3-20-1913/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

4. jaanuar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1913

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Siiri Sepa

Puudutatud isik – X, esindaja adv Valeriy Gimaev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a

määrus haldusasjas nr 3-20-1913 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265

lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 X

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel alates

25.04.2017, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks

koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks

(väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 2 ja § 72 lg 2 p 7). Riigikohtu

26.02.2019 määrusega nr 3-17-946 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus, millega

jäeti PPA 25.04.2017 otsus jõusse.

2. X vabanes Viru Maakohtu 21.06.2012 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisest

14.10.2020.

3. PPA pidas 14.10.2020 X kinni 48 tunniks väljasaatmise korraldamiseks Venemaa

Föderatsiooni. Tartu Halduskohtu 15.10.2020 määrusega nr 3-20-1913 anti luba paigutada X

3-20-1913

2(7)

kinnipidamiskeskusesse. Tema kinnipidamise tähtaega on kolmel korral pikendatud, viimati

kuni 04.12.2021.

4. PPA esitas 23.11.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra.

X suhtes esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 68 p 4 kohaselt

esineb põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või

toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. X on Eesti Vabariigis

kriminaalkorras karistatud kahel korral ja on olnud vangistatud ühel korral narkootilise aine

suures koguses korduva ebaseadusliku käitlemise eest.

X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, täisealised tütred ning ema. Viru Vangla iseloomustusest

nähtub, et pereliikmete omavahelised suhted on head ja toetavad. Vangla andmetel on X

vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirjavahetuse

teel. Kokkusaamistel on käinud kuritegeliku taustaga isikuid.

PPA hinnangul võib isik asuda end varjama Eesti Vabariigis või lahkuda talle sobivasse

Euroopa riiki. Kuna Schengeni alal ei ole liikmesriikide sisepiiridel piiripunkte, esineb ka oht,

et vabaduses viibides võib X lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki, et takistada tema

väljasaatmist Venemaa Föderatsiooni. Kehtiva reisidokumendi puudumine ei pruugi takistada

isiku lahkumist.

VSS § 68 p 6 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on teada andnud, et ei täida

lahkumiskohustust. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi

tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. PPA

hinnangul saab isiku keeldumist tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud

lahkumiskohustust. Isiku selline käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi

ta iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata

väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma.

Isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike

dokumentide vormistamise menetlus on pooleli ning hetkel puuduvad andmed, et väljasaatmine

oleks ilmselgelt võimatu. Isiku enda kaasaaitamiskohustuse täitmise eiramise tõttu on tema

väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Kui X näitaks üles aktiivsust ja teeks

PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ning sellega lüheneks ka

tema kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma

toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse

lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa Föderatsiooni

saatkonna ametnikuga. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole muutunud

ajaliselt ebaproportsionaalseks.

5. X vaidles kohtuistungil taotlusele vastu, sest ta ei soovi Eestist lahkuda, Eestis on tal

abikaasa.

6. Tallinna Halduskohus pikendas 26.11.2021 määrusega X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

26.03.2022 (k.a).

PPA taotlus on põhjendatud. Isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning VSS

§ 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud

kinnipidamise aluste esinemist on põhjalikult analüüsitud praeguses asjas tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruses, kus on kokkuvõttes leitud, et puudutatud isiku puhul

esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses, kuna X on oma käitumisega selgelt

3-20-1913

3(7)

väljendanud soovimatust lahkumisettekirjutust täita. Ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei

ole puudutatud isik nõustunud taotlema endale reisidokumenti oma kodakondsusriigi

esindusest. Selles osas ei ole vahepealsel ajal midagi muutunud. On ilmne, et X ei ole huvitatud

endale reisidokumendi taotlemisest, kuna ta teab, et siis toimub tema väljasaatmine kiiremini.

Viidatud määruse p-s 15 esitatud põhjendus, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult

kaasa lahkumiskohustuse täitmisele, on endiselt asjakohane. X tugevad perekonnasidemed ei

anna alust arvata, et ta asuks vabaduses viibides ise enda väljasaatmisele kaasa aitama, vaid

pigem vastupidi.

Põgenemisoht VSS tähenduses ei tähenda, et isik jäljetult ja igaveseks kaob. Põgenemisoht

seisneb ka selles, et puudutatud isik ei ole oma tegevusest tulenevalt PPA-le kättesaadav ajal,

mil on plaanitud tema väljasaatmise toimingute tegemine. Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa

Liidu vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 2 kohaselt peab Venemaa Föderatsiooni saatkond

pärast tagasivõtutaotluse heaks kiitmist väljastama isikule 30-päevase kehtivusega

tagasipöördumistunnistuse. Seega piisab X-l enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui

ta suudab end varjata PPA eest selle tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul.

X on praeguseks kinnipidamiskeskuses kinni peetud 14 kuud. Tema jätkuv kinnipidamine ei

ole ebaproportsionaalne, pidades silmas, et VSS § 25 lg 2 kohaselt on väljasaatmise tagamiseks

lubatud isikut kinni pidada maksimaalselt 18 kuud. Kõnealust 18-kuulist perioodi saab pidada

ajaks, mille jooksul kaalub avalik huvi isiku välja saatmise tagamise vastu üldjuhul üles tema

vabadusõiguse kaitse vajaduse. Asjaolust, et seni pole suudetud X välja saata, ei saa järeldada,

et jätkuv kinnipidamine oleks ebaproportsionaalne.

X väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Asjaolu, et X väljasaatmine

kodakondsusriiki ei ole seni võimalikuks osutunud, on eeskätt tingitud temapoolsest

kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. Vabaduses viibides võib X hakata enda väljasaatmist

takistama. Avalik huvi puudutatud isiku väljasaatmise tagamise vastu on kaalukam puudutatud

isiku soovist viibida ebaseaduslikult Eesti Vabariigis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 13.12.2021 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määrus tühistada

ja jätta PPA taotlus rahuldamata.

Kohtupraktika kohaselt ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest,

et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta. Seega, kuigi X on väljendanud soovimatust

Eestist lahkuda, ei saa sellest tuletada konkreetset kaasaaitamiskohustuse rikkumist ja

kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine ei saa olla aluseks kinnipidamise tähtaja pikendamisel.

Praegusel juhul ei esine põgenemisohtu, mis on sätestatud VSS § 15 lg 2 p-s 1. Halduskohtu

seisukoht, et isikul piisab enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata

PPA eest tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul, on hüpoteetiline ja põhistamata. PPA-

l on võimalik põgenemisohu vältimiseks kohustada välismaalast järgima järelevalvemeetmeid

ning tasuma sunniraha (VSS § 10 lg 1). Üheks selliseks meetmeks on elamine kindlaksmääratud

elukohas (VSS § 10 lg 2 p 1). X avaldas kohtuistungil aadressi, kuhu ta elama asub ja sellel

aadressil on PPA-l võimalik kohaldada järelevalvemeetmeid.

Ei saa rääkida sellest, et vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast riigist viibib. PPA

22.11.2021 vastusest nähtub, et tagasipöördumise ankeet on tehtud 22.10.2020 ja sellel on

märgitud, et X on vallaline. Tegelikult on ta alates 23.07.2019 abielus. Samuti nähtub, et

viimane pöördumine on tehtud 20.05.2021 ehk rohkem kui pool aastat ei ole toiminguid isiku

väljasaatmiseks teostatud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et X kandis vahetult enne kinnipidamist

3-20-1913

4(7)

peaaegu 11-aastast vanglakaristust. Praeguseks ajaks on X viibinud kinnipidamiskeskuses 14

kuud ja mõistlik aeg vabastamiseks on saabunud.

8. PPA palub 27.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

PPA tugineb kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise osas mitte ainult isiku väitele, vaid ka

tema tegevusetusele – isik ei ole teinud koostööd ametivõimudega endale dokumentide

taotlemisel. Isikule pakuti vanglas võimalust taotleda tagasipöördumistunnistust, kuid ta

keeldus selle taotlemisest ning ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ka kinnipidamiskeskuses.

Seetõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Isik ei soovi Eestist

lahkuda. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on

aeganõudvam, võttes aega üle pooleteise aasta, tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest.

Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd.

Siis väheneks ka kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. PPA on kinnipidamise ajal seda isikule

korduvalt selgitanud, viimati 14.10.2021 ja 12.11.2021 vestlustel. Isik keeldus mõlemal korral

taotluse esitamisest ja koostööst dokumentide taotlemisel. Isik keeldus selles osas kirjalike

põhjenduste andmisest ja väljendas oma vastumeelsust ka ametnikule üleoleva suhtumisega.

Põgenemisohu hindamisel ei ole lähtutud üksnes karistatuse faktist, vaid isikuga seonduvatest

asjaoludest kogumis. Isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud sellisel määral usaldust,

et põgenemisohtu saaks välistada. Isiku osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik

kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.

X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise

tagasivõtulepingu art 2 lg 2 kohaselt on Venemaa Föderatsioonil kohustus isik tagasi võtta. PPA

on edastanud Venemaa Föderatsioonile tagasivõtutaotlused 25.02.2021, 22.04.2021 ja

20.05.2021. Vastus saabus alles 15.07.2021. Vastuses tunnistati, et X on Venemaa

Föderatsiooni kodanik, kuid taotlusega edastatud fotod ja nende andmebaasis olevad fotod ei

ole võrreldavad, mistõttu ei saa kinnitada, et tegemist on sama isikuga. Õige ei ole isiku

seisukoht, et vastustaja ei ole ajavahemikul 20.05.2021‒20.10.2021 tegelenud tema

dokumenteerimisega. Dokumenteerimise protsessi kiirendamise teemalist kohtumist planeeriti

alates augustist 2021 ning ümarlaud toimus 28.09.2021 Eesti Välisministeeriumi

eestvedamisel, millest võtsid osa PPA ja Venemaa suursaatkonna ametnikud. Kokkulepetest

tulenevalt esitas PPA 20.10.2021 uue taotluse, millele pole järjekordselt vastust saabunud. PPA

on teinud kõik seadusest tuleneva, et isikut dokumenteerida ning dokumentide saamisel isik

riigist välja saata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. PPA on 23.11.2021 taotluse esitamisel tuginenud VSS § 15 lg 2 p-dele 1‒3. VSS § 15 lg-

st 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab

olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p 1 võimaldab

kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht; p 2 juhul, kui välismaalane ei

täida kaasaaitamiskohustust; ning sama sätte p 3 juhul, kui isikul puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud

dokumendid

või

nende

hankimine

viibib.

Seega

ei

piisa

leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt

võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama

tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult

proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks

samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. PPA

3-20-1913

5(7)

on loataotluse põhjendavas osas tuginenud sellele, et isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud

isikut tõendavad dokumendid ning isik ei aita kaasa nende hankimisele, ei täida

kaasaaitamiskohustust ning ta võib põgeneda (VSS § 68 p-d 4 ja 6).

10. VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1.

Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale

tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita

kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73)

leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks

põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-

17, p 11).

11. Koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes

langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt

selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on

keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt

poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui

ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul

põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse

vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014

otsus nr C-146/14, p 82).

12. Eelviidatud kohtupraktikat tuleb mõista nii, isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumise

jaatamiseks peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Samuti tuleb kohtutel välja selgitada,

mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus

(Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11).

13. PPA on viidanud Viru Vangla kirjale,

millest

nähtub,

et

isik

ei

soovi

tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni.

Kaasaaitamiskohustus ei saanud isikul tekkida enne väljasaatmismenetluse algust. Samas on

PPA loataotluses selgitanud, et isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust dokumentide

hankimisel ka kinnipidamiskeskuses viibides. Viimati on isikule kaasaaitamiskohustuse

täitmist meelde tuletatud 14.10.2021 ja 12.11.2021 vestlustel, kuid isik on reisidokumendi

taotlemisest keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnev piisav, et jaatada

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kuigi isikul tekkis nimetatud kohustus alles pärast vanglast

vabanemist, ei ole ta kinnipidamiskeskuses viibimise ajal teinud ühtegi toimingut, et

kaasaaitamiskohustust täita. Väljasaatmismenetlus on käimas ning isikul lasub kohustus aidata

kaasa enda dokumenteerimisele. PPA on selgitanud, et kui isik näitaks üles aktiivsust ja teeks

PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ja lüheneks isiku

kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Eelneva tõttu on ka põhjendatud alus arvata, et isik ei täida

vabatahtlikult lahkumiskohustust, kui haldusasjas nr 3-20-1815 (tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumine) jääb tema kaebus rahuldamata.

14. PPA hinnangul seisneb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisoht selles, et X on

korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4) ja ta ei soovi lahkuda Venemaa

Föderatsiooni (VSS § 68 p 6). Viimane toimepandud kuritegu oli raske esimese astme

rahvatervisevastane narkokuritegu, mille eest määrati talle enam kui 10 aasta pikkune

vangistus. Kuritegu pandi toime katseajal. Viru Vangla hindas X avalikkusele kõrgohtlikuks.

Isik on korduvalt väljendanud soovimatust lahkuda Venemaa Föderatsiooni (VSS § 68 p 6).

15. VSS § 68 esimene lause kohustab põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS

§ 68 sätestab asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb

3-20-1913

6(7)

ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis

(Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole

iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates

menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr

3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014

otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26.03.2019 määrus ja 12.09.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-334). Samas,

isegi kui põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei pruugi oht olla piisavalt suur isiku

kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13).

16. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt

ega pruugi olla usaldusväärne, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh

neid, mis põgenemisohtu maandavad. Teisalt ei välista põgenemisohtu üksnes kuriteo

toimepanemisest möödunud aeg ning hinnata tuleb ka isiku käitumist hiljem. Ringkonnakohus

jääb praeguses asjas 29.01.2021 määruses (p 19) väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt

ei viita X varasem käitumine vältimatult sellele, et esineb põgenemisoht VSS § 68 p 4 mõttes.

Kuigi PPA on viidanud, et vanglas viibides on isik suhelnud kriminaalkorras karistatud

isikutega, ei ole PPA taotluses ega vastuses määruskaebusele iseloomustanud isiku käitumist

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ega märkinud, et isiku käitumine vanglast vabanemise järel

oleks probleemne. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, kaks täisealist tütart ning ema. Viru

Vangla iseloomustuse kohaselt on pereliikmete suhted head ja toetavad. Abikaasaga sõlmiti

abielu vangistuse ajal. PPA ei ole neid seisukohti ümber lükanud. Seega ei ole VSS § 68 p 4

kohaldamise eeldused täidetud. Isiku kinnipidamise aluseks VSS § 15 lg 2 mõistes ei saa olla

isikust lähtuv võimalik oht avalikule korrale (kõrgohtlikkus).

17. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et praegusel juhul on põhjendatud alus arvata, et

vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Vaatamata

pooleliolevale kohtumenetlusele, võimalusele elada pere juures ja perekonna toetusele, ei viita

X käitumine pärast vanglast vabanemist sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise

osas oleks muutunud. Seega esineb isiku suhtes põgenemise oht VSS § 68 p 6 alusel.

18. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine X suhtes ei ole põhjendatud. Põgenemisohu

tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava

eesmärgi (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) suhtes. Põgenemisoht võib

muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16,

p 12). Isikul elukoha olemasolu väljaspool kinnipidamiskeskust ei pruugi tagada tema edasist

kättesaadavust. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses toob küll kaasa riive X era-

ja perekonnaelule, kuid riive on proportsionaalne võrreldes väljasaatmismenetluse tagamise

eesmärgiga. Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud

pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2), mistõttu ei ole alust hinnata tema kinnipidamist

ebaproportsionaalseks üksnes selle kestuse tõttu. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi

konkreetset asjaolu, miks tuleks X jätkuv kinnipidamine hinnata ebaproportsionaalseks.

19. Puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. PPA on taotluses

selgitanud, et on esitanud Venemaa Föderatsioonile tagasivõtutaotlused 25.02.2021,

22.04.2021 ja 20.05.2021 ning neile saabus vastus alles 15.07.2021. Vastuses tunnistati, et X

on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid leiti, et nende andmebaasis olevad isiku fotod ja

tagasivõtutaotlusega edastatud fotod ei ole võrreldavad, mistõttu ei saa isikusamasust kinnitada.

Eesti Välisministeeriumi eestvedamisel 28.09.2021 toimunud ümarlaual, millest võtsid osa

PPA ja Venemaa suursaatkonna ametnikud, sõlmitud kokkulepetest tulenevalt esitas PPA

20.10.2021 uue tagasivõtutaotluse. Taotlusele ei ole veel vastust. Seetõttu puudub teave selle

kohta, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud isiku tagasivõtmisest.

3-20-1913

7(7)

20. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2021

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)