2-21-5367/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

21. jaanuar 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-5367

Tsiviilasi

Erika Marandi hagi Arvi Nuut vastu kinnisasja

ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arvi Nuudi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Vastustaja

(hageja):

Erika

Marandi

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tiina Mölder

Määruskaebuse esitaja (kostja): Arvi Nuut (isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Alp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määrus osas, milles maakohus

mõistis Arvi Nuudilt Erika Marandi kasuks välja menetluskulud 150 eurot

ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ning teha tühistatud osas

uus määrus, millega jätta menetluskulud 150 eurot ületavas ulatuses välja

mõistmata. Muus määruskaebusega vaidlustatud osas jätta maakohtu määrus

muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 2. novembri 2021. a määruse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Võtta vastu hageja loobumine hagist ja lõpetada menetlus tsiviilasjas.

2. Jaotada menetluskulud ning jätta need kostja kanda.

3. Välja mõista kostjalt Arvi Nuudilt hageja Erika Marandi kasuks hageja

kantud menetluskulud summas 150 eurot (hagiavalduselt tasutud riigilõiv).

4. Välja mõista kostjalt Arvi Nuudilt hageja Erika Marandi kasuks tasumata

ja

väljamõistetud

menetluskuludelt

alates

käesoleva

kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5. Toimetada määruse koopia kätte hagejale ja kostjale."

4. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Erika Marandi (hageja) esitas 6. aprillil 2021 maakohtule Arvi Nuut (kostja) vastu hiljem

täiendatud hagi kinnisasja (registriosa nr XXXXXX; XXXXXXXXXX) ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

3. Hageja esitas 26. oktoobril 2021 maakohtule hagist loobumise avalduse ja palus

maakohtul menetluse asjas lõpetada ja jätta menetluskulud 1128 eurot kostja kanda ning

mõista sellelt summalt välja viivise alates kohtulahendi jõustumisest võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras.

Hageja selgitas, et vaatamata korduvatele vastuväidetele kogu menetluse jooksul on kostja

hageja nõude käesolevaks ajaks rahuldanud. Hageja loobus hagist seetõttu, et kostja on peale

hagiavalduse esitamist rahuldanud hagiavalduses sisalduva nõude. Seega tuleb hageja

menetluskulud panna kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 5).

TsMS § 144 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude hulka menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate õigusabikulud. Õigusabi osutas jurist Tiina Mölder õigusabi OÜ Desiree kaudu,

tunnihinnaga 60 eurot (sh käibemaks). Hagejale on osutatud esindaja poolt antud kohtuasja

raames õigusabiteenust mahus 13,8 tundi, kokku 828 eurot (sh käibemaks). Hageja on

tasunud hagiavaldus esitamisel riigilõivu 300 eurot.

4. Kostja selgitas, et hageja esitas kostjale 21. oktoobril 2021 kompromissettepaneku.

Kostja väitel oli ta kompromissiga nõus, välja arvatud menetluskulude jaotuse osas. Kostja

väitis, et ta ei nõustunud, et peab kandma kompromissettepanekus märgitud hageja

menetluskuludest 828 eurot ja pool riigilõivust ehk 150 eurot. Hageja lubas selle üle mõelda

ja ühendust võtta. Kostja asus allkirjastamata kompromissi täitma, viis kinnistult ära enesele

kuuluvad varaesemed ja registreeris end talust välja. Hageja aga esitas 26. oktoobril 2021

maakohtule hagist loobumise teate koos menetluskulude hüvitamise taotlusega. Faktiliselt

kompromiss sõlmiti, aga dokumenti ei allkirjastatud. Kostja palus arvestada menetluskulude

jaotamisel tegelikke tahteavaldusi ning jätta kummagi poole menetluskulud poolte endi

kanda. Alternatiivselt palus kostja vähendada hageja taotletud menetluskulusid poole võrra,

kuna kostja on töövõimetu.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohus võttis 2. novembri 2021. a määrusega vastu hageja loobumise hagist, lõpetas

tsiviilasja menetluse ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja

hageja

kasuks

menetluskulud

1128

eurot

kohustusega

tasuda

väljamõistetud

menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et ei esine alust menetluse lõpetamisest keeldumiseks, võttis hageja hagist

loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel tsiviilasjas menetluse. TsMS § 168

lg-st 5 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast

hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kohus ei saa

eeldada, et pooled sõlmisid kohtuväliselt kompromissi, kuna nimetatud kompromiss on

poolte poolt allkirjastamata. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ja hageja vahel jäi

kompromiss sõlmimata just seetõttu, et menetluskulude osas ei saavutatud kokkulepet.

Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud.

Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja on

esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks

kokku 1128 eurot (sh kohtuvälised menetluskulud 828 eurot ning riigilõiv 300 eurot).

Maakohus oli seisukohal, et nimetatud menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud ka taotluse mõista kostjalt välja viivis

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse

tühistada menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni

p-d 3 ja 4) ning teha uus määrus, millega jätta poole menetluskulud nende endi kanda.

Maakohtu põhjendused menetluskulude osas ei tulene tsiviilasjas esitatud tõenditest ega

vasta menetluse tehioludele. Vastab tõele, et kostja on ajutiselt vaidlusaluselt kinnistult välja

kolinud, kuid seda peaasjalikult põhjusel, et hageja on oma tegevusega teinud kostja

eksistentsi nimetatud elamispinnal võimatuks. Maakohus on jätnud hageja pahauskse

käitumise täielikult arvestamata, asudes õigussuhte analüüsimisel varjamatult hageja

poolele.

Maakohus viitas asjaolule, et kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud, kuid

märkis samas määruse rekvisiitides kostja elukohana endiselt vaidlusaluse aadressi.

Jääb arusaamatuks, miks kompromissi sõlmimine ja ühe poole poolt valdavas osas täitmine

ei ole kohtu arvates käsitletav poolte tegeliku tahteavaldusena. Seadus ei kohusta

kompromissi kirjalikult vormistama ja poolte poolt allkirjastama. Nimetatud kohtumäärus

väljastatakse pooltele ning kui pooled oma allkirjaga kinnitavad, et nemad kohtumäärust

vaidlustada ei soovi, ongi kompromiss sõlmitud.

Kostja on oma avalduses taotlenud alternatiivselt kohtukulude vähendamist põhjusel, et tema

on osaliselt töövõimetu ning esitanud ka sellekohase tõendi (töövõimetuskaart), mida

maakohus pole määruse tegemisel üldse käsitlenud. Maakohus analüüsis ainult kohtukulude

suuruse põhjendust ulatuses, milles hageja on menetluskulude nõude esitanud. Kostja esitab

määruskaebuse lisana töölepingu, millest nähtuvalt on kostja suuteline oma tervislikust

seisundist tulenevalt töötama osalise tööajaga 10 tundi nädalas, saades töötasu brutotasuna

332 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma menetluskulusid hageja poolt nõutud ja kohtu

poolt välja mõistetud ulatuses.

TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul on kostja teinud kõik enesest oleneva

asjas kompromissi sõlmimiseks. Arvestades poole käitumist kohtumenetluse vältel, on

kohtukulude tervikuna jätmine kostja kanda, kes pealegi on osaliselt töövõimetu invaliid,

äärmiselt ebaõiglane ja samas ka ebamõistlik.

7. Hageja on kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et maakohus tegi õige ja õiglase

otsuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 150 eurot ületavas osas (maakohtu määruse

resolutsiooni p 3) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud

150 eurot ületavas ulatuses välja mõistmata. Muus vaidlustatud osas jääb maakohtu määrus

muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Määruskaebuses

on maakohtu 2. novembri 2021. a määrus vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kulude

rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Määrust ei ole vaidlustatud osas,

milles kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas tsiviilasja menetluse

(resolutsiooni p 1).

10. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud

menetluskulude jaotust. Selles osas ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi

ega pea TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata

10.1. Riigikohus on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaldamise osas korduvalt leidnud, et kui

hageja pöördub enne haginõudest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult

(kostja on hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud), siis kannab kostja loobutud nõude

senise menetlemisega seotud kulud (vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus kohtuasjas nr 2-

18-17703, p 11.2 koos selles viidatud lahenditega). Käesolevas asjas rahuldas kostja hageja

nõude samuti maakohtu menetluse käigus ning maakohus jättis sellest lähtuvalt

menetluskulud põhjendatult kostja kanda.

Need kostja väidetud kaalutlused, miks ta otsustas hageja nõude rahuldada, ei ole

menetluskulude jaotuse seisukohalt olulised. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja küll

välistanud kompromissi sõlmimist ning pooled otsinud vaidluse kokkuleppelist lahendit,

kuid, kompromissi sõlmimiseni pooled ei jõudnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

maakohus eeldada kohtuvälise kokkuleppeni (kompromissini) jõudmist, kuna kostja

viidatud kompromissi projekt on poolte poolt allkirjastamata. Lisaks pidi kostja enda väidete

ja

allkirjastamata

kompromissi

kohaselt

hüvitama

kompromissi

korral

hageja

menetluskulud. Olukorras, kus kostja täitis nõude kohtumenetluse käigus, ei saa järeldada,

et hageja pöördumine kohtusse polnuks vajalik.

10.2. TsMS §-s 168 sätestatust on kohtul iseenesest võimalik TsMS § 162 lg 4 alusel

kõrvale kalduda. Kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse

hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks

peab olema menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks lahend tehti, äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-142-10, p 10; Riigikohtu 28. september 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14).

TsMS § 162 lg 4 kohaldamise üle otsustamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus,

millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

alust maakohtu diskrestiooniotsustusse sekkuda ka käesoleval juhul. Ringkonnakohus

märgib, et senise kohtupraktika järgi ei piisa TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks üksnes

ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard (mille järgi

peab menetluskulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik). Seega

saab TsMS § 162 lg-t 4 kohaldada erandlikel asjaoludel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleva asja materjalidest selliseid erandlikke

asjaolusid, mis õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, mh ei ole selleks kostja argument,

et ta on osaliselt töövõimetu ja omab vähest sissetulekut. Asja materjalidest ei järeldu, et

kostja oleks hageja nõude rahuldanud ka siis, kui hageja poleks kohtusse pöördunud.

