3-20-2018/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2018

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 6. oktoobri 2020. a

otsuse nr 15.3-3.4/590-2 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks kaebaja 6. mai 2020. a

taotluse uuesti otsustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ning Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindajad Ragne Õunap ja Triinu Moora

Kaasatud haldusorgan Valga vald

esindaja Kätlyn Podiradt

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punktid üks kuni

neli ja tehas selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punkt viis ja teha

selles osas uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

5. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. veebruar 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 6. oktoobri 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/590-2 tunnistati

kehtetuks Vene Föderatsiooni kodanikust kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba (resolutsiooni

punkt 1), tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni

kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel

(resolutsiooni punkt 2) ja kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks Schengeni alale alates

lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni punkt 3).

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi PPA 6. oktoobri

2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 tühistamine ja PPA kohustamine otsustada uuesti kaebaja 6. mai

2020. a taotlus.

Kaebuse kohaselt on kaebajast tuleneva ohu hindamisel viidatud ka süütegudele, mis on

toimunud enam kui 20 aastat tagasi ning jäetud tähelepanuta, et karistatus nende tegude eest on

ammu kustunud. Kaebaja viimasel ajal toimepandud õiguserikkumised on olnud teise astme

kuriteod, mille eest mõistetud karistused on jäänud tunduvalt alla sanktsioonide keskmise määra.

Kaebaja on kogu oma elu Eestis elanud ning töötanud. Tema pikaajalise elaniku elamisloa

tühistamine ning Eestist väljasaatmine tooks kaebajale ning tema lähedastele kaasa raskeid

tagajärgi – abikaasadel puuduks võimalus normaalseks pereeluks, laps jääks ilma isa vanemliku

hoolitsuseta ning vajaliku abita jääks ka kaebaja ema.

Arusaamatu on PPA etteheide, et kaebaja ei ole lapsega alates 5. detsembrist 2020. a

kokkusaamisel käinud ega talle helistanud, samuti ei ole ta last majanduslikult toetanud. Kaebaja

viibis Tartu Vanglas ning tal puudus võimalus vabalt last külastada, samuti puudusid tal

vahendid, mille arvel last materiaalselt toetada.

Kaebaja ja tema lapse ema ei ela juba aastaid koos, kuid sellest ei saa järeldada, et isa ei oleks

last toetanud. Juhul, kui lahus elav vanem last ei toeta, on last kasvataval vanemal õigus nõuda

elatist vastavalt perekonnaseaduse sätetele. Abikaasa ei ole sellist nõuet esitanud, millest võib

järeldada, et kaebaja toetus lapsele oli piisav.

19. jaanuaril 2021 esitas kaebaja koopia lapse ema surma tõendist, mille kohaselt suri B 5.

detsembril 2020. Käesoleval ajal on kaebaja nende ühise lapse ainus elusolev vanem, kellel on

õigus ja kohustus alaealise eest hoolitseda. Kaebaja väljasaatmine tekitaks olukorra, kus tal ei ole

võimalust vanema kohustusi täita ning alaealine jääks ilma vanemliku hoolitsuseta. Vajadus

lapse eest hoolitseda ja tema elu korraldada kaalub üles kaebajast väidetavalt lähtuva ohtu Eesti

Vabariigi avalikule korral ja julgeolekule.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja

julgeolekule.

Tulenevalt karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus

saada mh politseiasutusel välismaalaste seaduses ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks väljastada

andmeid KarRS § 20 lg1 loetletud asutustele, siis eelkõige eesmärgiga vastavate

institutsioonidele seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Kustutatud ning arhiivi kantud

karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist, mistõttu on

olulised isikust tuleneva ohu analüüsimisel. Ohtlikkuse hindamisel lähtuti kaebaja poolt

täisealisena toimepandud süütegudest. Kaebajat on korduvalt vangistusega karistatud ning

karistuse eesmärgiks on isiku hälbelise käitumise lõppemine. Seega on PPA hinnangul olulised

ka need karistused, mis ei ole vangistused, kuivõrd on näha, et ka rahalised karistused ei ole

isikut suunanud õiguskuulekale teele. Kaebaja käitumismustrist on selgelt näha, et uue kuriteo

toimepanemine on väga suure tõenäosusega.

Teadaolevalt ei ole kaebaja siiamaani oma alaealise lapsega suhelnud ega tema ülalpidamises

osalenud. Kaebaja ei ole selgitanud sedagi, milles seisneb tema ema abivajadus, mida ainult

kaebaja saab teostada ning kuidas on kaebaja väidetavat abivajavat ema siiamaani abistanud.

