4-21-4159/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsembril 2021. a Tartu kohtumajas

Väärteoasja number 4-21-4159 Kohtukoosseis Sekretär Kohtunik Peet Teidearu Heli Eilonen Väärteoasi

Kaevatava otsuse teinud asutus

P.F kaebus PPA Lõuna prefektuuri 14.10.2021 otsusele väärteoasjas nr 2780,21,009128

PPA Lõuna prefektuur (asukoht: Tartu, Riia 132), esindaja kaebemenetluses: vanemväärteomenetleja Cristel Jakobson Menetlusalune isik/kaebuse esitaja

Kaitsja P.F isikukood: XXX; elukoht: XXX, e- post: XXX

vandeadvokaat Rait Sarjas (Advokaadibüroo Küllike Namm, asukoht: Raekoja plats 20, Tartu, e-post: rait.sarjas@namm.ee

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 1, § 133, § 155, § 156, KrMS § 180 lg 1, kohus

Otsustas:

Jätta P.F-i kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta menetlusaluse isiku P.F-i kanda.

Asjas olev CD plaat /andmekandja/ menetluse numbriga 278021009128 tõendina jätta asja materjalide juurde. Edastada käesolev kohtuotsus P.F-ile, kaitsjale ning PPA Lõuna prefektuurile.

Edasikaebe kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama

Tartu Maakohtule seitsme (7) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, s.o alates 22.12.2021.

Kui üks kohtumenetluse pool on ettenähtud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata oma soovist kasutada kassatsiooniõigust, siis jõustub kohtuotsus lõpposana.

2

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal /PPA Lõuna prefektuuril/ või tema advokaadist esindajal. Kassatsiooniõiguse kasutamise korral - kassatsiooniteate esitamisel - on kohtuotsus tervikuna Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantseleis kättesaadav 11. jaanuaril 2021.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kolmekümne (30) päeva jooksul alates tervikotsuse avalikult tervikuna teatavakstegemisest.

Kaevatava otsuse sisu

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna väärteomenetleja

14.10.2021 otsusega väärteoasjas nr 2780,21,009128 on P.F-i karistatud liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 240 eurot. P.F-i on karistatud selle eest, et tema 15.08.2021 kell 16.03 Tartu maakonnas XXX vallas XXX

alevikus XXX-XXX-XXX teel, XXX ristmiku juures, osales liiklusõnnetuses, kus P.F

, juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg nr XXX, sooritas möödasõitu, eiras

kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid, möödus ohutussaarest vasakult poolt ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret sooritava sõiduautoga Audi A3 reg nr XXX, mida juhtis K.P. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas P.F liiklusõnnetuse, mille käigus tekitati varaline kahju sõiduauto Audi A3 omanikule K.P-le sõiduki vasakpoolse külje kahjustamise

näol. Eelnevaga rikkus menetlusalune isik LS § 16 lg 2 ning majandus- ja

kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele (määrus nr 12) § 13 lg 1 p 2 nõudeid. Kaebaja nõue ja põhjendused P.F esitas kaitsja vahendusel 29.10.2021 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri väärteomenetleja 14.10.2021 otsuse peale kaebuse, milles palub kaevatava otsuse tühistada ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetada,

kuna väärteo toimepanemine ei ole tõendatud ja saabunud tagajärg ei ole kaebuse esitajale normatiivselt omistatav, ning jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Menetlusalune isik

juhtis 15.08.2021 kella 16.03 paiku Tartu maakonnas XXX-XXX-XXX teel XXX bussipeatuse juures mootorsõidukit Volvo. Sellel teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h. P.F sõitis autode rivis, mis koosnes umbes 4-5 autost, mille ees sõitis aeglasem

sõiduk (kombain) kiirusega umbes 25-30 km/h. P.F, kes oli enne möödasõidu alustamist veendunud selle ohutuses (sõidurada, millest kaebuse esitaja möödasõitu alustas, oli piisavas ulatuses vaba; möödasõit ei ohustanud ega takistanud teisi liiklejaid; ükski tema järel

sõitva sõiduki juht ei olnud alustanud möödasõitu; samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht

polnud andnud märku vasakpöördeks; sõiduki suhteline kiirus, millest möödasõitu alustati, võimaldas sellest mööda sõita ning P.F-i hinnangul oli tal vajadusel võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse), alustas autode

rivist möödasõitu, möödudes nendest vasakult poolt. Samal ajal alustas mõnevõrra eespool möödasõitu ka P.F-i juhitud auto ees pärisuunal liikuv sõiduk. Mõlemad sõidukid

sooritasid möödasõitu vastassuunavööndi kaudu. Kui aga P.F märkas enne möödasõidu lõpetamist ees ohutussaart, soovis ta möödasõitu katkestada ning enne ohutussaart

enda sõidurajale tagasi reastuda. Kavatsusest tagasi pärisuunavööndisse reastuda andis

menetlusalune isik märku nii suunamärguande kui ka pidurdamisega. Kombaini taga pärisuunal sõitvad autod aga ei võimaldanud tagasireastumist, rikkudes sellega LS § 46 lg-t 4

ja § 53 lg-t 3. P.F ei saanud ette näha, et teised juhid rikuvad liiklusnõudeid ega

võimalda temal pärisuunavööndisse tagasi reastuda. Menetlusalune isik, olles vaid loetud meetrid enne ohutussaart, valis antud olukorras võimalikult ohutuma variandi ning otsustas järgneda tema ees sõitvale ja möödasõitu sooritavale sõidukile ning lõpetada möödasõit

