3-21-1347/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1347

Haldusasi

Osaühingu HORVEIT kaebus Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse 02.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/323 ja

19.05.2021 vaideotsuse nr 1.1-5.1/21/832 tühistamise ning

vastustaja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja osaühing HORVEIT (registrikood 10144196),

esindaja Karmo Neider

Vastustaja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud

esindaja Terje Kleemann

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta osaühingu HORVEIT kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.02.2022 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

3-21-1347

2(9)

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing (edaspidi OÜ) HORVEIT esitas 30.03.2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele

(edaspidi EAS) taotluse toetuse saamiseks väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri

20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (edaspidi määrus nr 2). EAS

registreeris taotluse numbriga EU61229.

2. EAS-i 02.04.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/323 tunnistati OÜ HORVEIT määruse nr 2

nõuetele mittevastavaks ja jäeti taotlus määruse nr 2 § 10 lg 1 punkti 1 ja § 15 lg 3 alusel

rahuldamata. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja, kelle 2020. a perioodi 1. aprill kuni 30. november

käibe langus oli võrreldes 2019. a sama perioodi käibega vähemalt 60 protsenti. Taotleja käive

on Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) andmetele tuginedes 2020. a 1. aprill kuni 30.

november 718 226,23 eurot ja 2019. a samal perioodil 1 526 534,28 eurot. Seega oli taotleja

käibe langus 808 308,05 eurot ehk 52,95% (808 308,05/1 526 534,28 * 100% = 52,95%). Kuna

taotleja käibe langus oli viidatud perioodil 52,95 protsenti, siis ei vasta taotleja määruse nr 2

nõudele ja toetust ei maksta.

3. OÜ HORVEIT esitas EAS-i 02.04.2021 otsusele nr 1.1-5.1/21/323 vaide, mis jäeti EAS-i

19.05.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/832 rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

Vaide esitaja on esitanud käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüjate (poodide) kahjude osalise

hüvitamise toetuse taotluse. Äriregistri andmetel on OÜ HORVEIT käibemaksukohustuslane

alates 01.05.1998. EAS on otsuse tegemisel tuginenud MTA-lt saadud andmetele (määrus nr 2

§ 4 p 10).

Vaide esitaja on selgitanud, et oli sunnitud maha müüma kinnistu väärtusega 410 000 eurot ja

sõiduki väärtusega 9417 eurot, et katta pangakonto miinus. Käibe mõiste tuleneb

käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg-st 1. Vaide esitaja on MTA-le esitanud käibedeklaratsioonis

müügitehingud, mis on loetud deklareeritavaks käibeks. Müügitehingu toimumise kinnituseks

on koos vaidega esitatud vastavasisulised dokumendid. Kuigi vaide esitaja hinnangul ei ole

ettevõtte põhivara müük käsitletav ettevõtja kommertskäibena, siis ei võimalda määrus nr 2

käibe languse arvutamisel arvesse võtta taotleja käivet osaliselt või vaid teatud teenuste eest.

Määruse nr 2 kohaselt lähtutakse käibe languse arvutamisel ettevõtja käibest KMS tähenduses

tervikuna. Samuti ei ole vaideorganil iseseisvalt pädevust ümber hinnata ettevõtte poolt MTA-

le käibedeklaratsioonides esitatud andmeid. EAS on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti

tuvastanud, et vaide esitaja käive on MTA andmetele tuginedes 2020. a 1. aprill kuni 30.

november 718 226,23 eurot ja 2019. a samal perioodil 1 526 534,28 eurot. Seega oli taotleja

käibe langus 808 308,05 eurot ehk 52,95% (808 308,05/1 526 534,28 * 100% = 52,95%).

Määruse nr 2 alusel antakse toetust läbipaistvalt ja koheldakse võrdselt kõiki taotlejaid läbi

selle, et taotlejale ja taotlusele on kehtestatud kindlad nõuded.

4. OÜ HORVEIT esitas 18.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 02.04.2021

otsuse nr 1.1-5.1/21/323 tühistamise ning vastustaja asja uueks otsustamiseks kohustamise

nõuetes.

3-21-1347

3(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja leiab, et vastustaja 02.04.2021 otsus ja vaideotsus on õigusvastased ning palub

need tühistada.

