2-21-16885/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

07.01.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-16885

Tsiviilasi

X hagi Y ja Q vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks (täiteasi 023/2017/1366)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.11.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

Kuldar Kirt

Kostjad:

Y

(isikukood

XXXXXXXXX),

Q

(isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.11.2021 määrus muutmata, kuid muuta osaliselt

maakohtu põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

4. Jätta

määruskaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

X

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja

kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Hagi aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 28.10.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I) ja Q (kostja II) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas 023/2017/1366.

2. Hagi asjaolude kohaselt esitas kostja I 04.07.2017 kohtutäiturile täitmisavalduse hageja

vastu. Hageja sai täitmiseteate kätte 11.07.2017. Täitemenetluse aluseks oli Harju Maakohtu

17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 kohtuotsustest tulenevad nõuded

tsiviilasjas nr 2-15-16531 (kostja II hagi hageja vastu võlgnevuse saamiseks).

Kostja II loovutas oma nõuded hageja vastu 04.07.2017 kostjale I. Hageja leidis, et nõude

loovutamise ajal oli tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue kostja II ja tema abikaasa Z

ühisomandis vaatamata sellele, et hagiavalduse esitas vaid üks abikaasadest ning hagis nõutud

summa mõisteti välja vaid kostja II kasuks. Seega oli kostjal II õigus loovutada oma nõudest

vaid pool. Kostjal II puudus iseseisev õigus loovutada kostjale I hageja vastu suunatud nõue.

Nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas kostja II abikaasa Harju Maakohtule

hagi (tsiviilasi nr 2-20-9706).

Hageja sai 27.10.2021 teada, et kostja II loobus 28.01.2009 ja 20.05.2012 hagejalt nõuete

sissenõudmisest (hagi p 11).

Kostja II avaldas hagejale, justkui oleks ta lepingu alusel (28.09.2021 nõude loovutamise

lepingu lõpetamise kokkulepe) saanud ise tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja suhtes tehtud

kohtotsustest tulenevate nõuete omanikuks. Kuna 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli

tühine, siis ei saanud kostja I kosjale II midagi tühise tehingu alusel loovutada.

Maakohtu määrus

3. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 tulenevalt saab hageja kui võlgnik sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Hagiavaldusest nähtus, et

täitmisavalduse hageja vastu esitas kostja I ning vastava täitmisavalduse alusel viiakse hageja

suhtes läbi täitemenetlust täiteasjas nr 023/2017/1366. Eelnevast tulenevalt oli TMS § 5 lg 1 ja

TMS § 221 lg 1 tähenduses täiteasjas sissenõudjaks kostja I. Hagiavaldusest ei nähtunud, et

täiteasjas oleks sissenõudjaks ka kostja II. Hagiavalduse teksti p-st 12 nähtus, et hagi oli esitatud

kostja II vastu nö igaks juhuks (hageja sõnul „selguse ja arusaamatuste vältimiseks“). Isegi

juhul, kui kostja I loovutas kehtivalt või soovis loovutada täitedokumendist tuleneva nõude

tagasi kostjale II, siis eelnev ei muutnud kostjat II automaatselt sissenõudjaks. Kuna kostja II

polnud sissenõudja, siis ei saanud hageja esitada kostja II vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi. Seejuures viitas hagiavalduse p 11 sellele, et kostja II loobus oma õigusest

nõuda hagejalt raha tagasi ja ta ei kavatsenud hagejalt võlgnevust sisse nõuda. See tähendas, et

kostja II osas puudus hagejal ilmselt igasugune hagi esitamiseks nõutav õiguskaitsevajadus.

Hagi kostja II vastu oli õiguslikult perspektiivitu ning sellest tuli TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2

alusel keelduda.

TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt ei saanud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisel üldse tugineda kostja II 28.01.2009 ja 20.05.2012 nõuetest loobumise kinnitustele,

kuna sundtäitmisele esitatud tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtulahendid jõustusid

31.05.2017 (so pärast eelviidatud kinnituste andmist). Seega alus, millel hageja käesolevas asjas

esitatud täiendav vastuväide (võrreldes tsiviilasjaga nr 2-19-12266) põhines, tekkis enne

tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtulahendite jõustumist. Sellise vastuväite esitamine polnud

aga TMS § 221 lg 2 kohaselt lubatav. Asjaolu, et hageja sai subjektiivselt vastuväite alusest

alles hiljem teada, ei omanud TMS § 221 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähendust. Eelviidatud

kinnitustel põhineva täiendava vastuväite osas oli hagi samuti õiguslikult perspektiivitu.

Hageja esitas 15.08.2019 Harju Maakohtule hagi kostja I vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366 (tsiviilasi nr 2-19-12266). Maakohus jättis

14.01.2020 hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.11.2020 tehtud otsusega

hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas

hagi ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Riigikohus rahuldas 02.06.2021 kostja

kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu 20.11.2020 otsuse ning jättis jõusse maakohtu

otsuse, täiendades selle õiguslikke põhjendusi. Maakohtu 14.01.2020 otsus jõustus 02.06.2021.

Hageja juba pöördus tsiviilasjas nr 2-19-12266 kohtu poole kostja I vastu esitatud hagiga, milles

hageja palus tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks. Kohus

oli vastava vaidluse jõustunud kohtulahendiga lahendanud, ent hageja pöördus sama vaidluse

lahendamiseks uuesti kohtu poole käesoleva tsiviilasja raames. Hageja ja kostja I vahelise

vaidluse osas oli tegemist vaidlusega samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis

välistas samas asjas uue kohtusse pöördumise. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et käesolevas

vaidluses oli hageja täiendavalt kostjaks märkinud kostja II. Hageja ja kostja I vahelise vaidluse

ese (asjades esitatud nõuded olid identsed) ja alus olid TsMS § 371 lg 1 p 4 tähenduses mõlema

tsiviilasja osas samad.

Sisult uudne oli hagiavalduse p-s 11 märgitu, mille kohaselt 28.01.2009 ja 20.05.2012

allkirjastas kostja II kinnitused, mille kohaselt polnud tal hageja vastu rahalisi pretensioone.

Hageja välja toodud täiendavate asjaolude näol oli tegemist hagi aluseks olevasse asjaolude

kogumisse kuuluvate üksikute asjaoludega, mida ei saanud pidada uueks hagi aluseks võrreldes

tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitatud hagi alusega (Riigikohtu 16.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-113-05, p 14). Hageja ei toonud välja mingeid põhjapanevaid uusi asjaolusid, mis

võimaldaksid pidada käesolevat vaidlust erinevaks tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud vaidlusest.

Eelnevat ei muutnud hageja väide selle kohta, et ta sai kostja II kinnitustest teada alles

27.10.2021. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud kohtuvaidluse ajal objektiivselt olemas olnud

üksikud asjaolud olid osa vastava tsiviilasja hagi aluseks olevate asjaolude kogumist sõltumata

sellest, kas vastavad asjaolud olid juba sel ajal hagejale teada või mitte. Uudne oli ka

hagiavalduse p-s 12 märgitu nõude tagasiloovutamise kohta, ent hageja polnud oma nõude

esitamisel üldse soovinud eelviidatud asjaolule tugineda (tegemist polnud hagi alusega), kuna

hageja ise tõi välja, et vastav loovutamine oli tagajärjetu. Eelnevast tulenevalt tuli kostja I vastu

esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt.

Hageja määruskaebus

4. Hageja palus rahuldada määruskaebus ja tühistada maakohtu määrus. Hageja ei nõustunud

maakohtu põhjendustega.

Maakohus rikkus kohtumääruse põhjendamise kohustust. Kostja esitas kohtutäiturile avalduse

lugeda sissenõudjaks täiteasjas nr 023/2017/1366 kostja I asemel kostja II vastavalt 28.09.2021

kokkuleppele. Kohtutäitur vastas kostjale II, et sissenõudja vahetati. Kui sissenõudjaks oli

kostja II, kellel puudusid hageja suhtes mistahes nõuded, siis juba ainuüksi nimetatud asjaolu

toetas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Nõude loovutamise leping oli

tühine, mistõttu ei saanud kostja I kostjale II midagi tühise tehingu alusel loovutada, siis oli

õige esitada hagi kahe kostja vastu. Kohtu seisukohast jäi ebaselgeks, et kui hageja leiab, et

sissenõudjad püüavad hageja suhtes realiseerida alusetut nõuet, siis millisel muul viisil saaks

hageja oma õigusi kaitsta, kui mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega.

Tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitas hageja hagi seetõttu, et 04.07.2017 nõude loovutamise leping

oli kostja II abikaasa nõusoleku puudumise tõttu tühine, siis käesolevas tsiviilasjas oli

määruskaebuse esitaja esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja I vastu

seetõttu, et määruskaebuse esitaja sai 27.10.2021 õhtul kokku kostja II endise juristiga, kes

esitas hagejale 28.01.2009 ja 20.05.2012 kostja ülekinnitused. Seega sai hageja olulistest

asjaoludest teada alles peale otsuse tegemist tsiviilasjas nr 2-15-16531.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis selle TsMS §

663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).

Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja

tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Kohus võtab vastu

määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Hageja tõi määruskaebuses esile, et kostja II esitas kohtutäiturile avalduse lugeda täiteasjas

nr 023/2017/1366 sissenõudjaks kostja I asemel kostja II seoses 28.09.2021 nõude loovutamise

lepingu lõpetamise kokkuleppega (lk 89-90). Kohtutäitur teatas 05.10.2021 sissenõudja

vahetamisest (lk 92). Maakohus märkis õigesti, et TMS § 221 lg-st 1 tulenevalt saab hageja kui

võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Kuivõrd

kostja I ei ole enam sissenõudja, siis ei saanud hagi kostja I vastu esitada. Hageja väited seoses

kostjaga I ning selgitused, et tema vastuväited kostja I osas ei ühti tsiviilasjas nr 2-19-12266

vastuväidetega, ei oma praegusel juhul enam tähtsust, kuna kostja I ole enam sissenõudja.

Sellises olukorras ei võta kohus hagi kostja I vastu menetlusse, kuna hageja õiguste rikkumine

ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja

esitatud faktiliste väidete õigsust (TsMS § 371 lg 2 p 1).

8. Maakohus viitas õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Eelnimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 1 ja 2).

Hageja tõi esile, et sundtäitmine oli lubamatu, kuna ta sai alles 27.10.2021 teada, et kostja oli

28.01.2009 ja 20.05.2012 andnud kinnitusi, mis välistasid tema nõude maksma panemist hageja

osas. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohtadega.

Maakohus leidis õigesti, et 28.01.2009 ja 20.05.2012 kinnitused anti enne tsiviilasjas nr 2-15-

16531 tehtud lahendi jõustumist, st hageja vastuväidete alus tekkis enne kohtulahendi

jõustumist. Asjaolu, et hageja sai väidetavalt teada alles 27.10.2021, ei omanud tähtsust.

Kuivõrd viidatud tsiviilasi algatati 2015 ja kinnitused anti 2009 ja 2012, siis nähtub, et

väidetavad kinnitused olid olemas juba enne kohtumenetluse algust.

Kohus selgitab, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud

kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud

kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel.

Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi

(elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist

(Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Seega saab vaid Riigikohus

otsustada, kas esinevad sellised alused, mis võimaldaksid asja uuesti läbi vaadata. Muuhulgas

jäeti 22.11.2021 teistmisavaldus rahuldamata.

Lisaks tugines hageja, et kostja andis ühepoolseid kinnitusi, et ei nõua hagejalt võlgnevust.

Tegemist on kostja ühepoolse tahteavaldusega, mis oli suunatud sisuliselt hagejale.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 1 näeb ette, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja)

suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks

kättesaamisega. Asjaolu, et tsiviilasja nr 2-15-16531 lahendamise käigus hageja ei saanud

kostja II tahteavaldusi, võis olla märk sellest, et kostja II ei soovinud neid hageja suhtes selle

menetluse ajal maksma panna ega loobuda nõude sissenõudmisest. Seega ei mõjuta hageja poolt

27.10.2021 tahteavaldustest teadasaamine täitedokumendis (jõustunud otsused tsiviilasjas nr 2-

15-16531) märgitud nõude olemasolu ja kostja II õigust nõuda kehtivate kohtulahendite alusel

nõude täitmist. Selle tõttu ei saa väita, et kostjal pole nõudeid ja tsiviilasjas nr 2-15-16531

tehtud otsuste sundtäitmine oleks lubamatu.

Hageja tugines hagi alusena asjaolule, et sundtäitmine oli nõude loovutamise (kostja II loovutas

04.07.2017 nõude kostjale I) tühisuse tõttu lubamatu. Kuna asjaolude kohaselt nõude

loovutamise leping lõpetati ja sissenõudjaks jäi kostja II, siis pole sellel asjaolul asja

lahendamisel tähtsust. Kostja I pole ka enam sissenõudja. Kohus menetleb hagi üksnes hagis

toodud asjaolude pinnalt. Hageja muudele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks

olevatele asjaoludele ei tuginenud, siis leiab ringkonnakohus, et hagiavalduse ja

määruskaebuses toodud asjaolude põhjal puudub hagil perspektiiv. Hageja esitatud hagiga

kostja II vastu pole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 371 lg 2 p 2).

Vastuväited ei olnud praegu TMS § 221 lg 2 mõttes lubatavad, kuna need esinesid juba enne

kohtulahendi jõustumist.

9. Kuivõrd hagi pole menetluses, siis puudub vajadus lahendada määruskaebuses toodud

taotlusi (menetluse peatamine ja tunnistaja ülekuulamine). Lisaks seonduvad need asja sisulise

menetlemisega, mitte määruskaebuse lahendamisega.

10. Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda. Kuna praegusel juhul keelduti hagi menetlusse võtmast ning kostjad ei ole

menetluses osalenud, siis ei saanud kostjatel määruskaebemenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

11. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)