4-10-1937/16 · 4-10-1937/16 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.09.2010, Tartu Kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1937 Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidear Istungisekretär Jane Oidsalu Väärteoasi

P.T kaebus Lõuna Prefektuuri 08.06.2010. a otsusele väärteoasjas nr 2602,10,003467 Kaebuse esitaja

P.T (ik: xxx; elukoht xxx; õppeasutus:

xxx; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras korduvalt karistatud) Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur Esindaja: vanemkonstaabel Urmas Solovjov

Juhindudes V™S § 132 p 2, § 133, § 134, § 135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada osaliselt P.T kaebus Lõuna Prefektuuri 08.06.2010. a otsusele väärteoasjas nr 2602,10,003467.

Jätta muutmata Lõuna Prefektuuri 08.06.2010. a otsus väärteoasjas nr 2602,10,003467 P.T-le LS § 74 22 lg 3 alusel rahatrahvi 60 trahviühikut, s.o 3600 krooni, määramise osas.

Tühistada P.T-le Lõuna Prefektuuri 08.06.2010. a otsusega

väärteoasjas nr 2602,10,003467 LS § 7422

lg 5 alusel määratud lisakaristus – mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks.

Rahtarahv tuleb tasuda kaevatavas Lõuna Prefektuuri otsuses näidatud arveldusarvele.

KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista P.T-lt riigieelarvesse menetluskulu 1141 (üks tuhat ükssada nelikümmend üks) krooni ja 10 senti ning postikulu 32 (kolmkümmend kaks) krooni.

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvele 10220034800017 (SEB Pank), 221023778606 (Swedbank) või

333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal), märkides ära Tartu Maakohtu

viitenumbri 2800049874, selgitusse väärteoasja numbri, makse nimetuse ja isiku

nime, kelle eest menetluskulud tasuti. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda

riigituludesse makstavad menetluskulud ühe kuu jooksul. Eelnimetatud tähtajaks

menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

Edasikaebamise kord Kohtuotsust saab kassatsioonikorras vaidlustada, teatades sellest kirjalikult seitsme(7)

päeva jooksul

kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest

Tartu Maakohtule.

Kohtumenetluse pool võib loobuda kassatsiooniõigusest kohe, tõendades seda oma allkirjaga kohtuotsuse resolutiivosal. Terviklik kohtuotsus koostatakse, kui käesoleva

kohtuotsuse resolutiivosale on esitatud kassatsiooniteade ning otsus on sel juhul

kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 15 päeva möödumisel pärast esimese

kassatsiooniteate kohtukantseleisse saabumist. Kassatsioon esitatakse kaebuse

arutamisel kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 08.06.2010. a otsusega väärteoasjas nr 2602,20,003467 karistati P.T liikluseeskirja (LE) § 126 p 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 3 alusel rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 3600 krooni ja LS § 7422 lg 5 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Väärteootsuse kohaselt juhtis P.T 14.05.2010. a kell 20:48 Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa maantee 195. kilomeetril mootorsõidukit liiklusmärgi nr ”351”,

mis sätestab kiirusepiirangu 100 km/h, mõjupiirkonnas kiirusega 189+/-6 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 83 km/h. Väärteootsuse kohaselt

on väärteo toimepanemine tõendatud liiklusjärelevalve kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja V. Tõnuvere ütlustega. Samuti on väärteootsuses märgitud seda, et menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles väidab, et kiirust

protokollis sätestatud määral kindlasti ületatud ei ole, liikluspolitseinik ei ole

näidanud kiirusemõõtja näitu ning menetlusaluse isiku arvates ei ole

kiirusmõõteseadmega tema sõiduki kiirust mõõdetud. Väärteomenetleja ei ole aga

menetlusaluse isiku vastulauses esitatut arvestanud, kuna tunnistaja V. Tõnuvere ütluste kohaselt möödus menetlusaluse isiku juhitud mootorratas sõidukite kolonnist ja möödasõitu lõpetades fikseeriti mootorratta kiiruseks 189 km/h, kusjuures kiiruse fikseerimise hetkel teisi mootorrattaid mõõtealas ei olnud. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud väärteootsuse kohaselt P.T suhtes puuduvad.

22.06.2010. a esitas P.T Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri

08.06.2010. a otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2602,10,003467 ja

väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebuse kohaselt tuleb väärteootsus tühistada ja

väärteomenetlus lõpetada, kuna väärteootsuse tegemisel on toime pandud väärteomenetluse oluline rikkumine V™S § 150 lg 1 p 7 mõttes. Menetlusaluse isiku põhjendused väärteootsuse vaidlustamiseks on järgmised:

- mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui

määratakse karistus väärteoasjas, mõõtmistulemuste jälgitavus olema

tõendatud, aga käesolevas väärteoasjas see tingimus täidetud ei ole, sest

menetlusalusele isikule ei ole tema nõudmisel mõõteseadme näitu näidatud, kuna mõõteseade ei funktsioneerinud nõuetekohaselt;

- ei ole tõendatud, et mõõteseadmega menetlusaluse isiku mootorsõiduki

liikumiskiirust üldse mõõdeti ning juhul kui mõõteseadet üldse kasutati, et siis ei fikseeritud ekslikult hoopis teise mootorsõiduki liikumiskiirust, mis möödus menetlusaluse isiku mootorsõidukist;

- väärteootsuses ei ole põhjendatud, miks ei ole menetleja väärteootsuse

tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt vastulauses esitatuga;

- väärteootsuses ei ole nõuetekohast väärteo lühikirjeldust ega hinnatud kõiki

väärteoasjas olevaid tõendeid nende kogumis, kusjuures tõendite hindamata

jätmise põhistuse puudumist ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmist loeb Riigikohus väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks;

- väärteoasja kohtuväline menetleja ei ole kogunud kõiki võimalikke tõendeid

vaid üksnes menetlusalust isikut süüstavaid tõendeid, kuna tunnistajana on üle

kuulatud politseiametnik, kes teostas koos väärteoprotokolli koostanud politseiametnikuga liiklusjärelevalvet, kuid ei ole üle kuulatud menetlusaluse

isiku mootorsõidukil koos menetlusaluse isikuga väidetaval väärteo toimepanemise hetkel viibinud isikut.

Kohtuistungil jäi P.T oma kaebuse juurde ja andis ütlused selle kohta, et

14.05.2010. a sõitis ta mootorrattaga Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel enne Otepää peale keeramist Tatraorus kiirusega 100 km/h, möödus eessõitjast ning järsku sõitis temast omakorda kiiresti mööda teine mootorratas. Menetlusaluse isiku arvates on ebareaalne, et tema sõitis väidetaval väärteo toimepanemise hetkel niivõrd suure

kiirusega, nagu temale ette heidetakse, kuna sellisel juhul oleks pidanud temast

mööduv mootoorratas sõitma veelgi kiiremini (ligikaudu 220 km/h) ning see ei ole

usutav. Samuti väidab menetlusalune isik, et temal oli mootorrattal ka naissoost kaasreisija ning ta ei seaks kunagi sellise suure kiirusega sõites oma kaasreisijat ohtu,

eriti veel kui ta on alles värskelt mootorratta juhtimisõiguse omandanud. Menetlusalune isik ei nõustu politseiametniku väitega, et kiiruse mõõtmise hetkel ei

olnud mõõtealas ühtegi teist mootorratast, kuna mõõtmist või mõõtmise toimumist

kujutavat videosalvestist menetlusalusele isikule ei näidetud ja seetõttu arvab ta, et

peatati tema mootorsõiduk, kuna see saadi lihtsalt kätte. Menetlusaluse isiku väitel

peatasid liiklusjärelevalvet teostavad politseinikud ta kinni ja küsisid, kas ta on

rikkumisega nõus, et sõitis 198 km/h, millega menetlusalune isk ei nõustunud. Menetlusalune isik juhib tähelepanu ka sellele, et politseiametnikud nõudsid temalt, et ta kirjutaks alla liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, kuigi ta

sellega tegelikult ei nõustunud ning allkirja andmisest keeldumine oleks tulnud

protokolli märkida, mitte nõuda menetlusaluselt isikult siiski allkirja andmist.

