoolitsusest ja kasvatusest ning ei ole suutelised pakkuma lapsele turvalist kodu,

samuti vajalikke tingimusi kasvamiseks ja arenemiseks.

3. Lapse ema ja isa seisukohta ei esitanud ega ilmunud ka ärakuulamisele.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohus võttis 28. septembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) lapse emalt

ja isalt ära hooldusõiguse lapse suhtes ning määras lapsele eestkostjaks avaldaja kuni lapse

täisealiseks saamiseni, kuid jättis rahuldamata taotluse piirata lapse ema ja isa suhtlusõigust.

Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi poolt määratud

esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole vanemad suutelised mõistma ega täitma

hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Nad on jätnud lapse hooletusse ning võivad oma

tegevuse või tegevusetusega püsivalt kahjustada lapse heaolu. Lapse ema on pärast iga lapse

sündi rännanud mööda Eestit, viibides kohtades, mis ei ole lapsele ega ka üldiselt elamiseks

kohased. Lapse isa ei ole suutnud hoiduda vägivaldsest käitumisest, sh on visanud kivi toa

aknasse, kus viibib laps. Kohalik omavalitsus on vanematele korduvalt teinud ettekirjutusi,

mida vanemad ei ole täitnud. Samuti on lapse ema korduvalt varjanud lastekaitse- ja

4 (9)

tugispetsialistide eest oma asukohta ning kumbki vanem ei tee nendega koostööd. Vanemad ei

ole lapse vastu huvi tundnud, lapsele ülalpidamist andnud ega soovinud kohtumenetluses

osaleda. Seega puudub vanematel nii tahe kui ka valmisolek lapse kasvatamiseks. Kuigi

vanematelt tuleb hooldusõigus ära võtta, siis oleks suhtlusõiguse piiramine ennatlik. Vanemate

ja lapse suhtlemine saab toimuda üksnes kokkuleppel lapse seadusliku esindajaga, s.o

eestkostjaga, vanemad ei ole seni soovinud lapse kohta teavet saada ega temaga suhelda ning

puudub teave selle kohta, et eestkostjal ja vanematel oleks vaidlusi lapsega suhtlemise osas.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osaliselt ning

teha uue määruse, millega võtta ära või alternatiivselt peatada lapse ema ja isa suhtlusõigus

kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus arvesse võtnud vanemate varasemat käitumist ega

tsiviilasja nr 2-20-1941 materjalidest nähtuvaid teiste laste eraldamise aluseks olnud asjaolusid,

sh kinnitavad Politsei- ja Piirivalveameti käsutuses olevad isa saadetud videod, et isa on vanema

lapse suhtes kasutanud vaimset ja füüsilist vägivalda. Samuti kirjutas ema avalduse, millega oli

nõus, et laps viibib turvakodus. Pärast seda ei ole vanemad kordagi lapse vastu huvi tundnud

ega osalenud kohtumenetluses. Arvestades vanematega seotud samasisulisi menetlusi

tsiviilasjades nr 2-15-4846 (esimene ja teine laps), 2-18-14444 (kolmas laps) ja 2-20-1941

(kolmas ja neljas laps) ning käesolevas tsiviilasjas (viies laps) esile toodud asjaolusid ja

tõendeid, ei lähtu suhtlusõiguse vanematele jätmine lapse huvidest. Vanemad ei ole võimelised

mõistma oma käitumise tagajärgi. Vanemliku huvi, hoole ja toe puudumine alates lapse sünnist

ning vanemate võimalik hilisem ettearvamatu välja ilmumine lapsega suhtluseks seab ohtu

lapse arengu ega võimalda ära hoida lapse huvide kahjustamist.

6. Lapsele määratud esindaja leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Avaldaja nõue

on esitatud ennatlikult, kuna vanemad suhtlusõigust ei kasuta ning eestkostjal on õigus ise

otsustada suhtlemise kord ja vajadusel suhtlusõigust piirata.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse vanemate

suhtlusõiguse piiramiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse,

millega rahuldab avaldaja avalduse selles osas ning lõpetab isa suhtlusõiguse teostamise lapse

suhtes ja piirab lapse ema suhtlusõigust lapsega vastavalt kohtumääruse tervikresolutsioonis

märgitule. Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse

õiguskaitse kohaldamise tühistamise osas. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² (koosmõjus TsMS §-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse

resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust

üksnes vanemate ja lapse suhtlusõigust puudutavas osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud

osas, milles vanematelt võeti täielikult ära hooldusõigus lapse suhtes ja määrati lapsele

eestkostja. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus

TsMS § 463 lg-ga 2) alusel jõustunud.