Kohtuvaidlusega kaasnevad kulud, millega tuli ka kostjal arvestada.

11. Seonduvalt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suurusega märgib

ringkonnakohus esmalt, et TsMS § 652 lg-st 8 ja §-st 659 (nende koosmõjus) tulenevalt ei

ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse õigusliku põhjendusega.

11.1. Hageja poolt maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusest nähtub, et

hageja kasutas kohtueelsete läbirääkimiste pidamiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks ja

koostamiseks ning kõigi menetluses esitatud dokumentide koostamiseks õigusabiteenust

õigusabiplatvormi HUGO.legal vahendusel ning õigusabi osutas OÜ Desiree kaudu jurist

T. Mölder. Hageja on 21. oktoobril 2021 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas

märkinud, et hagejale esindaja poolt antud kohtuasja raames on osutatud õigusabiteenust

mahus 13,8 tundi × 60 eur (sh käibemaks) kokku summas 828 eurot. Hageja on hagi

esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1128 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS 18. ptk reguleerib üksnes kohtumenetluses kantud

menetluskuludega seonduvat, mh saavad nende sätete alusel vastaspoole poolt hüvitamisele

kuula üksnes poole kohtumenetluses ja seaduses sätestatud kohtueelse menetluse (st mitte

kohtumenetluse eelselt) kantud kulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1

kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Menetluskuludeks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise

menetlemise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja TsMS § 218 sätestatu kohaselt. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud vaid juhul,

kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud (vt Riigikohtu 1. aprilli 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Maakohtule esitatud dokumentatsiooni sh hagiavalduse,

seisukohad, hagist loobumise avalduse on allkirjastanud hageja ise. Kuigi hageja on

kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud

kulud on kantud seoses kohtumenetlusega, ei anna see alust menetluskulude (828 eurot)

kostjalt väljamõistmiseks hageja kasuks. Toimikust ei nähtu, et T. Mölder oleks osalenud

maakohtu menetluses hageja lepingulise esindajana TsMS § 218 lg 1 mõttes või nõustajana

TsMS § 228 mõttes, lisaks ei kuuluks ka nõustaja kulud TsMS § 175 lg 2 teise lause järgi

hüvitamisele.

Kuna hagejal ei olnud maakohtu menetluses lepingulist esindajat TsMS § 218 lg 1

tähenduses, mõistis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja kohtuvälised

menetluskulud 828 eurot ja sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestanud määras

arvestatava viivise.

11.2. Hageja tasus maakohtule hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot. Hagist

loobumise tõttu on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus saada pool tasutud riigilõivust

(s.o 150 eurot) tagasi. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses

asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle

eest riigilõiv tasuti. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja seni esitanud maakohtule

taotlust poole tasutud riigilõivu tagastamiseks, kuid kostjalt ei ole põhjendatud mõista hageja

kasuks välja riigilõivu, mis kuuluks hageja taotlusel riigi poolt temale tagastamisele.

TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle

aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

11.3. Lähtuvalt eelnevast tühistab maakohtu määruse väljamõistetud menetluskulude

suuruse osas 1128 eurot ja teeb selles osas uue määruse, millega mõistab kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu (hagilt tasutud riigilõiv) 150 eurot. Hüvitamisele kuuluvalt

menetluskulult (150 eurot) tuleb tasuda alates kohtumääruse jõustumisest kuni selle

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

12. Vastusena määruskaebuse väidetele lisab kohus, et kostja endise elukoha aadressi

(XXXXXXXXXX aadress) märkimine määruse sissejuhatavas osas ei mõjuta kohtumääruse

sisu ega oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus rõhutab, et

TsMS § 200 lg 4 kohaselt peavad menetlusosaline ja tema esindaja kohtule ning teistele

menetlusosalistele viivitamata teatama oma aadressi ja sidevahendi andmete muutumisest,

sealhulgas andmete ajutisest muutumisest, kohtumenetluse kestel. Kostja ja tema esindaja

on jätnud selle kohustuse praegusel juhul täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja või

kostja esindaja oleks maakohut uuest aadressist teavitanud. Isegi 26. oktoobril 2021 kohtule

esitatud avalduses, milles kostja teatas, et on end XXXXXXXXXX aadressilt välja

registreerinud, on kostja märkinud enda kontaktaadressina jätkuvalt XXXXXXXXXX.

Määruskaebuses esitatud etteheited kohtule seoses kostja uue elukoha tuvastamata jätmisega

on põhjendamatud.

13. Kuna menetluskulude jaotust puudutavas osas ringkonnakohus määruskaebust ei

rahulda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulud ei kuulu TsMS § 178 lg 4 kohaselt hüvitamisele, jäävad määruskaebuse

menetlemisega seotud kulud TsMS § 168 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 lähtudes poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et kostja ongi taotlenud menetluskulude jätmist poolte endi kanda

ning hagejal ei ole asja materjalidest nähtuvalt ka määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud (üherealise vastuse määruskaebusele esitas hageja isiklikult).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest