3-20-2133/95 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 11.01.2022, Tallinn Haldusasja number 3-20-2133 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega Menetlusosalised ja nende esindajad Taotluse esitaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik X, riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Andrei Matvejev Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.12.2021 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Võtta X määruskaebus menetlusse. 2. Rahuldada määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2021 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. 3. Vabastada X viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Politseija Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27.04.2020 otsusega talle väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle lahkumisettekirjutuse ja kehtestas kolmeaastase sissesõidukeelu. X vaidlustas PPA otsuse kohtus (haldusasi nr 3-20-915). Riigikohus võttis 21.09.2021 X kassatsioonkaebuse menetlusse. Menetlus on pooleli.

2. Puudutatud isik vabanes Viru Vanglast 02.11.2020. Tartu Halduskohus andis 03.11.2020 määrusega PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Tallinna Halduskohus on hiljem pikendanud loa kehtivusaega kuni 24.12.2021.

3-20-2133 2(4)

3. Politseija Piirivalveamet esitas 16.12.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada luba X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks 4 kuu võrra väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus.

1) X on välismaalane ning tal puudub välismaalaste seaduse (VMS) § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks pärast vangistusest vabanemist.

2) Isiku põgenemisoht võib seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Isiku pikaajaline viibimine ja elamine Eestis ning soovimatus Eestist lahkuda on asjaolud, mis suurendavad põgenemise ohtu. Lisaks on puudutatud isik kuuel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest (vt VSS § 68 p 4). Süütegude korduv toimepanemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab, eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub.

Isikul puudub Eestis kindel sissetulek. Kui puudutatud isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, võib ta jätkata süütegude toimepanemist ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemist. Isiku varasem käitumine näitab tema suhtumist seadustesse ja annab alust arvata, et isik on ka tulevikus võimeline toime panema seaduserikkumisi, milleks võib olla ka lahkumiskohustuse mittetäitmine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus asjas nr 3- 19- 1274, p 12).

3) Asjaolu, et isik sai Venemaa Föderatsioonilt positiivse tagasivõtu vastuse, suurendab isiku põgenemise ohtu, kuna isik ei ole motiveeritud Eestist lahkuma ja on väljendanud soovimatust lahkuda Venemaale. Arvestades Schengeni ala liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist liikmesriikide vahel, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine sisuliselt takistatud.

4) Isikul puudub reisidokument. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi ise endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (vrd VSS § 68 p 6). Isik ei ole asunud endale dokumenti taotlema või PPA-d abistama endale dokumendi hankimiseks ka kinnipidamiskeskuses viibimise jooksul. Isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest.

5) VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13). PPA-l puudub alus arvata, et isik oleks oma suhtumist kehtivasse õiguskorda muutnud. Olukorras, kus PPA-l ei ole võimalik isiku suhtes rakendada kõige mõjusamat järelevalvemeedet, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine, ei pruugi teiste meetmete kohaldamine olla tulemuslik, et tagada lahkumiskohustuse täitmine. On eluliselt usutav, et kui isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, siis hakkab ta end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki.

6) Puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipidamise tähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Isikul puuduvad Eestis perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses.

3-20-2133 3(4)

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.12.2021 määrusega PPA 16.12.2021 taotluse ning andis loa pikendada X kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega kuni 22.04.2022 (k.a) või kinnipidamise aluste äralangemiseni. Puuduvad uued asjaolud, mis viitaksid vajadusele muuta varasemates kinnipidamise tähtaja pikendamist lubatavaks pidanud kohtumäärustes antud hinnanguid isiku põgenemisohule. Isikut peetakse KPK-s kinni alates 03.11.2020, st juba üle aasta. Tegemist on kahtlemata pika perioodiga. VSS-s toodud kinnipidamise maksimaalset 18-kuulist tähtaega (VSS § 25 lg 2) praegune pikendamine ei ületa. Kui Riigikohus rahuldab puudutatud isiku kassatsioonkaebuse, langeb kinnipidamise alus ära. Juhul aga, kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb PPA-l alustada väljasaatmistoimingutega. Arvestades Riigikohtu tavapärast töökorraldust, on prognoositav, et lahend kuulutatakse kas jaanuaris või veebruaris 2022, mistõttu jääb praegune tähtaja pikendamine eelduslikult viimaseks. Kinnipidamise pikendamine pole veel muutunud ebaproportsionaalseks. Kuna isiku KPK-sse paigutamine on individuaalne otsus ja põhineb isikuga seotud asjaolude hindamisele, ei ole võimalik kinnipidamise põhjendamatust tõendada teiste kohtuasjadega, kus isikud on lastud vabadusse. KPK-sse paigutamisel on varasemalt sooritatud kuritegude raskus üheks, kuid mitte ainsaks asjaoluks, mille põhjal otsus langetatakse. Seega ei oma puudutatud isiku viited teistele kohtuasjadele tähtsust. Siinses menetluses on asjassepuutumatud ka väited seoses PPA tegevusega isikule tähtajalise elamisloa mitteväljastamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

Määruskaebuse esitaja põeb skisofreeniat ja HIV-tõbe. Ta tarvitab retseptiravimeid, mille jaoks ta peab käima arsti juures ja apteegis, s.o tema käigud on tuvastatavad. Lisaks peab tal olema ravikindlustus. Vaimuhaiguse tõttu vajab ta abi poes käimisel ega saa elada sotsiaaltoetusteta. Isik kinnitas kohtuistungil, et kui jõustub tema väljasaatmise otsus, siis lahkub ta Eestist vabatahtlikult. Kohus ei ole analüüsinud isikuga seotud asjaolusid ning kinnipidamise põhjenduseks on toodud üksnes PPA oletus, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoiduda. Tähelepanuta on jäetud, et isik ei hoidnud kõrvale kriminaalmenetlusest ega vanglakaristuse kandmisele asumisest. Kinnipidamine on ebaproportsionaalne.

6. Politseija Piirivalveamet vaidleb määruskaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtu määrus tuleb tühistada, kuna puudus õiguslik alus pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist.

8. Tulenevalt VSS § 15 lg-st 2 ja § 25 lg-st 1 on isiku kinnipidamine esialgu 6 kuuks lubatud laiematel alustel kui isiku kinnipidamise tähtaja hilisem pikendamine. Nimelt lubavad VSS § 15 lg 2 ning § 23 lg-d 1 ja 11 isikut kuni 2 kuuks kinni pidada siis, kui järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Osundatud 2-kuulist tähtaega on lubatud

3-20-2133 4(4) pikendada 6 kuuni (VSS § 25 lg 1). Seevastu kinnipidamise tähtaja pikendamine üle kuue kuu on VSS § 25 lg 2 järgi lubatud vaid kahel kitsamalt piiritletud juhtumil: 1) kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust; või 2) tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. See tähendab, et kinnipidamist saab pikendada üle kuue kuu ainult juhul, kui väljasaatmise täideviimise viibimine on põhjuslikus seoses sellega, et väljasaadetav ei täida oma kaasaaitamiskohustust või kolmandast riigist ei õnnestu saada tagasipöördumist võimaldavaid dokumente. Selline vahetegu (kinnipidamise tähtaja pikendamiseks üle 6 kuu on kitsamad alused) põhineb Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/115/EÜ (naasmisdirektiiv) art 15 lg-tel 5 ja 6. Euroopa Kohus on art 15 lg 6 tõlgendamisel leidnud, et kui väljasaatmine kestab ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel kui kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumise tõttu, ei saa tuvastada põhjuslikku seost selle inimese käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel ning seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-146/14 Mahdi, p 82).

9. Praeguses asjas pole kumbki VSS § 25 lg-s 2 ja naasmisdirektiivi art 15 lg-s 6 sätestatud tingimus täidetud. Väljasaatmist pole praegu võimalik täide viia seetõttu, et lõppenud pole menetlus asjas nr 3-20-915, milles Riigikohus keelas 08.02.2021 määrusega puudutatud isiku väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. PPA on praeguses asjas halduskohtule taotlust esitades ja halduskohus on taotlust rahuldades tuginenud VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alusele (põgenemise oht), mitte sama sätte punktides 2 ja 3 sätestatud alustele, mis kattuvad VSS § 25 lg-s 2 sätestatud alustega (kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine ja dokumentide viibimine kolmandast riigist) ja mis võimaldaks kinnipidamist jätkata. Väljasaatmist ei takista praegusel ajal enam asjaolu, et puudutatud isik pole endale taotlenud reisidokumenti. Nimelt on PPA 23.08.2021 esitanud halduskohtule tõendi, mille kohaselt Venemaa Föderatsioon on rahuldanud puudutatud isiku tagasivõtmise taotluse. PPA selgitas halduskohtu 23.08.2021 istungil, et kui asjas nr 3-20-915 esialgse õiguskaitse kehtivus lõppeb, siis saab isiku umbes 10 päeva jooksul Eestist välja saata (23.08.2021 kohtuistungi helisalvestis 15:17:47). Seetõttu ei ole puudutatud isikul reisidokumendi puudumine või koostöö puudumine enam põhjuslikus seoses tema väljasaatmise võimatusega, vt ka Tallinna Halduskohtu 23.08.2021 määrus PPA eelmise taotluse lahendamise kohta, p 16. Seega on puudutatud isiku kinnipidamise jätkamine vastuolus VSS § 25 lg-ga 2 ja naasmisdirektiivi art

15 lg-ga 6.

10. Ringkonnakohus kohustab PPA-d puudutatud isiku kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastama. Määruskaebus rahuldatakse.

(allkirjastatud digitaalselt)