2-19-17383/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.01.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-17383

Kohtuasi

PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite

Koja

ning

Eesti

Vabariigi

(Justiitsministeeriumi

kaudu)

vastu

kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.06.2021 otsus

Kaebuse esitajad ja liik

PAO

Bank

Sankt-Peterburg,

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Koja

ja

Eesti

Vabariigi

(Justiitsministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebused

Kaebuste hinnad

PAO Bank Sankt-Peterburg apellatsioonkaebus kostja I

osas 77 310,73 eurot ja kostja II osas 77 310,73 eurot

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Koja

apellatsioonkaebus 150 807,45 eurot

Eesti

Vabariigi

(Justiitsministeeriumi

kaudu)

apellatsioonkaebus 150 807,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja:

PAO

Bank

Sankt-Peterburg

(välismaa

registrikood

1027800000140),

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja I: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

(registrikood 74002523), volitatud esindajad Jaan Lõõnik ,

vandeadvokaat Allar Jõks ja vandeadvokaadi abi Marcus

Niin

Kostja II: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu)

(registrikood

70000898),

volitatud

esindajad

vandeadvokaadid Anna Liiv ja Tanel Kalaus

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 14.12.2021 kohtuistungil

2-19-17383

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18.06.2021 otsus osas, milles maakohus jättis hagi kostjate

vastu rahuldamata põhinõude 31 412,97 euro ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus

otsus.

2. Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt PAO Bank Sankt-Peterburg

kasuks välja põhinõue 180 828,62 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1288,70 eurot,

kokku 182 117,32 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

5428,71 eurot.

3. Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt PAO Bank Sankt-Peterburg

kasuks välja viivis põhinõudelt 32 701,67 eurot alates 07.11.2019 kuni kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

4. Mõista Eesti Vabariigilt PAO Bank Sankt-Peterburg kasuks välja põhinõue

180 828,62 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1288,70 eurot, kokku 182 117,32 eurot

ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 5428,71 eurot.

5. Mõista Eesti Vabariigilt PAO Bank Sankt-Peterburg kasuks välja viivis põhinõudelt

32 701,67 eurot alates 07.11.2019 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

6. Muuta Harju Maakohtu 18.06.2021 otsust resolutsiooni osas, millega jäeti

rahuldamata

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Koja

taotlus

tunnistada

kohtutäituriseaduse (KTS) § 9 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see osa

resolutsioonist välja.

7. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

7.1. Rahuldada PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite

Koja vastu osaliselt.

7.2. Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt PAO Bank Sankt-Peterburg

kasuks välja põhinõue 180 828,62 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1288,70

eurot, kokku 182 117,32 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis 5428,71 eurot.

7.3. Mõista PAO Bank Sankt-Peterburg kasuks välja viivis põhinõudelt 32 701,67

eurot alates 07.11.2019 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

7.4. Jätta PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

vastu rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 30 834,99 euro ja

kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 552,30 euro saamiseks ning nendelt

summadelt viivise saamiseks alates hagiavalduse esitamisest kuni kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

7.5. Jätta PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

vastu rahuldamata saamata jäänud tulu 10 443,40 euro saamiseks ning alates hagi

esitamisest kuni nõude täitmiseni põhinõude osalt 149 415,65 eurot hüvitise

intressiga 3,45% aastas saamiseks.

7.6. Rahuldada PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Eesti Vabariigi vastu osaliselt.

7.7. Mõista Eesti Vabariigilt PAO Bank Sankt-Peterburg kasuks välja põhinõue

180 828,62 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1288,70 eurot, kokku 182 117,32

eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 5428,71 eurot.

2-19-17383

7.8. Mõista Eesti Vabariigilt PAO Bank Sankt-Peterburg kasuks välja viivis

põhinõudelt 32 701,67 eurot alates 07.11.2019 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras.

7.9. Jätta PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Eesti Vabariigilt vastu rahuldamata

sissenõutavaks muutunud viivise 30 834,99 euro ja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitise 552,30 euro saamiseks ning nendelt summadelt viivise saamiseks alates

hagiavalduse esitamisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

7.10. Jätta PAO Bank Sankt-Peterburg hagi Eesti Vabariigilt vastu rahuldamata

saamata jäänud tulu 10 443,40 euro saamiseks ning alates hagi esitamisest kuni

nõude täitmiseni põhinõude osalt 149 415,65 eurot hüvitise intressiga 3,45%

aastas saamiseks.

8. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord.

9. Kohtuotsus tuleb täita esmalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda puudutavas

osas. Juhul, kui kohtuotsust ei õnnestu Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

suhtes täita kahe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, tuleb kohtuotsust täita

Eesti Vabariigi suhtes osas, milles kohtuotsust ei õnnestunud täita Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja suhtes.

10. PAO Bank Sankt-Peterburg apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

11. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi

kaudu) apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

12. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 18% ulatuses PAO Bank Sankt-

Peterburg kanda ning 82% ulatuses solidaarselt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite

Koja ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-19-17383

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. PAO Bank Sankt-Peterburg (hageja) esitas 06.11.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Koja

(kostja

I)

ning

Eesti

Vabariigi

(Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks.

2. Hagiavalduse ja selle 02.12.2019 täpsustuse kohaselt rikkus kohtutäitur Urmas Tärno

oma ametikohustusi, mille tõttu on hagejale tekkinud kahju. Hageja põhinõue

180 828,62 eurot koosneb kohtutäiturilt väljamõistetud viivisest kokku summas

149 415,65 eurot ja menetluskulude hüvitisest kokku summas 31 412,95 eurot.

2.1. Tsiviilasjas nr 2-12-40785 on kohtutäiturilt hageja kasuks välja mõistetud viivis

131 465,76 eurot ja menetluskulude hüvitis 14 568,73 eurot. 131 465,76 eurost on

hageja maha arvestanud U. Tärno kindlustusandja poolt tasutud 62 972 eurot, seega

on tasumata 68 493,73 eurot.

2.2. Tsiviilasjas nr 2-13-50257 mõisteti kohtutäiturilt hageja kasuks välja viivis 80

921,92 eurot ja menetluskulude hüvitis 14 622,24 eurot.

2.3. Tsiviilasjas nr 2-16-18474 mõisteti kohtutäiturilt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitis 2222 eurot.

