2-20-130240/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-130240

Tsiviilasi

AS LHV Pank hagi AKTSIASELTSI DGM SHIPPING

vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AKTSIASELTSI DGM SHIPPING apellatsioonkaebus,

hind 6 060,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AS LHV Pank (registrikood 10539549), esindaja

Indrek Eiche

Kostja AKTSIASELTS DGM SHIPPING (registrikood

10061617), esindaja Igor Sumarok

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Harju

Maakohtu

30.06.2021

otsuse

resolutsioon

muutmata

ja

apellatsioonkaebus rahuldamata, arvestades ka käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Hagejal kindlaksmääratavad

menetluskulud ringkonnakohtu menetluses puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS LHV Pank (hageja) esitas 13.08.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse AKTSIASELTSI DGM SHIPPING (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Seoses

võlgniku vastuväitega makseettepanekule lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja

andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21.09.2020 hagiavalduse. Hageja nõudis põhinõude 5 552,43 eurot ja viivise

64,32 eurot väljamõistmist ning palus kohustada kostjat maksma põhinõudelt seadusjärgset

viivist alates 22.09.2020 kuni põhiosa täieliku tasumiseni. Menetluskulud pidi kandma kostja.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Versobank AS (esialgne laenuandja) ja kostja 17.05.2016

laenulepingu nr 2016/242/01, mille esemeks oli 2 200 000 eurot intressimääraga Euribor +

4,85% ja viivismääraga 26% aastas. Laenulepingu p-st 8.1 tulenevalt sõlmiti Maaelu

Edendamise Sihtasutusega (MES) käendusleping. Tagatistasu oli 3,83% aastas ja selle tasumise

kohustus oli kostjal (p 7.6).

Esialgne laenuandja, MES ja kostja sõlmisid 17.05.2016 tagatislepingu nr 170T16, millega

MES tagas laenulepingust tulenevate esialgse laenuandja nõuete täitmise 50% ulatuses laenu

põhivõlgnevusest. Tagatise maksimaalne rahaline suurus oli piiratud ja võrdus laenu

väljastamisel summaga 1 100 000 eurot, muuhulgas oli tagatise tingimuseks, et esialgne

laenuandja tasub sihtasutuse arve tingimustel tagatistasu 3,83% aastas.

Esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 13.04.2017 laenulepingu nr 2016/242/01 lisa nr 1,

millega muudeti laenulepingu p 5.3 ning täiendati p 7.1. alapunktiga 7.1.1. Esialgne laenuandja,

MES ning kostja sõlmisid 16.05.2017 tagatisleping nr 170T16-1, millega muudeti tagatise

maksimaalset rahalist summat 1 029 971,94 eurole.

Hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse, millest

tulenevalt esialgse laenuandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle hageja ja esialgse

laenuandja vahel 19.12.2018 sõlminud ettevõtte müügilepingu alusel. Viimase muudatuse

sõlmimise seisuga oli kostja kasutuses ja käsutuses laenusumma 1 277 179,39 eurot. Hageja ja

kostja leppisid kokku, et hageja võimaldab kostjale laenu tagastamisel maksepuhkust perioodil

17.04.2020 kuni 17.09.2020 (kaasa arvatud). Pooled leppisid kokku ka laenu tagastamise

graafikus perioodil 16.04.2020 kuni 17.05.2023.

Hageja, kostja ja MES sõlmisid 17.06.2020 kommertspandi loovutamise lepingu,

kommertspandiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ja tegid avalduse kommertspandi

registrile. Hageja ja kostja leppisid kokku, et seoses kostja vara koormava kommertspandi ning

kinnistut hageja kasuks koormava hüpoteegi loovutamisega, kohustub kostja tasuma hagejale

kokku 1 288 535,64 eurot, millest 11 535,64 eurot oli hagejale tasutud enne selle lepingu

sõlmimist ning mille saamist hageja kinnitas. Notariaalaktis nimetatud esimene osamakse

laekus hagejale 17.06.2020 ning teine ja kolmas osamakse 18.06.2020.

Peale pandi vabastamist laekus hagejale MES tagatistasu 2020 II kvartali eest kokku

5 552,43 eurot. Summa oli arvestatud vastavalt kostja poolt võlgnevuse tagasimaksmise

osamaksete suurusele ning maksepäevade ulatuses. Vastavalt laenulepingu p-le 7.6. esitas

hageja MES tagatistasu eest nõude kostjale ning andis tähtaja maksmiseks kuni 30.07.2020.

Kostja nimetatud summat ei tasunud. Hageja arvestas nimetatud summalt seadusest tulenevalt

viivist alates 31.07.2020.

Kostjal oli kohustus täita 17.05.2016 sõlmitud laenulepingut nr 2016/242/01. Hageja saatis

kostjale nõude elektronpostiaadressile ning kostja esindaja kinnitas, et ta sai nõude kätte. Kostja

hageja nõuet ei täitnud.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Arvestades sõlmitud lepinguid toimus esialgse laenuandja nõuete kostja vastu loovutamine

hagejale, mille puhul võlasuhte iseloom ja sisu ei muutunud. Seega lõppes MES tagatiskohustus

17.05.2016 ja 16.05.2017 sõlmitud tagatislepingute p 3.4 kohaselt alates 19.12.2018 ehk alates

esialgse laenuandja nõude kostja vastu loovutamisest hagejale. Esialgne laenuandja ja hageja

polnud kostjaga nõuete loovutamist kooskõlastanud.

Laenulepingu nr 2016/242/01 p-s 7.6. ei olnud kokku lepitud kostja poolt tasu maksmine.

Lepingus puudusid viited kostja kohustustele tasuda hagejale tagatistasu 3,83% ulatuses.

Lepingu p 7.6. sätestas vaid esialgse laenuandja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt

pangas lepingu p-des 7.3.-7.5. sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Ehk nimetatud

leping pani hagejale õiguse debiteerida, mitte aga kostjale kohustuse tasuda hagejale

tagatistasusid. Tasu maksmise kohustus oli pangal, mitte kostjal.

MES ja kostja sõlmisid 11.06.2020 laenulepingu nr 34COV20, mille p 1.8.5. kohaselt

„Laenusaaja kinnitab käesolevale Lepingule alla kirjutades, et saab aru ja on nõus, et

Laenuandja kannab laenusummast 1 277 000 eurot üle notar Ants Ainson deposiidikontole

selgitusega „AS DGM Shipping LHV Panga laenu refinantseerimine; kinnistu reg.osa 6366402

ja kommertspant“. Laenusumma notari deposiidikontole laekumisel loeb Laenusaaja osa

laenust (s.o 1 277 000 eurot) kätte saaduks ja Laenuandja kohustust laenu andmisel kohaselt

täidetuks.“

Hageja, kostja ja MES 17.06.2020 sõlmisid kommertspandi loovutamise lepingu, millega kostja

võttis endale kohustuse tasuda hagejale laenu jäägi 1 277 000 eurot. Enne 17.06.2020

kommertspandi loovutamise lepingu sõlmimist palus hageja kostjal tasuda laenulepingu

kohustuste täitmiseks 11 535,64 eurot, mida kostja tegi.

Kooskõlas 11.06.2020 lepingu tingimustega kandis MES kostja eest hageja arvelduskontole

17.06.2020 lepinguga ettenähtud laenu jäägi 1 277 000 eurot. Seega lõppesid laenulepingust nr

2016/242/01 tulenevad hageja ja kostja lepingulised suhted alates laenusumma täielikust

tasumisest hagejale. Kostjal puudusid hageja ees rahalised kohustused ja võlgnevused. Hageja

ei esitanud enne 17.06.2020 lepingu sõlmimist ega peale laenu tagastamist kostjale tagatise

tasumise nõuet.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5 552,43 eurot ja

viivise 405,35 eurot ning kohustas kostjat maksma seadusjärgses määras viivist põhivõlalt

alates 01.07.2021 kuni täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 450 eurot (riigilõiv) ja kohustas maksma sellelt

summalt viivist alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Kohus tuvastas, et esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 17.05.2016 laenulepingu

nr 2016/242/01 (dtl 26-36). Esialgne laenuandja, MES ja kostja sõlmisid 17.05.2016

tagatislepingu nr 170T16 (dtl 23-25). Esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 13.04.2017

laenulepingu nr 2016/242/01 lisa nr 1 (dtl 37-38). Esialgne laenuandja, MES ning kostja

sõlmisid 16.05.2017 tagatislepingu nr 170T16-1 (dtl 39-49). Hageja ja kostja sõlmisid

16.04.2020 laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse (dtl 42-44). Hageja, kostja ja MES

sõlmisid 17.06.2020 kommertspandi loovutamise lepingu, kommertspandiga tagatavate nõuete

muutmise kokkuleppe ja tegid avalduse kommertspandi registrile. Notariaalaktis nimetatud

esimene osamakse laekus hagejale 17.06.2020 ning teine ja kolmas osamakse 18.06.2020 (dtl

48-56).

Hageja nõudis kostjalt 17.05.2016 laenulepingu nr 2016/242/91 p-st 7.6 tuleneva kohustuse

täitmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 ja § 108 lg 1).

Käesoleval juhul ei toimunud esialgse laenuandja poolt laenulepingust tuleneva nõude

loovutamist hagejale VÕS § 164 tähenduses, vaid 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja

sõlmitud lepingu alusel toimus ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses. Seega ei kuulunud

kohaldamisele 17.05.2016 ja 16.05.2017 sõlmitud tagatislepingu p 3.4., mille järgi kui pank

(käesoleval juhul esialgne laenuandja) võõrandab laenulepingust tuleneva nõude kolmandale

isikule, siis tagatis lõpeb. Selleks, et kostja ja esialgse laenuandja vaheline laenuleping saaks

samadel tingimustel edasi kehtida, andis MES 08.03.2019 nõusoleku tagatislepingust nr

170T16 tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks hageja poolt (dtl 153-154). Lisaks

sõlmisid 16.04.2020 hageja ja kostja laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse, milles kostja mh

aktsepteeris asjaolu, et esialgse laenuandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle

19.12.2018 müügilepingu alusel ning sellest tulenevalt tehakse kostja nõusolekul lepingusse

muudatused (dtl 43-44).

17.06.2020 lepingus nr 1834 p-s 2.1.6 kinnitas kostja, et ei esine asjaolusid, mis piiraksid või

välistaksid pantija (kostja) õigust sõlmida see leping. Sama lepingu p-s 2.1.8. kinnitati, et

lepingus toodud pantija ja pantija esindaja avaldused ning kinnitused ei sisalda ühtki ebaõiget

väidet ega jäta mainimata ühtki olulist asjaolu, mille vastu osalejatel võiks selle lepingu

eesmärki arvesse võttes olla äratuntav huvi ning mida teades ei oleks osalejad seda lepingut

sõlminud või oleks seda teinud teistel tingimustel. Seega oli kostja kuni notariaalse lepingu

sõlmimiseni MES-ga sõlmitud käenduslepingut jaatanud.

MES tagatiskohustus ei lõppenud seoses 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja sõlmitud

lepinguga. Kostja väitis, et laenulepingu nr 2016/242/01 p-s 7.6 polnud kokku lepitud kostja

tasu maksmise kohustust ja MES-le tagatistasu maksmise kohustus oli pangal. Kohus ei

nõustunud kostja seisukohaga. Kostja seisukoha kohaselt saaks hageja rakendada suvaõigust

kostja arvelt hageja kohustuste täitmiseks. Debiteerimine kui õiguslik tegevus sisaldas endas

mitut erinevat õiguslikku toimingut. Kohtu hinnangul tähendas viidatu seda, et pooled leppisid

kokku, et võlgnikul oli kohustus tasuda tagatistasu, mille õigeaegse tasumise eest vastutas

võlausaldaja. Võlgnik pidi oma kontol hoidma selleks vabu vahendeid, mida võlausaldajal oli

õigus võlgniku kontolt ise võtta.

Laenulepingu nr 2016/242/21 p-s 7 polnud sõnaselgelt kokku lepitud, et tagatistasu maksmine

oli kostja kohustus, kuid selles leppisid pooled kokku lepingu p-s 17.3, millest tulenevalt oli

kostja kohustatud kandma lepingu täitmise tagatiste seadmise (sh registreerimise), hindamise,

kindlustamise, hoidmise, muutmise, lõpetamise, valitsemise, korrashoiu ja realiseerimise

kulud. Lepingu p-st 17.2. tulenevalt tasus hinnakirjas fikseerimata teenuste eest kostja hagejale

vastavalt tegelikele hageja poolt tehtud kulutustele. Nimetatud sätted „sisustasid ära“ p-des 7.6

nimetatud hageja õiguse debiteerida kostja kontolt MES tagatistasu kui kostja kohustuse.

Kostja viitas MES ja kostja 11.06.2020 sõlmitud laenulepingu nr 34COV20 p-le 1.8.5. Kohus

leidis, et kuna hageja polnud nimetatud laenulepingu osapool, siis seal kokkulepitu ei saanud

mõjutada hageja ja kostja vahel sõlmitud lepinguid. Asjaolu, et MES tasus ära kostja

põhivõlgnevuse hageja ees, ei muutnud laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevaid

kõrvalnõudeid tühiseks. Kuivõrd MES tagatistasu oli märgitud protsentuaalselt aasta eest, ei

olnud põhjust tagatistasu enne pandilepingu lõppemist arvutada. Nimetatud tasu maksmine oli

lepinguline kohustus, mida kostja oli senini tunnistanud. Olukorras, kus hagejale hüvitati

lepinguline põhiosa ning hageja andis hüvitajale üle selle tagatised, ei muutnud kostja poolt

hagejale tasumata kõrvalkohustusi olematuks. Seega oli kostjal kohustus tasuda hagejale

tagatistasu 3,83% aastas, mis tuli omakorda hageja poolt tasuda MES-le.

Vastavalt laenulepingu nr 2016/242/01 p-le 8.1 oli MES-ga sõlmitud käenduslepingule

tagatistasu 3,83% aastas, mis moodustas 5 552,43 eurot (kvartali algjääk 1 338 202,62 + jääk

lõpetamisel 1 338 202,62)/2 x käenduse määr 50% x käendustasu 3,83 % x 78päeva/360=

5 552,43 eurot, dtl 149, 150-151). Kostja arvestusele vastuväited ei esitanud. Tagatistasu

arvestus vastab laenulepingus nr 2016/242/01 kokkulepitule. Seega tuli põhinõue rahuldada.

Kuivõrd põhinõue kuulus rahuldamisele, tuli rahuldada viivise nõue alates 31.07.2020 (VÕS

§ 113 lg 1, § 94 lg 1). Hageja esitas 23.07.2020 kostjale arve 5 552,43 eurot tasumise tähtajaga

30.07.2020, mille kostja sai kätte. Seega muutus kohustus sissenõutavaks 31.07.2020. Kostja

ei esitanud viivisele ega selle arvestusele vastuväiteid. 30.06.2021 seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivis 405,35 eurot (viivitatud päevi 335, viivisesumma päevas 1,21 eurot).

Edasiulatuv viivisenõue (alates 01.07.2021) kuulus rahuldamisele TsMS § 367 alusel.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kohus ei analüüsinud piisavalt kõiki asjaolusid, tõendeid

ega kostja vastuväiteid kogumis. Hageja nõuded ja nende suurus olid ebaselged ja tõendamata.

19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist lepinguga,

millega esialgne laenuandja võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule

tagatislepingu nr 170T16 p 3.4. mõttes. Tehingu iseloomu tõendamiseks pidi hageja esitama

selle lepingu või lepingu osa väljavõtte, mis tõendaks, et poolte vahel ei toimunud nõude

loovutamine, vaid toimus ettevõtte üleminek.

Kostja leidis, et 08.03.2019 kokkulepe ei kehtinud tema suhtes, kuna kostja polnud kokkuleppe

pool. Otsuse p-s 21 tsiteeris kohus hageja väiteid seoses 17.06.2020 lepinguga nr 1834, kuid

kohus ei analüüsinud neid väiteid ega teinud iseseisvaid ja sõltumatuid järeldusi, jättes kostja

argumendid tähelepanuta ja analüüsimata. Ka otsuse p-s 24 kordas kohus hageja seisukohti.

Kohus jõudis seisukohale, et MES tagatiskohustus ei lõppenud 19.12.2018 lepinguga seoses.

Lepingu nr 1834 alus oli kostja ja MES vahel 11.06.2020 sõlmitud laenuleping nr 34COV20.

See oli investeerimislaen (lepingu p 1.3.). Nimetatud laen polnud seotud väidetava MES

käendusega ega kostja, hageja ega MES kolmepoolse suhtega. Laen oli võetud ja antud selleks,

et kostja oleks võimeline lõpetama hagejaga sõlmitud laenuleping nr 2016/242/01. Nii

11.06.2020 lepingus kui ka 17.06.2020 lepingus ei sisaldunud ühtegi punkti MES käendusest,

mis tagas laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevate kohustuste täitmise. Polnud selged viited

lepingu nr 1834 p-dele 2.1.6 ja 2.1.8. Puudusid selgitused, miks nimetatud lepingut ei oleks

sõlmitud, kui enne oleks lõppenud MES laenulepingu nr 2016/242/01 käendus. Lepingud

nr 34COV20 ja nr 2016/242/01 on eraldiseisvad lepingud, mis pole omavahel seotud.

Kuna kostja ja hageja vaheline laenuleping nr 2016/242/01 lõppes laenusumma tagastamisega

ja lepinguliste kohustuste täitmisega, siis koos sellega lõppesid kõik lepingust tulenevad

õigussuhted (sh tagatis kokkulepped). Juhul, kui hageja oli teadlik, et kostjal võisid tekkida

muud kohustused hageja ees, siis pidi hageja need kohustused 17.06.2020 lepingus sätestama.

Laenulepingu nr 2016/242/01 p 7.6 ei kehtestanud kostjale kohustust tasuda hagejale tagatistasu

3,83% ulatuses. Lepingu p 7.6 sätestas vaid esialgse laenuandja ja peale 19.12.2018 sõlmitud

ettevõtte müügilepingu sõlmimist hageja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas

lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Asjaolu, et hagejal

tekkisid enne või peale laenulepingu lõpetamist tasumise kohustused kolmandate isikute ees, ei

tähendanud, et ka kostjal tekkisid kohustused kolmandate isikute ees. Lepingu p-d 17.2 ja 17.3.

ei pannud kostjale kohustusi. Nimetatud punktid olid pandud kirja nii abstraktselt, et neid sai

tõlgendada nagu oli hagejale sobiv. Maakohus tegi eksliku järelduse, et pooled saavutasid

kokkuleppe MES-ile tasutud tagatistasu hüvitamises.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjendused

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21

alusel. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6),

aga täiendab vastavalt järgevas p-le 9.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti lepingute sõlmimise ja sisu, samuti kostja kohustuse

ulatuse.

9. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et esialgne laenuandja andis oma ettevõtte üle

hagejale, st nendevahelise lepingu alusel toimus ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses.

Õige on kostja kaebuse väide, et ettevõtte ülemineku asjaolud ei ole maakohtu otsuses

tuvastatud. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja

selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud

lepingud. Maakohus on sisuliselt tuvastanud ainult kostjaga sõlmitud lepingu ülemineku,

millest ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. See ei toonud siiski kaasa ekslikku lahendit, sest

praegu vaidlusalusel juhul on piisav tuvastada lepingu ülevõtmine.

VÕS § 179 lg 1 sätestab, et lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust

tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisega loetakse VÕS § 179 lg 2 järgi, et kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. VÕS § 179 lg-s 1

nimetatud nõusoleku saab anda ka tagasiulatuvalt heakskiiduna. Maakohus tuvastas õigesti, et

kostja tegi vastava sisuga tahteavalduse 17.06.2020 lepingus.

10. Ülejäänud osas pole vaja maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas

maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme.

Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud taotlusi ja väiteid.

Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja leidis maakohtus ja kordas apellatsioonkaebuses oma vastuväidet hagile, et kohaselt

hageja ja Versobank AS (likvideerimisel) vahel 19.12.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist

lepinguga, millega pank võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule

tagatislepingu nr 170T16 p. 3.4. mõttes. Selle tagatislepingu p 3.4. näeb ette, et kui pank

võõrandab laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule, siis tagatis lõpeb. Tagatisleping

lepingu võõrandamise viisile ei viidanud ja hageja ei tõendanud lepingute üleminekut. Kostja

väidetel ei nõustu ta tõendite hindamisega maakohtu poolt.

Tõendiks tsiviilasjas saab olla igasugune teave (TsMS § 229 lg 1). Maakohus võis tugineda ka

kaudsetele tõenditele nagu 08.03.2019 lepingule, mille pooleks kostja polnud. Maakohus leidis

õigesti, et selleks, et kostja ja esialgse laenuandja vaheline laenulepingu saaks samadel

tingimustel edasi kehtida, andis MES nõusoleku tagatislepingust nr 170T16 tulenevate õiguste

ja kohustuste ülevõtmiseks hageja poolt. Koostoimes eespool p-s 9 esitatud põhjendusega on

õiged ka maakohtu vastavad järeldused.

Täiendavalt nähtus, et hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 kokkuleppe. Selles lepingus

kinnitas kostja, et kostja ja esialgse laenuandja vahel oli 17.05.2016 sõlmitud (13.04.2017 ja

16.05.2017 muudetud) laenuleping nr 2016/242/01 ning sellest tulenevad esialgse laenuandja

õigused ja kohustused (sealhulgas kõik lepingust tulenevad esialgse laenuandja nõuded) läksid

hagejale üle hageja ja esialgse laenuandja vahel 19.12.2018 sõlminud ettevõtte müügilepingu

alusel. Seega jõudis kohus tõendi hindamise tagajärjel õigele järeldusele, et kostja oli

varasemalt aktsepteerinud ja oma allkirjaga kinnitanud asjaolu, et varasema laenuandja õigused

ja kohustused olid vaidlusaluse lepingu osas tervikuna üle läinud hagejale. Asjaolu, millise

laenu andmises hageja ja kostja 16.04.2020 kokku leppisid või et selles puudus viide MES-i

kohustustele, ei omanud oluliste asjaolu tuvastamisel ning kogu asja lahendamise seisukohtalt

tähtsust. Kostja polnud ka kohtuväliselt hagejale kordagi mõista andnud (sh lepingute

sõlmimisel kinnituste andmisel), et kostja on teistsugusel arvamusel.

Juhul kui MES tagatiskohustus lõppes 19.12.2018 nõude võõrandamisega, siis puudub mõistlik

põhjendus, miks sõlmis kostja MES-ga 17.06.2020 uue lepingu. Ringkonnakohtu hinnangul ei

toonud kostja esile selliseid asjaolusid, mis annaksid kohtule põhjuse kahelda, et tegelikkuses

toimus nõuete võõrandamine või tagatis lõppes, st kostja vastuväited ei anna alust asuda

teistsugusele seisukohale.

17.05.2016 tagatiskokkuleppe p 3.2.3 nägi ette, et lepingust tuleneva tagatise kehtivuse

eeldusena on pooled kokku leppinud, et pank on MES arve tingimustel tasunud tagatistasu

3,83% aastas. Asjas on õigesti tuvastatud, et 17.05.2016 laenulepingu p 7.6. sätestas laenuandja

õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud

eesmärgiga tasuda need MES-le. Kohus leidis õigesti, et debiteerimine tähendab, et pank võtab

kokkulepitud summa kontolt maha. Lepingu p-st 17.2 tulenevalt tasub hinnakirjas fikseerimata

teenuste eest kostja hagejale vastavalt tegelikele hageja poolt tehtud kulutustele. Lepingu p-st

17.3 tulenevalt on kostja kohustatud kandma lepingu täitmise tagatiste seadmise (sh

registreerimise), hindamise, kindlustamise, hoidmise, muutmise, lõpetamise, valitsemise,

korrashoiu ja realiseerimise kulud. Eeltoodust nähtub, et kostja ja laenuandja leppisid kokku, et

lõppastmes kannab tagatisega seotud kulud kostja. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et

kostjal oli kohustus tasuda hagejale tagatistasu 3,83% aastas, mis tuli omakorda hagejal tasuda

MES-le. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kostjal on kohustus tasuda hagejale tagatistasu ja

hagi kuulus rahuldamisele. Kostja vastuväited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks

ja maakohtu otsuse tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks,

et hagejal menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad (TsMS § 174 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)