2-20-2458/113 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-2458

Tsiviilasi

C hagi Z, Q ja X vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. detsembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaadi abi Erki Siht ja vandeadvokaat

Maria Mägi-Rohtmets

Kostjad:

Z (isikukood XXXXXXXXXXX)

X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti

Kuuseväli

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17. detsembri 2021. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

20-2458 muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud C kanda (maakohtu

määruse resolutsiooni punkt 5), kuid osaliselt muuta ja täiendada määruse

põhjendusi. Maakohtu määrus on muus osas jõustunud.

2. Jätta C määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud C kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus menetles C (hageja) hagi Z, Q ja X (kostjad) vastu W (pärandaja) 15.

novembri 2019. a testamendi tühisuse tuvastamise nõudes.

2. Hageja esitas 8. detsembril 2021 hagist loobumise avalduse ja palus jätta menetluskulud

poolte endi kanda. Hageja selgitas, et arvestades tõsiasja, et 23. augusti 2021. a ekspertiisiakti

järelduste pinnalt on hagi eduväljavaated selgelt kasinad ning hoolimata ka sellest, et asjas kõiki

tõendeid kogutud veel ei ole, on hageja otsustanud hagist loobuda. Menetluskulud on õiglane

jätta poolte endi kanda, sest kostjad jätsid allkirjastamata enda poolt pakutud kompromissi,

mille kohaselt hageja loobub hagist ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Samuti ei

pöördunud hageja kohtusse põhjuseta ja pahauskselt, vaid selleks andis alust pärandaja tervislik

ja vaimne seisund ning kostjate tegevus. Lisaks ei tekitanud kohtuvaidlus kostjatele varalist

kahju, sest pärandvara hulka kuuluva kinnistu väärtus on tõusnud ja kostjad teenivad sealt tulu.

3. Kostjad nõustusid hagist loobumise avaldusega ja palusid jätta menetluskulud hageja

kanda. Hagejale oli algusest peale teada, et hagi on perspektiivitu, sest hagi aluseks olevad

väited on üldsõnalised ning varasema pärandaja eestkoste seadmise menetluses kogutud

tõendite ja kohtulahendiga ümber lükatud. Samuti soovisid kostjad vaidluse lahendamist

kompromissiga ajal, kui nad sellekohase ettepaneku tegid, kuid hiljem soovis üks kostjatest

kompromissi lisatingimustega täiendada ja nende sõnastamine on võtnud aega. Lisaks põhines

kostjate nõustumine kompromissiga sellel, et hageja loobub lisaks nõuetest, mis ei ole

käesoleva vaidluse esemeks. Peale selle ei ole pärandvara väärtus kohustuste suurenemist

arvestades tõusnud ning isegi kui oleks, siis ei ole see põhjuslikus seoses käesoleva vaidlusega.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus võttis 17. detsembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) vastu hagist

loobumise, lõpetas menetluse, tühistas hagi tagamise, rahuldas hageja taotluse riigilõivu

tagastamiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jaotada tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 168 lg-te 2 ja 4 järgi. Hageja ei loobunud hagist kostjate poolt nõude

rahuldamise tõttu, mistõttu ei anna TsMS § 168 lg 5 alust jaotada menetluskulusid TsMS § 168

lg-st 2 erinevalt. Samuti, isegi juhul, kui kostjad on kompromissiläbirääkimistel pidanud

võimalikuks endi menetluskulude kandmist, ei ole võimalik selle järgi TsMS § 168 lg 3 alusel

menetluskulusid jaotada, sest pooled ei ole kompromissi sõlminud. Lisaks ei kohaldu hagist

loobumise korral TsMS § 162 lg 4 ning tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette

menetluskulude jaotuse määramisel vara väärtuse, mille üle pooled vaidlevad, arvesse võtmist.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning teha uue määruse, millega jätta

menetluskulud poolte endi kanda või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse väidete kohaselt on hagist loobumise korral kohtul õigus kohaldada

TsMS § 162 lg-t 4. Menetluskulude hageja kanda jätmine on ebaõiglane, sest kostjad tegid ise

ettepaneku lõpetada asi kompromissiga selliselt, et hageja loobub nõuetest ja menetluskulud

jäävad poolte endi kanda. Samuti ei ole hageja pöördunud kohtusse pahatahtlikult, vaid esitatud

tõenditest ja kostjate tegevusest lähtudes, sh arvestades pärandaja tervislikku seisundit ja

kostjate suurt varalist huvi pärandvara kiire realiseerimise vastu ning testamendi tegemist

ootamatute isikute kasuks, on ilmne, et kohtusse pöördumiseks esines piisav alus. Lisaks on

pärandvara hulka kuuluva kinnistu väärtus tõusnud, mis peaks sisuliselt katma kostjate

menetluskulud käesolevas asjas. Kostjad on ka saanud kinnistut välja üürides üüritulu.

3 (5)

6. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud

hageja kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p 5) ning määruskaebus rahuldamata, kuid

maakohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määrust

üksnes menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud tsiviilasja menetluse

lõpetamise ja hagi tagamise tühistamise osas. Selles osas, sh riigilõivu tagastamise osas, on

maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) alusel

jõustunud.

10. Pooled vaidlevad jätkuvalt menetluskulude jaotuse üle. TsMS § 168 sätestab

menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist

loobumise tõttu. TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi

esitamist rahuldanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud osas, milles

maakohus leidis, et kuna hageja loobus hagist ja selle põhjuseks ei olnud kostjate poolt

TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes nõude rahuldamine, siis tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168

lg 4 alusel hageja kanda.

11. Kolleegium nõustub iseenesest hagejaga selles, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et

TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu, kuna TsMS § 168 lg-d 4 ja 5 reguleerivad kulude jaotust hagist

loobumise korral, mistõttu tuleb maakohtu määruse põhjendusi selles osas muuta. Poolte vahel

menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka

menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 162 lg-t 4, mis kohaldub ka juhul, kui

kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429

lg 1) (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14).

Samas ei toonud eelnimetatud maakohtu ekslik seisukoht kaasa ebaõiget lõppjäreldust, mistõttu

puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas. Kolleegiumi

hinnangul ei esine alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, sest hageja ei toonud kohtu ette

erandlikke asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et menetluskulude hageja kanda

jätmine oli äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuna aga maakohus jättis eksliku õigusliku

käsitluse tõttu TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks esitatud hageja väidete osas seisukoha võtmata,

siis täiendab kolleegium selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

11.1. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest

või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi

peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

142-10, p 10). Kolleegium leiab, et asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mida oleks õiglane ja

mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Ka hageja ei

ole selliste asjaolude esinemist välja toonud.

4 (5)

11.2. Hageja on leidnud, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, sest kostjad tegid

ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt hageja loobub nõuetest ja menetluskulud

jäävad poolte endi kanda. Kolleegium hageja selle seisukohaga ei nõustu. Menetluskulude

poolte endi kanda jätmine ei saa tuleneda asjaolust, et kostjad olid nõus sõlmima teatud

kulujaotusega kompromissi. Kuivõrd kohtu ette on toodud, et võimalik kompromiss ei

hõlmanud üksnes käesoleva menetluse esemeks olevast nõudest loobumist, vaid oli laiem (vt

kompromissileping; kd II, tl 165 pöördel), siis ei ole alust järeldada, et kostjad oleksid soovinud,

et nende menetluskulud jääksid nende endi kanda ka juhul, kui kompromissi ei sõlmita. Samuti

ei saa võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut käsitada kostjate taotlusena jätta nende

menetluskulud nende endi kanda. Riigikohus on rõhutanud, et olukord, mil kohus tõlgendab

poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas,

takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele

jõudmise esmane eeldus. Näilikult kokkuleppele jõudmine ei anna ka sellist eelist, mida

pooltevahelise vaidluse puudumine lahendi täitmise lihtsustamiseks andma peaks (vt

Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p-d 26 ja 27; 19. oktoobri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).

Samuti ei ole asjakohane hageja märgitu, et kostjad jätsid pakutud kompromissi allkirjastamata.

Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab

TsMS § 163 lg 2. See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral (vt nt Riigikohtu

7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14). Kolleegiumi arvates ei ole ka

alust väita, et kostjad on pahatahtlikult oma menetlusõigusi kasutanud. Kompromissi

sõlmimisest keeldumist ei saa kostjatele ette heita, sest menetlusosalistel on õigus otsustada,

kas kompromiss sõlmida või mitte (TsMS § 4 lg 3, § 206 lg 2). Samuti ei jõustu kompromissi

sõlmimine enne määrusega kinnitamist (TsMS § 430 lg 1), seega on poolel ka õigus ümber

mõelda ja oma menetluslikku positsiooni muuta. Hagi esitamisega seotud menetlusriske kandis

praegusel juhul siiski hageja.

11.3. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ka hageja viitest sellele, et ta ei pöördunud

kohtusse pahauskselt, vaid selleks andis alust testamendi ootamatus, pärandaja tervislik seisund

ja kostjate tegevus. Kolleegium märgib, et hagejal tuli kohtusse pöördumisel arvestada

võimalusega, et tal tuleb hüvitada vastaspoolele tekkinud kulutused. Samuti tuleb arvestada

sellega, et menetluskulude jaotus hageja hagist loobumise korral sõltub peamiselt sellest, kes

pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud.

Praeguses asjas on hageja esitanud kostjate vastu hagi, paludes tuvastada testamendi tühisus,

alternatiivselt selle nõude rahuldamata jätmise korral tühistada testament või tunnistada kostja

Z pärimiskõlbmatuks. Hageja väitel loobus ta hagist seetõttu, et maakohtu määratud ekspertide

antud 23. augusti 2021. a eksperdiarvamuse järelduste põhjal on tema hagi eduväljavaated

kasinad (kd II, tl 176). Seega ei olnud hagist loobumise põhjuseks pärast hagi esitamist kohtusse

pöördumise eesmärgi saavutamine, vaid hageja loobus menetluse kestel ise oma hagiga

taotletud eesmärgist. Sellistel asjaoludel on põhjendamatu väita, et menetluskulude

väljamõistmine oleks temalt äärmiselt ebaõiglane. Kui isik arvab endal ekslikult olevat õiguse,

siis võtab ta endale menetluskulude kandmise riski.

11.4. Lisaks on menetluskulude jaotuse seisukohast asjakohatu hageja väide, et pärandvara

hulka kuuluva kinnistu väärtus on tõusnud ja kostjad on saanud seda kinnistut välja üürides

üüritulu. Kolleegiumi arvates on õige maakohtu seisukoht, et menetluskulude jaotust ei mõjuta

vaidlusaluse vara väärtuse võimalik suurenemine kohtumenetluse ajal. Samuti ei ole

TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustavaks erandlikuks asjaoluks ainuüksi kostjate väidetavalt

paranenud majanduslik olukord.

12. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse

menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

5 (5)

13. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis TsMS § 174

lg 4 teise lause järgi ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi

jõustumist.

14. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja TsMS § 178 lg 1

esimese lause alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)