2-21-13404/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 19.jaanuar 2022.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13404

Kohtuasi

X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning avaldajale üleandmiseks laste

vaktsineerimise küsimustes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.augusti 2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Robert Sarv (e-post:XXX)

Puudutatud isik I: C (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX)

Puudutatud isik II: H (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX)

Puudutatud isik III: Y (isikukood XXXXXXXXXX,

elukoht XXX, e-post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28.augusti 2021.a määrus tühistada ning saata avaldus tagasi

samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. X määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

2-21-13404

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 26.augustil 2021.a esitas X (avaldaja, isa) Harju Maakohtule avalduse avaldaja ja Y

(puudutatud isik III, ema) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja avaldajale

üleandmiseks laste C (puudutatud isik I) ja H (puudutatud isik II) vaktsineerimisega seotud

küsimustes ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

2. Avalduse kohaselt on poolte abielust sündinud kaks last. Lapsed elavad ema juures, isa ja

lapsed ei ole omavahel suhelnud pärast vanemate lahutust, s.o augustit 2017. Vanematel on

ühine hooldusõigus. Laste ema on avaldaja teadmata otsustanud ainuisikuliselt lapsed

vaktsineerida koroonaviiruse vastu. Üks laps on saanud esimese vaktsiini 01.augustil 2021.a

ning teine doos on kavandatud 12.septembriks 2021.a. Teine laps saab septembris 12-aastaseks,

laste emal on kavas siis ka teine laps vaktsineerida. Vaktsineerimisest laste ema avaldajat ei

teavitanud ega kaasanud teda nimetatud otsuse langetamisse. Avaldaja hinnangul ei olnud laste

emal õigust ilma temaga arutamata võtta vastu otsust vaktsineerimise suhtes. Tegemist on lapse

tervise koha pealt väga olulise küsimusega, mille otsustamises peaksid osalema mõlemad

vanemad. Sellest tulenevalt palub avaldaja lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste

vaktsineerimisega seotud küsimustes ning anda see üle avaldajale.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 28.augusti 2021.a määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja

jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb

TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel keelduda. TsMS § 371 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib kohus keelduda

avalduse menetlusse võtmisest, kui avaldaja õiguste rikkumine ei ole avalduse alusena toodud

faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades avaldaja esitatud faktiliste väidete

õigsust.

5. Avaldusest tuleneb, et avalduse esitamise eesmärgiks on takistada avaldaja laste

vaktsineerimist koroonaviiruse vastase vaktsiiniga. PKS § 116 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et

vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema

hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi

isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega

seotud asju. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad

PKS § 145 lg 1 järgi lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud,

et hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel

alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt.

Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis

esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta.

6. Lapse vaktsineerimine ei ole eelduslikult tavahoolduse küsimus. Seega vajab vaktsineerimise

vajalikkuse üle otsustamine mõlema vanema nõusolekut. See, kui laste tervise küsimuste

otsustamisel ei ole seni isa arvamust küsitud, on mõistetav. Nimelt on PKS § 120 lg-s 7

sätestatud, et kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut. Kohus

märgib, et kõigi laste korral igaks otsustuseks mõlema vanema nõusoleku saamine võib olla

2-21-13404

sedavõrd aeganõudev, et laste tervise tagamine võib sattuda ohtu. See ei tähenda, et teisel

vanemal ei ole võimalik oma otsustusõigust realiseerida.

7. Kui lapse vanem on veendunud, et vaktsineerimine kui selline või siis konkreetse vaktsiini

manustamine lapsele ei ole lapse huvides, siis on vanemal võimalik esitada tervishoiuteenuse

osutajale (lapse perearstile ja/või lapse kooli tervishoiuteenuse osutajale) vaktsineerimisest

keeldumise avaldus. Vastav märge kantakse registrisse ning last ilma vastuseisust teavitanud

vanema nõusolekuta vaktsineerida ei saa.

8. Eeltoodust tuleneb, et avaldajal puudub vajadus enda ja laste õiguste kohtulikuks kaitseks.

Avaldajal tuleb enda huvide tagamiseks esitada vastav avaldus. Seejärel on vaktsineerimine

võimalik vaid siis, kui vanemad saavutavad kokkuleppe või pöördub teine lapsevanem kohtusse

kas laste tervise osas ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusega (PKS § 137) või konkreetseks

vaktsineerimiseks ainuotsustusõiguse saamise avaldusega (PKS § 119). Kuna avaldaja ei vaja

oma õiguste kaitseks muudatuste tegemist vanema hooldusõiguses, ei ole avaldaja õiguste

rikkumine võimalik ning avaldajal puudub õiguskaitsevajadus.

Määruskaebus

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asi

maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamise

taotluse läbi vaatamiseks.

10. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus eksinud selles, et avaldajal puudub

õiguskaitsevajadus. Esmalt juba asjaolu, et vanemate vahel on tekkinud diametraalne

erimeelsus olulise kaaluga küsimuses, peaks olema kohtu jaoks piisav põhjus, miks avaldus

menetlusse võtta.

11. Samuti on avaldaja pöördunud lapse perearsti ja kooli poole avaldusega, et registrisse

kantakse märge seoses vaktsineerimisest keeldumisega. Avaldaja ei ole perearstilt vastust

saanud nüüd ega varem ning koolist sai avaldaja info, et koolis ei ole vaktsineeritud ega

vaktsineerita ühtegi õpilast ilma lapsevanema kirjaliku nõusolekuta. Registrisse kandmise

kohta avaldaja infot ei saanud.

12. Avaldaja ei saa usaldada kooli vastavat kinnitust, kuna puudutatud isikut I on juba

vaktsineeritud ilma avaldaja nõusolekuta. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, peaks

vaktsineerimiseks olema mõlema vanema nõusolek, kuid kool ega ka laste ema ei ole seda nõuet

antud juhul järginud. Lisaks on puudutatud isik III kirjavahetuses öelnud, et kui ta soovib

puudutatud isikut II vaktsineerida, siis ta saab seda teha igal juhul, kuna vaktsineerimise kohti

ja võimalusi on palju.

13. Avaldaja hinnangul ei ole tal kohtuväliselt ühtegi võimalust lapse vaktsineerimist ära hoida.

Vaktsineerimist on võimalik teha väljaspool kooli ja perearstikeskust (näiteks apteekides) ning

avaldajal ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et eksisteerib kohtu viidatud register, kuhu on

võimalik vaktsineerimisest keeldumise kohta märge teha.

14. Isegi kui oleks võimalik vastav märge registrisse teha, puudub avaldajal kindlus selles osas,

et Covid-19 viiruse vastu ei oleks võimalik last vaktsineerida vaid ühe vanema nõusolekul.

Näiteks on vaktsineeri.ee lehel toodud välja järgnev lause: „Juhul kui vanem või eestkostja ei

anna alaealisele vaktsineerimiseks nõusolekut, aga laps vaktsineerimist siiski soovib, võib

kooliõde soovitada lapsele perearstiga konsulteerimist.“ Sellest tulenevalt võib välja lugeda, et

2-21-13404

perearstiga konsulteerides võib laps ka ilma vanema nõusolekuta end vaktsineerida, mis aga ei

ole Sotsiaalministri 31.oktoobri 2003.a määrusega nr 116 „Immuniseerimise korraldamise

nõuded“ kooskõlas.

15. Kuna tegemist on uudse ja segase olukorraga, siis tuleb avaldaja õiguste kaitseks rakendada

esialgset õiguskaitset ja avaldus menetlusse võtta. Kohus saab keelduda avalduse menetlemisest

vaid TsMS §-s 371 sätestatud alustel ning ükski eeldus ei ole praegusel juhul täidetud. Avaldaja

soovib saada ainuisikulist otsustusõigust laste vaktsineerimise osas PKS § 119 tulenevalt.

Menetluse edasine käik

16. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657

lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud

Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada

ning avaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohus

ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

18. Maakohus tugines avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel nii TsMS § 371 lg 1 p-le 4

kui ka lg 2 p-le 1. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole ükski TsMS § 371 eeldus praegusel

juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub sellega.

19. Esmalt tuleb märkida, et määruse põhjendustest ei nähtu, millest tulenevalt maakohus leidis,

et avalduse menetlusse võtmisest saab keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel. Viidatud õigusnorm

sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse juhul, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu

otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu

lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mh õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe,

mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab

samas asjas uue kohtusse pöördumise. Tsiviilasja materjalidest ei ole normis viidatud eelduste

esinemine tuvastatav.

20. Määruse põhjendamiskohustuse rikkumine on maakohtule etteheidetav ka TsMS § 371 lg

2 p 1 kohaldamisel. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et jättes hagi TsMS § 371

lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis

esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel

(vt nt Riigikohtu 08.märtsi 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10).

21. Kuigi maakohus leidis vaidlustatud määruse põhjendustes iseenesest õigesti, et lapse

vaktsineerimine ei ole eelduslikult tavahoolduse küsimus, mistõttu vajab selle vajalikkuse üle

otsustamine mõlema vanema nõusolekut, eksis maakohus hinnangus, et avaldaja õiguste

rikkumine ei ole käesoleval juhul võimalik ning tal puudub õiguskaitsevajadus, kuna avaldaja

saab esitada tervishoiuteenuse osutajale (lapse perearstile ja/või lapse kooli tervishoiuteenuse

osutajale) vaktsineerimisest keeldumise avalduse ning vastav märge kantakse registrisse.

2-21-13404

22. Maakohus ei ole põhjendanud, millist ja kelle poolt hallatavat registrit kohus silmas pidas.

Määruskaebuse esitaja on esile toonud, et tal ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et eksisteerib

kohtu viidatud register, kuhu on võimalik vaktsineerimisest keeldumise kohta märge teha,

lisaks ei ole saanud ta üldse vastust perearstilt ega koolilt infot tema vastuseisu kandmise kohta

registrisse. Ka ringkonnakohtule ei ole vastava registri olemasolu teada.

23. Maakohus on eksinud ka selles, et pidas koroonavastast vaktsineerimist võimalikuks vaid

perearsti või kooliõe vahendusel ning jättis tähele panemata, et Sotsiaalministri 31.oktoobri

2003.a määruse nr 116 „Immuniseerimise korraldamise nõuded“ § 2 lg 1 kohaselt tohivad

immuniseerimist teostada nii arst, õde kui ämmaemand, kes on täies mahus läbinud

immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt heakskiidetud

programmile ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. COVID-19 vastast vaktsineerimist

võib teostada ka kohalikes haiglates ja apteekides ning eraraviasutustes, millise asjaolu loeb

ringkonnakohus vaktsineeri.ee leheküljel avaldatud informatsiooni ja TsMS § 231 lg 1 alusel

üldtuntuks.

24. Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik III avaldajale pärast vaidlustatud määruse

tegemist ka teada andnud, et vaktsineerimise kohti ja võimalusi on palju ning see on võimalik

igal juhul läbi viia, kui ta soovib puudutatud isikut II vaktsineerida. Seega saab määruskaebuse

esitajaga põhimõtteliselt nõustuda selles, et ilmselt ei ole tal võimalik pelgalt koolile ja

perearstile esitatud vastuseisu sisaldavate tahteavaldustega laste vaktsineerimist ära hoida.

25. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et määruskaebusest nähtuvalt on avaldajal puudutatud

isikuga III ühiste laste koroona vastase vaktsineerimise osas endiselt erimeelsused ning PKS §

119 kohaselt võib kohus vanema taotlusel, juhul kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust

teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale,

on maakohus ekslikult leidnud, et avaldaja ei vaja õiguskaitset ja sellest tulenevalt alusetult

keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, mistõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada ning

avaldus saata tagasi maakohtule selle menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb

lahendada ka avalduses sisalduv esialgse õiguskaitse taotlus.

Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus

26. TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

27. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada ringkonnakohtu

määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistati.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/