3-21-2722/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

30.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2722

Haldusasi

Kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr

305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“ peale

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA,

DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MÜ, TL, AM, ML,

TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN,

SV, TK, KA, ER, JR,

LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL, esindajad v.adv

Robert Sarv ja adv Severinas Jakubauskas

Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja adv Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus Kaebajate määruskaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Võtta kaebajate määruskaebus menetlusse.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

Selgitus

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

3-21-2722

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p 10 kohaselt on COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil piiratud

mitmed tegevused, nt sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus,

täienduskoolitus, täiendusõpe, spordivõistlustel ning spordi- ja liikumisüritustel osalemine,

avalikuks kasutamiseks mõeldud saunade, spaade, basseinide jms külastamine, avalikel

koosolekutel, avalikel üritustel, konverentsidel, teatrietendustel jms osalemine. Korralduse

p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 14, 151, 16 ja 17 sätestatud

nõuete täitmine.

Korralduse p 14 alap-de 3 ja 4 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda,

kui täidetud on mh üks järgmistest tingimustest: a) tema vaktsineerimine ei ole arsti otsusel

võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist

sellekohase tõendi; b) ta on p-s 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud,

vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga

võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi

(COVID-tõend).

Korralduse p 15 algse redaktsiooni kohaselt võis isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses

osaleda, kui ta esitas tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi

tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti oli võimalik testida võimaluse

korral tegevuse asukohas. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 ap-ga

7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks, muudatus jõustus 25.10.2021.

2. MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA, DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MÜ,

TL, AM, ML, TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN, SV, TK, KA,

ER, JR, LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL (kaebajad) esitasid 22.11.2021 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles nad paluvad tühistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 p 14.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebajad COVID-19 haigust läbi põdenud, samuti pole nad

viiruse vastu vaktsineeritud ning nad ei soovi seda ka teha. Valitsuse kehtestatud meetmed on

õigusvastased ja nendest saadav potentsiaalne kasu ei kaalu üles ulatuslikku kahju, mis tekib

kaebajate õigustele ning ühiskonnale laiemalt. Piirangute tegelikuks eesmärgiks on survestada

inimesi vaktsineerima, mis on lubamatu. Vaktsineerimisega kaasneb risk inimeste tervisele.

Rahvusvaheline õigus keelab kohustusliku vaktsineerimise. Arusaamatu on, miks valitsuse

korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes osalemiseks ei piisa alates 25.10.2021 enam

negatiivsest testitulemusest, mis kinnitab inimese nakkusohutust. Ulatuslikke piiranguid ei tohi

põhiseaduse kohaselt kehtestada valitsuse korraldusega.

3. Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus peatada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 p 14 kehtivus kaebajate suhtes või kohaldada muud abinõu, mida kohus

peab sobivaks.

Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaevatav korraldus piirab juba kohtumenetluse

ajal kaebajate võimalust osaleda ühiskondlikes tegevustes (nt treenimine, kultuuriürituste

väisamine, sotsiaalse elu elamine, elatise teenimine jne). Kaebajatel pole võimalik osaleda

jõuluüritustel. Kaebajate seas on ettevõtjaid ja loomeinimesi, kes jäävad esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmise korral sissetulekuta. Piirangute tühistamine kohtuotsusega ei ole kaebajate

õiguste kaitseks piisav, kuna kaotatud aega ja võimalusi tagasi ei saa. Kui vastustaja ei suuda

3-21-2722

3(8)

esitada mingeid mõjuvaid tõendeid, millest nähtuks, et kaebajad on teistele nakkusohtlikumad

(sh võivad haigestudes suurema tõenäosusega teisi nakatada kui vaktsineeritud isikud), siis on

kaebajate õiguste piiramine kohtumenetluse ajal põhjendamatu. Kaebajad soovivad taastada

oma põhiseaduslikud õigused.

4. Vabariigi Valitsus palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste

vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik).

Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Lisaks

inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute eesmärgiks hoida ka

ühiskond võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike

ülesannete täitmine (politsei, pääste, kohtusüsteem, haridussüsteem) ning võimaldada teenuste

tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu.

Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel tuginenud teaduslikule konsensusele ja lähtunud

teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoda on pandeemia vältel kogunud ja analüüsinud

parimat ekspertinfot ning esitanud vastustajale oma põhjendatud seisukohad ja soovitused.

Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne just raske haiguse ära

hoidmisel, sellest on vastustaja ka järjepidevalt lähtunud ega ole taganud vaktsineerimata

inimestele niivõrd laiapõhjalisi õigusi kui vaktsineeritutele. Vaktsineerimise korral on võimalik

minimeerida inimeste haiglasse sattumise võimalust ning vähendada tervishoiusüsteemi

koormust. Valitsus lähtub sellest, et ühiskondlikult on võimalikult laialdane vaktsineerimine

tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks.

Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et testi tegemise võimaluse kaotamine on viinud selleni, et

ühiskondlikus elus osalemiseks on inimesed sunnitud ennast vaktsineerima. Kaebuses toodud

artiklid, kontekstist väljarebitud peaministri sõnavõtud ja muu teave ei toeta kaebajate

positsiooni. Vastustaja eesmärk ei ole sundida inimesi vaktsineerima. Küll aga on negatiivse

testi ettenäitamise võimaluse kaotamine põhjendatud, kuna negatiivne test ei kaitse – iseäranis

vaktsineerimata ja läbipõdemata inimesi – nakatumise või raske haigestumise eest ega ole

efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Vaktsineerimata inimesed on suuremas nakatumisohus

kui vaktsineeritud või haiguse läbipõdenud isikud. Ühtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud

inimene ise olla nakkusohutu. Tulenevalt tervishoiusüsteemi ülekoormatusest on vajalik vältida

vaktsineerimata inimeste rasket haigestumist, et tagada süsteemi toimepidevus ning taastada

haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Sellest eesmärgist tulenevalt on läbipõdemata

vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestatud täiendav liikumispiirang negatiivse testi võimaluse

kaotamise näol sobiv ja vajalik. Kaebuse viited rahvusvahelisele õigusele on asjakohatud.

Vaktsineerimise korral ei osale isik teadusuuringus, vaid selle näol on tegemist tavapärase

meditsiinilise protseduuriga. Seejuures ei pidanud Riigikohus vaktsineerimisnõuet iseenesest

inimväärikust alandavaks (PS § 10, vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas nr 41994/21

Zambrano vs. Prantsusmaa), kuna tegemist ei ole tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS

§ 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise

ning riigi kaitseks. Eestis kasutatavad COVID-19 vaktsiinid on ohutud ning reeglina

kõrvalnähtudeta. Nende ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja pidev järelevalve. Pealegi on

vaktsineerimisega seotud väidetavad riskid kõigi jaoks üldjoontes ühesugused, kuid need, kes

on selle „riski“ võtnud, toetavad seeläbi üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks ning üldise

kasu nimel. Korralduse põhiseaduspärase küsimus ja volitusnormi piisavus on põhivaidluse

esemeks ning seda ei saa lahendada esialgse õiguskaitse menetluse raames. Vaktsineeritud ja

vaktsineerimata inimestele erinevate tingimuste kehtestamine on põhjendatud, kuna esimeste

puhul on teiste inimestega kokkupuutumise korral nakkuse leviku oht suurem. Teadusuuringud

3-21-2722

4(8)

näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ja vaktsineeritud

nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem. Tartu Ülikooli

Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi professor JS sõnul põevad haiglaravi vajanud

vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt.

Nagu selgitas prof JS, on vaktsineerimata isikute haiguse kulg sama keeruline ja raske kui

pandeemia esimese ja teise laine ajal. Samuti vajavad COVID-19 haiged raviks oluliselt rohkem

ressurssi kui teised haiged. Kuna vaktsineerimata inimesed on haiglas kauem intensiivravil,

hõivavad nad ka suurema osa voodikohtadest, mis omakorda tähendab, et teiste patsientide

ravivõimalused vähenevad ja vähem on võimalik osutada plaanilist ravi. Riigikohus leidis

25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241, et COVID-19 vastu vaktsineeritud inimesed

haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed ning neid

järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid

ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Riigikohus rõhutas, et

teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt

ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kuna teadusuuringute kvaliteet on

erinev ning need võivad olla omavahel vasturääkivad, samuti kuna kohtutel puuduvad

eelduslikult erialateadmised asjaomastes teadusvaldkondades korraldatud uuringute iseseisvaks

hindamiseks, on põhjendatud lähtuda asjatundjate poolt koostatud koondülevaadetest ja

tervikraportitest, samuti Eesti teadlaste ametlikest seisukohtadest.

Kaebajad ei ole toonud esile ülekaalukaid huvisid või oma õiguste ülemäärast rikkumist, mis

kaasneks piirangute järgimisega ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute

õiguse elu ja tervise kaitsele. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi elulist argumenti ega selgitust,

millest oleks näha, et piirangutega on rikutud kaebajate õigusi ja tekitatud neile pöördumatuid

tagajärgi. Kaebajatel on tänapäevaste mugandustega võimalik oma tavapärast elu jätkata ning

soovitud tegevusi nautida. Esialgset õiguskaitset õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud, kuid

kaebajad ei ole neid esile toonud. On selge, et avalikud huvid põrkuvad esialgset õiguskaitset

taotlenud üksikisikute huvidega ning kaaluvad need üles. Pidades silmas seisukohti, mida on

väljendanud Tallinna Ringkonnakohus praeguse vaidlusega sarnastes olukordades 02.12.2021

asjades nr 3-21-2473, 3-21-2432 ja 3-21-2412 tehtud määrustes, räägib esialgse õiguskaitse

kohaldamise vastu kaalukas avalik huvi tõkestada haiguse levikut ja tagada meditsiinisüsteemi

toimepidevus. Nende eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud piirangumeetmete tõhusa ja

järjepideva rakendamise vajadus kaalukam kui kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine takistaks piirangute süsteemi järjepidevat toimimist ja töötaks seega

vastu avalikule huvile saavutada võimalikult kiiresti elanikkonnas selline immuunsete inimeste

osakaal, mis võimaldaks tagada eeskätt tervishoiusüsteemi toimepidevuse ning piirata

COVID19 haiguse levikut.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2021 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

Vabariigi Valitsuse vastuväited esialgse õiguskaitse kohaldamisele on põhjendatud. Kohus saab

esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata, ega haldusaktide andmisel ei ole tehtud

ilmselgeid kaalutlusvigu, mis võiksid viidata kaebuse märkimisväärsetele eduväljavaadetele,

kas kaebajatel on olemas õiguskaitse vajadus ja kas õiguskaitse kohaldamata jätmisel võiksid

kaebajate jaoks vahepealsel perioodil tekkida pöördumatud tagajärjed, mida hiljem kaebuse

rahuldamisega enam ühelgi moel heastada ei saaks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist

ei ole. Piirangute järgimise või teatud tegevusest loobumise tõttu ei saa kaebajate jaoks tekkida

pöördumatuid tagajärgi. Mõne sotsiaalse iseloomuga tegevuse ära jäämisega ei kaasne neile

pöördumatuid tagajärgi HKMS § 249 lg 1 tähenduses, vaatamata sellele, et olukord ei ole

3-21-2722

5(8)

tagantjärgi taastatav. Avalik huvi säilitada COVID-19 leviku tingimustes haiglate ravivõimekus

on tunduvalt kaalukam kui kaebajate õiguste võimalik riive. Kaebajate õiguste riive on pigem

väheintensiivne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebajad paluvad määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.12.2021 määrus ja teha uus

määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus.

Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajad

soovivad taastada oma põhiseaduslikud õigused vabale liikumisele ja eneseteostusele. Ebaõige

on halduskohtu seisukoht, et avalik huvi on kaalukam kaebajate õigustest. Vaktsiinidel, nagu

ka kõigil teistel ravimitel, on kõrvaltoimed. COVID-19 vaktsiini tagajärjel on tekkinud mõnel

inimesel tervisekahjustused ja see võib olla põhjustanud ka surmasid. Inimestel, kellel tekivad

kõrvaltoimed, on vähe lohutust sellest, et nende tekkimise risk on väike. Puudub alus saada

hüvitist vaktsiini tekitatud tervisekahju korral. Ka ei korvaks rahaline hüvitis tekkinud kahju.

Valitsus ei peaks survestama ennast vaktsineerima neid inimesi, kes seda teha ei soovi. Inimese

tervist puudutavate meetmete pealesurumine on vastuolus põhiseadusega. Piirangud võisid olla

arusaadavad olukorras, kus COVID-19 haiguse vastu puudusid veel meetmed, kuid praeguseks

saab iga soovija ennast vaktsineerida. Kui vastustaja arvab, et kaebajad võtavad vaktsineerimata

jätmisega endale riski, siis leiavad kaebajad, et demokraatlikus ühiskonnas peab neil olema

selleks õigus. Täitevvõim ei saa inimeste elusid mikromanageerida ja kohustada neid tegema

üksnes asju, mis on valitsuse hinnangul nende parimates huvides. Täitevvõim ei saa määramata

ajaks piirata kaebajate põhiseaduslikke õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204

lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele.

8. Määruskaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu määrust ning uue määrusega

rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlusi.

9. Kaebajad ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust läbi põdenud. Seetõttu ei saa nad juba

kohtumenetluse ajal osaleda korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes, milliste

piirangute kõrvaldamine ongi nende kaebuse eesmärgiks. Seega on kaebajatel iseenesest

olemas esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu määrust tervikuna vaadates võib järeldada, et kaebajatele

pöördumatute tagajärgede tekkimist eitades soovis halduskohus väljendada seda, et

kaebajad pole esile toonud oma õiguste mitteheastatavat riivet, mis kaaluks üles avaliku

huvi, mitte seda, et kaebajatel puudub üleüldse esialgse õiguskaitse vajadus. Asjaolu, et

kaebajad on jäänud oma õiguste ja huvide riive kirjeldamisel üsna üldsõnaliseks, ei tähenda

seda, et eitada tuleks üldse vaidlustatud korralduse faktilist mõju kaebajate elukorraldusele

ja põhiseaduslikele õigustele. Selline riive on kaevatava üldkorralduse olemust arvestades

ilmselge. Piirangud riivavad vähemalt inimese õigust vabale eneseteostusele ning mida

kauem need kestavad, seda suurem on nende kumuleeruv mõju inimese heaolule ja

vabadustele. Ei saa nõuda, et kaebajad peaksid oma riivete täpsustamiseks tooma välja

konkreetsed plaanid, mis asjaoludel ja mis ajal nad plaanivad mõnda korralduse p-s 10

3-21-2722

6(8)

loetletud ettevõtet või asutust külastada või mõnes seal toodud tegevuses osaleda. Need

tegevused käivad inimese normaalse elu juurde ning õiguste riive olemasolu kontekstis ei

pea kaebajad välja tooma erilisi põhjusi, miks nad nendes osaleda soovivad.

10. Esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu tuvastamine ei tähenda sellegipoolest, et esialgset

õiguskaitset tuleb tingimata kohaldada. Nimelt peab kohus taotluse lahendamisel arvestama

avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi, samuti hindama kaebuse eduväljavaateid ja

esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause).

Vastustaja ja halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamine sisuliselt õigustatud. Osundatud põhjendused on kooskõlas ringkonnakohtu

väljakujunenud praktikaga sarnastes asjades1. Kokkuvõtvalt on nüüdseks kujunenud

kohtupraktikas asutud seisukohale, et kaebuste eduväljavaated ei ole suured ning avalik huvi

uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks ja leviku ennetamiseks on kaalukam kohtusse pöörduja

õiguste riivest. Seejuures on varasemates asjades enamik kaebajaid olnud siiski haiguse läbi

põdenud, s.o nende immuunsus on märksa tugevam kui kaebajatel, kes pole COVID-19

haigust läbi põdenud ega vaktsineeritud, nagu nad kaebuses kinnitavad. Nende oht ise

COVID-19 haigusesse nakatuda ja seda ka teistele inimestele edasi anda on seega tunduvalt

suurem kui inimestel, kes on haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud. See vähendab veelgi

kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse perspektiivikust.

11. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Kõigepealt kaebaja õiguste riive intensiivsusest. Õige on kaebajate väide, et vaidlustatud

korraldusega kehtestatud piirangud riivavad nende põhiseaduslikku vaba eneseteostuse

õigust. Vaatamata sellele, et uudse ohtliku nakkushaiguse laialdase leviku tõttu tekkinud

enneolematus olukorras peavad kõik ühiskonnaliikmed oma senistes harjumustes ja

elulaadis tegema sotsiaalse solidaarsuse huvides kompromisse, tuleb kohtul sellegipoolest

veenduda, et kaebaja õigust oma elu vabalt korraldada ja valikuid teha ei piirataks

ebaproportsionaalselt. Üldjuhul pole epideemiaolukorras siiski alust pidada piirangut

ebaproportsionaalseks, kui inimesel on oma tegevusi veidi muutes ja kohandades võimalik

soovitud tegevust jätkata muul moel. Näiteks on võimalik sportida ajutiselt välitingimustes,

väljas söömise asemel tellida toit kaasa, asendada kultuuri- ja meelelahutusasutuste

külastamine koduste tegevustega, nt nautida kultuurisündmusi veebi teel jne. Kuna kaebajad

pole oma huvide riivet lähemalt põhistanud, on kohtul raske teha kontrolli, kui suur riive

tegelikkuses esineb. Väide, et „mitmed kaebajatest on ettevõtjad ja loomeinimesed, kes

jäävad sissetulekuta, kui kohus neile esialgset õiguskaitset ei anna“, on liialt üldsõnaline.

Kohtul puuduvad andmed, mis liiki ettevõtluse ja loometegevusega nad tegelevad ja kuidas

piirangud neid reaalselt mõjutavad. Siinkohal tuleb pidada silmas, et korralduse nr 305 p 14

alapunktid 3 ja 4 käivad üksnes tegevuses osalejate ehk selles kontekstis

külastajate/klientide kohta, muude isikute (sh nt esinejad, müüjad jne) puhul kohalduvad p

14 alapunktid 5 ja 6, kelle alal viibimise tingimuste üle otsustab tegevuse eest vastutav isik

riskianalüüsi alusel. Mis puudutab pühadega seotud üritustel käimata jäämist, siis need on

siiski ühekordsed sündmused ehk riive on kaebajate jaoks väheldase mõjuga.

13. Kaebajad on märkinud, et ei soovi ennast vaktsineerida, kuid pole täpsustanud, millistel

põhjustel. Kaebusest on siiski välja loetav mh kartus, et vaktsineerimine ei pruugi olla nende

tervisele ohutu. Ringkonnakohus märgib, et meditsiinilist vastunäidustust vaktsineerimisele

saab üksikjuhtumil kõige adekvaatsemalt hinnata arst meditsiinilisi erialateadmisi kasutades

ja patsiendi haiguslugu arvestades. Vaidlustatud korralduse nr 305 p 14 ap-st 3 tuleneb, et

kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik inimese tervislikku seisundit arvestades,

3-21-2722

7(8)

saab ta osaleda soovitud tegevustes COVID-19 tõendi asemel arsti väljastatava tõendi

alusel. Tõendi väljastamise korral ei oleks kaebajatel enam ka esialgse õiguskaitse vajadust.

14. Kaebajate põhjendustest nähtub, et isegi kui arst ei tuvastaks nende puhul vaktsineerimise

vastunäidustuse olemasolu, ei nõustuks nad ikkagi vaktsineerimisega, kuna pole täielikult

välistatud, et vaktsiinil tekivad kõrvaltoimed. Ringkonnakohus nõustub, et tänapäeva

meditsiin ei suuda tõepoolest anda garantiid, et ravim, sh vaktsiin on alati efektiivne ja

kõrvaltoimeteta.

1 Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021

määrused haldusasjades nr 3-21-2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus nr 3-21-2503;

10.12.2021 määrus nr 3-21-2555; 21.12.2021 määrus nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus nr 3-21-2554, 30.12.2021

määrused nr 3-21-2555, 3-21-2719, 3-21-27210). Avalikult kättesaadavad Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite

otsingu vahendusel.

Samas on vaktsiinide kasutusele võtmise heaks kiitnud riiklikud regulaatorid selle riskiga

arvestanud ja kaalumise tulemusena jõudnud järelduseni, et võimalikud negatiivsed mõjud väga

vähestel inimestel ei kaalu üles vaktsiiniga kaasnevat üldist kasu nii üksikisikule kui ka

ühiskonnale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2732, p 13). See

tähendab, et parima teadusliku teadmise kohaselt on ka kaebajatel nende tervist ohustavaid

kõikvõimalikke riske kogumis arvestades lõppkokkuvõttes siiski kasulik ja ratsionaalne ennast

vaktsineerida, kui arst ei näe selleks vastunäidustust. Teisisõnu, vaktsineerimata jätmine pigem

suurendab riski, et kaebaja saab tervisekahjustuse, mida ta loodab vaktsineerimata jätmisega

vältida. 15. Isegi kui võimalike vaktsiinikahjude nõudmine ravimi (vaktsiini) valmistajalt või

turustajalt võiks osutuda praktikas keeruliseks, ei saa väita, et see poleks õiguslikult tagatud (vt

võlaõigusseaduse §-d 1061–1067; Euroopa Kohtu 21.06.2017 otsus kohtuasjas C-621/15, W jt).

Samuti võib riigile tuleneda täiendav vastutus COVID-19 vaktsiinide ühistest ostulepingutest

(vt Euroopa Komisjoni 18.06.2020 otsuse C(2020)4192 lisa art 6). Lisaks valmistab riik ette

vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses

tekkinud mõni tõsine kõrvaltoime. Sotsiaalministeerium esitas 16.12.2021 kooskõlastamiseks

tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu, millega lisatakse

ravimiseadusesse sätted vaktsiinikahjude hüvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta

(EIS toimik 19-0548). Eelnõu kohaselt saab vaktsiinikahjude hüvitamist tagasiulatuvalt nõuda

alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks

jõustumisajaks on 01.05.2022.

Ehkki õige on see, et rahaline hüvitis ei teeks tervisekahjustust olematuks, on selge, et uudse

ohtliku nakkushaiguse pandeemia tingimustes ei saa kellelgi olla garantiid, et nende tervisega

midagi ei juhtu, nagu selgitatud määruse p-s 14. Vaktsineerimine vähendaks aga nii üksikisiku

kui ka üldpopulatsiooni tasandil tuntavalt riski saada tervisekahjustusi.

16. Riik peab siiski aktsepteerima kaebajate vaba tahte avaldust mitte lasta ennast

vaktsineerida. Kehtiv õigus ei kohusta sunnijõu ähvardusel inimest käituma ratsionaalselt ega

keela inimesel langetada oma tervisele kahjulikke valikuid. Eestis ei ole kehtestatud üldist

sundvaktsineerimist COVID-19 vastu, mis oleks tagatud riigi sunniga. Vaid mõningatel

hädavajalikel juhtudel kehtib tingimuslik vaktsineerimise kohustus töö- või ametikoha

eeldusena. Kaebajad nende erandite hulka ei kuulu. Neid ei ähvarda vaktsineerimata jätmisel

õiguslik vastutus.

17. Eelnev ei tähenda samas seda, et kaebajate valikul mitte ennast vaktsineerida ei saa olla

mistahes faktilisi tagajärgi. Kaebajad kujutavad teiste inimestega kokku puutudes objektiivselt

suuremat ohtu kui need inimesed, kellel on kujunenud COVID-19 viiruse vastu teatud määral

3-21-2722

8(8)

immuunsus. Viimatinimetatud inimesed haigestuvad harvem, samuti on vaktsineeritud

inimestel teadusandmete kohaselt nakatumise korral väiksem viiruskoormus ning nad annavad

seetõttu nakkust vähem edasi. Kaebajate objektiivne tervislik olukord ka legitiimseks

põhjuseks, mis õigustab korralduse p-s 10 loetletud asutuste ja ettevõtete külastamisel ja

tegevustes osalemisel soodsamate tingimuste kehtestamist nendele, kellest lähtuv oht ei ole nii

suur. Valitsusel oli ettevõtete ja asutuste tegevuse piiramisel pandeemia olukorras laialdane

kaalutlusõigus. Igal juhul on õige ühiskonna kui terviku ja kõigi inimeste huve arvestavalt

eelistada lahendust, mille kohaselt teatud ettevõtete ja asutuste, kus on inimeste

kokkupuutumisel suurem nakkushaiguse leviku oht, tegevusi ei piirata täielikult, vaid nii vähe

kui võimalik, s.o võimaldada tegevustes osaleda inimestel, kellest lähtuv oht nakatada teisi

inimesi ja oht ise nakatuda on praeguste parimate teaduslike teadmiste pinnalt väikseim. Selline

lahendus võimaldab minimeerida negatiivseid majanduslikke mõjusid ning hoida ühiskonda

avatuna võimalikult paljude inimeste jaoks. Kaebajate soovitud olukord, kus vaktsineerimata

inimestel poleks mistahes piiranguid, poleks ühiskondlikult tasakaalustatud lahendus, kätkedes

endas suurt ohtu, et võõrastega hakkavad kokku puutuma suur hulk inimesi, kelle immuunsus

COVID-19 vastu on madal ning sellele järgneb nakatumise oluline kasv. Nagu eelpooltoodud

määrustes ja valitsuse esitatud seisukohas on kirjeldatud, seaks see tervishoiusüsteemi senisest

veelgi suurema surve alla ja hakkaks ohustama inimeste põhiõigust saada õigel ajal arstiabi.

18. Ebaõige on kaebaja väide, et valitsuse kehtestatud piirangud võisid olla õigustatud vaid

kuni selle ajani, mil soovijad said ennast vaktsineerima hakata. Teadupärast võivad ka

vaktsineeritud inimesed nakatuda ja haiguse läbi põdenud inimesed taashaigestuda (ehkki selle

tõenäosus on pärast teatud immuunsuse saavutamist märksa madalam). Seetõttu on valitsusel

jätkuvalt alust võtta ennetavaid meetmeid nende inimeste tervise kaitseks ja tervishoiusüsteemi

ülekoormuse vältimiseks.

19. Eeltoodu tõttu on kujunenud olukorras paratamatu ja proportsionaalne, et inimene, kes

jääb kindlaks oma otsusele ennast mitte vaktsineerida ja kujutab seetõttu suuremat nakkusohtu

kui teised, peab teatud piiratud aja jooksul tegema järeleandmisi selles, milliseid spordi-,

kultuuri- meelelahutus- jm selliseid asutusi ta külastada saab. Üks inimene saab oma õigusi ja

vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg

2). Kaebajatel on jätkuvalt võimalik ennast vaktsineerida, aidates sellega kaasa ka viiruse leviku

tõkestamisele laiemalt.

(allkirjastatud digitaalselt)