Karistuse osas avaldas P.T soovi, et juhul kui kohus tema kaebust ei rahulda ja otsust ei tühista, siis leiab ta siiski, et lisakaristuse kohaldamine ja juhtimise õiguse äravõtmine on tema olukorras ebamõistlikult karm, kuna ta on just uuele

töökohale asunud, kus on tööülesannete täitmiseks hädavajalik juhtimise õiguse olemasolu ning selle äravõtmisel kaotaks ta tõenäoliselt töökoha.

Kohtuväline menetleja P.T kaebuse rahuldamisega ei nõustu. Kohtuväline

menetleja nõustub, et kiirusenäidu näitamine mootorsõiduki juhile on vajalik

võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta ning samuti

vähendab mõõtmistulemuste näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et kiirus on tõepoolest mõõdetud. Tuginevalt Riigikohtu lahendile nr

3-1-1-29-05 leiab kohtuväline menetleja aga, et kiirusenäidu tutvustamata jätmine

menetlusalusele isikule, ei too kaasa tõendi lubamatust ja kiiruse ületamise

tõendamatust. Kiiruse ületamise kohta on koostatud liiklusjärelevalve

kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ning lisaks tunnistaja V. Tõnuvere ülekuulamise protokoll, kus tunnistaja kirjeldab täpselt kiirusemõõtmise toimumist ja seda, millise sõiduki kiirust mõõdeti. Kohtuväline menetleja leiab, et P.T

süü on tõendatud, tema poolt toimepandud rikkumine raske ning väärteootsusega temale määratud karistus on õiglane, samas leiab kohtuväline menetleja, et kui kohus arvab, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on tema olukorras liiga karm, siis võib ta seda kergendada.

Tunnistaja Vallo Tõnuvere andis kohtuistungil ütlused selle kohta, et 14.05.2010. a oli

ta koos Lõuna Prefektuuri liikluspolitseinikuna koos Anvar Vakkiga liiklusjärelevalvet teostamas, täpsemalt mõõtsid nad liikuvate sõidukite kiirust, olles

ise seisvas partullautos kõrvalteel peateest 50-60 m kaugusel. A. Vakk mõõtis

laserkiirusemõõtjaga ja tema Stalker kiirusemõõtjaga. Tunnistaja sõnul kuulis ta

mootorrataste kiirendusi ja alustas mootorratta liikumiskiiruse mõõtmist, kui

mootorratas tegi sõidukite kolonnist möödasõitu, siis fikseeriti ja lukustati

mõõteseadmel näit 189 km/h. Tunnistaja sõnul andis ta kiirusemõõtja seejärel A.

Vakki kätte, käivitas patrullauto ja alustas liikumist, et mootorratas kinni pidada

(mootorratas sõitis samal ajal tee otsast mööda, kus politseiametnikud kiirusemõõtmise ajal olid seisnud). Vahetult siis, kui patrullauto oli peateele keeranud

ja vilkurid tööle pannud, sõitis politseiautost mööda teine mootorratas, kuid politseiametnikud otsustasid siiski jälitada seda mootorrataset, mille liikumiskiirus oli

varasemalt mõõteseadmega fikseeritud, mitte seda, mis möödus neist peateele jõudmise järgselt. Tunnistaja sõnul oli patrullauto liikumiskiirus jälitamise hetkel üle 200 km/h, mootorratas liikus ühtlasel kiirusel, kuid selle liikumiskiirust sellel hetkel

enam ei mõõdetud, kuna see oli varasemalt fikseeritud, mootorratas sõitis edasi ja

peatus 5 kilomeetri pärast Tatraoru ja Otepääle keeramise juures, kui oli taha

vaadanud ja märganud et patrullauto on jälitamas. Tunnistaja sõnul oli mootorratta juhiks P.T ja tagaistmel oli temal heledas jopes naisterahvas. Kui A. Vakk

küsis menetlusaluselt isikult, kas ta tahab teada, kui suure kiirusega ta sõitis, siis

menetlusalune isik vastas, et ei taha. Siiski hakkas A. Vakk P.T-le

kiirusemõõtja näitu näitama, kui selgus, et mõõteseadmel näitu enam ees ei olnud,

mille peale P.T rõõmustas, et järelikult võis kiirus olla teise mootorratta

oma, tema nii kiiresti ei sõitnud ning küsis, kas asja saaks lahendada kiirmenetluse käigus, millele politseiametnik vastas eitavalt. Tunnistaja sõnul võis mõõteseadmelt näidu kustutamine toimuda kogemata, näiteks läks sõrm vastu, kuid see on välistatud,

et mõõteseade ei oleks olnud töökorras, kuna korrasolekut oli samal hommikul testitud. Tunnistaja on kindel, et just menetlusalusele isikule tehtud etteheites olevat

kiirust mõõteseade temale ka näitas. Tunnistaja sõnul ei olnud menetlusaluse isiku mootorratta liikumiskiiruse mõõtmisel mõõtealas teisi mootorrattaid, nähtavus oli hea ning mootorrattad, millel menetlusalune isik ja teine, mis sõitis hiljem partullautost

mööda, olid selgelt üksteisest eristuvad, ühel oli peal kaks inimest, seejuures tagaistmel istujal oli hele riietus, teise mootorratturi riietus oli tumedat värvi.

Väärteoprotokolli koostaja Anvar Väkk andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et liiklusjärelevalve mõõteseadme protokolli koostas tema, kiiruse fikseeris V. Tõnuvere

mõõteseadmega Stalker, liiklusjärelevalvet teostasid nad kahekesi politseiautos, mis seises kõrvalteel. A. Vakki sõnul kasutas tema sellel hetkel teist mõõteseadet, mis oli

laserkiirusemõõtja, kuid kuna sellega ei saadud kiiresti liikuvale mootorrattale

lasertäppi peale, siis mõõtis mootorratta kiirust V. Tõnuvere Stalkeriga, fikseerides

kiiruseks 189+/-6 ning seda näitu nägi ka A. Vakk. A. Vakki kohaselt juhtis patrullautot V. Tõnuvere, kes andis kiirusemõõtja A. Vakki kätte, kellel oli teises käes

ka laserkiirusemõõtja. Seejärel asetas A. Vakk kiirusemõõtja armatuurlauale, et

turvavööd kinnitada. P.T kinnipidamise järel menetlusalune isik

kiirusemõõtja näitu teada ei tahtnud, A. Vakk soovis siiski menetlusalusele isikule kiirusmõõteseadme näitu näidata, kuid seda ei olnud enam, mispeale P.T rõõmustas ja küsis kas saab asja lahendada kiirmenetluses, millest politseiametnik aga keeldus. A. Vakk arvab, et mõõteseadme näit võis olla kustunud seetõttu, et ta võis

mõõteseadet patrullauto armatuurlauale asetades kogemata selle välja lülitada. A.

Vakk on kindel, et mõõtmise hetkel mõõtealas teisi mootorrattaid ei olnud ning

mõõtmine on toimunud enne teise mootorratta möödasõitu, ajal, mil menetlusaluse isiku juhitud mootorrattaga tehti möödasõitu autode kolonnist.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, arvestanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega, tunnistaja V. Tõnuvere ja A. Vakki ütlustega, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid

ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et P.T kaebus Lõuna

Prefektuuri 08.06.2010. a otsusele väärteoasjas nr 2602,10,003467 tuleb osaliselt

rahuldada. Muutmata tuleb jätta nimetatud otsus osas, millega määrati P.T-le LS § 74 22 lg 3 alusel rahatrahv 60 trahviühikut, s.o 3600 krooni. Tühistada

tuleb nimetatud otsus osas, millega määrati P.T-le LS § 74 22

lg 5 alusel lisakaristus, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks.

Isiku karistamiseks väärteoasjas on vajalik, et esineksid vastavad isikule

süükspandava väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning puuduksid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

P.T-le süükspandav väärteokoosseis LS § 74 22

lg-s 3 sätestab vastutuse

mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40

kilomeetri tunnis. Väärteoasjas ei ole vaidlustatud seda, et P.T juhtis

Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt-l 14.05.2010.a kella 20:48 ajal mootorsõidukit

Yamaha reg. nr-ga xxx ning samuti seda, et teelõigul, millel väidetav kiiruse

ületamine toime pandi, on seatud kiirusepiirand 100 km/h. Vaidlused on aga selle

kohta, kas P.T sõitis kiirusepiirangust kiiremini, millisel määral sõitis ta kiirusepiirangust kiiremini (kui sõitis), kas tema liikumiskiirust mõõdeti, milline oli mõõtmistulemus (kui mõõdeti), kas mõõtmistegevusega seonduvalt on järgitud kõiki

seaduse nõudeid ning kas väärteomenetleja on väärteootsuse tegemisel rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust.

Kohus leiab, et väärteoasjas tunnistaja V. Tõnuvere ja väärteoprotokolli koostanud

politseiametniku A. Vakki poolt kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud

14.05.2010. a P.T mootorratta sõidukiiruse mõõtmine mõõteseadmega

Stalker ning et seejuures järgiti kiiruse mõõtmisele ja mõõteseadme kasutamisele seatud nõudeid. Toodud arvamusele on kohus jõudnud nimetatud ütluste omavahelise seostamise kaudu, leides, et need on piisavalt täpselt antud, üksikasjalikult kirjeldavat laadi ja kokkulangevad, mistõttu on usutav, et ka tegelik sündmuste käik oli selline

ning ütlused ei ole välja mõeldud ja omavahel kooskõlastatud. Seda, et mõõtmine teostati just P.T poolt juhitud mootorratta suhtes, tõendavad V. Tõnuvere

ja A. Vakki väited sellest, millisel hetkel mõõteseadmel näidu fikseerimine toimus, millal teine mootorratas vaatevälja ilmus ning et mootorrattad olid üksteisest selgelt

eristatavad nende peal olnud sõitjatel oleva riietuse värvierinevuse (P.T

mootorrattal olnud kaasreisija kandis heledat riietust) ja sõitjate arvu (P.T mootorrattal oli kaks inimest ja teasel üks) tõttu. Arvestades A. Vakki ja V. Tõnuvere

poolt kohtuistungil antud ütlusi ja analüüsides neid koos menetlusaluse isiku poolt antud ütlustega, leiab kohus, et usutav on politseiametnike poolt väljendatud seisukoht

sellest, et menetlusaluse isiku sõidukiiruse mõõtmisel ei olnud mõõtealas teisi mootorrattaid ning teine mootorratas möödus menetlusaluse isiku ja ka politseipatrulli

autost alles peale seda, kui kiirusenäit oli fikseeritud ja politseipatrull oli asunud menetlusalust isikut peatama. Menetlusalune isik ei ole kohtu arvates toonud piisavalt

usutavaid põhjendusi sellele, miks ta usub, et tegelikult mõõtsid politseiametnikud hoopis teise mootorratta liikumiskiirust või siis ajasid nad ekslikult kahe mootorratta

liikumiskiirused omavahel segamini. Seega ei ole põhjendatud menetlusaluse isiku

kaebuses esitatud seisukoht nagu võinuks politseiametnik kiirust mõõtes fikseerida hoopis menetlusalusest isikust mööduva mootorratta sõidukiiruse. Vastavalt mõõteseaduse §-le 5 peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud, kui

riikliku järelevalve käigus määratakse isikule mõõtetulemuste alusel väärteoasjas

karistus. Kuna P.T-le süükspandav liiklusseaduse säte eeldab ka seda, et kiirust ületataks üle 40 kilomeetri tunnis, siis on vaja tõendada P.T poolt kiiruse ületamine ja seda just nimetatud ulatuses. Kohus leiab, et P.T P.T poolt

juhitud mootorratta sõidukiiruseks just 189+/-6 km/h mõõtmist kinnitab

liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ning tunnistaja V. Tõnuvere ja A. Vakki ütlused, sellest, et nimetatud näit mõõteseadmega fikseeriti ja lukustati. Menetlusaluse isiku seisukohaga, et kui isikule ei ole kiirusenäitu näidatud, siis ei saa isikule ka rikkumist süüks panna ega tema süüd tõendada, kohus ei nõustu. Riigikohtu 2. jaanuari 2009. a otsuses nr 3-1-1-73-08 ja 28. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-29-05 on märgitud, et mootorsõiduki juhile kiirusemõõtmise näidu näitamine on vajalik võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta ning samuti aitab see ära hoida vaidlusi mõõdetud kiiruse üle. Ometigi on riigikohus märkinud, et mõõteseadme näidu menetlusalusele isikule tutvustamata jätmine ei too automaatselt kaasa tõendi lubamatust ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tõendamatust ehk

mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine ei tähenda seda, nagu oleks kirjalikult

fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu. Antud juhul on

mõõtmistulemused fikseeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ning

mõõteseadme tulemust tõendavad tunnistaja ütlused. Kohtu hinnangul ei esine nimetatud tõendites olulisi vastuolusid, mis välistaksid tõendite usaldusväärsuse ning ainuüksi asjaolu, et menetlusalusele isikule ei ole kiirusemõõtja näitu näidatud, ei ole piisavaks aluseks mõõtmistulemuste tõendina lubamatuks tunnistamiseks või nendega

mitte arvestamiseks. Samuti leiab kohus, et menetlusaluse isiku poolt esitatud

kahtlused sellest, kas kiirusemõõtmisel kasutatud mõõteseade oli üldse töökorras ja

kas seda kasutati nõuetekohaselt, on kummutatavad kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolliga ning tunnistajate poolt antud ütlustega mõõtmistegevuse ja -tingimuste kohta. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli mõõteseadme töökorras olekut viimati enne P.T väidetavat õigusrikkumist kontrollitud sama päeva

hommikul, mil mõõteseade oli töökorras. Samuti on tunnistajate ütluste kohaselt mõõteseadme abil kõigepealt fikseeritud P.T sõiduki kiirusnäit ning alles peale seda on liiklusjärelevalve teostaja hooletuse läbi kiirusnäit kustutatud. Seega ei

ole kohtul põhjendatud alust eeldada, et mõõteseade tegelikult töökorras ei olnud.

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et liiklusjärelevalvet teostanud politseinikud

oleksid kiirusemõõtmisel või näidu fikseerimisel rikkunud vastavale tegevusele kehtestatud nõudeid.

Menetlusaluse isiku väited sellest, et väärteootsus ei sisalda nõuetekohast väärteo lühikirjeldust ning arvestamata on jäetud menetlusaluse isiku vastulauses esitatuga, ei ole kohtu arvates põhjendatud. Väärteootsuses on kirjeldatud väärteo toimepanemise

asjaolusid lähtuvalt koostatud väärteoprotokollist, millest tuleneb väärteo

toimepanemise koht, aeg, isikule etteheidetav õigusrikkumine ja tõendid, mis

kinnitavad isiku poolt õigusrikkumise süülist toimepanemist. Samuti on toodud põhjendus vastulauses esitatuga mittearvestamise kohta, kuna tunnistaja ütlustega on tõendatud asjaolud, mille suhtes vastulause esitati ning seega ei ole vastulauses esitatu paikapidav. Menetlusaluse isiku väited, et väärteomenetluses ei ole kogutud kõiki tõendeid, vaid ainult süüstavaid ning väärteootsuses ei ole tõendeid nende kogumis hinnatud, ei ole

kohtu arvates põhjendatud. Kohtu arvates oleks pidanud menetlusalune isik, kui ta leidis, et tema väärteoasja õiglaseks lahendamiseks on vajalik täiendavate tunnistajate

ülekuulamine ning selle tegemata jätmisega rikub väärteomenetleja tema

menetlusõigusi, pidanud taotlema täiendava tunnistaja ülekuulamist või esitama kohtuvälise menetleja tegevuse peale kaebuse. Menetlusalune isik ei ole aga ei enne

väärteootsuse koostamist ega ka kohtule esitatud kaebuses taotlenud täiendava

tunnistaja ülekuulamist ega kohtuvälise menetleja tegevust tunnistaja ülekuulamata jätmise suhtes vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et on tõendatud P.T poolt LS § 74 22 lg 3

sätestatud väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine, s.t tõendatud on, et P.T oli mootorsõiduki juht, tema ületas lubatud suurimat sõidukiirust (100 km/h) rohkem kui 40 kilomeetri tunnis (189 +/-6 km/h). Subjektiivsest küljest võib öelda, et P.T oli väärteo toimepanemiseks vähemalt kaudne tahtlus, kuna ta pidi vähemalt võimalikuks pidama seda, et oma tegevusega realiseerib ta vastava süüteokoosseisu tunnused ning möönma seda. Kohus ei ole tuvastanud P.T teos õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Seega vastutab P.T LS § 7422 lg 3 sätestatud väärteokoosseisu toimapenamise eest.

LS § 7422

lg 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 200 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni ühe aastani. Lõikes 5 on sätestatud ka, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendavad ja raskendavad asjaolud P.T puhul puuduvad. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt

P.T-le määratud rahatrahvi suurus 60 trahviühikut on põhjendatud. Tegemist on kõige leebema karistusliigiga, mida liiklusseaduse järgi nimetatud süüteo

toimepanija suhtes kohaldada võib ning nimetatud karistusliigi piires on isikut

karistatud sanktisooni 1/3 ulatusse jääva karistusega. Arvestades süüteo asjaolusid,

eelkõige seda, et piirangut ületatav kiirus oli niivõrd suur, õiguskorra kaitsmise

huvisid ja seda, et isikut on varasemalt korduvalt karistatud liiklussüütegude eest, leiab kohus, et P.T-le sanktsiooni alammäära lähedase karistuse määramine

ei oleks põhjendatud. Kohus leiab, et 60 trahviühikut, mis on sanktsiooni esimesse kolmandikku jääv karistusmäär, on piisav, et täita karistuse kohaldamise eesmärke ja mõjutada isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Arvestades P.T poolt kohtuistungil avaldatut, et mootorsõiduki juhtimise

õigus on temale hädavajalik seoses töökohustuste täitmisega ning juhtimisõiguse äravõtmine võiks kaasa tuua temal töökoha kaotuse, leiab kohus, et P.T-lt

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks oleks

menetlusaluse isiku jaoks ebamõistlikult koormav, mistõttu tuleb Lõuna Prefektuuri otsusega kohaldatud lisakaristus tühistada.

Kohtu seisukoht menetluskulude osas

V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks tunnistajale makstav summa, mis hüvitatakse seoses kriminaalmenetlusega saamata jäänud sisssetulekuna, päevarahana,

sõidu- ja ööbimiskuluna, välja arvatud menetlusosalise ilmumata jäämise tõttu kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulu. KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt on menetluskuluks ka muu menetlejal kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulu, välja arvatud need, mis loetakse eri- ja lisakuludeks.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuistungil tunnistajana osalenud Vallo Tõnuvere,

kellele on kohus hüvitanud väärteomenetluse istungil osalemisega seoses saamata jäänud sissetuleku summas 583.20 krooni ja Anvar Vakk, kellele on kohus hüvitanud

saamata jäänud sissetuleku väärteomenetluse kohtuistungil osalemisega seoses summas 557.90 krooni. Kohtul on seoses menetlusega tekkinud postikulu summas 32 krooni.

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et P.T-lt tuleb riigieelarvesse välja mõista menetluskulu kokku summas 1173.10 krooni.

Peet Teidearu Kohtunik