3-21-389/82 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-389

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KatriY

Puudutatud isik X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määruse nr

3-21-389 resolutsioon muutmata, kuid täiendada halduskohtu määruse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

2. Jätta läbi vaatamata X taotlus määruse tõlkimiseks pärsia keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3,

§ 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iraani Islamivabariigi kodanikul X-l (sünd. xx.xx.xxxx) oli Eestis viibimiseks viis

järjestikust tähtajalist elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks. Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) keeldus 03.10.2019 otsusega X-le tähtajalise elamisloa andmisest, sest ta

kujutab ohtu avalikule korrale. Selle otsuse peale esitatud kaebuse jätsid kohtud rahuldamata

(haldusasi nr 3-19-1872). Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX mõisteti

isik süüdi karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati

4 kuu ja 15 päeva pikkuse vangistusega. Lisakaristusena kohaldati Eesti Vabariigist

väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga.

2. X esitas 15.11.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA lükkas 14.05.2020 otsusega taotluse

tagasi, pidades seda ilmselgelt põhjendamatuks. Isik esitas PPA otsuse peale kaebuse (haldusasi

nr 3-20-975). Tallinna Ringkonnakohus peatas 27.10.2020 määrusega esialgse õiguskaitse

korras PPA 14.05.2020 otsuse kehtivuse ning keelas isikut välja saata kuni menetlust lõpetava

3-21-389

2(8)

lahendi jõustumiseni. Kohtuotsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta jõustus 23.02.2021. X

viibis haldus- ja kohtumenetluse ajal kinnipidamiskeskuses välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ajavahemikel 05.12.2019–14.09.2020 ja 27.10.2020–

23.02.2021 (haldusasjad nr 3-19-2291 ja 3-20-2103) ning väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel 14.09.2020–27.10.2020 (haldusasi nr 3-20-1727).

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 24.02.2021 taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 15 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 23

lg 1 alusel (haldusasi nr 3-21-389). Tallinna Halduskohus andis PPA-le 25.02.2021 määrusega

loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 25.04.2021. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 26.03.2021 määrusega rahuldamata halduskohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse. Määrused jõustusid.

4. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.04.2021 taotluse X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2, 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1–3

alusel. Halduskohus rahuldas taotluse osaliselt ning pikendas luba 22.04.2021 määrusega kuni

22.06.2021. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.05.2021 määrusega rahuldamata X

määruskaebuse. Ringkonnakohus hindas X põgenemise ohtu suureks ning pidas võimalikuks,

et kinnipidamiskeskusest vabanemisel hakkab ta end PPA eest varjama (VSS § 15 lg 2 p 1).

Ringkonnakohus märkis, et isiku karistatus viitab küll sellele, et ta on valmis käituma

õigusvastaselt, kuid arvestada tuleb ka muid temaga seotud asjaolusid. Samas ei loo isiku

hilisem käitumine kindlust, et ta on muutnud oma varasemat käitumist. Isiku varasemat

käitumist on hinnatud nii selles kui ka teistes temaga seotud haldusasjades (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus nr 3-20-2103, p

22;

26.03.2021 määrus nr 3-21-389, p 11;

29.04.2021 otsus

nr 3-19-1872).

Kinnipidamiskeskuse ametniku ettekande järgi ei suuda isik enda jaoks ebameeldivas olukorras

oma emotsioone kontrollida. Y ettekanne Frankfurdi lennujaamas toimunu kohta kinnitab, et

isik on oma tahtmise saavutamiseks valmis käituma manipuleerivalt ja vägivaldselt ning

kasutama kõikvõimalikke viise, et vältida väljasaatmist Schengeni alalt. Põhjendatud on

seisukoht, et isik ei aidanud kaasa vajalike dokumentide saamisele, et tagada kiire

väljasaatmine. Kuna isik keeldus COVID-19 testi tegemisest, jäi ära tema väljasaatmine

28.03.2021. Enne 17.04.2021 ebaõnnestunud väljasaatmist käis isik küll testi tegemas, kuid

selleks ajaks oli ilmselge, et passi uuendamata väljasaatmine ei õnnestu. Isik väitis 07.04.2021

õigusnõustajale, et ei kavatse uut passi taotleda ning rebis paberi Iraani saatkonna

kontaktandmetega puruks. Isik esitas avalduse passi uuendamiseks päev pärast halduskohtu

istungi toimumist. Isiku väljasaatmine Iraani 15.–16.05.2021 ebaõnnestus. Kuigi isik oli varem

avaldanud, et on nõus Iraani minema ja läks Frankfurdi lennule rahumeelselt, hakkas ta

Frankfurdis käituma vägivaldselt ja keeldus minemast Teherani lennule. Ühtlasi on piisav alus

arvata, et ta ei oleks valmis alluma muudele järelevalvemeetmetele. Kinnipidamine ei ole

muutunud ebaproportsionaalseks ega perspektiivituks. 22.06.2021 seisuga on isikut VSS alusel

kinni peetud ligikaudu 5 kuud ja 10 päeva. Selleks ajaks ei ole ületatud VSS § 25 lg-s 1

sätestatud 6-kuulist tähtaega. Arvestades isikust lähtuvat põgenemise ohtu ja tema tegevust

väljasaatmise takistamisel, ei saa kinnipidamise kestust pidada ebaproportsionaalseks. Passi

saamisel võib õnnestuda isik välja saata ka kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad

viisavabalt viibida (VSS § 17 lg 1). PPA-l tuleb pärast 22.06.2021 kinnipidamise

proportsionaalust ja väljasaatmise perspektiivi uuesti hinnata. Määrused jõustusid.

5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 15.06.2021 taotluse pikendada VSS § 15 lg 2 p-de 1–3

ja § 25 lg 2 alusel isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.

Isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav. Põgenemise ohule osutavad nii VSS

§ 68 p-des 4 ja 6 nimetatud kui ka isikuga seotud muud asjaolud. Harju Maakohus mõistis isiku

süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistas teda vangistusega. Vägivaldse

3-21-389

3(8)

kuriteo toimepanemise eest on teda karistatud vangistusega ka Saksamaal. Isik ütles 10.12.2019

toimunud küsitlusel, et ta ei taha Iraani tagasi minna. Individuaalse hindamise järgi soovib ta

jätkata elu Eestis. Põgenemise oht hõlmab ka riigisisest varjamist. Isik väitis 20.04.2021

kohtuistungil, et on valmis Eestist vabatahtlikult lahkuma, kuid hiljem nurjas enda

väljasaatmise, mistõttu ei ole usutav, et ta täidab lahkumiskohustust vabatahtlikult. Isiku

varasemast käitumisest võib järeldada, et kui talle saab selgeks, et teda ähvardab riigist

väljasaatmine, liigub ta teise liikmesriiki, kus tekivad uued konfliktid. Ei ole välistatud, et

kinnipidamiskeskusest vabastamisel lahkub ta Eestist koos eksabikaasa ja lastega. Nii on isik

varem toiminud Norras. Tallinna Ringkonnakohus hindas 27.05.2021 määruses isiku

põgenemise ohtu suureks. Põgenemise ohu tõttu ei ole võimalik kohaldada isiku suhtes

VSS § 10 lg-s 2 nimetatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Kinnipidamiskeskusest

vabanemisel kujutab X reaalset ohtu oma endisele abikaasale. Tema käitumine on impulsiivne

ja manipuleeriv ning tal on posttraumaatiline stressihäire. Pingelistes lähisuhte olukordades

võib ta kasutada vaimset ja füüsilist vägivalda. Kuigi X tunnistab osaliselt eksabikaasa kallal

toime pandud vägivalda, on ta seda õigustanud. Usaldust tema vastu vähendab ka isiku

käitumine kinnipidamiskeskuses. X-le olid arsti poolt määratud ravimid, kuid ta ei järginud

raviskeemi ning peitis ravimeid. Isik käitub järjest agressiivsemalt ja solvavamalt

kinnipidamiskeskuse ametnike vastu.