5.1. EAS-i 02.04.2021 otsuses esinevad kaalutlusvead, vastustaja ei ole arvesse võtnud kõiki

olulisi asjaolusid ega kaebaja põhjendatud huve. Covid-19 viirus on otseselt ja negatiivselt

mõjutanud kaebajat, mistõttu oli ta sunnitud koondama töötajaid ning sulgema kolm kauplust.

Selleks, et jätkata tegevust oli kaebaja sunnitud võõrandama kinnistu väärtusega 410 000 eurot

ja sõiduki väärtusega 9417 eurot. Enne viidatud kinnistu müüki oli kaebaja pangakonto seis

suures miinuses (-94 953,86 eurot). Ühe kinnisvara tehingu mõjul suurenes ettevõtte käive, kuid

tegemist ei ole kaebaja ettevõtlusega saadud tulu ega käibega (käibemaksuseadus (KMS) § 2 lg

2 ja § 4 lg 1). Vara müük ei ole seotud kommertstegevusega ning antud tehingut ei saa arvestada

ettevõtte käibena kriisiperioodil. Tegemist on vältimatu tehinguga, mille tulemusel tekkis

äriühingul võimalus tasuda töötajatele töötasud ja tasuda arved ning jätkata oma äritegevust.

Seetõttu moodustab kaebaja tegelik ettevõtlusega seotud käibe 2020. aastal 1. aprill kuni 30.

november 298 809,56 eurot ja 2019. aasta samal perioodil 1 526 534,28 eurot. Seega oli kaebaja

käibe langus pandeemia perioodil 1 227 724,72 eurot ehk 80,43%. Kuna kaebaja käibe langus

oli viidatud perioodil 80,43%, siis vastab kaebaja määruse nr 2 nõudele (vt määrus nr 2 § 10 lg

1 p 1) ja toetus kuulub maksmisele.

5.2. Määruses nr 2 käibe mõiste täpsustamata jätmisel (kas tegemist on ettevõtlusega seotud

käibega või kogu käibega) on tegemist lüngaga. Käibe mõiste all peetakse silmas ettevõtte

vahetu äritegevusega seotud käivet, mitte kogu ettevõtte käivet. Vastasel juhul rikutakse

määruse nr 2 §-s 2 kehtestatud eesmärki.

5.3. Vastustaja ei kohtle kaebajat võrdselt teiste ettevõtjatega, kellel on samasugune tegevus ja

kes saaks riigiabi taotleda. Vastustaja ei ole teinud kõike endast olevat kaebaja abivajaduse

tuvastamiseks ja rahuldamiseks ega sh viinud läbi eesmärgipärast haldusmenetlust. Kaebaja

hinnangul heidab vastustaja talle ette seda, et kaebaja on käitunud kriisisituatsioonis

mõistlikuna ja ettevõtte jätkusuutlikku tegevust silmas pidades. Seejuures on kaebaja säilitanud

tänu ühe kinnistu müügile oma põhitegevuse ning vältinud ka suurkoondamisi. Ebaloogiline

oleks järeldus, mille kohaselt oleks kaebaja kvalifitseerunud toetusmeetmele, kui ta ei oleks

kinnistut müünud.

5.4. Määrus nr 2 kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt, kui toetusmeetme taotlemiseks arvestatakse

käivet erinevalt. Nii näiteks arvestatakse kaebaja puhul kogukäivet, aga majutusasutuste puhul

üksnes põhitegevusest laekunud käivet (vt määrus nr 2 § 7 lg 1). Selle eesmärgiks on taotlejate

suure hulga tõttu välistada kaalutlusõiguse teostamine, mitte kohelda ettevõtjaid ebavõrdselt.

See tähendab, et määrusega nr 2 on tehtud taotluste menetlemine lihtsaks vastustaja jaoks, kuid

see ei saa olla eesmärk omaette. Kaebaja palub jätta määrus nr 2 vastavas osas kohaldamata.

5.5. Kaebaja palub tuvastada kohtul, et tema käive ajavahemikul 2020. aasta 1. aprill kuni 30.

november vastab määruse nr 2 § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud kriteeriumile. Kaebaja palub vastustaja

kohustamist jätkata kaebaja taotluse menetlemist.

5.6. Vaideotsuses ei ole käsitletud kõiki kaebaja väiteid.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

6.1. Äriühingu tegevust tuleb vaadata tervikuna. Asjaolu, et kinnisvara müük ei ole kaebaja

põhitegevus, ei tähenda, et kinnisvara müügist ei teki käivet kaebajale (vt käibemaksuseadus

(KMS) § 4 lg 1 p 1, § 2 lg 3 p 1).

3-21-1347

4(9)

6.2. Määruses nr 2 ei esine lünka. Määruse nr 2 § 4 punktis 10 on välja toodud käibe mõiste.

Määruses nr 2 on selgelt reguleeritud, et käibeks tuleb lugeda käibedeklaratsioonidel

deklareeritud käive ehk ettevõtja kogu käive ning see mõiste ei anna võimalust teatud

käibeartiklite käibest lahutamiseks. Kaebaja on Maksu- ja Tolliametile (edaspidi MTA) esitatud

käibedeklaratsioonides kajastanud müügitehingud (kinnistu ja sõiduki võõrandamine), millest

käive on tekkinud. Vastustaja lähtub nendest MTA-le deklareeritud andmetest, sh ei ole

vastustajal iseseisvat pädevust ümber hinnata ettevõtja poolt MTA-le käibedeklaratsioonides

esitatud andmeid ning käibe languse arvutamisel võtta arvesse taotleja käivet osaliselt või vaid

teatud teenuste eest.

6.3. Kaalutlusõigust teostades peab vastustaja jääma õigusakti normide piiresse ega tohi

kaalutlemisel minna vastuollu normiga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-4-02,

p 7). Määruse nr 2 § 4 p-st 10 ja § 10 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei ole võimalik käibe languse

arvutamisel arvesse võtta taotleja käivet vaid osaliselt või teatud teenuste eest. Seega sai

vastustaja asuda ainult ühele järeldusele – kuna taotleja ei vastanud määruses nr 2 sätestatud

nõuetele, oli määruse nr 2 § 15 lg 3 kohaselt ainsaks valikuks taotluse rahuldamata jätmine.

Määruse nr 2 viidatud sätted ei jätnud tõlgendamisruumi.

6.4. Määruse nr 2 sätted ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) tuleneva võrdse

kohtlemise põhimõttega. Määruse nr 2 sihtgruppide (nt käsitöö, suveniiri või Eesti disaini

müüja ja majutusettevõtjate) vahel on palju erinevusi ning seega ei ole ka toetuse saajate

sihtgrupid selles osas võrreldavad. Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad ka

põhjusel, et COVID-19 kriisiga kaasnenud piirangud mõjutasid mõnda liiki turismisektori

ettevõtjaid rohkem kui teisi, mida ilmestab ka valitud sihtrühmadele sätestatud erinevad

tingimused. Määruse nr 2 seletuskirjas on märgitud: „Määrusega luuakse mehhanism

ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks. Täpsemad tingimused on

välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgselt prognoositud

ulatusest.“ Majutusettevõtjate puhul oli oluline lähtuda 9-protsendilise käibemaksumääraga

teenuste osutamisest, et võimalikult täpselt kindlaks määrata majutusettevõtja sihtrühm, mis

omakorda võimaldab sihtrühma sees kohelda isikuid võrdselt. Samuti ei ole tegemist ebavõrdse

kohtlemisega pelgalt seetõttu, et kaebajale oleks teistsugune käsitlus olnud tema jaoks soodsam

ja kasulikum.

6.5. Toetusraha määramise küsimus on poliitiline otsus ning selle üle otsustamine

kriisimeetmete raames on Vabariigi Valitsuse ja ministrite ülesanne (vt Riigikohtu lahend nr 5-

20-6, p 19). Vastustaja peab järgima määruses nr 2 sätestatut, sõltumata asjaolust, et vastustaja

ei sea kahtluse alla, et kaebaja majandustegevust on negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud asjaolud.

6.6. Määrusandja on teadlikult käibe languse arvutamise aluseks võetavad andmed sidunud

MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel kajastatud andmetega. Selline piirang oli seatud

põhjusel, et kriisiolukorras tuli kiiresti reageerida ettevõtjate käibe langusest tingitud

käibevahendite puudusele. Selleks tuli toetuste taotlused läbi vaadata ja ettevõtjatele rahad välja

maksta lühikese aja jooksul (määruse nr 2 § 14 lg 3 kohaselt on taotluste menetlemise aeg 25

tööpäeva). Kriisimeetmete raames EAS-le esitatud taotluste maht oli oluliselt erinev