Kaebaja väide Venemaal töökoha leidmise võimatuse kohta on paljasõnaline. Kaebajal ei ole ka

Eestis praegu tööd ja tal puudub sissetulek. Töötamise registri andmetel oli kaebajal viimane

pikaajaline töökoht aastal 2014, aastal 2018 on kaebajale vaid kahel korral töötasu makstud.

Vaatamata asjaolule, et kaebaja on väidetavalt elanud kogu elu Eestis, on ta omandanud vaid

eesti keele A1 taseme. Kaebaja on vanglaametnikele kinnitanud, et ta ei soovi eesti keelt edasi

õppida.

Arvestades kaebaja toimepandud kuritegude arvu, sagedust ja asjaolusid, katseaja nõuete

rikkumist, suhtumist toimepandud kuritegudesse, käitumist vangistuse ajal, vangla poolt

koostatud iseloomustust ja riskihinnangut ning kohtute seisukohti seoses kaebajaga, on kaebajast

lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine. Teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitsmise eesmärgil on põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja

pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2

alusel, kuna ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtumenetluse ajal

ilmnenud uutest asjaoludest ei nähtu, et kaebajast tulenev olemasolev oht avalikule korrale või

riigi julgeolekule oleks kadunud või vähenenud märkimisväärselt.

4. Valga Vallavalitsus kaasatud haldusorganina selgitas, et lastekaitsespetsialistide kogutud

andmetest ja fikseeritud kodukülastuse aktidest ei tule välja, et kaebaja oleks huvi tundnud oma

lapse vastu. Vald on korduvalt suhelnud A ja kaebaja praeguse elukaaslase Y, kes mõlemad on

väitnud, et kaebajal pole olnud huvi tänaseni suhelda oma lapsega. Arvestades, et laps kaotas

hiljuti oma ema ning lapse jaoks on A tema isa, ei osanud vald hinnata, milline võib olla lapse

reageering saades teada, et A ei ole tema bioloogiline isa.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 4. juuni 2021. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas PPA

6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 punkti 2 (ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks

väljasaatmisega Vene Föderatsiooni) ja punkti 3 (sissesõidukeelu kohaldamise kolmeks aastaks)

ning kohustas PPA-d kaebaja 6. mai 2020. a taotluse uuesti läbi vaatama.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja kriminaalkorras karistatud 11 korda, millest kehtivaid

karistusi on neli ning 12. mail 2021 vangistusest vabanemisel viibis ta vanglas kuuendat korda.

Väärteokorras on kaebajat karistatud kolmekümne ühel korral, millest vaidlustatud otsuse

tegemise ajal oli kehtivaid väärteokaristusi 19.

2000. aastal Eestis alalise elamisloa kasuks otsustamise ja Vene Föderatsiooni kodakondsuse

kasuks otsustamisega määratles kaebaja ennast Eesti õiguse mõttes välismaalasena.

7. Varasemalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud valdavalt varavastaste kuritegude eest

(salajased vargused grupis, ka varguse katsed, mootorsõiduki ärandamine, grupis röövi katse).

Viimast vangistust kandis kaebaja varavastase kuriteo eest, lisaks narkootilises joobes olles

mootorsõiduki juhtimise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Liitkaristuse määramisel

arvestati veel kindlustuskelmuse, alkoholi ebaseadusliku käitlemise eest ja varavastase kuriteo

eest määratud karistust. Kaebaja kuriteod on eriliigilised ja rasked ning on ajas muutunud

ühiskonnaohtlikumaks.

8. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema reaalne ja piisavalt

tõsine, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist

VMS § 241 lg 1 p‑st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‑st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem

tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku

õiguste riive suhtes. On ilmne, et kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise eeldused täidetud ja meede pole ebaproportsionaalne. Kaebaja süütegude loetelu

ilmestab tema suhtumist õiguskuulekasse käitumisse pikema aja vältel ning näitab kujunenud

käitumismustrit varavastastest kuni uimastitega seotud süütegudeni. Tegude ühiskonnaohtlikkus

ei ole ajas ka karistusõigusele spetsialiseerunud maakohtu hinnangul määravalt muutunud, kuna

kaebajat ei peetud võimalikuks ennetähtaegselt tingimis vangistusest vabastada.

9. PPA ei ole vaidlustatud otsuses aga vajalikul määral käsitletud haldusakti mõju kaebajale kui

lapsevanemale ega mõju kaebaja lapseealisele tütrele. Seetõttu sisaldab vaidlustatud otsus

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas kaalutlusviga, on

samaaegselt kaebaja õigusi rikkuv ja ka õigusvastane.