Isik ei täida kaasaaitamiskohustust, sh ei aita kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide

hankimisele ning takistab väljasaatmist (VSS § 15 lg 2 p-d 2 ja 3). Väljasaatmine eeldab, et

isiku COVID-19 test on negatiivne. PPA kavatses isiku välja saata 28.03.2021, kuid kuna isik

keeldus testi tegemisest, siis väljasaatmist ei toimunud. Isik ei ole soostunud ka enda passi

uuendama, kuigi talle on korduvalt selgitatud, et ta peab seda tegema. Kaasaaitamine piirdus

sellega, et isik esitas 21.04.2021 avalduse uue passi taotlemiseks ning väljendas soovi kohtuda

Iraani konsuliga. Avalduse esitamisele vaatamata ei saa kaasaaitamiskohustust lugeda

täidetuks. Hiljem on isik avaldanud, et ta ei soovi Eestist väljasaatmisele kaasa aidata ega siit

lahkuda. Isik nurjas 15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise. Isiku varasema käitumise

põhjal võib järeldada, et ta on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks ja

vastuoluliste ütluste andmine on põhjendatud isiku sooviga pääseda vabadusse.

Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 27.05.2021 määruses isiku väljasaatmist perspektiivituks.

Isiku pass kaotas kehtivuse 02.06.2021, kuid 21.04.2021 avalduse alusel alustati passi

uuendamist. Iraani konsul ei ole vastanud, kui kaua võib passi uuendamine aega võtta. Pärast

uue passi ja kolmanda riigi nõusoleku saamist võib isiku saata ka mõnda kolmandasse riiki, kus

Iraani kodanikud võivad viisavabalt viibida. Halduskohtu loa tähtaja lõppemisel, s.o 22.06.2021

on isikut VSS alusel kinni peetud ligikaudu 5 kuud ja 10 päeva. See ei ületa VSS § 25 lg-s 1

sätestatud maksimaalset 6-kuulist tähtaega. Põgenemise oht on piisavalt suur, et pidada

kinnipidamise kestust proportsionaalseks.

6. Tallinna Halduskohus andis 17.06.2021 määrusega PPA-le loa pikendada isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 17.10.2021.

Puudub põhjus asuda põgenemise ohu osas taotluses ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2021

määruses väljendatust erinevale seisukohale. Isiku varasema karistatuse (VSS § 68 p 4) kõrval

tuleb arvestada ka muid temaga seotud asjaolusid. PPA on rõhutanud, et vabaduses viibides

võib isik kujutada ohtu endisele abikaasale ja tolle uuele elukaaslasele. Kinnipidamiskeskuse

ametniku sõnul ei ole isik vangistusest järeldusi teinud ning võib pingelistes olukordades

reageerida vaimse ja füüsilise vägivallaga. Ka ringkonnakohus oli 27.05.2021 määruses

seisukohal, et puudub kindlus, et isik on oma käitumist muutnud. Isik väitis 10.12.2019

vestluses, et ta ei taha Iraani tagasi minna (VSS § 68 p 6). Individuaalse hindamise järgi soovib

isik jätkata elu Eestis. Soovimatust täita lahkumiskohustus kinnitab ka see, et isik nurjas enda

3-21-389

4(8)

15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise Iraani. Isikule olid ostetud lennupiletid suunal

Tallinn-Frankfurt-Teheran. Isik palus Frankfurdis Saksa ametivõimudelt rahvusvahelist kaitset.

Pärast seda, kui talle selgitati, et teda ei võeta vastu, sest teda saadetakse Eestist välja ja taotlust

lahendaks Eesti, üritas isik passi lõhkuda. Kuna passitoimingud peab tegema vabatahtlikult, ei

saanud teda lennule saata. Isik avaldas kambrisse paigutamisel Saksa politseiametnikele tugevat

füüsilist vastupanu. Tagasi Eestisse saabuvale lennule minemiseks tuli tema kambrist

väljasaamiseks kasutada sidumisvahendit. Eelnevast võib järeldada, et isik on valmis kasutama

kõikvõimalikke viise, et vältida väljasaatmist Schengeni alalt. Ka Tallinna Ringkonnakohus

hindas 27.05.2021 määruses isikust lähtuvat põgenemise ohtu suureks ning pidas võimalikuks,

et isik võib hakata end kinnipidamiskeskusest vabanemisel varjama, isegi kui ta on nõustunud

uut passi taotlema.

X ei täida kaasaaitamiskohustust (VSS § 264 lg 1). Isiku kaasaaitamine piirdus avaldusega, et

soovib taotleda uut passi ja kohtuda Iraani konsuliga. PPA väitel on isiku varasemad avaldused

uue passi soovimise kohta vastuolulised. Kuna isik nurjas oma väljasaatmise 15.–16.05.2021,

ei ole ta ilmselgelt huvitatud väljasaatmise õnnestumisest.

Väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Isikul ei ole tagasipöördumiseks vajalikku

dokumenti. Passi uuendamine on pooleli: vastav avaldus on saadetud Iraani konsulile. Praegu

ei ole võimalik prognoosida passi kättesaamise aega, kuid on tõenäoline, et passi saab uuendada

nelja kuu jooksul. Passi saamisel võib olla võimalik saata isik kolmandasse riiki, kus Iraani

kodanikud võivad viibida viisavabalt. Kuigi Türgi ei ole praegu sellist nõusolekut andnud, võib

olla võimalik saata isik mõnda teise kolmandasse riiki.

Põgenemise ohu tõttu ei oleks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine tõhus. Arvestades isiku käitumist 15.–16.05.2021 toimunud väljasaatmisel, ei ole

usutav, et isik järgiks vabaduses viibides järelevalvemeetmeid ning oleks PPA-le kuni

väljasaatmiseni kättesaadav.

Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Isik on

viibinud kinnipidamiskeskuses alates 05.12.2019, s.o üle 18 kuu, kuid kinnipidamine on

toimunud nii VRKS kui ka VSS alusel. Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei

saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus muuta kinnipidamise

ebaproportsionaalseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 14). Kinnipidamise

proportsionaalsus sõltub konkreetse isikuga seotud asjaoludest. Kui põgenemise oht on suur,

on põhjendatud ka pikaajaline kinnipidamine. Isiku väljasaatmine on ebaõnnestunud tema enda

tegevuse tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu 17.06.2021

määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada

ta kinnipidamiskeskusest.

Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhjendavad

asjaolud. Kinnipidamise pikendamiseks ei pruugi piisata sedastusest, et asjaolud ei ole

muutunud. Asjaolude ebaselgus õigustab rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist vaid

juhul, kui esineb oht, et isik ei ole menetluses kättesaadav või hakkab selle läbiviimist takistama

(Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792). PPA ega halduskohus ei ole põhjendanud isiku

suhtes esinevat põgenemise ohtu. Isiku toime pandud teod ei ole rasked ega tekitanud kellelegi

ohtu. Isik on enda käitumist parandanud: suhted abikaasaga on läinud paremaks ning lapsed

soovivad isaga suhelda. Seega ei lähtu isikust ohtu avalikule korrale ega endisele abikaasale.