tavapärasest mahust. Näiteks esitati määruse nr 2 raames märtsis EAS-le 735 taotlust ja järgneva

kriisimeetme ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021. a määruse nr 16 „Ettevõtjate

toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate

piirangutega“ raames 2544 taotlust maikuus. Seevastu tavaolukorras tuli EAS-l keskmiselt ühes

kuus lahendada umbes 55 taotlust. Käibe languse tuvastamine MTA-le esitatud

käibedeklaratsioonidel kajastatud andmete alusel tagas selle, et määrusega nr 2 taotletav

eesmärk saaks võimalikult kiiresti tulemuslikult ellu rakendatud. Eelduslikult vastasid MTA-le

esitatud käibedeklaratsioonidel kajastatud andmed tõele (vt maksukorralduse seaduse § 82) ning

3-21-1347

5(9)

neid oli seetõttu võimalik kiiremini koguda ja analüüsida. Kui käibe langust oleksid ettevõtjad

pidanud tõendama enda esitatud muude tõenditega, oleks see tõenäoliselt ohustanud taotluste

kiiret menetlemist ja määrusega nr 2 taotletavate eesmärkide saavutamist. Arvestades meetme

olemust ja sellega taotletavaid eesmärke, ei saa kindla tõendamisnõude sätestamist pidada

ilmselgelt põhjendamatuks ega meelevaldseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud, et

kaebaja perioodi 2020. aasta 1. aprill kuni 30. november käibe langus oli võrreldes 2019. a sama

perioodi käibega 52,95% ning seetõttu puudus kaebajal alus käsitöö, suveniiri või Eesti disaini

müüja kahjude osalise hüvitamise toetuse saamiseks.

9. Toetuse andmise tingimused ja kord on sätestatud määruses nr 2. Vastavalt määruse nr 2 §

6 p-le 4 makstakse määruse alusel COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust

tulenevaid toetusi, sh käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja kahjude osalise hüvitamise

toetust. Nimetatud toetust võib taotleda käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja, kelle 2020. a

perioodi 1. aprill kuni 30. november käibe langus oli võrreldes 2019. a sama perioodi käibega

vähemalt 60 protsenti (määruse nr 2 § 10 lg 1 p 1) ja 2019. a eest tasutud tööjõumaksude

kogusumma oli vähemalt 5000 eurot (määruse nr 2 § 10 lg 1 p 2).

10. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja on määruse nr 2 § 10 lg-s 1 nimetatud müüja.

Samuti puudub vaidlus asjaolus, et kaebaja käibe langus perioodil 01.04.2020-30.11.2020

võrreldes 2019. a sama perioodi käibega oli alla 60%, täpsemalt 52,95%. Küll aga on

menetlusosalised erinevatel seisukohtadel, kas määruse nr 2 § 10 lg 1 p-s 1 viidatud müüja

käibena tuleb arvestada kogukäivet või üksnes ettevõtja põhitegevusega seotud käivet.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et määruse nr 2 § 10 lg 1 p-s 1 on silmas peetud müüja käivet,

mis on kajastatud vastava perioodi käibedeklaratsioonil. Nii defineerib käibe määruse nr 2 § 4

p 10, mille kohaselt käibeks loetakse käibemaksukohustuslasest reisiettevõtja, Tallinna

vanalinna toitlustusettevõtja ja käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja puhul taotleja poolt

MTA-le

esitatud

käibedeklaratsioonidel

deklareeritud

käibe

suurust,

mittekäibemaksukohustuslasest reisiettevõtja, Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja ja käsitöö,

suveniiri või Eesti disaini müüja puhul taotleja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud või

füüsilise isiku tuludeklaratsioonides (vorm E) deklareeritud ettevõtlustulu. Seetõttu ei ole

määruses nr 2 lünka osas, mida käsitöö- ja suveniirimüüja käibena käsitleda.

12. Veelgi enam, ka käibemaksuseaduse kommentaarid toetavad vastustaja seisukohta, et

käibeks on kogu ettevõte käive. Nimelt sätestatakse käibe mõiste KMS § 4 lg-s 1, mille kohaselt

on käive: 1) kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus; 2) kauba või teenuse

omatarve; 3) kauba toimetamine teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse

tarbeks (§ 7 lg 1 p 3) ning 4) kauba sundvõõrandamine tasu eest. Seega hõlmab käive kauba

võõrandamist ja teenuse osutamist ettevõtluse käigus ning omatarvet. Ettevõtlus on isiku

iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse tasulist teenust (vt

KMS § 2 lg 2). Hindamaks, kas isik tegeleb iseseisvalt majandustegevusega või mitte, tuleb

hinnata alluvussuhet majandustegevuse teostamisel; selleks tuleb vaadata, kas isik teostab

tegevust oma nimel, enda arvel ja oma vastutusel ning kas ta kannab oma tegevuse teostamisega

3-21-1347

6(9)

majanduslikku riisikot (vt Euroopa Kohtu lahend kohtuasjas C-276/14)1. Vaidlust ei ole selles,

et kaebaja on võõrandanud kauba (kinnisvara ja sõiduk), teinud võõrandamistehingu ettevõtte

nimel ning deklareerinud tehingust saadud käibe käibemaksudeklaratsioonil. Seega puudub

kahtlus, et kinnisvara võõrandamisel oli tegemist kauba võõrandamisega kaebaja ettevõtluse

käigus.

13. Vaidlusaluses 02.04.2021 otsuses on tuvastatud, et kaebaja on käibemaksukohustuslane,

mistõttu tuli käibelanguse arvutamisel võtta aluseks MTA-le esitatud käibedeklaratsioon (vt

kaebuse lisa 2). Vaidlus puudub, et kaebaja käive on MTA andmetele tuginedes 01.04.2020-

30.11.2020 perioodil 718 226,23 eurot ja 2019. a samal perioodil 1 526 534,28 eurot ning

seetõttu oli käibe langus 808 308,05 eurot ehk 52,95%. Seega on vastustaja õiguspäraselt

lähtunud kogu kaebaja käibest, kuivõrd selliselt oli kaebaja andmed esitanud MTA-le ning

määruse nr 2 § 4 p 10 kohaselt lähtub vastustaja MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel

deklareeritud käibe suurusest, sõltumata sellest, millega seoses on ettevõtjal käive tekkinud või

saadud. Aga isegi juhul, kui lähtuda kaebaja vastava perioodi kasumiaruandest (nagu tehakse

seda mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja puhul), siis oleks tulemus käibelanguse osas

sama. Seda tingitud asjaolust, et kasumiaruanne kajastab raamatupidamiskohustuslase

aruandeperioodi

finantstulemust

(tulusid,

kulusid

ja

kasumit

või

kahjumit)

(raamatupidamisseadus § 18 lg 2), sh ka kinnisvara müügist saadud tulu (vastavalt kas

müügitulu all (kui tegemist on ettevõtte põhitegevusega) või muu äritulu all (nagu see on

käesoleval juhul)). Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebusele lisatud kasumiaruande skeem

ei kajasta vaadeldaval perioodil saadud kogukulu, vaid on ilmselt koostatud lähtuvalt kaebaja

nägemusest, et kinnisvara müük ei ole kaebaja ettevõtlusega seotud tulu (vt kaebuse lisa 6).

Seetõttu ei ole sellel kajastatud andmed tegelikkusele vastavad.

14. Kohus nõustub kaebajaga, et puudub kahtlus osas, et tema majandustegevust on

negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud

erandlikud asjaolud. Sellele viitavad kaebaja käibeandmed. Küll aga ei tähenda igasugune

käibelangus või negatiivne mõju, et ettevõtja kvalifitseeruks riigiabile. Tagamaks riigiabi

andmise läbipaistvus ja taotlejate võrdne kohtlemine, ongi määrusandja sätestanud konkreetsed

ja objektiivsed tingimused, millele taotleja peab vastama. Üheks selliseks kriteeriumiks on, et

vaadeldaval perioodil peab käibe langus olema vähemalt 60% ning seda olenemata

tuluallikatest.

