3-20-1510/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1510

Haldusasi

Loo Tehnopark OÜ (endine Loo Invest OÜ) kaebus

Keskkonnainspektsiooni 30.07.2020 ettekirjutuse nr

1680 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Loo Tehnopark OÜ (registrikood 14052035,

kuni

03.08.2021

Loo

Invest

OÜ),

esindaja

vandeadvokaat Jako Laanemägi

Vastustaja

–

Keskkonnaamet

(kuni

31.12.2020

Keskkonnainspektsioon), esindaja RG

Kolmas isik – Algerest OÜ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.01.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Loo Tehnopark OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Loo Tehnopark OÜ apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu

29.01.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1510 ning teha asjas uus otsus.

2. Tühistada Keskkonnainspektsiooni 30.07.2020 ettekirjutus nr 1680.

3. Mõista Keskkonnaametilt Loo Tehnopark OÜ kasuks välja esimese ja teise

kohtuastme kulud 2370 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Reinmaa

& Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE337700771003620774.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-20-1510

2(12)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni (KKI) 05.12.2016 ettekirjutusega nr 01000316 kohustati OÜ-d

Kummimatid käitlema Harju maakonnas Jõelähtme vallas Loo alevikus Lõuna tee 49

ladustatud vanarehvid hiljemalt 31.12.2016 ning korrastama territooriumi ja hooned viisil,

mis tagab territooriumi ja hoonete piisava puhtuse, kasutamaks neid uuel otstarbel või teiste

isikute poolt (p 1); MTÜ-d Eesti Rehviliit tagama eelnimetatud kohustusest 1413,7 tonni

vanarehvide nõuetekohane käitlemine hiljemalt 31.12.2016 (p 2) ja MTÜ-d Rehviringlus

tagama OÜ Kummimatid ülal nimetatud kohustusest 884,8 tonni vanarehvide nõuetekohane

käitlemine hiljemalt 31.12.2016 (p 3).

Lõuna tee 49 (katastriüksuse tunnus 24504:002:0148) jagati 2017. a-l kaheks kinnistuks, mille

tulemusena paiknevad rehvid ettekirjutuses nr 01000316 toodud aadressist erineval kinnistul –

Lõuna tee 20 (katastriüksuse tunnus 24501:001:0804). Lõuna tee 20 kinnistu ja Lõuna tee 49

kinnistu (uus katastriüksuse tunnus 24501:001:0803) katastriüksuste esmase registreerimise

kuupäev on Maainfosüsteemi andmetel 10.04.2017.

KKI 05.12.2016 ettekirjutuse nr 01000316 täitmise kontrollimisel (30.10.2018 ja 30.12.2019)

tuvastati, et OÜ Kummimatid ei ole täitnud ettekirjutuses toodud kohustust ning ettekirjutuse

täitmist ei taganud ka ettevõttele rakendatud sunniraha 20 000 eurot. Seoses OÜ Kummimatid

kustutamisega äriregistrist 07.01.2020 ja ettekirjutuse täitmise võimatusega lõpetas KKI

06.04.2020 haldusmenetluse nr 01000316 OÜ Kummimatid suhtes.

Alates 05.02.2019 on Jõelähtme vallas Loo alevikus Lõuna tee 20 kinnistu omanik Loo Invest

OÜ (registrikood 14052035, alates 03.08.2021 Loo Tehnopark OÜ).

2. KKI tegi 30.07.2020 ettekirjutuse nr 1680, millega kohustas Loo Invest OÜ-d

likvideerima Loo alevikus Lõuna tee 20 kinnistule ladestatud rehvide hulgast 2861,763 tonni

rehve (varasem Kummimatid OÜ osa) ja andma need üle vastavat käitlusõigust omavale

isikule hiljemalt 31.08.2021. Ettekirjutus sisaldas sunniraha hoiatust.

Jäätmeseaduse (JäätS) § 128 lg 4 alusel korraldab juhul, kui jäätmete ja saastuse

likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada,

jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse

alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asuvad. Loo Invest OÜ on

Lõuna tee 20 kinnistu omanikuna JäätS §-st 9 ja § 28 lg-st 1 tulenevalt kinnistule ladustatud

jäätmete valdaja ja kohustatud isik. Kuna Loo Invest OÜ ei oma jäätmete käitlusõigust, on tal

kohustus jäätmed likvideerida, andes need üle selleks vastavat käitlusluba omavale isikule.

Vanarehvide ladustamine Lõuna tee 20 kinnistul on põhjustanud keskkonna ülemäärase

risustamise. Lisaks on tegemist kõrgendatud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise

võimalusega (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5 ja JäätS § 18). Rehvide puhul

on tegemist põlevmaterjaliga, mistõttu ulatusliku vanarehvide ladestamisega esineb oht

tulekahju puhkemiseks ja olulise keskkonnamõju tekkimiseks ümbritsevale keskkonnale.

3-20-1510

3(12)

Samuti on haldusmenetluses tõendatud jäätmete pikaajaline ladustamine enam kui 3 aasta

vältel, mis on korrarikkumine keskkonnakaitse valdkonnas.

Tootjate ühendustel MTÜ Eesti Rehviliit ja MTÜ Rehviringlus on kohustus tagada

ettekirjutuse nr 01000316 täitmine oma vastutuse ulatuses. KKI ei ole neid vanarehvide

kogumise, taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustusest vabastanud. KKI andmete kohaselt on

OÜ Kummimatid kogunud äritegevuse eesmärgil ja jäätmeloa nr L.JÄ/325317 alusel

vanarehve rohkem, kui tootjate ühendused nõudsid. Ettekirjutus nr 01000316 vaidlustati

Tallinna Halduskohtus 04.01.2017. Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2019 otsustega nr 3-17-

27 ja nr 3-17-282 jäi KKI ettekirjutus jõusse. Seega ei ole KKI haldusmenetlusega viivitanud.

3. Loo Invest OÜ esitas 13.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI 30.07.2020

ettekirjutuse nr 1680 tühistamiseks.

Vanarehvid on JäätS § 25 lg 2 p 5 kohaselt probleemtoode. Praegusel juhul tuleb seega

lähtuda jäätmete likvideerimise korraldamisel JäätS § 26 lg-s 1 sätestatud tootjavastutuse

põhimõttest, mitte JäätS § 128 lg-st 4, mis on kohaldatav üksnes eritingimustel ja kõikide

jäätmete liikide suhtes. JäätS-st ei tulene kinnisasja omaniku vastutust probleemtoodete puhul.

Täidetud ei ole JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused. KKI on kindlaks teinud saastaja,

samuti rehvitootjad, keda on võimalik registrist tuvastada. Tegemist ei ole jäätmetega, mille

likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Sätte

eesmärk on lihtsustada haldusmenetlust olukorras, kus jäätmete likvideerimise aeg on

kriitilise tähtsusega – nt ei ole aega otsida vastutavat isikut olukorras, kus on gaasileke või

muu kütuseleke. Arvestades, et kaebajale on jäätmete likvideerimiseks antud aega üle aasta,

KKI on lubanud OÜ-l Kummimatid peaaegu 4 aastat ettekirjutuse täitmisega viivitada ning on

lisaks korduvalt pikendanud rehvitootjatele määratud tähtaega, ei ole tegemist olukorraga,

mida seadusandja on JäätS § 128 lg-s 4 ette näinud. Sarnaseid rehvimägesid on Eestis veelgi

ja nende likvideerimist ei ole ka riik ise enda maal korraldanud kohe, vaid mitmeaastase

nihkega.

JäätS § 9 kohaselt on jäätmevaldajaks eelkõige jäätmetekitaja. Vastustaja on kindlaks teinud,

et praegusel juhul oli jäätmetekitajaks ja saastajaks OÜ Kummimatid. KKI on ettekirjutuses

käsitanud kaebajat sisuliselt OÜ Kummimatid õigusjärglasena, milleks puudub õiguslik alus.

Kaebaja ei saa vastutada äriregistrist kustutatud äriühingu kohustuste täitmise eest. OÜ

Kummimatid oli üürnik kaebajale kuuluval kinnisasjal ja kaebaja ei ole selle ettevõttega

kuidagi seotud. Seejuures oli ka üürileandjal OÜ-ga Kummimatid kohtuvaidlus. Varasema

nelja aasta jooksul ei pidanud KKI kinnisasja omanikku vastutajaks ega teinud talle

ettekirjutust.

KKI ei ole ettekirjutuse tegemisel arvestanud kaebaja vastuväidetega. KKI ise on oma

tegevusetusega tekitanud olukorra, kus OÜ Kummimatid ei täitnud enne äriregistrist

kustutamist oma kohustust. KKI avastas 05.12.2016 tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise juba

30.10.2018 kontrolli käigus ja rakendas sunniraha, kuid efektiivsem oleks olnud

asendustäitmise rakendamine. KKI korraldas 2016. a-l riigihanke asendustäitmise

korraldamiseks ja valis välja ettevõtja, kes pidi vanarehvid käitlema asendustäitmise korras.

Teadmata põhjusel asendustäitmist lõpuni ei viidud. Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud

kohtumisel selgitasid vastustaja esindajad, et OÜ-le Kummimatid tehakse ettekirjutus ning

kui ta seda ei täida, siis on võimalik rakendada asendustäitmist, kus riik likvideerib rehvid ise

oma kuludega. Vastustaja ei ole selgitanud, millisest õigusaktist tuleneb, et enne

asendustäitmise rakendamist peab haldusorgan otsima täiendavaid isikuid, kes võiksid

kohustatud isiku asemel kohustuse täita. KKI 05.12.2016 ettekirjutuse vaidlustasid üksnes

MTÜ Eesti Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit, mitte OÜ Kummimatid. Seega viimase

vastutuse osas vaidlust ei olnud. Lisaks ei peata ettekirjutuse vaidlustamine kohustuse täitmist

3-20-1510

4(12)

ega selleks vajalike abinõude rakendamist. Menetlust lõpetav kohtulahend jõustus 2019. a

juulis, mistõttu oli enne OÜ Kummimatid registrist kustutamist veel vähemalt pool aastat

aega asendustäitmist korraldada. KKI on võimaldanud ettekirjutuse täitmisega põhjendamatult

viivitada ka rehvitootjate ühendustel, pikendades pidevalt nende kohustuse täitmise tähtaega.

Kuskil pole sätestatud, et maa omanik vastutab, kui keskkonnaohu põhjustaja ei täida oma

kohustusi. KeÜS § 12 lg 1 kohaselt kannab keskkonnahäiringu, -ohu, -riski või -kahju

hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud nende põhjustaja, kui

seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud üldpõhimõttest erineva olukorra sätestab seadus nt tootja

vastutusega probleemtoodete puhul. Sellest sättest ei saa aga järeldada alternatiivset vastutust

keskkonnaohu põhjustaja ja maaomaniku vahel. Vastustaja tõlgendus tähendaks seda, et kui

rehvitootjate ühendused ei täida ettekirjutusi, peaks ka nende täitmata kohustuste eest

vastutama kinnisasja omanik. Kaebaja õiguseellane, kes sõlmis OÜ-ga Kummimatid

üürilepingu, ei teadnud, et viimane oma kohustusi ei täida. Samuti ei teadnud kaebaja ega

tema õiguseellane, et vastustaja tõlgendab JäätS § 128 lg-t 4 selliselt, et nimetatud sättest

tuleneb kinnisasja omaniku lõppvastutus.

Arusaamatu on ettekirjutuses likvideerimisele määratud vanarehvide maht. Kaebajale ei ole

haldusmenetluses selgitatud, miks MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit ei vastuta

vanarehvide eest kogu ulatuses. Kaebajale teadaolevalt ei olnud rehvide ladustamise ajal

kinnistul isegi kaalu, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas on üldse rehvide täpne hulk

määratud.

Ettekirjutuses määratud tähtaeg ei ole proportsionaalne. KKI on andnud rehvitootjatele

võimaluse rehve likvideerida juba peaaegu neli aastat – alates 05.12.2016 kuni 31.08.2020.

Seejuures ei ole rehvitootjad isegi alustanud vanarehvide likvideerimise töödega. Seega on

ilmselge, et rehvide likvideerimisega ei ole kiire ning tulenevalt võrdse kohtlemise

põhimõttest peaks andma ka kaebajale võimaluse korraldada vanarehvide likvideerimine nelja

aasta pärast, st 31.08.2024.

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.

Ettekirjutusega kaebajale pandud jäätmete likvideerimise kohustuse sisuks on rehvide

üleandmine vastavat käitlusõigust omavale isikule. JäätS § 26 lg 1 kohustuse sisuks on

vanarehvide kokku kogumise ning kogutud rehvide taaskasutamise või kõrvaldamise

tagamine. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määruse nr 80 „Rehvidest tekkinud

jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja

kord“ (määrus nr 80) § 4 lg-test 3 ja 4 tuleb JäätS § 26 lg 1 kohase kohustuse täitmiseks

rajada vanarehvide kogumispunktid ning tagada nendes võimalus vanarehvide üleandmiseks.

JäätS § 26 lg-s 1 sätestatud kohustus ei hõlma kaebajale kuuluvalt kinnistult vanarehvide

likvideerimise (st kokku kogumise ning käitlemiseks üle andmise) kohustust. Tootjavastutuse

põhimõte hõlmab tootjavastutusorganisatsiooni kohustust tagada kaebajale vanarehvide

üleandmise võimalus vanarehvide kogumispunktis. Seega ei ole JäätS § 128 lg 4 rakendamine

probleemtoodete puhul välistatud.

JäätS § 9 ei sätesta prioriteetsuse järjekorda selles osas, keda eelistatult jäätmevaldajaks

pidada. Kuna jäätmed asuvad kaebajale kuuluval kinnistul, on need tema otseses valduses ja

kaebaja on jäätmevaldaja. OÜ Kummimatid kohustus jäätmed likvideerida tulenes jäätmeloas

nr L.JÄ/325317 sätestatud nõudest anda tegevuse lõpetamisel käitluskohas olevad jäätmed üle

vastavat käitlusõigust omavatele isikutele. Kaebaja vastav kohustus tuleneb JäätS § 128 lg-st

4 ja § 28 lg-st 1.

KeÜS § 12 lg 1 ja JäätS § 128 lg 4 koosmõjust tulenevalt on keskkonnaohu vältimise ja

vähendamisega seotud kulude kandmise kohustus esmalt keskkonnaohu põhjustajal, seejärel

maa omanikul ning alles siis, kui kumbki eelmainitutest oma kohustust ei täida, tuleb kaaluda

3-20-1510

5(12)

asendustäitmist. Ka korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg-st 2 ja §-st 15 tulenevalt on korrakaitse

esmajärjekorras avaliku korra eest vastutava isiku enda ülesanne. Kui saastaja on teada, siis

on põhjendatud nõuda saastuse likvideerimist eelkõige saastajalt. See ei tähenda, et

maaomanikul ei oleks samal ajal saastuse likvideerimise kohustust ning saastuse

likvideerimise kohustust ei võiks saastajale ja maaomanikule panna solidaarselt.

Kaebaja pidi kinnistut omandades arvestama võimalusega, et tal tekib kohustus kinnistule

ladustatud rehvide likvideerimiseks. Kaebaja juhatuse liige VB oli ka kinnistu endise omaniku

ja OÜ-ga Kummimatid üürilepingu sõlminud Vialine Group OÜ juhatuse liige. Jõelähtme

vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisel ei lubatud, et riik likvideerib vanarehvid kinnistult

omal kulul, vaid seda, et riik kannab algselt asendustäitmise kulud ise ning nõuab need hiljem

ettekirjutusega kohustatud isikutelt välja. Samuti nähtub KKI 05.12.2016 ettekirjutusest, et

kinnistu omanik oli haldusmenetlusse kaasatud JäätS §-le 9 tuginedes (st teda on käsitletud

jäätmevaldajana) ning ettekirjutuses on selgitatud ka JäätS § 28 lg-s 1 sätestatut. Kaebaja pidi

mõistma, et saastaja lõppemisel võib tal tekkida JäätS § 28 lg 1 alusel kohustus tagada

jäätmete nõuetekohane käitlemine.

JäätS § 128 lg 4 kohaldamine on põhjendatud. Kuna kinnistu asub umbes 2000 elanikuga Loo

aleviku vahetus läheduses ning pääs kinnistule ei ole kõrvalistele isikutele piirdeaiaga

takistatud, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud

võivad realiseeruda ning põhjustada välisõhu saastumist ning ohtu inimese tervisele, varale ja

heaolule. Tuleohtlike jäätmete jäätmeloata ladustamine kui kontrollimata tegevus toob juba

iseenesest kaasa keskkonnaohu. Kuna kinnistul puuduvad nõrgvee kogumise süsteemid, siis

on kogu vihma- ja lumesulamisvetega tekkiv ning keskkonna- ja terviseohtlikke ühendeid

sisaldada võiv nõrgvesi juba kolm aastat rehvidelt otse pinnasesse voolanud ning voolab ka

edaspidi.

Kaebajale on antud ettekirjutuse täitmiseks aega üks aasta, kuna eelduslikult on selle aja

jooksul 2862 tonni rehvide likvideerimine võimalik. Ka JäätS § 128 lg 4 rakendamisel peab

jääma mõistlik aeg haldusmenetluse läbi viimiseks. Olukorras, kus reageerida on vaja kohe,

kuulub kohaldamisele KorS § 29 lg 1. MTÜ-le Eesti Rehviliit ja MTÜ-le Rehviringlus

05.12.2016 ettekirjutusega pandud rehvide kinnistult likvideerimise kohustuste täitmise

tähtaja pikendamine seoses kohtuvaidluse ning hiljem pehme talve ja koroonaviiruse levikust

tingitud probleemide tõttu oli põhjendatud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg on ka

proportsionaalne. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks tal ei ole võimalik

ettekirjutusest tulenevat kohustust tähtaegselt täita. MTÜ Rehviringlus on talle pandud

kohustuse 30.09.2020 seisuga täitnud ning MTÜ Eesti Rehviliit on 11.01.2020 seisuga täitnud

talle pandud kohustuse 48% ulatuses.

Tallinna Ringkonnakohus on otsuse nr 3-17-282 p-s 19 lugenud tõendatuks KKI poolt tehtud

järeldused rehvide koguse kohta kinnistul ning rehvitootjate ja OÜ Kummimatid

likvideerimiskohustuse ulatuse kohta. Vaideotsusest tulenevalt on KKI kinnistul asuvate

rehvide koguse ning rehvitootjate ühenduste ja OÜ Kummimatid kohustused määranud

lähtuvalt rehvitootjate ja OÜ Kummimatid esitatud andmetest ning Maa-Ameti X-GIS

kaardirakenduse Lõuna tee 20 kinnistu ülelendude kaardipiltidest. OÜ-le Kummimatid või

kaebajale langev likvideerimise kohustus on tuvastatud asjaolude alusel matemaatilise

lahutamistehte abil üheselt kindlaks määratav. Tootjavastutusorganisatsioonidele määratud

likvideerimise kohustuse aluseks on asjaolu, et nad kasutasid OÜ-d Kummimatid oma

taaskasutuskohustuse täitmisel ja andsid talle taaskasutamiseks üle vanarehve. Kuna OÜ

Kummimatid jättis kohustuse täitmata, pidid tootjavastutusorganisatsioonid täitma selle ise.

Ülejäänud

kaebaja

kinnistule

ladustatud

rehvide

osas

ei

ole

tegemist

tootjavastutusorganisatsioonide poolt nende kohustuste täitmiseks OÜ-le Kummimatid üle

3-20-1510

6(12)

antud vanarehvidega. Seega ei kohaldu nende rehvide kaebaja kinnistult likvideerimiseks

JäätS § 26 lg 1.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

29.01.2021 otsusega

kaebuse

rahuldamata

ning

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et JäätS § 26 lg-s 1 sätestatud tootjavastutuse

põhimõttest lähtuvalt tuli vastustajal nõuda vanarehvide likvideerimist rehvitootjatelt.

Probleemtoote tootja vastutuse erinormidest tulenevalt on tootja kohustatud kõik nende poolt

turule lastud rehvidest tekkinud jäätmed (vanarehvid) jäätmevaldajatelt vastu võtma ja tagama

nende taaskasutamise. Selleks tuleb rehvitootjatel muu hulgas tagada üleriigiliselt vastavate

kogumispunktide rajamine (vt ka määruse nr 80 § 4 lg-d 3 ja 4). Tootjavastutuse põhimõte ei

hõlma seega rehvitootja kohustust korraldada vanarehvide kokku kogumine ja transport

jäätmevaldajate

juurest,

vaid

kohustust

tagada

kohased

võimalused

vanarehvide

üleandmiseks. Kaebajale ei ole vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustust, mille täitmise

eest tuleks vastutavaks lugeda rehvitootja ja mida ei saaks nõuda vanarehvide asukohaks

oleva kinnistu omanikult. Kaebajat on ettekirjutuses õigesti käsitletud temale kuuluval

kinnistul ladustatud jäätmete valdajana JäätS § 9 tähenduses ning seda ei väära asjaolu, et

kaebaja ei olnud kinnistul asuvate vanarehvide tootmise, kasutamise või ladustamisega

seotud. OÜ-d Kummimatid ei saaks enam jäätmevaldajaks pidada, kuna ta on registrist

kustutamisega lõppenud ning vanarehvid asuvad kaebaja otseses valduses. JäätS kohaselt

peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, et tema valduses olevad jäätmed jõuaksid

vajalikku

jäätmeluba

omava

jäätmekäitlejani.

Asjaolu,

et

kaebajalt

nõutakse

probleemtoodetest tekkinud jäätmete likvideerimist, ei välista JäätS § 128 lg 4 ega § 28 lg 1

kohaldamist.

Kaebajat ei ole käsitatud OÜ Kummimatid õigusjärglasena. Vastustaja on selgitanud, et OÜ

Kummimatid kohustus tulenes jäätmeloast. Kaebajalt jäätmete likvideerimise nõudmine

tuleneb JäätS § 128 lg-st 4 ja § 28 lg-st 1. Jäätmete jätkuva ladustamisega võib kaasneda

oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale. Seega on põhjendatud kohustada

kinnistu omanikku sellel ladustatud vanarehvide likvideerimiseks.

Kaebajal ei saanud Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisest (kus osales kinnistu

eelmine omanik) tekkida õiguspärast ootust, et maaomanikult vanarehvide likvideerimist

nõudma ei hakata ning haldusorgan korraldab ise omal kulul vanarehvide likvideerimise.

Vaidlust ei ole, et KKI tegi OÜ-le Kummimatid ettekirjutuse vanarehvide käitlemiseks

kohustamiseks ning ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldati äriühingu suhtes ka sunniraha

(20 000 eurot). Sõltumata sellest, kas KKI haldusmenetlus OÜ Kummimatid suhtes oli

piisavalt efektiivne, ei ole välistatud jäätmete likvideerimise kohustuse panemine jäätmete

asukohaks oleva kinnistu omanikule. Kaebajale tehtud ettekirjutuse õiguspärasus ei sõltu

sellest, kas KKI on põhjendatult pikendanud MTÜ-le Rehviringlus ja MTÜ-le Eesti Rehviliit

KKI 05.12.2016 ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaegasid ning kas KKI järelevalve nende

tegevuse üle on olnud piisav. Samas ei nähtu, et tootjate ühendustele oleks tähtaegu ilmselgelt

põhjendamatult pikendatud.

Kaebaja pidi kinnistut omandades arvestama võimalusega, et tal võib tekkida kohustus

kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimiseks. KKI 05.12.2016 ettekirjutusest nr

01000316 nähtuvalt oli JäätS §-st 9 tulenevalt ka tollane kinnistu omanik Vialine Group OÜ,

kelle juhatuse liige VB on ka kaebaja juhatuse liikmeks, jäätmevaldajana haldusmenetlusse

kaasatud. Kaebaja pidi seega olema teadlik, et kinnistu omandamise hetkel ei olnud

ettekirjutuse adressaadid seda täitma asunud, mh oli ettekirjutus osaliselt vaidlustatud kohtus.

Kaebajat ei vabasta tema kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimise kohustusest pelgalt

3-20-1510

7(12)

asjaolu, et ta omandas kinnistu veendumuses, et temal ei tule seal asuvate jäätmetega

tegeleda.

JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Ettekirjutuse tegemiseks piisab ainuüksi

sellest, et ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule,

tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et

nimetatud oht peab eelnevalt olema realiseerunud või realiseerub eeldatavalt mõne päeva või

tunni jooksul, nagu on leidnud kaebaja. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus,

kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida. Vaidlustatud

ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et vanarehvide ladustamine Lõuna tee 20 kinnistul on

põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise ning tegemist on kõrgendatud keskkonnaohu

ja -häiringu tekkimise võimalusega. JäätS lähtub juba iseenesest eeldusest, et rehvide

kogumine ja ladustamine on seotud keskkonnariskiga (vt JäätS § 25 lg 2 p 5 ja § 25 lg 1). On

üldteada asjaolu, et rehvide põlemisel vabanevad keemilised ühendid on keskkonnale

kahjulikud ning ohustavad otseselt ka inimeste tervist. Asjaolu, et KKI on ettekirjutuses

andnud kaebajale jäätmete likvideerimiseks aega üle ühe aasta ning et MTÜ-le Eesti Rehviliit

ja MTÜ-le Rehviringlus on tähtaegu pikendatud, ei tähenda, et puuduks vanarehvide

kinnistult viivitamatult likvideerimise vajadus. Seadus ei näe ka ette, et keskkonna risustamise

ja ohustamisega seotud jäätmete likvideerimise kohustuse täitmiseks antud tähtaega ei tohi

põhjendatud juhul pikendada. Samuti ei ole vastustajal alust jätta rakendamata kohaseid

meetmeid keskkonnaohu ja korrarikkumise viivitamatuks kõrvaldamiseks või kaebajal alust

keelduda ettekirjutuse täitmisest põhjusel, et varem ei ole teatud juhtudel vanarehvide

likvideerimine mõistliku aja jooksul õnnestunud.

Vastustaja ei ole JäätS § 128 lg-t 4 kohaldades käsitlenud keskkonnaohu põhjustaja (saastaja)

ja maaomaniku vastutust alternatiivsena. Olukorras, kus jäätmete ja saastuse likvideerimisega

ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, saab JäätS § 128 lg-st

4 tulenevalt kohustada jäätmete likvideerimiseks kinnistu omanikku ka juhul, kui jäätmete

ladustaja on teada. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ei

sõltu sellest, kas saastaja oma kohustust täidab või mitte. Kaebajale vanarehvide

likvideerimiseks ettekirjutuse tegemist ei muuda seejuures põhjendamatuks asjaolu, et KKI ei

ole varem vanarehvide likvideerimiseks kohustanud kinnistu eelmist omanikku.

Vastustaja oleks pidanud ettekirjutuses selgemalt välja tooma, kuidas on arvestatud kaebaja

kohustuse aluseks olevaks vanarehvide mahuks 2861,763 tonni, kuid see ebatäpsus ei too

kaasa vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist. Arvestades, et haldusmenetlusse nr 01000316 oli

kaasatud ka Lõuna tee 20 kinnistu eelmine omanik Vialine Group OÜ, võib eeldada kaebaja

kursis olemist eelnimetatud haldusmenetluses tuvastatud ja ka KKI 05.12.2016 ettekirjutuses

välja toodud vanarehvide kogumahuga ning selle kujunemise aluseks olnud andmetega.

Kaebaja 14.04.2020 KKI-le esitatud vastuväidetes on samuti kinnitatud, et VB osales

aktiivselt eelviidatud haldusmenetluses. Ühtlasi on kaebajal alati võimalus pöörduda

vajadusel

haldusorgani

poole

ettekirjutuse

kohta

selgituste

saamiseks.

Tallinna

Ringkonnakohus ei ole KKI analüüsi vanarehvide koguse osas kahtluse alla seadnud (vt

31.10.2018 otsus nr 3-17-282, p 19) ning on pidanud KKI 05.12.2016 ettekirjutust

õiguspäraseks rehvitootjate ühendustele määratud kohustuste osas (vt 31.10.2018 otsused nr

3-17-27 ja 3-17-282). Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegelikult peaks temale

ettekirjutusega määratud osa olema väiksem. Vastustaja on ka vaidlustatud ettekirjutuses ja

kohtumenetluses piisavalt selgitanud, miks ei vastuta MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti

Rehviliit kaebaja kinnistult kõikide vanarehvide likvideerimise eest.

Kaebajale määratud tähtaega ei muuda ebaproportsionaalseks üksnes asjaolu, et vastustaja on

tootjate ühendustele neile 05.12.2016 tehtud ettekirjutuses antud tähtaegasid pikendanud ja

3-20-1510

8(12)

viimastel on seega olnud oma kohustuse täitmiseks sisuliselt aega peaaegu neli aastat. Ühtlasi

ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks taotlenud ettekirjutuse täitmise tähtaja

pikendamist temast sõltumatutel asjaoludel ning vastustaja oleks sarnases olukorras kaebajale

tähtaja pikendamisest keeldunud. Puudub alus arvata, et vastustaja keelduks mõjuvate

põhjuste ilmnemisel kaebajale määratud tähtaja pikendamisest.

6. Alates 31.03.2021 on Lõuna tee 20 kinnistu omanik Algerest OÜ.

7. Tallinna Ringkonnakohus kaasas 10.11.2021 määrusega Algerest OÜ kolmanda

isikuna menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Loo Tehnopark OÜ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.01.2021 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajalt jäätmete likvideerimise nõudmise aluseks on

JäätS § 128 lg 4 ja § 28 lg 1. JäätS § 9 lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu

isik või riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle valduses on jäätmed. Praegusel juhul ei

ole vaidlust, et jäätmetekitajaks oli OÜ Kummimatid, mistõttu oli OÜ Kummimatid ka

jäätmevaldaja JäätS § 9 lg 1 kohaselt. Kuna kaebaja ei ole OÜ Kummimatid õigusjärglane

(mida on halduskohus ka tõdenud), siis ei saa jäätmevaldaja positsioon automaatselt OÜ-lt

Kummimatid kaebajale üle minna.

Kinnistu omaniku vastutus saab kõne alla tulla üksnes JäätS § 128 lg-s 4 sätestatud juhul.

Halduskohtu hinnangul piisab maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks sellest, kui asjaolusid

arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida. Kohtu tõlgendus ei ole kooskõlas

JäätS § 128 lg-s 4 sätestatuga, sest selles ei ole märgitud, et maaomanikule võib ettekirjutuse

teha, kui esineb keskkonnaoht, nagu halduskohus on ekslikult arvanud. Halduskohtu viide

KeÜS §-le 5 ei ole asjakohane. Üldiselt kehtib keskkonnaõiguses saastaja vastutuse põhimõte

(KeÜS § 12 lg 1, JäätS § 128 lg 1) ning JäätS § 128 lg 4 on erandlik juhus, kus sellest

üldpõhimõttest võib kõrvale kalduda. Seadusandja ei ole JäätS § 128 lg-s 4 ette näinud

maaomaniku solidaarset või alternatiivset vastutust saastajaga, vaid JäätS § 128 lg-t 4 saab

kohaldada üksnes siis, kui saastajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või seda ei ole võimalik

piisavalt kiiresti kindlaks teha, kuna tegutseda on vaja kiiremini, kui võimalik haldus- või

väärteomenetlus aega võtaks. Vastustaja enda käitumine vaidlusaluste vanarehvide

likvideerimise korraldamisel on selge märk sellest, et vanarehvide likvideerimisega ei ole nii

kiire, et see õigustaks JäätS § 128 lg 4 alusel mööda minna JäätS § 128 lg-s 1 sätestatud

saastaja vastutuse põhimõttest.

Halduskohtu seisukoht, et saastaja ja maaomaniku vastutus saab olla solidaarne ja JäätS § 128

lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, kas saastaja oma kohustust täidab, ei ole haldusmenetluse

asjaoludega kooskõlas. Vastustaja alustas kaebaja suhtes haldusmenetlust pärast seda, kui OÜ

Kummimatid kustutati äriregistrist. Sealjuures oli kinnisasja omanik juba 2016. a-l

puudutatud (mitte kohustatud) isikuna kaasatud samade vanarehvide osas algatatud

haldusmenetlusse. Ka hiljem ei olnud vastustaja nelja aasta vältel arvamusel, et kinnisasja

omanik vastutab solidaarselt saastajaga. 2016. a haldusmenetluse käigus jättis vastustaja

kinnisasja omanikule mulje, et temalt ei nõuta vanarehvide likvideerimist, see kohustus on

saastajal ning kui OÜ Kummimatid vabatahtlikult oma kohustust ei täida, siis korraldab

vastustaja asendustäitmise ning nõuab kulud sisse OÜ-lt Kummimatid (seda asjaolu on

vastustaja ise kinnitanud oma 11.01.2021 esitatud seisukoha p-s 2.9).

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et ebatäpsused vanarehvide koguse osas ei too kaasa

ettekirjutuse tühistamist. Vanarehvide õige maht on äärmiselt oluline asjaolu. Kaebajale peab

haldusaktist olema selge, mille alusel on talle selline kohustuse maht määratud, sest vastasel

3-20-1510

9(12)

juhul ei ole kaebajal võimalik veenduda haldusakti õiguspärasuses. Vastustaja on määranud

kaebajale täpselt sama vanarehvide mahu nagu OÜ-le Kummimatid ilma igasuguse selgituse

ja tõenditeta, kuidas selline maht on leitud. VB ei osalenud 2016. a-l toimunud

haldusmenetluses kui kohustatud isik, vaid üksnes kui puudutatud isik, kellel ei olnud

mistahes puutumust sellega, millises ulatuses vanarehvide likvideerimise kohustuse vastustaja

OÜ-le Kummimatid määras. Seega ei olnud VB selliste õigustega menetlusosaline, kes oleks

saanud vastustajalt nõuda täiendavaid tõendeid või vaidlustada koguseid. Samuti ei olnud see

ka tema poolt esindatava äriühingu huvi, arvestades, et talle teadaolevalt ei plaaninud

vastustaja kinnisasja omanikule ettekirjutust teha.

Kaebaja sai kohtumenetluse jooksul aru, et kaebajale likvideerimiseks määratud vanarehvide

arv on saadud selliselt: kogu rehvide maht – rehvitootjatele määratud maht = kaebajale

määratud maht. Praeguseks on rehvitootjad väidetavalt endale määratud proportsiooni

vanarehvidest likvideerinud. Samas on selge, et kinnistule on jäänud oluliselt suurem hulk

vanarehve kui kaebajale haldusaktiga määratud 2861,763 tonni. Seega jääb arusaamatuks, kes

vastutab ülejäänud vanarehvide eest. Vastustaja ei ole teinud järelevalvet rehvitootjate

tegevuse üle, mistõttu ei ole kellelegi teada, kui suures mahus vanarehve on rehvitootjad

tegelikult likvideerinud. Vastustaja tegevusetus toob tõenäoliselt kaasa selle, et kaebaja on

kohustatud vastutama ka rehvitootjate tegemata töö eest ainuüksi põhjusel, et kaebaja on

kinnisasja omanik. See oleks täielikult vastuolus JäätS-st tuleneva tootjavastutuse

põhimõttega.

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peaks kinnisasja omanik vastutama teisele äriühingule

haldusorgani poolt antud loa rikkumise tagajärgede eest. Kui OÜ Kummimatid rikkus oma

jäätmeloa tingimusi ja ladestas rehve suuremas ulatuses, kui luba ette nägi, peaks haldusorgan

efektiivse järelevalve käigus määrama halduskaristuse ja tagajärgede likvideerimise kohustuse

rikkujale, mitte kolmandast isikust kinnistuomanikule.

9. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Keskkonnaamet jääb

varasemate

seisukohtade

juurde

ja

nõustub

halduskohtu

otsusega,

esitades

apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited.

Kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi

on ning kinnistuomanikuna on kaebajal AÕS § 68 lg 1 kohaselt täielik õiguslik võim kinnistu

üle (ja seega ka tegelik võim kinnistul asuvate rehvide üle), siis on kaebaja jäätmevaldaja.

Kuna kaebajal puudub vanarehvide ladustamiseks nõutav jäätmeluba ning ta ei ole andnud

jäätmeid käitlemiseks üle selleks õigust omavatele isikutele, siis rikub kaebaja JäätS § 28 lg-st

1 tulenevat jäätmete nõuetekohase käitlemise kohustust. See rikkumine kujutab endast KorS §

5 lg 1 kohast korrarikkumist keskkonnakaitse valdkonnas ning tuleb KorS § 2 lg-st 1 ja

keskkonnajärelevalve seaduse (KeJS) § 2 lg-st 1 tulenevalt lõpetada. Seega vastutab kaebaja

kinnistu omaniku ja jäätmevaldajana jäätmete likvideerimise eest ka JäätS § 28 lg 1 alusel.

Kuigi kaebaja on tänaseks kinnistu võõrandanud, ei vabasta see asjaolu teda JäätS § 28 lg-st 1

tuleneva kohustuse täitmisest. Kuna kinnistu uuel omanikul Algerest OÜ-l puudub

keskkonnalubade ja registreeringute registri järgi kehtiv keskkonnakaitseluba jäätmete

käitlemiseks, siis ei ole kaebaja kinnistu võõrandamisega ettekirjutuse täitmise kohustusest

vabanenud (vt JäätS § 28 lg-d 4 ja 5).

Halduskohus on põhjendatult viidanud KeÜS §-le 5 ning leidnud, et praegusel juhul kaasneb

vanarehvide ladustamisega keskkonnaoht. Praegusel juhul tuleb olulise keskkonnahäiringu

tekkimist eeldada (vt KeÜS § 3 lg 2 p 3 ja keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22). Kaebaja ei ole põhjendanud, millele

tugineb tema väga kitsas JäätS § 128 lg 4 tõlgendus.

3-20-1510

10(12)

Vastustaja ei ole läinud mööda saastaja vastutuse põhimõttest, kuna on esmalt nõudnud

vanarehvide likvideerimist OÜ-lt Kummimatid (saastajalt). Asjaolu, et kinnisasja omanik oli

juba 2016. a-l kaasatud samade vanarehvide osas algatatud haldusmenetlusse mitte vastutaja

ja kohustatud isikuna, vaid puudutatud isikuna, ei muuda halduskohtu seisukohta

vastuoluliseks.

Õige on halduskohtu järeldus, et ebatäpsused vanarehvide koguse osas ei too kaasa

ettekirjutuse tühistamist. Nii 05.12.2016 ettekirjutusest kui ka vaidlustatud ettekirjutusest

nähtub, VB-le anti kinnistu omaniku seadusliku esindajana võimalus esitada kavandatavatele

ettekirjutustele arvamusi ja vastuväiteid. Likvideerimisele määratud rehvikoguste osas VB

seda ei teinud. VB-l pidi kinnistu seadusliku esindajana olema huvi, et määratud rehvikogused

on õiged, vähemalt selles osas, et kõik tema esindavata kinnistul ebaseaduslikult ladustatud

vanarehvid oleksid ettekirjutusega hõlmatud ja saaksid sealt likvideeritud. Samuti pidi

kinnistu omanik pidama võimalikuks, et vanarehvide likvideerimist võidakse nõuda ka

kinnistuomanikult.

Kaebaja väide, et pärast tootjavastutusorganisatsioonide kohustuse täitmist on kinnistule

jäänud oluliselt suurem hulk vanarehve kui kaebajale ettekirjutusega määratud 2861,763

tonni, on oletuslik. Kinnistul asuvate rehvide kogus on siiski hinnanguline, sest see määrati

täpsemate andmete puudumisel lähtuvalt OÜ Kummimatid esitatud andmetest ja

kaardipiltidest. See aga ei mõjuta tootjavastutusorganisatsioonide likvideerimiskohustuse

suurust, sest neile langev osa määrati taaskasutustõendite alusel ehk vastavalt sellele, kui palju

oli OÜ Kummimatid tootjavastutusorganisatsioonide nimel rehve kogunud. Ülejäänud rehvid

kogus OÜ Kummimatid omal initsiatiivil ning seega ei saa nende likvideerimine olla

tootjavastutusorganisatsioonide kohustus.

10. Algerest OÜ ei esitanud ringkonnakohtule oma seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Peamine vaidlusküsimus on selles, kas probleemtoodete puhul, milleks on JäätS § 25 lg 2

p 5 kohaselt ka rehvid, on võimalik kohaldada JäätS § 128 lg-t 4 (maa omaniku vastutus) või

tuleb juhinduda JäätS §-s 26 reguleeritud tootjavastutuse põhimõttest.

Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud JäätS § 26 lg 1 sätestas, et tootja on

kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende

taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist.

Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga

üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega.

12. Tallinna Ringkonnakohus on 31.10.2018 otsustes haldusasjades nr 3-17-27 ja 3-17-282,

kus vaadati läbi MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit kaebused KKI 05.12.2016

ettekirjutusele nr 0100316, leidnud järgmist.

JäätS § 26 lg-test 1, 14, 4 ja 9 ning §-st 264 järeldub, et rehvitootja või kirjaliku lepingu

olemasolu korral on tootjate ühendus kohustatud jäätmevaldajatelt vastu võtma kõik

vanarehvid ja need taaskasutama või kõrvaldama. Kui mõni tootja või tootjate ühendus täidab

seda kohustust suuremas ulatuses, kui on tema poolt turule lastud rehvide osatähtsus, saab ta

nõuda selle kohustuse täitmise eest teistelt tootjatelt rahalist hüvitist. Rahalise hüvitise

mittemaksmise korral ei vabane rehvitootja või tootjate ühendus vanarehvide kogumise ja

taaskasutamise või kõrvaldamise kohustusest. Tähtsust ei oma seejuures rehvi kaubamärk,

tootja ega mõõtmed, sest vastu tuleb võtta ja käidelda kõik sama tootja poolt turule lastavate

rehvidega samast liigist rehvid. Kui probleemtoote tootja annab probleemtoote üle

jäätmekäitlejale, kes talle pandud kohustusi aga täita ei suuda, ei lõpe tootja või tootjate

ühenduse kohustus korraldada vanarehvide taaskasutamine. Vastupidise tõlgenduse kohaselt

3-20-1510

11(12)

ei oleks saavutatav probleemtoodete tootja erilise vastutuse eesmärk. Probleemtoote tootja

vastutuse erinormid ei puuduta üksnes taaskasutamise kulude kandmist, vaid ka tagamist, et

tooted kogutakse kokku ja taaskasutatakse. Kui jäätmekäitleja ei täida vanarehvide

taaskasutamise kohustust piisaval määral, peab rehvitootja või tootjate ühendus ette nägema

meetmed, mis võimaldaksid saada vanarehvide valduse tagasi.

KKI 05.12.2016 ettekirjutuse tegemise ajal olid vanarehvid ladustatud ning OÜ-l

Kummimatid puudus üle 14 kuu vajalik jäätmeluba. Õigusnormid ei näe ette, kui kiiresti tuleb

vanarehvid kogumise järel taaskasutada. Toimunud viivitust (vanarehvid olid kogutud 2013.

ja 2014. a-l ning olid jätkuvalt ladestatud 2016. a detsembris) ei saa pidada taaskasutamise

nõude täitmiseks. Kaebajad ei olnud ettekirjutuse tegemise ajaks astunud samme, et

vanarehvid valdajalt välja nõuda ja anda üle mõnele jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale.

Sellega on kaebajad rikkunud JäätS § 26 lg-eid 1 ja 9 ning määruse nr 80 § 6 lg-t 1.

Asendustäitmise korral jäävad kulud kaebajate kanda, sest JäätS § 26 lg-test 1 ja 9 tulenevalt

peab tootja või tootjate ühendus kandma vanarehvide käitlemise kulud nagunii.

13. JäätS § 26 lg 1 on kehtetu alates 15.05.2021, mil JäätS-st täiendati §-ga 251, mis reguleerib

laiendatud tootjavastutuse põhimõtet.

JäätS § 251 lg 1 järgi on tootja kohustatud tagama oma turule lastud probleemtootest tekkivate

jäätmete käitlemise ja kandma sellest tulenevad kulud. Tootja vastutab oma turule lastud

probleemtoote eest seni, kuni probleemtootest tekkinud jäätmed on nõuetekohaselt käideldud

(lg 3). Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise

korraldamiseks on tootja kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega (lg 6).

Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu (190 SE) seletuskirja kohaselt on

muudatuste tegemisel muu hulgas lähtutud eelnevas punktis refereeritud ringkonnakohtu

lahenditest. Probleemtoote tootja peab korraldama jäätmekäitluse sellisel viisil, et talle jääb

kontroll probleemtoote taaskasutamise eest, vajadusel peab ta saama probleemtoote valduse

tagasi.

14. Arvestades probleemtoote tootja vastutuse spetsiifikaga, leiab ringkonnakohus, et JäätS §

128 lg 4 alusel ettekirjutuse tegemine kinnistu omanikule ei olnud põhjendatud.

Vanarehvid ladustati kinnistule perioodil 2013–2014 OÜ Kummimatid poolt viimasele

väljastatud kuni 15.09.2014 kehtinud jäätmeloa nr L.JÄ/325317 alusel. Jäätmeloa kohaselt

pidi OÜ Kummimatid oma tegevuse lõpetamisel käitluskohas olevad jäätmed üle andma

vastavat jäätmeluba omavale isikule nende edasiseks käitlemiseks. OÜ Kummimatid ei

täitnud jäätmeloast ega MTÜ-dega Eesti Rehviliit ja Rehviringlus sõlmitud lepingutest

tulenevaid kohustusi. Sellega ei lõppenud probleemtoote tootjate ja tootjate ühenduste

vastutus tagada, et tekkinud jäätmed saaksid nõuetekohaselt käideldud (vt otsuse p 12).

Vastustaja nägi 05.12.2016 ettekirjutuses ette, millises osas tuli vanarehvid käidelda OÜ-l

Kummimatid ning MTÜ-del Eesti Rehviliit ja Rehviringlus. Kuna OÜ Kummimatid ei täitnud

ettekirjutust ning äriühing kustutati 07.01.2020 registrist, tekkis tootjate ühendustel JäätS § 26

lg 1 alusel kohustus käidelda ka OÜ-le Kummimatid määratud osa vanarehvidest.

15. Kuni 14.05.2021 kehtinud JäätS § 128 lg 4 sätestas, et kui saastajat ei ole kindlaks tehtud

ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates,

samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest

kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise

keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse

asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub.

3-20-1510

12(12)

Praeguses asjas ei ole tegemist JäätS § 128 lg-s 4 nimetatud olukorraga, kus saastaja ei ole

teada. OÜ Kummimatid ei esitanud tema suhtes toimunud haldusmenetluses seisukohti ega

dokumente, mistõttu ei ole teada, kellelt saadud vanarehvid ta kaebaja kinnistule ladustas.

Probleemtoodete puhul on aga vastutus alati taandatav tootjani või tootjate ühenduseni (JäätS

§ 126), kellel lasub kohustus tagada jäätmete käitlemine.

Kuigi ca 2800 tonni vanarehvide ladustamine võib endast kujutada keskkonnaohtu, ei ole

vastustaja põhjendanud, miks tagab tootjate ühenduste asemel maa omanikule ettekirjutuse

tegemine jäätmete kiirema käitlemise.

16. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et KKI 30.07.2020 ettekirjutus nr 1680 on

õigusvastane

ning

tuleb

tühistada.

Seega

rahuldab

ringkonnakohus

kaebuse

ja

apellatsioonkaebuse.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud.

Kaebaja

taotles

halduskohtus

vastustajalt

1563

euro

väljamõistmist

(06.01.2021

menetluskulude nimekiri), s.o riigilõiv 15 eurot ning esindajakulu 1548 eurot. Kaebaja

21.09.2021

ja

07.01.2022

menetluskulude

nimekirja

järgi

on

apellatsiooniastme

menetluskulude suuruseks 807 eurot, s.o riigilõiv 15 eurot ja esindajakulu 792 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kulud on vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja

vastuväited kulude suurusele ei ole põhjendatud. Nii ei saa ülemääraseks pidada

apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud aega 3 h 36 min või teiste menetlustoimingute

tegemiseks kulunud aega (vastavalt 48 min, 42 min ja 24 min).

Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista kokku 2370 eurot. Vastavalt kaebaja

taotlusele tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo

OÜ arveldusarvele nr EE337700771003620774.

(allkirjastatud digitaalselt)