3-21-1117/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(12)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1117

Haldusasi

Kose Koolituskeskuse Osaühingu kaebus järgmistes nõuetes: 1)

tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr 163

p 1 Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas;

2) alternatiivselt nõude 1 suhtes:

2.1 tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr

163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita

linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud

maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot Kose

Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas;

2.2 kohustada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita lin-

naosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa

suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse

OÜ-d puudutavas osas 305 694 eurot;

2.3 alternatiivselt nõuete 2.1 ja 2.2 suhtes mõista Tallinna lin-

nalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja kahju hüvitis

summas 287 712 eurot;

2.4 mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks

välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates 25.06.2021

lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest kuni

väljamakse tegemiseni.

Menetlusosalised

Kaebaja – Kose Koolituskeskuse Osaühing esindaja Jaak Roo-

sipuu, vandeadvokaat Heiti Rajamäe-Parik

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 28.10.2021

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 30.06.2017 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 24.04.2018 otsused haldusasjas nr 3-16-2672.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

2(12)

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2022. a

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136,96 m2 on jäetud keskkonnaministri 15.08.2018

käskkirjaga nr 1-2/18/575 „Maa riigi omandisse jätmine aadressil Tallinn, Pirita linnaosa, Kose

Põik 9, suurusega 91 087 m2“ riigi omandisse maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 4 alusel

(keskkonnaministri 15.08.2018 käskkiri).

2. Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-18-1796 jäeti rahuldamata Kose

Koolituskeskuse OÜ (kaebaja), X´i ja Y´i kaebused keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirja

tühistamiseks. Otsus jõustus 1.12.2020.

3. Tallinna Linnavalitsus tegi 17.02.2021 korralduse nr 163 (korraldus nr 163), millega jättis

tagastamata Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136,96 m2, kuna

õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevad teistele isikutele kuuluvad rajatised (avalikult

kasutatavad Tallinna linna omandis olevad tervisespordirajatised) ning Kose põik 9 asuva

maaüksuse, pindalaga 91 087 m2, mis on keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/575

jäetud riigi omandisse (punkt 1). Korraldusega alustati endise kinnistu nr 479 tagastamisele

mittekuuluva 45 136,96 m2 suuruse maa kompenseerimise menetlust ja kompenseeritava maa

maksumuse määramist (punkt 2). Korraldusega kinnitati selle lisaks olev Tallinna Linnavaraameti

14.01.2021 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise

akt nr 3097 koos selle lisadega 1 kuni 3 (kaebajat puudutav on punkt 3). Tallinnas, Pirita

linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2

maksumuseks määrati 22 478 eurot (punkt 4). Nimetatud maa eest määrati kompensatsioon X’ile,

Y’ile ja Kose Koolituskeskuse OÜ-le (kaebaja). Õigustatud subjektid on kohustatud kolme kuu

jooksul

kompensatsiooni

määramise

korralduse

kättesaamisest

arvates

esitama

Rahandusministeeriumile rahandusministri määrusega kehtestatud vormi kohase avalduse

kompensatsiooni väljamaksmiseks tema näidatud pangakontodele. Korraldusega loeti endise

kinnistu nr 479 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.

4. Kaebaja esitas 24.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 01.07.2021

kohtumäärusega menetlusse nõuetes tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr

163 p 1 Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas; 2) alternatiivselt nõude 1 suhtes: 2.1)

tühistada Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021

korralduse nr 163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise

kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478

eurot; 2.2) kohustada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479

õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse

OÜ-d puudutavas osas 305 694 eurot; 2.3) alternatiivselt nõuete 2.1 ja 2.2 suhtes mõista Tallinna

linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja kahju hüvitis summas 287 712 eurot; 2.4) mõista

Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates

25.06.2021 lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest kuni väljamakse tegemiseni.

5. Kohus kaasas oma 09.11.2021 ja 11.11.2021 määrustega menetlusse arvamuste andmiseks

Keskkonnakonnaministeeriumi ja Justiitsministeeriumi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja taotleb kaebuse rahuldamist kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel.

6.1 Kaebaja nõue korralduse nr 163 punkti 1 tühistamiseks.

3(12)

6.1.1 Keskkonnaministri käskkirjaga eraldati kaebaja maatükist Kose põik 9 katastriüksuse piiri-

desse jääv 45 136 m2 maa-ala, mis sisaldas mh mõisa alleed ja lõhkus ühtlasi mõisahoone ruumili-

se keskkonna. Riik ei oma maa riigi omandisse jätmise õigust MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel, kui ta

ise seda maad riigi omandisse jätmise hetkel sotsiaalsel eesmärgil ei kasuta ja seda oma eesmärki-

de täitmiseks ei vaja.

6.1.2 Tegelikkuses kasutas maad Tallinna linn alates 2005. a. Maa on jäetud riigi omandisse kind-

lustamaks Tallinna linna poolt rajatud ebaseaduslike radade kasutust ning selleks tehtud rahalist

investeeringut.

6.2 Kaebaja alternatiivne nõue tühistada korralduse nr 163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määra-

ti Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega

45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas ja kohus-

tada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõ-

randatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas

osas 305 694 eurot.

6.2.1 Kaebaja arvates peaks kompensatsioon olema oluliselt suurem, sest kaebaja poolt esile too-

dult on võrdsuspõhimõttega vastuolus kompensatsiooni suurus isegi, kui formaalselt on kompen-

satsioon arvutatud vastavalt õigusaktidele. Kaebaja leiab, et maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg

8 ja § 12 lg 1 teine lause ja Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 on vastuolus põ-

hiseaduse § 12 lg 1 sätestatud võrdsusõigusega.

6.2.2 Kaevatava haldusakti lisas „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni

määramise akt nr 3097 koos lisadega“ on toodud kompensatsiooni arvutuskäik, millest nähtub, et

kogu kompensatsioon on korrutatud läbi koefitsiendiga 0,1. Seega on kaebaja kompensatsiooni

suuruseks 17 982 eurot. Kui kaebaja oleks saanud kompensatsiooni 1993. aasta maa korralise hin-

damise tulemuse alusel, oleks ta saanud kompensatsiooni 179 820 eurot. Kaebaja kompensatsioon

aga korrutati koefitsiendiga 0,1.

6.2.3 MHS kehtestamisest kuni 07.04.2001 kehtinud redaktsioonis oli MHS § 9 lg 5 sõnastus

järgmine: linna territooriumil asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse hin-

natsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa mak-

sustamishinda vähendavaid soodustusi. Maa hindamise seaduse (vastu võetud 07.03.2001) sele-

tuskirjas ei ole muudatust (koefitsient) põhjendatud. Kaebaja leiab, et koefitsiendi kohaldamine

asetab kompensatsiooni saavad isikud ebavõrdsesse olukorda, kuna osadele isikutele kompenseeri-

takse kogu maa, osadele 10% sellest. Suuremate maatükkide omanikud pandi kõnealuse sättega 10

korda halvemasse olukorda võrreldes väiksemate maatükkidega. Eriti ei ole selline kohtlemine

põhjendatud olukorras, milles kompensatsiooni suurus pärineb 1993. a hinnangutest. Kaebaja

leiab, et MHS § 9 lg 5 viiendas lauses toodud koefitsiendita peab kompensatsioon olema 10-

kordne, ehk 179 820 eurot.

6.2.4 Normid on põhiseadusega vastuolus ka põhjusel et ei arvesta aega, millal kompensatsioon

välja makstakse. Raha väärtus ajas langeb. Võrdsuse tagamiseks on riigil kohustus kehtestada re-

gulatsioon, mis selle ebavõrdsuse kompenseerib. Kaebaja suhtes tuleks seega kohaldada normi,

mis oleks põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja leiab, et talle tuleb mõista välja 1,7 kordne hüvitis,

mis arvestab proportsionaalselt seda, et hüvitis makstakse välja 2021 aastal, st 17 982 x 10 x 1,7 =

304 694 eurot.

6.3 Kaebaja alternatiivne nõue eelmises alapunktis toodud nõuete osas on mõista Tallinna linnalt

kaebaja kasuks välja kahju hüvitis summas 287 712 eurot.

6.3.1 Kompensatsiooni algse summa, vähemalt 179 820 eurot, sedavõrd hilinenult määramine ja

väljamaksmine on õigusvastane tegevus, mistõttu tuleb hüvitada kaebajale tekkinud kahju. Kaeba-

4(12)

jal on HMS § 5 lg 2 järgi õigus efektiivsele menetlusele, mida riik/linn on selgelt rikkunud. Maa-

reform ja kompensatsiooni määramine ja maksmine kaebajale on kestnud tervelt 25 aastat.

6.3.2 Võrrelda tuleb maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavaid isikuid. Kom-

pensatsioon tulnuks riigil/linnal välja maksta hiljemalt 2004. a novembris, kui Tallinna linn taotles

ehitusluba ja ehitas antud maale. Selle ajaga on kompensatsioonile vastav rahasumma kaotanud

oma turuväärtuses. Kompensatsioonina makstav rahasumma peab olema võrreldav mitte ainult

raha väärtuse langemisega vaid samalaadse vara väärtuse tõusuga.

6.3.3 Seega kaebaja asetamiseks olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle oleks tasutud kompen-

satsioon summas 179 820 eurot 2004. a novembris, tuleb lähtuda, millise suurusega maatüki ta

oleks tollase aja seisuga endale soetada võinud võrreldes sellega, milline summa kulub täna selle

soetamiseks. Statistikaameti andmetest nähtub, et kaebaja on olukorras, milles tal kuluks täna 1,7

kordne rahasumma ja kaebaja asetamiseks samasse olukorda kuluks 1,7 korda suurem rahasumma.

Seega tuleb kaebajale välja maksta 17 982 x 10 (kompensatsiooni või kahjuhüvitisena) x 1,7

(kompensatsiooni või kahjuhüvitisena) = 305 694 eurot.

6.4 Kaebaja palub mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja viivis VÕS §

113 sätestatud määras alates 25.06.2021 lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest

kuni väljamakse tegemiseni.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja hinnangul on korraldus õi-

guspärane. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

7.1 Tallinna linn on õiguspäraselt jätnud tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa ning kaebaja

nõue tühistada korralduse p 1, tuleb jätta rahuldamata. Endise kinnistu nr 479 maa on jäetud

MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel riigi omandisse keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga nr 1-

2/18/575. MaaRS § 6 lg 2 p 4 sätestab, et maad ei tagastata osaliselt või tervikuna, kui maa jäetak-

se riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja etteheited ei ole asjakohased eelkõige see-

tõttu, et keskkonnaministri käskkirja õiguspärasus on kinnitust leidnud Tallinna Ringkonnakohtu

29.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-18-1796. Otsus jõustus 1.12.2020. Käskkirjaga ei otsustatud

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimust ja keskkonnaministril ei ole pädevust seda

ka teha, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamine on Vabariigi Valitsuse

5.02.1993 määruse nr 38 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 49 kohaselt

kohaliku omavalitsuse pädevuses.

