3-20-381/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-381

Haldusasi

OÜ Center Services kaebus Maanteeameti 30.01.2020

ettekirjutuse nr 23-1/19-1123/1124-10 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Center Services, volitatud esindaja Raul

Siem

Vastustaja

–

Transpordiamet

(kuni

31.12.2020

Maanteeamet), volitatud esindaja Sigrid Rahkema

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Center Services apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Center Services apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

30.03.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-381 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-381

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Center Services ja Maanteeamet sõlmisid 28.06.2017 sõidukite tehnonõuetele

vastavuse kontrolli teostamise lepingu nr 17-00132/049.

2. Maanteeamet kohustas 30.01.2020 ettekirjutusega nr 23-1/19-1123/1124-10 OÜ-d

Center Services tagama ettevõtte tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimisel kohalduvate

määruste, liiklusseaduse, Maanteeameti juhendite ja halduslepinguga võetud kohustuste

järgimine kogu halduslepingu kehtivusaja jooksul. Koos ettekirjutusega tehti OÜ-le Center

Services sunniraha hoiatus.

Maanteeamet

tuvastas

14.10.2019

toimunud

sõiduki

Mercedes-Benz

ML500

registreerimismärgiga XXXXX ülevaatuse videosalvestise läbivaatamisel, et sõiduki

tagumiste rataste laagrite kontrolliks ei paigutatud tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstetud

rattaid maast lahti. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 18.07.2011 määruse nr 77

„Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“

(edaspidi: määrus nr 77) lisa 4 p 5.1.3 kohaselt tuleb rattalaagrite kontrolliks kasutada

lõtkutestrit või tõsta ratas maast lahti. Lõtkutestrile paigutatud või maast lahti tõstetud ratast

loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja kontrollitakse, kui suures osas liigub ratas

käändmiku suhtes. Sõiduki ülevaatusel on jäetud veendumata sõiduki rattalaagri

tehnoseisundis. Mõju tõttu sõiduki juhitavusele on defektne rattalaager otseseks ohuks

liikluses.

Tegemist on korduva rikkumisega. Maanteeamet on 09.09.2019 (registreeritud Maanteeameti

dokumendiregistris numbriga 23-1/19-0795/796-3) juba juhtinud ettevõtte tähelepanu

määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 rikkumisele sõiduki rattalaagrite kontrollil. Kuna ettevõte jätkas

14.10.2019 nimetatud sätte rikkumist, on liiklusohutuse tagamiseks ettekirjutuse tegemine

Maanteeameti hinnangul möödapääsmatu.

3. OÜ Center Services esitas 28.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti

30.01.2020 ettekirjutuse nr 23-1/19-1123/1124-10 tühistamiseks.

Maanteeamet ei ole lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, mille kohaselt ei tohi haldusakt

piirata isikute õigusi ega tekitata neile kohustusi ilma põhjuseta, vaid ainult juhtudel, mil see

on hädavajalik. Kõnealusel juhul ei olnud sisulist vajadust haldusakti anda. Kaebaja oli juba

järelevalvemenetluse algatamisest teadasaamisest alates oma kontrollimismetoodikat

muutnud. Kaebaja on Maanteeametile korduvalt selgitanud, et tema lõtkutestri kasutamise

metoodika vastab kehtivale õigusele ja tagab igakülgselt ning nõutava tõhususega rattalaagrite

korrasoleku tuvastamise. Maanteeamet ei pidanud vajalikuks ülevaatusprotsessis lõtkutestri

kasutamist sisuliselt kontrollida. Kaebaja juhtis ka Maanteeameti tähelepanu sellele, et

erinevad Maanteeameti tõlgendused toovad lepingupartneritele reeglina kaasa olulised

investeeringuvajadused. Maanteeamet pani haldusakti andmisega kaebaja teadlikult olukorda,

kus ta on sunnitud metoodika muutmiseks tegema täiendavaid investeeringuid (uue tõstuki

soetamine), mille vajalikkus on siiani küsitav.

Haldusakti resolutiivosa peab olema selge ja üheselt mõistetav, sellest peab selguma, kes peab

tegema mida ja millise tähtaja jooksul. Ei ole mõeldav, et ettekirjutusega kohustatakse

haldusakti adressaati täitma kõiki kehtivaid õigusakte ja nende mittetäitmisel hoiatatakse

sunniraha rakendamisega (vt Riigikohtu 20.04.2018 otsus asjas nr 3-15-443, p 12).