Tõele ei vasta see, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on varem kinnitanud, et soovib

minna Türki ja täita lahkumiskohustuse vabatahtlikult. Samuti on ta esitanud avalduse passi

3-21-389

5(8)

uuendamiseks. Selliselt ei ole põhjendatud järeldus, et ta ei täidaks lahkumiskohustust ega

kaasaaitamiskohustust. Isiku vaimne tervis on kinnipidamiskeskuses viibimise ajal halvenenud,

mistõttu võivad tema ütlused olla ebaadekvaatsed Teda on varasema karistatuse tõttu

diskrimineeritud ning ametnikud on abi andmisest keeldunud. PPA-le oli passi kehtivuse

lõppemise aeg teada, kuid ometi ei asutud passi varem uuendama. Usalduse puudumine ei ole

iseseisev kinnipidamise alus. Kohus ei arvestanud, et kinnipidamise tähtaja pikendamisega

ületatakse VSS § 25 lg-s 1 sätestatud 6-kuulist tähtaega.

Määruskaebusele on lisatud taotlus isiku vabastamiseks tõlkekulude kandmisest.

8. PPA palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus

muutmata. nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Isiku väide põgenemise ohu

põhjendamata jätmise kohta on otsitud. Põgenemise ohtu on põhjendatud. Isik ei ole eelmise

määruskaebusega võrreldes toonud välja uusi asjaolusid. PPA hakkas kavandama isiku

väljasaatmist pärast rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist 23.02.2021. PPA-le oli küll

teada passi kehtivuse lõppemine, kuid ei saanud eeldada, et väljasaatmine venib. Isikut üritati

välja saata kolmel korral, kuid väljasaatmine ebaõnnestus isikust tulenevate asjaolude tõttu.

PPA ei saanud ka ette näha, et Eesti võib sattuda COVID-19 leviku tõttu Iraani jaoks n-ö musta

nimekirja ning isik peab enne Iraani sisenemist viibima kaks nädalat Türgis. VSS § 25 lg 2 järgi

võib isikut VSS alusel kinni pidada kauem kui kuus kuud. Isik saadeti 13.07.2021 Türki ning

tema väljasaatmine õnnestus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. PPA kinnitusel saadeti isik 13.07.2021 Türki. Isiku väljasaatmine ei võta kõrgema astme

kohtult võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust, sh kinnipidamise tähtaja

määramisel, ja seda vajaduse korral tühistada ning kaotada seeläbi luba andva määruse kehtivus

tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 13; 30.03.2021

määrus nr 3-20-2004, p 15).

10. Halduskohus tugines loa andmisel VSS § 15 lg 2 p-des 1 (põgenemise oht), 2

(kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine) ja 3 (tagasipöördumiseks vajalike dokumentide

puudumine ja nende hankimise viibimine) sätestatud alustele, olles ühtlasi seisukohal, et isiku

suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ning

kinnipidamine ei ole isikuga seotud asjaolusid arvestades muutunud ebaproportsionaalseks.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hinnang põgenemise ohule ei ole võrreldes

varasemaga muutunud ning VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud eeldused olid endiselt täidetud.

Ringkonnakohus rõhutas 26.03.2021 määruses (p-d 9–10) ja 27.05.2021 määruses (p-d 11–12),

et põgenemise ohu tuvastamiseks peab vältimatult esinema mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu,

kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda välismaalasega seotud asjaolusid

kogumis, sh viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetluses, mis mõjutavad isiku

käitumist vabaduses, minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist, ning kinnipidamist

õigustab vaid piisavalt suur põgenemise oht. Ringkonnakohus võttis samas põgenemise ohu

kindlakstegemisel varasema vangistuse (VSS § 68 p 4) ja soovimatuse kõrval täita

lahkumiskohustust (VSS § 68 p 6) arvesse isiku hilisemat käitumist (26.03.2021 määruse p-d

8–14 ja 27.05.2021 määruse p-d 9–15). Põgenemise ohule osutas isiku varasem

käitumismuster: probleemide tekkimise ja väljasaatmise ohu korral on ta liikunud järgmisesse

Schengeni liikmesriiki. Arvestades tema kohta koostatud psühholoogilisi hinnanguid (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus nr 3-20-

2103, p 22; 26.03.2021 määrus nr 3-21-389, p 11; 29.04.2021 otsus nr 3-19-1872), puudus

kindlus, et ta on oma käitumist muutnud. Seda ilmestas nt asjaolu, et kinnipidamiskeskuses on

toimunud mitmeid intsidente, kus isikul on olnud raskusi emotsioonide kontrollimisega. Ka

15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise nurjamine osutas, et isik on valmis kasutama

3-21-389

6(8)

kõikvõimalikke viise, et vältida Schengeni alalt väljasaatmist. PPA ja halduskohus on praeguses

menetluses põgenemise ohule hinnangut andes juhindunud eelkirjeldatud põhimõtetest ja

isikuga seotud asjaolude kogumist. Seega puudus põhjus jõuda põgenemise ohu osas

teistsugusele seisukohale. Põgenemise oht ei hõlma üksnes võimalust, et isik Eestist lahkub,

vaid üldiselt võimalust, et isik ei ole ametivõimudele väljasaatmise toimingute tegemiseks

kättesaadav.

12. Määruskaebuses esitatud väited ei lükka varasemaid järeldusi ümber. Otsitud on

määruskaebuse esitaja seisukoht põgenemise ohu motiveerimata jätmise kohta. Halduskohtu

järeldustega mittenõustumine ei tähenda, et põgenemise ohtu ei ole piisavalt põhjendatud või

kohus oleks isiku vastuväidetele jätnud vastamata. Halduskohus tugines põgenemise ohu

kindlakstegemisel VSS 68 p-dele 4 ja 6 ning hindas isikuga seotud asjaolusid kogumis. Isiku

väited lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohta ei ole tema käitumist arvestades

tõsiseltvõetavad. Isik on järjekindlalt andnud vastuolulisi ütlusi ning käitunud vastupidiselt

öeldule. Seega ei ole veenvad väited, et vastuoluliste ütluste andmise põhjustas halvenenud

vaimne tervis. Isik ei ole samas väitnud, et kinnipidamine oleks vastuolus tervise kaalutlustega

või talle on jäetud vajalik arstiabi andmata vms. Välja kirjutatud ravimite võtmata jätmine

osutab, et isik ei ole ise soovinud enda tervislikku olukorda leevendada. Iseenesest on tõsi, et

mida pikaajalisem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist õigustavad

asjaolud, ent kui asjaolud püsivad muutumatuna, ei saa muutuda ka neile antav hinnang. Küll

võib muutuda hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele ja väljasaatmise perspektiivile.

Asjaolude ebaselgus ei ole VSS-s sätestatud iseseisva kinnipidamise alusena ning PPA ei ole

sellele ka tuginenud (vrdl VRKS 361 lg 2 p 4). Ringkonnakohus on määruskaebuse esitajale

selgitanud 26.03.2021 määruses (p 13) ja 27.05.2021 määruses (p 13), et VSS ei võimalda isikut

kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil (vrdl VRKS § 361 lg 2 p 6). Isiku varasem

karistatus iseloomustab tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisesse, mida

võib arvestada põgenemisohu hindamisel. Eelnev karistatus vähendab usaldust, et isik on

väljasaatmismenetluses kättesaadav. Praegusel juhul ei ole PPA ja halduskohus põgenemise

ohu sisustamisel avaliku korra kaitsmise eesmärgile tuginenud, vaid järeldasid isiku hilisema

käitumise põhjal, et puudub kindlus, et tema hoiakud ja käitumine on muutunud.

Ringkonnakohus hindas 26.03.2021 määruse p-s 12 isiku väidet suhete paranemise kohta

eksabikaasa ja lastega ning leidis, et isik ei ole suhete paranemist veenvalt tõendanud.

Ringkonnakohus jääb varem väljendatud seisukohale ega korda seda. Ka määruskaebusele ei

ole lisatud tõendeid, mis isiku väidet kinnitaks.

13. VSS § 15 lg 2 p 1 sätestatud alusel ei saa isikut kinni pidada kauem kui kuus kuud (VSS

§ 25 lg 1, direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 5; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2022 määrus

nr 3-20-2133, p 8). Arvestades, et isikut peeti VSS alusel kinni ka ajavahemikul 14.09.2020–

27.10.2020, täitus kuus kuud 09.07.2021. Seega ei saanud halduskohus loa pikendamisel

tugineda üksnes VSS § 15 lg 2 p-le 1. Halduskohus oligi seisukohal, et täidetud on VSS § 15

lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused.

14. VSS § 15 lg 2 p-d 2 ja 3 lubavad isikut kinni pidada, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust

(p 2) või tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib

(p 3). Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik

tugineda siiski üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu

16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et VSS § 15 lg 2 p 2

kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist, st see peaks seonduma

eelkõige VSS § 264 lg 1 p-des 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja

kirjalike andmete ja seletuste esitamine), 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust

omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või 4 (isiku tuvastamiseks ja

kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Seda

3-21-389

7(8)

loetelu ei ole kohtupraktikas peetud siiski ammendavaks. Ringkonnakohus leiab, et VSS § 15

lg 2 p-i 2 tuleks tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 p-ga b ja lg 6 p-ga a.

Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise

ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Art 15 lg 6 p-st a tulenevalt võivad

liikmesriigid pikendada kinnipidamist veel kuni 12 kuu võrra, kui vaatamata mõistlikele

jõupingutustele on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase kolmanda

riigi kodaniku koostöö puudumine. Selliselt on kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega

tegemist juhul, kui isik oma tegevusega ei aita kaasa või takistab pädevate ametiasutuste poolt

toimetatavat väljasaatmismenetlust ning sellest tegevusest tulenevalt väljasaatmise elluviimine

viibib (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14: Mahdi, p-d 82, 85). Ühtlasi ei saa

kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestis lahkuda

ja päritoluriiki naasta. Igal juhul peaks kaasaaitamiskohustus olema taotluses piisavalt

konkreetselt piiritletud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12;

12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9; 27.04.2018 määrus

nr 3-18-658, p 13).

15. PPA pidas kaasaaitamiskohustuse rikkumiseks asjaolu, et isik on seni takistanud enda

väljasaatmist. 28.03.2021 jäi isik välja saatmata, sest ta keeldus COVID-19 testi tegemisest;

kuigi isik esitas 21.04.2021 avalduse passi uuendamiseks ja väljendas soovi kohtuda Iraani

konsuliga, on ta hiljem oma sõnades ja tegudes näidanud, et ta ei aita väljasaatmisele kaasa ega

soovi Eestist lahkuda, isik nurjas 15.–16.05.2021 toimuma pidanud väljasaatmise.

Ringkonnakohtu hinnangul osutab isiku käitumine kaasaaitamiskohustuse rikkumisele.

Väljasaatmismenetlus venis ja isiku kinnipidamine pikenes isikust tulenevatel asjaoludel. PPA

alustas menetlust isiku väljasaatmiseks 23.02.2021, kui jõustus otsus rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasilükkamise kohta. PPA-le oli teada isiku passi kehtivuse lõppemise aeg, kuid ei

saanud eeldada, et väljasaatmine jääb venima. Esimene katse isikut välja saata ebaõnnestus,

sest ta keeldus COVID-19 testi tegemisest, teine katse ebaõnnestus põhjusel, et passi kehtivus

hakkas lõppema ning isik nurjas kolmandagi katse ta välja saata, keeldudes Frankfurdi

lennujaamas vabatahtlikult passitoiminguid tegemast. Samuti venis passi uuendamine isikust

tulenevate asjaolude tõttu. Q ettekande järgi viidi isikule 07.04.2021 paber ja Iraani saatkonna

andmed, et esitada avaldus passi uuendamiseks. Isik ütles siis, et ei kavatse hakata passi

uuendama ning rebis paberi Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks (dtl 190). Avaldus passi

uuendamiseks esitati 21.04.2021. Seega olid VSS § 15 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud õige tugineda VSS § 15 lg 2 p-le 3. Isik vajas

tagasipöördumiseks või kolmandasse riiki väljasaatmiseks passi, mis oli taotluse esitamise

seisuga kehtivuse kaotanud. Samas puudub vaidlus, et X esitas 21.04.2021 avalduse passi

uuendamiseks ning see avaldus oli edastatud Iraani konsulile. Avalduse menetlemine oli

taotluse esitamise ajal, s.o 15.06.2021, pooleli. PPA ei ole väitnud, et isik võttis esitatud

avalduse hiljem tagasi, keeldus avalduse lahendamiseks vajalike andmete esitamisest või

avalduse menetlemine viibis muudel isikust tulenevatel asjaoludel. Ringkonnakohus möönab,

et isik viivitas avalduse esitamisega. Samas halduskohtule taotluse esitamise ajaks oli isik

astunud vajalikud sammud dokumendi hankimiseks. Isik ei saanud mõjutada seda, millal ta

vajaliku dokumendi kätte saab (vt Euroopa Kohtu asjas nr C-61/11: El Dridi, p 39).

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks sama tõhusalt isiku kättesaadavust väljasaatmiseks.

Ühelt poolt annab aluse kahelda muude järelevalvemeetmete tõhususes isikust lähtuv

põgenemise oht. Teiselt poolt on ta jätnud täitmata koostöökohustuse, sh nurjanud kahel korral

väljasaatmise ning osutanud väljasaatmistoimingute tegemisel piirivalveametnikele tugevat

füüsilist vastupanu, mistõttu on piisav alus arvata, et ta ei ole valmis alluma ka muudele

võimalikele järelevalvemeetmetele.

3-21-389

8(8)

18. Kinnipidamine ei olnud ebaproportsionaalne üksnes selle kestuse tõttu. Vaidlustatud

määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg

2). Erinevatel alustel kinnipidamisi ei saa summeerida, sest need täidavad erinevat eesmärki

(Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10). Määruskaebuses ei ole toodud välja

konkreetseid asjaolusid, mille põhjal võiks järelda, et kinnipidamine oli muutunud

ebaproportsionaalseks. Praegune asi erineb Riigikohtu 16.06.2017 määruses nr 3-3-1-24-17

kirjeldatud olukorrast. Tolles haldusasjas ei olnud isikust lähtuv põgenemise oht suur, samuti

oli isik olnud vabaduses viibides PPA-le kättesaadav. Praeguses asjas ei saa isiku käitumisest

järeldada, et ta oleks PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Halduskohus leidis õigesti, et isiku

väljasaatmine ei olnud muutunud perspektiivituks. Isikut üritati välja saata 15.–16.05.2021.

Isiku taotlus passi uuendamiseks laekus Iraani konsulile 02.06.2021. Taotluse esitamise ajal ei

olnud teada, kui kaua passi uuendamine võib aega võtta, sest praktika erineb riigiti, ning sellele

ei olnud vastatud, mh ei olnud sellest keeldutud. Passi uuendamisel võis olla võimalik saata isik

ka kolmandasse riiki, kuhu Iraani kodanikud võivad viisavabalt minna (VSS § 17 lg 1).

19. X on palunud menetlusabi korras vabastada ta kohtulahendi tõlkimise kulude kandmisest

ja tõlkida määrus pärsia keelde. Arvestades, et isik on välja saadetud, tema asukoht ei ole teada

ning riigi õigusabi andmine on lõpetatud, jätab ringkonnakohus selle taotluse läbi vaatamata.

20. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2021

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)