10. Avaldaja esitas 17. ja 18. jaanuaril 2022 uute dokumentaalsete tõenditena videosalvestised

ning Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a vastuse avaldaja päringule, mida maakohtu

5 (9)

menetluses ei esitatud. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi

asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja

need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

11. Kolleegium käsitleb esmalt maakohtu menetluslikke rikkumisi.

11.1. TsMS § 477

lg 9

järgi

edastatakse

hagita

menetluses

menetlusdokumendid

menetlusosalistele kohtu valitud viisil ning menetlusdokumendid tuleb kätte toimetada üksnes

juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuli TsMS § 479

lg 2 järgi kindlasti vanematele kätte toimetada määrused, mille peale sai esitada määruskaebuse

ja millega nende õigusi kitsendati. Samuti leiab kolleegium, et kuna avalduses on esitatud nõue

vanemate vastu ning kohtul on praeguses vanema õigusi lapse suhtes puudutavas asjas

TsMS § 558 lg 1 järgi kohustus lapse vanemad ära kuulata, siis tuli vähemalt kätte toimetada

ka avaldus ja kohtukutsed.

11.2. Maakohus toimetas vanematele avalduse, esialgse õiguskaitse määruse, menetlusse

võtmise määruse, riigi õigusabi andmise määruse ja kohtukutse ärakuulamisele kätte 15. juuni

2021. a määruse alusel avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, märkides, et e-

toimiku ega e-posti kaudu ei ole õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada (tl 51–53).

Kolleegium selgitab, et TsMS § 317 lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esimene keskne

eeldus see, et kohtule ei ole teada, kus on menetlusosalise elu- või viibimiskoht. Toimiku

materjalidest ei nähtu, milliseid toiminguid on maakohus teinud, selgitamaks välja vanemate

aadress/viibimiskoht. Kohus peab tegema vajadusel ka ise järelepärimisi menetlusosalise

viibimiskoha väljaselgitamiseks (vt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

179-14, p 11).

11.3. Samuti kasutas maakohus vaidlustatud määruse ja avaldaja määruskaebuse vanematele

kätte toimetamiseks vastavalt 12. novembri 2021. a määrusele avalikku kättetoimetamist (tl 80

ja pöördel). Maakohus märkis küll nimetatud määruses, et kohtul ei ole õnnestunud vanematele

menetlusdokumente kätte toimetada, kuid asja materjalidest ei nähtu, mida on maakohus

dokumentide kättetoimetamiseks veel teinud peale selle, et ta saatis menetlusosaliste e-posti

aadressidele kirja menetlusdokumentide e-toimikus nähtavaks tegemise kohta (tl 76).

Kolleegium selgitab, et otsustus avalikustada dokumendid väljaandes Ametlikud Teadaanded

tuleb TsMS § 317 lg 1 kohaselt teha määrusega ning määrust on vajalik ka põhjendada selliselt,

et kõrgema astme kohus saaks vajadusel kontrollida, kas avaliku kättetoimetamise eeldused olid

täidetud. Kuigi toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas lapse ema viidatud maakohtu kirja

kättesaamist (tl 79), ei olnud sellele maakohtu e-kirjale lisatud dokumente.

11.4. Samas leiab kolleegium, et TsMS §-s 317 sätestatu rikkumine ei anna alust maakohtu

vaidlustatud määruse tühistamiseks.

11.4.1. Nimelt on ringkonnakohus TsMS § 317 lg-t 2 järgides pöördunud avaldaja kui kohaliku

omavalitsuse üksuse poole, kuid avaldajale ei olnud teada vanemate viibimiskoht ega ole tal

olnud kontakti lapse isaga (tl 83 ja pöördel). Samas tõi avaldaja esile e-posti aadressi, mille

kaudu oli viimati lapse emaga kontakt ning lapse ema vastas e-kirjale, millega ringkonnakohus

saatis viidatud e-posti aadressile menetlusdokumendid, kuid lapse ema seisukohta tähtaegselt

ei esitanud (tl 82 ja 86–87). Samuti püüdis ringkonnakohus TsMS § 558 lg 1 järgi lapse ema

ära kuulata, toimetades sama e-posti aadressi kasutades talle kätte kutse ärakuulamisele

ringkonnakohtus (tl 106), kuid lapse ema kohtusse ärakuulamisele ei ilmunud. Lapse ema ei ole

ka maakohtu määrust vaidlustanud.

11.4.2. Lapse isale saatis ringkonnakohus dokumendid tähitud kirjaga rahvastikuregistrisse

kantud aadressil, kuid need tulid tagasi märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“ (tl 107–

108). Samuti püüdis ringkonnakohus lapse isaga ühendust võtta teadaoleval telefoninumbril,

kuid see ei olnud kasutusel. Lisaks palus ringkonnakohus pärast lapse emaga ühenduse saamist

lapse emal lisaks enda elukoha ja sidevahendite andmete avaldamisele anda informatsiooni ka

6 (9)

lapse isa viibimiskoha ja sidevahendite andmete kohta (tl 87), kuid lapse ema ringkonnakohtule

ei vastanud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et dokumentide kättetoimetamiseks lapse

isale ei olnudki muud viisi, mistõttu on avalikul kättetoimetamisel lapse isa suhtes kehtivad

tagajärjed.

12. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas esineb alus vanemate ja lapse

suhtlemisõigusesse sekkumiseks. Maakohus leidis küll vaidlustatud määruse põhjendustes, et

vanemate suhtlus lapsega saab toimuda üksnes kokkuleppel eestkostjaga, kuid samas jättis

resolutsioonis suhtlusõiguse piiramise taotluse rahuldamata. Avaldaja on palunud

määruskaebuses vanematelt suhtlusõigus ära võtta või alternatiivselt suhtlusõigus peatada.

Vanema õiguste määramine lapse suhtes, mh vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega

suhtlemise korraldamine toimub TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5

kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab

perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 5 kohtul valida suhtluskorra reguleerimiseks vajaliku meetme

(vt ka Riigikohtu 5. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 22). Eelnev ei

tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada ulatuslikumalt, kui seadus näeb ette

vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena. Kolleegium märgib, et suhtlusõigust saab

PKS § 143 lg 3 alusel piirata või selle teostamise lõpetada. PKS § 143 lg 3 sõnastusest ei nähtu

seadusandja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Praegusel

juhul on kolleegiumi hinnangul lapse huvides isa ja lapse suhtlusõiguse teostamine lõpetada

ning ema ja lapse suhtlemist piirata. Kolleegium põhjendab seda alljärgnevalt.

13. Vanema ja lapse suhtlusõiguse üldpõhimõtte sõnastab PKS § 143 lg 1, sätestades, et lapsel

on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda

lapsega isiklikult. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et nii lapsele kui ka vanemale kuulub

suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116

lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike

suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust

(Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Riik saab sekkuda

vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega

kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 17. novembri 2021. a

määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408/96, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii võib kohus

tulenevalt PKS § 143 lg-s 5 sätestatud viitest ka omal algatusel PKS § 143 lõike 3 alusel

suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada ning PKS § 143 lõike 31 mõttes piirata

suhtlusõigust nõudega, et suhtlemine peab toimuma kolmanda isiku juuresolekul.

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja vanema

õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed,

eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja

taastada (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15 ja seal

viidatud kohtupraktika). Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab

kohaldada tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt

Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14).

14. Kuigi maakohus on tuvastanud ja lapsele määratud esindaja ka vastuses määruskaebusele

märkinud, et vanemad ei ole seni lapse vastu huvi tundnud ega soovinud temaga suhelda, siis

ei nõustu kolleegium maakohtu ja lapse esindaja seisukohaga, et suhtlusõiguse piiramine oleks

vanemate puhul ennatlik. Ühtlasi näitab see, et vanematel puudub soov tunda oma last ja

säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Maakohus on tuvastanud ja avaldaja on

määruskaebemenetluses esile toonud konkreetsed asjaolud, mis annavad alust asuda

7 (9)

seisukohale, et vanemate lapsega takistusteta suhtlemine ei oleks lapse huvidega kooskõlas ning

see kahjustaks lapse tervist ja arengut.

