1-10-6684/16 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-6684 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14. september 2010, Tallinn Kriminaalasi U.E süüdistuses KarS § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17. juuni 2010 otsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör Aleksander Tšitšerov Prokurör Aleksander Tšitšerov Süüdistatav

U.E, ik: XXX, emakeel vene keel,

XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht XXXXXX XX-XX,

XXXXXX XXXX XXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud neli korda, viimati 8.04.2010

Harju Maakohtu otsusega KarS § 329 järgi, karistuseks mõistetud 3 kuud 10 päeva vangistust, milline asendati ÜKT-ga 198 tundi (täitmise tähtajaga 8 kuud)

Kaitsja Advokaat Urmas Simon

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. juuni 2010 otsus U.E õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 329 järgi. 2. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada U.E süüdi KarS § 329 järgi ja mõista talle karistuseks 2 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud

karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks U.E-le vangistus

2 kestusega 1 kuu 10 päeva.

3. KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Harju Maakohtu 8.04.2010 otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuud 2 päeva vangistust – ja lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista U.E-le vangistus kestusega 4 kuud 12 päeva. Karistuse kandmise algust lugeda päevast, mil U.Emub kinnipidamiskohta karistuse kandmisele. 4. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista U.E-lt välja sundraha 6525 krooni. 5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. esitati süüdistus KarS § 329 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. U.E-le Kriminaalasja faktilised asjaolud on järgmised:

1.1 U.E tunnistati süüdi 31.03.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 järgi ja

mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. Karistuse kandmise alguseks määrati 18.03.2006.

1.2 süüdi 16.10.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 424, Järgmisena mõisteti U.E § 349, § 121, § 199 lg 1 järgi ning mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks (koos Harju Maakohtu

31.03.2006 otsusega) 1 aasta 5 kuud 7 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati

18.03.2006. Lisakaristusena karistati süüdistatavat ka sel korral mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks.

1.3 süüdi 18.04.2007 Tartu Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p Seejärel mõisteti U.E

9 järgi. Mõistetud karistusele liideti Harju Maakohtu 16.10.2006 otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 18.03.2006; karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 17.08.2009.

1.4 oli karistatud 16.10.2006 otsusega juhtimisõiguse Vaatamata sellele, et U.E äravõtmisega 3 aastaks, juhtis ta uuesti autot 30.04.2010. See tingis talle süüdistuse esitamise KarS § 329 järgi ning selles süüdistuses anti ta ka kohtu alla.

2. talle esitatud süüdistuses Harju Maakohtu 17. juuni 2010 otsusega mõisteti U.E õigeks. Kohus asus järgmisele seisukohale (esitatud muutmata kujul):

“1 Harju Maakohtu 31.03.2006 a. kohtuotsuse alusel U.E lisaks mõistetud

põhikaristusele lisakaristusena võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 aastaks. Samuti samaks

ajaks võeti temalt mootorsõiduki juhtimisõigus ka 16.10.2006 a. Harju Maakohtu kohtuotsuse alusel. KarS § 65 lg. 1 alusel loeti mõistetud raskeim karistus kaetuks Harju Maakohtu 31.03.2006 a. kohtuotsusega mõistetud karistusega. Karistusaja algust arvestada alates tõkendi – vahistamine –

3

kohaldamisest s.o. 18. märtsist 2006 a. Viimases kohtuotsuses märkimata lisakaristuse kehtima hakkamise algus, kuid kohus leiab, et lisakaristuse algust vaja arvestada alates 31.03.2006 a.. Lisakaristuse algust ei määratletud. Kohtuotsustest nähtuvalt lisakaristuste pikkus on seega 6 aastat. 2 KarS § 55 lg. 1 alusel sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega, laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

Harju Maakohtu 16.10.2006 a. kohtuotsusega U.E suhtes põhikaristuse algust hakati

arvestama alates 18.03.2006 a., mil kohaldati tõkendit – vahistamine, seega lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise aega tuleb arvestada alates 31.03.2006 a. s.o. kohtuotsuse kuulutamise ajast. Hakates lisakaristuse aega lugema alates 16.10.2006 a., siis rikutakse tema õigusi, sest seadusandja

poolt määratud lisakaristuse pikkust vastavalt KarS § 50 lg. 1 saab mõista kuni kolme aastani. Käesoleval juhul on U.E-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus võetud üle kolme aasta, seega raskendades süüdistatava olukorda. Seega lisakaristuse algust tuleb arvestama alates 31. märtsist 2006 a..

2 Väärteoprotokolli ja süüdistusakti kirjelduse kohaselt U.E, omamata juhtimisõigust, juhtis mootorsõidukit 30.04.2010 a..

Kohtu seisukohalt ülaltoodu alusel tuleb U.E lisakaristuse – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise algust arvestada alates 31.märtsist 2006 a., seega 30.04.2010 a., mil ta

peeti kinni mootorsõiduki juhtimisel ilma juhtimisõigust omamata oli tema suhtes kohaldatud lisakaristuse tähtaeg lõppenud. Kohus leiab ülaltoodu alusel, et U.E tuleb õigeks mõista KarS § 329 järgi, sest 31.03.2009 a. lõppes tema tegevuses karistuse kandmisest kõrvalehoidumine. U.E pani väärteo rikkumise toime 30.04.2010 a. ja seetõttu tema suhtes oleks pidanud tarvitusele võtma meetmed LE rikkumise eest”.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör A. Tšitšerov, kes palub maakohtu otsus tühistada ning tunnistada U.E süüdi KarS § 329 järgi. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised.

3.1 Apellant märgib esmalt, et lisakaristuse algusaeg on seotud kohtuotsuse jõustumisega.

Maakohtu 31.03.2006 otsus jõustus seejuures 20.04.2006, maakohtu 16.10.2006 otsus aga 13.03.2007.

3.2 KarS § 55 kohaselt laieneb lisakaristus selle mõistmisel koos aresti või vangistusega

põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega

määratud ajale. U.E mõisteti reaalselt vangi ning ta vabanes selle kandmiselt alles

17.08.2009, millest tuleb hakata ka lugema lisakaristuse kehtimist. Seega kehtib lisakaristus U.E suhtes kuni 17.08.2012. Maakohtu arusaam, et lisakaristuse tähtaega tuleb hakata arvutama vangistuse kandmise päevast, on seega ekslik.

3.3 Ka on kohus ekslikult leidnud, et kui isiku suhtes on erinevate kohtotsustega kohaldatud

lisakaristust, siis tuleb need omavahel liita. Sellist võimalust Karistusseadustik ette ei näe. KarS

§ 64 lg 5 sätestab, et eriliigilised lisakaristused viiakse täide iseseisvalt; sama kehtib ka

samaliigiliste lisakaristuste kohta. Ka leiab apellant, et maakohus on ebaseaduslikult hakanud ümber arvestama varasemate jõustunud kohtuotsustega mõistetud lisakaristuste määrasid.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde, palus maakohtu otsus

tühistada ning teha U.E suhtes süüdimõistev otsus. Süüdistatava kaitsja vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

4

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

5. Iseenesest on õige apellandi märkus, et lisakaristuse algusaega tuleb hakata lugema alates

kohtuotsuse jõustumisest; kuid käesoleval hetkel puudub sellel asjaolul määrav tähendus. Antud kaasuse lahendus on selgesõnaliselt reguleeritud KarS § 55 lg-s 1.

6. U.E mõisteti süüdi erinevate kuritegude toimepanemise eest (vt otsuse p 1.1-1.3), neist kahe esimesega võeti temalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel maksimaalseks tähtajaks (s.o kolmeks aastaks) ära ka juhtimisõigus. Seejuures mõisteti U.E-le karistuseks reaalne vangistus, mille kandmiselt vabanes ta alles 17.08.2009; nendes faktilistes asjaoludes puudub menetlusosaliste vahel ka vaidlus.

6.1 KarS § 55 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et lisakaristus laieneb selle mõistmisel koos aresti või vangistusega põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise

menetleja otsusega määratud ajale. Põhimõtteliselt tähendab seaduse selline regulatsioon üksnes seda, et kohtuotsusega määratud lisakaristuse kestuse hulka ei arvestata vangistuse kandmise aega; kohtuotsuses märgitakse sel juhul lisakaristuse aeg, mis tuleb isikul ära kanda pärast seda, kui ta on vabanenud vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt (nii ka KarSKomm § 55, komm 1). Seaduse selline regulatsioon on ka mõistetav. Kui isikult on võetud ära mingi eriõigus – käesoleval juhtumil

juhtimisõigus – ei saa ta reaalse vangistuse kandmise ajal reegeljuhtumil seda eriõigust niikuinii kasutada. Lisakaristuse selline üksnes (reaalse) vangistusega paralleelne kohaldamine oleks täiesti

sisulise mõtteta, seda iseäranis juhtudel, kui isikule mõistetud vangistus on nt pikem mõistetud

lisakaristusest. Seetõttu reguleeribki KarS § 55 lg 1 selgesõnaliselt, et kohtu poolt määratud

lisakaristuse aega hakatakse arvutama alates hetkest, mil isik vabaneb talle mõistetud karistuse kandmiselt ning mis teeb ka reaalseks talle mõistetud lisakaristuse toime.

6.2 Seejuures on ainetu maakohtu arutlus, et kohtuotsustes ei ole märgitud lisakaristuse kehtima

hakkamise algust. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, on selleks iseenesest kohtuotsuse

jõustumishetk. Teisalt ei saa ka praktilisest aspektist lähtudes lisakaristuse täpset alguspunkti

määratleda (seda juhul, kui isikule mõistetakse reaalne vabadusekaotus), kuna seadus näeb ette

erinevaid võimalusi vangistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabanemiseks ning kohtuotsuse

tegemise ajal ei ole need ajahetked lihtsalt prognoositavad (nagu ka samuti olukorrad, kus isik paneb karistuse kandmisel toime uue kuriteo või – nagu käesoleval juhul – tuvastatakse kuritegude

nn hilisem konkurents). Seetõttu määratlebki KarS § 55 lg 1 üksnes seda, et lisakaristus laieneb põhikaristuse ajale ning pärast seda lisaks ajale, mille kohus on otsusega määranud.

7. vabanes talle Nagu öeldud, ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et U.E mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt alles 17.08.2009. Alates sellest hetkest tuli seega hakata ka

lugema talle mõistetud 3-aastast juhtimisõiguse äravõtmise kulgemist. Juhtides mootorsõidukit

uuesti 30.04.2010, pani U.E seega toime KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seejuures ei pea kriminaalkolleegium asjakohaseks süüdistatava kaitsja seisukohta, et

U.E võis arvata, et lisakaristus tema suhtes enam ei kehti, s.o ta tegutses eksimuses. Tuvastatud asjaolud välistavad sellekohase arutelu. Nimelt karistati U.E KarS § 329 järgi juba 8.04.2010 Harju Maakohtu otsusega. Hüpoteetiliselt võiks arutleda, et selle kohtuotsusega

5

tuvastatud teo toimepanemise ajal ei teadnud süüdistatav tema suhtes jätkuvalt kehtivast juhtimisõiguse keelust. Samas on U.E ka ise kinnitanud, et selles kohtumenetluses tehti

talle selgeks, et tema suhtes kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on jätkuvalt kehtiv (vt

17.06.2010 kohtuistungi protokoll lk 2). Käesolevas kaasuses juhtis süüdistatav sõiduautot aga peale nimetatud kohtulahendi tegemist. Seega on ka see kaitsja väide ainetu.

8. tuleb karistuseks mõista vangistus. Kuigi KarS Kohtukolleegium leiab, et U.E-le

§ 329 sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, puuduvad alused selle kohaldamiseks. Ka kohtupraktika on leidnud, et vangistuse poole tuleb alternatiivsete saktsioonidee

olemasolul pöörduda ennekõike siis, kui varasemad katsed isiku õiguskuulekuse saavutamiseks

eripreventiivses tähenduses on luhtunud. Nii see käesoleval juhtumil ka on. Süüdistatavat on

karistatud vahetult enne käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevat episoodi kriminaalkorras analoogse kuriteo eest, talle mõistetud karistus asendati üldkasuliku tööga. Kummatigi ei suutnud see tagada isiku õiguskuulekust ning napilt mõne nädala möödudes pani U.E toime uue analoogilise kuriteo. See näitab üheselt, et rahaline karistus ei suudaks eripreventiivses tähenduses täita enda eesmärki.

Seejuures nõustub ringkonnakohus prokuröri karistusettepanekuga ning leiab, et kohaseks

karistuseks vaatluse all oleva kuriteo toimepanemise eest on kaks kuud vangistust. Kuivõrd kriminaalasja lahendati lühimenetluses, tuleb seda KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra ja mõista karistuseks U.E-le vangistus kestusega 1 kuu 10 päeva.

Nagu öeldud, pani U.E kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal. KarS § 69 lg 7

sätestab alternatiive välistavalt, et sellisel juhul tuleb isikule mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2

alusel. Üldkasuliku töö tegemata osa arvestatakse seejuures ümber vangistuseks, kusjuures

üldkasuliku töö kaks tundi võrdub ühe päeva vangistusega. Kohtule esitatud

kriminaalhooldusametniku teatise kohaselt on U.E talle mõistetud 198 ÜKT-tunnist käesolevaks hetkeks teostanud üksnes 13 tundi. Tegemata on seega 185 tundi ÜKT-d, mis vastab ümberarvestatult vangistusele kestusega 3 kuud 2 päeva. Liites sellele KarS § 65 lg 2 alusel

vangistuse kestusega 1 kuu 10 päeva, kujuneb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus kestusega 4 kuud 12 päeva.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada.

Paavo Randma

Sten Lind

Malle Preimer