3-21-534/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-534

Haldusasi

Xi kaebus Mustamäe Linnaosa Valitsuse 24.11.2020 ja

02.12.2020 kirjade tühistamiseks osas, milles Xi taotlused

jäeti rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsuse 10.02.2021

vaideotsuse nr 156 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“

tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata Xi

16.11.2020 ja 24.11.2020 taotlused rahuldamata jäetud osas

uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kristel Soodla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.02.2022.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 16.11.2020 Mustamäe Linnaosa Valitsusele sotsiaaltoetuse avalduse oma 17-aastase tütre

Yi Värska Sanatooriumis sanatoorsel teenusel viibimise arve hüvitamiseks summas 320 eurot.

2. X esitas 24.11.2020 Mustamäe Linnaosa Valitsusele sotsiaaltoetuse avalduse sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenusel osalemise ja tervise taastamisega seoses Värska Sanatooriumis sanatoorsel

teenusel viibimise arve hüvitamiseks summas 195 eurot.

3-21-534

2(6)

3. Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja rahuldas 16.11.2020 ja

24.11.2020 taotlused 24.11.2020 ja 02.12.2020 kirjaga osaliselt ning Xi kontole kanti üle tema tütre

Yi tervisetoetus summas 76,50 eurot (sanatooriumi protseduurid) ja Xi tervisetoetus summas 74 eurot

(aroomimassaaž ja käsimassaaž). Taotluste osalise rahuldamata jätmise kohta koheselt kirjalikku

selgitust ei vormistatud.

4. 12.12.2020 esitas X Mustamäe Linnaosa Valitsusele uuesti sotsiaaltoetuse avalduse enda ja oma

tütre Yi sanatoorsel teenusel viibimise arvete täielikuks hüvitamiseks.

5. 02.12.2020 saatis linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakond Xile kirja nr S-1-3/1368-2 ja

15.12.2020 kirja nr S-1-3/1948-2, milles esitati kirjalikud põhjendused 16.11.2020 ja 24.11.2020

sotsiaaltoetuse taotluste osalise rahuldamise kohta. Kirjades selgitati, et hüvitist maksti vastavalt

Tallinna Linnavolikogu 29. novembri 2012 määrusele nr 27 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused

ja kord“ (määrus nr 27), mille § 3 punktist 2 tulenevalt hüvitatakse tervise säilitamise ja taastamisega

seotud kulud osaliselt. Samuti selgitati, et kuigi kohalik omavalitsus pakub sotsiaalabina väga laia

ampluaad teenuseid ja toetusi, mille esmane eesmärk on leevendada toimetulekuraskusi, siis

hinnatakse abimeetme rakendamisel ka selle vajalikkust ja mõistlikkust ning eesmärgipärasust.

Protseduurid, mille hüvitamist vaide esitaja taotleb, ei ole käsitletavad möödapääsmatute esmaste

vajadustena, mida peaks sotsiaalabi korras kompenseerima. Seda saab teha vaid juhul, kui on esitada

vastava eriarsti saatekiri või tõend või kehtiv rehabilitatsiooniplaan, kus vastavad teenused on

näidustatud ning mida riik ei ole kompenseerinud ega võimaldanud. Sotsiaalhoolekande osakond

otsustas siiski Xile vastu tulla ning kompenseeris Yi protseduuride ja Xi aroomi- ja käsimassaažiga

seotud kulud.

6. 03.01.2021 esitas X Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale vaide

16.11.2020 ja 24.11.2020 ning 12.12.2020 taotluste uueks läbivaatamiseks ning Xi ja Yi sanatoorsel

teenusel viibimise kulutuste hüvitamiseks täies ulatuses või vähemalt oluliselt suuremas mahus.

7. Tallinna Linnavalitsus jättis vaide 10.02.2021 vaideotsusega nr 156 rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohtusse saabus 12.03.2021 Xi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 10.02.2021

vaideotsuse nr 156 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks teha uus otsus, millega määrata

toetus, mis on kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega ja teiste õigusaktidega ning arvestab

varasemat Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna toetuspraktikat. 02.04.2021 kaebuse täpsustuses

selgitas X, et tema tahteks on saavutada Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna

juhataja poolt 16.11.2020 ja 24.11.2020 esitatud taotluste suhtes tehtud otsuste tühistamine osas,

milles taotlused jäid rahuldamata, samuti 10.02.2021 vaideotsuse nr 156 „Vaideotsus (sissetulekust

sõltuv toetus)“ tühistamine täies ulatuses. Samuti selgitas X, et ta nõuab Tallinna linna kohustamist

vaadata tema 16.11.2020 ja 24.11.2020 taotlused rahuldamata jäetud osas uuesti läbi ja määrata

toetus, mis on samaväärne võrreldes varasematel aastatel samades asjades talle ja tema lastele

määratud toetustega.

9. Halduskohus võttis 05.04.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat esitama

kohtule vastus kaebusele.

10. Tallinna linn esitas kaebusele vastuse 04.05.2021.

11. Kohus määras 18.11.2021 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

12. Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond ega Tallinna Linnavalitsus ole toetuse

määramisel ja vaide menetlemisel lähtunud juhtumipõhiselt, arvestanud ega hinnanud kõiki

asjaolusid, olnud objektiivne, vaid pigem subjektiivne, pole arvestanud varasema praktikaga ja on

3-21-534

3(6)

rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid, sh hea usu põhimõte, mõistlikkuse põhimõte, õigustatud

ootus.

13. Kaebaja nõustub, et kohalikul omavalitsusel on kaalutlusõigus ja vajalikke kulutusi võidakse

kompenseerida osaliselt (kuigi kuskil pole öldud, et ei või 100%), kuid lõplik otsus ei saa lähtuda

ametniku suvast või subjektiivsest arvamusest, vaid peaks olema kooskõlas sotsiaalhoolekande

eesmärgiga. Otsuse tegemisel on otsustajad lähtunud oma isiklikust subjektiivsest hinnangust ning

jätnud tähelepanuta mitmed asjaolud (taotlused ja sotsiaalhoolekande osakonna varasema praktika).

Ametniku kaalutlusõigus ei tähenda seda, et otsustatakse isikliku suva järgi.

14. Kaebajal ja tema tütrel oli olemas rehabilitatsiooniplaan, kuna neil olid tekkinud tervisehäired,

mis

vajasid

tavapärasest

suuremaid

kulutusi.

Mõni

kuu

tagasi

oli

lõppenud

tütre

rehabilitatsiooniplaan, kus olid kirjas kõik vajalikud teenused, tegevused ja eesmärgid. Need olid

koostatud spetsialistide poolt, mille aluseks olid meditsiinilised dokumendid ning töövõime ja puude

hindamise otsused. Taotluses tõi kaebaja välja ka selle, et tütar ei pääsenud 2020. aastal

rehabilitatsiooniteenusele seoses koroonaga kehtinud piirangute tõttu.

15. Seda, millised on kaebaja ja tema tütre elule ja tervisele vältimatult vajalikud kulutused, ei saa

hinnata ainult sotsiaalhoolekande osakond ja linnaosa valitsus, vaid tuleks lähtuda justnimelt eelpool

nimetatud dokumentidest. Väär on linnavalitsuse väide vaideotsuse punktis 6.6, et kaebaja pole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et temal või tema tütrel oleks arsti saatekiri või tõend või kehtiv

rehabilitatsiooniplaan, mille kohaselt Värska Sanatooriumis kasutatud teenused on neile vältimatult

vajalikud. Kaebaja esitas vaidega koos Mustamäe Linnaosa Valitsusele osa oma rehabilitatsiooni

tegevuskavast. Kui otsuse tegemiseks oli vaja neid dokumente, siis oleksid nad pidanud ise neid

kaebaja käest küsima. Kaebaja ei pea teadma, mida otsuse tegemiseks vaja on. Kaebaja esitas

taotlusega koos need dokumendid, mida on viimastel aastatel esitanud ja kunagi pole küsitud

lisaküsimusi ning on toetatud pea 90% kuludest.

16. Mustamäe sotsiaalhoolekande osakond ei küsinud kaebajalt mitte kordagi ei esialgse menetluse

ega ka vaidemenetluse jooksul ühtegi küsimust ega lisadokumenti. Seega leiab kaebaja, et menetlust

ei ole läbiviidud korrektselt. Linnavalitsus kuulas kaebaja küll ära vaidemenetluse raames, kuid

otsuses pole sellega arvestatud.

17. Linnavalitsus leiab, et sotsiaaltoetuse taotlused lahendatakse alati konkreetse juhtumi põhiselt

ning asjaolu, et linnaosa valitsus on ka varem maksnud sissetulekust sõltuvat toetust, ei anna

kaebajale õigustatud ootust eeldada, et linn on edaspidi kohustatud hüvitama tema pere tervisega

seotud igasugused kulutused vaide esitaja soovitud ulatuses. Kaebajal oli õigustatud ootus, et ka

seekord on toetus samas suurusjärgus varasemaga. Varem on kompenseeritud kaebaja SRT

omaosalust ja lisaks võetud protseduure suures mahus.

18. Põhiseaduse (PS) § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi

abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise

tingimused ja korra sätestab seadus. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike

omavalitsuste erilise hoole all. Nii kaebajal kui tema tütrel on tuvastatud nii osaline töövõime kui

puue. Vastustaja on PS § 28 tähelepanuta jätnud.

Vastustaja seisukohad

19. Vaidlustatud otsused on õiguspärased.

20. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) §-st 5 tulenevalt on isikul esmane vastutus teda

ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Esmane vastutus inimväärse äraelamise kindlustamise

ees lasub isikul endal. Avalik võim toetab inimest juhul, kui ta inimväärse elu kindlustamisega toime

ei tule. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lõige 2 näeb valla- või linnavalitsusele ette võimaluse

määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest kohaliku omavalitsuse

volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Nimetatud sätte alusel on Tallinna Linnavolikogu 29.

3-21-534

4(6)

novembri 2012 määrusega nr 27 kehtestatud „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“, mille

§ 3 punkti 2 kohaselt makstakse sissetulekust sõltuvat toetust tervise säilitamise ja taastamisega

(taastus- ja hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite soetamisega seotud

kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Määruses nr 27 nimetatud toetusi makstakse linnaeelarvest, mitte

riigi eraldatud vahenditest, seega on määruse rakendamisel linnal ulatuslik kaalutlusõigus.

21. Haldusmenetluse seaduse § 4 lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja leiab, et linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakond on

kaebaja taotluste lahendamisel hinnanud abimeetme rakendamise vajalikkust, mõistlikkust ja

eesmärgipärasust objektiivselt, lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kaalutlusõigust on teostatud

kooskõlas seadusega.

22. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ja Yi poolt Värska Sanatooriumis kasutatud teenuste puhul

ei ole tegemist taastus- või hooldusraviga määruse § 3 punkti 2 mõistes. Eesti Haigekassa andmetel

puudub sanatooriumitel tegevusluba statsionaarse taastusravi osutamiseks. Hooldusravi mõiste on

ajas muutunud ja tänapäeval mõistetakse selle all iseseisvat statsionaarset õendusabi. Sanatooriumis

majutuse ja toitlustamise teenuste hüvitamist määruse § 3 punkt 2 ette ei näe.

23. Sotsiaalhoolekande osakond otsustas siiski Xile vastu tulla ning kompenseeris Yi protseduuride

ja kaebaja aroomi- ja käsimassaažiga seotud kulud. Parafango protseduur, mida ei kompenseeritud

Xile, on Värska Sanatooriumi kodulehel märgitud hoolitsusena, mitte raviva protseduurina.

Parafango puhul ei ole tegemist protseduuridega, mida on soovitanud eriarst või mis on kehtivas

rehabilitatsiooniplaanis kirjas, seetõttu tulenevalt toetuse määramise kriteeriumite ja samuti kõigi

toetust vajavate isikute võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, ei ole iluteenuse alla liigituvate

kehahoolitsuste kompenseerimine korrektne ega asjakohane. Kaebaja rehabilitatsiooniplaanist

nähtub, et vastavate teenuste vajadust konkreetsele isikule ette nähtud ei ole.

24. Nii kaebaja kui ka tema tütar on puuduva töövõimega isikud, kellele on määratud puue, millest

johtuvalt teenusevajadust hinnatakse Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusameti poolt ning

vajadusel võetakse riigi poolt üle kohustus rehabilitatsiooni teenuste eest maksmise osas. Mustamäe

Linnaosa Valitsus on oma 02.12.2020 vastuskirjas selgitanud, et uue plaani koostamiseks tuleb

pöörduda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuseosutaja poole.

25. Tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osalise hüvitamise eesmärk on eelkõige isiku

elule ja tervisele vältimatult vajalike kulutuste katmine, mille aluseks on pere- või eriarsti tõend või

muu pädeva asutuse dokument, mitte isiku enda arvamus, millist ravi või protseduure ta vajab.

26. Tallinna linna eelarvest makstavad toetused on ette nähtud eelkõige inimese toimetuleku ja tervise

tagamiseks hädavajalike kulutuste kompenseerimiseks. Määruse § 7 lõike 1 kohaselt arvestatakse

toetuse ja selle suuruse määramisel mh linnaeelarves kalendriaastaks toetuste maksmiseks ette nähtud

vahendite kogumahtu. Kuna linnaeelarve vahendeid on piiratud hulgal, ei ole võimalik hüvitada kõiki

tervise taastamist ja säilitamist toetavaid teenuseid.

27. Sotsiaaltoetuse taotlused lahendatakse alati konkreetse juhtumi põhiselt. Asjaolu, et

linnaosavalitsus on ka varem maksnud sissetulekust sõltuvat toetust, ei anna kaebajale õigustatud

ootust eeldada, et linn on edaspidi kohustatud hüvitama tema pere tervisega seotud igasugused

kulutused kaebaja soovitud ulatuses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Leian, et kaebus ei ole põhjendatud ning vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse tühistamiseks puudub

alus.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning

kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist on vaidlustatud haldusaktis või

kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea

3-21-534

5(6)

kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Nõustun

vaidlustatud otsuste ja nende suhtes tehtud vaideotsuses esitatud vastustaja põhjendustega, mistõttu

ei pea ma vajalikuks neid kohtuotsuse põhjendustes tervikuna korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks

kaebusele märgin järgmist.

30. Olen seisukohal, et vastustaja ei ole teinud otsustamisel kaalutlusvigu või rikkunud mõnda

materiaalõiguse normi või haldusmenetluse põhimõtteid viisil, mis võiks kaasa tuua kaebuse

rahuldamise.

31. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta

täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud tingimustel ja korras. Tallinna linna elanikele linna eelarve vahenditest makstavate

sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Tallinna

Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (määrus

nr 27). Määruse nr 27 § 3 p 2 sätestab, et sissetulekust sõltuvaid toetusi makstakse tervise säilitamise

ja taastamisega (taastus- ja hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite

soetamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Nimetatud toetus on vajaduspõhine ja seda

makstakse üksnes kulutusi tõendavate dokumentide alusel ning toetuse eesmärk on isiku

toimetulekuraskuste leevendamine.

32. Vaidlustatud otsuste õigusliku alusena on vastustaja põhjendustes toonud õigesti välja määruse

nr 27 § 3 p-i 2, rõhutades sealjuures, et tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulusid hüvitatakse

osaliselt. Kuigi kaebaja leiab, et välistatud ei ole ka kulude täielik hüvitamine, siis tuleneb kulude

hüvitamise osaline võimalikkus selgesõnaliselt eelviidatud sättest. Seega ei ole õigustatud kaebaja

ootus, et tema ja tema tütre sanatooriumis käimisega seotud kulud hüvitatakse täies mahus või suures

ulatuses.

33. Praegusel juhul on vastustaja hüvitanud kaebajale Värska Sanatooriumis rehabilitatsiooni

teenusele lisaks võetud protseduuride tasud, jättes nende hulgast välja üksnes parafango hoolduse,

mille vastustaja luges kehahoolduseks mitte raviprotseduuriks. Lisaks hüvitas vastustaja kaebajale

tema tütre võetud protseduurid Värska Sanatooriumis. Kaebajale jäeti vaidlustatud otsustega

hüvitamata kaebaja omaosalus rehabilitatsiooniteenuse saamisel ning tema tütre majutus- ja

toitlustuskulu.

34. Vastustaja märgib otsuste põhjendustes, et abimeetme rakendamisel hinnatakse selle vajalikkust

ja mõistlikkust ning eesmärgipärasust. Vastustaja toob välja, et kaebaja võetud protseduurid ei ole

käsitletavad möödapääsmatute esmaste vajadustena, mida peaks sotsiaalabi korras kompenseerima

Sellest hoolimata otsustas vastustaja kaalutlusõiguse alusel kompenseerida kaebaja ja tema tütre

võetud protseduuride kulud (v.a. parafango hooldus).

34.1. Otsuste põhjendustes selgitab vastustaja õigesti, et kaebaja ja tema tütre puhul hinnatakse

teenusevajadust Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusameti poolt ning vajadusel võetakse riigi

poolt üle kohustus rehabilitatsiooni teenuste maksmise osas (sh majutus- ja sõidukulud, kui

rehabilitatsiooni osutav asutus asub väljaspool omavalitsusüksust, kus isik elab). Praegusel juhul

puudus vaidlus, et kaebajal oli kehtiv rehabilitatsiooniplaan, mille alusel ta Värska Sanatooriumis

teenust sai. Kaebajal tuli teenuse saamisel tasuda endal vaid omaosalus 87 eurot. Kaebaja vaba soov

ja tahe oli lisaks rehabilitatsiooni teenuse raames saadavatele protseduuridele võtta sanatooriumis

juurde täiendavaid protseduure, mis ei tulenenud otseselt tema rehabilitatsiooniplaanist ega olnud ka

muul moel tõendatult (vastavaid tõendeid ei ole kaebaja esitanud haldus- ega kohtumenetluses) arsti

poolt ettekirjutatud. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida ka põhjendatud eeldust, et täiendavate

protseduuride kulu hüvitab täies mahus kohalik omavalitsus.

34.2. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja tütre rehabilitatsiooniplaan oli lõppenud ilma, et

kaebaja oleks selleks ettenähtud rahastust õigeaegselt kasutanud. Värska Sanatooriumis viibimise ajal

ei olnud kaebaja tütrel seega kehtivat rehabilitatsiooniplaani, mille alusel oleks tema majutust ja

3-21-534

6(6)

toitlustust kui rehabilitatsiooni teenuse osa võimalik riigieelarvelistest vahenditest katta. Asjaolu, et

kaebaja tütar ei asunud rehabilitatsiooni teenust õigeaegselt kasutama ega taotlenud aegsasti uut

rehabilitatsiooniplaani, ei ole õigustus sellele, et kaebajale tekib ootus justkui rehabilitatsiooni

teenuse riikliku rahastamise asemel peaks sellised kulud katma kohalik omavalitsus oma eelarvest.

Võimalust majutus- ja toitlustuskulude hüvitamiseks ei näe ette ka määruse nr 27 § 3 p 2. Kaebaja

tütre protseduuridele tehtud kulud vastustaja hüvitas.

35. Lisaks eelnevale leian, et kaebajal ei ole õigustatud ootust, et tema kulud igal aastal ühtmoodi ja

sama suures ulatuses hüvitataks. Esmalt märgin, et kaebuses esitatud varasemaid Värska

Sanatooriumi arveid ja nende eest kaebajale makstud hüvitise summasid (dtl 5-7) kõrvutades nähtub,

et ka varasemalt ei ole kaebajale hüvitatud toitlustusega seonduvaid kulusid, vaid üksnes

protseduuridele tehtud kulutusi ja ka rehabilitatsiooni teenuse omaosalust. Seega puudub ka alus

kaebajale õigustatud ootuse tekkeks, et kohalik omavalitsus kataks määruse § 27 § 3 p-ile 2 tuginedes

tema kulud toidule ja majutusele või kõik kulud tervikuna. Samuti tuleb kaebajal silmas pidada, et

sellised hüvitised makstakse linna eelarvest, mis ei ole igal aastal ühesugune ning vastustajal tuleb

taotlusi lahendades arvestada ka kohaliku omavalitsuse majanduslike võimalustega.

36. Märgin täiendavalt, et vastustaja teeb taotlusega seotud asjaoludest lähtuvalt kaalutlusotsuse,

milline tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulutus on selline, mis on kaebaja jaoks vajalik ja

mille hüvitamine toetuse abil on eesmärgipärane ning see ei ole ilmtingimata otseses seoses sellega,

mida kaebaja taotleb. Kaebaja ei saa siinjuures vastustajalt nõuda, et kõik tema taotletav kulu ka talle

hüvitatakse.

37. Kõigele eelnevale lisaks tuleb vastustajal otsustamisel silmas pidada ka avalike vahendite

otstarbeka ja säästliku kasutamise põhimõtet (SÜS § 10 lg 1). Minu hinnangul on siinkohal eelkõige

asjakohane veelkord rõhutada, et kaebaja sai Värska Sanatooriumis rehabilitatsiooni teenust, seega

puudus tegelikkuses otsene vajadus täiendavate protseduuride võtmiseks ning ka põhjus õigustatud

ootuseks, et selliste protseduuride kulud talle tervikuna hüvitatakse. Samuti ei ole eeltoodud

põhimõttega kooskõlas see, et kaebaja tütrel puudus kehtiv rehabilitatsiooniplaan ning kaebaja tütar

oli jätnud riigi poolt rahastatava rehabilitatsiooni teenuse õigeaegselt kasutamata. Minu hinnangul on

seega vastustaja arvestanud asjakohaselt kaebaja enda valikutega ning hinnanud nende tulemusena

tekkinud kulude mõistlikkust. Märgin, et mitte kõiki puudega isikule kaasnevaid kulutusi ei pea katma

avalikest vahenditest. Pean vajalikuks sarnaselt vastustajaga eraldi rõhutada, et SÜS § 5 lg-st 1

tulenevalt vastutab oma toimetuleku eest esmajoones kaebaja ise.

38. Eelneva tõttu on alusetu ka kaebaja väide otsustes arvestamata jätmisest PS §-ga 28.

39. Eeltoodust tulenevalt on kaebajale ja tema tütrele makstud põhjendatud ulatuses sissetulekust

sõltuv toetus, järgides sealjuures asjaomast õiguslikku regulatsiooni ning lähtudes kaalumisel

taotlustega seotud asjaoludest. Seetõttu jätan kaebuse rahuldamata Mustamäe Linnaosa Valitsuse

24.11.2020 ja 02.12.2020 kirjade tühistamise ja Tallinna Linnavalitsuse 10.02.2021 vaideotsuse nr

156 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamise nõudes rahuldamata. Tühistamisnõuete

rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue.

Menetluskulud

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma