2-21-16595/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-16595

Tsiviilasi

X kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse

8. oktoobri

2021. a

otsusele

täiteasjas

nr 022/2021/5576

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja Suido Västra

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippus (registrikood 12016207), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kenno Vilippus

Puudutatud isik (sissenõudja) OÜ AIRES LAENUD

(registrikood

10995828),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Mart Angerjärv

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X 15. detsembril 2021 dokumentaalse tõendina esitatud kohtutäituri

25. augusti 2021. a e-kiri ning 22. detsembril 2021 dokumentaalsete tõenditena

esitatud OÜ AIRES LAENUD menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-21-15333 koos

kohtu kirjaga ning täitmisteade täiteasjas nr 022/2021/5576. Keelduda ülejäänud X

22. detsembril

2021

dokumentaalsete

tõenditena

esitatud

dokumentide

vastuvõtmisest.

2. Tühistada Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-16595

ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse 8. oktoobri

2021. a otsus täiteasjas nr 022/2021/5576, millega kohtutäitur Elin Vilippus jättis X

20. septembri 2021. a kaebuse rahuldamata ja kohustada kohtutäitur Elin Vilippust

kaebust uuesti läbi vaatama.

3. Rahuldada X määruskaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda,

v.a riigilõiv, mis jääb kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.

5. Määrata kindlaks X-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

kohtutäitur Elin Vilippuselt välja X kasuks maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud (riigilõiv) 30 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2 (8)

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 22. oktoobril 2021 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus

tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 8. oktoobri 2021. a otsuse täiteasjas nr

022/2021/5576 (täiteasi) ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 20. septembri 2021. a kaebust

uuesti läbi vaatama ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

Avalduse kohaselt on kohtutäituri menetluses täiteasi, milles on täitedokumendiks 25. veebruari

2015. a notariaalne leping, milles on avaldaja nõustunud hüpoteegi seadmisega korteriomandile

aadressil XXX, Tallinn OÜ AIRES LAENUD (sissenõudja) kasuks poolte vahel sõlmitud

krediidilepingu nr 1500811 (krediidileping) täitmise tagamiseks. Sissenõudja väidab 2. augusti

2021. a täitmisavalduses olevat võlgniku vastu sundtäidetava nõude summas 58 427,89 eurot,

millest põhiosa on 52 666,72 eurot, intress 5750,02 eurot ja viivis 11,15 eurot. Kohtutäitur

nõustus sundtäitma nõuet summas 15 000 eurot, s.o hüpoteegisumma ulatuses.

20. septembril 2021 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles palus täitemenetlus lõpetada,

sest sissenõudjal ei ole nõuet avaldaja vastu. Kohtutäitur on 8. oktoobri 2021. a otsuse

tegemisel, millega jäeti avaldaja kaebus rahuldamata, oluliselt rikkunud täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 23 lg-t 41 ja § 48 lg 1 p 7, sest sissenõudja ei ole põhi- ja kõrvalnõuete alust

ega detailset arvestust esitanud ning kohtutäitur ei ole nende esitamist nõudnud.

Täitmisavaldusele lisatud krediidilepingus on laenusumma 40 000 eurot, mis on väidetavast

nõude põhiosast väiksem. Samuti ei ole avaldaja krediidilepingu alusel laenu saanud.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle TMS § 23 lg 41 väidetava rikkumise

osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäitur jäi 8. oktoobri 2021. a otsuses märgitu juurde. Kohtutäituril ei ole pädevust hinnata

võlgniku ja sissenõudja võlasuhet sisuliselt. Samuti on etteheide, et sissenõudja ei ole nõude

detailset arvestust esitanud, esitatud esmakordselt avalduses kohtule. Peale selle on avaldaja

väide, et ta ei ole laenu saanud, vastuolus avaldaja seisukohaga kaebuses kohtutäiturile, mille

kohaselt on ta nõuet täitnud.

3. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

Sissenõudja nõue on olemas ja sissenõutav. Samuti on avaldaja kaebus vastuoluline, sest ühest

küljest väidab avaldaja, et laenusummat ei ole üle antud, kuid samas ka, et nõue on täidetud

enne täitemenetluse alustamist ja pärast täitmisteadete kättesaamist oli võlgnik valmis

sissenõudja nõude osaliselt tasuma. Kuivõrd avaldaja on laenu osaliselt tagasi maksnud, siis ei

saa olla vaidlust nõude olemasolus. Lisaks ei anna avaldaja vastuväide nõude suuruse osas alust

TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamiseks ning seega, kuna kaebusega ei ole taotletavat eesmärki

(täitemenetluse lõpetamine) võimalik saavutada, siis tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.

Seejuures on täitmisavalduses esitatud eraldi nii põhiosa, intress kui ka viivis.

Esimese astme kohtu määrus

3 (8)

4. Harju Maakohus jättis 30. novembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) kohtutäituri

ja sissenõudja taotlused avalduse (osaliselt) läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning avaldaja

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldus esitatud tähtaegselt ja õigele maakohtule.

Samuti ei ole alust jätta avaldust läbi vaatamata, sest avalduse eesmärk ei ole täitemenetluse

lõpetamine, vaid kohtutäituri kohustamine kaebuse uuesti läbi vaatamiseks ning kuna võlgnik

on kaebuses kohtutäiturile teinud etteheiteid ka formaliseerituse printsiibi osas, siis on avaldaja

väited TMS § 23 lg 41 väidetava rikkumise osas lubatavad. Samas tuleb jätta avaldus

rahuldamata, sest täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused on täidetud. Kohtutäiturile on

esitatud TMS § 23 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastav sissenõudja avaldus, TMS § 2 lg 1 p-

le 19 vastav täitedokument ja krediidileping. Sissenõudja on ka piisava detailsusega selgitanud

esitatud nõude kujunemist. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei kontrolli kohtutäitur

täitemenetluse alustamisel materiaalõigulikke asjaolusid, sh kas nõue on olemas.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4

osas (s.o kaebuse rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas) tühistada, kohustada

kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti lahendama ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

Avaldaja taotleb täitemenetluse lõpetamist.

Määruskaebuse kohaselt ei ole sissenõudjal avaldaja vastu nõuet ning seda oli kohtutäitur

täitemenetluse alustamisel või hiljemalt kaebuse lahendamisel kohustatud kontrollima.

Kohtutäituril oli õigus ja kohustus nõuda sissenõudjalt maksekorraldust väidetava laenusumma

avaldajale üle andmise kohta, sest krediidilepingu järgi ilma laenu üleandmiseta sissenõudjal

nõuet avaldaja vastu ei ole. Avaldaja ei ole sissenõudjalt laenu saanud või isegi juhul, kui

sissenõudja notari deposiitkontole tasutud 55 000 eurot käsitada võimaliku nõudena avaldaja

vastu, ei tulene see krediidilepingust ega täitedokumendist. Lisaks pidi kohtutäitur nõudma

sissenõudjalt selgitust selle kohta, miks väidetav põhinõue on krediidilepingujärgsest

laenusummast oluliselt suurem. Nõude arusaadavust on kohtutäitur kohustatud kontrollima.

Peale selle tuleb arvestada, et avaldaja on tasunud perioodil 2015.–2021. a sissenõudjale kokku

32 169,11 eurot.

6. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata ning menetluskulud avaldaja kanda.

7. Sissenõudja vastust määruskaebusele ei esitanud.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus

TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega tühistab

kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata ja kohustab

kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.

10. Avaldaja on esitanud kaebuse kohtutäituri otsuse peale täitemenetluse lõpetamata jätmise

kohta. Ringkonnakohtus vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas täidetud olid kõik

tingimused täitemenetluse alustamiseks. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur

täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu.

Maakohus leidis, et kohtutäitur ei ole rikkunud oma kohustusi täitemenetluse alustamisel.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

11. Esmalt lahendab kolleegium menetluslikud küsimused.

4 (8)

11.1. Avaldaja esitas koos määruskaebusega kohtutäituri 25. augusti 2021. a e-kirja, milles

kohtutäitur põhjendab sissenõudja nõude täitmist summas 15 000 eurot. Lisaks esitas avaldaja

22. detsembril 2021 taotluse määruskaebuse täiendamiseks, milles palus vastu võtta sissenõudja

tsiviilasjas nr 2-21-15333 esitatud menetlusdokumendi, mida avaldajal määruskaebuse

esitamisel ei olnud (kinnituseks esitatud kohtu kiri). Samuti lisas avaldaja oma

menetlusdokumendile täitmisteated täiteasjades nr 022/2021/5576, nr 022/2021/5577 ja nr

022/2021/6635, krediidilepingud nr 1500811 ja nr 1500812 ning pangakonto väljavõtted

krediidilepingu täitmiseks tehtud maksete kohta. Iseenesest võib TsMS § 662 lg 3 järgi

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samas peab esitatud tõend

olema asjakohane (TsMS § 238 lg 1).

11.2. Kolleegium ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et avaldaja 22. detsembri 2021. a

menetlusdokumendiga tuleb jätta arvestamata, sest määruskaebuse esitamise tähtaeg oli selleks

hetkeks möödunud. Kuigi asjaolud ja tõendid tuleb üldjuhul esitada määruskaebetähtaja

jooksul, siis ei põhjusta esitatud väidete ja ringkonnakohtu poolt vastu võetavate tõendite

menetlemine asja lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1). Avaldaja 22. detsembri 2021. a

menetlusdokument toimetati koos lisadega puudutatud isikutele kohtute infosüsteemist

nähtuvalt kätte samal päeval ning puudutatud isikutel oli vastavalt maakohtu kirjale võimalus

esitada seisukoht avaldaja määruskaebuse osas kuni 6. jaanuarini 2022 (tl 66 ja pöördel). Samuti

puudutavad avaldaja kõnealuses dokumendis esitatud väited juba maakohtu menetluses

vaidluse all olnud laenu väidetavat mitte saamist ning maakohtu ette toodi ka see, et avaldaja

on sissenõudjale makseid teinud.

Samas tuleb eeltoodule vaatamata jätta vastu võtmata avaldaja 22. detsembri 2021. a

menetlusdokumendile lisatud krediidileping nr 1500811 ja pangakonto väljavõtted, kuivõrd

need on juba maakohtus esitatud ja seega ka toimikus olemas (tl 9–13 pöördel ja 40–47). Samuti

ei oma kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust teiste täiteasjade dokumendid (täitmisteated

täiteasjades nr 022/2021/5577 ja 022/2021/6635 ning krediidileping nr 1500812), mistõttu tuleb

ka need jätta asja materjalide juurde võtmata. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu

ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

12. Avaldaja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta ei ole sissenõudjalt raha

krediidilepingu alusel saanud, mistõttu ei ole sissenõudjal avaldaja vastu hüpoteegiga tagatud

krediidilepingust tulenevaid nõudeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on

materiaalõigusliku väitega, mis tuleb lahendada hagimenetluses.

12.1. TMS § 221 lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja

otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse

korraldamisel. Seega olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste

tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse

esitamine. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine ning seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja

vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16).

12.2. Kolleegium leiab, et avaldaja kõnealune etteheide puudutab täitmisele võetud nõude

olemasolu TMS § 221 lg 11 tähenduses, mitte kohtutäituri tegevust täitemenetluse alustamisel.

Kohtutäituril ei ole võimalik lahendada materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, milleks on

mh avaldaja väide, et võlga tegelikult ei ole, sest ta ei ole laenu saanud. Nõude olemasolu ja

põhjendatust kohtutäitur kontrollida ei saa, sest täitedokumendi sisuline kontroll ei vastaks

täitemenetluse olemusele. Seega kohtutäituri tegevuse osas selle avaldaja väite puhul

pretensioone tulenevalt formaliseerituse põhimõttest ei ole. Kui avaldaja on seisukohal, et tal

5 (8)

puuduvad

sissenõudja

ees

krediidilepingust

tulenevad

kohustused,

siis

on

õige

õiguskaitsevahend TMS § 221 järgi esitatav sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kohtutäituril ei olnud eeltoodust tulenevalt õigust ega kohustust nõuda sissenõudjalt

maksekorraldusi laenu maksmise kohta, nagu on ekslikult leidnud avaldaja ning seetõttu on

kaebuse lahendamise seisukohast asjakohatu ka avaldaja esile toodu, et sissenõudja on 55 000

eurot kandnud notari deposiitkontole. Menetlusosalistel on võimalik sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi menetlemise raames esitada oma seisukohad nõude sissenõutavuse kohta

ning kohus annab hinnangu, kas sundtäitmine on lubatud või lubamatu.

12.3. Vastupidise järelduse tegemiseks ei anna alust ka avaldaja etteheide, et samas alustas

kohtutäitur sissenõudja nõude sundtäitmist üksnes hüpoteegisumma ulatuses. Kolleegium

märgib, et hüpoteegiga tagatud kinnisasi vastutab ainult hüpoteegisumma ulatuses. See tuleneb

otseselt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 327 ja § 346 lg-st 1. Kohtutäituril tuleb täitemenetluse

alustamisel kontrollida ega nõudearvestus ei ületa AÕS § 346 lg-s 1 ettenähtut.

13. Lisaks on avaldaja ette heitnud, et sissenõudja ei ole põhi- ja kõrvalnõuete alust ega

detailset arvestust esitanud. Kolleegium nõustub avaldaja etteheitega ning on erinevalt

maakohtust seisukohal, et sundtäitmiseks esitatud nõue ei ole piisavalt arusaadav.

13.1. Kuivõrd tegemist on väitega täitemenetluse alustamise ühe eelduse puudumise tõttu

täitedokumendi täitmisele võtmise vastu, siis on kaebus kohtutäituri tegevuse peale

(TMS § 217) selle väite puhul õige õiguskaitsevahend. Kolleegium nõustub ka maakohtuga, et

avaldaja kõnealune väide kaebuses kohtule on lubatav, sest toimiku materjalidest nähtuvalt oli

kohtutäiturile esitatud kaebuse esemeks täitemenetluse ebaõige alustamine. TMS § 23 lg 41

näeb ette, et koos hüpoteegi seadmise lepinguga tuleb täitemenetluse alustamiseks

kohtutäiturile esitada ka tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus.

Kolleegium selgitab, et nõue on kehtestatud eesmärgiga vähendada vaidlusi sissenõutava

summa suuruse üle ja riski sissenõudja positsiooni kuritarvitamiseks. Nimetatu on ühtlasi

tõendiks nõude sissenõutavuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et kui seadus kohustab

sissenõudjat viidatud dokumente esitama, siis on kohtutäitur kohustatud neid ka kontrollima,

sh tuleb kohtutäituril kontrollida seda, kas nõudearvestus vastab lepingule.

13.2. Kolleegium

juhib

samuti

tähelepanu sellele, et

TMS § 2 lg-s 1

sätestatud

täitedokumentide õiguskindluse määr on erinev. Õiguskindluse seisukohalt on problemaatilised

notariaalsed lepingud (vt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13,

p 14). Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et notariaalse täitedokumendi korral

(hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis

võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue

muutunud sissenõutavaks. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et tagatisleping ja tagatavad

nõuded tuleb TMS § 23 lg-st 41 tulenevalt hüpoteegipidajal täitemenetluse alustamiseks

kohtutäiturile dokumentaalselt kinnitatuna esitada ja usutavaks teha ning esitada

nõudearvestuse detailne kirjeldus, mis võimaldaks täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on

tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõuetega (Riigikohtu 29. mai 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 36). Seega on hüpoteegiga tagatud nõuete korral kohtutäituril

kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida.

13.3. Kolleegium märgib, et eeltoodust tulenevalt on täitemenetluse üks alustamise eeldus ka

see, et konkreetses täitemenetluses sissenõutavate nõuete suuruse kujunemine on selge ja

arusaadav. Praegusel juhul tagab täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping

krediidilepingust nr 1500811 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid (tl 7 pöördel).

Sissenõudja märkis täitmisavalduses, et tema nõue koosneb põhivõlast 52 666,72 eurot,

intressist 5750,02 eurot ja viivisest 11,15 eurot ning alates 1. juulist 2021 lisandub viivis

0,034% võlgnevuse põhiosalt (tl 6 pöördel). Sissenõudja esitas koos täitmisavaldusega ka

nimetatud krediidilepingu. Kolleegium nõustub avaldaja seisukohaga, et sissenõudja põhi- ja

6 (8)

kõrvalnõuete suuruse kujunemine ei ole piisavalt selge ja detailne selleks, et algatada selle

alusel rahalise nõude sundtäitmine.

Täitmisavaldusest ja kohtule esitatud sellele lisatud dokumentidest jääb arusaamatuks, kuidas

on kujunenud täitmisavalduses märgitud võlgnevus. Õige on avaldaja seisukoht, et küsitavusi

tekitab juba ainuüksi see, et sissenõudja täitmisavalduses märgitud põhinõue 52 666,72 eurot

(tl 6 pöördel) on krediidilepingust nähtuvast laenusummast 40 000 eurot (tl 9) oluliselt suurem.

Täitmisavaldusest ei nähtu ka detailset intressi- ja viivisearvestust. Sissenõudja peab

täpsustama, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab. Kolleegium leiab, et põhi- ja

kõrvalnõuete alus ja arvestus ei tule täitmisavaldusest ning sellele lisatud täitedokumendist ja

krediidilepingust piisavalt selgelt välja ja on arusaamatu.

13.4. Arvestada tuleb, et hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul

hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325

lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt ka

Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Samuti on Riigikohus

selgitanud, et kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki

siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles

hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda

(Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 19). Eeltoodule tuginedes peab

kolleegiumi hinnangul olema täitemenetluses selge, millise nõude rahuldamist sissenõudja

panditud kinnisasja arvel soovib. Praegusel juhul see ei ole piisavalt arusaadav, mh vastuolude

tõttu täitmisavalduse ja sellele lisatud kohtule esitatud dokumentide vahel, mistõttu on avaldaja

sellekohased etteheited kohtutäiturile põhjendatud.

14. Täiendavalt on avaldaja välja toonud ning selle väite asja materjalidest nähtuvalt ka

kaebuses kohtutäiturile esitanud, et ta on sissenõudja nõuet täitnud.

14.1. Kolleegium hinnangul puudutab kõnealune väide samuti praegusel juhul täitemenetluse

lubatavuse eeldusi. Kohtutäitur ei saa küll menetlust alustades kontrollida, kas nõue on ka

tegelikult täitmata, kuid täitemenetluse põhjendamatu alustamine on TMS § 48 lg 1 p 7

kohaselt üks menetluse lõpetamise aluseid, mis võib esineda näiteks juhul, kui nõue oli juba

täidetud. Lisaks tuleb TMS § 48 lg 1 p 2 järgi kohtutäituril täitemenetlus lõpetada kirjaliku

dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Riigikohus on

samuti leidnud, et võlgnikul on ka täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on

nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud (Riigikohtu 8. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15, p 16). Täitmine on sel põhjusel võimalik ka osaliselt lõpetada (vt

nt Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 19). Samas, kui

sissenõudja esitab materiaalõigusliku vastuväite, siis seda kohtutäitur lahendada ei saa. Sellisel

juhul peaks kohtutäitur selgitama avaldajale, et tal on TMS § 221 alusel võimalik esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

14.2. Kuigi kohtu ette ei ole toodud, et avaldaja oleks esitanud kaebuses kohtutäiturile täitmise

kohta tõendeid, siis on sissenõudja kohtumenetluses märkinud, et avaldaja on vaidlusalust nõuet

täitnud ning esitanud selle kinnitamiseks pangakonto väljavõtted (tl 40–47). Seejuures on

makse selgituseks märgitud „krediidileping nr 1500811“, millest tulenev nõue on hüpoteegiga

tagatud.

14.3. Kolleegium märgib, et praegusel juhul seab see, et avaldaja on sissenõudja nõude enne

täitemenetluse alustamist mingiski osas täitnud, täiendavalt kahtluse alla sissenõudja nõude

arvestuse selguse. Täitmisavaldusest ei nähtu andmeid lepingu täitmise käigu kohta ning ka

kohtule esitatud täitmisavaldusele lisatud dokumentides ei kajastu kusagil võlasumma

vähenemine osas, milles põhi- või kõrvalnõudeid on jõutud ära maksta.

15. Käesoleval juhul oleks kohtutäitur eeltoodust tulenevalt pidanud täitemenetluse algatamise

avalduse saamisel nõudma analoogia alusel TsMS § 3401 lg-ga 1 puuduste kõrvaldamist ning

7 (8)

korrektse avalduse ja nõuete arvestuse esitamist (vt ka Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 17). Kuivõrd kohtutäitur seda ei teinud ja seda menetluslikku

rikkumist ei ole ka tagantjärele parandatud, siis tuleb kohtutäituri 8. oktoobri 2021. a otsus

tühistada.

TMS § 218 lg-st 1 tulenevalt saab kohus asjakohastel põhjendustel kaebuse rahuldamisel

vaidlustatud kohtutäituri otsuse tühistada, kuid ei saa asuda ise täitemenetlust korraldama.

Samuti on täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 kohaselt kohtutäituri pädevuses. Seega

tuleb kohtutäituril võlgniku kaebuse uuel lahendamisel anda sissenõudjale esile toodud

puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg ning seejärel võtta uuesti seisukoht, kas esineb alus

täitemenetluse lõpetamiseks.

16. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Määruskaebuse rahuldamine ja maakohtu sisulise lahendi muutmine tingib ka

menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel. Maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud, v.a riigilõiv, tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

jätta menetlusosaliste endi kanda ning riigilõiv TsMS § 172 lg 10 alusel jätta kohtutäituri

kanda.

17.1. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita

menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb

mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia

kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise

kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas

põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause

alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-87-14, p 29). TsMS § 172 lg 10 järgi kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.

17.2. Käesolevas asjas rahuldab ringkonnakohus avaldaja määruskaebuse ja tühistab

kohtutäituri 8. oktoobri 2021. a otsuse kaebuse kohta, kuid arvestades praeguse juhtumi

asjaolusid, ei ole selles asjas õiglane jätta avaldaja lepingulise esindaja kulusid kohtutäituri

kanda. Kohtutäituri otsus kuulub tühistamisele, sest kohtutäitur jättis sissenõudjalt nõudmata

TMS § 23 lg-s 41 nimetatud dokumendid. Avaldaja põhiline argument on olnud aga läbivalt

see, et ta ei ole sissenõudjalt laenu krediidilepingu alusel saanud, mistõttu ei ole sissenõudjal

avaldaja vastu nõuet. See avaldaja väide ei olnud avalduse ja määruskaebuse rahuldamise

aluseks, sest kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine ei ole selle vastuväite puhul kohane

õiguskaitsevahend. Samal ajal tõi selle väite esitamine kaasa menetluskulusid. Kolleegium

leiab, et eelnevat arvestades on õiglane jätta avaldaja lepingulise esindaja kulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja enda kanda.

18. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel kindlaks ka avaldaja maa- ja

ringkonnakohtus kantud kohtutäiturilt välja mõistmisele kuuluvad menetluskulud. Kuigi

ringkonnakohus muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas, mistõttu tuleks

menetluskulude suurus sellises olukorras tavapäraselt kindlaks määrata maakohtul pärast

määruse jõustumist, on selline tõlgendus kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS §-st 2

tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega.

Avalduse esitamisel tuli avaldajal tasuda riigilõivu 15 eurot ja määruskaebuse esitamisel samuti

15 eurot (riigilõivuseaduse § 59 lg-d 10 ja 15). Need kulud, s.o 30 eurot, kuuluvad kohtutäiturilt

avaldaja kasuks väljamõistmisele.

8 (8)

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)