2-21-5202/41 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.jaanuar 2022, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-5202

Tsiviilasi

Eurest Fund Group OÜ hagi Xi vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

Hagihind 13 312,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Eurest Fund Group OÜ (registrikood

11502288), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Teele Viilup, e-post teele.viilup@phlae.ee

Kostja X (isikukood xxxxxxxxxxx; e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eurest Fund Group OÜ hagi Xi vastu.

2. Mõista Xlt Eurest Fund Group OÜ kasuks välja põhivõlgnevus summas 5 765,97 eurot,

intress 1 780,28 ja viivis 5 765,97 eurot.

3. Jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista Eurest Fund Group OÜ menetluskulud

summas 2 079 eurot välja Xlt.

4. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eurest Fund Group OÜ (hageja) esitas 01.04.2021 (kostja) vastu maakohtule hagiavalduse

võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus põhinõudes

5 765,97 eurot, intressi eest 1 780,28 eurot ja perioodil 20.06.2020 kuni 01.04.2021

sissenõutavaks muutunud viivis 5 765,97 euro ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja OÜ-ga XXX (edaspidi nimetatuna Võlgnik) 28.10.2016

laenulepingu (edaspidi laenuleping I), mille punkti 1.1.1 alusel andis hageja Võlgnikule laenu

summas 5 000 eurot. Võlgnik kohustus laenu tagastama hiljemalt 28.10.2017 ning kuni

nimetatud tähtajani kohustus Võlgnik tasuma iga kuu 28.kuupäevaks intressi 150 eurot.

Laenulepingu I kohustuste tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 28.10.2016 käenduslepingu

(edaspidi käendusleping I), mille punkti 1.2 järgi kohaselt vastutab kostja Võlgniku poolt

Kostja Võlgniku poolt laenulepingu I kohaselt maksmata laenusumma I, tasumata intresside

ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest maksimaalselt 10 000 euro ulatuses.

16.02.2017 sõlmisid hageja ja Võlgnik laenulepingu (edaspidi laenuleping II), mille punkt 1.1.1

alusel andis hageja Võlgnikule laenu summas 2 100 eurot, mille Võlgnik kohustus tagasi

maksma hiljemalt 16.02.2018.a. ning kuni selle tähtajani tasuma iga kuu 16.ndaks kuupäevaks

intressi 63 eurot. 16.02.2017 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu (edaspidi käendusleping

II), mille punkt 1.2 kohaselt vastutab kostja laenulepingu II kohaselt Võlgniku poolt maksmata

laenusumma II, tasumata intresside ja kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest

maksimaalselt 4 200 euro ulatuses.

Kuna Võlgnik laenusummasid laenulepingutes kokkulepitud tähtaegadeks ei tagastanud,

sõlmisid hageja ja võlgnik 19.06.2018 laenulepingutele lisa, millega pikendati laenusummade

tagastamise tähtaega kuni 19.06.2020. Perioodil 19.06.2018.a. – 19.06.2020 kohustus Võlgnik

tagastama Laenusummad I ja II vastavalt Lisale lisatud maksegraafikule 419,24 eurot iga kuu

19. kuupäevaks. Lisas fikseerisid pooled põhivõlgnevuse suurusena 7 100 eurot ja

intressikohustusena kogu makseperioodiks 2 961,68 eurot. Võlgnik tasus maksegraafiku järgi

kokku

2 520

eurot.

Seega

tasus

Võlgnik

põhivõlgnevusest

1 334,03

eurot

ja

intressivõlgnevusest 1 181,40 eurot. Võlgnikul on tasumata põhivõlgnevusest 5 765,97 eurot ja

intressivõlgnevusest 1 780,28 eurot. Maksegraafiku järgselt muutus kogu põhivõlgnevus ja

intressivõlgnevus tervikuna sissenõutavaks 19.06.2020.

Kohtuväliselt saatis hageja kostjale nõude, andes kohustuste täitmiseks tähtaja, kuid kostja jättis

kohustust ei täitnud.

3. Kostja tunnistas nõuet summas 7 500 eurot, kuid sisulisi vastuväiteid hagile ei esitanud.

Terve menetluse aja avaldas valmisolekut kompromissi sõlmimiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad

oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud

asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele.

TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi

tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt

esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb

rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt.

Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte ja seejärel lahendab hageja rahalise

nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise

kindlaksmääramise.

5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

▪ Hageja sõlmis Võlgnikuga Laenulepingu I ja II ning lisa 1 ja 2.

▪ Võlgnik sai laenu kokku 7 100 eurot, millest põhinõudena tasus üksnes1 334,03 eurot,

intressi 1 181,40 eurot ning kohustus jäi põhinõude osas täitmata 5 765,97 euro suuruse

summas ja intresside osas 1 780,28 euro ulatuses. Ajavahemikul 20.06.2020 –

01.04.2021

▪ Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu I, millega kostja tagas laenulepingust I

tulenevaid kohustusi kuni 10 000 euro ulatuses ning laenulepingust II tulenevaid

kohustusi 4 200 euro ulatuses.

▪ Kostja ei ole käenduslepingu alusel samuti Võlgniku kohustusi täitnud.

▪ Hageja nõue põhineb laenu- ja käenduslepingutel.

Kuigi kostja on 03.10.2021 vastuses märkinud, et tunnistab nõuet summas 7 500 eurot (tlk 50),

ei ole kostja täpsustanud, millele kostja vastu vaidleb ning millele seejuures tugineb. Sellest

tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja on võtnud omaks hagis esitatud faktilised väited

(TsMS § 231 lg 2).

6. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus

täita vastavalt lepingule. Kohuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine,

osaline täitamata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal

õigus nõuda võlgnikult VÕS 76 lg 1, 2 ja § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel on

kohustuse täitmist ja viivist.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja Võlgnik 28.10.2016 laenulepingu nr

xxxxxxxxx (tlk 5-7), 16.02.2017 laenulepingu nr xxxxxxxxx (tlk 9 pöördel - 12) ja 19.06.2018

Lisa nr 1 (tlk 14-15), millega hageja andis Võlgnikule kokku laenu 7 100 eurot Võlgnik

kohustus põhinõude ja intressid maksma maksegraafiku järgi viimase osamaksega hiljemalt

19.06.2020, siis sõlmisid hageja ja Võlgnik laenulepingu VÕS § 396 tähenduses.

Kuivõrd vaidlust polnud ka selles, et Võlgnik jättis hagejale kokkulepitud maksegraafiku (tlk

15) alusel osamaksed tasumata, siis on Võlgnik rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingute Lisa 1 p

–st 5 (tlk 14) ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust summas 5 765,97 ja

intressi tasumise kohustust summas 1 780,28 eurot.

Käendus

VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et

tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, lg 2 sätestab, et

tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. VÕS § 144 lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus,

milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.

VÕS § 142 lg 3 järgi võib käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see

olla seotud muu tingimusega.

VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, samuti vastutab ka

kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid

vältida.

Kohtule hageja poolt esitatud 28.10.2016 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 8 - 9) ja

16.02.2017 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 12 pöördel – 13 pöördel) nähtub, et kostja on

käenduslepingu allkirjastanud käenduslepingud paberkandjal.

Käenduslepingu I p-st 1.2 nähtub, et kostja vastutab laenulepingu I kohaselt Võlgniku poolt

maksmata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete,

eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu

ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmise käenduse piirmäär

on lepingu p 1.2 kohaselt 10 000 eurot. Laenulepingu II p 1.2 järgi vastutab kostja

laenulepinguini kohaselt hageja poolt maksmata laenusumma, tasumata intresside ning

kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt

võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingu II

täitmise tagamise käenduse piirmäär on 4 200 eurot. Kuna lepingus viidatakse otseselt sellele,

et kostja eraisikuliselt garanteerib kogu võlgnevuse tasumist, siis on tema puhul tegemist

tarbijast käendajaga. Eeltoodu alusel vastab kostja kui tarbijast käendaja kohustus VÕS § 143

lg 1, § 144 lg 2 sätestatule, sest käendus on kirjalikus vormis käendaja poolt alla kirjutatud ja

sisaldab käendaja vastutuse maksimumsummat.

Kohus tuvastas, et Võlgnik on rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingute Lisa 1 p –st 5 (tlk 14) ja

VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust summas 5 765,97 ja intressi tasumise

kohustust summas 1 780,28 eurot. Vaidlust polnud selles, et kostja pole tasunud hagejale

Võlgniku võlga. Seega on kostja kui käendaja rikkunud VÕS § 100 mõttes, VÕS 76 lg 1, 2, §

142 lg 2 järgi käenduslepingust tulenevat kohustust ehk tasuda ära hagejale laenulepingutest

tulenev Võlgniku võlg 5 765,97 eurot ja intress 1 780,28 eurot.

Kuna kostja seda vabatahtlikult ei tee, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt VÕS

§ 76 lg 1, 2, § VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1 § 142 lg 2 järgi kohustuse täitmist ehk

põhivõla ja intressi tasumist.

Viivis

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Viivis põhivõla nõudelt

Vaidlust ei olnud selles, et lepinguga oli kokku lepitud viivise määraks 0,5% päevas võlalt.

Vaidlust ei olnud ka selles, et põhivõlgnik oli kohustuse täitmisega viivituses ja põhivõlalt

nõutud viivis on hagi esitamise aja seisuga 8 245,34 eurot, mille hageja on vähendanud

põhinõudeni.

Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja põhivõlgikul kohustuse täitmise eest, sealjuures

viiviste eest. Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue võlgniku põhivõlalt VÕS § 101 lg 1 p 6, §

113 lg 1, § 145 lg 2 järgi tõendatud ja põhjendatud. Lisaks on hagejal on õigus nõuda viivist

alates TsMS § 367, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6, järgi 0,5% võlalt päevas. Kohtuotsuse tegemise

aja seisuga on see perioodi 20.06.2020-01.04.2021 eest vastavalt 8 245,34 eurot. Hageja on

viivisenõuet piiranud põhivõla suurusega, mis ei riku kostja õigusi. Seega tuleb kostjalt välja

mõista viivist 5 765,97 eurot.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

7. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas kohtule taotluse ka

menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnevad hageja menetluskulud

kulust riigilõivule 650 eurot ja õigusabikulud summas eurot. Kostja ei ole menetluskuludele

ega menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid

hageja kulutused õigusabile 1 428 eurot 8,4 tundi hagiavalduse koostamise, dokumentide

komplekteerimise, suhtlus kliendiga, taotluse koostamise, e-kirjavahetuse pidamise,

kompromissettepaneku koostamise, istungil osalemise eest (tlk 73, 77). Riigilõivu tasumise

kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Kohus peab praegusel juhul TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja tunnitasu ning

ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista Harju Maakohtu

menetluses kantud menetluskulud 1 428 eurot km/ta.

Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 2 079 (650 + 1 428) eurot.

Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS

§ 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik