1-21-6882/29 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

28.detsember 2021, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-6882

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

Kriminaalasi

Tanel Treima süüdistuses KarS § 121 lg 2,3 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10.novembri 2021 otsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Kaitsja

Süüdistatav Tanel Treima ja tema kaitsja adv. Jugans

Grossmann

Helen Prins

Adv. Jugans Grossmann

Süüdistatav

Tanel Treima (ankeetandmed maakohtu otsuses)

RESOLUTSIOON

Süüdistatava Tanel Treima ja tema kaitsja advokaat

Jugans Grossmanni apellatsioonid Harju Maakohtu

10.novembri 2021.a otsusele – jätta läbi vaatamata.

Määrata

Advokaadibüroole

Jugans

Grossmann

apellatsioonimenetluses Tanel Treimale adv. Jugans

Grosmanni poolt riigi õigusabi osutamise eest

makstavaks tasuks koos käibemaksuga 114 eurot.

Välja mõista Tanel Treimalt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 114 (koos käibemaksuga) euro

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude

peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 10.novembri 2021 otsusega tunnistati Tanel Treima süüdi KarS § 121 lg 2 p

2,3 järgi ja karistati vangistusega 1(üks) aasta.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti Tanel Treima karistuseks 8

(kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 09.06.–10.06.2021, s.o 2 (kaks) päeva

vangistust karistusaja hulka ja ära kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 (seitse) kuud

28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 03.10.2021.a.

Süüdistatava Tanel Treima suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine jäeti muutmata

kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

Tanel Treima mõisteti süüdi selles, et tema,

-

28.05.2021 õhtul, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris, ründas tekkinud tüli käigus

oma elukaaslaast X ja lõi kannatanut korduvalt rusikatega ja jalgadega pea ja keha

piirkonda.

-

30.05.2021 kella 19.00 paiku, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris, ründas tekkinud

tüli käigus oma elukaaslast X: lõi kannatanut rusikaga näkku, korduvalt lõi kannatanut

käega vastu jalgu ja tõmbas teda juustest.

Tanel Treima tekitas X-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasaku silma peal kriimustus ja

verevalum, parema silma juures verevalum, vasaku õla piirkonnas suured verevalumid.

APELLATSIOONIDE SISU:

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

Süüdistatava kaitsja advokaat Jugans Grossmann taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse

osas ja nimelt mõistetud karistuse ärakandmata osa reaalselt ärakandmise osas ning allutada

Tanel Treima kriminaalhooldusele kohtu poolt määratava katseaja jooksul kohustusega minna

alkoholi vastasele ravile. Kaitsja ei vaidlusta Tanel Treimale mõistetud karistuse pikkust kuna

see on optimaalne tema poolt toime pandud kahe füüsilise vägivalla episoodiga. Tanel Treima

tunnistas ennast kohtuistungil süüdi talle esitatud süüdistuses ja kaitsja ei vaidlusta selles osas

kohtuotsust. Küll aga ei ole kaitsja nõus kohtuotsuse motiividega karistuse mõistmise osas ja

karistuse liigiga. Süüdistatav ei soovinud kohtuistungil anda ütlusi kuna ei tahtnud uuesti

peatuda probleemidel tema ja kannatanu vahel. Kohus avaldas kriminaalasja materjalid.

Nimelt on süüdistatav kohtueelse uurimise käigus ülekuulamisel andnud ütlusi, et ka

kannatanu tarvitab ohtralt alkoholi ja purjus peaga muutub agressiivseks ja hakkab teda

sõimama ja kodunt välja ajama mis lõppkokkuvõttes viib füüsilise konfliktini. Alkoholi tarvitamist

tunnistab ka kannatanu ise. Seega ei saa õigeks lugeda kohtu seisukohta, et kohtus ei leidnud

tuvastamist mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel.

Kohtuistungil lubas süüdistatav minna alkoholi vastasele ravile ja soovib ennast kodeerida.

Seoses sellega taotles ta mitte määrata talle reaalset vangistust vaid tingimisi karistuse

kandmisest vabastada. Ka kaitsja toetas süüdistatava seisukohta ja palus see osa mis ta juba

vanglas on viibinud määrata reaalne vangistus ning ülejäänud osa karistusest asendada

tingimusliku karistusega, määrata katseaeg ning kohustus minna alkoholi vastasele ravile.

Seda seisukohta toetas ka prokurör. Kohus neid seisukohti ei arvestanud vaid määras kogu

karistuse pikkuse reaalse vangistusega märkides, et kinnipidamisasutuses puudub T. Treimal

võimalus alkoholi tarvitada. Kaitsja sellisei seisukohaga ei saa nõustuda. Kõigepealt tuleb

märkida, et alkoholism on haigus, millest ilma kõrvalise abita on raske toime tulla. Viibimine 10

kuud kinnipidamise asutuses tähendab seda, et 10 kuud on ta küll kaine kuid haigus pole

kuhugi kadunud. Tarvitseb vaid võtta üks pits alkoholi kui kõik läheb jälle vanamoodi. Selletõttu

ongi vajalik kõrvaline abi ja alkoholi vastane ravi, et sellest haigusest vabaneda Kui Treima

läbib edukalt alkoholivastase ravi siis on kindel, et ta uusi kuritegusid toime .ei pane. Efekt

oleks muidugi suurem kui ka kannatanu läbiks samasuguse ravi. Kõike seda võimaldaks

karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine.

Ka ei nõustu kaitsja, et Treima kahetsus ei olnud siiras. Kohtu motiivid kahetsuse ebasiiruses

on otsitud ning ei tulene Treima poolt avaldatud kahetsusest. Kaitsja leiab, et Treima poolt

väljendatud kahetsust tuleb arvestada kui kergendavat asjaolu.

Tema kohtusse mitteilmumine oligi tingitud alkoholi tarbimisest. Kui ta läheb alkoholi vastasele

ravile siis ta täidab korralikult ka kriminaalhoolduse nõudeid. Arvestada tuleb ka asjaolu, et

Tanel Treima on varem karistamata.

Süüdistatav Tanel Treima leiab samuti, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata

seda, et ta kohtuistungil avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Veel leiab süüdistatav, et esineb

kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 9 e kannatanuga leppimine. Nemad leppisid

kannatanuga kohe ära ja kohus oleks pidanud arvestama veel KarS § 57 lg 2 alusel

kergendavate asjaoludena, sest kannatanu ei soovinud lähenemiskeelu kohaldamist ja saatis

nii prokurörile kui ka kohtule avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Veel heidab

süüdistatava maakohtule ette seda, et kohus selgitas küll temale, miks ei sa amüista rahalist

karistust, kuid ei ole üldse kaalunud, ka sõleks võimalik asendada vangistus ÜKT-ga, isegi ei

küsitud tema käest, kas ta on nõus. Kohus oleks pidanud igal juhul tema kui süüdistatava käest

küsima, kas ta on nõus ÜKT-ga. Kohus on põhjendanud, miks ei saa kohaldada tingimuslikku

vangistust sellega, et tal ei ole töökohta olnud viimasel ajal. Süüdistatav aga väidab, et sellega

ei saa välistada, et tal pole üldse sissetulekut olnud. Ka ei nõustu apellant kohtuga selles osas,

et ta ei ole enne vahistamist oma alkoholi probleemiga tegelenud. Apellant peab piisavaks juba

seda, et ta on probleemi tunnistanud. Ta ei saa ka aru sellest, et kuidas kohus saab väita, et

kokkuleppe sõlmimisega anti temale võimalus tingimusliku karistuse mõistmiseks. Reaalselt

saab seda väita alles siis, kui kohus on temale tingimusliku karistuse mõistnud ja tema

tingimusi ei täida. Ta ei nõustu ka sellega, et on kohtule esitanud valeinfot oma tervise kohta,

kui õigustas oma mitteilmumist kohtusse. Süüdistatav ei pea asjakohaseks ka kohtu väidet, et

vabadusekaotusega mitte seotud karistust ei saa kohus mõista ka seetõttu, et ta soovib sama

kannatanu juurde tagasi elama minna. Veel väljendab apellant arusaama, et see, et kohus ei

näe võimalust mõista temale karistust, mis ei oleks reaalne vangistus, on kohtu kättemaks

selle eest, et ta ei ilmunud kohtusse kokkuleppe sõlmimiseks. Järgnevalt loetleb apellant rida

kriminaalasju, kus on otsused jõustunud ning süüdistatavatele on sama kuriteo eest mõistetud

karistuseks nö šokivangistus e ärakandmisele kuulub kogu karistusest 3 kuud ja ülejäänud

jääb tingimisi kohaldamata. Sellega soovib süüdistatav tõendada seda, et maakohus on

rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ja kohelnud teda karistusõiguslikult raskemini, kui teisi

samasuguseid süüdistatavaid. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et kohtus ei leidnud

tuvastamist mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel. Kui

lugeda politseiniku ja kannatanu vahelist vestlust, mille kohta on vormikaamera salvestise

põhjal koostatud protokoll, siis on üheselt aru saada, et lõõmise põhjuseks on see, et

kannatanu on midagi valesti öelnud. Igaüks peaks sellest aru saama, et kannatanu kasutas

ebatsensuurseid väljendeid purjus peaga temaga rääkides ja need solvasid teda. Seega

algatas kannatanu ise konflikte ja kohus on ühekülgselt ja puudulikult lugenud asitõendi

vaatlusprotokolli. Kokkuvõtteks esitab süüdistatava taotluse 1)kergendada temale mõistetud

karistust ja alternatiivselt 2) Kohaldada KarS § 74 alusel tingimuslikku vangistust ülejäänud

mõistetud karistuse osas või asendada mõistetud vangistus ÜKT-ga. Oma täiendavas

apellatsioonis parandab süüdistatav kaitsja poolt apellatsioonis tehtud vigu ja nimelt, et

tingimuslik vangistus ei ole karistuse liik, et ta ei pea kandma vangistust mitte 10 kuud vaid 7

kuud ja 28 päeva ja et tingimuslik vangistus ei ole asenduskaristus.

Tallinna Ringkonnakohtu 17.detsembri 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 23.detsembrini 2021. Määratud tähtaja jooksul esitas oma seisukoha

prokurör.

Prokurör on seisukohal, et puudub alus kohtuasjas nr 1-21-6882 otsuse tühistamiseks. Kohus

on karistuse suuruse mõistmisel järginud karistuse piirmäära, KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ettenähtud

süüteo eest on võimalik karistuseks määrata kuni 5 aastat vangistust või rahaline karistus.

Prokurör küsis kohtus süüdistatavale karistuseks vangistuse 1 aasta 6 kuud, pärast KrMS §

238 lg 2 alusel mahaarvamist 1 aasta vangistust, millest ära kanda tuleb 2 kuud ja ülejäänud

jätta tingimisi kohaldamata. Kohus määras vangistuse pikkuse lühema prokuröri küsitust, aga

vangistus tuleb täies ulatuses reaalselt ära kanda. Prokuröri hinnangul on selline kohtu otsus

seaduslik ja kohus on piisavalt põhjendanud, millisel põhjusel on reaalne vangistus vajalik.

Samuti on kohus hinnanud kõiki karistuse mõistmiseks vajalikke asjaolusid, mis tulenevad

seadusest. Sellest tulenevalt tuleks jätta kohtu otsus muutmata.

Samuti kirjutas kohtule taaskord Tanel Treima ise. Ta rõhutas veelkord viidates

kriminaalasjade numbritele, et teda on ebavõrdselt kohtu poolt koheldud. Seejuures möönab

süüdistatav, et viidatud lahendid on tehtud kokkuleppemenetluses, kuid temale teadaolevalt ei

sõltu karistus menetlusliigist. Kohus jättis arvestamata tema ja kaitsja taotluse KarS § 74

kohaldamiseks. Kohus oleks pidanud vaagima hakkama võimlaust KarS § 74 kohaldamiseks.

Tõsi ta on, märgib apellant, et seadusest ei tulene kohustuśt arvestada menetluspoolte

seisukohtadega, peab kohus siiski arvestama väljakujunenud kohtupraktikaga. Temale

teadaolevalt on aga kohtupraktika selline, et üldjuhul mõistavad kohtud siiski sellise karistuse,

millist on taotlenud prokurör. Harvad on need juhud, kui kohus pole lähtunud tavapärasest

kohtupraktikast ja mõistab raskema karistuse, kui seda taotles prokurör. Üldjuhul nõustutakse

prokuröriga või mõistetakse kergem karistus.

Apellant rõhutab, et kuna kogu karistuse ärakandmine pole reegel ja ühtegi põhjust, miks ta

peaks kandma ära kogu mõistetud karistuse, ta ei näe, siis tulebki esitatud apellatsioonid

rahuldada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Maakohus on väga põhjalikult ja veenvalt põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks T.Treima

karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda.

Samuti

on

kohtuotsuses

põhjendatud

konkreetset

mõistetavat

karistusmäära.

Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka

apellatsioonides ei ole esitatud ühtegi arvestavat väidet, mis vääriks tähelepanu e

apellatsioonides esitatud põhjendused ei kummuta maakohtu veenvaid seisukohti.

Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud, et ei vangistusemäära ta ei vaidlusta, kuid ei ole nõus

karistuse liigiga. Selline kaitsja seisukoht on ilmselgelt eksitav, sest kaitsja ei vaidlusta

sisuliselt ka karistuse liiki. Kuriteo eest mõistetava karistuse liikideks on karistusseadustiku

järgi vangistus ja rahaline karistus. Tingimisi karistuse mõistmine või vangistuse asendusena

mõistetud karistus ei ole eraldi karistuse liik. Veel enam, kaitsja peab optimaalseks mõistetud

karistuse määra ja tema arvates ei mõjuta seda ka väidetav süüdistatava poolt avaldatud siiras

kahetsus. Süüdistatav seevastu leiab, et temale on mõistetud pikaajaline vangistus ja tema

taotlus ongi karistusmäära vähendamiseks. Süüdistatav on oma täiendavas apellatsioonis

parandanud veel kaitsja apellatsioonis esinevaid vigu ja kohtukolleegium oleks igal juhul neid

arvestanud, kui oleks näinud põhjust kohtuotsuse tühistamiseks. Kindlasti ei muuda ka kaitsja

apellatsioonis süüdistatava kahjuks nimetatud karistusmäär seda karistuse pikkust, mis

süüdistataval tuleb kohtuotsuse järgi ära kanda reaalselt.

Mis puudutab süüdistatava poolt vaidlustatud karistusmäära e apellatsiooni esimest taotlust,

siis esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et süüdistatava arusaam sellest, et maakohus on

mõistnud ta pikaks ajaks vangi, ei ole adekvaatne. KarS § 121 lg 2 näeb ette vangistuse kuni

5 aastat. Alammäär on seega 30 päeva. Süüdistatavale on mõistetud 1 aastane vangistus

kahe naisepeksu episoodi eest. Lühimenetluse sätete alusel mõistetud ärakandmisele kuuluv

karistus on 8 kuud. Aritmeetiliselt lähenedes on iga episood väärt sisuliselt 6 kuud vangistust

(ärakandmisele kuuluv 4 kuud). Seega, arvestades sanktsioonis ettenähtud vangistuse

ülemmäära, on vale väita, et vangistusmäär on pikaajaline. On tõsi, et see ei ole alammääras,

kuid vägagi selle lähedane ja muuhulgas on konkreetse vangistusmäära mõistmisel

arvestatud kuriteo tehiolusid, mis on süü suuruse hindamisel olulised. Arvestatud on

kuriteoepisoodide arvu e kvalifitseerivate tunnuste rohkust. Sama karistusmäär on ettenähtud

näiteks alaealise süüdlasega lähisuhtes oleva isiku esmakordse ja ühekordse löögi eest.

Teiseks, et need kaks episoodi on toime pandud ühe ja sama naisisiku e elukaaslase suhtes.

Kindlasti mõjutab süü suurust asjaolu, et täisjõus keskealine e 41 aastane meesterahvas

peksab endast 25 aastat vanemat naisterahvast, kelle võime talle vastu hakata on juba

kordades vähenenud ealiste võimete tõttu, mida nõrgendab veel ära joodud alkohol. Õige on

ka maakohtu poolt kuriteo tehiolude arvestamisel e süü suuruse hindamisel arvestatud

peksmise intensiivsus. Esmalt, et tegemist ei olnud ühekordse löögiga, mis samamoodi täidab

kuriteokoosseisu vaid väga intensiivse peksmisega, seejuures rusikaga näkku jne. Kannatanu

vigastusi vaadates jääb tahmatult mulje nagu oleks traktor temast üle sõitnud. Julgelt võib

väita, et Tanel Treima peksmine on sellise intensiivsusega, et kannatanul ei ole võimalik võtta

ka kõige parema tahtmise juures mingeid kaitseasendeid. Peksjal on töös nii käed kui ka jalad

ja pigem jääb mulje, et ta naudib oma tegevust ja seda, kuidas naisterahvas kannatab.

Arvestades loetletud kuriteo tehiolusid iseloomustavaid faktoreid saab vaid väita, et

süüdistatavat on karistusõiguslikult koheldud pigem leebelt. Paljasõnaliseks jääb ka

apellantide väide, et ei saa õigeks lugeda kohtu seisukohta, et kohtus ei leidnud tuvastamist

mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel. Esiteks,

maakohus ei eita ja ei eita seda ka ringkonnakohus, et kannatanu oli purjus ja et alkohol

kuuluski süüdistatava ja kannatanu kooselu juurde. Purjus olekus tekivad ka konfliktid

kergemini. Samas ei saa kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi väita seda, et kannatanu

purjusolek õigustab tema peksmist. Nagu nähtub kannatanu ütlustest, siis peksa sai ta

põhimõtteliselt selle eest, et julges väljendada rahuolematust Tanel Treima tööpõlgurliku

eluviisi osas. Süüdistatav väidab, et kannatanu jutt oli temale solvav. Kohtukolleegium ei saa

kuidagi hinnata seda, kas kannatanu poolt öeldut on võimalik hinnata solvanguna ja sealt edasi

provokatsioonina, kui süüdistatav ei avalda, mida täpselt kannatanu ütles. Väide, et kannatanu

teda solvas on jäänud seega paljasõnaliseks. Kindlalt võib väita, et rahuolematuse avaldamine

elukaaslase tööpõlgurliku elustiili osas, olgugi et julgus selleks tekkis purjus peaga, ei ole

solvamine. Asjaolu, et alkoholi tarvitavad süüdistatav ja kannatanu ühiselt ning kannatanu

hakkab alkoholi tarvitamise käigus süüdistatavat sõimama ja kodunt välja ajama ei saa kuidagi

vähendada süü suurust. Tegemist ei ole karistust kergendava asjaoluga.

Veel väidab süüdistatav oma apellatsioonis, et kohus ei ole karistusmäära valikul arvestanud

karistust kergendavate asjaoludega. Kaitsja hinnangul on karistusmäär optimaalne, mida kahe

naisepeksu episoodi eest süüdistatavale mõista.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et maakohus ei lugenud karistust kergendavaks

asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine e nö kohtu viga.

Kohtu arvamus on kujunenud siseveendumusest.

Tõsi on see, et süüdistatav avaldas maakohtu istungil, et ta kahetseb toimunut. Küsimus on

aga selles, kui siiras see kahetsus oli ja maakohus on leidnud, et tegemist ei olnud siira

kahetsusega. Maakohus leidis, et siirast kahetsusavaldusest saab kohtu hinnangul rääkida

vaid juhul, kui süüdistatav nii sõnaliselt avaldab kahetsust, kuid ka siis, kui see avaldub lisaks

sõnalises kahetsusavalduses tema teokirjelduses, põhjendustes oma teo osas, kui ka

hilisemas suhtumises enda teosse. Süüdistatav on ühelt poolt kohtule avaldanud, et kahetseb

toimepandut ja teisalt kohtu küsimusele, kas ta tunnistab oma tegu vastanud „ See on nüüd

väga raske koht, sest päris peksmist olnud ei ole. Seal on füüsilist vägivalda olnud küll, aga

mitte niimoodi“. Kohtuvaidlustes avaldas süüdistatav, et tal on kahju, et midagi sellist nende

peres sai juhtuda. Apellatsioonis ei oles seda maakohtu seisukohta kummutatud. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline

käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest

aru saanud. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast

ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist sellise süüdistatavaga, kelle puhul

võib veendunult väita, et ta on ise oma teo hukka mõistnud, mistõttu võib riigi poolt avaldatav

hukkamõist olla väiksem. Kahetsust väljendab selline isik vaid karistuse ootuses, mis kohtu

jaoks ei ole siiras. Süü suurust iseloomustab ka isiku käitumist pärast kuritegu või suhtumist

oma teosse. Kohtukolleegiumi hinnangul on T.Treima suhtumine oma teosse pigem õigustav

kui siirast kahetsust avaldav. Ta otsib kannatanu süüd selles, et ta peksis kannatanut ja

ilmselgelt peksis T,Treima kannatanut juba ammu enne seda, kui vaidlusalused

kuriteoepisoodid politsei huviorbiiti said. Kannatanu on talunud peksu ja see on viinud

T.Treima ka endale soodsamasse olukorda, kus riik enam tema eelnevaid sarnaseid ja

süsteemseid tegusid ei mäleta. Kohtunikud aga on inimesed ja inimeste mälust nii kergelt, kui

riigi mälust nimed ei kustu. Kohtukolleegium möönab, et seda ei saa ja ega olegi arvestatud

karistusmäära

valikul

ega

ka

selle

otsustuse

tegemisel,

et

T,Treima

ei

sobi

kriminaalhooldusele, kuid kindlalt saab väita seda, et Tanel Treima ei ole kohtu huviorbiidis

oma musterkäitumisega kahel juhul. Esiteks, kui ta on ühiskonnast isoleeritud. Teiseks, seniks,

kuniks tema ohver e elukaaslane on nõus taluma vägivalda, mis ohvrisündroomi süvenedes

ka ajaliselt pikeneb. Kannatanu X on aga ehedaim näide ohvrisündroomist. Ta on võtnud enda

juurde elama veerand sajandit noorema meesterahva, kellega on lähisuhtes ja kes ilmselgelt

teda materiaalselt ära kasutab ja purjus peaga regulaarselt oma agressiivsust välja elab. Seda,

et T.Treima kannatanut pidevalt peksab on rääkinud kannatanu politseitöötajale ja ka seda on

rääkinud ka naaber (vgt tl 1 ettekanne, tl 10 – asitõendi vaatlusprotokoll; tl 14 kannatanu

ülekuulamine). Olles sattunud teatud sõltuvusse noorest, kuid asotsiaalse eluviisiga

elukaaslasest on ta nõus selle nimel, et viimane ta kõrval oleks taluma vägivalda ja

andestama. Teine faktor on aga hirm, mis on selle ees, mis hakkab toimuma, kui T.Treima

tagasi kinnipidamisest saabub. Kannatanu on nimelt on toimikus tõesti taotlus selle kohta, et

soovib kriminaalasja lõpetamist kuna ei taha T.Treima elu rikkuda. Kohtukolleegiumi hinnangul

ei ole konkreetsel juhul selline taotlus hinnatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1

p 9 alusel. Arvestades, et kannatanu ei valda arvutit ja tema eest on isegi volituse pangale

T.Treima nimele teinud T.Treima ise ja sisuliselt T.Treima kontrolli all on ka kannatanu

pangakonto (t.47), on põhjendatud alus eeldada, et ka see kiri on T.Treima enda poolt

saadetud. Kannatanu oskamatus internetiavarustes orienteeruda on just oluline ja vajalik

faktor T.Treimale, sest tema varasem õigusvastane käitumine on meedia huviorbiidis olnud

korduvalt.

Peamine vaidlusküsimus seisneb aga selles, kas T.Treima on sobiv isik kriminaalhooldusele

või mitte ja sellest tulenevalt, kas tema suhtes on kohaldatavad KarS § 74 ja 69 sätted e

tingimuslik vangistus või vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Selle üle, kas on võimalik

ka KarS § 73 sätete kohaldamine vaidlust ei ole. Mõlemad apellatsioonid räägivad selgelt

sellest, et selleks, et T.Treima lõpetaks alkoholi kuritarvitamise, mis on ka tema

vägivallatsemise põhjuseks, on vajalik temale kriminaalhoolduse ajal panna kohustuseks

alkoholivastase ravi läbimine.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et

kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest

tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi

vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo

eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on

peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise

aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes

muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud

sedagi,

et

süüdistatava

karistusest

tingimuslik

vabastamata

jätmine

on

selline

diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on

jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai

2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja

18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Maakohus on oma otsuses ka

põhjendanud, miks ei jäta mõistetud karistust tingimuslikult kohaldamata ja maakohtu otsuses

esitatud põhjendused on sellised, mis annavad aluse veendunult väita, et T.Treima isik ja tema

eluviis ei ole sellised, mille kohta saaks öelda, et temale mõistetud karistuse reaalne

ärakandmine ei ole otstarbekas. Veel enam, kohtutel on põhjendatult alust eeldada, et ta ei

sobi oma eluviisi ja hoiakute tõttu kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium nõustub täielikult

maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata.

Mis aga puudutab süüdistatava soovi minna alkoholismivastasele ravile, siis see on

realiseeritav ka pärast seda, kui süüdistatav vabaneb 5 kuu pärast vangistusest ja ta on selleks

ajaks pikka aega olnud ilma alkoholita.

Süüdistatav leiab, et maakohus pidanuks kindlasti tema käest küsima, kas ta on nõus

üldkasulikku tööd tegema ja samuti pidanuks maakohus kindlasti oma otsuses ka vaagima,

kas on võimalik asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei näe

selles, et maakohus ei ole ise tõstatanud kohtumenetluses küsimust üldkasuliku töö

võimalikkuse kohta ei materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõiguse rikkumist.

Esiteks, süüdistataval oli ka kaitsja, kes võinuks selle küsimuse tõstatada, kui süüdistatav ise

selle

peale

ei

tulnud.

Teiseks,

maakohtusse

saadeti

esmalt

kriminaalasi

kokkuleppemenetluses ja sama kohtunik tegeles pikalt võimalusega T.Treima kriminaalasja

arutada kokkuleppemenetluses. Kindlasti ei saa väita, et kohus kergekäeliselt loobus

kokkuleppe kinnitamisest. Vastupidi, kohus tegi kõik endast oleneva ja enamgi, kui muuhulgas

püüdis korduvate sundtoomistega süüdistatavat kohtusse saada. Süüdistatav ei suutnud

ilmuda

enda

kriminaalasja

arutamisele

kokkuleppemenetluses

kohtusse

ja

seda

alkoholiprobleemide tõttu. Maakohus tagastas kokkuleppe prokuratuurile ja seda just

kokkuleppes kokku lepitud karistuse tõttu e selle tõttu, et leidis, et süüdistatava käitumine

näitab, et kriminaalhooldusele ta ei sobi. Isik, kes väljendab oma õiguskuulmatust sellega, et

hoidub kuritahtlikult kürvale kohtusse ilmumisest ja kelle elus on esimesel kohal alkohol ei saa

hakkama ka kontrollnõuetega, mis kehtivad kriminaalhoolduse all olles. Kohtule tähendab aga

selline seisukoht seda, et on välistatud ka võimalus vangistuse asendamiseks üldkasuliku

tööga, sest üldkasulik töö ei sobi sellisele isikule, kes ei sobi kriminaalhooldusele ja

kohtukolleegium kordab, et on täielikult nõus maakohtuga, et T.Treima ei sobi

kriminaalhooldusele.

Kriminaalhooldus

ei

ole

piisav

meede

hoidmaks

ära

tema

vägivallategusid koduseinte vahel. Kui sinna juurde arvata veel fakt, et tegemist on

tööpõlguriga aga just nii saab öelda elujõus töövõimelise meesterahva kohta, kes on aastaid

elanud sisuliselt oma elukaaslase pensionist ja tema arvelt võetud laenudega, siis on veel

topelt selge, et üldkasulik töö sellisele isikule ei sobi.

Mis aga puudutab süüdistatava etteheidet maakohtule, et kohus on teda on ebavõrdselt

kohelnud võrreldes teiste isikutega, keda on süüdistatud sama paragrahvi ja lõike ja punktide

järgi, siis eelõige on oluline märkida, et ei saa võrrelda võrreldamatuid. Kõik jõustunud otsused,

millistele süüdistatav viitab on tehtud kokkuleppemenetluses ja ei saa eitada ka seda, et

süüdistatavaga oli kokku lepitud kokkleppemenetluses samale põhimõttele vastav karistus e

nö šokivangistus. Süüdistatav ise oma suhtumisega ja käitumisega lõi olukorra, et kohtul kadus

veendumus sellise karistuse tõhususes. Usaldada sellist isikut kriminaalhoolduse alla ja samal

ajal väita, et on mõjutatud süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitstud

ka õiguskorra huvid, kohus ei saa. Samuti ei tähenda asjaolu, et kellelgi teise vägivaldne

käitumine lähisuhtes on kvalifitseeritud samade seadusesätete järgi seda, et kattuvad ka

kuriteo tehiolud. Nagu juba varem rõhutatud on perevägivald erinev ja olenemata

kvalifitseerivate asjaolude kattumisest e sellest, et tegemist on korduva lähisuhte vägivallaga,

ei kattu üldjuhul vägivallaaktide iseloom, sest muuhulgas sõltub see ka väga palju sellest, kes

on kannatanu ja kuivõrd ta on võimeline osutama vastupanu e ära hoidma sellised tagajärjed

nagu seda on praegusel juhul. Samuti ka sellest, kuivõrd on kannatanu nõus lõpetama juba

vägivaldseks muutunud suhet. Loomulikult sõltuvad kuriteo tehiolud ka süüdistatavast endast

e sellised isikud, kes on kergesti ärrituvad ja kellel tekib iga tema kohta saadetud kriitikanoole

peale äkkviha ning nad ärrituvad kergesti, on ilmselgelt kalduvad retsidiivsele käitumisele ning

vajavad pikemat järelemõtlemise aega vanglamüüride taga aga ka tõsist spetsialisti poolt

pakutavat viharavi. Nagu on öelnud Riigikohus oma otsuses 3-1-1-57-10, siis ei ole vaja otsida

kohtupraktikast analoogiat kriminaalasjades, kus kohtute tuvastatud tehiolud erinevad oluliselt

teineteisest.

Veel on süüdistatav teinud viite Riigikohtu otsusele 3-1-1.28-14 p-le 29. Mida täpselt tahab

süüdistatav selle viitega öelda, jääb arusaamatuks, sest esiteks, tegemist on kriminaalasjaga,

kus isikud mõisteti süüdi narkokuriteos. See on kuriteokoosseis, mis kätkeb endas väga suurel

hulgal erinevaid teokoosseise ja sel ajal, mil oli tehtud konkreetne lahend sisaldas paragrahv

ka pika loetelu erinevatest käitlemisviisidest. Selle kuriteo tehiolud võivad olla sedavõrd

erinevad ja muuhulgas võib see kuritegu olla ka rahvusvahelise mastaapsusega. Sanktsioon

ei näe ette erinevalt KarS § 121 lg-st 2 alternatiivseid karistusliike. Ehk siis juba seetõttu ei ole

viide õnnestunud. Teiseks, see konkreetne Riigikohtu seisukoht ei ole ka süüdistatava

T.Treima kasuks tõlgendatav. Riigikohus selgitab karistuse mõistmist, mis peaks algama

sanktsiooni keskmäära väljaselgitamisest ja seejärel olenevalt karistust kergendatavatest ja

raskendavatest asjaoludest ning muudest tehioludest siis, kas alla või ülespoole „liikumisest“.

Vaidlustatava otsusega on süüdistatavale ilma kergendavate asjaolude jaatamiseta mõistetud

karistusmäär, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja on pigem alammäärale

lähedane. Üheks põhjuseks on kindlasti juba varem nimetatud fakt, et KarS § 121 lg 2 näeb

ette alternatiivse karistusliigina ka kergema karistusliigi e rahalise karistuse. Samuti on viidatud

Riigikohtu otsuses selgelt väljendatud arusaama, mis on ka asjassepuutuv käesoleval juhul ja

nimelt, et mitte iga kahetsus e ole hinnatav siirana e puhtsüdamliku kahetsusena. Riigikohus

on selgitanud sedagi, et asjaolu, et teisi isikuid on sarnaselt kvalifitseeritud kuritegude eest

karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS

§ 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Puuduvad ka sellised

tegurid, mis muudaksid tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust

karistuse tervikuna ärakandmise ebaotstarbekaks. Ehk siis, kui keegi üldse menetlusosalistest

sellele konkreetsele Riigikohtu otsuse konkreetsele punktile viitama peaks, siis asjakohasuse

aspektis peaks olema pigem prokurör, mitte süüdistatav ise, sest ükski Riigikohtu poolt

selgitatud asjaolu, ei anna alust süüdistatava leebemaks karistusõiguslikuks kohtlemiseks.

Süüdistatava arusaamad sellest, et kohus peaks karistuse mõistma nii nagu seda taotleb

prokurör või kui, siis kergema ja et see on lausa valitsev kohtupraktika, on meelevaldsed.

Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle

küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte

karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Selline on

Riigikohtu kestev ja valitsev seisukoht.

Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 ja

345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse T.Treima suhtes muutmata ja

esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Süüdistatava kaitsja adv. Jugans Grossmann on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud 114

eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad

apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt.

/allkirjastatud digitaalselt/