10. Puuduvad tõendid, mille alusel tuvastada, et õiguslikus mõttes ei ole kaebaja ainus

hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutab tema Eesti Vabariigist väljasaatmine oluliselt

alaealise heaolu. Tervemõistuslikkusest lähtudes peab lapseealise tütre ilma emata kasvatamine

mõjutama kaebaja käitumist ja vähendama määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja

riigi julgeolekule.

11. Kaebaja esitas 6. mail 2020 PPA-le taotluse, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu taotluse osas

mistahes seisukohavõttu vastustaja poolt. Vaidlustatud otsuse p 7 kohaselt on PPA vaidlustatud

otsuse tegemisega päädinud haldusmenetlust alustanud Tartu Vangla 18. detsembri 2019. a

taotlusel, millest kaebajat teavitati ja kaebaja esitas vastuväited 8. jaanuaril 2020. Seega ei ole

vaidlustatud otsust tehtud kaebaja 6. mai 2020. a taotluse alusel. Nõustuda ei saa vastustajaga, et

kuna pikaajalist elamisluba pikendada ei saa, siis oli tegemist pelgalt kaebaja asjakohatu

arvamusavaldusega, mida ei pidanudki haldusaktis kajastama. Kui haldusorgan peab taotleja

nõuet kohatuks või selliseks, mida kehtiv õigus ei luba rahuldada, siis tuleb uurimis- ja

selgitamiskohustuse raames taotlejale selgitada, mis on kohane nõue (nt tähtajalise elamisloa

väljastamise taotlus).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on PPA vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud kaebajast tuleneva

ohu avalikule korrale, samuti selle, et oht on tegelik ning piisavalt tõsine. Sisuliselt on sama

kinnitanud ka halduskohus, märkides, et muutunud asjaoludel ei oleks samasisulise otsuse

tegemine PPA poolt kaebaja ja tema perekonnaelu kaitse aspektist enam õiguspärane. Võrreldes

otsuse tegemise ajaga on muutunud asjaoluks see, et kaebaja lapse ema on pärast PPA 6.

oktoobri 2020 otsuse tegemist surnud. Siinkohal on halduskohus valesti hinnanud kaebaja seost

lapsega ja andnud ebaõige hinnangu kaebaja ja lapse võimalikule suhtele. Kaebaja ei ole

osalenud lapse kasvatamises ega toeta oma last majanduslikult.

Lapse hooldusõiguse osas on alustatud kohtumenetlust ja lapse suhtes on kaebaja hooldusõigus

peatatud kohtumenetluse jooksul kuueks kuuks, kuid mitte kauemaks kui 11. novembrini 2021.

Kaebaja vabanes vanglast 12. mail 2021 ning sellest ajast alates on ta lapsega korraldatud

kokkusaamistele

ilmunud

vaid

kahel

korral.

Kaebaja

abikaasa

kinnitas

Valga

lastekaitseametnikule, et kaebaja elab Narvas oma ema juures.

Halduskohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, suunates kohtuistungil korduvalt kaebajat

kaebuse täiendamisele kohustamiskaebusega. Samas ei ole selle nõudega võimalik saavutada

kaebuse eesmärki, kuna pikaajalise elaniku elamisluba on alaline ning seda ei saa pikendada.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

see rahuldamata.

Kaebaja hinnangul on arusaamatu seisukoht, et kaebajast lähtuv oht on sedavõrd suur, et see

kaalub üles nii kaebaja kui tema alaealise lapse huvid. Kahtlemata on õiguserikkumised

taunitavad, kuid kuriteod, mille toimepanemise eest on kaebaja süüdi mõistetud ei kujuta endast

ühiskonnale sedavõrd suurt ohtu, et see õigustaks alaealise huvide eiramist.

14. Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele Valga Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuse

rahuldada.

Kaasatud haldusorgan selgitab, et kaebaja ei ole tegelikult last kasvatanud ega osale lapse

kasvatamises ka käesoleval ajal. Kaebaja elab hoopis Narva linnas ja seetõttu ei saa asjaolu, et ta

on kantud lapse sünnitunnistusele lapse isana, olla vaidlusaluse PPA haldusakti tühistamise

aluseks.

15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja

selles osas uue otsuse tegemist, millega tühistada PPA 6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-

3.4/590-2 punkt 1, millega tunnistati kehtetuks kaebajale välja antud pikaajalise elaniku

elamisluba.

Halduskohus ei ole kaebust osaliselt rahuldamata jättes arusaadavalt põhjendanud, miks ta leiab,

et kaebajast lähtuv oht on piisav pikaajalise elaniku elamisloa tühistamiseks. Halduskohus ei ole

pööranud tähelepanu sellele, et Tartu Vanglas läbis 2020. aastal kuritegeliku käitumise

muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja pannud

toime distsiplinaarsüütegusid, teda iseloomustatakse kui viisakat ning korrektset suhtlejat ning ta

vastavalt talle pakutud võimalustele tööhõives ning ta avaldas soovi saada alalist tööd. Need

asjaolud kinnitavad, et viimase karistuse kandmise ajal toimusid olulised muutused kaebaja

ellusuhtumises.

Olukorras, kus vangla on iseloomustanud kaebajat positiivselt ja viidanud olulistele muutustele

tema käitumises ja ellusuhtumises, tulnuks selliseid asjaolusid haldusakti andmisel kaaluda.

Seda aga ei tehtud ning ka halduskohus ei ole kaalutusveale tähelepanu pööranud.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et ebaõige on kaebaja hinnang, et sotsiaalprogrammi „Õige Hetk“ läbiviinud

psühholoogi hinnangul mõistis kaebaja programmi läbimise tulemusena oma kuritegeliku

käitumise põhjusi ja õppis oma käitumist analüüsima. Vangla iseloomustusest nähtuvalt oli

psühholoogi hinnangul kaebaja programmis osalemiseks peamine väline motivatsioon – isikliku

täitmiskava täitmise kohustus. Psühholoogi antud hinnangust ei nähtu kaebaja tõsikindel tahe

ning piisvad teadmised enese elu seadusekuulekaks korraldamiseks. Tartu Maakohus ei pidanud

16. aprilli 2020. a määrusega asjas nr 1-19-6803 põhjendatuks vabastada kaebaja vangistusest

elektroonilisele valvega tingimisi enne tähtaega. Selleks ajaks oli kaebajal sotsiaalprogramm

läbitud, kuid maakohus leidis siiski, et kaebaja ei suuda mõelda oma tegude tagajärgedel ja on

alust karta uute kuritegude toimepanemist ning paraku ei nähtu materjalidest piisavad muutused

isiku hoiakutes ning selged teadmised ja plaanid, kuidas realiseerida oma seadusekuulekad

eesmärgid.

Arvestades, et kaebajal ei ole kogu täiskasvanuelu jooksul 23 aasta jooksul töötamise harjumust

tekkinud, on vähetõenäoline, et see tekkis viimase vangistuse jooksul nelja kuu jooksul

töötamisega.

17. Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele leiab Valga Linnavalitsus, et tal puudub pädevus

hinnata kaebaja ohtlikkust ja seetõttu ei saa kaasatud haldusorgan võtta seisukohta

apellatsioonkaebuse põhjendatuse osas.

18. 28. oktoobril 2021 esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse võtta dokumentaalse tõendina

haldusasja materjalide juurde ekspertiisiakti nr 21E-GE0840, millest nähtuvalt on kaebaja

99,99987% tõenäosusega E bioloogiline isa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Apellatsioonkaebuse esitasid nii vastustaja kui ka kaebaja. Kumbki vaidlustab halduskohtu

otsust osaliselt, kuid kokkuvõttes on vaidlustatud halduskohtu otsus tervikuna. Seega on vaidluse

all nii kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse

tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kui ka kaebaja 6. mai 2020. a taotluse PPA otsuse

resolutsiooniga lahendamata jätmise õiguspärasus. Ringkonnakohus hindabki PPA vaidlustatud

otsuse õiguspärasust selles järjekorras ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused.

20. Vaidlustatud otsusega tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks VMS § 241

lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Kaebaja hinnangul see nii ei ole ning halduskohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

21. Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjalikult selgitanud, miks ta peab kaebajat ohuks

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et

lähitulevikus võib kaebaja panna toime uusi õigusrikkumisi. Kaevatavas otsuses on kirjeldatud

nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude raskust, laadi kui ka võimaliku kordumise tõenäosust.

Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku 11 korral, neist nelja osas ei ole karistatus

kustunud. Viimati tunnistas Tartu Maakohus kokkuleppemenetluses 2. septembri 2019. a

otsusega asjas nr 1-19-6803 kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks

mõisteti 7 kuud vangistust, millele liitis varasema otsusega mõistetud vangistuse 2 aastat 3 kuud

27 päeva ja määras liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

22. Tartu Maakohus 16. aprilli 2020. a määrusega nr 1-19-6803 ei pidanud võimalikuks

vabastada kaebajat vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Maakohus selgitas, et kaebaja

on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja vanglas viibib 6. korda, seetõttu ei ole alust loota, et

karistus iseenesest või vangistus suudab isikut õiguskuulekal rajal hoida. Kaebaja hoolimatu

suhtumine õiguskorda nähtub ka kaebaja arvukatest liiklusalastest väärtegudest. Kaebaja

kuriteod on eriliigilised ja rasked, ei ole ette planeeritud, teod on ajas muutunud

ühiskonnaohtlikumaks.

Kuritegude

toimepanemise

ajendiks

on

sõltuvusprobleemid,

impulsiivsus, mõtlematus oma tegude tagajärjele, puudulik probleemide lahendamise oskus ja

materiaalse kasu saamise lootus. Kuritegude ampluaa on väga lai ja kaebaja kuritegeliku

käitumise suund tekitab muret. Kaebajaga seotud positiivsed asjaolud olid olemas ka varasemalt,

kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemisega.

23. Kustumata karistatusega kriminaalmenetlustes on kaebaja süüdi mõistetud veel katseajal

narkootilise ja psühhotroopse aine tekitatud joobes sõiduki juhtimises ja ebaseaduslikult ümber

ehitatud tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, samuti kindlustuskelmuses ning käibesse mitte

lubatud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises. Kõik need teod pani kaebaja toime vaidlustatava

otsuse tegemisele eelnenud pisut enam kui nelja aasta jooksul. Varem on kaebajat karistatud veel

korduvate varguste (grupis, sissetungimistega) ja varguse katsete eest, alaealiste kaasatõmbamise

eest kuritegude toimepanemisele, valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku

tungimise eest grupis, röövimise katse eest grupis, mis pandi toime relvana kasutatava muu

esemega ja mootorsõiduki ärandamise eest.

24. PPA on põhjendatult leidnud, et juba asjaolu, et kaebajat on 11 korral karistatud

kriminaalkorras ja 31 korda väärteokorras, kusjuures ta on korduvalt rikkunud kohtu määratud

katseaega, pannes toime uus kuritegusid, ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse

väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja vabadustesse.

Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka

tulevikus. Kaebaja on tema poolt toime pandud kuritegude eest karistuseks mõistetud vangistuse

kandmiseks viibinud kinnipidamisasutustes olulise osa oma elust, osa sellest juba enne

täisealiseks saamist. 2016. aastal, pärast enam kui kahe aasta pikkust vabaduses viibimist

karistati kaebajat taas tingimisi vangistusega katseajaga. Kuriteo pani ta toime ajal, kui tema

elukaaslane oli rase ning tingimisi vanglakaristus mõisteti kaebajale pärast lapse sündi. Kaks

aastat hiljem karistati teda uuesti tingimisi vangistusega. 2 kuud pärast kohtuotsuse tegemist,

rikkus kaebaja katseaega pannes toime uue kuriteo ning talle mõisteti reaalne vangistus. Ka

viimase toime pandud kuriteo eest karistati kaebajat reaalse vangistusega. Sellest nähtuvalt ei

motiveerinud kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht ega vastutus

perekonna eest.

Tartu Vangla 28. juuli 2020. a iseloomustusest ilmneb, et kaebaja vangistuses on läbinud

sotsiaalprogrammi, osalenud tööhõives ja omandanud eesti keele Al taseme. Kaebaja poolt uue

kuriteo toimepanemise tõenäosust on hinnatud keskmiseks. Kaebajal on laps, kelle emaga elas

kaebaja koos enne vangistust. Vangistuse ajal abiellus kaebaja teise naisega. Kuigi vangistuses

töötamine ja läbitud sotsiaalprogramm, ning distsiplinaarkaristuse puudumine kirjeldavad

kaebajat positiivselt, ei ole alust arvata, et kaebajast lähtuv oht oleks vähenenud. Kuritegude

toimepanemise tõttu ei saanud ta osaleda lapse kasvatamises ega perekonda toetada. Kaebajal on

ka varasemalt olnud lähedaste toetus, elukoht ja töökoht, kuid sellest hoolimata jätkas ta

kuritegeliku eluviisiga. Kaebaja riskikäitumist tõukavad tagant võlgnevused, töötamise

harjumuse puudumine, sõltuvusainete tarbimine, kriminaalkorras karistatud isikutega

suhtlemine, samuti enda süü pisendamine toime pandud tegude eest.

25. Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koheselt

lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks, on direktiivi 2003/109/EÜ

art 12 lg-st 1 tulenevalt nõutav tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine

(kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut,

elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii

positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja

konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud1.

26. Kaebaja on toime pannud nii esimese astme kuriteo kui ka arvukalt teise astme kuriteo

episoode. Talle määratud karistused, kriminaalhooldusmeetmed ega lähedaste toetus ei ole ära

hoidnud uute kuritegude toimepanemist. Riigikohus on leidnud, et isiku järjepidev

käitumismuster süütegude toimepanemise viisil, võib anda tunnistust tema reaalsest ja piisavalt

tõsisest ohtlikkusest2. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et arvestades kaebaja korduvat

õigusvastast käitumist ning ükskõikset suhtumist õiguskorda on vaidlustatud otsuses toodu

asjaolud piisavad, et hinnata kaebajast lähtuv oht tegelikuks, jätkuvaks ja piisavalt tõsiseks

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 1g 1 mõttes.

27. Kaebaja kujutab endast tegelikku ohtu ning temast lähtuv oht võib realiseeruda ka karistuse

kandmise järgselt vabaduses olles. Kaebaja poolt kuritegude toimepanemine on jätkunud pika aja

vältel, kusjuures tegude üldohtlikkus on ajas pigem suurenenud. Nii joobes sõiduki juhtimine kui

ise valmistatud ebaseadusliku tulirelva käitlemine on teod, millel võivad olla väga rasked

tagajärjed. Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatavas otsuses esile toodud asjaolud piisavad, et

pidada kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. Riigikohus on korduvalt leidnud,

1 vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, (p-d 19, 21 ja 34).

2 Vt RKHK 3. mai 2019 otsus asjas nr 3-18-89 (p 18).

et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb

ka tulevikus ohtlikuks3. Arvestades, et kaebaja käitumises ilmneb muster, milles majandusliku

kasu ajend viib teadliku õigusvastase käitumiseni ühes sõltuvusainetest tingitud kavatsemata

õigusvastase käitumise episoodidega, siis ei ole välistatud kaebaja poolt uute erinevate

õigusvastaste tegude toimepanemine. Kaebaja varasematest tegudest ilmneb, et seejuures on

lisaks teiste isikute varalistele hüvedele ohustatud ka teiste isikute elu ja tervis. Eelnev viib

järeldusele, et kaebaja ohtlikkus püsib ka karistuse ärakandmise järel. Seda järeldust ei lükka

ümber kaebaja käitumine vangistuse ajal ega sotsiaalprogrammide läbimine või keeleõpe

vanglas. Vastustaja on põhjendatult osutanud, et varasemalt ei suutnud kaebajat positiivselt

mõjutavad asjaolud (perekond, töökoht) hoida teda uute kuritegude toimepanemisest. Praegusel

juhul ilmneb vangla iseloomustusest, et kaebaja ei olnud ise sisemiselt motiveeritud

sotsiaalprogrammis osalemiseks ega edasiseks keeleõppeks. Seetõttu ei ole alust pidada kaebajat

positiivselt iseloomustavaid asjaolusid sedavõrd kaalukaks, et pidada uute kuritegude

toimepanemise riski neist lähtuvalt oluliselt vähenenuks.

28. Tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel

kaaluda välismaalase Eestis elamise kestust, tema vanust, puudutatud isikute kodakondsuseid,

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema

perekonnaliikmete jaoks ja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Vastustaja selgitusel kuuluvad kaebaja lähedaste hulka Eestis elavad ema, õde, vend, abikaasa ja

tütar. Kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4

mõttes on neist ainult abikaasa. Emaga puudub kaebaja eriline sõltuvussuhe. Suhted tütre emaga

katkesid ning kaebaja ei ole osalenud tütre kasvatamises ega teda majanduslikult toetanud.

Kaebaja abiellus vangistuse ajal ning puuduvad andmed, et kaebaja oleks praeguse abikaasaga

varem koos elanud. Seega oli abikaasa teadlik kaebaja kriminaalsest taustast ning

kodakondsusest, mistõttu tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises

riigis. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal

külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada.

Vene Föderatsiooni elama asumine ei ole takistuseks ka lapse toetamisel. Kokkuvõttes ei muutu

kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga.

Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga kaebaja

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on ja vajalik Eesti avaliku korra ja

julgeoleku kaitse eesmärgil. Kaebajast lähtuv tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on

tegelik ja piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa kehtetuks vastuolus kaebaja sooviga viibida

riigis, milles ta on küll üles kasvanud, kuid mille kodanik ta ei ole.

29. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine on õiguspärane. Ka halduskohus on selgitanud, miks ta vastustaja otsusega selles

osas nõustub. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohtu otsus kaebuse

rahuldamata jätmise osas põhjendamata.

30. Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus ühtlasi vastustaja seisukohta, et kaebajast lähtuv

oht lubas VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel kaaluda kaebajale koheselt sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist.

Riigikohus on selgitanud, et perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu

kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse

võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest

tähendust

või

samaväärset

kaalu

elamisloa

kehtetuks

tunnistamisel.

Seetõttu

on

3 Vt RKHK 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19).

lahkumisettekirjutuse

tegemise

ja

sissesõidukeelu

kohaldamise

menetluses

korrektsel

ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse

seisukohalt. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on

kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste

esitamist. Igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu

pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.4

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaebajast tulenevat reaalset ja jätkuvat ohtu avalikule

korrale piisavalt põhjendanud. Lahkumisettekirjutust ei ole tehtud automaatselt. Kaebajat

teavitati ka sellest, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega koos võib vastustaja teha kaebajale

lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Kaebaja sai esitada oma vastuväited ning

tegigi seda. Ringkonnakohus ei korda siinkohal põhjendusi vastustaja poolt kaebajast lähtuvale

ohule antud hinnanguga nõustumise kohta.

