3-20-1535/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1535

Haldusasi

X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 20. juuli 2020. a

otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata X apellatsioonkaebuse ja 29.12.2021 seisukoha

lisad.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas

nr 3-20-1535 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.02.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1535

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 20.07.2020 otsusega vandeadvokaat X süüdi

distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 13, § 14 lg 4 ja § 15 esimese

lause ning advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 4 rikkumises ja määras talle AdvS § 19 lg 2 p 2

alusel karistuseks rahatrahvi 15 000 eurot.

Aukohus leidis, et tegutsedes otseselt kliendi OÜ Y huvide vastaselt, on X rikkunud

eetikakoodeksi §-st 8 tulenevalt kohustust tegutseda kliendi huvides. Õige ei ole advokaadi

väide, et esitatud ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks advokaadile käsundi andmist aktsiad tagasi

kanda pärast talle 694 000 euro laekumist. Kliendi käsund aktsiad tagasi kanda ja

enampakkumine lõpetada nähtub selgelt OÜ Y 05.12.2019 avaldusest. Seega ei olnud

05.12.2019 seisuga OÜ-l Y huvi enampakkumist läbi viia ega enampakkumise võitjaga aktsiate

ostu-müügilepingut sõlmida.

Tähtsust ei oma advokaadi väited kaebaja väidetavast meelemuutusest. Kliendil on õigus oma

meelt ja advokaadile antud käsundit muuta (võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 620 ja 621 ja

Riigikohus lahend nr 2-13-6457). Advokaat peab kliendi soove arvestama ja tegutsema kliendi,

mitte enda ega kolmandate isikute huvides. Samuti võivad kliendi huvid menetluse kestel

muutuda tulenevalt faktiliste asjaolude muutumisest. Seega ei saa väita, et kliendi huvid on

kliendilepingu sõlmimise hetkega lõplikult fikseeritud. Kliendi huvide järgimise nõue kestab

läbi kogu konkreetse asja ajamise ning advokaadi teadlikkus ja kliendi huvide aktuaalsus tuleb

tagada kliendiga suheldes. Seetõttu ei ole asjakohased advokaadi viited 02.12.2019 toimunud

kirjavahetusele kliendiga. Tõendamist on leidnud, et advokaat eiras OÜ Y juhiseid aktsiate

enampakkumise tühistamiseks ja aktsiate tagastamiseks ja viis enampakkumise lõpule ning

võõrandas aktsiad OÜ Y tahte ja juhiste vastaselt OÜ-le Q, ehkki klient oli oma soovi

advokaadile ja advokaadibüroole selgelt ja ka õigeaegselt avaldanud. Käsunduslepingu p-st 1.4

nähtub, et advokaadil on kohustus aktsiad C OÜ-le tagastada, kui C OÜ tasub oma võlgnevuse

OÜ Y ees enne 06.12.2019 kella 12.00. C OÜ tasus võlgnevuse OÜ-le Y 25.11.2019, millest

OÜ Y teavitas advokaati ja advokaadibürood 05.12.2019. 05.12.2019 advokaadile ja

advokaadibüroole esitatud avalduses teavitas klient advokaati, et käsunduslepingu p-s 1.4

sätestatud alused on täidetud, tühistas enampakkumise ja palus advokaadil aktsiad C OÜ-le

tagastada. Kuigi advokaadi väitel oli C OÜ võlgnevus suurem kui 25.11.2019 tehtud

tagasimakse, nähtub OÜ Y 05.12.2019 avaldusest, et klient on võlgnevuse tasutuks lugenud

ning enampakkumise tühistanud. Seda, millistel tingimustel klient kolmanda isiku võlgnevuse

täidetuks loeb, otsustab klient, mitte advokaat. Samuti ei ole asjakohane advokaadi väide, et OÜ

Y soov, et C OÜ tasuks üksnes pandiga tagatud võlgnevuse, mitte ka pandiga tagamata

võlgnevust, on vastuolus üldise majandusliku loogikaga. Advokaat peab kliendi käsundit täitma

sõltumata sellest, kas ta nõustub kliendi otsustega majanduslikus mõttes või mitte. Kui advokaat

leiab, et kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, tuleb advokaadil kliendile neid

asjaolusid selgitada ning kui klient oma nõudmistest ei loobu, on advokaadil õigus leping

lõpetada (eetikakoodeksi § 8 lg 3), kuid kliendi tahte vastaselt ei tohi advokaat tegutseda.

Praegusel juhul tõi advokaadi tegevus kliendile tulemuse, mida klient ei soovinud – aktsiad

võõrandati, kuigi võlg oli tasutud ja advokaadile oli antud juhis enampakkumine tühistada ja

3-20-1535

3(11)

aktsiad tagastada. Advokaadi käitumisest tingituna on klient pandud olukorda, kus ta on osaline

mitmetes kohtumenetlustes ja kannab sellega seoses täiendavaid kulusid.

Tõendamist on leidnud advokaadipoolne ebapiisav infovahetus kliendiga, mis seisnes selles, et

advokaat ei olnud kliendi jaoks kättesaadav ja see on toonud kaasa tegutsemise vastuolus kliendi

huvidega. Asjaolu, et advokaat ei saanud kliendi soovi väidetavalt kätte, ei ole etteheidetav

kliendile. Advokaat ise tekitas olukorra, kus kliendil puudus temaga kontakt. OÜ Y seaduslik

esindaja on kasutanud kõiki võimalikke vahendeid oma tahteavalduse advokaadile

toimetamiseks ja need ammendusid sellega, kui advokaadibüroos keelduti kliendi avalduse ja

kohtumääruse vastuvõtmisest. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt teavitas OÜ Y oma

soovist enampakkumine tühistada ning aktsiad C OÜ-le tagastada nii advokaati kui ka

advokaadibürood 05.12.2019 e-kirjaga. Samuti püüdis klient advokaati tabada telefoni teel.

Enampakkumise oli peatanud ka kohus 05.12.2019 määrusega (tsiviilasi nr 2-19-18674), mille

edastas C OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat N nii advokaadi kui ka advokaadibüroo e-

posti aadressidele 06.12.2019 varahommikul. Kuivõrd katsed advokaati telefoni ja e-posti teel

kätte saada ebaõnnestusid ning enampakkumiste esitamise tähtaeg saabus 06.12.2019 kell

12.00, läks klient koos vandeadvokaat W ning C OÜ seadusliku esindajaga 06.12.2019 kell

11.50 advokaadibüroosse, et oma 05.12.2019 avaldust ja Harju Maakohtu 05.12.2019 määrust

enne enampakkumise tähtaja saabumist advokaadile kätte toimetada, kuid advokaati

advokaadibüroos polnud. Dokumentide vastuvõtmisest keeldus ka advokaadibüroo. Kuivõrd

leping on sõlmitud advokaadibürooga, siis tuleb lugeda, et klient on oma soovi käsundisaajale

teatavaks teinud, kui ta on edastanud selle advokaadibüroo e-posti aadressile. Kuigi

advokaadibüroo ei kinnitanud kliendile 05.12.2019 saadetud e-kirja kättesaamist, esitas klient

avalduse advokaadibüroole 06.12.2019 kell 11.50 ka paberkandjal. Eeltoodu kohta on

vormistatud OÜ Y ja C OÜ seaduslike esindajate ja vandeadvokaat W poolt käsikirjaline

protokoll. Asjaolu, et nimetatud isikud on käinud advokaadibüroos dokumente üle andmas, ei

ole ümber lükanud ka vandeadvokaat X. Olukorras, kus advokaadibüroosse toimetatakse klienti

ja tema huve puudutav oluline kohtudokument, mis on otseselt suunatud advokaadibüroole,

peab olema advokaadibüroo töö korraldatud nii, et on tagatud selle dokumendi vastuvõtmine ja

täitmine.

Kliendi huvide rikkumise tingis ka asjaolu, et advokaat ei kontrollinud enne OÜ-ga Q aktsiate

müügilepingu sõlmimist, kas ta on õigustatud müügilepingut sõlmima. Nimelt andis OÜ Y

advokaadile käsunduslepingus ka käsundi aktsiad C OÜ-le tagastada, kui võlgnevus tasutakse

enne enampakkumiste esitamise tähtaega. Klient informeeris advokaati juba 22.11.2019 C OÜ

soovist võlgnevus tasuda. Seega ei saanud advokaat olla kindel, kas ja milline käsund

06.12.2019 kell 12.00 seisuga kehtis. Jättes kontrollimata, milline käsund 06.12.2019 kell 12.00

kehtis, rikkus advokaat eetikakoodeksi § 15 esimesest lausest tulenevat kohustust.

Advokaat jätkas tegutsemist vastuolus kliendi huvidega ka pärast seda, kui ta sai kliendi soovist

teadlikuks. Selline tegevus saab olla üksnes tahtlik ning kantud kellegi teise, mitte kliendi

huvidest. Kui advokaadile oli kliendi soov ebaselge, oleks pidanud seda täpsustama või lepingu

üles ütlema.

2. X esitas 18.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

20.07.2020 otsuse tühistamiseks.

Aukohus ei ole eristanud eetikakoodeksi § 15 esimeses lauses reguleeritud õigusteenuse

osutamist sama paragrahvi teises lauses sätestatud muust õigusteenuse lepingu piirest väljuvast

ülesandest. Käsundusleping aktsiate enampakkumise korraldamiseks ja müügiks ei ole

õigusteenuse leping, vaid muu õigusteenuse lepingu piirest väljuv ülesanne, mille hindamiseks

ei

saa kasutada samu

kriteeriumeid,

mis

kohalduvad õigusteenuse osutamisele.

3-20-1535

4(11)

Distsiplinaarkorras saab hinnata advokaadi poolt õigusteenuse lepingu täitmist ja advokatuuril

puudub pädevus hinnata õigusteenuse lepingu piirest väljuvate ülesannete täitmist. Seega

puudus aukohtul pädevus hinnata käsunduslepingu täitmist aktsiate müügi korraldamiseks.

Avaliku enampakkumise korraldamisel ei ole eetikakoodeksi § 8 kohaldamise võimalik.

Avaliku enampakkumise väljakuulutamisega seob seda teinud isik ennast avaliku

enampakkumise tingimustega. Avaliku enampakkumise korral prevaleerivad kliendi enda

määratud enampakkumise tingimused ja advokaat peab nendest lähtuma. OÜ Y tahe oli

väljendatud käsunduslepingus, mis täideti advokaadibüroo poolt detailselt. Isegi kui kaebaja

oleks kätte saanud OÜ Y 05.12.2019 tahteavalduse 06.12.2019 kell 12.00 lõppeva

enampakkumise lõpetamiseks, ei oleks see olnud advokaadibüroole täitmiseks kohustuslik

käsunduslepingut muutmata, kuna käsundusleping nägi ette vaid kaks võimalust aktsiate edasi

kandmiseks (käsunduslepingu p 1.4). Käsunduslepingu muutmise ettepanekut OÜ Y ei teinud.

Aukohtu etteheide on, et kaebaja polevat olnud kättesaadav, kuid vastav hinnang on antud

lähtudes kriteeriumidest, mis võiks kohalduda õigusteenuse osutamisele.

Eetikakoodeksi § 13 ega AdvS § 44 lg 4 kohaldamine ei ole avaliku enampakkumise

korraldamisel võimalik. Käsunduslepingust ei saanud objektiivselt tekkida huvide konflikti,

sest kaebaja ei saanud mõjutada isikute ringi, kes enampakkumisel osalevad ning tehingu

tegemisel ei esindanud ta mõlemaid lepingu pooli. Kaebaja lähtus käsunduslepingu täitmisel

seadusest, mis kohustas teda lepingut täitma.

Eetikakoodeksi § 14 ei anna võimalust käsunduslepingu sätete mittearvestamiseks.

Käsundusleping ei näinud ette, et kaebaja oleks pidanud olema kättesaadav ööpäevaringselt.

Käsunduslepingu p-st 2.2 juhindudes kohtus kaebaja D-ga 04.12.2019 ning sel hetkel oli

enampakkumisel kvalifitseerumiseks tagatisrahade tasumiseni jäänud aega üks päev

(05.12.2019) ja pakkumiste esitamiseni 48 tundi (06.12.2019). Aukohtu istungil ei vaielnud D

vastu kohtumise toimumise faktile ega sellele, et sel hetkel ei avaldanud ta kaebajale soovi

enampakkumine ära jätta. Arvestades, et enampakkumise tähtaeg oli 12.00, on alusetu aukohtu

etteheide, et kaebaja ei saanud kätte kohtumäärust üldtunnustatud tööaega arvestades 3 tunni ja

19 minuti jooksul alates selle allkirjastamisest. Selline lähenemine on vastuolus seaduse ja ka

aukohtu ametliku seisukohaga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 lg 1). Ka

Riigikohus on nimetatud sätte alusel menetlusdokumentide kättetoimetamise puhul seisukohal,

et see on lubatud vaid erandjuhtudel (Riigikohtu 15.02.2012 määrus nr 3-2-1-168-11, p 12;

09.03.2016 määrus nr 3-2-1-189-15, p 13).

Tehingu ülekinnitamisel 30.12.2019 pidi kaebaja lähtuma kehtivast käsunduslepingust, mitte

OÜ Y tahtest (kellega kliendisuhe oli selleks ajaks juba lõppenud). Kuigi kliendisuhe oli

lõppenud õigusabi teenuse osutamise osas, jäi kehtima õigusteenuse lepingu piirest väljuv

ülesanne ehk käsundusleping.

Aukohus on tunnistanud kaebaja süüdi sündmuste olulist perioodi (25.11.2019‒04.12.2020)

analüüsimata ning hindamata sellega seonduvaid kaebaja väiteid ja tõendeid. Aukohus jättis

hindamata selle, et kaebaja parimal teadmisel oli tema käsunduslepingust tulenev ülesanne

selge, kliendiga veel 04.12.2019 üle räägitud ning puudusid mistahes asjaolud, mis oleks

andnud D-le alust käsunduslepingu muutmist soovida. Kõiki tõendeid hinnates ei ole võimalik

asuda seisukohale, et kaebaja oleks rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-t 1 ja § 14 lg-t 4.

Kaebaja ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Huvide konfliktist saab rääkida ainult

eetikakoodeksi § 15 esimeses lauses osundatud õigusteenuse lepingu puhul. Kaebajal puudus

huvide konflikt ka õigusabiteenuse osutamisel. Kaebaja ülesandeks oli OÜ-d Y ja L OÜ-d samal

ajal esindades C OÜ-lt võlgade väljanõudmine. OÜ Y ega C OÜ omanike ring ei kattu. Seega

ei saa OÜ Y huviks olla see, et C OÜ võlgnevusi ei tasu ning kaebaja tegevus ei saa olla huvide

3-20-1535

5(11)

konfliktis. Kaebajal ei saanud tekkida huvide konflikt ka OÜ Q esindamisel tsiviilasjas nr 2-19-

19435. Kaebaja sai D muutunud meelest teada alles 06.12.2019. Sel hetkel ei olnud kaebaja OÜ

Q esindaja. Aukohus on kaebaja alusetult süüdi tunnistanud eetikakoodeksi § 13 ning AdvS §

44 lg 4 rikkumises.

Aukohtu otsusest ei selgu etteheide kaebajale eetikakoodeksi § 8 lg 2 osas. Seega on etteheide

motiveerimata. Aukohtu otsuse on teinud advokatuuri kodukorra §-ga 51 vastuolus olev

koosseis. Aukohus ei ole kavandatavat otsust kaebajale kätte toimetanud. Aukohus ei ole

sisuliselt põhjendanud määratud karistust 15 000 eurot, mis on lisaks õigusvastasusele

ilmselgelt ebaproportsionaalne. Aukohus on samade tõendite pinnal juba vastupidise otsuse

teinud. Oma 16.01.2020 otsuses leidis aukohtu sama koosseis, et kaebaja tegevuse suhtes ei ole

alust isegi algatada aukohtumenetlust.

3. Eesti Advokatuur palus jätta kaebuse rahuldamata.

Aukohtu otsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud ning vastu võetud pädeva koosseisu

poolt, arvestades advokatuuri kodukorra § 51 lg-s 1 sätestatud koosseisu liikmete

miinimumarvu. Kõik kolm otsuse vastu võtnud ning allkirjastanud aukohtu liiget on olnud asja

arutamise juures selle menetlusse võtmisest alates. Otsuse tegemisel osalenud aukohtu liikmed

on võtnud otsuse vastu üksmeelselt ning otsuse osas ei ole esitatud eriarvamust. Otsus on

piisavalt põhjendatud. Aukohus on karistuse kujunemist põhjalikult selgitanud otsuse IV osas.

Aukohus on mh selgitanud, miks tuleb rikkumist pidada raskeks ning miks on otsustanud just

sellise karistuse kasuks. Aukohus ei ole määranud kaebajale karmimat karistust – advokatuurist

välja arvamist – ega ka advokaadi kutsetegevuse peatamist kuni üheks aastaks. Samas on

aukohus selgitanud, et arvestades advokaadi rikkumise raskust, ei saa piirduda noomitusega,

vaid advokaat väärib karmimat karistust. Aukohus pidas kaebaja rikkumise olemusele

vastavaks karistuseks rahatrahvi kohaldamist seadusega ettenähtud maksimaalsele summale

lähedases määras, st summas 15 000 eurot. Arvestades, et advokaadil puudusid varasemad

karistused, lubas aukohus tal oma kutsetööd siiski jätkata.