7.2 Õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi

põhiseadusega. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja alternatiivsele nõudele tühistada vaidlustatud kor-

ralduse punkt 3 täielikult ja punkt 4 osas, millega määrati õigusvastaselt võõrandatud endise kin-

nistu nr 479 maa maksumuseks 22 478 eurot ja kohustada Tallinna Linna määrama kaebajat puu-

dutavas osas eelnimetatud maa maksumuseks 305 694 eurot.

7.2.1 Vaidlustatud korralduse punktiga 3 on kinnitatud Tallinna Linnavaraameti 14. jaanuari 2021

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 3097.

Kõnealune akt on koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompen-

seerimise seaduse (ÕVVS) § 8 alusel ja lähtudes maa hindamise seaduse (MHS) §-st 9, on õigus-

pärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Õiguspärane on ka vaidlustatud korralduse p 4, mis väl-

jendab korralduse punktis 3 nimetatud aktis määratud kompensatsiooni suurust.

7.2.2 MHS § 9 lg 8 ja § 9 lg 5 viiendas lauses toodud koefitsient ja § 12 lg 1 teine lause ning Va-

bariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa ei tule jätta kohaldamata, kuivõrd need on kaeba-

ja arvates vastuolus põhiseaduse § -idega 12 ja 32. Riigikohus on juba kontrollinud lahendis nr 3-

4-1-6-03 MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning määruse nr 276 lisa põhiseaduspärasust ning

5(12)

leidnud, et viidatud normid ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõttega ega põhiseaduse § 32 sätestatud omandi kaitse põhimõttega. Kompensatsiooni saava-

te õigustatud subjektide võrdne kohtlemine on tagatud just sellega, et kõikidele neile makstakse

kompensatsiooni lähtudes 1993. aasta maa hindamise tulemustest ning kompensatsiooni suurus ei

olene kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise ajast. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhuta-

nud, et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi

käigus tagastatakse või kompeneseeritakse. Kaebuses toodud asjaolud ei erine nimetatud otsuses

toodust ja puudub alus teostada uuesti nimetatud normi põhiseaduspärasuse kontrolli. Lisaks on

omandireformi pikaajaline kestus tingitud suures osas kaebajast ja teistest õigustatud subjektidest

tulenevatest põhjendustest. Näiteks on menetlus peatunud nii õigustatud subjektide vaheliste lahk-

helide lahendamise ajal kui ka ajal, mil toimusid kohtuvaidlused munitsipaalomandisse taotlemise

otsuse ja maa riigi omandisse jätmise otsuse õiguspärasuse küsimuses.

7.2.3 Vastustaja hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus ka MHS lg 5 viies lause, mis näeb ette

maa maksustamishinna korrutamise koefitsiendiga 0,1. Nimetatud regulatsioon kehtib alates

7.04.2001. Riigikohtu 16.09.2003 otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-6-03 tuleneb, et kui MHS § 9 lg 5

muutmine 2001 aastal ongi käsitatav isikute võrdse kohtlemise riivena, siis on see Riigikohtu la-

hendist tulenevalt õiguspärane. Riigikohus selgitas, et ei soostu väitega, et MHS 7.03.2001. aasta

muudatused (mis jõustusid 7.04.2001) tekitasid olukorra, kus ebaseaduslikult võõrandatud maa

eest kompensatsiooni saajaid koheldakse faktiliselt ebavõrdselt.

7.2.4 Isegi kui kõnealused normid tuleks jätta kohaldamata, ei saa kohus määrata õigusvastaselt

võõrandatud maa eest kompensatsiooni suurust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani asemel.

Seega ei saa kohus kohustada vastustajat määrama endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõranda-

tud maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 305 694 eurot ning vastav nõue tuleb jätta rahul-

damata.

7.2.5 Vastustaja vaidleb vastu ka kahju hüvitamise nõudele. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolusid,

mis on nõude rahuldamise eelduseks. Arvestades, et vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse ja

vaidlus käskkirja õiguspärasuse üle lõppes 1.12.2020 ning et vastustaja andis vaidlustatud korral-

duse 17.02.2021, ei ole vastustaja kompensatsiooni määramisega viivitanud ja vastustaja tegevus

ei ole olnud õigusvastane.

7.2.6 Kuna keskkonnaminister otsustas maa riigi omandisse jätta 2018. aastal, ei olnud vastustajal

võimalik maad kaebajale 2004.aastal kompenseerida. Kohtud on tuvastanud, et sotsiaalmaa funkt-

sioon oli vaidlusalusel maal juba 1991. aastast, mistõttu ei tekkinud maa mittetagastamise alus

2004.aastal seniste terviseradade asemele uute liikumisradade ja valgustuse rajamisega. Maa riigi

omandisse jätmist ei otsusta vastustaja ja vastustaja ei saa ka vastutada maa riigi omandisse jätmi-

se menetluse õiguspärasuse eest. Kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata juba seetõttu, et

puudub vastustaja õigusvastane tegevus.

7.2.7 Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju olemasolu. Kõigile isikutele makstakse kompensatsiooni

1993. aasta maa hindamise tulemustest tulenevalt ning kompensatsiooni suurus ei sõltu kompen-

seerimise otsuse tegemise ajast. Maa kompenseerimine ei ole selle turuväärtuse hüvitamine, mis-

tõttu ei saa kaebajale tekkida kahju sellest, et kompensatsiooni ei määratud varem. Kuna vastustaja

peab kompensatsiooni arvutamisel lähtuma seadusest, ei saa vastustaja vastutada kahju eest ka

juhul, kui õigusnormid osutuvad põhiseadusevastaseks. Kaebajal on võimalik esitada nõue Eesti

Vabariigi vastu. Vastustaja ei ole viivitanud kompensatsiooni maksmisega ega vastuta ka viivise

eest.

7.3 Praegune Kose põik 9 kinnistu asub sellel endisel kinnistu 479 osal, mis asus 1940. aastal osa-

liselt Tallinna linna piirides.

Maa-ameti selgitused

6(12)

8. Maa-amet esitas menetluses järgmise selgituse.

8.1 Tiheasustusalal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine on maa

kompenseerimisel olnud üks kõige enam probleeme ja arusaamatusi põhjustanud küsimusi Leia-

me, et rakendatud metoodika ja põhimõtted, mis alates 07.06.1996 sätestati MHS-i § 9 lõigetes 5

ja 6 ning alates 07.04.2001 on sätestatud MHS-i § 9 lõikes 5 on optimaalne ning ühiskonna võima-

lusi arvestav, majanduslikult põhjendatud, otstarbekas ja ka õiglane. Sellise algoritmi abil vähen-

datakse suurte maaüksuste suhtelist kompenseerimisväärtust, mida seadusandja on põhjendanud ka

kui abinõu õigustamatult suurte kompensatsioonide väljaaandmise tõkestamiseks.

8.2 Seoses möödunud enam kui poole sajandi jooksul toimunud linnastumisega on paljud endised

mõisa- ja talumaad jäänud tiheasustusaladele, kus maa maksustamishind on mitmeid suurusjärke

kõrgem, kui naabruses asuvatel hajaasustusaladel, mistõttu looksid linnastumisprotsessist tingitud

hinnakäärid taolise maa eest kompensatsiooni saajate põhjendamatu eelise naabruses asuva , kuid

tiheasustusalast välja jääva maa eest kompensatsiooni saajate ees.

Justiitsministeeriumi selgitused

9. Justiitsministeerium selgitas oma 14.12.2021 vastuses, et maa hindamise seaduse seletuskirja

(612 SE) kohaselt on eelnõu välja töötanud Maa-ameti ametnikud. Maa hindamise seadusega

seonduv ei kuulu ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lõike 1 kohaselt Justiitsministeeriumi valit-

semisalasse, mistõttu ei ole Justiitsministeeriumil kohtu soovitud infot.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Nõue tühistada korralduse nr 163 punkt 1.

11. Kaebaja primaarnõudeks on korralduse nr 163 punkti 1 tühistamine, millega jäeti tagastamata

endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136 m2. Kohus leiab, et kaebus korralduse punkti 1

tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Puudub vaidlus selles, et endise kinnistu nr 479 maa jäeti

keskkonnaministri 15. augusti 2018 käskkirjaga nr 1-2/18/575 „Maa riigi omandisse jätmine

aadressil Tallinn, Pirita linnaosa, Kose põik 9, suurusega 91 087 m2 riigi omandisse MaaRS § 31

lg 1 p 4 alusel. Nimetatud käskkiri on jõus. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 29.05.2020

otsusega haldusasjas nr 3-18-1796 rahuldamata kaebaja ja X ja Y kaebused nimetatud käskkirja

tühistamiseks. Kohtuotsus jõustus 1.12.2020. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad

osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel. Nimetatust

järelduvalt puudus vastustajal kaalutlusõigus otsustamaks, kas tagastada õigusvastaselt

võõrandatud maa või mitte. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmisest sai vastustaja vaid teha

otsuse jätta õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt

asjaolust, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamine on Vabariigi Valitsuse

5.02.1993 määruse nr 36 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses, siis ei saanud maa

tagastamata jätmise otsus sisalduda keskkonnaministri käskkirjas. Keskkonnaministri käskkiri

määras kindlaks küll vastustaja otsustuspädevuse piirid, kuid sellega ei laiendatud

keskkonnaministri pädevust. Seega jätab kohus rahuldamata kaebuse korralduse punkti 1

tühistamiseks. Kuivõrd kaebaja primaarnõue jääb rahuldamata, siis hindab kohus järgnevalt

kaebaja poolt esitatud alternatiivnõudeid.

Kaebaja nõue tühistada kaebajat puudutavas osas korralduse nr 163 punkt 3 täielikult ja punkt 4

osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu 479 õigusvastaselt võõrandatud

maa, suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot ja kohustada Tallinna linna määrama

selle maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 305 694 eurot.

12. Vaidlusaluse korralduse punktiga 3 on kinnitatud Tallinna Linnavaraameti 14.01.2021

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 3097,

7(12)

punktiga 4 määrati Tallinnas, Pirita linnaosas endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud

maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot. Kaevatava haldusakti lisas

„Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 3097 koos lisadega“ on toodud

kompensatsiooni arvutuskäik, millest nähtub, et kogu kompensatsioon on korrutatud läbi

koefitsiendiga 0,1 ning seega on kaebajale määratud kompensatsiooni suuruseks 17 982 eurot

(kaebaja on õigustatud subjektiks 80% kõnealuse maa osas).

13. Kaebuses toodud argumentidest ja kohtuistungil avaldatust tulenevalt puudub vaidlus selles, et

vastustaja on korralduse andmisel lähtunud õigesti MHS § 9 lg-st 8, § 9 lg 5 teisest lausest ja § 12

lg-st 1. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks võtnud kompensatsiooni arvutamisel arvesse

ebaõigeid andmeid ja on kompensatsiooni valesti arvutanud või kohaldanud otsuse vastu võtmisel

valesti materiaalõigust. Kaebaja on toonud välja, et kehtiva õiguse alusel arvutatud

kompensatsiooni suurus on vale vaid põhjusel, et kompensatsiooni arvestamise aluseks olevad

õigusnormid on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja leiab nimelt, et MHS § 9 lg 8, § 9 lg 5 teine

lause ja 12 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 on vastuolus

põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega, kuna maa maksustamishind korrutatakse

läbi koefitsiendiga 0,1. Eeltoodust järelduvalt oleks kaebaja nõue korralduse punktidele 3 ja 4

tühistamiseks põhjendatud vaid juhul, kui kohus leiab, et kompensatsiooni arvutamise aluseks

olevad MHS § 9 lg 8, § 9 lg 5 teine lause, § 12 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 276 lisa 1 on

vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Seega analüüsib kohus järgnevalt kaebaja sellekohaseid väiteid.