31. Kaevatavas otsuses lähtus PPA kaebaja ohtlikkusest nii lahkumisettekirjutuse tegemist selle

vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata ja ka kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamisel.

Samas on vastustaja kaalunud ka muid asjaolusid. PPA on sissesõidukeeldu põhjendades

märkinud, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin pikaajaliselt elanud, tal on sidemed Eestis elavate

isikutega. Samas ei ole kaebaja teinud pingutusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Eesti keele

õpingutega alustas kaebaja alles viimase vangistuse ajal, kusjuures pärast A1 taseme saavutamist

avaldas vangla ametnikele, et ei soovi õpingutega jätkata. Kuigi teise riiki elama asumine võib

olla kaebajale emotsionaalselt keeruline, on tal olemas eeldused Vene Föderatsioonis hakkama

saamiseks. Varem ei ole töökoha, elukoha ja lähedaste olemasolu takistanud kaebajal uusi

kuritegusid toime panemast.

32. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et vastustaja tuvastatud asjaolude ning kaebaja

varasema käitumise pinnal ei ole piisavalt alust loota, et Eesti Vabariiki jäädes kaebaja enam

kuritegusid toime ei pane. Kaebajast lähtuv oht on tõsine ja tegelik. Kaebaja poolt toime pandud

kuriteod on eriliigilised, ta ei hinda teiste isikute varalisi õigusi ega arvesta teiste isikute tervise

ja elu kaitse vajadusega. Seetõttu ei ole alust pidada lahkumisettekirjutuse tegemist ja

sissesõidukeelu kohaldamist õigusvastaseks.

33. Kuna kaebajale ei antud vabatahtliku lahkumise tähtaega, vaid tehti sundtäitmisele kuuluv

lahkumisettekirjutus, siis oli lubatav kohaldada sissesõidukeeldu kuni viieks aastaks. VSS § 74 lg

3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks perioodiks, kui

viieaastane sissesõidukeeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

PPA leidis, et kuna kaebaja kujutab endast tegelikku, jätkuvat ja piisavalt tõsist ohtu avalikule

korrale, siis on sissesõidukeelu kohaldamine vajalik. Kaebajal on võimalus Eesti Vabariiki tagasi

pöörduda juhul kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ja ta on edukalt taotlenud

Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba pärast kolmeaastase sissesõidukeelu tähtaja saabumist.

Seega on vastustaja kaalunud sissesõidukeelu proportsionaalsust ning pidanud põhjendatuks

kehtestada sissesõidukeeld lubatava sanktsiooni keskmises määras.

34. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal halduskohtuga nagu ei oleks PPA vaidlustatud otsuses

vajalikul määral käsitletud haldusakti mõju kaebaja kui lapsevanema aspektist ja kaebaja

lapseealisele tütrele. Vastupidi, vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ei ole osalenud lapse

kasvatamise ega teda muul viisil toetanud ning suhted lapse emaga on lõppenud. 8. jaanuari

2020. a seisukohas on kaebaja küll väitnud lapse ülalpidamises osalemist, kuid ei ole ei

haldusmenetluses ega hiljem kohtumenetluses suutnud seda väidet tõendada. Samas kaasatud

haldusorgani kinnitusel haldusmenetluses lapse ema eitas kaebaja osalemist lapse ülalpidamises.

Seega ei olnud alust tuvastada kaebaja ja lapse vahel perekondlikke sidemeid.

4 Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p-d 32-34).

35. Vaidlust ei ole selles, et kohtul on ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides

kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega

võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule

muutub. Seega tuleb kohtumenetluses arvestada pärast PPA kaevatava otsuse tegemist muutunud

asjaoludega. Kaebaja hinnangul on asjas määrava tähendusega, et kaebaja tütre ema suri

5. detsembril 2020 ning kaebaja on seega lapseealise tütre ainus seaduslik esindaja, kellest sõltub

lapse heaolu. Vastavalt ei ole õigustatud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja

sissesõidukeelu kohaldamine ega isegi mitte pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine.

Ringkonnakohus kaebaja ja halduskohtuga ei nõustu.