3. Hageja saab esitada nõude kostjate vastu kohtutäiturite seaduse (KTS) § 9 lg 6 järgi,

mis näeb ette, et kostja I ja Eesti Vabariik vastutavad kohtutäituri tekitatud kahju eest

juhul, kui kahju ei õnnestu hüvitada kohtutäituri vara arvelt. Hageja algatas kohtutäitur

U. Tärno vastu täitemenetluse 2016. aastal, kuid seal ei ole õnnestunud nõuet täita.

Kohtutäitur U. Tärno on ametist tagandatud ning 2017. aastal algatas ta võlgade

ümberkujundamise menetluse. Kohtutäitur kinnitas võlgade ümberkujundamise

menetluses, et tal puudub vara, mille arvelt kohustusi täita. Sellest saab järeldada, et ta

on püsivalt maksejõuetu hiljemalt 25.05.2017. Seetõttu saab hageja esitada nõude kostja

I vastu. Kostja I on keeldunud kohtuväliselt nõude rahuldamisest. Tsiviilasjas nr 2-17-

18744 on selgunud, et kostja I kindlustusandja kohustust kostja I eest ei täida. Hageja

on seisukohal, et kostja I ei ole võimeline tasuma hageja nõuet täies ulatuses. Seetõttu

esitab hageja nõude ka kostja II vastu.

4. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt I välja mõista:

1) põhinõude 180 828,62 eurot;

2) põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 30 834,99 eurot;

3) hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutumata viivise;

4) kahjuna kohtueelse menetlusega kaasnenud kulud 1841 eurot (õigusabikulude

hüvitis) koos sellelt arvestatud viivisega.

4.1. Teise alternatiivina palub hageja kostjalt I välja mõista:

1) põhinõude 180 828,62 eurot;

2) põhinõude osalt 31 412,95 eurot (s.o menetluskulude hüvitis) sissenõutavaks

muutunud viivise 5428,71 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

seadusjärgses määras;

3) saamata jäänud tulu 10 443,40 eurot;

4) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni saamata jäänud tulu hüvitise

põhinõude osalt 149 415,65 eurot intressimääraga 3,45%;

5) õigusabikulude hüvitise 1841 eurot koos sellelt arvestatud viivisega.

4.2. Kolmanda alternatiivina palub hageja kostjalt I välja mõista:

1) põhinõude 180 828,62 eurot;

2) põhinõude osalt 31 412,95 eurot (s.o menetluskulude hüvitis) sissenõutavaks

muutunud viivise 5428,71 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise;

3) õigusabikulude hüvitise 1841 eurot koos sellelt arvestatud viivisega.

2-19-17383

4.3. Hageja esitas samad nõuded samas järjekorras ka kostja II vastu ja palub kindlaks

määrata kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et kohtuotsust täidetakse kõigepealt

kostja I suhtes ja kui kohtuotsust ei õnnestu kostja I suhtes täita kahe kuu jooksul

või muu kohtu poolt mõistlikuks peetud tähtaja jooksul, siis tuleb kohtuotsust täita

kostja II suhtes. Kui kohus leiab, et nõue kostja II vastu ei ole sissenõutavaks

muutunud, siis palub hageja nõuded rahuldada TsMS § 369 alusel.

5. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I viivist ka põhinõudelt, sõltumata sellest, et hageja nõue

summas 149 415,65 eurot (68 493,73 eurot + 80 921,92 eurot) põhineb kohtutäiturilt

välja mõistetud viivisenõuetel. Hageja hinnangul tekib KTS § 9 lg 6 alusel iseseisev

kohustus. Viivise väljamõistmine täidaks eesmärki suunata kostja I võimalikult kiiresti

kohustust täitma. Alternatiivselt tuleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 6 tulenev

piirang viiviselt viivise arvutamise keelu kohta jätta kohaldamata hea usu põhimõttest

tulenevalt. Hageja nõue koosneb viivisest, sest kohtutäitur U. Tärno ei täitnud oma

kohustust ligi kolm aastat. Hagejal on tekkinud kohustuse täitmist oodates kahju juba

tulenevalt inflatsioonist. Hageja nõuab viivist summalt 180 828,62 eurot (149 415,65 +

31 412,95) seaduses sätestatud määras alates 20.09.2017 kuni nõude kohase täitmiseni.

Hagi esitamise seisuga (s.o 06.11.2019) on viivise suuruseks 30 834,99 eurot.

6. Alternatiivselt nõuab hageja viivist põhinõude osalt, mille moodustab menetluskulude

hüvitis 31 412,95 eurot. Lisaks nõuab hageja viivise maksmisega viivitamisel tekkinud

kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist VÕS § 113 lg 7 alusel. Kohustuse õigeaegsel

täitmisel oleks hagejal olnud võimalik krediidiasutusena teenida raha kasutamise eest

tasu. Saamata jäänud tulu koosneb vaidlusaluse perioodi kohta arvestatud turu

tavapärastest intressidest, mida hageja oleks teeninud laenates vastava raha (149 415,65

eurot) välja. Hageja arvutas saamata jäänud tulu summalt 149 415,65 eurot perioodil

20.09.2017-31.12.2017 intressimääraga 3,74%, perioodil 01.01.2018-31.12.2018

intressimääraga 2,97% ja perioodil 01.01.2019-06.11.2019 intressimääraga 3,49%,

kokku summas 10 443,40 eurot. Kuna tegemist on jätkuva kahjuga, taotleb hageja

analoogia korras TsMS § 367 või § 369 alusel ka tulevikku suunatud saamata jäänud

tulu hüvitise väljamõistmist summalt 149 415,65 eurot intressiga 3,45% (viimase kuue

kuu kaalutud keskmise intressimäära keskmine).

7. Hageja õigusabikulude hüvitise nõue 1841 eurot tuleneb kostjale I kohtuvälise nõude

esitamisest ja läbirääkimistega seotud õigusabikuludest.

8. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja I vastu nõude

rahuldamise eeldus ei ole kohtutäitur U. Tärno maksejõuetuse tuvastamine

pankrotimenetluses. Kahju tekitanud kohtutäituri maksejõuetus tuleb tuvastada

faktiliselt. Hagejal ei olnud hagi esitamise seisuga võimalik pankrotimenetlust algatada,

kuna saneerimismenetluses ja võlgade ümberkujundamise menetluses ei olnud

jõustunud kohtulahendit. Pankrotimenetluse algatamine on võimatu ka käesoleva

menetluse ajal. Tagasivõitmise kaudu vara tagasi saamine võib võtta aastaid. Seni ei ole

kohtutäitur U. Tärno esitanud varasemates menetlustes andmeid, mis on vajalikud, et

tagasivõitmisnõuet üldse esitada. Sellise nõude esitamine eeldab täiendavalt kohtu luba,

sest täitemenetlused on peatatud. Hageja on juba 7 aastat teinud läbi erinevaid

menetlusi, et oma nõuet sisse nõuda. Hageja ei saa esitada nõuet kohtutäitur Kaire Põltsi

vastu, sest hagejale teadaolevalt puudus kohtutäituritel kokkuleppe, mille kohaselt oleks

kohtutäitur K. Põlts kohustatud hüvitama kohtutäitur U. Tärnole täitekulusid. Kuigi

kohus märkis tsiviilasjas nr 2-13-50257, et kohtutäitur U. Tärno poolt tekitatud kahju

on erinevate kindlustusjuhtumite olukord, siis kindlustusandja luges tekkinud kahju

üheks kindlustusjuhtumiks ega ole hüvitanud teistkordselt hageja nõudeid.

2-19-17383

Kostjate vastuväited

9. Kostja I vaidles hagile vastu, kuna kostja vastu esitatud nõude eeldused on täitmata.

Kostjal I tekib nõude täitmise kohustus juhul, kui kohtutäituri vastu ei ole võimalik

nõuet rahuldada ehk juhul, kui kohtutäituri suhtes on läbi viidud pankrotimenetlus.

Kohtutäitur U. Tärno võlgade ümberkujundamise avaldus jäeti läbi vaatamata ehk tema

varatust ei ole kindlaks tehtud. Hageja ei ole tõendanud, et kohtutäitur U. Tärno vastu

ei ole võimalik nõuet esitada.

10. Kostja I viitas kohtutäiturimäärustiku § 31 lg-le 4 ning märkis, et kohtutäitur U. Tärno

täiteasjad (enam kui 41 000 täiteasja) anti üle kohtutäitur K. Põltsile. Arvestades

üleantud täiteasjade arvu, leiab kostja I, et täiteasjade täitmisega laekub võlgnikelt

täitemenetluse alustamise tasusid ning täitekulude tasusid rohkem, kui on hageja nõuete

suurus. Hageja ei ole esitanud nõudeid selle vara arvelt kohustuste täitmiseks.

11. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-13-50257 lähtunud eeldusest, et 80 921,92

euro suurusest viivisenõudest tasub 63 910 eurot kohtutäitur U. Tärno kindlustusandja.

Kostjale I ei ole teada, et kindlustusandja oleks väljamakse teinud, miks ei ole

väljamakset tehtud või miks hageja ei ole seda nõudnud.

12. Tsiviilasjas nr 2-16-18474 tekkinud menetluskulud ei ole seotud kohtutäitur U. Tärno

ametitegevusega, vaid on tema eraeluliste huvidega seotud kulu.

13. Kostja I hinnangul on KTS § 9 lg 6, mis näeb ette kostja I vastutuse, põhiseadusega

vastuolus, kuna kostja I ei saa kontrollida kohtutäiturite ametitegevust ning seeläbi

hoida ära kahju tekkimist.

14. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu. Hagi esitamisel ei ole nõue kostja II vastu

sissenõutavaks muutunud, sest ei ole teada kostja II vastu esitatava kahjunõude suurus.

Hagi rahuldamise korral tekitaks kohus täitedokumendi, mis oleks algusest peale

osaliselt täitmiseks lubamatu. KTS § 9 lg 6 järgi tuleb nõue kõigepealt esitada

kohtutäituri vastu, seejärel kostja I vastu ning kui kummagi nende vara arvelt ei ole

võimalik nõuet rahuldada, siis alles riigi vastu. Selleks, et nõue muutuks kostja II suhtes

sissenõutavaks, peaks eelnevalt olema selge, missuguses ulatuses on nõue rahuldatud

kohtutäituri ja kostja I vara arvelt ning tuvastatud, et suuremas ulatuses ei ole nõudeid

nende vara arvelt võimalik täita. Ainuke võimalus tuvastada, et kahju hüvitamine

kohtutäituri vara arvelt on võimatu, oleks pankrotimenetluse läbi viimine. Hageja ei ole

kohtutäitur U. Tärno vastu pankrotimenetlust algatanud. Samuti ei saa hageja esitada

kostja II vastu tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet TsMS § 369 järgi, sest hageja

ei ole näidanud, et esineks alust arvata, et kostja II tulevikus kohustust ei täida. Lisaks

ei ole hageja esitatud kujul kohtuotsuse resolutsioon täidetav.

15. Hageja ei saa nõuda viiviselt täiendavat viivis. Hageja nõudest 149 415,65 eurot

moodustab kohtutäitur U. Tärnolt välja mõistetud viivisenõue. Seadus ei näe ette, et see

viivisenõue muutuks kuidagi uueks või eraldi nõudeks, kui see esitatakse kostjate vastu.

Hageja ei saa nõuda ka saamata jäänud tulu, sest hageja nõue selles osas on rajatud

Saksamaa kohtupraktikale, kuid vaidlus lahendatakse Eesti õiguse alusel.

16. Hageja ei saa nõuda menetluskulude hüvitamist KTS § 9 lg 6 alusel. Hageja nõudest 31

412,97 eurot moodustavad menetluskulud. KTS § 9 lg 6 alusel saab nõude esitada

kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju eest, mitte igasuguse kohtutäituri poolt

tekitatud kahju eest. Menetluskulud ei ole olemuslikult kahju ning kindlasti ei ole

tegemist kohtutäituri ametitoimingust tuleneva kahjuga.

17. Kui kohus peab nõudeid siiski põhjendatuks, tuleb kahjunõuet vähendada nullini.

Hageja jättis kohtutäitur U. Tärno suhtes pankrotimenetluse algatamata, mistõttu ei ole

teada, missuguses ulatuses oleks võinud nõuded saada täidetud kohtutäituri vara arvelt.

Pankrotimenetluse algatamata jätmise kaudu välistas hageja võimaluse hüvitada kahju

kohtutäituri poolt oma arvelduskontodelt välja kantud 90 000 euro tagasi võitmise

2-19-17383

kaudu. Lisaks jättis hageja nõude esitamata kohtutäitur K. Põltsi poolt ülevõetud

täitemenetluste ja nendelt laekuvate täitetasude arvelt.

Maakohtu otsus ja põhjendused

18. 18.06.2021 otsusega Harju Maakohus:

-

jättis rahuldamata kostja I taotluse tunnistada KTS § 9 lg 6 põhiseadusega vastuolus

olevaks;

-

rahuldas hagi kostjate I ja II vastu osaliselt ning mõistis kostjatelt I ja II hageja

kasuks välja põhinõude 149 415,65 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1288,70

eurot ning viivise õigusabikulude hüvitiselt alates 07.11.2019 kuni kohase täitmiseni

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras;

-

jättis hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata osaliselt põhinõude 31 412,97 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 30 834,99 euro ja edasiulatuva viivise ning

kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 552,30 euro osas;

-

jättis hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata alternatiivnõude punkti 1.1 osas

järgmiselt: põhinõude osalt 31 412,95 eurot sissenõutavaks muutunud viivis

5428,71 eurot ja edasiulatuv viivis, saamata jäänud tulu 10 443,40 eurot ning alates

hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni saamata jäänud tulu hüvitis põhinõude osalt

149 415,65 euro intressiga 3,45%;

-

määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et otsus tuleb täita esmalt

kostjat I puudutavas osas. Juhul, kui kohtuotsust ei õnnestu kostja I suhtes täita kahe

kuu jooksul pärast otsuse jõustumist, tuleb kohtuotsust täita Eesti Vabariigi suhtes

osas, milles kohtuotsust ei õnnestunud täita kostja I suhtes (TsMS § 445 lg 1);

-

jättis menetluskulud 30% ulatuses hageja ning 70% ulatuses solidaarselt kostjate

kanda.

19. Maakohus jätis rahuldamata kostja 1 taotluse tunnistada KTS § 9 lg 6 põhiseadusega

vastuolus olevaks. Kostja 1 hinnangul on kõnealune norm vastuolus PS §-ga 25. PS §

25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kohtu hinnangul ei ole viidatud norm vastuolus

põhiseadusega. Kohus ei tuvastanud kõnealuse normi ja põhiseaduse vahel juriidilist

vastuolu.

20. Kohus tuvastas järgmised asjaolud. Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsusega

tsiviilasjas nr 2-12-40785 mõisteti U. Tärnolt hageja kasuks välja 131 465,76 eurot (I

kd, tl 12-17). Otsus jõustus 15.11.2016. 11.02.2017 jõustus tsiviilasjas nr 2-12-40758

kohtumäärus, millega mõisteti U. Tärnolt hageja kasuks välja 14 568,73 eurot

menetluskuludena ja viivis menetluskuludelt (I kd, tl 18-20). U. Tärno esitas 25.05.2017

Harju Maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks ja saneerimismenetluse

algatamiseks (I kd, tl 21-25), mille kohus võttis 15.08.2017 määrusega menetlusse (I

kd, tl 26-29). U. Tärno kindlustusandja hüvitas 22.06.2017 hagejale 62 972 eurot (I kd,

tl 30). Tsiviilasjas nr 2-12-40785 välja mõistetud nõudest jäi pärast seda U. Tärnol

tasuda veel 68 493,73 eurot. Hageja esitas 19.09.2017 nõude kostja I vastu (I kd, tl 31-

32). Kostja I palus hagejalt täiendavat aega selgitamaks, kas kostja I kindlustusandja

hüvitaks nõutud summa. Hageja oli tähtaja pikendamisega nõus (I kd, tl 32). 15.01.2018

jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-50257, millega Tallinna Ringkonnakohus mõistis

U. Tärnolt hageja kasuks välja 80 921,92 eurot (I kd, tl 33). Justiitsminister tagandas

01.03.2018 käskkirjaga U. Tärno kohtutäituri ametist (I kd, tl 38-41). 07.03.2018

jõustus kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-18474, millega mõisteti U. Tärnolt välja 2222

eurot menetluskuludena ja viivised menetluskuludelt (tl 42-43). 09.03.2018 jõustus

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-13-50257, millega mõisteti U. Tärnolt hageja kasuks välja

14 622,24 eurot menetluskuludena ja viivised menetluskuludelt (I kd, tl 47). Kostja I

2-19-17383

keeldus 02.04.2018 täitmast hageja 19.09.2017 esitatud nõuet. Kostja I otsustas

29.05.2018 mitte omandada hageja nõuet U. Tärno vastu (I kd, tl 48-49). Halduskohus

jättis 31.08.2018 rahuldamata U. Tärno kaebuse tagandamise tühistamiseks (I kd, tl 51-

58). Pärnu Maakohus jättis 15.04.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-8207 U. Tärno

avalduse võlgade ümberkujundamiseks ja ettevõtte saneerimiseks läbi vaatamata (I kd,

tl 60-68). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.12.2019 määrusega osaliselt Pärnu

Maakohtu määruse ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega lõpetas

saneerimismenetluse ja saatis tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule U. Tärno võlgade

ümberkujundamise

menetluse

jätkamiseks.

22.04.2019

jõustus

Tallinna

Ringkonnakohtu 19.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18744, millega jäeti rahuldamata

kostja I hagi ERGO Insurance SE vastu (I kd, tl 69-72). Nimetatud tsiviilasjas palus

kostja I tuvastada ERGO Insurance SE kohustuse hüvitada kindlustuslepingu alusel

kostjale I kahju, mis seisneb hageja nõudes KTS § 9 lg 6 alusel.

21. KTS § 9 lg 6 sätestab, et kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise

nõudeid ei ole võimalik rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara

arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda,

seejärel riik. Kojal ja riigil on tagasinõude õigus hüvitatud kahju ulatuses kohtutäituri

või muu kahju eest vastutava isiku vastu. Riik võib tagasinõude esitada ka koja vastu.

22. Kostja I vastutuse eeldused on täidetud. U. Tärno on maksejõuetu hiljemalt 25.05.2017,

millal U. Tärno esitas avalduse võlgade ümberkujundamiseks. KTS § 9 lg 6

kohaldamise eelduseks ei ole kohtutäituri püsiva maksejõuetuse tuvastamine

pankrotimenetluses. Sätte sõnastusest ei tulene, et kostja I peaks kahjustatud isikule

hüvitama vaid selle osa nõudest, mida ei õnnestu rahuldada kohtutäituri pankrotivara

arvelt. Normi eesmärk on anda kahjustatud isikule nõudeõigus ka olukorras, kus

kohtutäituri püsiv maksejõuetus on faktiliselt olemas, kuigi pankrotimenetlus on läbi

viimata. Kostja I vastutuse eeldus on täidetud siis, kui kohtutäitur ei ole suutnud tasuda

mõistliku aja jooksul oma nõuet ning on ilmne, et nõude täitmine kohtutäituri poolt on

perspektiivitu. KTS § 9 lg 6 regulatsiooni eesmärk ei ole asetada kahjustatud isikut

olukorda, kus tal võlgade ümberkujundamise või saneerimise tõttu puudub pika aja

jooksul igasugune võimalus oma võlgnevuse tagasisaamiseks ning samal ajal minetab

ta võimaluse tehingute tagasivõitmiseks täitemenetluses või pankrotimenetluses.

Hagejal ei olnud hagi esitamise seisuga võimalik pankrotimenetlust algatada, kuna

saneerimismenetluses ja võlgade ümberkujundamise asjas ei olnud jõustunud lahendit.

Pankrotimenetluse algatamine on võimatu ka käesoleva menetluse ajal. Pankroti-

menetluse algatamise võimalikkuse aeg ja menetluse kestus ei ole prognoositavad.

Tagasivõitmise kaudu vara tagasi saamine võib võtta aastaid. Ka tagasivõitmist

rahuldava kohtuotsuse täitmine võib kesta aastaid. Seega tekiks ebaõiglane olukord, kus

kahju kannatanud isik peaks ootama aastakümneid, et saada kahjuhüvitis.

23. ERGO Insurance SE vastu hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-17-18744 on kostja I

aktsepteerinud, et tal on kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju KTS § 9 lg 6 alusel.

24. Nõude täitmine kohtutäituri poolt on võimatu, kuna kohtutäituri varast ei piisa hageja

nõude rahuldamiseks. Võlgade ümberkujundamise avalduse kohaselt on U. Tärno

maksejõuetu ning maksejõuetuse peamine põhjus on hageja nõue tema vastu. Avalduse

kohaselt saab U. Tärno tasuda viie aasta jooksul üksnes 20% hageja nõudest ning U.

Tärno on kinnitanud, et kui võlgade ümberkujundamist läbi ei viida, siis lõpeks tema

pankrotimenetlus raugemisega, kuna tal puudub vara nõuete katmiseks (I kd, tl 21-25).

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kui isik ei suuda täita juba aastaid rahalist

kohustust ja kinnitab, et ei suuda seda teha ka viie aasta jooksul ning ainus võimalus on

täita 20% nõudest viie aasta jooksul, siis on tegemist püsiva maksejõuetusega. Nõude

rahuldamine kohtutäituri vara arvelt ei ole õnnestunud enam kui seitsme aasta jooksul.

2-19-17383

25. Kostja I ei ole tõendanud enda väidet, et U. Tärnol on alus nõuda K. Põltsilt hüvitist,

kellele U. Tärno täiteasjad üle anti. Justiitsministri 15.12.2009 määruse nr 42

„Kohtutäiturimäärustik“ § 31 lg 4 kohaselt, lahkuva kohtutäituri poolt täitemenetluse

seadustiku (TMS) alusel koostatud täitekulu väljamõistmise otsuse kohaselt

sissenõudmisele kuuluv summa hüvitatakse lahkuvale kohtutäiturile kohtutäiturite

omavahelise kokkuleppe alusel. Hagejale teadaolevalt sellist kokkulepet sõlmitud ei ole.

U. Tärno ei ole seda kokkulepet märkinud ka enda saneerimismenetluses.

26. Menetluskulude hüvitamise nõue summas 31 412,97 eurot ega sellelt arvestatud

viivisenõue ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude näol ei ole tegemist kahjuga, mille

kohtutäitur oleks tekitanud ametitoiminguga. Kostjate vastutus on erandlik ning seega

tuleks KTS § 9 lg-t 6 tõlgendada kitsalt.

27. Hagejal ei ole õigust nõuda viivist põhinõudelt, kuivõrd hageja põhinõue kostja I vastu

põhineb kohtutäiturilt välja mõistetud viivisenõuetel (VÕS § 113 lg 6). Kohus ei saa

jätta VÕS § 113 lg-t 6 hea usu põhimõtte alusel kohaldamata, kuna nimetatud säte ei

ole hea usu põhimõttega vastuolus. Seadus ei näe ette, et viivisenõue muutuks kuidagi

uueks või eraldi nõudeks, kui see esitatakse KTS § 9 lg 6 alusel kostjate vastu.

28. Hageja põhinõue on põhjendatud osaliselt, s.o 149 415,65 euro osas (tsiviilasjas nr 2-

12-40785 68 493,73 eurot ja tsiviilasjas nr 2-13-50257 80 921,92 eurot). Kahjusumma

149 415,65 euro vähendamise aluseks olevad asjaolud puuduvad.

29. Alternatiivne saamata jäänud tulu nõue ja tulevikku suunatud saamata jäänud tulu

väljamõistmise nõue rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on selgitanud, et pangal

tulnuks saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks tõendada, et tal jäid

laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal ei olnud (kostjalt I saamata jäänud) raha

puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi

avaldasid, ning kui hageja suutis eeltoodust hoolimata teenindada kõiki oma

laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust (vt RKTKo nr 2-15-

4981, p 16 ja nr 3-2-1-157-15, p 13). Hageja ei ole tõendanud, et tal jäid laenulepingud

sõlmimata seetõttu, et tal ei olnud (kostjalt I saamata jäänud) raha puudumise tõttu

võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kohus

Riigikohtu lahenditele esitatud eriarvamustega ei nõustu.

30. Hageja varaline kahjunõue 1841 eurot, mis seisneb kulutuses kohtueelsele

õigusabiteenusele, on põhjendatud. Kuid kuna kohus rahuldas kostja I vastu hagi 70%

ulatuses, tuleb kostjalt välja mõista ka kohtueelsed õigusabikulud 70% ulatuses. Seega

on põhjendatud kohtueelsed õigusabikulud summas 1288,70 eurot ja eeltoodud summalt

viivis alates hagi esitamisest, s.o alates 07.11.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

31. Hagejal on võimalik esitada tingimuslik nõue kostja II vastu (TsMS § 369, § 370 lg 2,

RKTKo nr 3-2-1-20-12, p 23). Hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue kostja I vastu,

mida hageja saab nõuda tavapärase hagimenetluse korras. Tulenevalt KTS § 9 lg-st 6

muutub hageja nõue sissenõutavaks Eesti Vabariigi vastu siis, kui kostja I varast ei piisa

kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja on põhistanud, et kostja I ei ole

võimeline kahju hüvitama. Kostja I 2019. aasta eelarves on ametikogu prognoositav

jääk 2019. aastal tulevaste perioodide katteks 61 724 eurot (I kd, tl 121-125). Sellest ei

piisa hageja nõude rahuldamiseks isegi juhul, kui kostja I ei pea 2019. aastal

prognoositava jäägi arvelt katma muid kulusid. Seega on hageja nõude rahuldamine

kostja I vara arvelt mõistliku aja jooksul äärmiselt ebatõenäoline. Puuduvad vahendid

laekuksid kostja I eelarvesse parimal juhul vähemalt kolme järgmise aasta vältel. Nõude

tasumine mitme aasta jooksul ei ole kooskõlas KTS § 9 lg 6 eesmärgiga. Seega on

põhjendatud nõude esitamine ka kostja II vastu. Juhul, kui kostja I osutub vahendite

puudumise tõttu samamoodi maksejõuetuks nagu endine kohtutäitur, peaks hageja

esitama uue hagi Eesti Vabariigi vastu. Selline täiendav koormus on ebaõiglane ning ei

2-19-17383

ole kooskõlas KTS § 9 lg 6 mõtte ja eesmärgiga. Sisuliselt tähendaks see seda, et hageja

peab pöörduma kolmandat korda sama nõude rahuldamiseks kohtusse.

32. Kuna kohus rahuldas hagi umbes 70% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 30% ulatuses

hageja kanda ja 70% ulatuses solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 163 lg 1).

Hageja apellatsioonkaebus

33. Hageja esitas 19.07.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse

osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies

ulatuses ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

34. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KTS § 9 lg-t 6, sest on kitsendavalt tõlgendanud

selle normi alusel hüvitatava kahju ulatust ning on rikkunud selles osas

põhjendamiskohustust. KTS § 9 lg 6 kaitseb kannatanut, st hagejat nii kohtutäituri

ametikohustuste rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, kui ka selle rikkumise

heastamiseks vajaliku kahju sissenõudmiseks tehtavate kulutuste eest. Subsidiaarse

vastutuse tekke erandlikkus ei tähenda, et kostjate subsidiaarse vastutuse ulatus on

väiksem kui kohtutäituri oma. KTS § 9 lg-t 6 tuleb tõlgendada kahju kannatanud isikut

soodustavalt. Kahju, mis KTS § 9 lg 6 alusel hüvitamisele ei kuulu, saab olla vaid selline

kahju, mille kohtutäitur on tekitanud eraisikuna, väljaspool oma ametialast tegevust.

35. Maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt jätma kohaldamata VÕS § 113

lg 6. KTS § 9 lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et nõude esitamisel kostjate vastu tekib neil

iseseisev kohustus võlausaldaja ees ning selle täitmisega hilinemisel tuleb neil maksta

ka viivist. Hageja põhinõue on olemuslikult iseseisev kahjuhüvitis. Kui hageja

põhinõudelt viivist välja ei mõisteta, siis puudub võlgnikul motivatsioon kahju

võimalikult kiireks hüvitamiseks ning välja mõistetud hüvitis kaotab hageja jaoks suure

osa oma rahalisest väärtusest. Hageja on pidanud kahju hüvitamist ootama ebamõistlikult

kaua. Kui võtta hagejalt õigus saada väljamaksmisega viivitamise eest viivist, siis on see

hageja

suhtes

äärmiselt

ebaõiglane.

Viivise

eesmärk

on

kompenseerida

inflatsioonikadusid. Viivise nõudmata jätmine muudaks täielikult sisutuks ka viivise

sanktsioneeriva iseloomu.

36. Kui kohus leiab, et hagejal puudub õigus nõuda viivist, siis tuleb rahuldada saamata

jäänud tulu nõue. Hageja oleks võlgnetavat rahasummat kasutanud oma äritegevuses

kasumlikult ja sõlminud tavapärase turul kehtiva intressiga laenulepinguid. Hagejal on

saamata jäänud intressitulu, mis jäi õigeaegselt laekumata jäänud raha pealt teenimata.

Seejuures ei pea hageja tõendama konkreetsete laenulepingute sõlmimata jätmist.

Hagejal olnuks võimalik võlgnetav raha õigeaegse tasumise korral investeerida ka

mujale kui laenulepingutesse. Kohus ei ole Riigikohtu otsuste nr 2-15-4981 ja nr 3-2-1-

157-15 osas tehtud eriarvamusi analüüsinud ega selgitanud, kuidas oleks hagejal üldse

võimalik tõendamiskoormist täita. Lisaks toetab eelnevalt viidatud eriarvamuste

tõlgendusi ka Saksamaa kohtupraktika.

37. Kohus on ebaõigesti vähendanud kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitise

summat. Hageja õigusabikulude põhjendatus ei ole võrdelises seoses sellega, millises

ulatuses põhinõue rahuldatakse. Kohtueelsed õigusabikulud ei ole seotud õigusliku

positsiooni väljatöötamisega kohtumenetluses või menetlusdokumentide koostamisega.

Seega ei saa nende kulude kandmise otstarbekust ega mõistlikkust siduda hagis esitatud

nõude rahuldamise ulatusega. Vastava hüvitise vähendamine olnuks põhjendatud vaid

siis, kui kohus oleks selgitanud, millises ulatuses ei ole kulud mõistlikud.

2-19-17383

Kostja I apellatsioonkaebus

38. Kostja I esitas 16.07.2021 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, milles kohus hagi kostja I suhtes rahuldas ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

kostja I vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

39. KTS § 9 lg 6 kohaldamise eeldused on täitmata. Läbi on viimata võlgniku

pankrotimenetlus, kus selgub lõplikult kohtutäituri varaline olukord ning võimatus oma

kohustusi täita. Põhjendamatu on hinnang, et KTS § 9 lg 6 kohaldamine on kohtu

diskretsiooniotsus osas, millal lugeda kahju hüvitamine kohtutäituri poolt võimatuks.

40. Ebaõige on kohtu seisukoht, et saneerimismenetluse tõttu ei saanud hageja

pankrotimenetlust algatada. Esimese täitemenetluse algatas hageja 28.11.2016 ning

kolme kuu möödumisel täitemenetluse algatamisest (alates 28.02.2017) hageja

pankrotiavaldust ei esitanud. Avalduse võlgade ümberkujundamiseks esitas kohtutäitur

U. Tärno alles 25.05.2017. U. Tärno on teinud perioodil 25.05.2016-25.05.2017

ülekandeid oma ametikontolt teistele kontodele 95 000 euro ulatuses. Kuna hageja ei ole

esitanud U. Tärno suhtes pankrotiavaldust, siis see on teinud võimalikuks olukorra, kus

U. Tärno suhtes tagasivõitmine on äärmiselt raskendatud. Seetõttu oleks kohus pidanud

vähendama kahju hüvitamise nõuet.

41. U. Tärno täitetoimikud on üle antud kohtutäitur K. Põltsile (enam kui 41 000 täiteasja).

U. Tärno või pankrotiprotsessis pankrotihaldur oleks õigustatud kohtutäitur K. Põltsilt

TMS § 47¹ lg-ga 1 ettenähtud summad (täitemenetluse alustamise tasud, täitekulude

tasud) sisse nõudma (vt kohtutäiturimäärustik § 31 lg 4).

42. Kostja I vastu esitatava nõude suurus ei saa olla teada, sest läbitud ei ole kõik eelnevad

kahju hüvitamise etapid, mille järel selguks alles kostja I vastutuse ulatus. Üheselt peab

olema selge, kui suures ulatuses on nõue rahuldatud kohtutäituri vara arvel ja kui suures

ulatuses kostja I arvel. Kostja I poolt hüvitamisele määratud kahju summa ei ole üheselt

tuvastatav.

43. Kohus ei põhjenda, mil viisil kostja I tegevus hagi esitamisel ERGO Insurance SE vastu

saab olemuslikult olla aluseks KTS § 9 lg 6 kohustuslike eelduste sisustamisel ja normi

tõlgendamisel.

44. Hagi rahuldamisel tuleb ette näha, et kostjal I on regressiõigus U. Tärno vastu.

45. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud, et tsiviilasjas nr 2-13-50257

tehtud otsusega välja mõistetud summast 80 921,92 eurot (viivisevõlg) kaetakse KTS §

10 lg 1 p 2 alusel kohtutäituri vastutuskindlustuse poolt 63 910 eurot. Kui hageja ei ole

eeltoodud summat kindlustuselt välja nõudnud, ei saa selle kahju hüvitamise kohustust

panna kostjale I.

Kostja II apellatsioonkaebus

46. Kostja II esitas 01.07.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

47. KTS § 9 lg 6 kohaldamise eeldused on täitmata, kuna läbi on viimata võlgniku

pankrotimenetlus. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et saneerimismenetluse tõttu ei

saanud hageja pankrotiavaldust esitada. Esimese täitemenetluse algatas hageja

28.11.2016, kolme kuu möödumisel täitemenetluse algatamisest ehk alates 28.02.2017

hageja pankrotiavaldust ei esitanud. Avalduse võlgade ümberkujundamiseks esitas

kohtutäitur alles 25.05.2017.

48. Kahju hüvitamise nõuet tuleb vähendada nullini riigivastutuse seaduse § 13 ja VÕS §

139 alusel, sest hageja ei esitanud koheselt pankrotiavaldust kohtutäitur U. Tärno

suhtes, mis omakorda tegi võimalikuks olukorra, kus U. Tärno suhtes tagasivõitmine on

kas võimatu või äärmiselt raskendatud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-82-15, p 21).

2-19-17383

49. TsMS § 369 alusel tingimusliku hagi menetlemine eeldab, et nõude sisu ehk rahalise

nõude puhul on nõude suurus hagi esitamise hetkel teada, kuid nõue ei ole veel

sissenõutavaks muutunud. Kohtuotsuse täitmise kord ei ole piisavalt selge, sest kostja

II puhul ei ole määratletud, millise summa ulatuses kostja II vastutab. Kohtuotsuse

resolutsioon peab olema selge ja täidetav ilma kohtuotsuse sisusta, otsuse täitmisel ei

saa väljuda täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest.

Vastustajate seisukohad

50. Hageja vaidleb 16.08.2021 seisukohas kostjate apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta

need rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Hageja palub tunnistada KTS § 9 lg

6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja algatada põhiseaduse järelevalve menetlus.

51. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. 14.09.2021 taotluses palus kostja I hagi rahuldamise

korral sõnastada otsuse resolutsioon selliselt, et nõude rahuldamine toimuks kostja I

ametikogu vahenditest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

52. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, milles

maakohus jättis hagi kostjate vastu rahuldamata põhinõude 31 412,97 euro ja sellelt

viivise väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotuse osas ning muudab otsust

resolutsiooni osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab

hagi ka põhinõude 31 412,97 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks.

53. Maakohus jättis õiguspäraselt rahuldamata kostja I taotluse KTS § 9 lg 6

põhiseadusevastaseks tunnistamiseks, märkis selle aga ebaõigesti ka otsuse

resolutsiooni.

Taotlus

jätta

seadusesäte

kohaldamata

ja

tunnistada

see

põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus,

mis on kohtu enda ülesanne. Seega ei pidanud maakohus võtma selle taotluse kohta

seisukohta otsuse resolutsioonis (vt RKTKo 2-18-7821, p15). Ringkonnakohus muudab

eeltoodud osas maakohtu otsuse resolutsiooni, jättes selle osa resolutsioonist välja.

54. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et hageja põhinõude osa, mille

moodustavad menetluskulud summas 31 412,97 eurot, ei kuulu KTS § 9 lg 6 alusel

tekkiva subsidiaarse vastutuse järgi rahuldamisele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks

ei mahu hüvitatava kahju alla menetluskulud, mida kahjustatud isik kannab nõude

maksmapanekuks. Hageja menetluskulud on kohtutäituri ametitegevuse tagajärjel

tekkinud kahju, mille eest kohtutäitur vastutab KTS § 9 lg 1 alusel. VÕS § 128 lg 3

järgi hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamisega seoses kantud kulusid. Kui

kohtutäitur põhjustab isikule kahju ja selle sissenõudmiseks tuleb pöörduda kohtusse,

hõlmab kahju ulatus kannatanu jaoks ka menetluskulusid.

55. Samuti on menetluskulud kolleegiumi hinnangul kohtutäituri ametitoimingu tagajärjel

tekkinud kahju. KTS § 9 lg 6 ei defineeri, milline on kohtutäituri ametitoimingu

tagajärjel tekkinud kahju, vaid sätestab üksnes, et sätte alusel hüvitamisele kuuluv kahju

peab olema tekkinud ametitoimingute tagajärjel. Kahju, mis KTS § 9 lg 6 alusel

hüvitamisele ei kuulu, saab seega olla vaid selline kahju, mille kohtutäitur on tekitanud

eraisikuna, väljaspool oma ametialast tegevust. Hageja pidas endise kohtutäituriga

kohtuvaidlusi seoses kohtutäituri ametialase tegevusega. Täitemenetluses saadud tulemi

väljamaksmine on ametitoiming ja selle tegevusega viivitamine ametitoimingutega

seonduva kahju tekitamine. Tekkinud kahju hüvitamise nõude pidi hageja maksma

panema kohtu kaudu, sest Urmas Tärno ei tasunud kohustatud isikuna täitemenetluse

tulemi väljamaksmisega viivitamise tõttu tekkinud kahjuhüvitist. KTS § 9 lg 6 eesmärk

on hüvitada kannatanule kahju kogu ulatuses, mille eest kohtutäitur vastutab. Seadusest

2-19-17383

ei tulene alust piirata KTS § 9 lg 1 alusel tekkinud kahju ulatust sellepärast, et kahju

hüvitamist ei nõuta enam kohtutäiturilt endalt, vaid KTS § 9 lg 6 alusel kostjatelt. Kui

seadusandja oleks soovinud kostjate vastutust piirata, väljendanuks ta seda selgelt ka

seaduses.

56. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista

põhinõudena ka hageja menetluskulud summas 31 412,97 eurot, mida hageja kandis

nõude maksmapanekuks Urmas Tärno vastu ja mida Urmas Tärno vara arvelt ei ole seni

hüvitatud.

57. Hageja esitas ka hagi esitamise ajaks menetluskuludelt sissenõutavaks muutunud

viivisenõude 5428,71 eurot ja alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Kostjad ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. VÕS

§ 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude

menetluskulude osas, on põhjendatud rahuldada ka viivisenõue. Ringkonnakohus

mõistab kostjatelt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 5428,71 eurot ja viivise põhinõudelt ( 31 412,97 eurot) VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates hagi esitamisest, so alates 07.11.2019 kuni põhinõude

täitmiseni.

58. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud

maakohus selles osas menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.

Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

59. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele.

60. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et viivise nõudmine põhinõudeks olevalt

viivise nõudelt on põhjendatud ning maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest

tulenevalt jätma VÕS § 113 lõiget 6 kohaldamata. Vaidlust ei ole selles, et 149 415,65

euro ulatuses nõuab hageja kostjatelt varasemalt kohtutäiturilt väljamõistetud viivise

tasumist. Hageja viivisenõue kohtutäituri vastu ei muutu KTS § 9 lg 6 alusel iseseisvaks

uueks kahju hüvitamise nõudeks, vaid tegemist on jätkuvalt viivise tasumise nõudega,

millelt omakorda viivist arvestada seadus ei luba. VÕS § 113 lg 6 keelab otsesõnu

viivise nõudmist viiviselt. Maakohus leidis õigesti, et ei saa jätta VÕS § 113 lõiget 6

kohaldamata, kuna VÕS § 6 lg 2 ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.

61. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja alternatiivse saamata jäänud tulu nõude

tuginedes kehtivale Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu otsusele ( RKTKo 3-

2-1-157-15, p13), mitte kahe kohtuniku eriarvamusele. Hageja ei ole tõendanud, et tal

jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud kostjatelt saamata jäänud raha

puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi

avaldasid.