Ettekirjutus peab olema suunatud selgelt üksikjuhtumi reguleerimisele. Kaebajale ei ole

arusaadav, mis asjaoludel ja eesmärgil on amet ettekirjutuse resolutiivosas laiendanud kaebaja

vastutuse kogu haldusala õiguslikust regulatsioonist kinnipidamisele. Vastustaja püüab

3-20-381

3(6)

sisuliselt luua olukorda, kus tal tekiks võimalus rakendada sunniraha kõikide tulevikus

tekkivate haldusala regulatsioonidega kooskõlas mitteolevate tegevuste puhul. Ettekirjutuses

puudub täielikult faktiliste asjaolude kirjeldus, samuti ei ole vastutaja põhjendanud, miks ta ei

nõustu kaebaja selgitustega kasutatava metoodika kohta. Ettekirjutuses puudub igasugune

arutluskäik, mis seoks õiguslikud ja faktilised asjaolud ning võimaldaks aru saada ühtse

tervikuna sellest, miks jõudis haldusorgan just sellise resolutiivosas väljendatud seisukohani.

4. Maanteeamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja palus 09.09.2019 kaebajale edastatud tähelepanujuhtimises nr 23-1/19-0795/796-3

haldusülesande täitmisel järgida määruse nr 77 lisa 4 p-st 5.1.3 tulenevat nõuet, kuid

tähelepanujuhtimine ei parandanud kaebaja käitumist. Kaebaja ei märgi 06.01.2020 vastuses

vastustaja 09.12.2019 selgitusnõudele nr 23-1/19-1123/1124-4 kordagi, et on lõtkutestri

kasutamise metoodikat lõtku tuvastamiseks muutnud. Alles 27.01.2020 vastuses vastustaja

20.01.2020 ettekirjutuse projektile selgitab kaebaja ilma tõendamata, et on vastavalt vastutaja

poolt menetluse käigus esitatud konkreetsetele seisukohtadele oma senist praktikat muutnud.

Kaebaja kasutatava tõstuki lõtkutestri väändemehhanismid asetsevad üksnes sõiduki esirataste

all. Teoreetiliselt on võimalik sellel tõstukil kontrollida ka tagarataste laagreid, kui lasta

tõstuk alla, sõita tõstukilt maha, pöörata sõiduk ringi ja sõita uuesti teist pidi tõstukile ning

tõsta tõstuk uuesti üles, kuid praktiliselt ei tee nii keegi. Lisaks on osal tõstukitel olemas

tungraud, millega tõstetakse tagumine sild üles ja vabastatakse nii ratas koormusest, kuid ei

ole tõestatud, et kaebajal oleks see seade tõstukil olemas. Võib eeldada, et kirjeldatud

võimalust tagumiste rataste laagrite kontrollimiseks lõtkutestril ei kasutata ning tungrauda

olemasoleval tõstukil ei ole, sest kaebaja märgib ise kaebuses, et vastustaja pani

ettekirjutusega kaebaja teadlikult olukorda, kus ta on sunnitud metoodika muutmisega tegema

täiendavaid investeeringuid (uue tõstuki soetamine).

Kui ettekirjutusega nõutakse lepingust ja seadusest tulenevate nõuete järgimist, ei saa see olla

ettevõtte jaoks uus asjaolu. Ettevõte peab oma majandus- ja kutsetegevuse kohta kehtivaid

nõudeid täitma igal ajal ja nende nõuete rikkumise lõpetama viivitamatult. Kaebaja esitas

27.01.2020 oma vastuse ettekirjutuse projektile, milles kordagi ei osuta sellele, et ettekirjutus

pole piisavalt selge või arusaadav. Ettekirjutuse põhjendus sisaldab haldusakti õiguslikku ja

faktilist alust.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

30.03.2021

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Maanteeameti ettekirjutus on õiguspärane, sh piisavalt motiveeritud. Puudub vaidlus, et

kaebaja ja vastustaja vahel on 28.06.2017 sõlmitud haldusleping (sõidukite tehnonõuetele

vastavuse kontrolli teostamise leping nr 17-00132/049). Nimetatud lepingust nähtuvalt on

kaebaja võtnud endale kohustuse teostada sõidukite ülevaatust vastavalt lepingule ja

õigusaktidele ning juhinduda ülevaatuse teostamisel ka Maanteeameti juhenditest (vt lepingu

p-d 4.1 ja 4.2). Seega on ekslik kaebuse väide, et vastustaja on ettekirjutuses kaebaja

vastutusala laiendanud ja tekitanud kaebajale kohustusi. Ettekirjutuse resolutsioonis on

adekvaatselt kajastatud kaebaja kohustused. Ettekirjutuse resolutsioonis võinuks olla ära

toodud konkreetne kohustus (silmas pidades võimalikke vaidlusi ettekirjutuse täitmise üle),

aga see asjaolu ei muuda ettekirjutust õigusvastaseks.

Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse tegemiseks puudus üldse vajadus ja

põhjendusest ei nähtu, miks on ettekirjutus kaebajale tehtud. Nimelt ettekirjutusest nähtuvalt

on kaebaja jätkanud määruse nr 77 lisa 4 p-st 5.1.3 tuleneva nõude rikkumist, mistõttu oli

liiklusohutuse tagamiseks ettekirjutuse tegemine möödapääsmatu (vt ettekirjutuse p 26).

Kaebuses pole väidetud, et 09.09.2019 tähelepanujuhtimine oli põhjendamatu või et kaebaja

pole kaevatavas ettekirjutuses kirjeldatud rikkumist toime pannud. Puudub vaidlus, et

3-20-381

4(6)

14.10.2019 toimunud sõiduki ülevaatusel ei paigutanud kaebaja tagumisi rattaid lõtkutestrile

ega tõstnud rattaid maast lahti ja selline rattalaagrite kontrollimise viis on ettenähtud määruse

nr 77 lisa 4 p-s 5.1.3. Samas punktis on rattalaagrite rikked loetud kas oluliseks või ohtlikuks.

Seega pole rattalaagri rikkega sõiduk tehniliselt korras. Ülevaatuse eesmärk on aga mh tagada

sõiduki liiklusele ohutu tehnoseisund (vt määruse nr 77 § 1 lg 4). Seega on vastustaja õigesti

leidnud, et liiklusohutuse tagamiseks on ettekirjutus koos sunniraha hoiatusega vajalik.

Ebaõige on ka kaebuse väide, et ettekirjutuse tõttu on kaebaja sunnitud tegema täiendavaid

investeeringuid. Juba viidatud halduslepinguga võttis kaebaja endale kohustuse tagada

haldusülesande täitmiseks kasutatava territooriumi ja ruumide, nende sisseseade, seadmete,

vahendite ja mõõteriistade olemasolu ning nende töökorras oleku vastavalt õigusaktidega ja

lepingu dokumentidega kehtestatud tingimustele (vt lepingu p 4.3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. OÜ Center Services palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohtu otsus on sisuliselt motiveerimata. Ei ole arusaadav, missugustel kaalutlustel ja

asjaolude hindamisel jõudis kohus otsuses toodud seisukohtadeni. Maanteeameti ettekirjutus

ei vasta haldusaktile kehtestatud nõuetele. Sellest ei tulene, et ettekirjutuse adressaadi

tegevuses esineks kõikide tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel kohalduvate määruste,

liiklusseaduse, Maanteeameti juhendite ja halduslepinguga võetud kohustuste järgimisega

seotud tõsiseid vajakajäämisi. Sisuliselt on haldusakti andja käsitanud vaid ühte kitsast

vaieldavat aspekti tehnoülevaatuse protsessis, aga on andnud haldusakti, mida on

meelevaldselt

laiendanud

kogu

tehnoülevaatuse,

halduslepingu

ja

liiklusseaduse

reguleerimisalale. Halduskohtu seisukoht, et õiguspärane on olukord, kus luuakse nn

universaalne sunniraha rakendamise instrument, kahjustab oluliselt õigusselgust ja võib

tekitada täiendavaid tarbetuid kohtuvaidlusi. Vaidlustatud ettekirjutus ei ole arusaadav,

põhjendatud ega vajalik. Selle sisu ei ole jälgitav ega ole tuvastatav, miks ja kuidas sellise

sisuga haldusakti andmiseni jõuti. Ettekirjutuse resolutiivosa ei vasta haldusakti sisule ning on

ebaproportsionaalselt üldistav ning haldusakti adressaadile õigusvastaselt koormav.

Vastustaja ei ole järelevalvemenetluses sisuliselt mitte mingisuguseid elulisi asjaolusid välja

selgitanud ega neile hinnangut andnud, sh ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja

selgitustega kasutatava metoodika kohta.

7. Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi

kanda.

Ettekirjutus oli vajalik, kuna apellant jätkas määrusest nr 77 tuleneva nõude rikkumist ka

pärast 09.09.2019. Ettekirjutus on arusaadav, põhjendatud ja jälgitav ning vastab haldusaktile

esitatud nõuetele. Selle punktides 1–11 kajastub täpne menetluse kulg koos vajaliku

põhjendusega ja punktides 12–24 on esitatud õiguslik alus. Ettekirjutusest nähtuvad

apellandile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Selle

resolutiivosa vastab haldusakti sisule ning ei ole ebaproportsionaalselt üldistav ja haldusakti

adressaadi suhtes õigusvastaselt koormav. Ettekirjutus on tehtud preventiivsel eesmärgil, et

kaebaja hakkaks täitma 28.06.2017 lepingu tingimusi (vt lepingu p-d 4.1 ja 4.2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Halduskohus on teinud

lõppjäreldustes õige otsuse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

vaidlustatud ettekirjutus on materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

3-20-381

5(6)

9. Määruse nr 77 § 8 lg 2 kohaselt peavad sõiduki, välja arvatud vanasõiduki tehnonõuetele

vastavuse kontroll ja selle metoodika vastama määruse lisas 4 toodud nõuetele. Määruse nr 77

lisa 4 p 5.1.3 kehtib alates 22.07.2019 järgmises sõnastuses: „Rattalaagrid. Sõiduki kontroll

vaatlusega kanalil või tõstukil. Kasutada lõtkutestrit või tõsta ratas maast lahti. Lõtkutestrile

paigutatud või maast lahti tõstetud ratast loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja

kontrollitakse, kui suures osas liigub ratas käändmiku suhtes.“ Samas punktis on ka ära

toodud võimalikud ülevaatuse mitteläbimise põhjused ja nimetatud rikked või puudused on

kategoriseeritud kui olulised või ohtlikud. Määruse nr 77 § 9 lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt eeldab

oluline rike ja puudus korduvülevaatust ning ohtlik rike ja puudus ohustab otseselt ja vahetult

isiku elu, tervist, vara või keskkonda. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt tuvastas

Maanteeamet

haldusjärelevalve

käigus

videosalvestise

läbivaatamisel,

et

kaebaja

kontrollpunktis 14.10.2019 toimunud sõiduki ülevaatusel ei paigutatud selle tagumiste rataste

laagrite kontrolliks tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstetud rattaid maast lahti. Maanteeameti

09.09.2019 tähelepanujuhtimisest nähtub, et samasuguse rikkumise oli vastustaja kaebaja

tegevuses tuvastanud kahe sõiduki puhul ka varem, kui ta kontrollis vastavalt 30.07.2019 ja

27.08.2019 toimunud ülevaatuste videosalvestisi.

10. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et ta ei paigutanud nimetatud ülevaatuste käigus rataste

laagrite kontrollimiseks tagumisi rattaid lõtkutestrile ega tõstnud neid ka maast lahti. Asja

materjalidest nähtub (kaebaja 06.01.2020 selgitused Transpordiametile, dtl 20), et kaebaja on

kasutanud rattalaagrite kontrolliks tõstukit, mille lõtkutestri väändemehhanismid asetsevad

üksnes esirataste all. Kaebaja hinnangul oli selline rattalaagrite kontrollimeetod määruse nr 77

mõttega kooskõlas, sest väga suure külgjõu tekitamise võimekuse tõttu avaldavad esirataste

all olevad lõtkutestri väändemehhanismid mõju ka tagarataste rattalaagritele. Sealjuures on

kaebajale jäänud arusaamatuks, miks tema aastaid kasutatud kontrollimeetod vastustajale

enam ei sobi.

11. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole täitnud määruse nr 77

nõudeid, on õige. Määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 sätestab mh, et lõtkutestrile paigutatud või

maast lahti tõstetud ratast loksutatakse või rakendatakse rattale külgjõudu ja kontrollitakse,

kui suures osas liigub ratas käändmiku suhtes. Sellest ilmneb arusaadavalt, et ratas tuleb

kontrollimiseks paigutada lõtkutestrile või tõsta maast lahti. Asjakohatu on seega kaebuses

esitatud seisukoht, et kuna kaebaja hinnangul vastas kasutatud metoodika määruse nõuetele ja

kaebaja selgitas seda ka vastustajale, ei olnud ettekirjutuse tegemine vajalik. Ettekirjutuse

tegemisel ei saa järelevalveorgan lähtuda pelgalt kaebaja enda hinnangust kehtestatud nõuete

täitmisele.

12. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ei välistanud ka see, et kaebaja väitis 27.01.2020

vastuses ettekirjutuse projektile, et ta on oma praktikat muutnud ja laagrite kontrollimisel

asetatakse lõtkutestrile ka kontrollitav ratas, nii et see ühtib Maanteeameti nägemusega.

Maanteeamet oli juba eelmise järelevalvemenetluse käigus tehtud tähelepanujuhtimises teada

andnud, et kaebaja ei ole rattalaagreid nõuetekohaselt kontrollinud ja seega palub tal seda

edaspidi haldusülesande täitmisel teha. Ei saa nõustuda kaebaja haldusmenetluses esitatud

arvamusega, et tähelepanujuhtimises piirduti üksnes kehtiva õiguse refereerimisega ega

esitatud mingisuguseid põhjendusi, mida sellega silmas peeti (vt kaebaja 27.01.2020 vastust

ettekirjutuse projektile, dtl 23). Vastustaja selgitas 09.09.2019 tähelepanujuhtimises

arusaadavalt, et määruse nr 77 lisa 4 p 5.1.3 näeb ette, et sõiduki ülevaatusel tuleb rattalaagrite

kontrolliks paigutada ratas lõtkutestrile või tõsta maast lahti ning seda nõuet kaebaja esitatud

videosalvestistelt nähtuvalt sõiduki tagumiste rataste laagrite kontrollil ei täidetud.

Kuna leebemate järelevalvemeetmete kasutamine ei olnud kaebajat kehtestatud nõuete

järgimisele sundinud, oli järgmiste rikkumiste vältimiseks ettekirjutuse ja sunniraha hoiatuse

3-20-381

6(6)

tegemine kohane ja vajalik. Ringkonnakohus selgitab, et ettekirjutusega tehtud sunniraha

hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja

välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse (Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p

14). Enne sunniraha rakendamist peab haldusorgan tuvastama mh ettekirjutuse täitmata

jätmise (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1). Kui kaebaja on oma

kontrollimetoodika juba kehtivate nõuetega vastavusse viinud, ei tohiks vastustajal olla ka

alust kaebajale sunniraha rakendamiseks. Kaebaja senise tegevuse ja esitatud vastuväidete

põhjal võis aga vastustaja eeldada, et ilma sunnivahendi kasutamise hoiatuseta võib ta

rikkumisi jätkata.

13. Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtuga,

et

vaidlustatud

ettekirjutus

ei

ole

ebaproportsionaalne. Kaebaja on halduslepinguga (lepingu p 4.3) võtnud endale kohustuse

tagada haldusülesande täitmiseks mh kasutatavate seadmete, vahendite ja mõõteriistade

olemasolu ning nende töökorras oleku vastavalt õigusaktidega ja lepingu dokumentidega

kehtestatud tingimustele. Sealjuures ei ole vastustaja ettekirjutusega nõudnud ühegi konkreetse

seadme väljavahetamist.

14. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutuse resolutiivosa on liiga üldine ja

seetõttu ei vasta see haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõuetele (vt HMS § 55 lg 1,

§ 60 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et ettekirjutus saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis,

kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks ja see eeldab, et

ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Nt ei pruugi Riigikohtu

hinnangul olla piisavalt täpne resolutiivosa, mis üksnes kordab seaduses ja määruses juba

sätestatut (Riigikohtu 20.04.2018 otsus asjas nr 3-15-443, p 12). Riigikohus on samas (p 13)

märkinud, et ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada

ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme

ja faktilist konteksti. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal võimalik aru saada, millist

käitumist

temalt

oodatakse.

Ettekirjutuses

on

piisava

põhjalikkusega

esitatud

järelevalvemenetluse asjaolud ning arusaadav on ka see, millise rikkumise kaebaja on toime

pannud ja millise nõude järgimist temalt ettekirjutuse täitmiseks halduslepingu kehtivusajal

oodatakse (vt ettekirjutuse p-d 6, 17, 25 ja 26).

Nagu eespool märgitud, ei tingi ettekirjutus veel sunniraha rakendamist ning ka viimast on

võimalik halduskohtus vaidlustada (ATSS § 16 lg 1, vt ka Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas

nr 3-3-1-72-14, p 15). Vastustaja ei saa puudulikule sõnastusele vaatamata kasutada

ettekirjutust nn universaalse sunniraha rakendamise vahendina, vaid sunniraha määramine

saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui kaebaja edaspidi rikub määruse nr 77 lisa 4 p-i 5.1.3.

Vaidlustatud ettekirjutuse alusel muude rikkumiste eest sunniraha määramine oleks

õigusvastane.

15. Praegusel juhul ei tingi ettekirjutuse tühistamist ka selle põhjendamispuudus. Kuigi

Maanteeamet võinuks ettekirjutuses selgitada, miks ta ei nõustu kaebaja 07.01.2020 ja

27.01.2020 vastuväidetega, nähtub vastustaja kohtumenetluses antud selgitustest ja ka

haldusmenetluse asjaoludest, et kaebaja vastuväidetest hoolimata oli vastustajal piisavalt alust

arvata, et kaebaja võib rangemate järelevalvemeetmete rakendamiseta jätkata määruse nr 77

lisa 4 p-s 5.1.3 sätestatud nõuete rikkumist.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu

jäävad ka Transpordiameti võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)