2-21-15404/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. jaanuar 2022

Tsiviilasja number

2-21-15404

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Alo Merilo vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

972 eurot 66 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 17. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital

(registrikood 11919806), volitatud esindaja Tarvo

Ilves

Vastustaja

(kostja):

Alo

Merilo

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Võtta

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 17. novembri

2021. a otsuse peale menetlusse.

2. Lahendada

apellatsioonkaebus

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Viru Maakohtu 17. novembri 2021. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Rahuldada

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

määrab

kindlaks

maakohus

asja

uuel

läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Viru Maakohtu menetluses oli Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (hageja) hagi Alo Merilo (kostja)

vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS LHV Finance 15. veebruaril 2018

väikelaenulepingu nr 1667219, mille alusel väljastati kostjale laenu 10 000 eurot

intressimääraga 23,90% ja krediidikulukuse määraga 26,68% aastas. Kostja kohustus tagastama

laenu maksegraafiku alusel 60 kuu jooksul. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes laenu

tagastamata. AS LHV Finance loovutas nõude kostja vastu hagejale.

Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 6115 eurot 29 senti, intressi 710 eurot 54

senti, sissenõutavaks muutunud viivise 512 eurot 55 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ning

lisanduva viivise 23,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte

enam kui põhinõude ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Viru Maakohus rahuldas hagi 17. novembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kostja ja AS LHV Finance vahel 15. veebruaril 2018 sõlmitud

väikelaenulepingust nr 1667219 tuleneva võlgnevuse 7373 eurot 38 senti (sh põhivõlgnevus

6115 eurot 29 senti, intress 710 eurot 54 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 512 eurot 55

senti, sissenõudmiskulu 35 eurot) ning viivise põhinõudelt (6115 eurot 29 senti) alates

1. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 620 eurot ning menetluskuludelt viivise alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

VÕS § 6 lg 1 ja 2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui

see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse

kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest

(Riigikohtu 1. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral

nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Väikelaenulepingu nr 1667219 lepingutingimustes on viivisemääraks märgitud lepingujärgne

intress, minimaalselt EKP intress + 8% aastas Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav intressimäär. TsMS § 367 alusel on põhjendatud rahuldada

edasiulatuva viivise nõue põhivõlgnevuselt 6115 eurolt 29 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94

sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise järgselt lisanduva viivise suurus tuleneb eelkõige

kostja enda tegevusest või tegevusetusest ja kostjal on võimalik vältida viivisenõuet temalt

kohtuotsusega väljamõistetud sissenõutavaks muutunud summa tasumisega.

3. Hageja esitas 15. detsembril 2021 apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, milles palub

tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada

hagiavaldus täies ulatuses ning jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt vähendas maakohus põhjendamatult edasiulatuva viivise määra

VÕS §113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Edasiulatuva viivise nõue on seaduslik,

kooskõlas kohtupraktikaga ning ei ole tarbija õigusi rikkuv. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tuleks tühiseks pidada vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Hagiavalduses märgitud viivitusintressi kokkulepe

vastab VÕS § 415 lg-le 1, mille esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele,

mille kohaselt võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku

lepitud intressimäärale (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid. Seega tuleb kohaldada krediidilepingu eritingimuste p-i 3 ja

lepingu põhitingimuste p-s 5.2 toodud intressimäära alusel tuletatud viivisemäära 0,0663888%

päevas ehk 23,90% aastas, mis ei ületa seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Viru Maakohtu 17. novembri 2021. a otsus tuleb

tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse

tühistamise apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5, lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 ja 657 lg 2 alusel, kuna

ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele

osaliselt, kuivõrd kaebuses on palutud ringkonnakohtult uue lahendi tegemist, kuid

ringkonnakohus saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja AS LHV Finance vahel 15. veebruaril 2018 sõlmitud

väikelaenulepingust nr 1667219 tuleneva võlgnevuse 7373 eurot 38 senti, (sh põhivõlgnevus

6115 eurot 29 senti, intress 710 eurot 54 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 512 eurot 55

senti, sissenõudmiskulu 35 eurot).

TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Muus osas

maakohtu lahend jõustub. Nimetatu tagab menetlusosalistele, et juhul, kui nad esimese astme

kohtuotsuse vaidlustavad, on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning nende

õiguslik positsioon ei ole apellatsioonimenetluses kaebust esitades halvem, kui maakohtu

lahendi järgselt.

Tagaseljaotsuse puhul kehtib aga TsMS § 657 lg 2, mille järgi kui ringkonnakohus tühistab

tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 456 lg 3 järgi jõustub tagaseljaotsus, kui selle peale ei esitata kaja ega

apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.

Kui maakohus rahuldab hageja nõude tagaseljaotsusega osaliselt, ei ole nõude rahuldamata

jätmise

osas

oma

olemuselt

enam

tegemist

tagaseljaotsuse,

vaid

sisulise,

apellatsioonimenetluses vaidlustava lahendiga. Vastasel juhul oleks ka maakohtu otsusele kaja

esitamise ja kaja lahendamise järel tsiviilasjas mitu täitedokumenti.

Praeguses menetluses ei ole maakohus eristanud, millises osas on nõue rahuldatud

tagaseljaotsusega

ja

millises

apellatsioonimenetluses

vaidlustavava

lõpplahendiga.

Ringkonnakohus saadab asja TsMS § 657 lg 2 järgi täies ulatuses läbivaatamiseks esimese

astme kohtule.

5. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust

(TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari

2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt

olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

6. Maakohus lahendas hagi tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt

vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult.

Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

TsMS § 444 lõike 3 järgi võib kohus tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha

kirjeldava ja põhjendava osata. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud võimalus kehtib

tagaseljaotsuse puhul üksnes juhul, kui hagi rahuldatakse täielikult. Kui hagi rahuldatakse

osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja

otsust ka nõuetekohaselt põhjendada (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud

väljaanne, koostajad V.Kõve jt, Tallinn 2017, § 444 komm 3.4 c, lk 1094). Selline lähenemine

tagab hagejale efektiivse kaebeõiguse realiseerimise, milline vajadus täielikult hagi rahuldava

tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse puhul eelduslikult puudub.

Vaidlustatud maakohtu otsuses on maakohus küll viidanud mõnedele VÕS normidele, kuid

pelgalt seaduse sätetele viitamist ei saa pidada otsuse põhjendamiseks. Otsusest ei nähtu

maakohtu järeldused viidatud normidest ega asjaolude analüüs. Muuhulgas on maakohtu otsus

viivisenõude rahuldamise osas vastuoluline. Maakohus rahuldas kuni hagiavalduse esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise määras 23,90% aastas täies ulatuses, kuid vähendas

edasiulatuva viivise nõude seadusjärgse miinimummäärani. Maakohtu põhjendused viivise

määra vahendamise kohta ei ole selged. Kuigi maakohus käsitles lepingupoolte kohustust

käituda üksteise suhtes hea usu põhimõttega kooskõlas, ei ole maakohtu otsusest selge, kas

maakohus vähendas kokkulepitud viivise määra hea usu põhimõttega vastuolu või muu põhjuse

tõttu. On ebaselge, miks käsitles maakohus sissenõutavaks muutunud viivist ja jooksvat viivist

erinevalt.

7. Ringkonnakohus selgitab, et AS-i LHV Finance ja kostja vahel 15. veebruaril 2018. a

sõlmitud väikelaenuleping nr 1667219 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping.

Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1

tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1

järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab

tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause

alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana

kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende kokkulepitud

intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks

muutunud viivist ning ka viivist alates hagi esitamist intressimääraga samas määras, mistõttu

on maakohus vähendanud ekslikel põhjendustel hageja edasiulatuva viivisenõude.

8. Maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus leidis, et viivisemäär on käesoleval juhul hea usu

põhimõtte vastane. Otsusest ei selgu ka, kas maakohus pidas viivisemäära kui tüüptingimust

tühiseks ning vähendas seetõttu kokkulepitud määra seadusjärgse määrani. Maakohtu otsustus

viivise määra vähendamise kohta ei ole jälgitav.

Eeltoodust tulenevalt on tegemist TsMS § 656 lg 1 p-is 5 sätestatud olulise menetlusnormi

rikkumisega, mis toob TsMS § 646 järgi ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise

apellatsioonimenetluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul otsust seaduse nõuetele

vastavalt põhjendada.

9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke