2-21-7890/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 27.01.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7890

Kohtuasi

C avaldus laste elukoha määramise otsustusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.11.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I U (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik II Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikutele I ja II riigi õigusabi korras määratud

esindaja advokaat Natalja Santaševa

Puudutatud isik III D (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kaie Mandel

Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus (Pirita Linnaosa

Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.11.2021 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta C kanda, v.a U-le ja Y-le riigi õigusabi

andmisel määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

4. Määrata D määruskaebemenetluses hüvitatavate menetluskulude rahaliseks

suuruseks 240 eurot ja mõista C-lt D kasuks välja 240 eurot.

5. Määruse

jõustumisest

kuni

täitmiseni

tuleb

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt (240 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

2-21-7890

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2 järgi edasikaevatav

menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 4 ja 5).

Ülejäänud määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates

määruse kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C (avaldaja, ema) esitas 17.05.2021 Harju Maakohtule avalduse avaldaja ja D (puudutatud

isik III, isa) alaealiste laste U (puudutatud isik I, laps I) ja Y (puudutatud isik II, laps II) elukoha

määramise otsustusõiguse saamiseks.

2. Avalduse kohaselt on C ja D abielust sündinud kaks last: XX.XX.XXXX sündis tütar Y ja

XX.XX.XXXX sündis tütar U. Vanemate abielu lahutati 18.12.2019. Pärast vanemate abielu

lahutamist jäid vanemad koos lastega elama Tallinnas XXX II korrusele, kuid eraldi tubadesse.

Kuna vanemate suhted olid keerulised, lahkusid veebruaris 2021 isa ja lapsed XXX elamust.

Isa kuritarvitab oma hooldusõigust ja takistab avaldajal hooldusõiguse teostamist. Avaldaja

soovib, et lapsed tuleksid tagasi elama XXX elamusse, kus nad on sünnist saati elanud.

Avaldaja ei soovi vanemate ja laste suhtluskorra kokkulepet, et lapsed peaksid kolima ühe

vanema juurest teise juurde, vaid soovib, et lapsed elaksid pidevalt oma kodus XXX.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Puudutatud isiku III sõnul lahkus ta koos lastega veebruaris 2021 kokkuleppel lastega XXX

elamust elamast, sest suhted avaldajaga olid ja on keerulised ja see häiris igapäevast elu. Isa

sõnul teeb ta XXX elamus remonti ja soovib sinna koos lastega tagasi pöörduda, kui avaldaja

sealt elamast lahkub. Elamu kuulub puudutatud isiku III emale ja avaldaja on kohtuotsusega

sellest elamust välja tõstetud. Isa sõnul ei oleks tal midagi selle vastu, kui lapsed nende soovi

korral elaksid osa aega koos emaga viimase majas, aga avaldaja ise on oma käitumisega

muutnud olukorra selliseks, et vanem tütar ei taha temaga isegi suhelda. Laste viibimiskoha

määramise otsustusõiguse kaudu ei saa avaldaja jääda elama võõrasse elamusse, mis ongi

tegelikult selle avalduse esitamise eesmärk. Eeltoodu tõttu tuleb avaldus jätta rahuldamata.

4. Kohus kuulas 06.10.2021 ära lapsed. Lapsed enda sõnul elavad koos isaga juba peaaegu aasta

aega aadressil QQQ Tallinnas. Puudutatud isik II ei soovi emaga suhelda, sest suhted emaga on

tal halvad. Ta soovib elada koos isaga. Puudutatud isik I soovib, et tema elu jätkub nii nagu

praegu, s.o, et ta elab isa juures, kuid suhtleb ka emaga.

5. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ei toetanud avalduse rahuldamist ja leidis, et

see ei ole laste huvidega kooskõlas, sest lapsed on oma elukorraldusega praegu rahul.

6. Eestkosteasutus leidis, et avalduse rahuldamine ei ole põhjendatud.

2-21-7890

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Maakohus jättis 17.11.2021 määrusega avalduse rahuldamata. Avaldaja menetluskulud jättis

kohus avaldaja enda kanda ja puudutatud isiku III menetluskulud avaldaja kanda, mõistes

avaldajalt puudutatud isiku III kasuks välja menetluskulude katteks 420 eurot ja viivise. Lastele

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis kohus riigi kanda.

8. Maakohus juhindus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1 ja §-st 119.

Maakohus leidis, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna lapsed elavad alates veebruarist 2021

koos isaga aadressil QQQ Tallinnas. Lapsed on oma elukorraldusega rahul ja soovivad, et see

jätkuks väljakujunenud viisil. Laste huvides ei ole muuta nende ema avalduse alusel laste

elukorraldust nii, et laste emal oleks otsustusõigus määrata laste viibimiskohta, sh nende

elukohta. Kohus selgitas avaldajale, et ta ei saa kohtulahendi kaudu sundida lapsi elama XXX

elamus, sest nimetatud elamu ei kuulu avaldajale ja tal endal puudub õiguslik alus elamus

elamiseks. Lapsed saavad sinna elama tagasi pöörduda koos isaga, kui isal on selleks soov ja

võimalus ning kui ka lapsed seda tahavad. Kohus ei saa kohtulahendiga kindlaks määrata, kus

lapsed elavad, vaid seda, kellel on selles küsimuses vanematest otsustusõigus või hooldusõigus.

Kohtu määruses toodud põhjendustel ei ole praegusel juhul selles küsimuses otsustusõiguse

andmine laste emale õige.

Määruskaebus

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi

maakohtule uueks lahendamiseks, alternatiivselt teha uue määruse, millega avaldaja avaldus

rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta poolte endi kanda.

10. Maakohus hindas mitmeid tõendeid valesti ja eiras kohtu hoolsuskohustust lastega seotud

asjade lahendamisel. Kohus ei arvestanud ema õigusi ja kohustusi laste kasvatamisel. Avaldaja

eesmärk on eelkõige oma õiguste ja kohustuste tasakaalu taastamine.

11. Kohus ei arvestanud, et lapsed on selle vanema mõju all, kellega nad koos elavad. Kohus ei

ole ise asjatundja ning on kohustatud kaasama adekvaatsed asjatundjad. Kohus on formaalselt

selle kohustuse täitnud, kuid sisuliselt on küsitud isa mõju all olevate laste hetkearvamust.

Keegi ei ole süvenenud tegelikku olukorda, kus iga kord kui ema näeb nooremat tütart, siis tütar

ripub ema küljes. Juba laste kohtule antud seisukohad on piisavalt erinevad, et kohtul oleks

pidanud tekkima kahtlus, et üks või mõlemad lapsed võivad olla isa mõju all. Kohus ei

arvestanud, et laste arvamus on mõjutatav ja muudetav. Lapsed muutsid oma meelt siis, kui isa

nad vastu ema tahtmist mujale elama viis. Lapsed võiksid uuesti oma meelt muuta juhul, kui

ema saab mingiks perioodiks õiguse otsustada nende elukoha üle. Kohus ei arvestanud asjaolu,

et laste tegelik soov on koju tagasi elama tulla.

12. Eestkosteasutuse seisukohas on laste isa poolt lastekaitseametnikule esitatud valeväiteid,

nagu oleks isa ära kolinud konfliktide tõttu laste emaga ja nagu põhjustaks laste ema oma

käitumisega pingeid. Seda on tegelikult algusest peale teinud laste isa.

13. Kuigi ema on avaldanud soovi lapsed koju tuua, ei peaks praegusel juhul siduma laste

elukoha määramise õigust konkreetse elukohaga. Laste ema soovib laste elukoha määramise

õigust mingiks ajaperioodiks, näiteks kaheks aastaks (kuni vanema tütre 18-aastaseks

saamiseni) konkreetsest aadressist sõltumatult, tasakaalustamaks laste isa poolt seni teostatud

õigusriivet.

2-21-7890

14. Kohus ei täitnud hoolsuskohustust TsMS § 561 järgi lepitamisele suunamisel. Kui laps

ütleb, et ei soovi teise vanemaga suhelda, siis ei ole see normaalne olukord ning tuleks välja

uurida selle tegelik põhjus ja suunata nõustamisele. Kohus ei pakkunud meetmeid asja

lahendamiseks laste huvides. Isegi kui lapsed ei väljenda soovi suhelda, ei tähenda see

automaatselt, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Samuti ei ole asjaolu, et üks laps ei soovi

suhelda, piisav järeldamiseks, et ema on midagi valesti teinud. Kohus peaks kaasa aitama suhete

normaliseerumisele, mis oligi avalduse eesmärk. Kohus oleks pidanud rohkem selgitama,

milline nõue tuleb esitada, et saavutada soovitud tulemus.

Menetlusosaliste seisukohad

15. Puudutatud isik III, lastele määratud esindaja ja eestkosteasutus palusid jätta maakohtu

määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Menetluse edasine käik

16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatud

väited ei anna määruse tühistamiseks alust, maakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS §-ga 659

ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

18. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult

seisukohale, et avalduse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus ei ole avalduse lahendamisel

rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega ületanud kaalumispiire. Kolleegium nõustub

TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

19. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise

hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka

juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega

seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral

lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal

üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised

igapäevaelu küsimused (Riigikohtu 05.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 13;

07.12.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 16).

20. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on

sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises

hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või

osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis,

kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Kui kohtule esitatakse

PKS § 119 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused,

peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel

hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest

lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5).

2-21-7890

21. Otsustusõiguse asja lahendades otsustab kohus, kas see, et last puudutava olulise küsimuse

lahendab üks vanem, on konkreetset situatsiooni arvestades lapse huvides vajalik ning kas

avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses otsustusi, lähtudes

eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Seega saab kohus anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse

üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte,

säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse,

sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle (Riigikohtu 12.02.2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 26).

22. Praeguses asjas on vaidlus laste elukoha otsustusõiguse küsimuses. Ema on rõhutanud, et

ei soovi ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõigust laste elukoha küsimuses,

vaid taotleb endale otsustusõiguse üleandmist laste elukoha määramiseks selleks, et lapsed

saaksid naasta oma harjumuspärasesse kasvukeskkonda (tl-d 1–2 ja 5 pöördel). Maakohus

selgitas 30.06.2021 määruses avaldajale PKS § 119 ja § 137 sisu ja erinevust. 16.06.2021

menetlusdokumendis selgitas avaldaja, et ta ei soovi lõpetada ühist hooldusõigust ja tema

eesmärgiks on ainult saada otsustusõigus selleks, et lapsed naaseks oma endisesse elukohta.

23. Maakohus pidi avalduse lahendamisel välja selgitama, milles vanemate erimeelsused

seisnevad ja kas avalduse rahuldamine, s.o konkreetse elukoha küsimuses otsustusõiguse

üleandmine, on põhjendatud ja laste huvides. Selleks kogus kohus asjassepuutuvate isikute ja

eestkosteasutuse seisukohad ning kuulas ära nii vanemad kui ka lapsed. Ringkonnakohus ei

nõustu avaldajaga selles, et kohus ei ole pädev asja lahendama ja oleks pidanud kaasama

asjatundjaid.

24. Eesitatud avaldusest ja avaldaja seisukohtadest saab järeldada, et avaldaja soov on, et

vanemad ja lapsed elaksid jätkuvalt koos nende endises ühises elukohas XXX Tallinnas. Isa

väitel koliti lastega emast eraldi elama vanemate pingeliste suhete tõttu. Määruskaebuses

rõhutab ema, et pingelised suhted tõi kaasa isa käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

avalduse lahendamisel määravad täpsed põhjused, miks vanemate omavaheline kooselu enam

ei toiminud. Kuigi praegusel juhul jäädi esialgu ühte elamusse elama, siis vanemate abieluliste

suhete lõppemisel ei olnud selline kooselu jätkusuutlik ja vanematel tuli leida endale eraldi

elukohad ning otsustada, kas lapsed hakkavad elama võrdses ajamahus vaheldumisi kummagi

vanema juures või põhiosas ühe vanema juures, viibides osa ajast teise vanemaga. Osapooltele

sobilik elukorraldus lastega koos viibimiseks ja suhtlemiseks on võimalik saavutada vanemate

omavahelisel kokkuleppel või erimeelsuste korral kohtu kaasabil.

25. Kuigi ema soovib otsustusõigust laste elukoha määramiseks, ei ole ema toonud

kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust emale otsustusõiguse üle

andmiseks soovitud küsimuses. Eelkõige oleks ema pidanud esile tooma asjaolud, mis

veenaksid kohut, et laste senine elukorraldus ei ole kooskõlas laste huvidega.

26. Ringkonnakohus on seisukohal, et avalduse rahuldamiseks ei anna alust ema seisukoht, et

otsustusõiguse emale andmine on vajalik vanemate õiguste ja kohustuste tasakaalu

taastamiseks. Ema positsioon, et vanemate õiguste tasakaalustamiseks tuleks anda laste elukoha

määramise otsustusõigus emale, kuna isa on saanud eelneval perioodil üksinda otsustada laste

elukoha üle, on põhimõtteliselt ebaõige. Vaidlus tuleb lahendada eelkõige laste huvides.

27. Lapse huvide väljaselgitamisel tuleb ühe asjaoluna arvesse võtta ka lapse arvamust,

arvestades seejuures lapse vanust ja arengutaset ning üle 10-aastaste laste seisukohtadest saab

lahendi tegemisel kohus lähtuda. Puudub alus kahelda maakohtu hinnangus, et puudutatud

isikud I ja II on piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega ja seega oli maakohtul põhjendatud

2-21-7890

arvestada muu hulgas laste arvamusi ja soove. Mõlemad lapsed eelistavad senise elukorralduse

jätkumist. Laste seisukohtadest ei saa järeldada, et nad soovivad tingimata elada XXX elamus.

Seisukohtadest tuleb selgelt välja, et lapsed on rahul senise elukorraldusega, s.t et isa otsustab

nende elukohaga seonduvat. Ringkonnakohus möönab, et laste seisukohad võivad aja jooksul

muutuda, kuid see ei anna alust laste tahte vastaselt anda emale laste elukoha määramise

otsustusõigus. Selline otsustus võib praegusel hetkel mõjuda lastele kahjustavalt. Lapsed ei ole

viimasel aastal elanud koos emaga, kuid puuduvad tõendid, et ema ja laste senine igapäevane

suhtlus oleks piiratud. Kohtul ei ole alust kahelda laste väidetes, et vanem tütar suhtleb

peamiselt emaga sõnumite vahendusel ja noorem tütar kohtub emaga vahetult teda külastades.

Seega on lastel olnud võimalus vabalt emaga suhelda, mistõttu on põhjendamatu ema kahtlus,

et laste väljendatud seisukohad on isa poolt mõjutatud.

28. Menetlusosalistel on õigus esitada enda seisukohad ja kohtu ülesanne on lahendi tegemisel

anda hinnang asjas esile toodud asjaoludele ja esitatud väidete usutavusele ja veenvusele. See,

et ema väidete kohaselt on isa esitanud menetluses valeväiteid ja eestkosteasutuse seisukoht

põhineb isa valeväidetel, on avaldaja hinnang. Kohus teeb otsustuse oma siseveendumusele

tuginedes, hinnates seejuures menetlusosaliste poolt esile toodud asjaolusid ja nende usutavust.

Kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada, et isa oleks esitanud valeväiteid või mõjutanud

eestkosteasutuse töötajat.

29. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse etteheide, et kohus ei lepitanud vanemaid piisavalt

ega aidanud kaasa nende suhete normaliseerumisele. Vaatamata sellele, et tegemist on hagita

asjaga, lähtub kohus esitatud avaldusest ja esile toodud asjaoludest. Kohus otsustab, millise

perekonnaasjas esitatud avalduse lahendamisele aitab kaasa kohtu poolt perelepitusse

suunamine. Avaldaja ei ole selgitanud, kuidas praegusel juhul oleks perelepitusse suunamine

avalduse lahendamisele kaasa aidanud. Vastuseks avaldaja etteheitele, et maakohus ei

selgitanud piisavalt, milline avaldus tuleb esitada juhul, kui avaldaja eesmärk on peresuhete

parandamine, märgib kolleegium järgmist. Perekonnaasjades on lepitusmenetlus ettenähtud

lapsega suhtlemist korraldava määruse ja kokkuleppe rikkumise korral (TsMS § 563). Kehtivas

õiguses ei ole ettenähtud, et kohus suunab vanemad perelepitusse ühe vanema avalduse alusel.

30. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et esile toodud asjaoludel ei ole

põhjendatud rahuldada ema avaldust laste elukoha määramise otsustusõiguse saamiseks.

31. Lõpetuseks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et vähemalt 14-aastane piisava

kaalutlus- ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse

peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita (TsMS § 553 lg 1). TsMS § 553 lg 2 alusel

teeb ringkonnakohus puudutatud isikule II käesoleva kohtumääruse isiklikult teatavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtus

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda, v.a lastele määratud esindaja

kulud, mis jäävad riigi kanda.

33. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid.

2-21-7890

34. Puudutatud isiku III 12.01.2022 esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema

menetluskulu määruskaebemenetluses lepingulise esindaja tasu 2 tunni õigusabi eest

(määruskaebusega tutvumine 0,25 tundi, kliendi positsioonide läbiarutamine 0,25 tundi,

määruskaebusele vastuse koostamine 1,25 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamine 0,25

tundi) tunnitasuga 120 eurot, s.o kokku 240 eurot. Avaldaja menetluskulude kohta seisukohta

ei esitanud.

35. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku III esindaja

ajakulu on põhjendatud. Arvestades nii määruskaebuse kui ka puudutatud isiku III vastuse sisu

ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul maakohtu kaebusega tutvumise ja sellele vastamisega

seonduvatele toimingutele mõistlik ajakulu kokku 1,75 tundi. Samuti on põhjendatud

menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi. Puudutatud isiku III lepingulise

esindaja tunnitasu osas leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on juristi tunnihind 120 eurot, mis

ei sisalda käibemaksu. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku III menetluskulud

põhjendatud 240 euro ulatuses, milline summa tuleb avaldajalt puudutatud isiku III kasuks välja

mõista.

36. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Puudutatud

isik III on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule III

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (240 eurolt) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)