14.1. Suhtlusõiguse piiramise või lõpetamise aluseks käesolevas asjas ei saa iseenesest olla

üksnes avaldaja esile toodu, et tsiviilasjades nr 2-15-4846, nr 2-18-14444 ja nr 2-20-1941 on

vanematelt võetud ära hooldusõigus või piiratud hooldusõigust nende teiste laste suhtes. Küll

aga kinnitab see koosmõjus teiste asjaoludega, et vanemad ei ole suutelised mõistma oma

tegevuse või tegevusetuse tagajärgi ega soovi olukorda muuta või ei ole võimelised oma

käitumist parandama.

14.2. Asjas esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest järeldub kolleegiumi hinnangul, et

isaga suhtlemine oleks lapsele ohtlik. Avaldaja on ringkonnakohtule esitanud videosalvestised,

mis tõendavad, et lapse isa on ennast samal ajal filmides kasutanud vanema lapse suhtes vaimset

ja füüsilist vägivalda. Samuti nähtub avaldaja esitatud väljavõttest lapse isaga seoses Politsei-

ja Piirivalveametis ajavahemikus 1. aprill 2021. a kuni 4. jaanuar 2022. a registreeritud

juhtumite kohta, et isa kuritarvitab alkoholi ning on sel ajal kujutanud ohtu iseendale ja teistele

(vt nt 31. juulil 2021 ja 5. septembril 2021 laekunud teated joobes olekus vahejuhtumi kohta

turvatöötajaga ja enese vigastamise soovi kohta; tl 96 pöördel ja 97). Ka praeguses asjas

tuvastas maakohus avaldaja esitatud teabele tuginedes, et 2021. a aprillis ajal, mil ema viibis

lapsega turvakodus, viskas lapse isa turvakodu aknasse kivi, mis lendas lapse voodisse lapse

pea kõrvale, mistõttu sai laps peahaavad. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse isa oleks suuteline

mõistma oma käitumise tagajärgi.

Eelnevat arvestades nõustub kolleegium avaldajaga, et lapse ja isa suhtlemine mõjuks lapsele

halvasti, mistõttu tuleb lapse heaolu ja arengu tagamiseks ning tervise kaitseks lapse ja isa

suhtlusõiguse teostamine lõpetada. Ühegi teise meetme kohaldamine ei tagaks lapse kindlat

ohutust, sh ei oleks lapse huvide kaitseks piisavaks abinõuks suhtlusõiguse lubamine üksnes

kolmanda isiku juuresolekul, sest viidatud intsident turvakodus annab tunnistust sellest, et oht,

et isa kahjustab oma tegevusega lapse tervist ja arengut, esineb ka ajal, mil last ümbritsevad

kolmandad isikud.

14.3. Avaldaja ei ole oma seisukohtades eristanud, milline oht last ähvardab, kui ta suhtleb ema

või isaga. Iga vanema puhul tuleb eraldi hinnata, kas suhtlusõiguse piiramine või selle

teostamise lõpetamine on põhjendatud. Avaldaja poolt kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu

ema vägivaldset käitumist oma laste suhtes. Kolleegium selgitab, et eelduslikult on lapse

huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab oma vanemaga suhelda. Vanematega

suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1 esimene lause. Sellega tuleb arvestada ka lapse ja

vanema suhtlust piiravate abinõude rakendamisel.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei ole ema lapsega koos olles taganud lapse heaolu, viibides

lapsega kohtades, mis ei ole lapsele sobilikud ning varjanud lastekaitse- ja tugispetsialistide

eest oma asukohta. Ema käitumine on olnud ettenägematu (lahkub imikuga pikkadeks

päevadeks turvakodust ja naaseb alles hilisõhtul; jääb telefoni teel kättesaamatuks ning tema

asukoht on teadmata), mis annab varasemate vahejuhtumite vältimiseks aluse suhtlusõiguse

piiramiseks. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul lapse huvide kaitseks vajalik, kuid

samas ka vanema õigusi arvestades piisav lapse ema suhtlusõiguse piiramine selliselt, et laps ja

ema suhtlevad sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Arvestades lapse vanust ja asjaolu, et

vanematelt on täielikult ära võetud hooldusõigus, saab suhtlemine toimuda avaldajaga kokku

lepitud aegadel ja kohas. Praeguseks ei ole teada, et eestkostja ja lapse ema vahel oleks seni

esinenud vaidlusi lapsega suhtlemise viisi, koha või aja üle, siis ei ole suhtlemise korra täpsem

reguleerimine vajalik.

14.4. Täiendava põhjendusena märgib kolleegium, et kuigi Riigikohus on leidnud, et kohus

võib PKS § 143 lg 3 järgi ka täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes

lapse heaolu tagamiseks hoiduma (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

8 (9)

1-6-12, p 19), ei oleks see lapse heaolu tagamiseks praegusel juhul piisav, sest asjas esitatud ja

maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et vanemad ei ole täitnud kohaliku omavalitsuse

üksuse tehtud ettekirjutusi ega teinud spetsialistidega koostööd (vt avaldaja 18. märtsi 2021. a

ettekirjutus lapse emale ning 21. aprilli 2021. a otsus lapse perest eraldamise, viibimise ja

suhtluskorra määramise kohta; tl 6–10). Seega on põhjust arvata, et nad ei täidaks ettekirjutusi

ka tulevikus või täidaks neid vaid osaliselt.

14.5. Neil põhjendustel leiab kolleegium, et lapse huvides on isa ja lapse suhtlusõiguse

teostamise lõpetamine ning ema ja lapse suhtlusõiguse piiramine selliselt, et ema saab lapsega

suhelda avaldaja ja lapse ema vahel kokku lepitud aegadel ja kohas ning avaldaja juuresolekul.

Avaldaja saab määrata seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku (PKS § 143 lg 31 teine

lause).

15. Kolleegium selgitab, et isa suhtlusõiguse teostamise lõpetamisel ja ema suhtlusõiguse

piiramisel arvestab ringkonnakohus üksnes kohtulahendi tegemise aja seisuga teadaolevate

asjaoludega. Tulenevalt TsMS § 480 lg 1 teisest lausest võib kohtulahendi muutmiseks

kohtusse pöörduda, kui kohtumääruse aluseks olnud asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt

muutunud.

16. TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 4771 lg 2 teise lausega peab

kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse

õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul eraldas maakohus 26. aprilli 2021. a

esialgse õiguskaitse määrusega lapse perekonnast, peatas vanemate hooldusõiguse lapse suhtes

ning piiras vanemate suhtlusõigust lapsega (tl 15 ja pöördel). Maakohus ei võtnud vaidlustatud

määruses seisukohta rakendatud esialgse õiguskaitse abinõude kohta. Selle puuduse saab

ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrusega kohaldatud

esialgne õiguskaitse tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel koosmõjus TsMS § 4771 lg 2 teise lausega

tühistada, sest pärast hooldusõiguse ja suhtlusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole

esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse ja suhtlusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd

Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18). Ringkonnakohus

täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni.

17. TsMS § 5631 järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku

perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest

arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks

rahvastikuregistrisse.

18. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus

19. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks

maakohtu menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta.

20. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et arvestades kohtuasja olemust ja määruskaebuse

osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta TsMS § 172 lg 1

alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja

kulud, mis tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Ringkonnakohus määrab lapsele riigi

õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastav

taotlus esitatakse. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt

kindlaks määrata.

21. Ringkonnakohus selgitab avaldajale, et riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 4 kohaselt on

riigilõivu tasumisest vabastatud eestkosteasutus vanema õiguste äravõtmise, alaealisele isikule

9 (9)

eestkostja määramise või muu tema pädevuses oleva lapse huvides esitatud avalduse esitamisel.

RLS § 59 lg 15 järgi tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel

tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule.

Kolleegium leiab eelnevat arvestades, et avaldajal ei tulnud riigilõivu määruskaebuselt tasuda.

Ringkonnakohtu andmetel on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot.

Seega on avaldajal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist.

TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti,

menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi

lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu

tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu

tagastamist.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)