15. Asjaolu, et üks ettevõtja otsustab oma müüdava vara arvelt tasuda olemasolevad

võlgnevused eesmärgiga jätkata majandustegevust, kuid teine ettevõtja ei soovi varasid

võõrandada, et tasuda olemasolevad võlgnevused, ei tähenda, et vastustaja oleks taotlejaid

ebavõrdselt kohelnud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tulenevalt peavad

juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma

juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Seega

täitis kaebaja juhatuse liige oma hoolsuskohustust, kui müüs olemasoleva kinnisvara ja

vallasvara eesmärgiga täita olemasolevad kohustused. Kuigi toetuse andmise otsustamisel ei

võrrelda taotleja bilanssi ja käibeandmeid, vaid võetakse arvesse üksnes käive vastaval

perioodil, siiski lähtub määrus nr 2 eeldusest, et iga juriidilise isiku juhatuse liige täidab oma

hoolsuskohustust seadusest sätestatud ulatuses ja korras. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu

määruse nr 2 §-le 12, mis sätestab nõuded taotlejale. Olukorras, kus kaebaja ei oleks kinnisvara

müünud ja oma võlgu tasunud, ei ole välistatud, et kaebaja määruse nr 2 § 12 punktides 1 ja 4

tingimustele vastanud ei oleks. See tähendab, et tõsikindlalt ei saa väita, et ettevõtja, kes oleks

olnud kaebajaga sarnases olukorras (sh tekkinud võlgnevused) ning kes ei oleks oma vara

1 Käibemaksuseadus rahandusministeeriumi kommentaaridega, lk-d 12-13. Kättesaadav elektrooniliselt:

https://www.rahandusministeerium.ee/et/eesmargidtegevused/maksu-ja-tollipoliitika/maksud

3-21-1347

7(9)

müünud, et võlgnevusi likvideerida, oleks vastanud määruse nr 2 §-s 12 sätestatud nõuetele

ning seetõttu ka toetust saanud.

16. Eelnevast juhindudes ei ole taotleja käibe käsitlemine kogu ettevõtte käibena vastuolus ka

määruse nr 2 eesmärgiga. Riigiabi eesmärgiks on toetada majanduslikes raskustes ettevõtjaid.

Vastavalt Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse

toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (edaspidi COVID-19 raamistik) punktile

8 võib COVID-19 puhangu tõttu ettevõtjatel tekkida mitte üksnes likviidsusnappus, vaid ka

märkimisväärne kahju; kuna COVID-19 puhang on erandlikku laadi, ei olnud võimalik

nimetatud kahju ette näha ja selle ulatus on märkimisväärne ja seab ettevõtjad olukorda, mis

erineb selgelt turutingimustest, milles nad tavaliselt tegutsevad; niisugused erandlikud

tingimused võivad põhjustada isegi elujõulistele ettevõtjatele, kes on tavapärase

majandustegevusega kaasnevateks riskideks hästi ette valmistatud, sedavõrd raskusi, et ohtu

satub nende elujõulisus. „ELi riigiabieeskirjade sihipärase ja proportsionaalse kohaldamisega

tagatakse, et riiklikud toetusmeetmed on tulemuslikud ning aitavad raskustesse sattunud

ettevõtjatel mitte üksnes COVID-19 puhangu ajal toime tulla, vaid ka praegusest olukorrast

taastuda, pidades silmas keskkonnasäästlikule majandusele ja digitehnoloogiale ülemineku

tähtsust kooskõlas ELi eesmärkidega. Ühtlasi tagatakse ELi riigiabi kontrolliga, et ELi siseturg

ei killustu ja säilivad võrdsed tingimused. /…/“ (COVID-19 raamistiku p 10).

17. Seda, et kaebajal on COVID-19 puhangust tingitud majanduslikud raskused, ei sea kahtluse

alla vastustaja ega kohus. Küll aga on kaebaja majandusnäitajatega tõendatud, et kaebaja

põhitegevuse jätkamine on olnud võimalik määral, mis väljub toetuse saamise raamest – st, et

kaebaja käibelangus ei ole vaadeldaval perioodil vähemalt 60%. Puudub kahtlus, et kinnisvara

ja sõiduki müügist saadud tulu on võimalik kaebajal kasutada ettevõtte tarbeks (nii näiteks on

kaebaja tasunud ära tekkinud võlad), mistõttu tänu juhatuse liikme kohustuste hoolsale

täitmisele on kaebaja suutnud säilitada oma põhitegevuse, nagu kinnitab ka kaebaja oma

kaebuses.

18. Ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus näiteks käibemaksukohustuslaste puhul

arvestatakse kogu käivet, kuid mittekäibemaksukohustuslaste puhul üksnes kasumiaruandes

kajastatud müügitulu (ehk ettevõtte põhitegevusega seotud kulu). Nii see aga praegusel juhul ei

ole, nagu märgitud ülal (vt käesoleva otsuse põhjenduste punkt 13).

19. Riigiabi andmise otsustamine ei ole kaalutlusotsus, vaid vastustajal tuleb tuvastada, kas

taotleja vastab õigusaktis toetuse saamise tingimustele. Seetõttu ei ole vastustaja jätnud

arvestamata olulisi asjaolusid ja kaebaja huve, kuivõrd vastustaja ei saanud kõrvale kalduda

kehtivast õigusest (vt haldusmenetluse seadus (HMS) § 54), täpsemalt määruse nr 2 § 10 lg 1

punktis 1 sätestatud nõuetest. Kohus ei nõustub kaebajaga, et vastustaja on kohelnud teda

ebavõrdselt võrreldes teiste ettevõtjatega, kellel on samasugune tegevus ja kes saaks riigiabi

taotleda. Kohus toetab vaideotsuse punktis 4.11. esitatud seisukohti ega pea vajalikuks neid üle

korrata (HKMS § 165 lg 2).

20. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et määrus nr 2 oleks osas, milles erinevate ettevõtjate

osas arvestatakse käivet erinevalt, vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Ministril on lai otsustusruum

kõnesoleva toetuse tingimuste seadmisel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Kaebaja poolt viidatud määruse nr 2 § 7 lg 1

reguleerib majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust. Vastustaja on õigesti

leidnud, et kaebaja ei ole võrreldavas olukorras majutusettevõtjatega, kuivõrd tegemist on

erinevate ettevõtjate gruppidega. Seetõttu ei tulnud neid ettevõtja gruppe ka sarnaselt kohelda.

21. Majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust võib taotleda majutusettevõtja,

kelle perioodi 2020. a 1. aprill kuni 30. november summaarne 9-protsendilise

3-21-1347

8(9)

käibemaksumääraga maksutatud käibe langus oli võrreldes 2019. a sama perioodi summaarse

9-protsendilise käibemaksumääraga maksutatud käibega vähemalt 50 protsenti (määrus nr 2 §

7 lg 1). Kaebaja järeldab sellest, et majutusettevõtjate puhul võetakse käibe languse arvutamisel

arvesse üksnes põhitegevusega seotud käivet, s.o 9-protsendilise käibemaksumääraga

maksutatud käivet. Juhul, kui ka kaebaja puhul oleks arvesse võetud üksnes põhitegevusega

(käsitöö, suveniiride või Eesti disaini müümisega) seotud käivet, siis oleks kaebaja vastanud

toetuse tingimustele.

22. Majutusettevõtja on määruse nr 2 § 4 p 1 tähenduses äriregistris või mittetulundusühingute

ja sihtasutuste registris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik või füüsilisest isikut ettevõtja,

kes pakub 9-protsendilise käibemaksumääraga maksutatud teenuseid ning kelle tegevusala on

justiitsministri 28.12.2005. a määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“ lisas 16

„Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator (EMTAK)“ sätestatud tegevusala koodiga jagu I

551, 552 või 553 või jagu Q 86905. Majutusteenus, millele kohaldatakse KMS § 15 lg 2 p 4

alusel 9% käibemaksumäära, katab Rahandusministeeriumi koostatud KMS kommentaaride

järgi peamiselt ööbimisvõimaluse pakkumist, jätte välja majutusega koos osutatavad muud

teenused ja müüdavad kaubad (v.a hommikusöök). Seega on majutusettevõtja puhul seatud

eesmärgiks hüvitada üksnes kitsamas mõttes majutusteenuse käibe langus, jättes kõrvale

äriühingu muud võimalikud tegevusalad ja osutatavad teenused. Käsitöö, suveniiri või Eesti

disaini müüja puhul ei ole määruses nr 2 toetuse saamist piiratud üksnes äriühingu ühe ettevõtte

tegevusega või ainult kauba müümisega, vaid käibe languse arvutamisel läheb arvesse

ettevõtjana käsitatava äriühingu kogu käive. Selliselt on aga eelduslikult hõlmatud toetusega

võimalikult suur hulk käsitöö, suveniiri ja Eesti disaini müüjaid. Nii on ka määruse nr 2

seletuskirjas selgitatud, et erinevalt teistest määruses nr 2 reguleeritud toetustest ei ole käsitöö-

ja suveniirimüüja käibe kahjude osalise hüvitamise toetuse taotlejate ring piiratud vaid

äriühingute ja füüsilisest isikust ettevõtjatega; käsitöö ja suveniiride tootmise ja müügiga

tegelevad mitmed mittetulundusühingud ja muud seltsid; selliste seltside põhikirjaliseks

eesmärgiks on eelkõige käsitöö ja suveniiride tootmine ning neid realiseeritakse mitte niivõrd

tulu teenimise, kuivõrd põhikirjalise eesmärgi parema saavutamise eesmärgil; seetõttu on

põhjendatud, et toetust võivad taotleda ka mittetulundusühingud ja sihtasutused2.