Kohus leiab, et nimetatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.

14. Esmalt märgib kohus, et Riigikohus on juba kontrollinud oma lahendis nr 3-4-1-6-03 MHS § 9

lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1

põhiseaduspärasust ning leidnud, et viidatud normid ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte ega põhiseaduse §-s 32 toodud omandi kaitse

põhimõttega. Viidatud otsuses leidis Riigikohus et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene

õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse.

Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema

territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest.

Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse

kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32 (p 16). Lahendi nr 3-4-1-6-03 punktis 22 sedastab

Riigikohus, et seadusandja ei sõnastanud omandireformi aluste seaduse § 13 lg-s 1 põhimõtet, et

ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale.

Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis

ei tekitaks ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt

koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu

heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt

võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest. Kolleegium leidis kõnesoleva

otsuse punktis 24, et maa hindamise seaduse 9. veebruari 1994. aasta algtekst ja järgnevad

redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993.

aasta maa korralise hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1). 1993. aasta maa korralise hindamise

tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõuete menetlemise kiirendamise huvides.

Kolleegium leidis, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus

kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara

õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks

1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse

tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud

kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus.

15. Kaebuses toodud asjaolud ei erine osas, milles kaebaja palub kontrollida maa hindamise

seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1

põhiseaduspärasust, Riigikohtu 16.09.2003 otsuses asjas nr 3-4-1-6-03 analüüsitud asjaoludest

8(12)

ning seetõttu puudub põhjendus teostada uuesti nimetatud normide põhiseaduspärasuse kontrolli.

Vastustaja märgib õigesti, et asjaolu, et omandireform on kestnud praeguses asjas kauem, kui

analüüsitud Riigikohtu juhtumi puhul ei muuda põhimõtet, et kompensatsiooni suurus ei olene

kompensatsiooni maksmise ajast.

16. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.08.2001

määruse nr 276 lisa 1 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõttega. Kuna ka põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale siis

seega puudub alus viidatud sätete kohaldamata jätmiseks.

17. Kohus leiab, et põhiseadusega ei ole vastuolus ka MHS § 9 lg 5 viies lause, mis sätestab, et kui

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või

suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse määramiseks korrutatakse maa maksustamishind

koefitsiendiga 0,1.

17.1 MHS võeti Riigikogus vastu 09.02.1994 ja see jõustus 05.03.1994. MHS § 9 algredaktsiooni

lõiked 5 ja 6 sätestasid, et linna territooriumil asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus

määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel,

arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Pärast 1940 aasta 16. juunit linna

territooriumi koosseisu läinud endise talumaa maksumus määratakse MHS § 9 lõike 4 sätete

kohaselt lähima valla keskmise maksustamishinna alusel. MHS § 12 lõikes 1 kehtestati, et

esimeseks korraliseks hindamiseks loetakse maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993.

aastal ning selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine ka

kompenseerimisel.

17.2 Riigikogus 14.12.1994 vastu võetud maa hindamise seaduse muutmise seaduse muutmise

seadusega (jõustus 19.01.1995) muudeti ka MHS § 9 lõikeid 5 ja 6. MHS § 9 lõike 5 uus sõnastus

sätestas, et linna või alevi territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asuva

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus, mille pindala on üks hektar või sellest väiksem,

määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa

maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kompaktse hoonestusega alad kinnitab maavanem

kohaliku omavalitsuse ettepanekul. MHS § 9 lõike 6 uus sõnastus kehtestas, et linna või alevi

territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asunud või nimetatud territooriumi koosseisu

pärast 1940. aasta 16. juunit läinud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus, mille pindala on

suurem kui üks hektar, määratakse pindalale kuni üks hektar § 9 lõike 5 sätete kohaselt ja

pindalale, mis ületab ühte hektarit, § 9 lõike 5 sätete kohaselt koefitsiendiga 0,2.

17.3 30.04.1996 vastu võetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmis seaduse (jõustus

07.06.1996) §-ga 9 muudeti ka MHS § 9 lõikeid 5 ja 6. MHS § 9 lõike 5 uus redaktsioon sätestas,

et linna territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asuva õigusvastaselt võõrandatud

maa maksumus, mille pindala on 0,5 hektarit või sellest väiksem, määratakse hinnatsoonide kaupa

elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda

vähendavaid soodustusi. Kompaktse hoonestusega alad kinnitab maavanem kohaliku omavalitsuse

ettepanekul. MHS § 9 lõike 6 uus sõnastus kehtestas, et linna territooriumil või valla kompaktse

hoonestusega alal asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse hinnatsoonide

kaupa

elamukruntide

ruutmeetri

maa

maksustamishinna

alusel,

arvestamata

maa

maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Maa kompenseerimisel rohkem kui 0,5 ha ulatuses

korrutatakse maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse

maa maksumuse määramisel aluseks selle maaüksuse maa kaalutud keskmine maksustamishind.

Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid väiksemas ulatuses kui 0,5 ha, siis määratakse tagastatava ja

alla 0,5 ha vahe maksumus MHS § 9 lõike 6 esimese lause kohaselt. Ülejäänud osa

kompenseeritakse koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid 0,5 ha või suuremas

ulatuses, määratakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus MHS § 9 lõike 6 teise lause

kohaselt. Seaduseelnõu seletuskirja (204 SE) tekstis on MHS § 9 lõigete 5 ja 6 muutmise vajadust

puudutavana selgitatud, et muudatus on suunatud erastamisväärtpaberite (edaspidi EVP) bilansi

9(12)

tasakaalustamisele. Muudatus arvestab senisest enam tegelikku olukorda, sest enamusel juhtudel

on tegemist linnamaade koosseisu läinud talumaadega, mis MHS alusel kompenseeriti algul ainult

lähima valla keskmise kompensatsioonihinna alusel. 1994. aasta detsembris vastu võetud MHS-

muutmise seadus tõstis linna koosseisu läinud talumaade kompensatsiooni rohkem kui

sajakordseks. Seega on osa subjekte saanud kompensatsiooni tunduval määral rohkem kui need,

kellele kompensatsioon määrati enne MHS- i muutmist. Samal ajal on maa väärtuse tõus teede,

tänavate, trasside jne näol tegelikult toimunud ühiskonna kulul tervikuna ning seda tuleb

objektiivselt arvesse võtta. Ilmselgelt ülepaisutatud kompenseerimise vähendamine on käesoleval

juhul otstarbekas, majanduslikult põhjendatud ja ka õiglane.

17.4 03.07.2001 vastu võetud (jõustus 04.07.2021) maa hindamise seaduse muutmise seaduse

eelnõuga muudeti mh ka MHS § 9 lõikeid 4, 5 ja 6. MHS § 9 lg 5 uus redaktsioon sätestas, et

tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on

maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata

maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kuni 0,5 ha õigusvastaselt võõrandatud maa

maksumus määratakse maa maksustamishinna alusel. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa pindala

on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

määramiseks maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid

tagastatava maa pindala on väiksem kui 0,5 ha, siis õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

saamiseks määratakse tagastatava maa ja 0,5 ha vahe maksumus maa maksustamishinna alusel

ning ülejäänud tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind

koefitsiendiga 0, 1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava

maa pindala 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse

maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa asub mitmes

hinnatsoonis, võetakse maa maksumuse määramisel aluseks selle maatüki kaalutud keskmine

maksustamishind. MHS § 9 lõikega 6 sätestati, et tiheasustusega aladena MHS-i tähenduses

käsitatakse linnade, alevite ja alevike territooriume ning maavanema poolt kuni 2001. aasta 1.

maini seaduse alusel kohaliku omavalitsuse ettepanekul kinnitatud kompaktse hoonestusega alasid

ja määratud tiheasustusega alasid. Seadusemuudatuse seletuskiri (612 SE) ei ava muudatuse

tagamaid, kuid seletuskirjast tuleneb, et eelnõu eesmärk on tagada seaduse ühetaoline

kohaldamine õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel nii tihe- kui ka hajaasustusega

aladel ning tihe- ja hajaasustusega alade määratlemine MHS tähenduses. Muudatuse mõjuna on

välja toodud, et muudatuse jõustumine korrastab seaduse tähenduses tiheasustusega alal paikneva

õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise üldiseid aluseid ning ei tohiks kaasa tuua

arvestataval määral avalduse esitamisi kompenseerimise otsuste muutmiseks ja seega põhjustada

erastamisväärtpaberite väljaandmise kasvu.

17.5 Eelpool toodud seadusemuudatuste sõnastusest tuleneb, et käesoleva vaidluse esemeks oleva

ning MHS-i 07.04.2001 jõustunud ja ka käesoleval ajal kehtiva MHS § 9 lõikes 5 sätestatud

põhimõte, mille kohaselt kui tiheasustuse alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on

suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud maa maksumuse määramiseks maa maksustamishind

koefitsiendiga 0,1, kehtestati juba 07.06.1996 jõustunud MHS muudatusega. Nimetatud sättes

sisalduv (st tiheasustusega aladel rakendatav koefitsient ja selle rakendamise erisused) põhimõte

nähtub muutumatuna 07.04.2001 sätestatud § 9 lõike 5 sõnastusest. Samuti ei näinud MHS § 9 lg

6 juba 07.06.1996. a jõustunud redaktsioonis ette erisust kompensatsiooni arvutamisel alade

suhtes, mis arvati linna territooriumi koosseisu pärast 1940.aasta 16. juunit. Eeltoodu tähendab, et

kuna 07.04.2001 jõustunud MHS- i muudatuse puhul ei olnud tegemist õigusvastaselt võõrandatud

maa kompenseerimise üldiste aluste ja põhimõtete sisulise muudatusega, siis on muudatuse sisu

mõtestamisel kohaldatavad seaduseelnõu 204 SE seletuskirjas toodud argumendid.

18. Nagu märgitud, siis seadusandja ei ole näinud ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest

määratav kompensatsioon peab vastama turuhinnale. ORAS väljendas poliitilist tahet teostada

restitutsiooni ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult

10(12)

jõukohane. Seaduse kehtestamisel peeti oluliseks, et õigusvastaselt võõrandatud vara

kompenseerimine ei koormaks liialt maksumaksjat ega takistaks ühiskonnale vajalike kulutuste

tegemist (Riigikohtu 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p-d 22 ja 24). Kohus leiab, et 07.06.1996

jõustunud MHS § 9 lg 5 muudatus ei ole nimetatud printsiipidega vastuolus, ehkki sättega

vähendati oluliselt linna piirides asuva maa eest makstava kompensatsiooni suurust. Seaduseelnõu

seletuskirjast 204 SE nähtub, et seadusandja tahe on arvestada kompensatsiooni määramisel

senisest enam olukorraga, kus kompensatsiooni määramise hetkel linna koosseisus olevate maade

puhul on faktiliselt tegemist linnamaade koosseisu läinud endiste talumaadega, mille puhul algselt

kompenseeriti ainult lähima valla keskmise kompensatsioonihinna alusel, kuid detsembris 1994

vastu võetud maa hindamise seaduse muutmise seaduse tulemusel tõusis kompensatsioon

nimetatud maade eest sajakordseks. Seega olid osad õigustatud subjektid saanud kompensatsiooni

tunduval määral rohkem kui need, kellele kompensatsioon määrati enne maa hindamise seaduse

muutmist. Seadusandja tahteks saabki kohtu hinnangul lugeda 1994 vastu võetud maa hindamise

seaduse muutmise tagajärjel tekkinud ebaõiglase olukorra lõpetamist ning kompensatsiooni

suuruse ühtlustamist maatükkide osas, mis asusid linna piirides ja mille suurus on enam, kui 0,5

ha. Kohus leiab, et lahendus, mille puhul linna piirides asuva ja üle 0,5 ha suuruse õigusvastaselt

võõrandatud maa kompenseerimisel korrutatakse ülejäänud maa maksustamishind koefitsiendiga

0,1, on optimaalne ning riigi võimalusi arvestav ning majanduslikult põhjendatud, maksumaksja

huve arvestav ning õiglane. Paljud endised mõisa- ja talumaad on praegusel ajal tiheasustusega

alad, kus maa maksustamishind on oluliselt kõrgem kui naabruses asuvatel hajaasustusega aladel,

mistõttu oleksid MHS 1994. aastal kehtinud redaktsiooni kohaselt sellise maa eest

kompensatsiooni saajad põhjendamatult eelisseisundis võrreldes naabruses asuvate, kuid

tiheasustusega aladest väljaspool asuvate maade eest kompensatsiooni saavate isikutega. Ka

kaebaja oleks sellises eelisseisundis, kuivõrd õigusvastaselt võõrandatud maa on ajalooliselt

paiknenud osaliselt väljaspool Tallinna linna piire. Seletuskirjas on põhjendatult selgitatud, et maa

väärtuse tõus teede, tänavate ja trasside näol on tegelikult toimunud ühiskonna kulul tervikuna,

ning seda tuleb objektiivselt arvesse võtta. Ilmselt ülepaisutatud kompenseerimise vähendamine

on käesoleval juhul otstarbekas, majanduslikult põhjendatud ja õiglane. Kohtu hinnangul on

nimetatud legitiimsetel eesmärkidel on kompensatsiooni vähendamine kooskõlas põhiseaduses

sätestatud

võrdse

kohtlemise

printsiipidega

ega

tekita

ebaõiglust.

Kuivõrd

2001

seadusemuudatusega 1996. aasta seadusemuudatusega sätestatud printsiipe ei muudetud, siis ei ole

kohtu hinnangul MHS § 9 lg 5 viies lause 04.07.2001 jõustunud redaktsioonis põhiseadusega

vastuolus ja puudub alus normi kohaldamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja

määranud õigesti ja kehtiva õigusega kooskõlas 17.02.2021 korraldusega nr 163 kindlaks endise

kinnistu 479 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 17 982 eurot

ja kinnitanud Tallinna Linnavaraameti 14.01.2021 akti nr 3097 koos lisaga 3 (kaebajat puudutav

akt).

19. Kuivõrd vastustaja on kompensatsiooni määramisel lähtunud kehtivast õigusest ning kaebus

korralduse nr 163 punktide 3 ja 4 tühistamiseks jääb rahuldamata, puudub alus rahuldada ka

kohustamisnõuet.

Kaebaja alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks.

20. Kaebaja põhjendab nõuet asjaoluga, et kompensatsioon tulnuks välja maksta hiljemalt 2004

aastal, kui Tallinna linn taotles juba ehitusluba ja ehitas antud maa-alale. Kaebaja leiab, et

kompensatsiooni

maksmine

viibis.

Kaebaja

saab

kahju

hüvitise

suuruse

korrutades

kompensatsiooni suuruse ilma 0,1 koefitsendita maa hinna tõusu protsendiga võrrelduna 2004

aastaga, milleks kaebaja saab 1,7. Kohus leiab, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks ei ole

põhjendatud.

21. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt saab isik nõuda talle avalik õiguslikus

suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud isiku õigusi.

11(12)

22. Kohus tuvastas, et vastustaja ei ole kaebajale kompensatsiooni arvutamisel rikkunud kehtiva

õiguse norme ning kompensatsioon on arvutatud õigesti, st kompensatsiooni suurus on õigesti

korrutatud läbi koefitsiendiga 0,1. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja ka kahju hüvitisena nõuda

kompensatsiooni, mis ületab makstud kompensatsiooni kümnekordselt. Ka ajal, mil kaebaja

arvates oleks tulnud kompensatsioon välja maksta, st 2004. aastal kehtis MHS § 9 lg 5 sõnastuses,

mis ei anna võimalust maksta kaebajale kompensatsiooni summas, mis oleks kümme korda

suurema kaebajale tegelikult makstud kompensatsioonist. Seega ei saa kaebajat ka hüpoteetiliselt

asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle oleks 2004. aasta novembris makstud

kompensatsioon summas 179 820 eurot. Kaebajal puudub õigus sellisele kompensatsioonile.

23. Seega on küsimus vaid selles, kas vastustaja on põhjustanud kaebajale kahju, kuna ei maksnud

kompensatsiooni summas 17 982 eurot välja 2004. aasta novembris. Kaebaja arvestuste kohaselt

oleks kahju maksimaalselt seega (17 982 x 1,7 – 17 982 ) = 12 587,40 eurot.

24. MaaRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse

see maa hindamise seadusega (MHS) sätestatud korras. Mittetagastatava maa kompenseerimisel

määrati maa maksumus kindlate määrade alusel (MHS § 9 lg 1, 4 ja 8, Vabariigi Valitsuse määrus

„Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“). Seega eeldab kompensatsiooni

määramine otsust, millega otsustatakse jätta õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata. MaaRS

§ 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse

MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel või antakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Seega

ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et Kose põik 9 maa-ala osas ei olnud endise kinnistu

tagastamine enne maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluse

lahendamist õiguslikult lubatav.

25. Vastustaja tegevusele endise kinnistu nr 479 tagastamise taotluse lahendamisel on andnud põh-

jaliku hinnangu Tallinna Halduskohus oma 30.06.2017 ja Tallinna Ringkonnakohus oma

24.04.2018 otsustes haldusasjas nr 3-16-2672. Kuivõrd vastustaja ega kaebaja ei ole oma menet-

lusdokumentides vara tagastamise menetluses toodud toiminguid välja toonud, siis võtab kohus

nimetatud dokumendid käesoleva asja materjalide juurde.

26. Nähtuvalt Tallinna Halduskohtu 30.06.2017 otsuse punktis 32 toodud kronoloogiast omandas

kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse alles 17.07.2012. Seega ei saa-

nud tal ka tekkida pooleli olevas vara tagastamise menetluses nõudeõigust kompensatsioonile

2004. aastal, vaid alles 17.07.2012. Edasi nähtub kronoloogiast, et nõudeõiguse omandamisele

järgnevalt on vastustaja ning kaebaja ja teised õigustatud subjektid vahetanud informatsiooni

seonduvalt vara tagastamise võimalustega ning täpsustanud nõudeõiguste suuruseid. 28.05.2014

on edastatud kaebajale kiri, milles on näidatud ära tagastamisele kuuluvad maa-ala osad ning mu-

nitsipaalomandisse taotletava maa-ala piirid. Seega ei ole vastustaja olnud perioodil alates nõu-

deõiguse omandamisest kuni maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamiseni tegevusetu.

Tallinna Linnavalitsus otsustas 13.10.2014 otsusega nr 176 taotleda Kose põik 9 asub 91 116 m2

suuruse maatükk, mis jääb endise kinnistu nr 479-k piiridesse munitsipaalomandisse. Tallinna

Ringkonnakohus jättis oma 22.12.2015 otsusega nr 3-14-53200 rahuldamata kaebaja ja teiste õi-

gustatud subjektide poolt nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud kaebused ja otsus jõustus

04.12.2016. tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise otsuse tegemiseks.

27. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 24.04.2018 otsuses nr 3-16-2672, et oluline, on, et seni

kuni endise kinnistu kõiki osasid ei ole tagastatud või jäetud riigi omandisse, ei saa maa tagasta-

mise menetlust lugeda lõppenuks ja puudub alus maatüki kompenseerimiseks vastavalt MaaRS §-

dele 13 ja 14.

28. Seega, arvestades asjaolu, et endise kinnistu nr 479 maa suurusega 45 136,96 m2 jäeti riigi

omandisse keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga ning kaebaja ja teiste õigustatud subjektide

poolt algatatud kohtuvaidlus nimetatud käskkirja õiguspärasuse üle lõppes kohtuotsuse jõustumi-

sega (haldusasi nr 3-18-1796) 1.12.2020, siis ei oleks vastustaja saanud teha otsust jätta õigusvas-

12(12)

taselt võõrandatud vara tagastamata ja määrata kompensatsioon enne, kui oli lahendatud vaidlus

maa riigi omandisse jätmise õiguspärasuse osas. Tulenevalt asja materjalide juurde lisatud kesk-

konnaministri 15.08.2018 käskkirjast esitas Riigimetsa Majandamise Keskus taotluse vaidlusaluse

maa riigi omandisse jätmiseks 14.12.2016. Seega ei ole vastustaja kohtu arvates viivitanud kom-

pensatsiooni määramisega, kuivõrd otsust kompensatsiooni määramiseks ei saanud teha enne, kui

lahendatud oli maa riigi omandisse jätmise taotlus.

29. Nimetatud põhjusel ei ole vastustaja tegevus õigusvastane ja kaebaja nõue kahju hüvitamiseks

jääb rahuldamata. Nimetatud põhjusel ei teki kaebajal ka nõuet, mille tasumisega viivitamise eest

võiks nõuda viivist.

30. Kaebaja on kaebuse täienduses märkinud, et palub kahju hüvitise mõista välja Tallinna linnalt või

Eesti Vabariigilt. Kohus palus kaebajal oma 1.07.2021 kohtumääruse punktis 10 selgitada, et kui ta

leiab, et kahju eest vastustab ka Eesti Vabariik, siis tuleb kaebajal vastavad vastutuse alused välja tuua.

Kaebaja ei ole nimetatud nõuet täitnud ega esitanud selget nõuet Eesti Vabariigi vastu. Kohtul on küll

HKMS § 18 lg 1 kohaselt teha vaidluse esemest lähtudes teha kindlaks vastustaja, kuid vaidluse eseme

ning nõude alused peab kaebuses esitama kaebaja. Kaebaja praegusel juhul seda teinud ei ole ning

kaebuse põhjendustest tulenevalt oli nõue suunatud Tallinna linna vastu. Kaebajat esindas menetluses

vandeadvokaadist esindaja.

MENETLUSKULUD

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetlusku-

lude huvitamist taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik