3-19-2387/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2022, Tartu

Haldusasja number

3-19-2387

Haldusasi

K.T. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 22. oktoobri 2019. a

otsuse nr P26O-2019-202092 ja 19. novembri 2019. a

vaideotsuse nr 8-3/28795-2 tühistamiseks ning uue otsuse

tegemiseks kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

kohtuistungil, Tartus, 12. jaanuaril 2022

Menetlusosalised

Kaebaja – K.T.

seaduslik esindaja E.V.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

esindaja Madis Kotsar

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sotsiaalkindustusameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu

Halduskohtu 4. veebruari 2021. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta K.T. kaebus rahuldamata.

3. Jätta K.T. menetluskulud tema enda kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga

ning kõik ülejäänud otsuses toodud nimed initsiaalidega

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. veebruar 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) jättis 22. oktoobri 2019. a otsusega nr P26O-2019-202092

rahuldamata alaealise kaebaja nimel esitatud avalduse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks ning otsustas jätta tuvastamata kaebaja puude raskusastme, ei

määranud puudega lapse toetust ja ei väljastanud puudega isiku kaarti.

Kaebaja taotluses ja tervise infosüsteemis sisalduvate andmete ning SKA ekspertarsti arvamuse

alusel vastustaja puude raskusastet ei tuvastanud, sest terviseseisundist tulenevalt puudub kaebajal

vajadus kõrvalabile, juhendamisele või järelevalvele. Puude raskusastme mittetuvastamise tõttu

puudub alus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja puudega isiku kaardi väljastamiseks.

Kaebajal on hariduslik erivajadus, laps on tavatingimustel igapäevategevustel eakohaselt iseseisev

ning puudub pideva kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus.

2. 19. novembri 2019. a vaideotsusega nr 8-3/28795-2 jättis SKA rahuldamata kaebaja vaide. SKA

märkis, et kaebaja aktiivsus, tähelepanu ja impulsiivsus on kognitiivse funktsiooni uuringul hinnatud

eakohase normi piiresse. Terviseandmete alusel ei saa kinnitada kaebajal püsivate

funktsioonipiirangute esinemist. Eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, liikumisel,

riietumisel, suhtlemisel ja söömisel laps ei vaja. Kulutused ravimitele ja arstil käimistele ei ole puude

raskusastme tuvastamise aluseks.

3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäi SKA 22. oktoobri 2019. a

otsuse nr P26O-2019-202092 ja vaideotsuse tühistamise ja vastustaja kohustamine kaebaja taotluse

uueks lahendamiseks.

Kaebuse kohaselt on vastustaja jätnud arvestamata psühhiaater A. S. kui vastava valdkonna eriarsti

hinnangu ning on tuginenud vaid lastearst R. M. arvamusele. Psühhiaatri hinnangul on kaebajale

vaja rakendada kompleksset rehabilitatsiooniteenust (logopeediline abi, psühholoogiline abi,

tugiisikuteenus lasteaias, pereteraapia, psühhoteraapia - mänguteraapia). 18. septembrist kuni

2. oktoobrini 2019 toimunud haiglaravi ja jälgimise tulemusel tuvastas psühhiaater, et kaebaja vajab

igapäevaselt ööpäevaringselt täiskasvanu kõrvalabi ja juhendamist, kuna ta eakohased oskused on

madalad. Kaebaja vajab abi riietumisel ja hügieenitoimingutel.

Kaebajale ei piisa vaid tugiisiku teenusest õpikeskkonnas, vaid tuleb tagada lisaks psühholoogilisi

ja eripedagoogilisi teenuseid. Sellest, et mõnes olukorras avaldub diagnoos intensiivsemalt, ei saa

teha järeldust, et teistes olukordades kaebaja abi ei vaja. Lisaks terviseseisundile tuleb hinnata ka

teisi tähtsust omavaid asjaolusid.

Puude määramata jätmise tõttu on kohalikult omavalitsuselt jäänud saamata rehabilitatsiooni-

keskuses ja erikoolis käimiseks vajalik transpordi abi. Igapäevane arvestuslik läbitav vahemaa kodu,

rehabilitatsioonikeskuse ja kooli vahel on ca 68 km. Sõidukulude hüvitamine mõjus raskelt pere

eelarvele. Eelmise aasta lõpus selgus, et asjakohase määruse muutmise tõttu on koolitranspordi

hüvitamise taotlemine nüüd võimalik.

4. Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et psühhiaater A. S. poolt terviseinfosüsteemi sisestatud andmetega on

ekspertarstid tutvunud ning ekspertarvamustes on need välja toodud. Rühmaõpetaja A. R. seisukohta

kaebaja haldusmenetluses ei esitanud, lisaks tuvastatakse puue eelkõige tervise infosüsteemi kantud

andmete pinnalt. Kuna kaebaja heitis vastustajale ette ainult ühe ekspertarsti arvamusest lähtumist,

siis esitas vastustaja kohtule täiendavalt ekspertarst A. T. arvamuse.

Rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist saab taotleda ka siis, kui lapsel

on lastekaitseseaduse § 28 alusel tuvastatud abivajadus ning kohalik omavalitsus on määranud lapse

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse (SHS § 59 lg 1 p 2). Kaebaja on saanud sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenust kohaliku omavalitsuse hinnangu alusel.

Puude raskusastme hindamise aluseks on püsipiirangud, mida ei saa vähendada ravi, ravimite ja/või

abivahenditega. Raviks ei ole puude raskusastme tuvastamine ja rehabilitatsiooniteenused. Kaebaja

esitas puude raskusastme tuvastamise taotluse esmakordse psühhiaatria osakonna uuringute järgselt

ja ravi ei ole üldse veel rakendatud.

Kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus peab leidma aset hinnatavates tegevustes nagu

söömine, liikumine, hügieenitoimingud, riietumine ja suhtlemine. Liikumise all mõistetakse

iseseisvat eakohast võimet liikuda. Suhtlemise all mõistetakse kõnevõime, kuulmise ja nägemise

olemasolu. Antud juhul laps kuuleb, saab rääkida, on võimeline ennast teistele arusaadavalt

väljendama ja näeb.

Allapoole keskmise puude raskusastme lävendit jäävat puudelist seisundit ei tuvastata. Sellise

puudelise seisundi, kus puue esineb, kuid ei küüni puude raskusastme tuvastamiseks nõutava

lävendini, on kohaliku omavalitsuse kohustus läbi abivajaduse hindamise teha selgeks inimese

abivajadus ning vajalikku abi ka pakkuda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 4. veebruari 2021. a otsusega rahuldas kaebuse.

6. Halduskohus selgitas, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue

inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või

kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab

ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Sama seaduse § 2 lg 11 ütleb, et kuni 16-aastasel

lapsel tuvastatakse sügav, raske või keskmine puude raskusaste sõltuvalt sellest, mil määral vajab ta

kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet.

PISTS § 2 lg 2 alusel on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt

toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse

tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste

inimeste elule, tervisele või varale.

7. Vastustaja põhjendused ja kaalutlused vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses olid:

- kaebajal on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire, probleemid tekivad stiimulite-rohkes

keskkonnas;

- kaebajal on hariduslik erivajadus, soovitav on õppetöö stiimulite-vaesemas keskkonnas ning

tugiisiku olemasolu lasteaias ja hiljem koolis;

- kaebaja on tavatingimustel igapäevategevustel eakohaselt iseseisev;

- puudub vajadus pideva kõrvalabi, juhendamise või järelevalve järele;

- kaebaja aktiivsus, tähelepanu ja impulsiivsus on kognitiivse funktsiooni uuringul hinnatud

eakohase normi piiresse;

- kaebaja jaoks peaks olema jõukohane põhikooli riikliku õppekava järgi õppimine, vajab

õppetöös enam individuaalset lähenemist seoses tähelepanu probleemidega, soovitav on

õppimine väikeklassi tingimustes;

- eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, liikumisel, riietumisel, suhtlemisel ja

söömisel kaebaja ei vaja.

8. Vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud küsimuses, kas kaebajal esineb psüühilise

struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega

võrdsetel alustel, kas see tingib eakohasest suurema regulaarse juhendamise ja/või järelevalve

vajaduse ning kui sageli selline vajadus esineb.

Vaidlustatud otsuses on öeldud, et kaebajal on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning

probleemid tekivad stiimulite-rohkes keskkonnas. Samas ei ole arusaadav, miks on selliseks üksnes

õppekeskkond ja mitte muud koduvälised keskkonnad, näiteks kauplus, mänguväljak, spordirajatis,

kultuuriasutus, meelelahutusüritus jne. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei tingi eakohasest

suuremat juhendamise või järelevalve vajadust kaebaja taotluses välja toodud asjaolud või

psühhiaatri märgitu, et kaebajal esines suhetes eakaaslastega sageli verbaalseid ja füüsilisi konflikte

ning esinesid äkkvihahood. Väide, et kaebaja erivajadus on üksnes hariduslik, vajab täiendavat

põhjendamist. Selliseid põhjendusi ei ole vastustaja esitanud.

Vastustaja on märkinud, et kaebaja aktiivsus, tähelepanu ja impulsiivsus on kognitiivse funktsiooni

uuringul hinnatud eakohase normi piiresse. See on aga vastuolus psühhiaater A.S. arvamusega.

Vastuolu esineb ka kaebaja diagnoosiga - tekib küsimus, miks on kaebajal aktiivsus- ja

tähelepanuhäire, kui tema aktiivsus, tähelepanu ja impulsiivsus on eakohase normi piirides. Sellist

vastuolu asjaoludes oleks vastustajal tulnud hinnata ja kognitiivse uuringu määravaks pidamist

põhjendada.

9. Nõustuda ei saa vastustaja arusaamaga, et suhtlemispiiranguga PISTS § 2 lg 2 tähenduses on

tegemist vaid siis, kui suhtlemist takistab isiku kõnevõime, kuulmine või nägemine. Isik vajab

kõrvalabi suhtlemisel ka siis, kui ta kuuleb, näeb ja kõneleb piisavalt, kuid psüühikahäire tõttu ei

taju või ei tõlgenda teiste isikute käitumist või reaktsioone adekvaatselt ning juhendamise või

järelevalve puudumisel reageerib kohatult või isegi ennast või teisi ohustavalt.

10. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei mõjuta see, kas kaebajal oli ka ilma puude raskusastet

tuvastamata võimalik saada talle vajalikku abi ja teenuseid. On väga hea, et kaebaja ei jäänud

vaidluse lahendamise ajal ilma talle vajalike teenusteta. Kuid see, et kaebajal oli võimalus saada

rehabilitatsiooniteenuseid riigi kulul abivajava lapsena, ei ole puude ja selle raskusastme

tuvastamisel asjasse puutuv.

11. Vastustaja väitel on puude raskusastme tuvastamise eelduseks, et isiku terviseseisundist tingitud

piiranguid ei saa vähendada raviga ning piirangud saab hinnata püsivaks, kui nende vähendamiseks

on ettenähtud tõenduspõhist ravi rakendatud vähemalt 6 kuud. Õiguslikku alust sellise eelduse

püstitamiseks aga ei ole, kuna ravi läbimise tingimust ei saa tuletada seadusest ega

sotsiaalkaitseministri määrusest „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega

tööealise inimese toetuse tingimused“.

12. Täiendavalt esitatud ekspertarst A.T. arvamuse põhjal ei ole kaebajal justkui üldse diagnoositud

psüühikahäiret, vaid probleemi saab lahendada kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist.

Ülesande analüüsida kaebaja tervisehäire ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire mõju kaebaja

abivajadusele on ekspertarst jätnud täitmata.

13. Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus on tehtud oluliste põhjendamispuudustega (haldusmenetluse

seaduse § 56 lg 1 ja 3) ning see võis mõjutada asja otsustamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et halduskohus on ebaõigesti tuvastanud nagu vastustajal

poleks pädevust hinnata lapse ja tema vanemate sotsiaalset toimetulekut. PISTS § 23 lg 6 p-i 5 järgi

võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse ka taotleja elukeskkonda. Ka puude definitsioonis

PISTS § 2 lg-s 1 sisaldub mõiste „keskkondlikud takistused“. Terviseandmetele toetudes näevad

ekspertarstid kaebajas eeskätt erivajadusega last, kelle puhul tavapärane suhtlemisstiil alati

tulemuslik ei ole. Samal ajal ei saa kuidagi väita, et suhtlemisstiili individuaalne kohaldamine oleks

sama, mis eakohasest suurem kõrvalabi. Abivajadust ei ole õige hinnata diagnoosipõhiselt, kuna see

välistaks individuaalse lähenemise ja hindamise. Sama diagnoos võib põhjustada individuaalselt

väga erinevas mahus kõrvalabi ja juhendamist, see võib muutuda sõltuvalt tegevusest ja elulisest

situatsioonist ja ei saa olla diagnoosi lahutamatu kaasaanne fikseeritud mahus.

Kaebaja käitumismuster on tingituna põhihaigusest aegajalt patoloogiline, samal ajal ei ole

psühholoogi hindamise alusel võimalik kinnitada, et lapsel esineks psüühikahäire või intellektipuue

ulatuses, kus õigesti valitud suhtlemise ja rahustamise korral puuduks lapsel võimekus situatsioonist

aru saada ja enesekontroll taastada. See tähendab, et psüühikahäire väljendus ei ole pidev, püsiv ja

mittepööratav, mis oleksid puude raskusastme tuvastamisel määravad. Kaebajal on esinenud

käitumishäire episoode, aga ei ole võimalik terviseandmetest välja lugeda, et need esineks pidevalt

või et need ei oleks lihtsate vahenditega kupeeritavad.

Õppetöös osutatav kõrvalabi ja juhendamine ei ole kõrvalabi ja juhendamine PISTS-i tähenduses.

Tugiisiku olemasolust ei tulene tugevat eeldust, et juhendamine ja järelevalve vajadus on eakohasest

oluliselt kõrgem. Halduskohtu järeldus on meelevaldne ja ei arvesta asjaoluga, et kõrvalabi

õppetöös, sh tugiisik, hariduse tugispetsialistid vms, ei ole puude raskusastme tuvastamise alusteks.

Kaebaja erivajadus ei ole küll mitte ainult hariduslik, see on ka käitumuslik, aga arvestades

kognitiivsete võimete hindamise tulemusi, ei esine erivajadus ulatuses, mille aluselt tuvastada

vähemalt keskmine puude raskusaste. Kui vaadata psühholoogi ja logopeedi hinnanguid, siis need

ei lahkne. Psühhiaater A.S. ei ole lihtsalt juurde märkinud, et laps on õige lähenemise korral väga

kergest rahustatav ja koostööaldis. Psühhiaater A.S. on kirjutanud tervise infosüsteemis olevas

kokkuvõttes, et: „Vajalik arengudünaamika jälgimine ja hindamine medikamentoosse ravi vajaduse

osas.“ Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebajale haigusspetsiifilist ravi ordineeritud, mis kliinilisest

vaatest tähendab, et probleem on kerge või ei esine pidevalt. Nõue alustada medikamentoosset ravi

tuleb mitte seadusest vaid haiguse ravijuhendist. Kui ravi ei alustatud, siis peeti haiguse avaldumist

piisavalt kergeks.

Raviarst on antud juhul rehabilitatsiooniteenuses sisust valesti aru saanud. Sotsiaalne

rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, millel on algus, eesmärk ja lõpp. Tegemist on

kompleksteenusega, mille eesmärk on õpetada inimest on püsivate piirangutega võimalikult hästi

hakkama saama ehk tegemist on sootsiumisse reintegreerimise teenusega. Kindlasti ei ole tegemist

raviteenusega

ja

funktsioone

säilitava

või

taastava

taastusravi

osutamine

sotsiaalse

rehabilitatsiooniteenuse raames ei ole asjakohane ega õiguspärane.

Puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus. Sellele ei laiene sellele kohtupraktikas

esitatud piirangud haldusaktide tagantjärele põhjendamiseks (nt Riigikohtu 28.10.2014 otsus nr 3-

3-1-46-14, p 15) ning halduskohtul ei ole alust SKA otsust tühistada, kui vastustaja on hiljemalt

kohtumenetluse käigus toonud välja põhjendused, millest nähtuvalt on selge, et kaebuse rahuldamise

ja otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal anda uuesti välja sama resolutsiooniga haldusakt.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaebaja selgitab, et psühhiaater pidas kaebaja puhul kompleksset rehabilitatsiooniteenust vajalikuks

tema terviseseisundist tulenevalt. Eripedagoogi ja logopeedi teenuseid ei olnud kaebajal võimalik

saada piisavas mahus ilma puude otsuseta. Hetkel on talle võimaldatud rehabilitatsiooni teenuseid

kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu kahel korral nädalas 3-4 korra asemel, mida soovitas nii

psühhiaater kui ka Rajaleidja nõustamiskomisjon.

Kaebaja on laps, kes vajab hädasti erinevaid kompleksteenuseid, et ta õpiks varakult ja õiges eas

kohased ja vajalikud toimetulekumehhanismid ja tehnikad, mis aitavad tal edaspidises elus

väärtusliku

ühiskonnaliikmena

toime

tulla.

Kõrvalabi

vajadus

on

igapäevane

ning

rehabilitatsiooniteenuseid tuleb rakendada iga nädal vähemalt kahel korral.

Kaebajaga seotud intsidendid kollektiivis on olnud sagedased ja tõsised. Kaebaja impulsiivsuse ja

agressiivsuse tõttu ärevuse hetkedel on ta nt teise lapse trepist alla lükanud (korduvalt), visanud

puruks klaasist seinakella, loopinud mänguasju või toole kellegi suunas, tagunud enda pead vastu

seina või erinevaid esemeid, löönud rühmakaaslasi. Olukorras, kus lapse ema oli tööl samas lasteaias

ja on olukordadesse saanud õigeaegselt sekkuda, et last rahustada, teda eemaldada teistest lastest ja

tegevustest, ei saa järeldada, et laps ei vaja igapäevast kõrvalabi. Depressiooni ega ka ärevuse

äärmuslikumad väljendused ei pruugi väljenduda terve päeva vältel, samas on need piisavalt tihti, et

segada lapse üldist eakohasetele normidele vastamist. Tundub mõeldamatu, et selleks, et tõestada

puude vajadust, peab tagasi hoidma vanema instinkti oma last füüsiliselt kaitsta ja lasta kaebajal end

vigastada piisavalt, et oleks rohkem fikseeritud terviseandmeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahulda.

17. Vastavalt PISTS § 2 lg-le 1 tuleb puudena mõista inimese anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel

alustel.

PISTS § 2 lg-st 11 ja § 23 lg-st 6 tulenevalt tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel puude raskusaste

kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse alusel, arvestades lapse terviseseisundit,

tegevusvõimet, elukeskkonda, rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusi, eakohasest suuremat

kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust.

18. Pooled ongi eri meelt selles, kas kaebaja seisundist tulenevalt esineb tal vajadus kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve järele, mis õigustab puude tuvastamist. Halduskohtu hinnangul ei ole

vastustaja vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, kas kaebajal esineb psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel

alustel, kas see tingib eakohasest suurema regulaarse juhendamise ja/või järelevalve vajaduse ning

kui sageli selline vajadus esineb.

19. Vaidlustatud otsuse põhjendused on tõesti napid ja tuginevad ekspertarst R.M.i hinnangule.

Vastustaja esitas täiendavad põhjendused kaebaja puude raskusastme tuvastamata jätmise kohta

19. novembri 2019. a vaideotsuses, samuti 24. jaanuaril 2020 ja 7. jaanuaril 2021 halduskohtule

esitatud menetlusdokumentides. Ühes 24. jaanuari 2020. a menetlusdokumendiga esitas vastustaja

ka teise ekspertarsti, A.T. hinnangu kaebaja kohta.

Vaidlustatud otsusest on siiski selge, et puude raskusastme tuvastamisest keeldumisel tugineb

vastustaja sellele, et ekspertarsti hinnangul on kaebaja igapäevategevustel eakohaselt iseseisev ega

vaja pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. Sellele seisukohale on vastustaja jäänud

läbivalt ka kohtumenetluses.

20. SKA puude raskusastme tuvastamata jätmise otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse

lahendamisel on Riigikohus leidnud1, et SKA kohtumenetluses esitatud põhjendustega saab

arvestada, kui nende iseloomust ilmneb, et algse otsuse põhjendamispuudus ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Ringkonnakohtu hinnangul on ka praegu tegemist sarnase olukorraga, mistõttu on

lubatav arvestada vastustaja vaide- ning kohtumenetluses esitatud põhjendustega. Liiati osutas

Riigikohus2, et puude raskusastme taotleja tõstatatud põhjendatud kahtlus meditsiiniliste andmete

alusel tehtud otsustuse õigsuses tingib SKA suurendatud uurimiskohustuse, mille täitmiseks on

kohane kaasata algse ekpertarsti kõrval teine meditsiiniliste eriteadmistega isik ekspertarvamuse

andmiseks. Seda ongi vastustaja praeguses asjas teinud. Kuna kohtumenetluses esitatud

põhjendustest ja tõenditest ilmneb, et kaebuse rahuldamise korral tuleks vastustajal välja anda uus

samasisuline otsus, siis ei ole vaidlustatud otsuse põhjendamispuudus aluseks otsuse tühistamisele.

21. Igasugune psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis tõkestab kaebajal

ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel, ei vii puude raskusastme tuvastamisele.

Vastustaja on põhjendatult osutanud, et alla puude keskmise raskusastme jäävat puuet PISTS-i

kohaselt ei tuvastata. Puude raskusastme tuvastamisel tuleb arvestada juhendamise, kõrvalabi või

järelevalve vajadusega üksnes PISTS § 2 lg-s 2 loetletud valdkondades. Riigikohus on leidnud3, et

PISTS § 2 lg-s 2 toodud loetelud on ammendavad. Seega ei saa kuni 16-aastase lapse puude

raskusastme tuvastamisel arvestada kõrvalabi ja juhendamise vajadusega PISTS § 2 lg-s 2

nimetamata valdkondades.

Viidatud lahendis (punktid 13 ja 14) leidis Riigikohus siiski, et PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses esineb

õiguslünk, kuna kõrvalabi ja juhendamise vajadus ravitoimingute tegemiseks ei ole nimetatud puude

raskusastme tuvastamise alusena, kuigi kõrvalabi või juhendamise puudumine võib ohustada

inimese elu või tervist. Lünga ületamiseks on kohane tugineda analoogiale sama sätte teise lausega,

mis nimetab järelevalve vajadust ravitoimingute tegemisel puude raskusastme tuvastamisel

arvestatava asjaoluna. See ei ole aga praeguse asja lahendamisel oluline, sest kaebaja suhtes ei ole

väidetud kõrvalabi, juhendamise ega järelevalve vajadust ravitoimingute tegemisel.

1 Vt RKHK 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110 (p 17).

2 Sealsamas (p-d 21-23).

3 Vt RKHK 18. oktoobri 2021 otsus asjas nr 3-20-130 (p 11).

22. Kaebaja taotluse lahendamisel pidi vastustaja PISTS § 2 lg-s 11 antud puude raskusastmete

mõistetest lähtudes seega arvestama PISTS § 23 lg-s 6 loetletut ainult sellise anatoomilise,

füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tuvastamiseks,

mille tõttu kaebaja vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet PISTS § 2 lg 2 tähenduses.

Tuvastada ning vastavalt ka põhjendada ei olnud vaja anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise

struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis küll tõkestab kaebaja ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel, kuid ei tingi kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadust

PISTS § 2 lg 2 mõttes.

23. Eeltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, nagu oleks lapse abivajadus

lastekaitseseaduse § 26 järgi ning lapse puude raskusastme tuvastamine eristatavad sõltuvalt sellest,

kas tegemist on sotsiaalse või meditsiinilise iseloomuga otsustusega. Ringkonnakohus mõistab

PISTS § 23 lg-s 6 toodut sarnaselt vastustajaga. Puude raskusastme tuvastamisel oli SKA

PISTS § 23 lg 6 järgi õigustatud ja kohustatud arvestama kaebaja terviseseisundit, tegevusvõimet

ning kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust just kaebaja elukeskkonda silmas pidades.

Teisalt hõlmab puude raskusastme tuvastamine üksnes seaduses sätestatud lävendit ületavaid

seisundeid. Anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või

kõrvalekalde korral, mis seda lävendit ei ületa, võib lapse abivajadus olla siiski ka meditsiinilise

iseloomuga. Seetõttu ei saa ainuüksi püsiva iseloomuga haiguse või terviserikke diagnoosimisest ja

ravi määramisest kaebajale eeldada puude raskusastme tuvastamiseks nõutavat lävendit ületava

seisundi esinemist. Vastupidiselt ei kinnita ka kohaliku omavalitsuse poolt sotsiaalhoolekande

seaduse § 62 lg-s 3 sätestatud korras lapse abivajaduse kindlaks tegemine ja sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenusele suunamine, et lapse abivajaduse tingivad üksnes sotsiaalsed, mitte

meditsiinilised põhjused.

24. Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebajal aktiivsus- ja tähelepanuhäire (F90.0)

ja kaasuva haigusena pikaajalise depressiivse reaktsiooni (F43.21) diagnoosimisest ei tulene

paratamatult ka tuvastatava puude raskusastme esinemine. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et

sama diagnoos võib põhjustada individuaalselt väga erinevas mahus kõrvalabi ja juhendamise

vajaduse. Abivajadust ei ole õige hinnata diagnoosipõhiselt, kuna see välistaks individuaalse

lähenemise ja hindamise. Kaebaja terviseseisundi kirjeldusest aga ei ilmne terviseseisundist tingitud

abivajaduse esinemist.