3 ohutussaare järel tagasi reastudes. Vahetult ohutussaarest möödumisel sooritas kombaini taga autode rivis pärisuunal liikunud sõidukit Audi A3 juhtinud K. P. vasakpöörde, milline lõppes kaebuse esitaja ja K. P.i juhitud sõidukite kokkupõrkega. P.F-i juhitud sõiduki kiirus

oli vasakpööret sooritavat autot märgates umbes 50 km/h, kuna ta oli kiirust vähendanud,

eesmärgiga tagasi pärisuunavööndisse reastuda, kuid pidurdamisel ei õnnestunud sõidukit täielikult peatada. Menetlusalust isikut ei ole võimalik süüdi mõista ja karistada LS § 16 lg 2 nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätte väidetav rikkumine on kaebuse esitajale arusaamatu ning täies ulatuses

tõendamata. P.F-ile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, mistõttu tuleb

kontrollida, kas menetlusaluse isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille korral saab

isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. Lisaks teo ja tagajärje

tuvastamisele tuleb kindlaks teha ka põhjuslik seos nende vahel. Kaebuse esitaja leiab, et

kohustusmärgi 421 eiramine ei põhjustanud liiklusõnnetust, vaid selle põhjustas K. P.i käitumine, mis seisnes selles, et K. P. sooritas vasakpööret selle ohutuses veendumata. Kuigi

menetlusalune isik ei nõustu, et tema teo ja saabunud tagajärje vahel on naturalistlik

kausaalsus, siis isegi selle võimalikul esinemisel tuleb veel kindlaks teha, kas saabunud

tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. P.F tegi kõik endast oleneva ja mõistlikult eeldatava,

vältimaks olukorda, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. P.F alustas möödasõitu, veendudes, et möödasõit on ohutu, s.o vastab

kõigile LS § 51 lg 3 sätestatud nõutele, ning ei rikkunud LS §-s 52 sätestatud möödasõidukeeldu. Takistuse (ohutussaar) olemasolu ilmnes P.F-ile möödasõidu ajal ning ka siis tegi menetlusalune isik kõik endast oleneva, et möödasõit esimesel võimalusel ohutult lõpetada. Lähtudes usaldusprintsiibist, ei pidanud P.F ette nägema, et mõni kaasliikleja liiklusnõudeid rikub. K. P. sooritas vasakpööret, rikkudes LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid, s.o ei veendunud enne manöövri alustamist selles, et see on ohutu ega takista

või ohusta teisi liiklejaid ega andnud teed vasakule pöörates temast möödasõidul olevatele juhtidele. K. P. võis ka suunamärguannet LS § 39 lg 1 mõttes anda vähem kui kolm sekundit enne manöövri sooritamist. K. P. enda sõnul kontrollis enne manöövri sooritamist ega vastassuunast sõidukeid tule ning ei vaadanud külje-, tahavaatepeeglisse või läbi akna, kuigi temast oli juba enne kokkupõrget üks

sõiduk ehmatust tekitavalt möödunud, jättes sellega veendumata sooritatava manöövri ohutuses. Kuivõrd K. P.i käitumises on tuvastatud LS-i nõuete rikkumised, siis ei ole saabunud

tagajärje, s.o varalise kahju põhjustamine K.P-le võimalik P.F-ile normatiivselt omistada, sest kahju kandnud isik ohustas LS-is sätestatud kohustuse rikkumisega kahjustatud

õigushüve. Kui väärteomenetlust ei lõpetata VTMS § 29 sätestatud asjaoludel, on tegemist VTMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb 18.11.2021 seisukohas kaebusele vastu ja leiab, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja 14.10.2021 üldmenetluse otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja arvates on kaevatav otsus õiguspärane, tugineb kogutud tõenditele ja menetluses puuduvad kõrvaldamata kahtlused. P.F ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses ning rikkudes nii möödasõidu reegleid kui ka keelavaid teekattemärgiseid, oli üheks avarii põhjustajaks. Liikluskorraldusvahendite eiramine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse

tekkimisega. Menetlusalune isik hindas valesti sõiduteel asetseva ohutussaare kaugust ning aega ja vahemaad ohutuks möödasõiduks mitmest sõidukist. Seetõttu tekkis olukord, mil P.F

põikas ohutussaarest mööda keelatud suunas. Sellega tekitas menetlusalune isik ülimalt ohtliku situatsiooni, mis oleks võinud traagiliselt lõppeda. Korraga neljast sõidukist möödasõidu sooritamine on ohtlik manööver. Tagasireastumine oleks pidanud toimuma enne

4

ohutussaart ja keelavat teekattemärgist. Kohtuväline menetleja on liiklusõnnetuse põhjustamisel märkinud ära mõlema osapoole süü. 70 km/h kiirusepiiranguga asulasisesel alal

oleks juht võinud tajuda ennetavalt ohtu, sh ohutussaare, ülekäiguradade ja ristmike

võimalikku olemasolu. Pidevjoonest, kaldega pidevjoonest ja ohutussaarest möödasõit on keelatud. Möödasõit tuleb LS § 51 lg 4 kohaselt ohu ilmnedes katkestada. Menetlusalune isik

aga otsustas möödasõitu katkestamise asemel jätkata ning see päädis avariiga. Määratud karistus on asjakohane ning proportsionaalne. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses ( ), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine tähendab muu hulgas maakohtu

kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema

otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja

selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et

otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja

vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 7 koos

edasiste viidetega). Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis VTMS §-s 108 nimetatud küsimustes.

P.F-ile on 14.09.2021 koostatud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri väärteomenetleja poolt väärteoprotokoll väärteoasjas nr 2780,21,009128 selles, et 15.08.2021 kell 16.03 juhtus liiklusõnnetus Tartu maakonnas XXX-XXX-XXX teel, XXX bussipeatuse juures, kus P.F, juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg nr XXX, sooritas möödasõitu, eiras kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid, möödus ohutussaarest vasakult poolt ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret sooritava sõiduautoga Audi A3 reg nr XXX, mida juhtis K. P.. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas P.F liiklusõnnetuse, mille käigus tekitati varaline kahju sõiduauto Audi A3 omanikule K. P-le sõiduki vasakpoolse külje kahjustamise näol. P.F-ile heidetakse ette LS § 16 lg 2 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele § 13 lg 2 p 2 (määrus nr 12) nõuete rikkumist. P.F-i poolt toime pandud väärtegu on kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et P.F-ile on väärteoprotokollis ette heidetud muuhulgas määruse nr 12 § 13 lg 2 p 2 nõuete rikkumist. Kohtu arvates on tegemist

kohtuvälise menetleja ilmselge eksimusega õigusaktile viitamisel, mida on kinnitanud

kohtuväline menetleja ka vastuses kaebusele, sest nimetatud määruse vastavas paragrahvis

sellist punkti ei ole. Väärteoprotokollist ja kaevatava otsuse väärteokirjeldusest ning kohtuvälise menetleja otsuse sisust tuleneb, et kohtuväline menetleja on siiski silmas pidanud

LS § 16 lg 2 sisustamisel määruse nr 12 § 13 lg 1 p-i 2. Kuigi väärteoprotokollis toodud

õiguslikus hinnangus esineb ebatäpsus, siis ei muuda see väärteoprotokolli ja otsuses kajastatud teokirjelduse sisu arusaamatuks. Kohtuvälise menetleja otsuses on ka ekslik viide valele lõikele ja punktile parandatud. Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli faktilise teokirjeldusega, mitte sellele kohtuvälise menetleja poolt antud õigusliku hinnanguga (vt nt RKKKo 4-16-9132, p 13 koos edasiste viidetega). VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus

muuhulgas tegema kindlaks, kas arutuse all olev tegu on väärtegu ning kas see on õigesti

kvalifitseeritud. Kohtu poolne õiguslik hinnang aga ei tohi raskendada menetlusaluse isiku olukorda (vt nt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7 koos edasiste viidetega). Väärteoprotokollist nähtub

selgelt, et P.F-ile heidetakse ette liiklusmärgi nõuete mittejärgimist. Seega

5 kohtuvälise menetleja eksimus väärteoprotokollis õigusaktile viitamisel, mis on parandamist

leidnud kohtuvälise menetleja otsuses ja ka üle kontrollitud kohtu poolt, ei muuda

menetlusaluse isiku olukorda raskemaks ega riku menetlusaluse isiku kaitseõigust. Nii kohtuvälise kui ka kohtumenetluse käigus on menetlusalune isik ja kaitsja saanud avaldada arvamust, mis põhjusel menetlusalune isik ei saanud liiklusmärgi nõudeid täita ning miks see võib olla vabandatav. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et 15.08.2021 kella 16.03 paiku toimus Tartu maakonnas XXX vallas XXX alevikus XXX-XXX-XXX teel XXX bussipeatuse läheduses asuval XXX

ristmikul liiklusõnnetus, s.o kokkupõrge sõiduauto Volvo S60 reg-nr-ga XXX ja sõiduauto Audi A3 reg-nr-ga XXX vahel, mille tulemusena said mõlemad sõidukid tehnilisi vigastusi ja

sõidukite omanikud varalist kahju. 15.08.2021 sündmuskoha vaatlusprotokollist koos liiklusõnnetuse aktiga nähtub, et liiklusõnnetus leidis aset Tartu maakonnas XXX vallas XXX- XXX-XXX ja XXX tänava ristmikul sõiduautode Audi A3 reg-nr-ga XXX ja Volvo S60 reg- nr-ga XXX vahel. Nimetatud sõidukid on tuvastatavad ka sündmuskoha vaatlusprotokollile

lisatud fototabelist, kus on näha sõidukite asukoht ja nendel olevad vigastused pärast

liiklusõnnetuse toimumist. Asjaolu, et sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod kajastavad liiklusõnnetuse järgset olukorda ning sõidukeid pärast õnnetuse toimumist keegi ei

liigutanud, ei ole kohtuistungil eitanud ka menetlusalune isik ning tunnistaja K.P. Menetlusaluse isiku ning tunnistaja K.P-i ütluste kohaselt juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit Volvo S60 reg-nr-ga XXX P.F ja sõidukit Audi A3 reg-nr-ga XXX K. P.

Vaidlus on aga käesoleval juhul selles, kes on aset leidnud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kohtuistungil andsid menetlusalune isik P.F ja tunnistaja K. P. järgmisi ütluseid.

P.F seda teed esimest korda ei sõitnud – ta sõidab sellel teel kord 2 kuu tagant.

Menetlusalune isik ei mäletanud, et kokkupõrke kohas asub ohutussaar. Sellel teel oli kiirusepiirang 70 km/h. Enne möödasõidu alustamist oli P.F-i juhitava sõiduki ees 4 sõidukit, s.o kombain ja sõiduautod. Menetlusaluse isiku juhitava sõiduki taga teisi sõidukeid ei olnud – tema sõiduk oli viimane, s.o viies auto ning koos kombainiga oli üksteise järel kokku 6 sõidukit. Kombaini kiirus oli umbes 25-30 km/h ning selle ees autosid ei olnud. Möödasõidu alustamisel nägi P.F, et ees olev vastassuund on pikalt, vähemalt 500 m ulatuses vaba – ees sõitev kombain vaatevälja ette ei takistanud, sest kurv oli palju kaugemal ning kurvini oli näha, et tee oli vaba. Enne möödasõitu oli P.F kolonnis sõitnud umbes 0,5 – 1 kilomeetrit ning möödasõidu mõtte tekkimise ja teostamise vahele jäi aega. Menetlusalune isik

alustas möödasõitu sealt, kus oli 70 ala märk. Möödasõidu alustamisel oli maas näha ka eraldusriba, kuid eespool ohutussaart näha ei olnud. Samas oli näha mingit väiksemat posti.

Kaugemal asuvat kohustusmärki ja selle ees olevat eraldusriba P.F möödasõidu alustamisel ei näinud, kuid nägi neid ja ohutussaart möödasõidu kestel 150 meetri pealt, s.o lähemale jõudes ning soovis siis tagasi reastuda. Kui menetlusalune isik alustas möödasõitu, siis samal ajahetkel alustas tema ees liikuv sõiduk samuti möödasõitu ning sõitis möödasõidu ajal menetlusaluse isiku juhitava sõiduki ees vastassuunavööndis. Enne möödasõidu alustamist vaatas P.F spidomeetrit – kiirus oli umbes 25-40 km/h, nägi ette vaadates, et tee oli pikalt vaba, vaatas taha, vaatas uuesti ette, pani suunatule sisse, hoidis suunda üle 3 sekundi sees ja siis hakkas möödasõitu sooritama. Menetlusalune isik oli enne möödasõitu alustamist

kalkuleerinud, et saaks seda ohutult teha. Eraldusriba nägemisel möödasõidu ajal pani P.F

suuna sisse, sest tahtis tagasi reastuda pärisuunavööndisse. Seejärel vaatas

tahavaatepeeglisse ning taga autot ei olnud. Pärisuunavööndis asuvatest sõidukitest oli ta jõudnud mööda sõita umbes 1,5 autopikkust. Siis pidurdas hoo maha, kuid pärisuunavööndis tunnistaja K. P-i sõiduki taga olevad 2 autot ei lasknud neile ette reastuda. Suund oli pikalt sees. Kuna P.F tagasi reastuda ei lastud, siis menetlusalune isik vaatas kiirust – pidurdamisel oleks ta jäänud kõrvuti ohutussaarega, mis on postidega ehk tal ei oleks olnud

6

võimalik tagasi minna. Seetõttu otsustas menetlusalune isik möödasõidu teisel pool ohutussaart lõpetada. Vastasel korral oleks ta jäänud ohutussaarega kohakuti. P.F ja tema ees möödasõitu teinud esimese sõiduki vahe tunnistaja K. P-i sõidukist möödumise hetkel

oli umbes 30-40 m. Seda, et Audi hakkab vasakpööret sooritama, menetlusalune isik

möödasõidu ajal ei näinud. Tema sõnul Audi tuli kohe ja pööras. K. P-i juhitava sõiduki pidurdamist esimese sõiduki möödudes menetlusalune isik ei näinud. Kokkupõrke hetkel oli P.F-i juhitava sõiduki kiirus umbes 10-15 km/h. Möödasõidu vältel aga oli muutuv kiirus, kuna ta üritas tagasi reastuda. Kohe kui menetlusalune isik nägi Audi pööramist, hakkas ta pidurdama ning siis vaatas, kuhu saab auto suunata – äkki vasakule ristmikule. Ristmikul oli stopp-märgi taga auto ning vastassuunas oli auto ees ja rohelisel alal kallak. Tunnistaja K. P-i sõnul sõidab ta seda teed sageli. Liiklusõnnetuse toimumise päeval sõitis tema ees ainult kombain, mille kiirus võis olla umbes 30-40 km/h. Selle taga sõitis 3 autot koos tunnistaja juhitava autoga. Enne vasakpööret pani K. P. suuna sisse ja siis vaatas peeglisse, kuid pöörde peal peeglisse enam ei vaadanud. Pöörama hakkamisel peeglisse vaadates oli tee

pöördeks vaba. Enne pööret K. P. pidurdas hoo maha, sest 40-ga ta maanteelt keerama ei hakka. Tunnistaja ei osanud öelda, palju võis olla ajavahe peeglisse vaatamise ja pööramise

vahel. Tunnistaja autojuhina sel korral ei pidanud vajalikuks pöördele asumisel korra veel tagasi peeglisse vaadata, sest ta ei eeldanud, et keegi teeb sellisel kohal möödasõitu. Juhipoolse

ukse peeglisse, millest näeb kõrvale vasakule aga tunnistaja vaatas ning sel hetkel midagi peeglist ei näinud. Suunatule sisse lülitamisest pöörde alustamiseni võis olla 15-20 sekundit

või rohkem - suunatule lülitas tunnistaja sisse praktiliselt enne ohutussaart, et anda reastumiseks märku, seal on ka väike tasku. Enne vasakpöörde sooritamist oli K. P-i juhitava

sõiduki kiirus umbes 40 km/h, sest kombain kiiremini ei sõitnud. Vahemaa ohutussaarest ristmikuni võis olla 50-100 meetrit. Pöörde kohal on pidevad jooned ja ohutussaar. Sõiduk, mis soovis möödasõitu teha, asus ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis. Signaali või

tuledega ta kuidagi märku ei andnud ning ilmus tunnistaja jaoks välja väga äkitselt. Möödasõitu sooritas menetlusaluse isiku auto teisena, sest enne sõitis mööda veel üks auto – 2

autot möödusid vastassuunavööndis tunnistaja juhitavast ja vasakpöördel olevast autost üksteise sabas korraga. Esimese sõiduki möödumisel K. P. ehmatas ning ehmatusest vajutas

pidurit. Sekundi murdosa möödudes tuli teine auto. Tunnistaja ei osanud muud teha, kui pidurdada. Kokkupõrke hetkel oli K. P. oma sõidukiga juba vasakpööret sooritamas – oli nagu

tee peal risti ja paiknes telgjoone suhtes vasakul, s.o seal, kus on vasakpöörde koht. Peale

esimese sõiduki möödumist jätkas tunnistaja oma sõidukiga manöövrit, sest ei teadnud, et esimese sõiduki taga on ka teine sõiduk. Pöörde sooritamisel ta täielikult sõidukit seisma ei jätnud. Risti teel ei oleks ta ka tavaatepeeglist ega külgpeeglist enam sõidukeid näinud. P.F-i sõiduki tulemist nägi tunnistaja vahetult enne kokkupõrget juhipoolsest aknast. K. P. märkas veel, et esimese möödunud sõiduki trajektoor tema sõidukist mööda sõites muutus – see sõiduk läks nii palju tee äärde, kui sai ja ta lipsas läbi. Kokkupõrke hetkel oli K. P-i juhitava sõiduki kiirus umbes 10 km/h.

Kohus märgib siinkohal, et nii menetlusaluse isiku P.F-i kui ka tunnistaja K. P-i kohtuistungil antud ütlused oma sisult riimuvad nende kohtueelses menetluses antud ütlustega.

Kuna nii menetlusalune isik kui ka tunnistaja on kohtuistungil andnud ütluseid, siis kohus kohtuotsuse koostamisel enam kohtueelses menetluses antud ütlustele ei tugine, kuigi luges

need kohtuistungil avaldatuks. Kohtumenetluses antud ütluste ühtimine kohtueelses menetluses antud ütlustega aga viitab sellele, et nii menetlusalune isik P.F kui ka tunnistaja K. P. rääkisid kohtuistungil just seda tõde, mida nad enda vaatepunktist vahetult enne liiklusõnnetust, selle ajal ja järel tajusid ning ütluste andmise ajal mäletasid. Seega on nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütluste tõendiväärtus kohtu arvates samasuguse kaaluga ja mõlema isiku ütlused on usaldusväärsed.

7 Nagu kohus juba eespool sedastas, siis vaidlust ei ole liiklusõnnetuse toimumise ajas, kohas ning liiklusõnnetuses osalenud sõidukite ja juhtide osas. Samuti ei ole tegelikult vaidlust selle

üle, milliseid juhtimisvõtteid ja –manöövreid P.F ning K.P. vahetult enne

liiklusõnnetusse sattumist kasutasid. Seega näiteks asjaolu, kas K. P. enne vasakpööret ka tegelikult suunatuld näitas (K. P-i sõnul näitas, P.F seda aga enda sõnul ei märganud),

ei oma hetkel tähtsust. Käesolevalt on vaidlus sisuliselt selles, kas menetlusalune isik P.F on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, sh kas tema teo ja tekkinud tagajärje, s.o liiklusõnnetuse vahel esineb põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse kui ka normatiivse ehk objektiivse omistamise mõttes ning kas menetlusalust isikut on karistatud õiguspäraselt. Menetlusaluse isiku P.F ja tunnistaja K. P-i kohtuistungil antud ütlustest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist ja liiklusõnnetuse aktist kogumis saab järeldada järgmist.

15.08.2021 ajavahemikus kella 15.00 - 16.00 sõitsid Tartu Maakonnas XXX vallas XXX-

XXX-XXX teel suunaga XXX ristmik samas sõidusuunas muuhulgas P.F-i poolt juhitud sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX ja K. P-i poolt juhitud sõiduk Audi A3 reg-nr-ga

XXX. Teel oli sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt lubatud kiiruseks 70 km/h. Menetlusaluse isiku ja K. P-i ütlustest nähtuvalt sõitsid nende juhitavad sõidukid vahetult enne

P.F poolt möödasõidu alustamist ja liiklusõnnetuse asetleidmist üksteise järel kolonnis, mille ees sõitis kombain ning selle taga 4-5 sõiduautot. Kuigi P.F-i ja K. P. ütlused osas, mitu sõidukit kombaini taga tegelikult sõitis, arvuliselt lahknevad (P.F-i sõnul 5 sõidukit, K. P-i sõnul 3 sõidukit), siis kohtu arvates kombaini taga sõitnud autode arv käesoleva asja vaidlusküsimuse lahendamisel iseenesest oluline pole. Küll aga riimuvad menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused selles, et kombaini järel sõitis järjekorras eespool K. P-i juhitud sõiduk Audi A3 reg-nr-ga XXX ja temast mõni auto tagapool P.F-i juhitud

sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX. Menetlusaluse isiku P.F-i sõnul oli tema auto järjekorras viimane. P.F-i sõnul sõidab ta seda teed mööda paar korda kuus, K. P. enda sõnul aga sageli. Menetlusalune isik ei mäletanud, et kokkupõrke kohas asub ohutussaar. P.F-i ja K. P. kinnitusel oli kõige ees sõitva kombaini kiiruseks umbes 25-40 km/h. Menetlusaluse isiku ja

tunnistaja sõnul kombaini ees rohkem sõidukeid ei olnud. P.F-i kinnitusel sõideti kolonnis umbes 0,5 - 1 km, kui ta enne möödasõidu alustamist 70 ala märgi juures veendus, et ees olev vastassuund on pikalt, vähemalt 500 m ulatuses vaba, sh ei olnud näha ohutussaart,

kuigi oli näha mingit väiksemat posti. Enne möödasõidu alustamist vaatas P.F

spidomeetrit, nägi ette vaadates, et tee oli pikalt vaba, vaatas taha, vaatas uuesti ette, pani suunatule sisse, hoidis suunda üle 3 sekundi sees ja siis hakkas möödasõitu sooritama. Kui menetlusalune isik alustas möödasõitu, siis sisuliselt samal ajahetkel alustas tema ees liikuv sõiduk samuti möödasõitu ning sõitis möödasõidu ajal menetlusaluse isiku juhitava sõiduki ees

vastassuunavööndis. Möödasõidu sooritamisel menetlusaluse isiku juhitava auto taga teisi sõidukeid ei olnud. Kohustusmärgi ja selle ees asuva eraldusriba nägemisel möödasõidu ajal pani P.F suuna sisse, sest tahtis tagasi pärisuunavööndisse reastuda. Menetlusalune isik küll pidurdas hoo maha ja suund oli sõidukil pikalt sees, kuid kombaini taga olevad autod ei lasknud tal nende ette reastuda. Kuna P.F tagasi reastuda ei lastud, siis kõiki

asjaolusid (kiirus, võimalik asukoht seisma jäämisel, vastassuund) arvestades otsustas

menetlusalune isik möödasõidu teisel pool ohutussaart lõpetada. Seda, et pärisuunavööndis sõitev Audi hakkab pidurdama ja vasakpööret sooritama, menetlusalune isik möödasõidu ajal ei näinud.

Sel hetkel, kui P.F sooritas oma sõidukiga möödasõitu ja lähenes ohutussaarele,

soovis sõiduki Audi A3 juht K.P. XXX-XXX-XXX tugimaantee ja XXX tänava ristmikul pöörata vasakule. K. P. kinnitas, et pani enne vasakpööret suuna sisse ja siis vaatas peeglisse ning sellel hetkel oli tee pööramiseks vaba. Pöörde ajal aga tunnistaja enda sõnul peeglisse ei vaadanud

, sest ta ei pidanud autojuhina

sel korral

vajalikuks pöördele asumisel korra veel

8

tagasi peeglisse vaadata - ta ei eeldanud, et keegi teeb sellisel kohal möödasõitu. Küll aga vaatas K. P. juhipoolse ukse peeglisse, millest näeb kõrvale vasakule, kuid sel hetkel tunnistaja midagi peeglist ei näinud. Enne pöörde sooritamist K. P. pidurdas hoo maha. Suunatule lülitas K. P. sisse praktiliselt enne ohutussaart, et anda reastumiseks märku ning seal on pööramiseks ka väike tasku. Pöörde kohal on pidevad jooned ja ohutussaar. Sõiduk, mis soovis möödasõitu

teha, asus ohutussaarest vasakul pool, vastassuunavööndis. Möödasõitu sooritas see auto,

millega oli kokkupõrge, teisena, sest enne sõitis mööda veel üks auto – 2 autot möödusid vastassuunavööndis tunnistaja juhitavast ja vasakpöördel olevast autost üksteise järel korraga. Esimese sõiduki möödumisel K. P. ehmatas ning ehmatusest vajutas pidurit. Sekundi murdosa möödudes tuli teine auto. Tunnistaja ei osanud muud teha, kui pidurdada. Kokkupõrke hetkel oli K. P. oma sõidukiga juba vasakpööret sooritamas – ta oli nagu tee peal risti ja paiknes telgjoone suhtes vasakul, s.o seal, kus on vasakpöörde koht. Peale esimese sõiduki möödumist jätkas tunnistaja oma sõidukiga manöövrit, sest ei teadnud, et esimese sõiduki taga on ka teine sõiduk. Pöörde sooritamisel ta täielikult sõidukit seisma ei jätnud. Menetlusaluse isiku sõiduki tulemist nägi tunnistaja vahetult enne kokkupõrget juhipoolsest aknast.

Menetlusaluse isiku ja tunnistaja K.P-i ütlused on kattuvad seega ka asjaolus, et sõidukite kokkupõrge toimus hetkel, kui P.F-i juhitud sõiduk oli XXX-XXX-XXX maanteel XXX tänava ristmiku läheduses ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis möödasõidul ning K.P-i juhitud sõiduk soovis pöörata XXX-XXX-XXX maantee pööramistaskust vasakule XXX tänavasse. Liiklusõnnetuse akti ja sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelite kohaselt sai kokkupõrke tulemusena sõiduautol Volvo S60 kahjustada parempoolne esitiib ning sõidukil Audi A3 juhipoolne esitiib ja uksed. Sõidukitel tekkinud vigastuste asukoht annab samuti alust

järeldusele, et liiklusõnnetus toimus menetlusaluse isiku ja tunnistaja kirjeldatud liiklussituatsioonis. Sõidukite tehniliste vigastuste näol on mõlema auto omanikele tekkinud varaline kahju. Volvo

S60 omanik liiklusõnnetuse akti kohaselt on P.F ja Audi A3 omanik K.P. Kohus märgib ka ära, et varalise kahju täpse suuruse kindlaksmääramine ei ole käesoleva menetluse esemeks, kuna kahju hüvitatakse tsiviilmenetluses (sh kindlustusmenetluses). Riigikohus on asunud seisukohale, et ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-85-12, p 8.2 koos edasiste viidetega). Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on

üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist

situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn

kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku

vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata

teiste õnnetuses osalejate vastutusest (RKKKo 3-1-1-95-11, p 9 koos edasiste viidetega). Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas P.F vastutab vahetult talle väärteoprotokollis ette heidetud teo eest.

LS § 223 lg 1 puhul on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, sest liiklusnõudeid rikutakse ja nendega seotud tagajärjed saabuvad tavapäraselt ettevaatamatu käitumise tagajärjel. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ka selle tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus

tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Samuti on vaja tuvastada objektiivne

hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri

ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka

hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud

9 objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKo 3-1-1-136- 05, p 9 koos edasiste viidetega). P.F-ile on ette heidetud LS § 16 lg 2 nõuete rikkumist, sisustades seda määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 rikkumisega, s.o kohustusmärgi 421 „Ümberpõike suund” mittejärgimisega. LS § 16 lg 2 sätestab, et liikleja peab juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija

ja riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku muud liiklusalast korraldust,

liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. Määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 kohaselt märgid 421 kuni 423 „Ümberpõike

suund” kohustavad ohutussaarest või muust takistusest ümber põikama märgil osutatud suunas.

Vaidlust ei ole selles, et P.F-i juhitud sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX paiknes 15.08.2021 ajavahemikus kella 15.00 – 16.00 vahetult enne kokkupõrget sõidukiga Audi A3

reg-nr-ga XXX XXX-XXX-XXX tugimaantee ja XXX tänava ristmiku läheduses ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotodelt on tuvastatav, et suunaga Tartust XXX poole on enne vasakpöörde võimalust XXX tänavale tugimaanteed ületav reguleerimata ülekäigukoht, enne mida on kohustusmärk 421 suunaga paremale. Umbes 40 meetrit enne kohustusmärki algab teekattemärgistus 915,

mis omakorda koos 3 meetri laiuse ülekäigukoha ja kahe ohutussaarega kulgeb 65 meetri pikkuselt kuni vasakpöördeks sobiva 12,4 meetri pikkuse teekattemärgistuse 923a alguseni. Eelnevale tuginedes rikkus P.F, paiknedes möödasõidul vasakul pool ohutussaart, LS

§ 16 lg 2 sätestatud kohustust juhinduda liikluskorraldusvahendi 421 nõudest mööduda ohutussaarest paremalt poolt. Eelnev tähendab, et objektiivselt leidis aset liiklusnõuete oluline rikkumine. Samuti esines P.F liiklusnõuete rikkumise osas tahtlus, kuna ta tegi enda

sõnul teadlikult kalkuleeritud otsuse, arvestades ümbritsevat liiklussituatsiooni, mööduda ohutussaarest vasakult poolt ja reastuda pärisuunavööndisse tagasi pärast ohutussaart. Edasi tuleb vastata küsimusele, kas P.F-i juhitava sõiduki paiknemine vasakul pool ohutussaart vahetult enne liiklusõnnetuse asetleidmist oli õigusvastane. Kõne alla võiks tulla eelkõige hädaseisund, sest menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt ei lasknud pärisuunavööndis liikuvad sõidukid tema sõidukil nende ette tagasi reastuda, kuigi P.F-i sõidukil põles

pikemat aega suunatuli ning toimus kiiruse vähendamine. Kohtu hinnangul hädaseisundiga käesoleval hetkel siiski tegemist ei olnud. Nimelt P.F-i ütlustest nähtub selgelt, et ka

tagasireastumise soovi ajal oli maantee vastassuunavööndis pikemas ulatuses vaba, st vastutulevaid sõidukeid ei olnud ning seetõttu oli ka menetlusalusel isikul võimalik vastu võtta otsus sõita ohutussaarest mööda vasakult poolt ja reastuda tagasi pärast ohutussaart. Kui P.F-ile oleksid vastu sõitnud sõidukid, s.o oleks ilmnenud hädaoht, siis ilmselgelt sellist võimalust kõne alla ei oleks tulnud. Eelnevale tuginedes puudus P.F-i möödasõitu tehes mis tahes vahetu või vahetult eesseisev oht õigushüvedele KarS § 29 tähenduses. Samuti ei esinenud kohtu hinnangul eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes, sest P.F oli võimalik kogutud tõenditest tulenevalt aegsasti möödasõit katkestada ning tagasi reastuda enne ohutussaart näiteks pärast tema kõrval sõitnud autode möödumist

nende taha. Kiirused selliseks manöövriks olid piisavalt väikesed ning ka vastassuunast ei tulnud vastu sõidukeid, samuti ei olnud kombaini taga pärisuunas sõitmas üle nelja auto. Seega ei olnud kohustusmärgiga seatud liiklusnõude rikkumine õigustatud (vt analoogselt RKKKo 3-1-1-77-14, p 10). Järgmisena on oluline tuvastada, kas P.F-i juhitud sõiduki möödasõidu ja aset leidnud liiklusõnnetuse vahel esineb põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse kui ka normatiivse omistamise raames (vt nt RKKKo 1-19-4422, p 11-13 koos edasiste viidetega). Nagu kohus juba eespool on tuvastanud, siis liiklusõnnetuse momendil paiknes P.F-i juhitav sõiduk vasakul pool ohutussaart vastassuunavööndis. Kui nimetatud sõiduk ei oleks

10 vasakul pool ohutussaart paiknenud, ei oleks aset leidnud ka liiklusõnnetust. Järelikult on P.F-i tegevuse ja tekkinud tagajärje vahel põhjuslik seos ekvivalentsusteooria ( ) mõttes olemas.

Kohtu hinnangul saab tekkinud tagajärge P.F-ile ka normatiivselt ehk õiguslikult

omistada. Ka saab P.F-ile käesoleval juhul heita ette hoolsuskohustuse rikkumist. Kuigi P.F enda kinnitusel enne möödasõidu alustamist veendus manöövri ohutuses,

siis vaatamata sellele tekkis möödasõidu ajal liiklusohtlik olukord (möödasõitu keelava

teekattemärgise ja ohutussaare ilmnemine, tagasireastumise võimatus, sõitmine

vastassuunavööndis), mida menetlusalune isik paraku enne möödasõidu alustamist ette ei näinud, kuid kohusetundliku liiklejana oleks kohtu hinnangul pidanud nägema, sest möödasõit

toimus 70 km/h alas mitmest aeglaselt liikuvast sõidukist möödudes ning samuti on

menetlusalune isik ka varasemalt sellel teelõigul sõitnud. Kas P.F ka tegelikult mäletas, et möödasõidu trajektooril asub ohutussaar, ei oma käesolevalt kohtu arvates tähtsust, sest LS § 14 lg 2 kohaselt iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. LS § 16 lg 1 kohaselt liikleja peab oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara

või keskkonda. Otsustades aga piirkonnas, kus võisid olla kiirusepiirangu tõttu möödasõidumanöövreid takistavad objektid ja märgistused (asulasisene ala), möödasõidu kasuks, P.F suurendas liiklusõnnetuse ja kahju tekitamise ohtu märkimisväärselt. Ja

seda isegi enam kui K.P. – nimelt K.P. oli manöövri sooritamise hetkel sooritamas

pärisuunavööndi pöördetaskust, s.o lubatud kohast vasakpööret, kuid P.F paiknes oma sõidukiga vastassuunavööndis ohutussaarest vasakul poolt, kus viibimine on igal juhul keelatud. Kui P.F ei oleks möödasõitu teinud, et oleks ka nimetatud oht realiseerunud. Mitte ainult P.F, vaid ka K. P. oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LS nõudeid. Paraku juhtus nii, et nii P.F kui ka K. P.

rikkusid LS nõudeid kumulatiivselt, sh P.F-i juhitava sõiduki poolt tekitatud

ohusituatsioon oli selline, mis oleks võinud kaasa tuua rängad tagajärjed, sest

vastassuunavööndis viibimisel ning ohutussaarest vasakult poolt möödumisel peab juht

arvestama mis tahes kaasnevate tagajärgedega (liiklusõnnetus kas sõiduki või inimesega). Seega saab P.F-ile ette heita LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 hoolsuskohustuse rikkumist, mille tõttu leidis aset LS § 16 lg 2 (ja määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2) nõude rikkumine, ning

saabunud tagajärg on P.F-ile ka normatiivselt omistatav, kuna hoolsuskohustuse

rikkumisel suurenes ja ka realiseerus liiklusõnnetuse tekkimise oht ning sellise ohu suurenemine antud liiklussituatsioonis on keskmisele mõistlikule inimesele ka ettenähtav (vt

RKKKo 1-19-4422, p 13 koos edasiste viidetega, RKKKo 4-18-5832, p 21 koos edasiste viidetega; RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.1 - 11.2 koos edasiste viidetega).

Ohutussaare ja selle ees oleva teekattemärgise märkamisel oleks menetlusalune isik

P.F pidanud esimesel võimalusel LS § 51 lg 4 kohaselt möödasõidu katkestama.

Nimetatud kohustus säilib ka juhil, kes ei osanud takistuse ilmnemist enne möödasõidu

alustamist õigesti hinnata ning kellel ei lasta mingil põhjusel pärisuunavööndisse tagasi

reastuda (välja arvatud ehk reaalse hädaseisundi olukorras). Kuigi P.F-i sõnul

kombaini taga sõitvad autod ei lasknud teda nende ette reastuda vaatamata suunatule pikemaaegsele põlemisele, siis menetlusalusel isikul oleks olnud võimalus vähendada kiirust veelgi enam ja reastuda enne ohutussaart pärisuunavööndis sõitvate sõidukite järele. Nimelt menetlusalune isik on ise kinnitanud, et tema taga sõidukeid ka möödasõidu hetkel ei olnud ning ta märkas ohutussaart 150 meetri pealt, samuti ei tulnud vastassuunast sõidukeid vastu.

Seega oleks P.F saanud oma sõiduki kiiruse miinimumini vähendades ohutult

pärisuunavööndisse tagasi reastuda ja tegemist ei olnud sellise olukorraga, kus oli

möödapääsmatult vajalik mööduda ohutussaarest vasakult poolt vastassuunavööndis ning reastuda tagasi ohutussaarest möödumise järgselt. Ka asjaolu, et menetlusaluse isiku juhitava

11 sõiduki ees sõitev sõiduk möödus ohutussaarest vasakult, ei tähenda, et P.F oleks käitunud õiguspäraselt – ohutussaarest vasakult möödumine on sellele vaatamata õigusvastane. Kokkuvõttes esines kohtu hinnangul P.F-i käitumises liiklusnõuete rikkumine, mis

on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Kui menetlusalune isik oleks olnud piisavalt ettevaatlik ja ettenägelik, st lähtunud LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja 2, § 51 ja § 52 nõuetest, siis ei oleks liiklusõnnetust juhtunud. LS § 223 lg 1 kaitsebki liiklejaid selliste ohtude eest, mis on seotud erinevate liiklusseaduses sätestatud liiklusnõuete rikkumisega, sh LS § 16 lg 2 nõude rikkumisega. KarS § 12 lg 3 esimese lause kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või

ettevaatamatus. Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik P.F teo toime

ettevaatamatusest hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 mõttes - möödasõidu sooritamisel ei teadnud P.F süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (s.o liiklusnõuete rikkumise toimepanemist), kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud

ette nägema (vt nt RKKKo 3-1-1-71-09, p 13.1). KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona

karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. LS § 223 lg 1 koosseis täidetakse üldjuhul ettevaatamatusest. Käesoleval juhul liiklusnõuete rikkumisel õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuna liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju kolmandatele isikutele, on P.F-i toimepandu kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi. Seoses K.P-i osaga vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamises märgib kohus järgmist.

Tunnistaja K.P. on sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et ta hetk enne vasakpööret ja pöörde sooritamise ajal enam tahavaatepeeglisse ei vaadanud, s.o et tal jäi tegemata see n-ö viimane

käitumisakt enne manöövri alustamist, jätkamist ja lõpuleviimist, et veenduda lõplikult vasakpöörde sooritamise ohutuses. Seda enam, et enne P.F-i juhitavat sõidukit sõitis tema eest möödasõidul läbi veel üks sõiduk, mis tekitas ehmatust ja pani pidurdama. Järelikult K.P. rikkus LS § 17 lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid, jättes enne vasakpöörde sooritama

hakkamist veendumata, et see on ohutu ega ohusta teisi liiklejaid ning vajadusel andamata temast möödasõidul olevale juhile teed. Seega on K.P-i tegu ehk vasakpöörde sooritamine nii

kausaalses põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega kui ka tagajärge saab temale normatiivselt omistada - K. P. oma käitumisega suurendas liiklusõnnetuse tekkimise ohtu ning K. P-i käitumise tagajärjel realiseeruski oht, mida LS § 223 lg 1 peab ära hoidma. Järelikult on

K.P. liiklusõnnetuse põhjustamise süüdi ja kohtuväline menetleja on talle õiguspäraselt määranud rahatrahvi. Kohtupraktika kohaselt võib kaasliikleja ebakorrektne käitumine kahju tekitanud juhi teatud

juhtudel vastutusest LS § 223 lg 1 järgi vabastada (RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). Kohus on

tuvastanud, et P.F

rikkus ohutussaarest vasakult poolt möödudes liikluskorraldusvahendi nõuet ning ka K. P-il jäi enne vasakpöörde sooritamise alustamist ja selle ajal õigel hetkel märkamata möödasõidul olevad sõidukid. Kohus loeb P.F-i ja K. P-i liiklusõnnetuse kaaspõhjustajateks. Käesoleval juhul toimus liiklusõnnetus just asjaolu tõttu, et liiklusnõudeid rikkusid mõlemad juhid. Kui vähemalt üks neist (sh ka P.F) oleks olnud hoolikam, ei oleks vaidlusalust liiklusõnnetust toimunud. Seetõttu kohus leiab, et K. P-i käitumine ei vabasta käesoleval juhul P.F-i vastutusest. Eeltoodu alusel kohus loeb tõendatuks, et P.F 15.08.2021 kell 16.03 Tartu maakonnas

XXX vallas XXX alevikus XXX-XXX-XXX teel, XXX ristmiku juures, juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg-nr-ga XXX, sooritas ohutussaarest vasakult poolt möödasõitu, eirates kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret

sooritava sõiduautoga Audi A3 reg-nr-ga XXX, mida juhtis K. P. P.F põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Varaline kahju on tekitatud sõiduki Audi A3 reg-nr-ga XXX omanikule K. P-le sõidukile tekitatud tehniliste vigastuste näol. Oma tegevusega rikkus A.

12 P.F LS § 16 lg 2 sätestatud nõuet (sh MKM 22.02.2011 määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 nõudeid) ning pani toime LS §-s 223 lg 1 sätestatud väärteo.

Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt

RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega). LS § 223 lg 1 rahatrahvi sanktsiooni keskmine määr on 150 trahviühikut. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo

toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid), on kohtu hinnangul kohane ja proportsionaalne kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksemas määras, s.o 60 trahviühikut ehk 240 eurot. Kuigi

kohtu arvates on P.F-i süü keskmisest väiksem, sest teda ei ole varasemalt liiklusrikkumiste eest karistatud , siis sellises määras rahatrahvi mõistmist õigustab asjaolu, et menetlusalune isik oma õigusvastase käitumisega suurendas liiklusõnnetuse tekitamise ohtu

tunduvalt suuremal määral (möödasõit ohutussaarest vasakult poolt, vastassuunavööndis viibimine), kui teine osapool (vasakpööre pärisuunavööndi taskus). Kuna kohtu arvates on P.F-i käitumises LS §-s 223 lg 1 sätestatud väärteo tunnused ning kaevatavat otsust ei saa tühistada ja väärteomenetlust lõpetada kaebuses taotletud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus ei pea võimalikuks P.F-i suhtes väärteomenetlust lõpetada ka VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on möödasõidunõuete rikkumise osas olemas ka suur avalik menetlushuvi,

kuna tegemist on massirikkumisega, mille tagajärjed võivad olla väga rasked. Möödasõidumanöövrite ebaõnnestumise tõttu on ka Eestis mitmed inimesed kas tõsiselt viga

või ka surma saanud. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü niivõrd väike, sest on leidnud tõendamist, et ta teadlikult möödus ohutussaarest vasakult poolt vastassuunavööndis ning jättis

möödasõidu katkestamata, ehkki see oli temal võimalik. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. Eeltoodu ja VTMS § 132 p 1 alusel jätab kohus menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata.

Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud kohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule

riigieelarvelistest vahenditest kaitsja tasu kokku summas 1890 eurot (mida tõendavad 11.11.2021 arve nr 20202733 summas 900 eurot ja 16.12.2021 arve nr 20202932 summas 990

eurot). Kuna P.F-i kaebuse jätab kohus rahuldamata, jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kohtunik Peet Teidearu /allkirjastatud digitaalselt/