3-17-70/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-17-70

Haldusasi

AS-i Eesti Pagar kaebus Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmiseks ning

Ettevõtluse Arendamise SA kohustamiseks ja keelamiseks

või avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu

kindlakstegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

AS

Eesti

Pagar,

volitatud

esindajad

vandeadvokaadid Reesa Laur ja Triin Biesinger

Vastustaja I – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

volitatud esindaja Gerly Lootus

Vastustaja II – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja

vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i Eesti Pagar taotlus täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata.

2. Keelduda AS-i Eesti Pagar kaebuse muutmise avalduse vastuvõtmisest Ettevõtluse

Arendamise SA 08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50 resolutsiooni p 3 tühistamise nõude

osas.

3. Jätta AS-i Eesti Pagar kaebetähtaja ennistamise taotlus Ettevõtluse Arendamise SA

08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50 resolutsiooni p 3 tühistamise nõudes läbi vaatamata.

4. Jätta AS-i Eesti Pagar kaebus rahuldamata.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

6. Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.01.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

3-17-70

2(25)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

14

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Pagar (kaebaja) sõlmis Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008 ostu-müügilepingu

vormileiva ja röstsaia tootmisliini soetamiseks maksumusega 2 770 000 eurot. Lepingu § 6

kohaselt jõustus leping kohe pärast allkirjastamist, kui esimene 5% ettemaks oli müüja arvele

teostatud. Kaebaja tegi ettemaksu seadmete ostmiseks 03.09.2008.

Kaebaja sõlmis 29.09.2008 AS-iga Nordea Finance Estonia liisingulepingu, mis jõustus lepingu

p 13.1 järgi selle allkirjastamisest.

AS Nordea Finance Estonia, Kauko-Telko OY ja kaebaja sõlmisid 13.10.2008 ostulepingu,

millega Kauko-Telko OY müüs pagaritööstuse liini AS-ile Nordea Finance Estonia, kes

kohustus selle kaebajale edasi liisima. Lepingu p 8.1 järgi jõustus leping selle allkirjastamisest.

Kaebaja ja AS Nordea Finance Estonia muutsid 25.10.2008 sõlmitud liisingulepingu lisas 1

esimese osamakse suurust ja leppisid kokku maksegraafiku.

2. Kaebaja esitas 24.10.2008 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS) taotluse projektile

„Investeering AS Eesti Pagar vormileiva ja röstsaia tootmisliini“ majandus- ja

kommunikatsiooniministri

04.06.2008

määruse

nr

44

„Tööstusettevõtja

tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ (määrus nr 44) alusel 553 474,88 euro

suuruse toetuse saamiseks. Projekti kogumaksumus oli 2 767 374,38 eurot ja abikõlblikkuse

periood 24.10.2008−31.07.2009. Projekti eesmärk oli uue vormileiva ja röstsaia tootmisliini

soetamine ja paigaldamine Paide tehasesse.

EAS rahuldas 10.03.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/424, mida hiljem muudeti, kaebaja taotluse.

EAS maksis toetuse summas 526 300 eurot kaebajale välja.

3. EAS teavitas kaebajat 22.01.2013 kirjaga, et kaebaja ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008

sõlmitud müügileping rikub Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määruse nr 800/2008 EÜ

asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse

ühisturuga kokkusobivaks (määrus nr 800/2008), art 8 lg 2 tingimusi, millest tulenevalt on

kaebajale antud ebaseaduslikku riigiabi.

EAS

teavitas

12.07.2013

e-kirjaga

kaebajat,

et

on

alustanud

rikkumise

osas

mittevastavusmenetluse ja kaalub toetuse tagasinõudmist.

EAS nõudis 08.01.2014 otsusega nr 1.1-5.1/14/50 kaebajalt tagasi projekti raames

ebaseaduslikult välja makstud toetuse summas 526 300 eurot koos liitintressiga alates toetuse

väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (resolutsiooni p 1). Toetus ja intress tuli kanda

90 kalendripäeva jooksul Rahandusministeeriumi pangakontole (resolutsiooni p 2). Kui kaebaja

ei tagasta toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta tasuma viivist 0,1%

tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud

kalendripäeva eest (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati 2012. a detsembris

toimunud järelkontrolli tulemusel, et röstsaia tootmisliini ostmiseks sõlmiti leping Kauko-Telko

OY-ga 28.08.2008, s.o enne taotluse esitamist EAS-ile, mistõttu ei ole tõendatud määruse

nr 800/2008 art 8 lg-s 2 nõutud abi ergutav mõju.

3-17-70

3(25)

4. Kaebaja

esitas

EAS-i

08.01.2014

otsuse

peale

vaide,

mille

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeerium (MKM) 21.03.2014 vaideotsusega nr 14-0003 rahuldamata

jättis.

5. Kaebaja esitas 21.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-14-387) EAS-i

08.01.2014 otsuse tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks, intresside osas uue

haldusakti andmise kohustamiseks, samuti MKM-i 21.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks.

Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohus jättis 25.09.2015 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-8-16 kaebaja kassatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas ringkonnakohtu 25.09.2015 otsuse, rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas

EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-d 1.1 ja 1.2. Ülejäänud osas saadeti asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.06.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 18.12.2019 määrusega kaebaja

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

6. Kaebaja esitas 09.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-70) EAS-ilt

kahju hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega.

7. Kohus võttis 17.01.2017 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks MKM-i.

Kohus peatas 01.02.2017 määrusega asja nr 3-17-70 menetluse kuni asja nr 3-14-387 menetluse

lõppemiseni ning uuendas asja menetluse 18.12.2019 määrusega.

8. Kaebaja esitas 13.01.2020 EAS-ile toetuse tagasimaksmise ajatamise taotluse.

9. Kaebaja muutis 16.10.2020 ja 19.11.2020 kaebuse nõudeid, taotledes täiendavalt

menetluses olevale hüvitamisnõudele:

 kohustada EAS-i rahuldama kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse või kohustada EAS-i

võtma vastu otsuse kaebaja ajatamistaotluse kohta;

 keelata EAS-il nõuda 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viiviseid

või keelata EAS-il nõuda 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt

viiviseid aja eest, mil otsuse täitmine oli peatatud ja ajatamismenetlus oli pooleli, samuti

ulatuses, mis on vastuolus Euroopa Liidu (EL) otsekohalduva õigusega ja Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS);

 alternatiivselt keelamisnõudele kohustada EAS-i arvestama 08.01.2014 otsuse alusel

tagasi nõutavalt toetussummalt viivisenõue ümber nii, et viivist sisse ei nõuta, st viivise

summa on 0 eurot, või et sissenõutav viivis oleks kooskõlas EL-i õigusega ja PS-iga

ning et viivist ei nõuta ajaperioodi eest, mil 08.01.2014 otsuse täitmine oli peatatud ja

toetussumma tagasimaksmise ajatamistaotluse menetlus oli pooleli;

 alternatiivselt keelamis- ja kohustamisnõudele tuvastada, et EAS-il ei ole 08.01.2014

otsusega kaebajalt viiviseid nõudnud või et kaebajal ei ole kohustust EAS-i 08.01.2014

otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viivist maksta või et kaebaja peab viiviseid

tasuma minimaalses võimalikus kohtu poolt määratud summas, mis ei ole rohkem kui

1 päeva viivise tasu.

3-17-70

4(25)

Lisaks esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus keelata EAS-il 08.01.2014

otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viiviste arvestamine või peatada viiviste

arvestamine ja keelata EAS-i 08.01.2014 otsuse sundtäitmine kuni praeguse kohtuvaidluse

lõpuni.

10. Kohus võttis 27.11.2020 määrusega kaebuse muutmise avalduse vastu ja tunnistas uute

nõuete osas vastustajaks EAS-i.

Kohus rahuldas 07.12.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas

EAS-il 08.01.2014 otsust viiviste osas sundtäita.

11. Kaebaja taotles 15.11.2021 avalduses EAS-i kohustamist esitama haldusmenetluse toimiku

täiendavad materjalid, mida ei ole seni esitatud, sh õiguslikud analüüsid. Kui kohus peaks

leidma, et kaebajale tuleb viiviste maksmise kohustus EAS-i 08.01.2014 otsusest, siis palus

kaebaja ennistada kaebetähtaja ja tühistada selle otsuse resolutsiooni p 3.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

12.1. EAS nõustas kaebajat enne toetuse taotlemist, sh kinnitas lepingute sõlmimise õigust

enne toetuse taotlemist. Kaebaja esitas koos toetuse taotlusega äriplaani, millest nähtus, et 5%

müügihinnast tasutakse hiljemalt 30.09.2008, st enne taotluse esitamist. Kaebaja taotlus jäeti

31.12.2008 otsusega rahuldamata, kuid teisel põhjusel. Kaebaja toetuse taotlus koos äriplaaniga

vaadati läbi 05.01.2009 ja 16.01.2009. Mõlemalt kontroll-lehelt nähtub kinnitus, et projekti

alguskuupäev ei ole varasem taotluse esitamise tähtajast, taotlus vastab meetme eesmärkidele

ja projekti tegevusega seotud kulud on abikõlblikud. Kulude abikõlblikkust on EAS kinnitanud

ka 28.07.2009 projekti aruannet kontrollides. 17.02.2010 läbi viidud EAS-i siseaudit ei

tuvastanud rikkumisi ega mitteabikõlblikke kulusid. EAS rikkus väga intensiivselt kaebaja

subjektiivseid õigusi, juhistades kaebajat toetuse taotlemise protsessis valesti ja eksitades

kaebajat. EAS kinnitas korduvalt, et projekti kulud on abikõlblikud ja ergutav mõju on olemas.

Keeruka õigusliku olukorra tõttu ei pidanud kaebaja ise aru saama, et lepingute sõlmimise

tagajärjeks võib olla toetuse tagasinõudmine. Kaebaja pidi saama tugineda ametniku

soovitustele ja pädevusele. Kaebajal tekkis EAS-i tegevuse tõttu õiguspärane ootus. Kaebaja

usaldusega arvestamata jätmiseks puudub alus. Kaebaja on EAS-i lubadustele tuginedes

astunud reaalseid samme ja soetanud tootmisliini, mida ta ei oleks ilma toetuseta teinud.

Õiguslik regulatsioon ega toetuse andmise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud, muutus vaid

EAS-i õiguslik käsitlus kohalduvatest normidest. EAS-i juhatuse liikmed on avalikult

ajakirjanduses EAS-i poolset eksimust toetuste jagamisel kinnitanud. Samuti on kinnitatud, et

viga tekkis Euroopa Komisjoni määruse ebaõigest tõlgendamisest. EAS-i poolset eksimust on

kinnitanud ka endine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Riigikogu ees

17.02.2012. Kaebajal ei olnud võimalik ette näha, et EAS hiljem oma seisukohti muudab.

Haldusorgani eksitav ja vastuoluline käitumine on hea halduse põhimõtte vastane. Uurimis- ja

selgitamiskohustuste rikkumise tõttu peab haldusorgan isiku ees vastutama. Isegi kui toetusraha

tuleb tagasi nõuda, ei vabane EAS vastutusest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel.

Kaebajale on tekkinud EAS-i tegevuse tõttu varaline kahju. Kui EAS ei oleks kaebajat

eksitanud, ei oleks lepingut enne taotluse esitamist sõlmitud, või kui EAS oleks keeldunud

toetust maksmast, ei oleks intressi- ja laenukulusid tekkinud. Riigiabi reegleid rikkudes antud

abi eest ei vastuta ainult abi saaja, vaid ka abi andja. Kaebajale ei saa omistada suuremat

hoolsust ja teadma pidamist kui pädevalt haldusorganile. Primaarne vastutus õiguspärase

menetluse läbiviimise eest lasub toetuse andjal. Kaebaja ei pannud toime kuritegu ega eksitanud

tahtlikult EAS-i, vaid toetust anti EAS-i poolse ergutava mõju väärtõlgenduse tõttu. Kaebaja

3-17-70

5(25)

vastutus seisneb selles, et ta peab toetuse tagasi maksma. Haldusorgani vastutus tähendab

kaebajale kahju hüvitamist. Kohtulahendid asjades nr 3-14-387 ja C-349/17 ei välista

kahjunõude rahuldamist. EL-i õigus ei välista nõude esitamist siseriikliku õiguse alusel.

Kahjunõude rahuldamine ei kujuta endast riigiabi. Varaline kahju seisneb võimatuses kasutada

toetuse summat, toetuselt makstavates intressides, tagasimakstava toetussumma laenamisega

seotud kuludes. Kaebaja taotleb kahju hüvitise väljamõistmist kokku summas 695 497,17 eurot

(millele lisandub kaebajalt nõutav viivis) või kohtu äranägemisel. Samuti taotleb kaebaja

kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1).

12.2. Kuigi EAS on korduvalt kinnitanud ajatamistaotluse rahuldamise võimalust, ei ole

taotlust siiani lahendatud. Tänaseks on mõistlik menetlustähtaeg möödas ja EAS peab

ajatamistaotluse lõplikult vormistama. Ajatamistaotluse rahuldamine on põhjendatud ja selle

osas ei ole ka vaidlust. Toetuse korraga tagasimaksmisel oleks kaebaja jaoks ettevõtte tegevust

halvavad tagajärjed. Arvestades EAS-i eelnevaid selgeid lubadusi ajatamistaotlus rahuldada ja

kaebaja õiguspärast ootust, on EAS-i kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Vähemalt tuleks

ajatamistaotlus lahendada, et kaebajal oleks võimalik seda vaidlustada. Ajatamistaotluse

lahendamisega viivitamine võib tuua kaebaja jaoks kaasa kahjulikud tagajärjed, nt võib EAS

nõuda selle aja eest viivist. Ajatamisest ei saa keelduda Euroopa Komisjoni teatise

(ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta, 2019/C 247/01)

alusel, sest see on p 2 järgi adresseeritud liikmesriikide ametiasutustele, kes vastutavad nende

otsuste rakendamise eest, millega komisjon on teinud riigile kohustuseks nõuda riigiabi tagasi.

Teatis osundab mitmel juhul sellele, et primaarselt käib tagasinõudmine siseriikliku õiguse

alusel ja liikmesriik saab valida sobivad viisid, milleks on ka ajatamine. Pealegi ei ole komisjoni

teatis õigusakt. Ajatamist ei takista ka konkurentsiseaduse (KonkS), mille § 42 lg 7 kohustab

EAS-i ajatamistaotlust rahuldama. EAS-i seisukoht muudab STS2007_2013 ja selle

rakendusaktides sätestatud ajatamise regulatsiooni mõttetuks. Vajadusel tuleb ajatamise

küsimuses taotleda Euroopa Kohtult eelotsust.

12.3. Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) § 28 lg 5 on vastuolus

EL-i õigusega ja tuleb jätta kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). Euroopa Liidu Nõukogu

18.12.1995 määrus nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus

nr 2988/95) ei näe ette lisaks toetuse tagastamisele ja intressi maksmisele ka viiviste tasumise

kohustust. Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette

üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta

ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, (määrus nr 1083/2006) art 70 sätestab

liikmesriigi vastutuse EL-i ees ega saa olla aluseks STS2007_2013 § 28 lg-le 5. Viivise määr ei

tulene ühestki EL-i õigusaktist ega vasta hoiatusfunktsioonile. Lisaks on see diferentseerimata

(tahtlus, hooletus), ei arvesta eeskirjade eiramise laadi, raskust ega vastutuse astet, nagu nõuab

määruse nr 2988/95 art 2 lg 3. Siseriikliku õiguse järgi saab toetuse tagasi nõuda kolmekordses

ulatuses (toetussumma, intress, viivis). See on ebaproportsionaalne ja karistusliku iseloomuga.

Lisaks

seab

selline

regulatsioon

erinevate

liikmesriikide

ettevõtted

erinevasse

konkurentsiolukorda ning kahjustab selliselt teenuste ja kaupade vaba liikumist siseturul. Kui

STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sisalduv viivis kujutab endast intressinõuet, on see vastuolus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3, sest Riigikohus pidas Metaprindi

lahendis STS2007_2013 § 28 lg-t 2 ELTL art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks. STS2007_2013

§ 28 lg-s 5 sätestatud viivise määr ületab veelgi rohkem Euroopa Kohtu poolt aktsepteerivat

määra. Turult laenates oleks intressimäär olnud 2%.

12.4. EL-i õigusega on vastuolus ka STS2007_2013 § 28 lg 8, mis võimaldab lugeda viivised

makstuks esmajärjekorras. Põhinõude tagasimaksmisega on toetuse saaja alusetult saadud hüve

tagastanud ja konkurentsieelise kõrvaldanud. Viiviste esmajärjekorras arveldamine pikendab

konkurentsieelise kestvust.

3-17-70

6(25)

12.5. Asjas tuleks küsida Euroopa Kohtult eelotsust määruse nr 2988/95 ja ELTL art 108 lg 3

ning STS2007_2013 § 28 lg-te 5 ja 8 seoste kohta.

12.6. Euroopa Kohtu praktikaga ei ole kooskõlas lähenemine, et vastuolu EL-i õigusega

võimaldab jätta kohaldamata vaid õigustloova akti, mitte aga haldusakti (Euroopa Kohtu

lahendid asjades nr C-224/97, C-274/04, C-118/00, C-312/93, C-213/89, 34/67, 48/71, 167/73).

Kuna EL-i ülimusliku õiguse kohaldamine ja sellega vastuolus olevate õigusaktide kohaldamata

jätmine on kohtu kohustus (sõltumata kaebaja taotlusest), peab kohus jätma EL-i õigusega

vastuolus oleva haldusakti kohaldamata igas vaidluses, kus haldusakti vastuolu EL-i õigusega

tõstatub ja seda sõltumata sellest, kas haldusakti tühistamiskaebus on esitatud või mitte. Antud

juhul ei ole kohtuotsust selle kohta, et viivisenõue on kooskõlas EL-i õigusega. Järelikult tuleb

seda hinnata praeguses asjas.

12.7. STS2007_2013 § 28 lg 5 on vastuolus PS-iga ja tuleb jätta kohaldamata (HKMS § 158

lg 4). EAS tõlgendab STS2007_2013 § 28 lg-t 5 selliselt, et kaebaja peab viivist tagasiulatuvalt

maksma ka aja eest, mil EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras

peatatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ei ole kaebaja oma kohustusi rikkunud. Kui

see oleks nii, ei täidaks esialgne õiguskaitse oma eesmärki. See tõstatab küsimuse

kohtumenetluse efektiivsusest ja vastava regulatsiooni põhiseaduspärasusest.

12.8. STS2007_2013 § 28 lg-le 5 viitamine 08.01.2014 otsuses ei ole kohane viivisenõue, sest

otsuse tegemise ajal ei olnud viivisenõue sissenõutav ega olnud selge, kas viiviseid kavatsetakse

sisse nõuda, millises summas ja millise aja eest. Viivisesumma peab välja arvutama EAS ja

kaebajal peab olema võimalik sellele vastu vaielda. Sarnaselt on tehtud intressinõude puhul.

Kohtutäitur ei saa otsuse sundtäitmisel viivist välja arvutada. Viidatud otsuses ei ole õiguslike

aluste hulgas STS2007_2013 § 28 lg-le 5 tuginetud. Rahaline nõue kaebaja vastu sisaldub vaid

otsuse resolutsiooni p-s 1, millega nõutakse toetuse tagasimaksmist ja intresse. Otsuse

resolutsiooni p 4 viitab rahaliste kohustuste täitmise osas ainult põhinõudele ja intressile. EAS

on ka asjas nr 3-14-387 osundanud vaid põhinõude ja intressinõude olemasolule ega märkinud

kordagi, et kavatseb hakata ka viiviseid nõudma. Otsuse resolutsiooni p 3 tühistamine on

põhjendatud ka KonkS § 42 lg 9 alusel, kuna viivist ja intressi ei saa nõuda sama aja eest.

Tähtsust ei oma, et Riigikohus on otsuse intresside osas tühistanud.

12.9. Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes asjas nr 3-16-1305

leidnud, et viide seaduses sätestatud viivise regulatsioonile on informatiivne ja viivise

maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte tagasinõude otsusest. Tallinna Ringkonnakohus on

teinud 11.06.2020 määruses asjas nr 3-20-851 vastupidise järelduse, seega on ringkonnakohtud

erineval seisukohal. Halduskohus ei saa juhinduda vaid Tallinna Ringkonnakohtu lahendist. Kui

isegi ringkonnakohtud on seda küsimust erinevalt mõistnud, ei saa kaebajale ette heita, et ta pidi

aru saama EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-st 3 tulenevast viivisenõudest. Kaebaja

vaidlustas EAS-i 08.01.2014 otsuse tervikuna ja kui mõnel kohtuastmel olnuks vähimatki

kahtlust, et selle otsusega on sisse nõutud ka viivised, siis ei oleks saanud STS2007_2013 § 28

lg 5 kooskõla EL-i õigusega jääda kuidagi tähelepanuta, kuna kohtul on endal kohustus jätta

kohaldamata EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik akt. Seega olid kohtud ja menetlusosalised

ühisel arusaamal, et viide viivistele ei ole haldusakti osa.

12.10. Kuna EAS ei ole tänaseni viivisenõuet esitanud, on see aegunud. Määruse nr 2988/95

art 3 järgi on aegumistähtaeg 4 aastat.

12.11. Kui kohus leiab, et kaebajal on siiski viiviste maksmise kohustus, palus kaebaja kohtul

tuvastada, et kaebaja peab maksma viiviseid minimaalses võimalikus suuruses –

1 kalendripäeva eest. Samuti palus kaebaja kohtul tuvastada, mis perioodi eest ja mis summas

ning millisest protsendimäärast lähtuvalt on põhjendatud kaebajalt viiviseid sisse nõuda. Ei ole

3-17-70

7(25)

põhjendanud nõuda viiviseid aja eest, mil otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras

peatatud ja mil EAS menetles ajatamistaotlust. Viivisel ei saa olla karistuslikku toimet. 36,5%

suuruse viivitusintressi kohaldamine on karistusliku iseloomuga.

12.12. Kaebaja taotles alternatiivselt kaebetähtaja ennistamist EAS-i 08.01.2014 otsuse

resolutsiooni p 3 tühistamise nõude esitamiseks. Kaebaja vaidlustas 08.01.2014 otsuse kogu

ulatuses asjas nr 3-14-387. Sellele vaatamata ei lahendanud kohtud kaebust otsuse resolutsiooni

p 3 osas. Kogu varasemas menetluses valitses nii menetlusosalistel kui ka kohtutel arusaam, et

EAS ei esitanud otsuses viivise nõuet. Senini ei ole EAS esitanud kaebajale viivise nõuet

rahalises summas ega ka selle arvestuslikku alust, samas kui intressinõue esitati summaliselt

välja arvestatuna. EAS-il ei ole STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi kohustust viivist nõuda ja EAS-il

on kaalumiskohustus. EAS ei ole kaalutlusele tuginevat nõuet esitanud ja täpse nõudeta ei ole

kaebajal võimalik viivise nõuet täita. Otsuse resolutsiooni p 3 on sellises sõnastuses ja kujul,

millest on väga raske välja lugeda kohustuslikku nõuet. Seda enam, et tegemist on enne

viivisenõude sissenõutavaks muutumist esitatud nõudega. Kui isegi ringkonnakohtud on

viivisenõuet erinevalt mõistnud, ei ole kaebajale ette heidetav, et ta oleks pidanud juba 2014. a

mõistma otsuse resolutsiooni p 3 just nii, nagu Tallinna Ringkonnakohus on seda sisustanud.

Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad asjas nr 3-20-851 ei ole kaebajale ega kohtule siduvamad

ega õigemad kui Tartu Ringkonnakohtu seisukohad asjas nr 3-16-1305. Erinevalt Riigikohtu

määrusest asjas nr 3-3-1-88-16 ei olnud praeguses asjas viivisenõue muutunud sissenõutavaks

ja otsuses sisaldus vaid hoiatus kohustuse rikkumise puhuks. Püüd suunata isiku käitumist tema

informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-2-1-22-15, p 10). Kaebaja ei pidanud otsuse vaidlustamisel ette nägema, et Tallinna

Ringkonnakohtu praktika kujuneb selliseks, et veel sissenõutavaks mittemuutunud nõuet peab

vaidlustama tühistamiskaebusega. Seetõttu palus kaebaja ennistada kaebetähtaja seoses

ebaselgusega veel sissenõutavaks mitte muutunud nõuete vaidlustamisel ja vasturääkivusega

kohtupraktikas. Samuti ei selgitanud kohtud asjas nr 3-14-387 seda, et kaebaja peab väidetavat

viiviste nõuet eraldiseisva tühistamisnõudega vaidlustama ja ei piisa kogu otsuse

vaidlustamisest. Kui kohtud oleksid lugenud otsuse vaidlustatavaks osaks ka viite

viivisemäärale, siis oleks ka Euroopa Kohus pidanud juba selles vaidluses andma toetuse

tagasinõudmise ja intressinõude kõrval hinnangu ka STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõla kohta

EL-i õigusega. Antud juhul ei ole kehtivat haldusakti viiviste väljanõudmise kohta ega ka

jõustunud kohtulahendit viiviste põhjendatuse osas. Seega ei valitse olukorda, kus kaebaja oleks

viiviste nõude osas esitanud tühistamiskaebuse või see oleks rahuldamata jäetud. Kohtute poolt

selgitamiskohustuse täitmata jätmine ja vastuoluline kohtupraktika on mõjuv põhjus

kaebetähtaja ennistamiseks vaatamata asjaolule, et kaebajat on kohtumenetluses esindanud

advokaadid (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-13).

12.13. Kaebaja taotleb kohustada EAS-i esitama kohtule kõik haldustoimiku materjalid, sh

viiviste ja/või intressidega seonduvad õiguslikud analüüsid. Kuna tegemist on haldustoimiku

osaga ja need seonduvad kaebaja nõuetega, siis võib olla tegemist asja lahendamisel oluliste

tõenditega. Kohus on võtnud asja juurde asja nr 3-14-387 materjalid. Seega tuleb asja õigeks

lahendamiseks esitada terviklik haldustoimik.

13. MKM palus jätta kaebuse, kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tõendite kogumise taotluse

rahuldamata. MKM-i seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

13.1. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ja EAS ei ole kaebajat toetuse taotlemise protsessis valesti

juhistanud. Asjaolu, et kaebaja on sõlminud lepingud enne toetuse taotluse esitamist, selgus

alles 06.07.2009 esitatud projekti lõpparuandest. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

et EAS oleks lepingutest teadlik olnud enne 24.10.2008. Tallinna Ringkonnakohus ei

tuvastanud 27.06.2019 otsuses EAS-i poolset väära juhendamist ega seda, et EAS oleks teadnud

3-17-70

8(25)

lepingute sõlmimisest. Asjas ülekuulatud tunnistaja kinnitas vaid ostu-müügilepingu projekti

tutvustamist EAS-ile ja EAS rääkis vaid eellepingu sõlmimise lubatavusest. Kaebaja ei ole ka

praeguses asjas tõendanud EAS-i õigusvastast tegu. Kuna puudub haldusorgani õigusvastane

tegu, puudub ka põhjuslik seos teo ja väidetava kahju vahel.

13.2. Kaebajale ei ole kahju tekkinud. Kaebajale antud toetus oli riigiabi, millega tekitati talle

konkurentsieelis potentsiaalsete konkurentide ees. Riigiabi anti reegleid rikkudes ja EAS oli

kohustatud selle tagasi nõudma. Tagasinõudmise eesmärgiks on taastada abi andmisele

eelnenud olukord (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-349/17). Euroopa Kohtu praktika kohaselt

ei saa tagasi nõutud ebaseaduslik riigiabi koos intressiga olla käsitatav abisaajale tekkinud

kahjuna (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-672/13, p 77-78). Euroopa Kohtu otsus asjas nr

C-349/17 ja kohtute otsused asjas nr 3-14-387 välistavad kaebaja kahjunõude. Kahjunõude

rahuldamine tähendab sisuliselt uue riigiabi andmist. Kaebaja ei ole toetuse põhisummat

tagastanud ega kandnud sellega seonduvaid täiendavaid kulusid. Kaebaja eristab ekslikult EL-i

ja siseriiklikku õigust. Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine ei ole siseriiklik küsimus ja

lähtuda tuleb EL-i regulatsioonist. Euroopa Kohus märkis asjas nr C-349/17 (p 105), et

välistatud on kaebajal õiguspärase ootuse tekkimine, et antud abi on seaduslik. Kaebajal ei

saanud tekkida õiguspärast ootust isegi juhul, kui lugeda EAS-i tegevus õigusvastaseks.

13.3. Kaebaja vaidlustas asjas nr 3-14-387 EAS-i otsust ja MKM-i vaideotsust tagasinõutava

toetuse ja intresside osas. Ükski kaebaja nõue ei seondunud viivistega ja kaebaja ei põhjendanud

kaebust viiviste õigusvastasusega. Ebaõige on kaebaja arusaam, et kohtud ei käsitlenud viiviseid

seetõttu, et neil valitses arusaam, et viivise tasumise nõuet ei olegi esitatud. Kohtud ei käsitlenud

seda seetõttu, et kaebaja ei esitanud viiviste osas ühtegi vastuväidet. Kaebuse eseme sisustab

kaebaja ise. Kohus ei saa ega peagi seda kaebaja eest tegema. Kohus ei saa kaebust laiendada

ega lahendada nõudeid, mida pole esitatud.

13.4. STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi ei ole viivise otsus kaalutlusotsus, vaid imperatiivne nõue.

STS2007_2013 § 28 lg 3 järgi tuleb intressi maksta toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte

kauem kui tagasimaksmise tähtpäevani. STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi hakatakse viivist

maksma tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest. Seega ei lange intressi ja viivise perioodid

kokku. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 1.2 nõutakse STS2007_2013 kohast intressi

ja intressi ei ole summaliselt välja arvestatud. Samamoodi ei ole toodud välja viivise arvestust

rahaliselt, vaid märgiti vastavalt STS2007_2013 § 28 lg-le 5, et kui toetust ei tagastata otsuses

ettenähtud tähtpäevaks, peab toetuse saaja tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva

toetuse summa jäägilt iga tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Ebaõige on kaebaja

järeldus, et otsus on siduv toetussumma ja intressi, mitte aga viivise osas. Kaebaja loogika

kohaselt peaks haldusorgan andma mitu haldusakti. Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse

nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel

toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ (määrus nr 278) § 11 lg 2 p 8 järgi

on viivise määr ja arvutamise alus tagasinõudmise otsuse kohustuslik element. Otsuse

resolutsiooni p-s 3 sisaldub tahteavaldus haldusakti adressaadile kohustuse tekitamiseks.

Viivise arvestamise ja selle tasumise periood on selgelt määratletud. STS2007_2013 § 28 lg 5

kohaselt lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva

tagasinõutava toetuse suuruse. Riigikohus on määruses asjas nr 3-3-1-88-16 (p 11) öelnud, et

asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav, kas selles sisalduv kohustus

tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist; seadust dubleeriv haldusakt ei ole pelgalt

informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. Nii Tartu

Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1305 kui ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-20-851 leidsid,

et toetuse tagasinõudmise otsuse puhul tuleneb viivise tasumise kohustus seadusest. Seadus ei

näe ette viivise kohta eraldi haldusakti andmist ja selleks puudub ka vajadus. Toetuse

tagasimaksmise otsuse tegemise hetkel haldusorgan ei tea, kui kaua viivist arvestada. Viivis on

3-17-70

9(25)

asjas muutuv ja selle lõplik summa oleneb toetuse saajast endast. Viivise maksmise kohustus

vastavalt seadusele lasub kaebajal ka siis, kui viivise maksmise kohustust ei oleks haldusaktis

üldse kehtestatud.

13.5. EAS-i 08.01.2014 otsuse osas tehtud kohtulahend on jõustunud ja otsuse resolutsiooni p 3

kehtib. Kaebetähtaja ennistamise taotlus on suunatud asjas nr 3-14-387 juba lõppenud vaidluse

uuesti avamisele, mis on vastuolus õigusrahu põhimõttega. Arvestades asjaoluga, et kaebajat on

nii praeguses kui ka eelmises asjas esindanud pidevalt kaks vandeadvokaati, ei ole usutav, et

õigusalaste teadmistega esindajad ei saanud aru, et lisaks intressile kohaldub kõrvalnõudena ka

seaduses sätestatud tingimustel viivis. Toetuse tagasinõudmise otsus tehti ligi 8 aastat tagasi.

Mitte kordagi ei kerkinud eelmises asjas üles küsimust viivise ebaseaduslikkuse kohta.

Taotlusest ei nähtu, millal menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuv põhjus ära langes

(HKMS § 71 lg 2). Kaebaja ei ole toonud välja mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks.

Kaebetähtaja ennistamise aluseks ei saa olla kohtute poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmine.

Kaebaja ei vaidlustanud otsust viiviste osas ja kaebuse sisustamine oli kaebaja kohustus.

Euroopa Kohus pidi lähtuma eelotsusetaotluse küsimustest, mis ei puudutanud viiviseid. Viide

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-3-13 ei ole asjakohane, sest asjaolud erinevad. Nimetatud

asjas pidigi haldusorgan lisaks ehitusloale andma ka kasutusloa, st rohkem kui ühe haldusakti.

Praegusel juhul ei pidanud EAS andma välja eraldi haldusakti viivise maksmise kohustuse

tekitamiseks. Arusaamatuks jääb, mida kohus pidi kaebajale selgitama. HKMS § 2 lg 3 järgi

lahendab kohus asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses, avalduse esitamise otsustab

menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 2 lg 4 kohaselt lähtub kohus menetlusosaliste

avalduste lahendamisel nende tegelikust tahtest. Haldusasjas nr 3-14-387 ei ilmnenud kaebaja

tahet vaidlustada viivise tasumise kohustust. Viivise tasumise kohustus ei ole tingimata kaasnev

kõrvalnõue, põhisumma õigeaegsel tagastamisel viivist ei rakendata. Seega ei ole kohtud

selgitamiskohustust rikkunud. Arusaamatuks jääb, kuidas seondub kaebetähtaja ennistamisega

kaebaja etteheide, et kohtud on senises menetluses jätnud kohaldamata HKMS § 158 lg 4.

Kohtud ei pidanud lahendama nõudeid, mida kaebuses ei esitatud.

13.6. Selgusetuks jääb, mis eesmärgil taotleb kaebaja haldusasja toimikusse EAS-i tellitud

väliste õigusanalüüside esitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 293 lg 1 järgi on

õigusküsimuses eksperdiarvamuse küsimine väga piiratud, st eksperdiarvamust võib küsida

väljaspool Eestit kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks.

14. EAS palus jätta kaebuse, kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tõendite kogumise taotluse

rahuldamata. EAS-i seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

14.1. Kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kaebaja väited on asja nr 3-14-387 raames

ümber lükatud. EAS-i poolne nõustamistegevus oli õiguspärane ja kaebaja ei ole tõendanud

vastupidist. EAS ei ole kaebajat eksitanud ega hea halduse põhimõtteid rikkunud. Tallinna

Ringkonnakohus tuvastas 27.06.2019 otsuses, et tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või

isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei

esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile. Tunnistaja on kinnitanud üksnes ostu-

müügilepingu projekti tutvustamist, seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et EAS-i poolt peeti

oluliseks seda, et lepingust oleks taganemise võimalus. EAS rääkis üksnes eellepingu sõlmimise

lubatavusest. EAS-i süüks ei saa panna seda, mil viisil kaebaja lepingud sõlmis ja kuidas

lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud lepingu sõlmimist õigusvastaseks,

vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik, mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid,

et EAS-i soovitused oleksid olnud selle seisukohaga vastuolus. Euroopa Kohus on mitmel korral

kinnitanud, et ka ettevõtja peab olema hoolas ja kontrollima, kas talle antud abi on seaduslik.

Õiguspärasele ootusele saaks ettevõtja tugineda ainult juhul, kui abi andmise seaduslikkuse

kohta on andnud täpse, tingimusteta ja praktikaga järjepideva kinnituse selleks õigust omav

3-17-70

10(25)

usaldusväärne allikas Euroopa Liidu pädeva asutuse nimel (Euroopa Kohtu otsus asjas

nr C‑630/11 P–C‑633/11 P, p 132). Kaebaja on ebaõigesti eristanud EL-i õigusest ja

siseriiklikust õigusest tulenevat õiguspärast ootust. Põhimõtteline kohustus nõuda tagasi

ebaseaduslik riigiabi tuleneb ELTL art 108 lg-st 3 ja Euroopa Liidu Nõukogu 22.03.1999

määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa liidu toimimise

lepingu artikli 108 kohaldamiseks, art-st 14. Liikmesriigi kohustust nõuda tagasi ebaseaduslik

riigiabi on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (asjas nr C-142/87, p 66), kes on

korduvalt rõhutanud, et ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmine ei ole

karistus (asjas nr C-75/97, p 65), vaid loogiline tagajärg järeldusele, et abi on ebaseaduslik

(asjas nr C-183/91, p 16). Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise eesmärk on taastada olukord,

mis valitses enne seda, kui toetust anti ebaseaduslikult, ning kõrvaldada konkurentsimoonutus,

mille on põhjustanud sellise abi tõttu saadud konkurentsieelis. Ebaseadusliku riigiabi tagasi

maksma pidanud abisaajale RVastS-i alusel kahjuhüvitise määramine eiraks seda põhimõtet ja

jätaks abisaajale ebaseaduslikult saadud eelise. Kaebaja käsitlus, et kahju tuleks hüvitada

siseriikliku õiguse alusel, läheb vastuollu EL-i õiguse ülimuslikkusega. Kahju hüvitamine

võimaldaks vältida ELTL art-te 107 ja 108 kohaldamist. Euroopa Kohus on keelanud kõik

katsed hüvitada ettevõttele kahju seoses riigiabi keelamise või tagasinõudmisega (asjades

nr C-110/02, C-129/12). Samuti on Euroopa Kohus asjas nr C-672/13 leidnud, et isikute jaoks,

kellele anti ebaseaduslikku riigiabi, ei ole liidu õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendit (p-d 77-

78). Seega puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuna jõustunud kohtuotsusega

on leidnud kinnitust, et EAS ei ole rikkunud oma kohustusi ja tema tegevus ei olnud

õigusvastane, puudub ka põhjuslik seos EAS-i tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Isegi

kui möönda, et EAS-i poolne nõustamine oli õigusvastane ja põhjuslikus seoses kaebajale

tekkinud kahjuga, tuleks määratava kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvesse võtta EAS-i

vastutust vähendavaid asjaolusid. Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et abisaajatel ei teki

põhimõtteliselt õiguspärast ootust abi tagasinõudmata jätmise suhtes, kui abi on antud

ebaseaduslikult. Tavapäraselt ei saa usalduse kaitsele tugineda abisaaja, kes ei kontrollinud, kas

kõik menetluslikud nõuded abi õiguspäraseks andmiseks on antud juhul täidetud. Arvestades

ettevõtja hoolsusstandardit, ei kuuluks kahju hüvitamisele.

14.2. Iga isik, kes vaidlustab haldusakti kohtus, peab arvestama tagajärgedega, mis avalduvad

siis, kui ta peaks kaotama ja haldusakt jääb jõusse. Isik ei saa pärast kaotust väita, et talle

kohalduvad negatiivsed tagajärjed on karistus selle eest, et ta oma õigusi kaitses. Kui

kohtulahendiga jõutakse järeldusele, et toetus on ebaseaduslik, on nii tagasinõue kui ka

seadusest tulenev viivisekohustus õiguspärane. Samale järeldusele jõudis ka Tartu

Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1305, leides, et esialgse õiguskaitse raames ei ole võimalik

peatada seadusest tuleneva viivise kulgemist. Riigikohus selgitas haldusakti täitmise peatamise

tagajärgi asjas nr 3-3-1-21-08. Sellest tuleneb, et kuigi haldusakti täitmise peatamise ajal ei tule

isikul haldusakti täita ega ka intressi maksta, kuid kui haldusakti täitmise peatamine lõpeb ja

haldusakt jääb kehtima, tekib isikul kohustus tasuda põhisumma koos intresside ja viivistega

tagasiulatuvalt. Seega on viivise arvestamine põhjendatud ka aja eest, mil otsuse täitmine oli

peatatud. Viivisenõude eesmärk kattub maksuasjades määratud intressi eesmärgiga, seega on

viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad. Viivise on kaebaja põhjustanud ise, kuna jättis

tagasinõude täitmata. Kaebaja saanuks toetuse tagasi maksta, vaatamata otsuse vaidlustamisele.

Sellisel juhul ei oleks tal kaotuse korral tulnud viivist maksta, võidu korral aga oleks tal olnud

intressinõue riigi vastu. Laenuintressidel ja erinevatel tasudel, mida kaebajal tuleb kanda,

puudub põhjuslik seoses EAS-i tegevusega.

14.3. Euroopa Kohus asus asjas nr C-349/17 seisukohale, et liikmesriigi asutus peab ELTL

art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil abisaaja sai

kasutada ebaseaduslikku riigiabi. Seega ei kohaldu intressinõudele määrus nr 2988/95. Euroopa

3-17-70

11(25)

Kohus ütles viidatud asjas, et intressi nõudmine peab toimuma kohaldatava riigisisese õiguse

kohaselt. Selliseks siseriiklikuks õigusaktiks on STS2007_2013, mille § 28 lg 2 järgi tuleb

intressi maksta toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. STS2007_2013 § 27 lg 1 kohaselt tuleb

toetus tagasi maksta 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise

päevast arvates. Pärast seda algab viivitusintressi arvestus, mis lõpeb STS2007_2013 § 28 lg 5

järgi alles siis, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse

suuruse. Seega on olemas regulatsioon ebaseadusliku riigiabi tagasinõude intressi arvutamiseks

pärast tagasinõudeotsuse tegemist. Viivise puhul on tegemist samuti intressiga. Kuid puudub

regulatsioon, mille alusel arvestada intressi alates riigiabi väljamaksest kuni tagasinõudeotsuse

jõustumiseni. Selle õiguslünga ületamiseks andis Euroopa Kohus juhised otsuses asjas

nr C-349/17, leides, et olukorras, kus siseriiklik õigus ei võimalda nõuda intressi toetuse

väljamaksmisest kuni selle tagastamiseni, on ELTL art 108 lg-l 3 vahetu õigusmõju ning selle

alusel tuleb tagasinõude adressaadilt nõuda intressi määras, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta

oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama. Abi andmise ajal kehtinud

määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda

koos viivisega hilinenud maksetelt. Viivise määr on iga liikmesriigi enda kehtestada. Seega on

STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõlas EL-i õigusega. Kaebaja ei ole põhjendanud järeldust, et

siseriikliku regulatsiooni toimel saab toetust tagasi nõuda sisuliselt kolmekordses ulatuses. Kui

EAS peaks uuesti kaebajalt intressi nõudma, siis saab EAS jälgida, et intress ja viivis koosmõjus

ei oleks karistusliku iseloomuga. Viivis kannab ka muid eesmärke peale konkurentsieelise

kõrvaldamise. Selle eesmärgiks on motiveerida toetuse saajat toetuse tagasimakset õigeaegselt

teostama ja tasandada hilinenud makse tõttu tekkinud kahju, samuti kaitsta liidu ja riigi varalisi

huve. Pelgalt kõrgemast viivisemäärast ei saa järeldada selle karistuslikku iseloomu. Riigikohus

ei leidnud asjas nr 3-4-1-15-16, et maksuintressi määr oleks põhiseadusevastane. Madal

viivisemäär ei pruugi keskmist toetuse saajat motiveerida makset õigeaegselt teostama.

Käesoleval juhul ei ole isegi viivitusintress määras 36,5% aastas motiveerinud kaebajat toetuse

tagasimakset teostama.

14.4. Isegi kui määrus nr 2988/95 peaks viivisenõudele kohalduma, ei ole viivisenõude

esitamine selle määrusega vastuolus. Nimetatud määrus ei välista intresside ega viiviste

nõudmist koos tagasinõudega ja neid meetmeid ei loeta karistuslikuks. Euroopa Kohus on asjas

nr C-564/10 leidnud, et määruse nr 2988/95 art 4 lg-ga 2 on kooskõlas, kui liikmesriik nõuab

liidu eelarvest põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmisel siseriiklike õigusnormide alusel

sisse intressi, mis laekub kas liidu või liikmesriigi eelarvesse. Sellise põhjendamatult saadud

summade tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused tuleb

sellisel juhul ette näha selle liikmesriigi õigusnormidega. Seega ei pea intressi- ja viivisenõue

olema ühtse määrana määratud kindlaks liidu õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95

art 4 lg 2 kohaldamisalasse. Kõrvalnõuete kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada

õigustamatult saadud vahendite kasutamisest tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat

tagasimakset õigeaegselt teostama, on kooskõlas määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Euroopa

Kohus leidis asjas nr C-584/15, et tagasinõutavalt toetuselt nõutav intress toetuse saamise ja

tagasimaksmise vahelise aja eest loetakse ettevõtja poolt põhjendamatult saadud majandusliku

kasu sissenõudmiseks. Sissenõudekorraldusi nii põhinõude kui ka intressi puhul tuleb käsitleda

haldusmeetmetena määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 tähenduses, kuna kõik need kujutavad

endast ettevõtjalt niisuguse soodustuse äravõtmist, mille ta on saanud põhjendamatult. Seda

enam ei ole karistuslik STS2007_2013 § 28 lg 5 kohane viivis, mida kaebajal oli võimalik

vältida. Kuna tegemist ei ole karistusliku meetmega, ei ole vaja hinnata toetuse saaja süü

raskusastet ega muid asjaolusid, millele kaebaja on viidanud.

14.5. STS2007_2013 § 28 lg 5 ei ole PS-iga vastuolus. Riigikohus on selgitanud, et kui

haldusakti täitmise peatamine lõpeb ja haldusakt jääb kehtima, tuleb isikul tasuda põhisumma

3-17-70

12(25)

koos intressidega tagasiulatuvalt. Samuti on Euroopa Kohus selgitanud, et ebaseadusliku

riigiabi tagasinõudmine toimub siseriikliku õiguse alusel. Viivise nõue tuleneb määruse

nr 1083/2006 art 70 lg 1 p-st b ja viivise määra otsustamine on iga liikmesriigi enda otsustada.

EL ei ole föderatsioon ja liikmesriikidel on suur autonoomia oma õiguskorra kujundamisel,

seega trahvid, viivised, intressid jm rahalised kohustused erinevad liikmesriigiti märgatavalt.

See ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ega konkurentsimoonutuse loomine, vaid iga

riigi autonoomse õiguspoliitika teostamine. Sarnase viivise on ette näinud ka Euroopa Liidu

ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, kalandusturu korraldamise seadus,

eluruumide erastamise seadus, perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus, perioodi 2014–

2020 struktuuritoetuse seadus, riigivaraseadus ja atmosfääriõhu kaitse seadus. Arvestades

Riigikohtu praktikaga maksuintresside küsimuses, võib leida, et ka STS2007_2013 § 28 lg-s 5

sätestatud viivisemäär ei ole ülemäärane ega ole PS-iga vastuolus, seda enam, et STS2007_2013

§ 28 lg-s 5 on sätestatud viivisenõudele ülemmäär. Kaebajalt nõutav viivisearvestus peatus juba

2016. a.

14.6. Tagasinõudeotsuse resolutsiooni p 3 näol on tegemist viivisenõudega. Nimetatud punkt

on sõnastatud imperatiivselt ja kaebajale pidi üheselt selge olema, mis on selle regulatsiooni

tagajärg. Viivisenõue ei pea olema esitatud kindla summana, vaid see võib olla esitatud

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna viivist makstakse toetuse

tagasimaksmisega viivitamise eest ja selline olukord ei ole tagasinõudeotsuse tegemisel veel

saabunud, ei ole viivisenõuet võimalik muul kujul esitada. Igal juhul on viivise maksmine

toetuse saaja seadusest tulenev kohustus, mis ei vajagi EAS-i poolt nõude esitamist. Kaebaja

väited aegumise kohta on asjassepuutumatud.

14.7. EAS ei pidanud asjas nr 3-14-387 käsitlema asjaolusid, mida kaebaja ei olnud tõstatanud.

EAS sai kaebaja käitumisest järeldada vaid seda, et kaebajal ei ole viivise osas vastuväiteid ja

selles osas puudub vaidlus. Kõik käesolevas vaidluses esitatud argumendid tulnuks esitada

eelmises asjas. Viivisenõude käsitlemata jätmisest asjas nr 3-14-387 saab järeldada vaid seda,

et kohtute hinnangul oli viivise nõue õiguspärane.

14.8. Kohustuste täitmise järjekord STS2007_2013 § 28 lg-s 8 ei ole õigusvastane. Kuna

kaebajalt nõutav viivisearvestus on peatunud, ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kuidagi

kaebaja kohustuste suurust.

14.9. Kaebajal puudub kaebeõigus ajatamistaotluse rahuldamise nõude esitamiseks.

Ajatamistaotluse rahuldamine on määruse nr 278 § 13 lg 1 kohaselt kaalutlusotsus. Ajatamist

ei saa võimaldada, kui ajatamine ei oleks kooskõlas valdkondliku regulatsiooniga. EAS jõudis

ajatamistaotluse menetlemise käigus seisukohale, et riigiabi tagasimakse ajatamine ei ole

võimalik, kuna riigiabi tagasinõude täitmist ei saa edasi lükata või vältida. Euroopa Komisjoni

teatise 2019/C 247/01 p-s 73 selgitatakse ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kontekstis, et

liikmesriik võib tagasinõudeotsuse rakendamiseks vabalt valida siseriikliku menetluse

tingimusel, et see võimaldab tagasinõudeotsust viivitamatult ja tulemuslikult täita. See

põhimõte on kohaldatav nii siseriikliku haldusorgani kui ka Euroopa Komisjoni poolt vastu

võetud ebaseadusliku riigiabi tagasinõudeotsuse täitmise kohta. Vastavalt teatise p-le 126

tähendaks ebaseadusliku riigiabi tagasimaksmine osade kaupa seda, et tagasinõudmise otsust ei

täideta viivituseta, mistõttu ei ole ajatamine ebaseadusliku riigiabi tagasinõude osas lubatav.

Sama sätestab KonkS § 42 lg 6 muudatus. Käesoleval juhul, kus kaebaja poolt ebaseadusliku

riigiabi tagasimakse on viibinud juba 6 aastat, mille vältel oli kaebajal mh võimalik riigiabi

tagasimaksmiseks

vahendeid

koguda,

puudub

seda

enam

võimalus

tagasimakse

edasilükkamiseks või ajatamiseks. Seega on EAS-i kaalutlusruum ajatamise otsustamisel

redutseerunud nullini ja EAS on ette valmistamas ajatamisest keeldumise otsust. Kaebaja väide,

et tal on tekkinud õiguspärane ootus ajatamistaotluse rahuldamise osas, on ainetu. Kaebajaga

3-17-70

13(25)

peetud teabevahetus ei loo alust õiguspärase ootuse tekkele, kuna esiteks ei andnud EAS

menetluse käigus selgeid lubadusi, mis andnuks põhjust arvata, et neid ei muudeta. Samuti ei

olnud kaebajal pelgalt ajatamistaotluse menetlemise pinnalt põhjust eeldada, et haldusorgan

oleks jõudnud kõikidele olulistele asjaoludele hinnangu anda. Samuti ei saa kaebaja nõuda

EAS-ilt ebaseadusliku haldusakti andmist olukorras, kus EAS-i kaalutlusruum on valdkondlike

normide tõttu ahenenud. STS2007_2013 ega määruses nr 278 ei ole sätestatud tähtaega, mille

jooksul tuleb ajatamistaotlus lahendada, seega tuli see lahendada mõistliku aja jooksul. EAS ei

ole ajatamistaotluse menetlemisel ületanud mõistlikku menetlusaega. Hilinenult esitatud

ajatamistaotlus eeldas läbirääkimisi erinevate asutustega, kes samuti vajasid aega hindamiseks,

kas tähtaega ületades esitatud ajatamistaotlus tuleks menetlusse võtta. Ajatamistaotlus vajas

põhjalikumat käsitlemist riigiabi valdkondliku regulatsiooni aspektist. EAS ei ole

ajatamistaotluse lahendamisel olnud tegevusetu.

14.10. Eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult puudub vajadus, sest Euroopa Kohus on

mitmetes otsustes hinnanud viivisenõude kooskõla määrusega nr 2988/95 praeguses haldusasjas

sarnastel asjaoludel ning pidanud viivisenõuet selle määruse art 4 lg-ga 2 kooskõlas olevaks.

Samuti on Euroopa Kohus asjas nr C-349/17 lahendanud küsimuse ELTL art 108 lg 3 seoste

kohta siseriiklike õigusnormidega, asudes seisukohale, et kui valdkonnas puuduvad liidu

õigusnormid, peab üldreeglina ebaseadusliku abi tagasinõudmine toimuma kohaldatava

riigisisese õiguse kohaselt. Euroopa Kohus leidis, et osas, milles siseriiklik õigus ei vasta ELTL

art 108 lg-le 3, tuleb see jätta kohaldamata, ent olukorras, kus sellised siseriiklikud normid on

olemas, saab neid tagasinõudele kohaldada. Riigikohus leidis asjas nr 3-15-241, et Eesti õiguses

pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise

vahelise aja eest intressi nõuda, ent muus osas on siseriiklikud õigusnormid kehtestatud.

14.11. Kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud. Kaebaja on juba saanud

vaidlustada 08.01.2014 otsust, sh viivisenõude osas. Kaebajale pidi juba sellest otsusest olema

ilmne, et see sisaldas viivisenõuet. Kuna kaebaja vaidlustas otsust tervikuna, siis kontrollisid

kohtud asjas nr 3-14-387 haldusakti õiguspärasust tervikuna. Seega on viivisenõude osas

olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebaja taotlus on lubamatu, sest kaebaja soovib esitada

korduva kaebuse. Kaebaja ei esitanud eelmises menetluses viivisenõudele eraldi vastuväiteid,

pidades viivisenõuet enda huvide kaitsmise seisukohalt ebaoluliseks. Kaebaja hooletus, mis

seisnes oluliste asjaolude ebapiisavas analüüsimises, ei muuda korduva kaebuse esitamist

lubatavaks. Üksnes asjaolu, et kohtud jätsid viivisenõude jõusse, ei anna alust järeldada, et

kohtud jätsid uurimispõhimõtte täitmata või viivisenõude kooskõla EL-i õigusega hindamata.

Kohus lahendab asja sõltumatult ja erapooletult, mistõttu ei pidanud kohtud täitma kaebaja

esindaja rolli ja tõstatama kõiki mõeldavaid vastuväiteid viivisenõudele kaebaja eest.

Selgitamiskohustuse eesmärgiks on tagada, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus

ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Olukorras, kus kaebajat esindasid

halduskohtu- ja haldusmenetlusele spetsialiseerunud esindajad, ei pidanud kohtud

üksikasjalikult täitma oma selgitamiskohustust, vaid võisid õigustatult eeldada, et kaebajal on

asjakohased teadmised ja piisav menetluslik võimekus enda huvide eest seista ning oma

kaebeõigust otstarbekalt kasutada. Isegi kui tegemist ei oleks korduva kaebusega, puuduks alus

kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja ennistamine on erandlik ja võimalik vaid juhul, kui

on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ning isiku eelduslikult

rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusel rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Mida

ulatuslikumalt on kaebetähtaeg mööda lastud, seda enam kaalu on õiguskindluse põhimõttel ja

seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Praegusel juhul on kaebetähtajast möödas pea 8

aastat. Arvestades tähtaja erakordselt pikaaegset möödalaskmist asjas, milles kaebajat on

esindanud professionaalsed õigusnõustajad, puudub võimalus kaebetähtaega ennistada.

Seejuures ei ole kaebaja isegi veenvalt põhjendanud, mis on nendeks objektiivseteks

3-17-70

14(25)

mõjuvateks põhjusteks, mis ei võimaldanud kaebajal oma õigusi seaduses sätestatud tähtaega

järgides kaitsta. Tõik, et kaebaja esindajad mõistsid vääralt viivisenõuet puudutavat

kohtupraktikat, ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist

pärast 8 aasta möödumist. Samuti ei saaks käesoleval juhul olla selliseks mõjuvaks põhjuseks

kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine, kui see oleks esinenud. Tähtaja ületamine ei saa

olla vabandatav, kui kaebaja ei olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise

kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid

(protsessiõiguslik keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema

kogemustest (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-57-02). Protsessiõiguslikult ei saanud vaidluse

algatamine olla kaebaja jaoks keeruline, kuna EAS-i otsus sisaldas selge viivisenõude ja

vaidlustamisviite. Samuti ei saanud vaidluse algatamine olla kaebajale subjektiivselt keeruline,

kuna teda esindasid menetluses professionaalsed õigusteadmistega esindajad. Kuigi

õigusteadmistega esindaja olemasolu ei välista automaatselt kohtu selgitamiskohustust, omab

selgitamiskohustuse täitmata jätmine sellises olukorras väiksemat kaalu viivituse

ebamõistlikkuse üle otsustamisel.

14.12. Taotlus dokumentide väljanõudmiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja püüab menetlust

pahatahtlikult koormata asjakohatute materjalide väljanõudmisega eesmärgiga menetlust

venitada. Viivisenõue esitati kaebajale juba 08.01.2014 otsuses. Selle otsuseni viinud menetlust

puudutav toimik on kaebajale tervikuna kättesaadav ja võetud käesoleva asja juurde. Võimalikel

hilisematel õigusarvamustel ei saa olla mõju viivisenõude esitamisele ega viivise arvutamisele

ja sellised analüüsid ei ole ega saa olla 08.01.2014 otsuseni viinud haldustoimiku osaks.

Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas sellised dokumendid vastavad tõendi mõistele või mida ta

soovib nende dokumentidega tõendada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tõendite taotlus

15. Kaebaja taotleb EAS-i kohustamist esitada kohtule kõik haldustoimiku materjalid, sh

viiviste ja/või intressidega seonduvad õiguslikud analüüsid.

16. Kaebaja ei ole peale õiguslike analüüside täpsustanud, milliseid muid materjale oleks tema

arvates vaja täiendavalt asja juurde võtta. Ka kohtule ei ole ära nähtav, et asja juurde oleks vaja

koguda täiendavalt tõendeid. Õiguslikud analüüsid ei ole kindlasti sellised materjalid, mida

oleks vaja juurde koguda. Õiguse tõlgendamine on kohtu pädevuses. Kohus ei ole asja

lahendamisel ega õiguse tõlgendamisel seotud menetlusosaliste seisukohtade ega nende

õigusnõustajate või nende tellitud õigusanalüüside seisukohtadega. Kellegi õiguslik arvamus ei

ole kohtu jaoks tõend. Pelgalt kaebaja huvi vastustaja tellitud õigusanalüüsidega tutvumise

vastu ei anna põhjust koguda asja juurde dokumente, millel ei ole asja lahendamise seisukohalt

tähtsust. Põhjendatud ei ole koormata kohtutoimikut asjakohatute materjalidega.

17. Pealegi leiab kohus, et viidatud õigusanalüüsid ei ole ka sisulistel põhjustel asjakohased

materjalid. Asjaoludest nähtuvalt ei ole EAS kaebajale uut intressinõuet esitanud ja kaebaja ei

ole intressidega seotult kohtule ühtegi nõuet esitanud, seega ei ole intressidega seonduv

praeguse vaidluse ese ja põhjendatud ei ole koguda asja juurde materjale, mis vaidluse eset ei

puuduta. Praeguses asjas ei saa vaielda ka viiviste tasumise kohustuse üle. Kaebajat kohustati

viiviseid tasuma EAS-i 08.01.2014 otsusega, mille osas toimus kohtumenetlus asjas

nr 3-14-387. Kuna viiviste osas jäi EAS-i otsus muutmata, on tegemist kehtiva ja täitmiseks

kohustusliku haldusaktiga, mille osas ei saa enam uut vaidlust algatada. Seega ei puuduta

viiviste osas tellitud õiguslikud analüüsid praeguse vaidluse eset ega ole sel põhjusel

asjakohased.

3-17-70

15(25)

18. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks

rahuldamata.

Viivis

19. Kohus nõustub EAS-i seisukohaga, et viivisenõue esitati kaebajale 08.01.2014 otsuses.

19.1. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 3 on välja toodud: „Kui Toetuse saaja ei

tagasta toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab Toetuse saaja

tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt, iga toetuse

tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“.

STS2007_2013 § 28 lg 5 nägi viidatud otsuse andmise ajal ette, et kui tagasinõudmise otsuses

ettenähtud tähtpäevaks toetust ei tagastata, peab toetuse saaja maksma tagasimaksmisele

kuuluva toetuse summa jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud

kalendripäeva eest toetuse väljamaksmise valuutas.

19.2. Riigikohus leidis 17.05.2017 määruses asjas nr 3-3-1-88-16 (p 11), et seadust dubleeriv

või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele

täiendava õigusliku aluse. Kohtu hinnangul tuleneb STS2007_2013 § 28 lg-st 5 kõigile toetuse

saajatele, kellelt toetus tagasi nõutakse, üldine kohustus maksta toetuse mittetähtaegse

tagastamise korral viivist. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 ei ole pelgalt kaebaja

teavitamine seaduses sätestatud kohustusest, vaid sisaldab EAS-i tahteavaldust nõuda kaebajalt

STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist seoses konkreetse toetuse

tagasinõudmisega. 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tekitas kaebajale siduva viivise

maksmise kohustuse juhuks, kui kaebaja ei maksa temale antud, kuid tagasi nõutud toetust

tagasi 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul ehk 90 kalendripäeva

jooksul 08.01.2014 otsuse kättesaamisest. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et EAS ei ole

talle viivisenõuet esitanud.

19.3. Viivisenõue oli selge. Sellest nähtub arusaadavalt EAS-i eesmärk rakendada kaebaja

suhtes viivist juhuks, kui kaebaja toetust tähtaegselt ei tagasta. Kaebaja ei ole põhjendanud,

miks see nõue jäi talle erinevalt intressinõudest arusaamatuks, kuigi teda esindasid 08.01.2014

otsuse vaidlustamisel kaks vandeadvokaati. Asjaolu, et viivisenõuet ei toodud selles otsuses

välja konkreetse summana, ei muuda viivisenõuet ebaselgeks. Sellisel kujul viivisenõude

esitamine on põhjendatud ja tavapärane, sest viivisenõude suurus sõltub põhinõude tasumisega

viivitatud päevade arvust. Enne põhinõude tasumist ei ole võimalik viivise suurust välja

arvutada. See tulnuks kaebajal endal välja arvutada. Arvestades tagasinõutava toetuse suurust,

toetuse tagasimaksmise tähtpäeva ja viivise määra, ei saanud maksmisele kuuluva viivise

väljaarvutamine olla kaebaja jaoks keeruline. Samamoodi ei esitatud intressinõuet 08.01.2014

otsuses kindla summana, ometigi sai kaebaja intressinõudest aru ja vaidlustas selle. Seega

puudub alus väita, et just viivisenõue jäi kaebajale arusaamatuks. Samuti nagu oli intressinõue

haldusakti osa, oli seda ka viivisenõue. Kuna viivise maksmise nägi selgelt ette ka seadus, siis

ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et talle oli viivisenõue üllatuslik.

19.4. Viivisenõuet ei muuda ebaselgeks ka asjaolu, et 08.01.2014 otsuses ei ole viivist

reguleerivale STS2007_2013 § 28 lg-le 5 viidatud. Asjakohasele õigusnormile viitamata

jätmine on vormiline puudus, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust ega arusaadavust. Viivisenõue

ise oli otsuses selgelt olemas. EAS-il oli viivise nõudmiseks olemas seaduslik alus

(STS2007_2013 § 28 lg 5) ja viivisenõue oli toetuse tagasinõudmise otsuse kohustuslik element

(määruse nr 278 § 11 lg 2 p 8).

3-17-70

16(25)

19.5. Viivisenõuet ei muuda olematuks ka asjaolu, et menetlusosalised ega kohtud ei ole asjas

nr 3-14-387 viiviseid käsitlenud. Vaatamata asjaolule, et kaebaja vaidlustas EAS-i 08.01.2014

otsust tervikuna, ei ole ta viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Kaebuse põhjendamine on

kaebaja ülesanne, kelle kohustuseks on välja tuua, mis põhjusel ta peab vaidlustatud haldusakti

õigusvastaseks. Kohus ega teised menetlusosalised ei saa kaebaja asemel kaebuse põhjendusi

välja mõelda. Kuna kaebaja viivisenõudele vastuväiteid ei esitanud, sai sellest järeldada, et ta

ei pidanud seda nõuet enda õigusi rikkuvaks. Kuna kaebaja ei põhjendanud viivisenõude

õigusvastasust, ei pidanud teised menetlusosalised ega kohtud põhjendama, miks on viivisenõue

nende arvates õiguspärane. Põhjendamatu on seejuures heita kohtutele ette selgitamis- ja

uurimiskohustuse täitmata jätmist. Kui kaebaja viiviste õigusvastasust ei väitnud, siis ei pidanud

kohtud aru saama, et kaebaja soovib vaidlustada ka viivisenõuet, ja selgitama kaebajale selliste

väidete ja põhjenduste esitamise vajadust. Seda enam, et kaebajat esindasid kaks

vandeadvokaati, millest sai põhjendatult järeldada, et kaebajal olid piisavad õigusalased

teadmised, et enda õigusi kaitsta.

19.6. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et viivisenõuet ei saanud esitada enne selle

sissenõutavaks muutumist. STS2007_2013 ei näe ette, et EAS-il tulnuks pärast toetuse

tagasimaksmise tähtpäeva möödumist koostada viivise nõudmiseks uus haldusakt. Vastupidi,

määruse nr 278 § 11 lg 2 p 8 järgi tuli viivisenõue esitada tagasinõude otsuses. STS2007_2013

§ 28 lg 5 ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust, kas ja millises määras ning millistel

tingimustel viivist nõuda, kui tagasinõutud toetus jääb tähtaegselt tagastamata. Seega puudus

viivisenõude eraldiseisvaks esitamiseks ka vajadus. Kaebajal oli seadusest ja haldusaktist

tulenev kohustus maksta tähtaegselt tagastamata jäetud toetuselt viivist ja teda teavitati sellest

08.01.2014 otsuses, seega oli kaebajal võimalik selle tagajärjega arvestada.

19.7. Kaebaja heitis ette ringkonnakohtute vastuolulist praktikat ja leidis, et halduskohtule ei

ole siduvad üksnes Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad. Kohus selgitab, et ei ole asja

lahendamisel seotud kummagi ringkonnakohtu õigusliku tõlgendusega. Vastavalt HKMS § 202

lg-le 2 on halduskohtule siduvad üksnes sellised ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel, mis on tehtud samas asjas. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus otsust teinud

ega halduskohtule siduvat tõlgendust esitanud. Halduskohus peab asja lahendama vastavalt

seadusele ja enda antud normitõlgendusele. Halduskohus ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu

02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes toodud seisukohaga, et haldusaktis toodud säte viivise

kohta on pelgalt informatiivne. Seetõttu ei pea halduskohus võimalikuks sellisest tõlgendusest

praeguse asja lahendamisel lähtuda. Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu

11.06.2020 määruses ja 08.10.2021 otsuses asjas nr 3-20-851 toodud seisukohtadega ning

lahendab sel põhjusel ka praeguse asja sarnaselt neis toodud seisukohtadele. Lisaks juhib kohus

tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtute vastuoluline praktika ei saanud kaebajat oma õiguste

kaitsmisel kuidagi eksitada, sest mõlemas asjas on ringkonnakohus teinud lahendid pärast

kaebaja poolt halduskohtule kaebuse esitamist asjas nr 3-14-387.

19.8. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tuvastada, et EAS ei ole

08.01.2014 otsusega kaebajalt viiviseid nõudnud.

20. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist ja 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tühistamist

juhul, kui kohus peaks leidma, et viivise maksmise kohustus tuli EAS-i 08.01.2014 otsusest.

20.1. Asjaoludest nähtuvalt vaidlustas kaebaja EAS-i 08.01.2014 otsust asjas nr 3-14-387.

Kaebaja vaidlustas otsust tervikuna. Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega asjas

nr 3-3-1-8-16 kaebuse vaid osaliselt, tühistades EAS-i 08.01.2014 otsuse p-d 1.1 ja 1.2, st

intresside osas. Muus osas jäi kaebus kohtumenetluse tulemusena rahuldamata ja EAS-i otsus

3-17-70

17(25)

muutmata. Asja nr 3-14-387 menetlus lõppes 18.12.2019, kui Riigikohus jättis kaebaja

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuse peale menetlusse võtmata.

20.2. Kuna kaebaja vaidlustas asjas nr 3-14-387 EAS-i 08.01.2014 otsust tervikuna

tühistamiskaebusega, siis ei ole tal võimalik selle haldusakti peale enam uut tühistamiskaebust

esitada, sh resolutsiooni p 3 peale. Tegemist oleks korduva kaebusega (HKMS § 43 lg 1 p 1) ja

kaebuse menetlus tuleks sellises nõudes lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 1). Kuna sellise nõude

esitamine ei ole lubatav, siis ei luba kohus kaebajal kaebuse nõuet muuta (HKMS § 49 lg 1) ega

võta kaebuse muutmise avaldust vastu.

20.3. Tühistamisnõude menetlusse võtmisest keeldumise tõttu puudub vajadus lahendada

kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlust ja kohus jätab selle läbi vaatamata.

21. Kuna viivise nõue esitati juba 08.01.2014 otsuses, mis on läbinud kohtuliku kontrolli, ja

selle osas on olemas jõustunud kohtuotsus, siis ei saa praeguses asjas enam vaielda selle üle,

kas kaebajal on viivise tasumise kohustus ning kas viivis ja selle määr on EL-i õigusega ja

PS-iga kooskõlas. Kõik vastuväited tulnuks esitada asja nr 3-14-387 raames. Praeguses asjas ei

saa neid küsimusi enam lahendada. Seega tuleb kaebaja vastavad põhjendused jätta asja

lahendamisel tähelepanuta.

22. Arvestades, et EAS esitas viivise nõude juba toetuse tagasinõudmise otsuses, siis ei ole

põhjendatud kaebaja seisukoht, et viivisenõue on aegunud. Viivisenõue ei saa olla aegunud

enne, kui viivis kulgema hakkas.

23. Kuna kohtud ei tühistanud 08.01.2014 otsust tagasinõutava toetuse ja viivisenõude osas,

siis on tegemist kehtiva haldusaktiga, mis on täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 60). Järelikult ei saa kohus rahuldada kaebaja nõuet tuvastada, et kaebajal ei ole

kohustust 08.01.2014 otsuse alusel viiviseid tasuda. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on

kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele. Seega on haldusakti kehtivus siduv ka kohtu

jaoks. Kohtul puudub võimalus keelata EAS-il kehtiva otsuse alusel viiviseid nõuda. Selline

kohtuotsus oleks seadusega vastuolus (HKMS § 157 lg 1). Kaebus tuleb vastavas nõudes jätta

rahuldamata.

24. Ebaõige on kaebaja arusaam, et kohtul tuleb jätta EAS-i 08.01.2014 otsus vastuolu tõttu

PS-iga ja EL-i õigusega kohaldamata.

24.1. HKMS § 158 lg 4 järgi jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu

õigustloova akti, kui see on vastuolus PS-iga või EL-i õigusega. Säte reguleerib Eesti

õigustloovate aktide vastuolu PS-iga ja EL-i õigusega ega reguleeri riigisisese õiguse

üksikaktide (haldusaktid ja kohtuotsused) kohaldamata jätmist vastuolu korral PS-i ja EL-i

õigusega. 08.01.2014 otsus on üksikakt, seega ei saa seda viidatud normi alusel asja

lahendamisel kohaldamata jätta. Liikmesriigi üksikaktide puhul on teatud tingimustel Euroopa

Kohus aktsepteerinud nende jõusse jäämist vaatamata ühenduse õiguse rikkumisele. Probleem

kuulub liikmesriigi menetlusautonoomia valdkonda ning Eesti õiguse kohaselt tuleb

haldusaktide

ja

kohtuotsuste

resolutsioone

lugeda

üldjuhul

siduvaks

sõltumata

õigusvastasusest. EL-i õiguse ülimuslikkus tagatakse üksikaktide puhul tõhusalt kohtuliku

vaidlustamise ja menetluse uuendamise (teistmise) võimalusega1. Kaebajal oli võimalik EAS-i

08.01.2014 otsust kohtus vaidlustada. Samuti oli talle tagatud kohtulahendite peale

edasikaebamise võimalus. Kuna EAS-i 08.01.2014 otsus jäi viiviste osas jõustunud

1 Vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, lk 535 ja seal viidatud

kohtupraktika.

3-17-70

18(25)

kohtuotsusega kehtima, siis on tegemist täitmiseks kohustusliku haldusaktiga vaatamata selle

võimalikule õigusvastasusele või vastuolule EL-i õigusele.

24.2. Kohus ei mööna seejuures, nagu oleks EAS-i 08.01.2014 otsus viiviste osas õigusvastane

või vastuolus EL-i õigusega. Selle küsimuse analüüsimiseks praeguses asjas puudub võimalus.

Kohtul puudub praegusel juhul põhjus arvata, et kohtud ei analüüsinud asjas nr 3-14-387

viivisenõude õiguspärasust ega kontrollinud selle kooskõla EL-i õigusega. Kohtud on

kohustatud haldusaktide kooskõla PS-iga ja EL-i õigusega kontrollima ka ilma menetlusosalise

vastava taotluseta. Kuna kaebaja ei olnud asjas nr 3-14-387 viivisenõudele etteheiteid teinud,

siis ei tulnud kohtutel kohtuotsuses viivisenõude õiguspärasust põhjendada.

24.3. Kuna kohus ei saa praeguses asjas viivisenõude õiguspärasust kontrollida, siis jäävad

rahuldamata kaebaja keelamis- ja kohustamisnõuded eesmärgiga keelata EAS-il nõuda viiviseid

ulatuses, mis on vastuolus PS-iga ja EL-i õigusega.

25. Kaebajal puudub praeguses asjas võimalus 08.01.2014 otsusega nõutavaid viiviseid

vaidlustada ja kohtul puudub võimalus viivisenõude õiguspärasust analüüsida, seetõttu puudub

vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust viivisenõude kooskõla kohta EL-i õigusega. Samal

põhjusel puudub vajadus algatada ka põhiseaduslikkuse järelevalvet. Euroopa Kohtu eelotsusest

ega Riigikohtu lahendist ei sõltu praeguse asja lahendus.

26. Praeguses asjas saab vaielda selle üle, millise perioodi eest on kaebaja kohustatud viivist

maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamise periood peatas ka viiviste arvestuse,

ja kas viivist tuleb maksta aja eest, mil EAS viivitas kaebaja ajatamistaotluse lahendamisega.

Kuna 08.01.2014 otsus ei näinud ette nõuete täitmise järjekorda, siis saab vaidluse esemeks olla

ka nõuete täitmise järjekord.

27. Kaebaja leidis, et ta ei pea maksma viiviseid aja eest, mil EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmine

oli peatatud. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.04.2014 määrusega asjas nr 3-14-387 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise kuni asja menetlust

lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

27.1. HKMS § 249 lg 4 esimese lause järgi kehtivad esialgse õiguskaitse määrusest tulenev

õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kuni

kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse

lõpetamise määruse jõustumiseni. HKMS § 254 lg 2 esimese lause järgi tuleb esialgse

õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu vastavas osas kaebuse

rahuldamata jätmisel tagastada, samuti kõrvaldada muud esialgse õiguskaitse kohaldamisest

tulenevad tagajärjed.

27.2. Eeltoodud sätetest nähtuvalt kehtib esialgse õiguskaitse abinõu ainult kohtumenetluse ajal

kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Selle eesmärk on kindlustada

vaieldavad õiguspositsioonid kohtuvaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu.

Kuna esialgse õiguskaitsega reguleeritakse õigussuhteid ajutiselt, siis ei saa selle tulemuseks

olla seadusest tulenevast ja haldusaktiga täpsustatud kohustusest vabanemine olukorras, kus

kaebus jääb rahuldamata – seda eriti olukorras, kus viivise üks eesmärke oli toetuse õigeaegseks

tagastamiseks motiveerimise kõrval ka toetuse tagasimaksmisega hilinemisega riigile tekkinud

võimaliku kahju tasandamine. Esialgse õiguskaitse kehtimise ajal ei olnud kaebajal kohustust

toetust tagasi maksta ega viiviseid tasuda. Pärast kaebuse rahuldamata jätmist kaotas aga

esialgne õiguskaitse kehtivuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed tuli

kõrvaldada, st et EAS-i 08.01.2014 otsuse kehtivus taastus tagasiulatuvalt osas, milles kaebus

jäi rahuldamata, ning kaebajal tuli tagastada nii toetus kui ka maksta viivist tagasiulatuvalt

alates ajast, mil möödus toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt Tallinna Halduskohtu 16.07.2018

3-17-70

19(25)

otsus asjas nr 3-15-44, p 53 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsus asjas nr 3-15-44,

p 30). Kaebajal on õigus selles, et haldusakti täitmise peatamine ja haldusakti kehtivuse

peatamine on sisuliselt erinevad õiguskaitsevahendid. Nende sisuline erinevus avaldub esialgse

õiguskaitse kehtimise ajal. See erinevus ei oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu

kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna kaebaja kaebus asjas nr 3-14-387

jäi tagasinõude otsuse tühistamise nõudes (v.a intresside osas) rahuldamata, sh ei muudetud

tagasinõude otsuse täitmise tähtpäeva, siis kehtib 08.01.2014 otsus sellisena, nagu see vastu

võeti (v.a intresside osas), sh kehtib 08.01.2014 otsusega määratud toetuse tagastamise tähtpäev

ja viivise tasumise kohustus. Kaebajal tuleb tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata

sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse

korras peatunud või mitte. Pärast kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma

regulatiivsuse ega mõjuta enam poolte vahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas

haldusaktis kindlaksmääratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-14-387 tehtud

kohtuotsuse jõustumise või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 08.01.2014

otsusega määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta viivis selle aja eest, mil ta viivitas toetuse

tagastamisega.

27.3. Kohus ei nõustu kaebajaga, et esialgse õiguskaitse regulatsioon on vastuolus PS-iga.

Kaebajale tagati kohtumenetluse ajaks õigusrahu, kuid ta pidi arvestama asjaoluga, et kaebuse

rahuldamata jätmise korral kaotab esialgne õiguskaitse oma kehtivuse ja haldusakti kehtivus

taastub. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei ole reguleerida poolte vahelisi suhteid pärast

kohtumenetluse lõppemist ja kaebaja ei saanud sellise tagajärjega kuidagi arvestada. Tegemist

ei olnud ettenägematu asjaoluga. Kaebajal oli võimalik vältida viiviste tasumist toetuse

tähtaegse tagastamisega. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu puudus kaebajal kohustus

kohtumenetluse ajal toetust tagastada, kuid ei võtnud kaebajalt õigust seda teha. Vastustajal

olnuks kaebaja kohustuse täitmine vastu võtta ja sellega oleks lõppenud ka viiviste arvestus.

28. Kuni 31.12.2018 kehtinud redaktsioonis STS2007_2013 § 28 lg 5 ei näinud viivisele ette

ülemmäära. Alates 01.01.2019 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt lõpeb viivise

arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse

suuruse. EAS-i seisukohtadest järeldub, et viivise ülemmäära regulatsiooni rakendatakse ka

kaebaja suhtes ja temalt ei nõuta viivist suuremas summas kui tagasinõutav toetus. Kaebaja

kinnitas MKM-ile 07.02.2014 esitatud vaides, et EAS edastas talle oma 08.01.2014 otsuse

09.01.2014. Seega hakkas toetuse tagasimaksmise tähtaeg kulgema alates 10.01.2014 ja lõppes

09.04.2014. Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei ole toetust siiani tagastanud, seega hakkas viivise

arvestus kulgema alates 10.04.2014. Kuna viivise määraks on 0,1% toetuse summa jäägilt

päevas, saavutab viivis tagasinõutava toetusega sama suuruse 1000 päeva möödudes. Kaebaja

puhul saabus see 04.01.2017. Kaebaja esitas EAS-ile ajatamistaotluse 13.01.2020, st pärast

seda, kui viivise arvestus oli tema suhtes lõppenud. Seega ei mõjuta ajatamistaotluse

lahendamisega viivitamine kaebajalt nõutava viivise suurust. Kaebajalt ei nõuta viivist aja eest,

mil toetuse tagastamine viibis ajatamistaotluse lahendamise tõttu. Sel põhjusel tuleb jätta

rahuldamata kaebaja keelamis- ja kohustamisnõuded eesmärgiga vältida viiviste tasumist

ajatamismenetluse perioodi eest.

29. STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivis on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille

vähendamises ei ole pooltel võimalik kokku leppida selliselt nagu võlaõiguslike suhete puhul.

Ka kohus peab lähtuma seaduses sätestatust ega saa vastuolus seadusega vähendada kaebaja

poolt tasumisele kuuluva viivise summat, kohustada EAS-i viivise nõuet vähendama või

tuvastada, et kaebajal ei ole viivise tasumise kohustust või et see on seaduses sätestatust

väiksemas summas. Kaebaja vastavad kohustamis- ja tuvastamisnõuded tuleb jätta

rahuldamata.

3-17-70

20(25)

30. Kaebaja arvates nõutakse temalt intresse ja viiviseid sama aja eest. Esiteks ei anna see väide

alust viivisenõuet vaidlustada, sest viivisenõude osas on olemas jõustunud kohtulahendid.

Kaebajal tulnuks sellekohased väited esitada asja nr 3-14-387 raames. Teiseks nähtub

asjaoludest, et Riigikohus tühistas 09.06.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-8-16 EAS-i 08.01.2014

otsuse intresside osas. EAS ei ole kaebajale uut intressinõuet esitanud. Seega ei nõuta kaebajalt

sama aja eest nii viiviseid kui ka intresse. Kui EAS peaks tulevikus esitama kaebajale

intressinõude, saab kaebaja seda vaidlustada uue kaebusega, mh põhjusel, et intresse nõutakse

sama aja eest, mille eest nõutakse temalt ka viiviseid. Praegusel juhul puudub teave, kas EAS

kavatseb kunagi kaebajalt intresse nõuda ja millise aja eest. Seega puudub alus õigusvastast

käitumist tuvastada.

31. Kaebaja vaidlustas STS2007_2013 § 28 lg-s 8 sätestatud nõuete täitmise järjekorda.

31.1. STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed

sooritatuks järgmises järjekorras: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, teises

järjekorras intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases

järjekorras tagastatav toetus või selle osad, alates varaseimast võlgnevusest.

Sarnaselt sätestab ka VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele

tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud

intressi all peetakse silmas ka viivist (vt Riigikohtu 14.02.2012 määrus asjas nr 3-2-1-174-11,

p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks

sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.

31.2. Eelviidatust nähtub, et tegemist on tavapärase ja sarnaselt ka eraõiguslikes suhetes

kehtiva nõuete täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal

lasuvad kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks

võlgnikul motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti täidab selline nõuete täitmise järjekord

eesmärki, et võlgnik ei viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks

lugeda tasutuks põhinõude, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega

kiirustada, sest nendelt enam viivist ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord

võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt või

võimalikult kiiresti täitma.

31.3. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub

või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks

teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle

sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas

midagi, sest kaebaja puhul on põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama summani

põhinõudega, seega on viivise arvestus lõppenud ja kaebaja jaoks ei oma tähtsust, millises

järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb tal täita.

Järelikult puudub põhjus nõuete täitmise järjekorra osas õigusvastasust tuvastada.

Ajatamine

32. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas ebaseadusliku riigiabi korral on võimalik taotleda

tagasinõutava toetuse tagasimaksmise ajatamist. Kohus ei pea vajalikuks praeguse asja

lahendamisel analüüsida, kas ajatamine on alati keelatud. Küll aga nõustub kohus EAS-iga, et

kaebaja puhul ei ole ajatamine lubatav.

33. EL-i õiguse ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda

viivitamata ja vastavalt asjaomase liikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlustele,

3-17-70

21(25)

eeldusel, et need võimaldavad komisjoni otsuste kohest ja tõhusat elluviimist (Euroopa Liidu

Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks, art 16 lg 3 ja preambula p 25).

Seejuures ei pea ebaseaduslikku riigiabi tagasi nõudma vaid Euroopa Komisjoni otsuse alusel,

vaid siseriiklik pädev asutus peab ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudma ka omal algatusel

(Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‑349/17, p 95). Asjaomane liikmesriik võib vabalt valida

meetmed, mille abil ta täidab siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmise

kohustuse, tingimusel et valitud meetmed ei kahjusta liidu õiguse ulatust ja tõhusust (Euroopa

Kohtu otsus asjas nr C‑527/12, p 40). Euroopa Komisjoni teatise (ebaseadusliku ja siseturuga

kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta, 2019/C 247/01)2 p-st 73 nähtuvalt võib

liikmesriik tagasinõudeotsuse rakendamiseks vabalt valida siseriikliku menetluse, tingimusel et

see

võimaldab

tagasinõudeotsust

viivitamata

ja

tulemuslikult

täita.

Olenemata

tagasinõudeotsuse rakendamiseks valitud menetlusest on pädev asutus või kohus kohustatud

tagama Euroopa Liidu õiguse täieliku toime.

34. EAS edastas kaebajale tagasinõudeotsuse 09.01.2014, kohustades teda tagastama toetuse

90 kalendripäeva jooksul. Kaebaja esitas EAS-ile 13.01.2020 toetuse tagasimaksmise ajatamise

taotluse. Selleks ajaks oli toetuse tagasinõude otsuse tegemisest möödas üle 6 aasta ja toetuse

tagasimaksmise tähtpäevast möödas üle 5 aasta. Sellises olukorras kaebajale toetuse

tagasimaksmise ajatamise võimaldamine läheks vastuollu EL-i õiguses esitatud nõudega, et

ebaseaduslik riigiabi tuleb tagastada viivitamata. Kaebaja on viivitanud toetuse

tagasimaksmisega üle 5 aasta ja selle tagasimaksmisega jätkuvalt viivitamine ei ole õiguslikult

lubatav. Kaebaja pidi kaebuse esitamisele vaatamata arvestama asjaoluga, et kaebus võidakse

jätta rahuldamata ja tal tuleb siiski toetus tagastada. Kaebajal on olnud teiste ebaseaduslikku

riigiabi tagastama pidanud isikutega võrreldes palju rohkem aega, et toetuse tagasimaksmiseks

vajalikke vahendeid koguda või vajadusel neid hankida. Seega ei ole kaebaja viited

majanduslikele raskustele asjakohased ega õigusta ebaseadusliku riigiabi jätkuvat kasutamist

kaebaja poolt.

35. Lähtudes eeldusest, et tagasinõude menetlus võib toimuda siseriikliku õiguse kohaselt ning

STS2007_2013 § 27 lg 2 ja määruse nr 278 § 13 võimaldavad ajatamist kohaldada, leiab kohus,

et kaebaja on ületanud ajatamistaotluse esitamiseks ette nähtud tähtaega. Määruse nr 278 § 13

lg 1 järgi tuleb ajatamistaotlus esitada otsustajale 30 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise

otsuse kättesaamisest arvates või enne tagasinõudmise otsuse tegemist. Kaebaja sai

tagasinõudmise otsuse kätte 09.01.2014, kuid esitas ajatamistaotluse 13.01.2020, st pea 6 aastat

pärast ajatamistaotluse esitamise tähtaja möödumist. HMS § 34 lg 1 võimaldab haldusorganil

menetlustähtaja ennistada, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel. HMS § 34 lg 3 järgi aga

menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud

tähtpäevast on möödunud rohkem kui 1 aasta. Praegusel juhul on kaebaja ületanud

ajatamistaotluse esitamiseks ettenähtud tähtaega pea 6 aasta võrra. Eeltoodut arvestades puudub

EAS-il õiguspärane võimalus kaebaja ajatamistaotluse esitamise tähtaega ennistada. Pelgalt

asjaolu, et kaebaja vaidlustas tagasinõude otsuse kohtus ja taotles esialgse õiguskaitse

kohaldamist, ei anna alust viidatud normidest kõrvale kalduda. Kaebaja pidi ka kohtumenetluse

ajal arvestama asjaoluga, et tema kaebus võidakse jätta rahuldamata, ja hindama

ajatamistaotluse esitamise vajadust. Tähtaja ennistamata jätmise korral tuleb taotlus

läbivaatamatult tagastada (HMS § 14 lg 6 p 1).

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52019XC0723%2801%29&qid=1607348058116#ntr95-

C_2019247ET.01000101-E0095.

3-17-70

22(25)

36. Seda, et ajatamist ei saa taotleda pärast tagasinõudmise tähtpäeva möödumist, kinnitab ka

eelpool viidatud Euroopa Komisjoni teatise p 126. Määruse nr 278 § 13 lg-s 1 toodud

ajatamistaotluse esitamise tähtaeg on komisjoni teatises tooduga kooskõlas. Kaebaja esitas

ajatamistaotluse pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva, seega liiga hilja ja seda ei ole

võimalik enam rahuldada, sest see läheks vastuollu ebaseadusliku riigiabi viivitamatu

tagastamise nõudega.

37. Ajatamist ei saa nõuda ka põhjendusega, et EAS on lubanud kaebajale nõude ajatamist.

Vaatamata ebaõigesti antud lubadustele tuleb EAS-il järgida oma tegevuses kehtivaid

õigusnorme. Kaebajal puudub õigus nõuda EAS-ilt õigusvastast käitumist või õigusvastase

halduspraktika jätkamist. Haldusorgani õigusvastane käitumine ei saa tekitada kaebajas

õiguspärast ootust. Pealegi ei ole näha, kuidas sellise õiguspärase ootuse rikkumine asetaks

kaebaja halvemasse olukorda võrreldes sellega, kus EAS oleks kohe alguses keeldunud kaebaja

ajatamistaotlust rahuldamast. Kaebaja ei ole siiani toetust tagastanud ega teinud selleks mingit

varakäsutust, mis oleks osutunud asjatuks. Samuti ei nõuta kaebajalt EAS-i kinnitusel

ajatamistaotluse menetlemise aja eest viivist, sest viivise summa on saavutanud tagasinõutava

toetusega sama suuruse.

38. Kuigi kaebaja esitas ajatamistaotluse juba 13.01.2020, ei ole EAS menetlusosaliste

seisukohtadest nähtuvalt ajatamistaotlust siiani lahendanud. EAS on seisukohal, et õigusaktid

ei näe ajatamistaotluse lahendamiseks ette konkreetset tähtaega, mistõttu tuleb see lahendada

mõistliku aja jooksul. Kohus ei nõustu EAS-i seisukohaga. Määruse nr 278 § 13 lg 5 järgi tuleb

ajatamise taotlust rahuldav või sellest keelduv otsus teha 15 tööpäeva jooksul ajatamise taotluse

kättesaamisest arvates. Praeguseks on kaebaja poolt ajatamistaotluse esitamisest möödas pea

2 aastat. Ilmselgelt on EAS ületanud ajatamistaotluse lahendamiseks ette nähtud tähtaega ja

antud juhul ei saa nii pikalt tähtaja ületamist pidada kuidagi mõistlikuks. Samas ei anna ka

taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja ületamine alust nõuda taotluse rahuldamist.

Vaatamata tähtaja ületamisele tuleb haldusorganil järgida kehtivat õigust ja teha taotluse kohta

õiguspärane otsustus.

39. Eeltoodut arvestades puudub kaebajal õigus nõuda EAS-lt toetuse tagasimaksmise

ajatamist. Ajatamistaotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu puudub kaebajal õigus nõuda

ajatamistaotluse kohta sisulise otsuse (lubamine, keeldumine) tegemist. Tema taotlus tuleb

haldusmenetluses läbivaatamatult tagastada. Seetõttu tuleb kaebaja vastavad kohustamisnõuded

jätta rahuldamata.

Kahju hüvitamine

40. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.06.2019 otsuses asjas nr 3-14-387 (p 18) järgmist: „/…/

tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid

lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile.

Tunnistaja on kinnitanud üksnes ostu-müügilepingu projekti tutvustamist, seejuures nähtub

tunnistaja ütlustest, et EAS-i poolt peeti oluliseks seda, et lepingust oleks taganemise võimalus.

EAS rääkis üksnes eellepingu sõlmimise lubatavusest. EAS-i süüks ei saa panna seda, mil viisil

kaebaja lepingud sõlmis ning kuidas lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud

lepingu sõlmimist õigusvastaseks tegevuseks, vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik,

mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid selle kohta, et EAS-i soovitused oleksid olnud selle

seisukohaga vastuolus. Kaebaja tõendid – ajaleheartiklid ja Riigikogu 17.12.2012 stenogramm

/…/ – ei kinnita vastupidist. Sealt nähtub küll, et Euroopa Komisjoni audit tuvastas probleemid

toetuste maksmisel, kuid järeldada ei saa, et EAS oleks taotlejaid süsteemselt valesti

juhendanud. Ka Ericssoniga seotud Postimehe 28.11.2012 artiklist tuleneb, et EAS soovitas

3-17-70

23(25)

teha ära tellimused seadmete soetamiseks, kuid artiklis pole käsitletud seda, kas soovitus

hõlmas ka siduvate lepingute sõlmimist.“.

41. Halduskohus nõustub ringkonnakohtu hinnanguga kaebaja esitatud tõenditele. Kaebaja ei

ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaks alust ringkonnakohtu poolt tuvastatust

teistsuguse järelduse tegemiseks. Kaebaja tunnistajad kinnitasid ringkonnakohtus 11.04.2017

toimunud kohtuistungil korduvalt, et EAS soovitas sõlmida eelkokkulepped/eellepingud.

Kaebaja ja EAS-i vahelise nö eelnõustamise kohta ei ole mingeid kirjalikke dokumente. Samuti

ei ole esitatud tõendeid, et EAS-ile oleks esitatud allkirjastatud lepingud. Kaebaja taotluse

nõuetele vastavuse hindamise kontroll-lehed ei kinnita, et kaebaja oleks lisanud oma taotlusele

ka sõlmitud lepingud. Seega puudub alus tuvastada, et EAS teadis enne toetuse määramist, et

kaebaja on sõlminud siduvad lepingud. Tunnistajad andsid ütlusi oma mälu järgi ja enda

hinnangutele/tõlgendustele tuginedes. Neist tunnistustest ei ole võimalik üheselt tuvastada, et

EAS oli teadlik kaebaja sõlmitud siduvatest lepingutest ja soovitas sellised lepingud sõlmida

või pidas nende sõlmimist enne toetuse taotlemist lubatavaks. Tunnistajate ütluste hindamisel

tuleb arvestada ka asjaoluga, et tegemist oli kaebaja töötajatega, kes olid seotud toetuse

taotlemise protsessiga ja kes vastutasid kaebaja poolt selle menetluse õiguspärasuse eest.

Arvestades nende vastutust kaebaja ees, ei saa neid tunnistajaid pidada erapooletuteks ja pidada

nende antud ütlusi usaldusväärsemateks EAS-i vastupidistest väidetest. Kaebaja väitis

kaebuses, et lisas toetuse taotlusele ka äriplaani, millest nähtus, et 5% müügihinnast tasutakse

hiljemalt 30.09.2008, st enne taotluse esitamist. Kohtu hinnangul ei tõenda äriplaan, et ettemaks

tegelikkuses tehti ja seda äriplaanis näidatud ajal. Samuti ei tõenda ettemaksu tegemine

vältimatult seda, et tegemist oli siduva lepingu sõlmimisega.

42. Kohtupraktikas (Riigikohtu 06.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-1-15, p-d 15 ja 16) on leitud,

et toetuse andmist reguleeriva määruse adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad

isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivad õigusakte ning

vajadusel peab normiadressaat kasutama asjakohast nõustamist (Riigikohtu 15.12.2005 otsus

asjas nr 3-4-1-16-05, p 22) või pöörduma selgituste saamiseks toetuse määranud asutuse poole.

Euroopa Kohus on hoolsuskohustuse kohta märkinud, et abi saanud ettevõtjad võivad abi

seaduslikkuse suhtes õiguspärasele ootusele tugineda põhimõtteliselt vaid siis, kui abi andmisel

on järgitud ELTL art-s 108 ettenähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul

kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti (nt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-5/89, p 14; otsus

asjas nr C-81/10 P, p 59). Sama on Euroopa Kohus korranud kaebajat puudutavas kohtuasjas

nr C-349/17. Seega peab ka abi taotleja ise veenduma, et ta vastab riigiabi saamiseks ette nähtud

tingimustele. Ebaseaduslikult antud riigiabi eest ei vastuta üksnes abi andnud asutus. Praegusel

juhul anti abi selliseid nõudeid rikkudes, millele vastavuse sai ja pidi tagama kaebaja. Kaebaja

pidi olema teadlik ergutava mõju tingimusest ja sellest, et enne toetuse taotlemist ei või ta

siduvat lepingut sõlmida. EAS selgitas kaebajale enne toetuse taotlemist seda asjaolu. Seega ei

saa kaebaja väita, et ta ei olnud sellisest tingimusest teadlik. Kaebaja ei ole väitnud ega saagi

põhjendatult väita, et ta ei saa aru eellepingu ja siduva lepingu olemuslikust erinevusest ega

oska eellepingut koostada. Lepingu koostas ja sõlmis kaebaja ise, st tegemist oli kaebaja

kontrolli all olevate asjaoludega. Seega saab ainult kaebaja vastutada selle eest, et leping sõlmiti

siduvana, mis võttis temalt õiguse riigiabile. EAS ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju

tekitanud.

43. Samas vastutab isik ka juhul, kui ta on teavitanud toetuse andnud asutust asjaoludest, mis

rikkumise kaasa tõid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-349/17, p-d 121-122). See ei välista

toetuse tagasinõudmist, kuid võib välistada karistuse määramist.

44. Kaebaja väited, et ta ei ole EAS-i tahtlikult eksitanud ega kuritegu toime pannud, ei ole

asjakohased. Kaebajale ei olegi selliseid etteheiteid tehtud ja teda ei ole karistatud. Kaebajalt

3-17-70

24(25)

nõuti tagasi toetus, millele tal puudub õigus. Tegemist ei ole karistusega, vaid õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamisega (määruse nr 2988/95 art 4 lg-d 1 ja 4, art 5).

45. Euroopa Kohus asjas nr C-349/17 ja Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2019 otsuses asjas

nr 3-14-387 on käsitlenud piisavalt küsimust kaebaja õiguspärase ootuse kohta ning leidnud, et

kuna kaebaja pidi olema kursis toetuse saamise tingimustega, siis ei saanud tal tekkida

õiguspärast ootust, et ebaseaduslikult antud riigiabi tagasi ei nõuta. EAS ei saanud kaebajale

sellist õiguspärast ootust anda. Ükski EL-i organ ei olnud abi seaduslikkust kinnitanud. Seega

sai ja pidi kaebaja arvestama asjaoluga, et abi võidakse tunnistada õigusvastaseks ja tagasi

nõuda.

46. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale kahju tekkinud. Kuna kaebajal puudus õigus saada

riigiabi, siis ei saa selle tagasinõudmist käsitleda talle tekkinud õigusvastase kahjuna, vaid

vastupidi õigusvastase konkurentsieelise kõrvaldamisena. Pealegi oleks tagasinõutava toetuse

ulatuses kaebajale kahju hüvitise maksmine käsitletav uue riigiabi andmisena, mis oleks

vastuolus EL-i riigiabi reeglitega ja Euroopa Kohtu praktikaga (nt otsus asjas nr C-672/13, p 78;

otsus asjas nr C-110/02, p 43), sest ei kõrvaldaks ebaseadusliku riigiabi andmise tagajärgi ja

õigusvastaselt saadud konkurentsieelist, vaid asetaks kaebaja samasse olukorda, kus ta oli

õigusvastast abi saades.

47. Kaebajale tekkinud kahjuks ei ole koos toetusega nõutud intressid, sest Riigikohus tühistas

EAS-i otsuse intresside osas ja EAS ei ole kaebajale uut intressinõuet esitanud. Isegi kui selline

nõue esitatakse, ei saaks seda käsitleda kaebajale tekkinud kahjuna, vaid kaebaja asetamisena

olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks ebaseaduslikku riigiabi saanud. Kaebaja sai

kasutada oma ettevõtluses võõrast raha ja peab selle eest maksma tasu, nagu ta oleks pidanud

tegema ka juhul, kui ta oleks selle raha mujalt laenanud.

48. Samuti ei saa hüvitamisele kuuluvaks kahjuks pidada viiviseid. Viiviste tekkimise

põhjustas kaebaja ise, kuna ei tagastanud toetust otsuses ettenähtud tähtajaks. Kaebajal oli

võimalik viiviste tekkimist vältida ja ta pidi olema viivise maksmise kohustusest teadlik, sest

vastustaja oli sellele oma otsuses viidanud.

49. Kaebaja väidab, et talle tekkinud kahju hulka tuleb arvata ka toetuse tagasimaksmiseks

võetud/võetava laenu kulud. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et

kaebaja poleks ilma toetuseta uusi tootmisliine ostnud. Tegemist pidi olema kaebaja ettevõtluse

jaoks olulise investeeringuga, vastasel juhul ei oleks talle toetust antud. Seega oleks kaebaja

vaidlusalused tootmisliinid varem või hiljem nagunii soetanud ning sellega seotud laenu- ja

intressikulusid kandnud. Isegi kui kaebajal ei oleks olnud võimalik turult liinide soetamiseks

vajalikku laenu saada, on ta praegusel juhul paremas olukorras, sest tal on liinid olemas ja ta on

teeninud nendega töötades juba aastaid tulu. Uute tootmisliinidega teenis kaebaja eelduslikult

suuremat tulu, kui ta oleks teeninud ilma nendeta (vt toetuse eesmärki määruse nr 44 §-s 2).

Seda tulu ei ole kaebajalt välja nõutud. Seega ei ole kaebajale tekkinud kahju, mida peaks talle

hüvitama.

51. Kuna EAS ei ole käitunud õigusvastaselt, kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud,

siis puudub alus kaebajale kahju hüvitist välja mõista olenemata sellest, kas kaebaja

hüvitamisnõuet tuleks menetleda EL-i õiguse või siseriikliku õiguse alusel. Kaebaja

hüvitamisnõue jääb rahuldamata.

Otsus ja menetluskulude jaotus

52. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.

3-17-70

25(25)

53. Kohus rahuldas 07.12.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja

keelas EAS-il 08.01.2014 otsust viiviste osas sundtäita. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

esialgne õiguskaitse tühistada (HKMS § 253 lg 3 esimene lause). HKMS § 253 lg 3 kolmanda

lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.

54. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108

lg 1).

54.1. MKM ei ole tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega kohtule

tähtaegselt menetluskulu dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

54.2. EAS taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 7920 eurot (sisaldab

käibemaksuga) koos viivisega. Vastustaja põhjendas menetluskulude väljamõistmise taotlust

sellega, et tema põhiülesannete hulka, sh tema töötajate põhiülesannete hulka ei kuulu

esindamine kohtuvaidlustes ning tema töötajad ei ole kohtuvaidlustele spetsialiseerunud. Kohtu

hinnangul ei ole selline põhjendus asjakohane. Vaidluse all on vastustaja tegevuse

õiguspärasus. Haldusorgan peab suutma oma tegevust kohtus ise põhjendada. Tegemist ei olnud

vastustaja põhitegevuse raamidest väljuva vaidlusega, milles vastustaja vajanuks haldusvälist

õigusabi. Seni on vastustaja suutnud mitmetes kohtuasjades end ise oma töötajate abiga

esindada. Praegune vaidlus on oluliselt vähem keerukam kui vaidlus asjas nr 3-14-387, milles

ringkonnakohus jättis samuti vastustaja menetluskulud tema enda kanda, sest tegemist on

haldusorgani põhitegevust puudutava vaidlusega. Seega ei ole ka praeguses asjas põhjendatud

EAS-i menetluskulusid kaebajalt välja mõista ja kohus jätab EAS-i menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/