Ka psühhiaater A.S. poolt kaebaja puhul kompleksse rehabilitatsiooniteenuse vajalikuks pidamine

kaebaja terviseseisundist tulenevalt ehk ravina ei kinnita pideva kõrvalabi, juhendamise või

järelevalve vajaduse esinemist. Vastustaja märkis põhjendatult, et sotsiaalhoolekande seadusest

tulenevalt on rehabilitatsiooniteenus sotsiaalteenus, mitte raviteenus. Ka sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 57 alusel sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrusega nr 66 kehtestatud

„Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise

tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid“ lisas 1 toodud sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuse raames osutatavate teenuste loetelust ei saa teha vastupidist järeldust. Kuigi

osutatavad teenused võivad olla vajalikud tulenevalt isiku tervislikust seisundist, ei saa erialaarsti

hinnangust, et kaebaja teenuseid vajab, tuletada, et kaebaja ühtlasi vajab kõrvalabi, juhendamist või

järelevalvet PISTS § 2 lg 2 tähenduses. Puude tuvastamise pädevus on siiski SKA-l, kes saab ja peab

arsti seisukohtadega arvestama. Seejuures tuleneb SHS § 59 lg 1 p-st 1, et kuni 16-aastasel isikul

seondub vajadus sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse järele (ning õigus taotleda teenuse eest tasu

maksmise kohustuse ülevõtmist) puudega PISTS § 2 tähenduses, mitte aga tuvastatud puude

raskusastmega. Seega on seadusandja ette näinud, et tervislikust seisundist tulenevalt võib

rehabilitatsiooniteenust vajada ka isikud, kelle anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri

või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle ei ületa tuvastatava puude lävendit.

25. Nõustuda tuleb ka sellega, et kohtumenetluses on vastustaja piisavalt selgitanud, miks kaebaja

ja halduskohtu viidatud psühhiaater A.S. poolt koostatud kaebaja haigusjuhtumi kirjeldus ei ole

vastuolus ekspertarstide järeldusega kaebaja kõrvalabi ja juhendamise vajaduse kohta. A.S. märkis

kaebaja psühhiaatriakliinikus viibimise kohta: „Kaaspatsientidega esines igapäevaselt nii

verbaalseid kui füüsilisi konflikte. Kaebajal on raskusi eneseregulatsioonil, esinesid äkkvihahood

kui ei saanud oma tahtmist. Osakonnas ühel korral esines tõsisem tugeva tundepuhangu episood.“

See ei välista aga nende andmete ja statsionaarses epikriisis vaimse tervise õe L. S. 1. oktoobri 2019

sissekande4 alusel järeldamast, et õige suhtumise ja suhtlemise ning rahustava keskkonna

tingimustes on kaebaja enesekontroll ja hakkamasaamine rahuldav või koguni hea. Ka kaebaja ema

selgitas ringkonnakohtu istungil, et aja jooksul on välja kujunenud võtted, kuidas kaebaja

enesekontrolli kaotamise korral aidata tal see taastada. Neid võtteid on kaebaja ema jaganud

rehabilitatsiooniteenuse meeskonnaga.

26. Halduskohus on siinjuures põhjendatult jätnud arvestamata kaebaja esitatud andmed intsidentide

kohta, mis on dateeritud vaidlustatud otsuse tegemise järgselt. Nende andmetega ei saanud vastustaja

kaebaja puude raskusastme tuvastamisel arvestada ning seega ei saa need mõjutada hinnangut otsuse

õiguspärasusele (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Sama kehtib lasteaiaõpetaja A. R. iseloomustuse ning

kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse lisa kohta. Viimasest ei ilmne küll, millisel ajal

toimunud kaebaja käitumist kirjeldatakse, kuid kuna kirjeldus ei olnud vastustajale kättesaadav

vaidlustatud otsuse tegemise ajal, siis ei saanud vastustaja seda arvestada või põhjendada, miks

kirjelduses toodu puude tuvastamata jätmise otsust ei mõjuta.

PISTS §-st 23 nähtuvalt tuvastab SKA puude raskusastme puudutatud isiku taotluse ja tervise

infosüsteemi kantud andmete alusel, kaasates selleks vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid.

Tervise infosüsteemi kantud andetele tuginemine ei välista iseenesest SKA uurimiskohustust ega

seega ka kohustust vajadusel küsida puudutatud isikult täiendavaid andmeid terviseseisundi kohta.

Samas ei ole täiendavate andmete küsimine nõutav, kui tervise infosüsteemi kantud andmed on

otsuse tegemiseks piisavad. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et vastustaja oleks pidanud kaebaja

puude raskusastme tuvastamise taotluse ja tervise infosüsteemi kantud andmetele lisaks koguma

täiendavaid andmeid kaebaja kohta. Ka kaebaja ei ole seda kohtumenetluses väitnud.

27. Praegusel juhul on vastustaja kaasatud ekspertarstid andnud kaebaja kõrvalabi ja juhendamise

vajadusele hinnangu tervise infosüsteemi kantud andmete alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ilmne, et ekspertarstid oleks seejuures jätnud olulised andmed tähelepanuta või et nende arvamuse

kujunemine oleks selges vastuolus tervise infosüsteemi kantud andmetega. Tähelepanuväärne on, et

nii R.M. (tl 41) kui ka A. Tamm (tl 55-56) on leidnud, et kaebajal ei ole eakohasest erinevat

abivajadust söömisel, liikumisel, riietumisel, hügieenitoimingutel, nägemisel, kuulmisel ja

kõnelemisel. Kaebajal esinevad piirangud, kuid ei saa väita, et tegemist on püsipiirangutega. Kõne

arengut takistas huule- ja keelekida, aktiivsus- ja tähelepanuhäire osas on aga ravi puudunud.

Tegemist on haridusliku erivajadusega, kaebaja on tavatingimustel eakohaselt iseseisev ning puudub

vajadus pideva kõrvalabi, juhendamise või järelevalve järele.

Seejuures on ekspertarstid muu hulgas osutanud psühholoog I. P. ja logopeed L. H. sissekannetele

kaebaja terviseandmetes. Nendest nähtub, et nii kaebaja aktiivsus, impulsiivsus kui ka

tähelepanuvõime on eakohase normi piires. Kaebaja tähelepanu hajub küll kergesti, kuid vestluses

osaleb kaebaja adekvaatselt ja annab oma mõtteid edasi selgelt. Kaebaja kõne on hinnatud heal

tasemel olevaks, pidades silmas, et kõne arengut takistanud keelekida opereeriti alles 2019. aastal.

28. Kaebaja ema ei nõustu ekspertarstide seisukohaga ning on selgitanud, et kaebajal on esinenud

intsidente, kus ta on olnud ohtlik iseendale ning teistele lastele. Raskemad tagajärjed on ära hoidnud

ema kiire sekkumine. Samas ei ole ka kaebaja ema suutnud selgitada, milles objektiivselt seisneb

kaebaja pideva kõrvalabi vajadus. Puude tuvastamiseks esitatud taotlusest ega tervise infosüsteemi

4 „Lapse sagedast pahurust, enesehinnanguprobleeme, kohati lootusetust oma oskuste ja tulevikuväljavaadete

osas võib käesoleval ajal hinnata pikaaegseks depressiivseks reaktsiooniks vastuseks ebaõnnestumistele

peamiselt lastekollektiivis aga ka lapse poolt tajutavate vanemate omavaheliste pingetega. /…/ vajas

motiveerimist ning oluliselt individuaalset tegelemist, sellisel juhul oli ta oma tegevustes ka edukam. /.../ loopis

seal olevaid esemeid ja asju laiali. Poisiga läbi viidud vestlusel rahunes kiirelt, oli koostöövalmis.“

andmetest ei ilmne, et kaebaja ei ole iseseisvalt võimeline eakohastest tegevustest osa võtma.

Kaebaja ema ei ole väitnud, et halduskohtu nimetatud keskkondades (kauplus, mänguväljak,

spordirajatis, kultuuriasutus, või meelelahutusüritus) kaebaja pidanuks olema võimeline viibima

vanema juuresolekuta ja eakohaseks hakkamasaamiseks vajanuks kõrvalabi või juhendamist või et

vanema juuresolekul ei oleks kaebajal võimalik veeta aega väljaspool haridusasutusi.

Halduskohtuga võib nõustuda, et isik võib vajada kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet

suhtlemisel ka siis, kui ta kuuleb, näeb ja kõneleb piisavalt, kuid psüühikahäire tõttu ei taju või ei

tõlgenda teiste isikute käitumist või reaktsioone adekvaatselt. See ei lükka siiski ümber

ekspertarstide järeldust, et kaebajal puudub vajadus pideva kõrvalabi järele suhtlemisel ning piisav

on õppetöö stiimulitevaesemas keskkonnas ja tugiisiku olemasolu lasteaias ning hiljem koolis.

Kaebaja enesekontrolli kaotamine ei ole aga sedavõrd sage, et annaks alust rääkida pideva kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadusest.

29. Kaebaja ema seab kahtluse alla psühholoogi ja logopeedi järeldused kaebaja objektiivselt

hinnatavate võimete ja isiksuseomaduste kohta, kuna tulemused on saadud ideaalilähedastes

tingimustes, s.o üks-ühele suhtlemisel keskkonnas, kus puuduvad ärritajad. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tingi uuringu tingimused siiski nende tulemuste kõrvale jätmist. Psühholoogi läbiviidud

Qb testi eeldatavalt tehaksegi nn ideaalsetes tingimustes. Selliselt on tulemused saadud sarnastes

oludes ka teiste laste osas ja on võrreldavad teiste sama testi teinud isikute tulemustega. Logopeed

on samuti andnud hinnangu kaebaja oskustele ja võimetele, mitte oskusele tulla toime keskkondlike

ärritajatega. Seega vastustaja ei väida, et kaebaja igas keskkonnas suudaks oma võimeid ja oskusi

ühtviisi realiseerida, vaid et kaebaja võimed ja oskused on siiski võrreldavad tema eakaaslaste

oskuste ja võimetega.

30. Halduskohus leidis veel, et kui kaebaja vajab õppekeskkonnas tugiisikut, siis tuleneb sellest

tugev eeldus, et kaebaja juhendamise ja järelevalve vajadus on eakohasest oluliselt kõrgem.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi põhimõtteliselt võib halduskohtu seatud eeldusega

nõustuda, ei saa siiski järeldada, et lasteaias ja koolis, s.o hariduse valdkonnas, tugiisiku vajadusest

tuleneb eeldus kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse kohta PISTS § 2 lg 2 tähenduses.

PISTS § 2 lg 2 järgi ei ole kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus hariduse valdkonnas

aluseks puude raskusastme tuvastamisel. Sätte kohaselt ei ole ühes valdkonnas kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadust seostatud sarnase vajadusega teistes valdkondades. Sellist

seost ei ole jaatanud ka ekspertarstid. PISTS § 2 lg 2 kohaselt tuleb tuvastada kõrvalabi, juhendamise

või järelevalve vajadus just konkreetses valdkonnas. Ühes valdkonnas kõrvalabi, juhendamise või

järelevalve vajaduse esinemise tingivad asjaolud võivad küll põhjustada kõrvalabi, juhendamise või

järelevalve vajaduse ka teises valdkonnas, kuid sellise vajaduse esinemine tuleb siiski iseseisvalt

tuvastada. Kehtiv õigus ei võimalda puude raskusastme tuvastamist ainuüksi kõrvalabi, juhendamise

või järelevalve eeldusele tuginedes, vaid nõuab kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse

objektiivsete (tervise infosüsteemi kantud) andmete alusel.

31. Vastustaja ei vaidle, et kaebaja käitumises avaldub ajuti tal diagnoositud haigus, kuid osutab, et

psühholoogilise hindamise kohaselt ei esine kaebajal psüühikahäiret või intellektipuuet ulatuses, kus

õigesti valitud suhtlemise ja rahustamise korral ei oleks kaebaja võimeline ümbritsevat mõistma või

enesekontrolli taastama. See tähendab, et psüühikahäire väljendus ei ole pidev, püsiv ja

mittepööratav, mis oleksid puude raskusastme tuvastamisel määravad. Asjaolu, et psühhiaater ei

määranud kaebajale koheselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimisel ravimeid haigusega

toimetulemiseks, osutab et ta ei hinnanud kaebaja seisundit raskeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole kohtumenetluses ilmnenud asjaolusid, millest tõuseks põhjendatud kahtlus, et vastustaja järeldus

kaebaja kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajaduse kohta on ekslik. Olukorras, kus kaks

ekspertarsti on psühhiaater A.S. hinnanguga kaebaja kohta tutvunud, kuid leidnud andmete kogumi

põhjal, et kaebaja konfliktid eakaaslastega suhtlemisel ning äkkvihahood ei tingi kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadust PISTS § 2 lg 2 mõttes, ei ole ringkonnakohtul võimalik asuda

vastupidisele seisukohale.

Samas ei ole põhjust kahelda kaebaja ema suures panuses kaebaja heaolu ja igapäevase hakkama

saamise tagamises. Kaebaja vajabki tavapärasest oluliselt suuremat vanemlikku hoolitsust, kuid see

iseenesest ei ole aluseks puude tuvastamisele. PISTS § 2 lg 11 p 3 järgi seondub näiteks keskmise

puude tuvastamine eelkõige kõrvalabi ja juhendamise vajadusega väljaspool elukohta, mistõttu

tavapärasega võrreldes suurem vanemlik hoolitsus üldjuhul ei too kaasa puude raskusastme

tuvastamist. Perekonnale ja lapsele vajalik abi lapse tervise ja heaolu tagamiseks tuleb riigil ja

kohaliku omavalitsuse üksusel osutada muude meetmetega. Kaebaja ema selgitusel on kaebajale

vajalikud teenused praegusel ajal vähemalt osaliselt kättesaadavad. Kui aga tekib olukord, kus

kaebajale näidustatud abi ei ole kättesaadav põhjusel, et kaebajal ei ole tuvastatud puude raskusaste,

on kohane pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.

32. Menetluse jooksul on vastustaja muu hulgas väitnud, et kuna kaebajale on määratud ravi, siis

enne kuue kuu möödumist ravi alustamisest ei saagi tuvastada püsiva puudelise seisundi esinemist.

Halduskohus selgitas otsuses (p 17), miks see seisukoht ei ole õiguspärane. Ringkonnakohtu

arusaamisel vastustaja enam sellele seisukohale ei tugine. See aga ei mõjuta asja otsustamist, kuna

tegemist ei olnud otsustamisel määrava seisukohaga ning puude raskusastme tuvastamiseks nõutava

kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse puudumist kinnitavad muud asjas kogutud tõendid.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 4 järgi, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Halduskohus menetluskulusid välja ei mõistnud, kuna teadaolevad menetluskulud puudusid (kaebus

on riigilõivuvaba ja kaebaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud). Ka

apellatsioonimenetluses ei ole pooled menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud.

Seetõttu ringkonnakohus menetluskulusid välja ei mõista.

34. Kohtuotsuses on esitatud kaebaja terviseseisundi kirjeldus. Kaebaja eraelu puutumatuse kaitseks

peab ringkonnakohus vajalikuks otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema ema nimi tähemärgiga

ning kõik ülejäänud otsuses toodud nimed initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)