Aasjaolust, et aukohus otsustas OÜ C kaebust 16.01.2020 istungil mitte menetleda, ei saa teha

järeldusi vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas. OÜ-l C ei olnud Advokaadibürooga Z

kliendisuhet. Seega ei kontrollinud aukohus OÜ C kaebuse menetlemisel advokaadi tegevust

kliendi käsundi täitmisel, vaid advokaadi tegevust suhtlusel OÜ-ga C. Samuti ei olnud OÜ C

kaebuse menetlemise hetkel advokaadibüroo klient OÜ Y advokaadi tegevuse suhtes etteheiteid

teinud, mistõttu ei saanud aukohus OÜ C pöördumise alusel teha järeldusi kliendi huvide

rikkumise kohta. Advokaadi rikkumised kliendi huvide kaitsmisel ilmnesid alles siis, kui

aukohtu poole pöördus advokaadi klient OÜ Y, mis tingis vaidlustatud otsuse tegemise.

Advokaat on rikkunud kliendi huvide kaitse kohustust teadlikult ja tahtlikult. Aukohus on

otsuses tuvastanud, et advokaat on tegutsenud kliendi huvidega vastuolus. Advokaat on

tegutsenud huvide konfliktis, st vastuolus kliendi huvidega ning kolmanda isiku huvides.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kohus nõustus vaidlustatud otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kohus

ei saa hakata asjaolusid ümber hindama, selleks puudub kohtul pädevus. Samuti ei saa kohus

haldusorgani asemel ümber hinnata karistuse valikut, mis on haldusorgani kaalutlusotsus.

Kohus üksnes hindab, kas karistuse valik on haldusaktis kajastamist leidnud. Praegusel juhul

on vastustaja põhjendanud karistuse valikut vaidlusaluses otsuses.

3-20-1535

6(11)

Aukohtumenetluses ei ole rikutud menetlusnorme. Advokatuuri aukohtu poolt olid mõlemad

pooled aukohtumenetluses ära kuulatud. Aukohus on hinnanud kaebaja väiteid ja esitatud

tõendeid, vastupidist ei ole kaebaja kohtule tõendanud. Aukohus on arvestanud kodukorra § 51

lg-s 1 sätestatud koosseisu liikmete miinimumarvu. Vastustaja selgitas, et kõik kolm otsuse

vastu võtnud ning allkirjastanud aukohtu liiget on olnud asja arutamise juures selle menetlusse

võtmisest alates. Otsuse tegemisel osalenud aukohtu liikmed on võtnud otsuse vastu

ühehäälselt, eriarvamust ei esitatud.

Aukohus on kaebajale distsiplinaarkaristust määrates lähtunud seaduses sätestatud nõuetest.

Vastustaja

kinnitas

kohtule,

et

karistuse

määramisel

on

arvestatud

muuhulgas

distsiplinaarsüüteo asjaolusid ja raskust ning isikul varasema karistatuse puudumist.

Distsiplinaarmenetluse algatamise, läbiviimise ja karistamise otsustamise õigus on üksnes

aukohtul (AdvS § 15 lg 1, §-d 16, 17, 19). Kohus ei saa pädevuse puudumisel hakata

aukohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ümber hindama, sh määratud karistust muutma.

Kaebaja tegevus ei olnud kooskõlas kliendi OÜ Y huvidega. Kaebaja käitumisest, mis otsuses

on põhjalikult lahti kirjutatud, võib järeldada, et kaebaja tegutses Q OÜ huvides, hoidudes

dokumentide kättesaamisest, mis keelasid aktsiate enampakkumise läbiviimise. Ka sekretäri

kummastav käitumine kohtudokumendi vastuvõtmisest keeldumisel viitab sellele, et sekretär

võis saada kaebajalt korralduse menetlusdokumente OÜ Y ja C OÜ esindajatelt mitte vastu

võtta enne enampakkumise läbiviimist, et enampakkumine igal juhul toimuks ja aktsiad

võõrandataks Q OÜ-le. Advokaadibüroo sekretäril ei ole pädevust iseseisvalt otsustada,

milliseid klientide dokumente vastu võtta ja millistest keelduda. Ei ole eluliselt usutav, et

advokaadibüroo sekretär teeks seda omal algatusel advokaadiga kooskõlastamata, seejuures

riskides oma töökohaga. Samuti on kaheldav, et sekretär ei võtnud ühendust kaebajaga ega

teavitanud teda advokaadibüroosse tulnud Y OÜ ja C OÜ esindajatest, kes soovisid temale üle

anda kohtudokumendi (Harju Maakohtu 05.12.2019 määruse, mis kuulus viivitamata

täitmisele) ning veel kord teavitada tahteavalduse muutmise faktist. Kui advokaat asub

väljaspool advokaadibürood, on olemas kommunikatsioonivahendid, mille kaudu klientidega

suhelda. Advokaat peab oma kliendile andma tagasisidet, eriti veel olukorras, kus peab enne

enampakkumise läbiviimist veenduma, kas see on ikka kliendi (OÜ Y) lõplik tahe või on klient

ümber mõelnud ja loobunud sellest. Kaebaja käitumisest enne enampakkumise lõpptähtaja

saabumist (06.12.2019 kl 12.00) võib järeldada, et kaebaja oli huvitatud enampakkumise

läbiviimisest ja aktsiate müügist Q OÜ-le. Seepärast oligi ta asjaosalistele kättesaamatu kuni

tehingu toimumiseni ja pärast tehingut võttis ise ühendust OÜ Y esindajaga ning teatas aktsiate

müügist. Klient võib oma esialgset tahet muuta igal ajal (igas menetlusstaadiumis) ning sellega

peab advokaat arvestama olenemata sellest, kas see on advokaadile meelepärane või mitte.

Advokaat peab lähtuma üksnes kliendi soovist ning tegutsema kooskõlas kliendi huvidega.

Advokaat peab hoiduma huvide konfliktist. Kliendi (OÜ Y) huvide rikkumise tingis ka asjaolu,

et kaebaja ei kontrollinud enne Q OÜ-ga aktsiate müügilepingu sõlmimist, kas ta on õigustatud

müügilepingut sõlmima. Aktsiate võõrandamine sai toimuda üksnes siis, kui C OÜ ei tasu OÜ-

le Y võlga enne enampakkumise algust. Advokaat oleks pidanud hoolsuskohustust täites ning

kliendi huvidest lähtudes 06.12.2019 enne kl 12.00 veenduma, milline on kliendi lõplik tahe.

Kaebaja seda ei teinud ning seetõttu oli tulemus OÜ Y huvidega vastuolus. Vastustaja on õigesti

leidnud, et kuivõrd OÜ Y 05.12.2019 advokaadibüroole (üldmeili aadressile) edastatud teatest

nähtuvalt olid C OÜ aktsiatega tagatud kohustused OÜ Y ees täidetud, ei olnud advokaadil

käsunduslepingu järgi enam käsundit aktsiate müügilepingu sõlmimiseks. Lisaks oli ka

enampakkumine kohtu poolt 05.12.2019 peatatud, millest koheselt advokaadibürood teavitati.

Aukohus on õigesti leidnud, et jättes kontrollimata, milline käsunduslepingus sätestatud käsund

seisuga 06.12.2019 kell 12.00 kehtis, rikkus advokaat eetikakoodeksi § 15 esimeses lauses

nimetatud kohustust. Huvide konflikti peab vältima advokaat, mitte tema klient.

3-20-1535

7(11)

Huvide konflikti ja kliendi käsundi eiramist kinnitab aktsiate müügileping, mille tingimusi

advokaat kliendiga ei kooskõlastanud ja mille tingimused lõpptulemusena ei vastanud OÜ Y

huvidele, s.o aktsiad anti üle Q OÜ-le lepingu sõlmimisel ning Q OÜ-le anti lepingu alusel

võimalus tasuda aktsiate eest hiljem. Lisaks jätkas advokaat kliendi (Y OÜ) esindamist ja

tegutsemist vastuolus kliendi tahtega ka pärast seda, kui ta väidetavalt OÜ Y tahteavalduse

muutmisest teada sai. Eeltoodu viitab advokaadi teadlikule ja tahtlikule tegutsemisele Q OÜ

huvides ning vastuolus OÜ Y huvidega. Seda kinnitab ka asjaolu, et aktsiate müügitehingust

alguse saanud kohtumenetlustes on advokaat asunud Q OÜ poolele, olles selle äriühingu

esindajaks. Aukohus on õigesti leidnud, et kõik kaebaja pärast 06.12.2019 tehtud toimingud, sh

toiming 30.12.2019 sõlmitud aktsiate müügilepingu ülekinnitamiseks, on tehtud vastuolus OÜ

Y huvidega selleks volitusi omamata. Ka Harju Maakohus tõi menetlusosalistele tsiviilasjas nr

2-20-666 saadetud kirjas välja, et kohtuvaidluse põhjustanud aktsiate müügitehingus esindas

vandeadvokaat X OÜ-d Y, kuid nüüd esindab endise kliendi positsiooniga otseses vastuolus

olevas positsioonis Q OÜ-d.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub 12.05.2021 apellatsioonkaebuses (ja 29.12.2021 seisukohas) tühistada Tallinna

Halduskohtu 13.04.2021 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Kohtupraktikas on selgitatud, et halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi

tegevus,

vaid

advokatuuri

tegevus

aukohtumenetluse

läbiviimisel.

Advokaadi

distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul. Halduskohus saab kontrollida üksnes

seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja

vormireegleid. Halduskohus on kaebuses toodud etteheited jätnud olulises osas analüüsimata.

Nii on käsitlemata kaebuse üks põhiväide, et aukohtul puudub pädevus hinnata kaebaja tegevust

käsunduslepingu alusel. Samuti on halduskohus jätnud käsitlemata kaebaja vastutust välistavad

väited konkreetsete tõendite kohta. Menetluslikke rikkumisi ei saa ületada viitega HKMS § 165

lg-le 2. Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebuse põhiväite, et enampakkumise läbiviimine

ei ole õigusteenuse osutamine ning seega ei ole aukohus pädev seda hindama.

Aukohtu otsus on tehtud menetlemise reegleid rikkudes: selge ei ole, millises konkreetses teos

kaebajat süüdistatakse, milliste normide alusel ning millised tõendid kaebaja väidetavat süüd

kinnitavad. Aukohtu otsusest ei selgu, kas kaebajale heidetakse ette hooletust või tahtlust.

Aukohtu lahend ei selgita eetikakoodeksi § 8 lg 2 väidetavat rikkumist ja halduskohus jättis

vastava kaebuses toodud väite käsitlemata. Aukohtu koosseis muutus menetluse ajal. Otsuse

projekti ei saadetud kaebajale.

6. Eesti Advokatuur palub 21.06.2021 ja 29.12.2021 vastustes jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme, vaid on õigesti nõustunud aukohtumenetluses

tuvastatud asjaoludega ja vastustaja hinnangutega. Nende halduskohtu otsuses kordamata

jätmine oli õiguspärane. Seetõttu leiab kaebaja ebaõigesti, et kohus on jätnud analüüsimata tema

väite, et aukohtul puudub pädevus hinnata tema tegevust käsunduslepingu alusel.

Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande § 1 p 7 kohaselt tuleb eristada kahte advokaadi poolt

osutatavat teenust – esindust ja nõustamist. Viimane hõlmab endas mh õigusdokumentide

koostamist ja kliendi huvides muu õigustoimingu tegemist (nt maksunõustamine, kliendi vara

hoidmine või tagatisagendi, äriagendi või usaldusühingu teenuse osutamine). Loetelu ei ole

ammendav. Kui teenuse osutajaks on advokaat, võib üldjuhul eeldada, et tegemist on

õigusteenusega. Vastupidist järeldust ei saa teha ka eetikakoodeksi §-s 15 sätestatust.

3-20-1535

8(11)

Eetikakoodeksi § 15 teine lause annab advokaadile õiguse otsustada, kas ta täidab ka selliseid

ülesandeid, mis jäävad väljaspoole kliendilepingut. Seejuures ei sätesta § 15 veel mingit

umbmäärast teenuse liiki, mida advokaat saab lisaks õigusteenusele pakkuda. Seega võib

õigusteenuse osutamine hõlmata erinevaid teenuseid, sh kliendi aktsiate enampakkumise

läbiviimist ja nende müüki. AdvS § 53 lg 1 kohaselt ei või advokaadiühingul, mille kaudu

advokaadibüroo tegutseb, olla teist tegevusala peale õigusteenuse osutamise. Järelikult on

advokaadi ja advokaadibüroo osutatud teenuste näol tegemist õigusteenusega ning aukohtul oli

pädevus hinnata advokaadi käitumise vastavust kutse-eetika nõuetele.

Vastustaja ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Aukohus kuulas mõlemad pooled

ära ning on otsuses hinnanud kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid. Distsiplinaarsüütegu on

piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendatud. Aukohtu otsuses on selgelt esile toodud, et kaebaja

tunnistati süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 13, § 14 lg 4

ja § 15 esimese lause ning AdvS § 44 lg 4 rikkumises. Seejuures on ekslik kaebaja seisukoht,

et viidatud kohustuste rikkumine tuli tuvastada läbi ühe konkreetse teo. Aukohus tuvastas, et

advokaat tegutses vastuolus kliendi huvidega ja tema tegevuses esines huvide konflikt.

Advokaadi tegutsemine koosnes erinevatest tegudest, mis on omavahel tugevas seoses.

Aukohus on kaebaja esitatud põhjalike sündmuste kirjeldustega ja advokaadi poolt esitatud

selgituste ning tõenditega tutvunud, kuid aukohtu hinnangul ei olnud need asjakohased. Kuna

advokaat on ka ise möönnud, et kliendil on õigus igal ajal meelt muuta, on õigustatud, et

aukohus ei pidanud advokaadi selgitusi ja tõendeid, mis puudutasid ajaperioodi kuni

04.12.2019, asjakohaseks.

Vastustaja on selgelt esile toonud, et advokaati karistati tahtliku käitumise eest ning aukohtu

otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, milliste kohustuste rikkumise eest kaebajale

karistus määrati. Vaidlusaluses otsuses ei ole advokaati karistatud selle eest, et klient pöördus

aukohtu või meedia poole.

Seoses kaebaja väitega, et aukohtu lahend ei selgita eetikakoodeksi § 8 lg 2 väidetavat

rikkumist, märgib vastustaja, et kaebaja ei tegutsenud vastavalt kliendi soovidele ja juhistele,

vaid jätkas aktsiate müügiga päras seda, kui klient oli teavitanud pandiõiguse lõppemisest ja

panditud aktsiate tagastamise kohustusest. Aukohus on seda rikkumist otsuses käsitlenud. Seda

on teinud ka halduskohus.

Kaebaja etteheited, et halduskohus ei ole analüüsinud aukohtu koosseisu muutumist menetluse

ajal, on alusetud. Vastustaja selgitas, et kõik kolm otsuse vastu võtnud ja allkirjastanud aukohtu

liiget olid asja arutamise juures selle menetlusse võtmisest alates ja võtsid otsuse vastu

üksmeelselt. Halduskohus nõustus sellega.

Aukohus ei ole rikkunud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kaebajale anti võimalus

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ja ta kasutas seda korduvalt. Kaebajal on kogu menetluse

kestel olnud võimalik tutvuda kogutud materjalidega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. X on apellatsiooniastmes esitanud uusi tõendeid. Apellatsioonkaebusele on lisatud

advokatuuri 11.03.2021 vastus kaebaja järelepärimisele, milles selgitatakse küsimust, kui

kiiresti peab advokaat saama kätte talle suunatud dokumendid. Ringkonnakohus keeldub tõendi

asja materjalide juurde võtmisest, kuna see on esitatud hilinenult ega ole asjakohane (HKMS §

198 lg-d 2 ja 3 ning § 62 lg 2). Asjas puudub vaidlus selles, et advokaat peab kohtu ja kliendi

pöördumistele reageerima õigeaegselt ja mõistliku aja jooksul, soovituslikult esimesel

3-20-1535

9(11)

võimalusel, ning selle kohustuse täitmiseks peab büroopidaja korraldama büroos kirjade

vastuvõtmise selliselt, et oluline info jõuaks õigeaegselt advokaadini.

29.12.2021 seisukoha lisana on kaebaja esitanud advokatuuri aukohtu 12.07.2021 otsuse,

millega lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaat X tegevuse suhtes (OÜ Y kaebus). Ehkki

tõend on tekkinud pärast halduskohtu otsust, on tõend siiski esitatud hilinenult, arvestades

ringkonnakohtu 17.09.2021 määruses märgitud tähtaegu, ning on ka asjakohatu (HKMS § 62

lg 2). Advokatuuri aukohtu 12.07.2021 otsusest ei sõltu praeguses asjas vaidlustatud otsuse

õiguspärasus ning samuti pole otsused olemuslikult seotud (kaebuse alused on aukohtu poolt

lahendatud osas erinevad). Seetõttu keeldub ringkonnakohus ka selle tõendi vastuvõtmisest.

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ebaõige on kaebaja (ja osaliselt ka halduskohtu)

seisukoht, nagu ei saaks halduskohus hinnata aukohtu otsuse õiguspärasust sisuliselt. Kaebaja

viidatud kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määruse nr 3-16-1148 p-d 8‒

10 ja seal viidatud kohtupraktika) käsitleb küsimust, mida halduskohus saab hinnata siis, kui

aukohus on keeldunud aukohtumenetluse algatamisest ning mis saab sellises olukorras olla

kaebeõiguse aluseks. Olukorras, kus advokaati on karistatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise

eest, saab halduskohus karistatud advokaadi kaebuse alusel hinnata seda, kas aukohus on

hinnanud kõiki tõendeid ja nende alusel tuvastanud advokaadi distsiplinaarsüüteo õigesti ning

kas määratud karistus on proportsionaalne, võttes viimases osas arvesse ka aukohtu

kaalutlusõiguse piire.

9. Ekslik on kaebaja arusaam, nagu ei saaks tema ja OÜ Y vahel sõlmitud käsunduslepingu

täitmisest tulenev vaidlus alluda aukohtu kontrollile ja tegemist oli mingi õigusteenuse

osutamisest väljuva ülesandega eetikakoodeksi § 15 tähenduses. AdvS § 40 lg 1 kohaselt on

õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus,

kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu

õigustoimingu tegemine. Advokaadibüroo Z OÜ ja OÜ Y 01.11.2019 käsunduslepingu (dtl 82

jj) esemeks oli C OÜ-le kuuluva 100 000 Q AS-i aktsia avaliku enampakkumise läbiviimine ja

käsundiandja nimel enampakkumise võitjaga ostu-müügi lepingu sõlmimine (lepingu p 1.3).

Vastuses

apellatsioonkaebusele

on

aukohus

põhjendatult

tuginenud

eetikakoodeksi

kommenteeritud väljaandele, mis selgitab § 1 p-s 7 (lk 37 jj), et eristada saab advokaadi poolt

osutatavaid teenuseid – esindust ning nõustamist, kusjuures viimane hõlmab endas mh

õigusdokumentide koostamist ning kliendi huvides muu õigustoimingu tegemist, sh on nt

nimetatud maksunõustamist, kliendi vara hoidmist või tagatisagendi, äriagendi või

usaldusühingu teenuse osutamist. Eelnevast tulenevalt on kaebaja ja OÜ Y vaheline

käsundusleping sisustatav nõustamisena ning õigusteenuse osutamisena eetikakoodeksi § 15

tähenduses ja aukohus ei ole eksinud normile viidates. Ka on asjakohane aukohtu viide

eetikakoodeksi § 8 lg-le 1 – kaebajale ei ole ette heidetud enampakkumise reeglite rikkumist,

vaid seda, et vastuolus oma kliendi OÜ Y tahte ja huvidega (ja enampakkumise jätkamist

keelava esialgse õiguskaitse kohtumäärusega) jätkas ta aktsiate enampakkumise menetlusega,

avas pakkumised ja sõlmis enampakkumise võitjaga lepingu ning täitis selle. Selliselt tegutses

kaebaja oma kliendi OÜ Y tahte ja huvidega vastuolus, eelistades neile vastanduvaid OÜ Q

huvisid, järelikult huvide konfliktis (AdvS § 44 lg 4 ja eetikakoodeksi § 13).

10. Asjas ei nähtu selliseid menetluslikke minetusi, mis tooks kaasa aukohtu otsuse

tühistamise. Aukohtu otsusest nähtub selgelt, milles kaebajat süüdistatakse – kaebaja ei

tegutsenud oma kliendi huvides (eetikakoodeksi §-d 8 ja 15), vaid huvide konfliktis

(eetikakoodeksi § 13, AdvS § 44 lg 4), ning ei taganud kliendiga piisavat infovahetust ega

büroosiseselt dokumentide vastuvõtmist ja edastamist (eetikakoodeksi § 14 lg 4), kusjuures

advokaadi tegutsemine oli tahtlik (aukohtu otsuse osa IV, lk 34). Asjas esitatud tõenditest

nähtub veenvalt, et kaebaja oli seisuga 06.12.2019 teadlik sellest, et 22.11.2019 sõlmisid OÜ Y

3-20-1535

10(11)

ja C OÜ võlgnevuse kustutamise ja aktsiate pandist vabastamise kokkuleppe (dtl 301 jj), milles

pooled leppisid kokku, et seisuga 22.11.2019 on C OÜ võlgnevuse suuruseks OÜ Y ees 694

000 eurot ning nimetatud summa tasumisega loetakse C OÜ poolsed kõik 28.09.2017 V OÜ,

OÜ Y ja C OÜ vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused täielikult ja nõuetekohaselt

täidetuks. Lisaks lepiti kokku, et pärast võlgnevuse summas 694 000 eurot laekumist OÜ Y

arvelduskontole

esitavad

pooled

Eesti

väärtpaberite

keskregistrile

väärtpaberite

ülekandekorralduse, millega Advokaadibüroo Z OÜ kannab C OÜ-le üle 100 000 Q AS-i aktsia

omandiõiguse. Samuti oli kaebaja teadlik sellest, et 25.11.2019 kandis C OÜ OÜ-le Y üle kokku

lepitud võlasumma 694 000 eurot (dtl 95). Käsunduslepingu p-st 1.4 tulenes kaebajale kohustus

juhul, kui enne enampakkumise pakkumiste esitamise tähtaega tasub C OÜ võlgnevuse, mida Q

AS-i aktsiad tagavad, kanda aktsiad tagasi C OÜ väärtpaberikontole. Niisiis oli kaebaja

06.12.2019 enampakkumise avamise tähtajal kell 12.00 olukorras, kus sõltumata sellest, mida

ta parajasti tegi või kus viibis, ei saanud ta kliendi OÜ Y volitust ja käsundit ning lisaks avalikku

e-toimikut kontrollimata (ka võimaliku esialgse õiguskaitse kohaldamine oli talle selleks ajaks

teada) minna kiirustades edasi enampakkumise avamise, lepingu sõlmimise (seejuures

kooskõlastamata lepingu sisu oma kliendiga) ja aktsiate ülekandmisega selliselt, et enne kella

13.00 oli kogu tehing juba lõpetatud. Advokaat pidanuks oma volitust ja käsundit enne tehingut

kontrollima seda enam, et klient oli väidetavalt eelnevalt korduvalt meelt muutnud. Asjaolu, et

kaebaja väidetavalt ei kontrollinud sellises olukorras 05.12.2019 hommikul kella 10.20-st kuni

järgmise päeva pärastlõunani oma e-posti, ei ole eluliselt usutav, ning koosmõjus sellega, et

kaebaja ei olnud terve selle perioodi ka telefoni teel kättesaadav ning lisaks keeldus büroo

06.12.2019 hommikul enne pakkumiste avamist vastu võtmast esialgse õiguskaitse määrust, on

põhjus olla veendunud, et kaebaja ignoreeris oma klienti tahtlikult ja instrueeris ka

advokaadibüroo töötajaid, et kohtumäärust vastu ei võetaks. Sellises olukorras on otsitud,

ebaolulised ja väheveenvad apellatsioonkaebuse p-des 4.3.3‒4.9 esitatud vastuväited.

Vastupidiselt apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ei esine asjas tõendeid, mille alusel saaks

asuda seisukohale, et kõik toimunu oli vaid pelgalt halbade asjaolude kokkusattumus. Kui

advokaadile oli teada, et võlasuhte pooled olid leppinud kokku võla tasumises ja raha oli

reaalselt üle kantud (olenemata sellest, millise õigusliku hinnangu advokaat tehingule andis;

kuidas varem käitus klient või milline reageerimisaeg käsunduslepingu muutmisele oli

sätestatud käsunduslepingus), puudus advokaadil igasugune loogiline põhjendus eraldada end

kõigest ja kõigist ning eirata oma klienti niivõrd olulise tehingu eelsel ajal ja jätta

hoolsuskohustus täielikult täitmata. Kaebaja rikkus isegi apellatsioonkaebuse p-s 4.3.3.2

tsiteeritud kohtupraktikast tulenevat eeldust selle kohta, milline e-posti kontrollimise tihedus on

tavapärane majandus- ja kutsetegevuses. Kaebaja kirjeldatud tegevus sai olla üksnes teadlik ja

tahtlik. Mõistlikku põhjendust, miks keeldus advokaadibüroo vastu võtmast esialgse

õiguskaitse määrust vahetult enne enampakkumise avamise kellaaega, esitatud ei ole. Eelnevat

veendumust kinnitab lisaks see, et pärast kõike juhtunut, kui kaebajale oli väga hästi teada, et

ta oli 06.12.2019 tegutsenud oma kliendi OÜ Y tahte ja huvide vastaselt, sõlmis ta endiselt OÜ-

d Y esindades 30.12.2019 OÜ-ga Q tehingu 06.12.2019 aktsiate müügilepingu üle

kinnitamiseks (dtl 143).

11. Kaebajat ei ole karistatud selle eest, et tema klient pöördus ajakirjandusse või aukohtusse,

vaid advokaadi süüteo tagajärgi (advokatuuri maine kahjustamine) on arvestatud karistuse

valikul (rahatrahv). See on AdvS § 19 lg 4 alusel menetletava asja olemusele hinnangu andmisel

lubatud. Asja ei arutanud aukohtu ebaseaduslik koosseis. Ehkki aukohtu menetluse alustas ja

14.05.2020 istungil, kus kuulati ära kaebaja ja OÜ Y esindaja, osales 4 aukohtu liiget (selles ei

ole vaidlust), tegi otsuse aukohtu 3-liikmeline koosseis (seejuures samad liikmed, kes osalesid

asja arutamisel algusest peale), mis on kooskõlas AdvS § 15 lg-ga 7 ja Advokatuuri kodukorra

§ 51 lg-ga 1 (aukohus arutab asja vähemalt kolmeliikmelises koosseisus). Kodukorra § 51 lg-t

2 ei saa § 51 lg 1 kontekstis tõlgendada nii, et kui aukohtumenetluse alustab 4-liikmeline

3-20-1535

11(11)

koosseis, siis peab ka otsuse kirjutama alla sama 4-liikmeline koosseis, vaid „sama

kohtukoosseisu“ all tuleb käsitleda samu isikuid, mitte koosseisuliikmete arvu. Vastustaja on

vastuses kaebusele selgitanud, et kuivõrd aukohtu liikmed täidavad oma kohustusi tavatöö

kõrvalt, võib juhtuda, et mõni liikmetest ei saa igal istungil osaleda või otsuse tegemisel osaleda.

Seetõttu on ühes koosseisus 4 liiget, et asja oleks võimalik lahendada ka olukorras, kus mõni

aukohtu liige ei saa oma tavatöö tõttu aukohtu istungil või otsuse langetamisel osaleda. Kuna

aukohtu otsus oli ühehäälne, ei saanud otsust sisuliselt mõjutada ka otsuse langetamine 3-

liikmelises koosseisus. Asja otsustamist ei saanud mõjutada ka see, et kaebajale ei esitatud enne

otsuse tegemist aukohtu otsuse projekti, sellist nõuet ei tulene kodukorrast. Kaebajale tagati

nõuetekohaselt ärakuulamisõigus, ta sai aukohtule esitada korduvalt oma kirjalikke seisukohti

ning ta kuulati ära aukohtu istungil. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid kaebajale

määratud karistuse proportsionaalsusele.

12. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108

lg-le 1 kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)