23. Kaebaja leiab, et taotluste menetlemise lihtsus (lähtumine käibemaksudeklaratsioonidest)

ei saa olla ebavõrdse kohtlemise õigustuseks. Kuigi kohus leidis eelnevalt, et ebavõrdset

kohtlemist ei esine ja seetõttu ei esine ka vajadust analüüsida, kas administreerimise lihtsus

õigustab ebavõrdset kohtlemist, siiski märgib kohus, et teatud juhtudel on kohtupraktikas

aktsepteeritud ka süsteemi administreerimise lihtsust ja sellest tulenevalt ka kulude kokkuhoidu

kui ebavõrdse kohtlemise õigustust (vt Riigikohtu üldkogu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p

57). Seega ei saa automaatselt öelda, et nõue lähtuda käibemaksudeklaratsioonil kajastatud

andmetest oleks ilmselgelt põhjendamatu või kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt piirav

meede. Seda enam, et kohus on käesoleval juhul analüüsinud ka olukorda, kui kaebaja käibe

langus oleks arvutatud näiteks kasumiaruande alusel ning leidnud, et tulemus oleks olnud sama

(vt käesoleva kohtuotsuse põhjenduste punkt 13).

24. Kohtu hinnangul ei ole ka vaideotsus eraldiseisvalt vaide esemest õigusvastane. Kaebaja

leiab, et vaideotsuses ei ole käsitletud kõiki vaides esitatud väiteid. Sellekohaseid täpseid viiteid

kaebuses ei sisaldu. Vaideotsuses on refereeritud vaide esitaja seisukohad (peatükk 3). Kaebaja

ei ole vastu vaielnud asjaolule, et vaideorgan oleks vaiet ebaõigesti tõlgendanud. Seega eeldab

kohus, et vaideotsuses kajastatud vaide esitaja seisukohad vastavad vaide esitaja tahtele ja

vaides toodule. Vaideorgan on analüüsinud vaidlustatud otsuse õiguspärasust, sh küsimusi, kas

Määruse

nr

seletuskiri,

lk

4. Kättesaadav

elektrooniliselt:

https://www.eas.ee/wp-

content/uploads/2021/02/Turismisektori-kriisitoetus-3_SELETUSKIRI.pdf

3-21-1347

9(9)

kinnisvara müügilt tekkinud käive oli ettevõte käive ja kuidas määruses nr 2 on defineeritud

käive (vaideotsuse punktid 4.5. – 4.10.) ning küsimust ebavõrdsest kohtlemisest (punkt 4.11.).

Kuigi vaideotsuse põhjenduses ei ole selgesõnaliselt märgitud, kas vastustaja teostas

kaalutlusõigust, siiski on vaideotsuses märgitud, millistest määruse normidest on vastustaja

lähtunud (vt vaideotsuse punkt 4.3) ja millised andmed aluseks võtnud (vt vaideotsuse p 4.6)

ning teinud kokkuvõtvalt järelduse, et vaidlustatud otsus on õiguspärane (vt vaideotsuse p 4.12).

Eeltoodust lähtuvalt ei ole kohtu hinnangul rikutud eraldiseisvalt kaebaja menetlusõigusi,

kuivõrd vaideorgan on lahendanud sisuliselt kaebaja vaide. Seejuures ei ole vaideorgan seotud

vaide õigusliku argumentatsiooniga, vaid vaidemenetluse ülesanne on kontrollida vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust (HMS § 83 lg 1). Seda on vastustaja ka teinud.

25. Arvestades, et tuvastamisnõue sisaldub vaidlusaluse 02.04.2021 otsuse tühistamisnõudes

ning kohustamisnõude rahuldamine eeldab tühistamisnõude rahuldamist, kuid tühistamisnõue

rahuldamisele ei kuulu, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks

taotlust esitanud ei ole. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Maria Brenner