62. Maakohus

jättis

põhjendatult

osaliselt

rahuldamata

ka

hageja

nõude

kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks põhjusel, et hageja nõue jäi

osaliselt rahuldamata. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtueelsed

õigusabikulud

ei

ole

seotud

õigusliku

positsiooni

väljatöötamise

või

menetlusdokumentide koostamisega, mistõttu ei saa nende kulude kandmise

2-19-17383

otstarbekust siduda hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise ulatusega. Just

kohtueelses menetluses töötatakse välja õiguslik positsioon, millega kohtusse minna.

Kui kohtueelse õigusabi tulemusena pöördutakse kohtusse nõudega, mis jääb

rahuldamata või rahuldatakse üksnes osaliselt, ei saa kostjad olla vastutavad kogu

kohtueelse õigusabikulu eest.

63. Kolleegium ei nõustu kostjate seisukohaga, et KTS § 9 lg 6 kohaldamise eeldused on

täitmata, kuna läbi on viimata võlgniku pankrotimenetlus. KTS § 9 lg 6 sõnastus ja

kontekst ei nõua pankrotimenetluses kohtutäituri maksejõuetuse tuvastamist. KTS § 9

lg 6 sätestab, et kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei

ole võimalik rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või

seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda, seejärel riik.

Kojal ja riigil on tagasinõude õigus hüvitatud kahju ulatuses kohtutäituri või muu kahju

eest vastutava isiku vastu. Riik võib tagasinõude esitada ka koja vastu.

64. Kohtutäitur teostab avalikku võimu ehk täidab riigi poolt talle pandud ülesandeid. KTS

§ 9 lg 6 eesmärk on tagada olukord, kus kannatanu saab kohtutäituri ametikohustuste

rikkumise tõttu tekkinud kahju koheselt hüvitatud ja täiendavatel vastutajatel on seejärel

võimalus nõuda kannatanule hüvitatud summa tagasi. KTS § 9 lg 6 alusel saab kostja I

vastu nõude esitada, kui kohtutäituri suhtes on kasutatud õiguskaitsevahendeid, mis ei

ole andnud rahuldavat tulemust. Seega on kostja I vastutuse eelduseks kohtutäituri

faktiline suutmatus kahju hüvitada.

65. Hageja on esitanud kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõuded, mis on rahuldatud

kahes tsiviilasjas tehtud kohtulahenditega. Nõuete täitmiseks algatati kohtutäituri suhtes

täitemenetlus, kuid hageja nõude suutis osaliselt hüvitada üksnes kohtutäituri

kindlustusandja.

66. Samad põhjendused kohalduvad kostja II täiendava vastutuse tekkimisele KTS § 9 lg 6

alusel, sest nii kostja I kui kostja II vastutus on subsidiaarne: kui kohtutäitur ei suuda

oma kohustusi täita, vastutab kostja I ning kui kostja I ei suuda kahju hüvitada, vastutab

kostja II. Kuna kostja I vastutuse eelduseks ei ole kohtutäituri maksejõuetuse

tuvastamine pankrotimenetluses, ei saa ka kostja II vastutuse eelduseks olla kostja I

maksejõuetuse tuvastamine pankrotimenetluses.

67. Ringkonnakohus ei nõustu kostja II väitega, et kohtuotsuse täitmise kord ei ole piisavalt

selge, sest kostja II puhul pole kindlalt määratletud, millise summa ulatuses kostja II

vastutab, kui kostja I ei ole võimeline kohtuotsust täitma. Maakohus on õigesti, selgelt

ja piisava põhjalikkusega määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Kostjate

vastutuse ulatus on selge. Maakohtu otsuse resolutsioon põhineb samal loogikal nagu

Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-16-3785/114 tehtud otsuse resolutsioon. Maakohtu

18.06.2021 otsuse resolutsioon määratleb selgelt mõlema kostja vastutuse ulatuse.

Seega on maakohtu resolutsioon täidetav.

68. Kohus ei pidanud koja ja riigi tagasinõudeõigust lahendisse märkima, sest see õigus

tuleneb seadusest.

69. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja kahjunõue ei kuulu hagejast tulenevate

asjaolude tõttu vähendamisele. Hageja ei olnud kohustatud esitama täituri vastu

pankrotiavaldust kolme kuu jooksul pärast täitemenetluse algatamist. Hageja kasutas

kõigepealt mõistlikku meedet, milleks oli nõude esitamine kohtutäituri kindlustusandja

vastu. KTS § 10 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur ametitegevuses tekitatud kahju

hüvitamise

tagamiseks

sõlmima

ametikindlustuslepingu

kindlustusandjaga.

Kohtutäituri poolt kahju tekitamine on kindlustatud ja hageja kasutas võimalust saada

hüvitist kohtutäituri kindlustusandjalt. 27.06.2017 hüvitas kohtutäituri kindlustusandja

hageja kahjunõude osaliselt, s.o 62 972 euro ulatuses. Ebamõistlik on väita, et hageja

pidanuks juba enne kindlustusandja poole pöördumist ja kindlustusandja otsuse ära

2-19-17383

ootamist esitama kohtutäituri vastu pankrotiavalduse. Kui selgus, et kindlustusandja

hüvitab kahju üksnes osaliselt, ei saanud hageja Urmas Tärno vastu pankrotiavaldust

esitada, sest viimase suhtes oli käimas võlgade ümberkujundamise menetlus, mis

välistas pankrotimenetluse algatamise.

70. Ebaõige on kostja I väide, et hageja ei ole kindlustusjuhtumi hüvitamist

kindlustusandjalt nõudnud. Hageja esitas kindlustusandjale nõude, kuid kindlustusandja

käsitas

kahest

tsiviilasjast

tulenevaid

nõudeid

ühe

kindlustusjuhtumina.

Kindlustusandja hüvitas hagejale kahe tsiviilasja peale kokku kahju 62 972 euro

ulatuses. Hageja ei ole kohtutäituri ja kindlustusandja vahel sõlmitud kindlustuslepingu

pooleks. Hageja on teinud endast oleneva, et kindlustusandjalt hüvitist saada ja

kindlustusandja on talle välja maksnud maksimaalse hüvitise ühe kindlustusjuhtumi

kohta. Kostja I ei ole põhjendanud, miks peaks kohtutäituri poolt väljamakse

viivitamisega tekitatud kahju loetama kaheks, mitte üheks kindlustusjuhtumiks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

71. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

72. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb

uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

73. Ringkonnakohus jaotab nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

74. Hageja nõue kuulub rahuldamisele 187 546,03 euro ulatuses ja jääb rahuldamata

41 830,69 euro ulatuses. Hageja nõue rahuldatakse 82 % ulatuses ja jääb rahuldamata

18 % ulatuses. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud 82 % ulatuses solidaarselt kostjate ja 18 % ulatuses hageja kanda.

75. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)