36. Valga Vallavalitsuse kohtumenetluses esitatud arvamustest nähtuvalt elab kaebaja tütar A

juures. A on ema endine elukaaslane, kellega neil on kolm ühist last. Kaebaja tütar peab A oma

isaks ega teadnud või tundnud kaebajat. Pärast kaebaja tütre ema surma võttis kaebaja Aga

ühendust ja palus, et viimane ei algataks toiminguid, mis takistavad kaebaja vanglast

ennetähtaegset vabastamist. Tütre vastu ta huvi ei tundnud. Hiljem on Valga Vallavalitsus

korraldanud kaebajale kohtumisi tütrega, millele kaebaja on kohale ilmunud kahel korral.

Kaebajal puudub endiselt tihe side tütrega, samuti ei ole neil kiindumussuhet. Erinevalt

vangistuse ajal avaldatust ei ole kaebaja asunud elama Valga linna, vaid elab Narva linnas.

Puuduvad andmed selle kohta, et ka vangistusest vabanemise järel oleks kaebaja last toetanud

või maksnud talle elatist. Ai avalduse alusel tegi Tartu Maakohus 10. novembril 2021 asjas nr

xxx määruse, millega võttis kaebajalt isiku- ja varahooldusõiguse tütre suhtes ning määras Ai

lapse seaduslikuks esindajaks. Määrus ei ole küll lõplik, kuna kaebaja on määruse vaidlustanud,

kuid selles ette nähtud õigused kehtivad ka vaidluse ajal alates määruse Aile teatavaks

tegemisest.

Seega praegusel ajal ei saa väita, et kaebaja on lapse ainus seaduslik esindaja. Asjaoludest

ilmneb hoopis, et kaebaja ei ole teinud jõupingutusi lapse kasvatamises või ülalpidamises

osalemiseks. Lapsel on tugevad perekondlikud suhted Ai perekonnaga ning ta ei sõltu kaebaja

panusest tema heaolusse. Samuti puudub kaebaja ja lapse vahel emotsionaalne side. Kinnitust ei

ole leidnud halduskohtu seisukoht, et lapseealise tütre ilma emata kasvatamine mõjutaks kaebaja

käitumist ja vähendaks määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Nendel asjaoludel ei takista lapse olemasolu kaebaja riigist väljasaatmist ega talle

sissesõidukeelu kehtestamist. Asjaolu tõttu, et kaebaja ei saa naasta Eestisse kolme aasta jooksul,

ei halvene tema suhe lapsega, kellega ta siiani ei ole suhelnud. Kui lapsel tekib soov taastada

isaga suhted, on seda võimalik teha ka kaebaja Venemaa Föderatsioonis viibimise ajal.

37. Eeltoodu

alusel

leiab

ringkonnakohus,

et

kaevatav

otsus

on

õiguspärane

ka

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei alust PPA

6. oktoobri 2020. a otsuse tühistamiseks.

Samuti ei ole alust kohustada vastustajat lahendama kaebaja 6. mai 2020. a taotlust, milles

kaebaja palus pikendada tema pikaajalist elamisluba Eestis. Kaebaja esitas taotluse olukorras,

kus ta teadis et vastustaja viib läbi haldusmenetlust kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamiseks. Seega saab taotlust mõista selles menetluses esitatud seisukohana,

millega kaebaja soovis saavutada haldusmenetluses tema jaoks soodsa otsuse tegemist. Vastavalt

ei pidanud PPA lahendama kaebaja taotlust eraldi haldusakti resolutsioonis. Ringkonnakohus ei

näe ka, et vastustaja oleks pidanud vastuseks kaebaja taotlusele, selgitama et kaebajal on

võimalik taotleda tähtajalist elamisluba. Esmalt oli kaebaja pikaajaline elamisluba kehtiv taotluse

esitamise ajal, mistõttu ei oleks saanud talle anda tähtajalist elamisluba. Teiseks kaalus vastustaja

haldusmenetluses

lahkumisettekirjutuse tegemist

ja sissesõidukeelu

kehtestamist,

mis

kohaldamise korral samuti välistavad kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamise. Seetõttu ei ole

alust rahuldada kaebuse kohustamisnõuet.

Kokkuvõttes

rahuldab

ringkonnakohus

PPA

apellatsioonkaebuse

ja

jätab

kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus

rahuldas kaebuse osaliselt. Otsuse selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse

punktid 1 kuni 4 ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

38. Ringkonnakohus

võtab asja materjalide juurde kaebaja 28. oktoobri

2021. a

menetlusdokumendi lisana esitatud tõendi kaebaja isaduse kohta.

39. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4). Seetõttu tuleb muuta halduskohtu otsust ka menetluskulude jaotamise osas

ning jätta kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kaasatud

haldusorgan

ei

ole

esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente,

seega

menetluskulusid nende kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).

40. Otsuse avaldamisel tuleb puudutatud isikute era- ja perekonnaelu kaitseks asendada füüsiliste

isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/